3-23-2858/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2024. a, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2858

Haldusasi

Rahapesu Andmebüroo 13.12.2023 taotlus nr 1.2-1/88-1,

20.12.2023 taotlus nr 1.2-1/92-1 ja 20.12.2023 taotlus nr 1.2-

1/93-1 vara riigi omandisse kandmiseks (A.E)

Menetlusosalised

Taotleja – Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindaja Sirle

Kalma

Puudutatud isik – A.E, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Paul Keres

RESOLUTSIOON

1. Jätta Rahapesu Andmebüroo 13.12.2023 ja 20.12.2023 (sel päeval esitatud 2 tk) taotlused

(kokku 3 tk) rahuldamata.

2. Tunnistada kohtumenetlus osaliselt kinniseks – s.o 13.12.2023 ning 20.12.2023 kohtule

esitatud krüpteeritud dokumentide osas (KISis dok nr 1S, 19S ja 11S) osas.

3. Lugeda kõigi taotluste lisa 8 (joonis 1) RABi poolt 11.01.2024 puudutatud isikule

avaldatuks.

4. Jätta RABi taotlus puudutatud isiku ees 20.12.2023 taotluse (puutuvalt kontosse F) lisade

9-11 (joonised 2-4, dtl 999-1001) varjamiseks rahuldamata. RABil tuleb esitada

puudutatud isikule nimetatud dokumendid 15 päeva jooksul käesoleva määruse

jõustumisest alates.

5. Keelata puudutatud isikul ja tema esindajal tutvuda ja saada ärakirju 13.12.2023 ning

20.12.2023 kohtule esitatud krüpteeritud dokumentide osas (KISis dok nr 1S, 19S ja 11S).

6. Menetlusosalistel on õigus esitada taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks 7 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

7. Määruse avaldamisel pärast jõustumist asendada füüsiliste isikute nimed, äriühingute

nimed ja pangakontode numbrid tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates.

1. Rahapesu Andmebüroo on A.E suhtes vara riigi omandisse kandmiseks esitanud kolm taotlust.

1.1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 29.11.2022 ettekirjutusega nr 3-1/889-2 A.E LHV

Pank AS-i (10539549) kontol nr X (edaspidi konto nr X) olevale varale summas 20 373,97 eurot

käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 28.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/998-2 käsutuspiirangu 60

kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 21.02.2023 haldusasjas nr 3-23-371 antud loa alusel

22.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/187-2 käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku

kindlakstegemiseni, aga mitte kauemaks kui 27.02.2024.

1(29)

RAB esitas Tallinna Halduskohtule 13.12.2023 taotluse nr 1.2-1/88-1 (puudutatud isikule edastatud

versioon; dtl 316-334) kontol nr X oleva vara 20 373,97 eurot riigi omandisse kandmiseks

(haldusasi nr 3-23-2858).

1.2. Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 02.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/908-2 A.E LHV

Pank AS-i (10539549) investeerimiskontole nr C (edaspidi konto nr C) käsutuspiirangu 30

kalendripäevaks, 30.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/1015-2 käsutuspiirangu 60 kalendripäevaks ja

Tallinna Halduskohtu 27.02.2023 haldusasjas nr 3-23-417 antud loa alusel 01.03.2023

ettekirjutusega nr 3-1/208-2 käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, aga

mitte kauemaks kui 02.03.2024.

RAB esitas Tallinna Halduskohtule 20.12.2023 taotluse nr 1.2-1/92-1 (puudutatud isikule edastatud

versioon; dtl 660-679) kontol nr C oleva vara (Apple aktsia kogus 66.859, Amazon aktsia kogus

86.774, Meta Platforms aktsia kogus 69.852, Tesla Motors aktsia kogus 44.262 ja VanEck Vectors

Video Gaming and eSports UCITS ETF fondi kogus 389.484) riigi omandisse kandmiseks

(haldusasi nr 3-23-2927).

1.3. Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 01.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/903-2 A.E Luminor

Bank AS-i (11315936) kontol nr F (edaspidi konto nr F) olevale varale summas 23 214,53 eurot

käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 30.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/1018-2 käsutuspiirangu 60

kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 23.02.2023 haldusasjas nr 3-23-401 antud loa alusel

28.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/195-2 käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku

kindlakstegemiseni, aga mitte kauemaks kui 01.03.2024.

RAB esitas Tallinna Halduskohtule 20.12.2023 taotluse nr 1.2-1/93-1 (puudutatud isikule edastatud

versioon; dtl 992-1012) kontol nr F oleva vara summas 23 214,53 eurot riigi omandisse kandmiseks

(haldusasi nr 3-23-2927).

2. Kohus liitis haldusasjad nr 3-23-2858, 3-23-2925 ja 3-23-2927 21.12.2023 ja 08.01.2023

määrustega ühte menetlusse.

Kohus võttis 15.12.2023 määrusega asja juurde haldusasjade nr 3-23-371 ja 3-23-856 toimikud,

21.12.2023 määrusega haldusasja nr 3-23-401 toimiku ja 08.01.2024 määrusega haldusasja nr 3-23-

417 toimiku.

-

Haldusasjas nr 3-23-371 andis Tallinna Halduskohus konto nr X suhtes loa 1-aastase

käsutuspiirangu seadmiseks, haldusasjas nr 3-23-417 konto nr C suhtes 1-aastase käsutuspiirangu

seadmiseks ja haldusasjas nr 3-23-401 konto nr F suhtes 1-aastase käsutuspiirangu seadmiseks.

-

Haldusasjas nr 3-23-856 esitas A.E kaebuse 28.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/998-2 (konto nr X

käsutuspiirang 60 kalendripäeva), 30.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/1018-2 (konto nr F

käsutuspiirang 60 kalendripäeva), 22.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/187-2 (konto nr X

käsutuspiirang 1 aasta) ning 01.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/208-2 (konto nr C käsutuspiirang 1

aasta) tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 18.01.2024 otsusega rahuldamata.

Kohus ei ole juurdevõetud haldusasjade toimikuid käesolevasse asja kopeerinud, vaid tutvus

toimikutega kohtute infosüsteemi vahendusel ja viitab toimikutele asjakohases ulatuses.

3. Kõikide taotluste õiguslikuks aluseks on RahaPTS § 57 lg 7 ja taotluste põhjendused kattuvad

väga suures osas. Seetõttu kajastab kohus taotluste põhjendusi ühiselt ja markeerib vajadusel eraldi,

kui taotlused erinevad.

Taotluste põhjendused (täiendatud 11.01.2024):

2(29)

1. Taotluste esitamise hetkeks on mõlema konto osas möödunud üheaastane tähtaeg esmase

käsutuspiirangu kehtestamisest.

2. Tingimused mõlemal kontol oleva piiratud vara riigi tuludesse kandmiseks on täidetud.

2.1. Piiratav vara on seotud rahapesu kahtlusega. Kontodel olev vara pärineb tõenäoliselt

kuritegelikust tegevusest (kelmus), mis on Ameerika Ühendriikides läbiviidava

kriminaalmenetluse esemeks. RAB-i analüüsi kohaselt jõudis kannatanutelt saadud vara

sihtmärkkontodele nr X, C ja F läbi erinevate äriühingute (sh Y OÜ, Q OÜ, Q OÜ, taotluste

p-d 4.5), mille tegelikud kasusaajad on G ja A.E (samas). Varade edasikandmine viitab

rahapesu tüpoloogiatele – varade kokku kogumine, kiire edasikandmine, kolme või enama

nulliga lõppevate summade väärtuses ülekannete tegemine, varade paigutamine

investeerimis või muule vara väärtust kasvatavale kontole, et see siis sobival hetkel

integreerida reaalmajandusse, vara edasikandmine selge majandusliku põhjuseta läbi

erinevate jurisdiktsioonide ja seal avatud kontode. Varaga on teostatud vara varjamise

toiminguid. Selgelt on eristatavad kõik rahapesu faasid – asetamine, kihistamine ja

integratsioon ehk vara reaalne kasutamine.

2.1.1. Kontole nr X laekus 02.11.2022 50 000 eurot A.E enda kontolt nr /…B selgitusega

„Payment“, mis omakorda laekus Q OÜ Šveitsi kontolt nr /…/H 19.10.2022 maksest

(400 000 eurot) selgitusega „DIVIDENDS“.

2.1.2. Kontole nr C laekus 22.10.2022 A.E enda kontolt nr /…B 50 000 eurot selgitusega

„Payment“, millest 40 000 eurot paigutati tema investeerimiskontole 26.10.2022 ostes

selle eest erinevaid aktsiaid (Meta Platforms, Tesla, Apple ja Amazon.com) ja 9900,99

eurot 28.10.2022 ostes selle eest VanEck Video Gaming and eSports (ESP0) osakuid.

50 000 eurot pärines omakorda Q OÜ Šveitsi kontolt nr /…/H 19.10.2022 maksest

(400 000 eurot) selgitusega „DIVIDENDS“.

2.1.3. Konto nr F jääk 29.11.2022 seisuga oli 23214,53 eurot ja kontol olev raha päribeb

A.E kahelt teiselt kontolt ajavahemikul 09.09.2022-05.11.2022 laekunud kolmest

maksest kokku summas 27 000 eurot. Kontolt nr /…B 09.09.2023 laekunud 6000 eurot

pärineb RAB-i analüüsi kohaselt (kasutatud FIFO meetodit) Lamborghini Urus

müügist, mille ost oli Ameerika Ühendriikide õigusabitaotluse kohaselt tervenisti või

osaliselt rahastatud teenitud kriminaaltulust. Kontolt nr X laekus 05.11.2022 kahe

maksega 21 000 eurot, mis omakorda pärineb A.E kontolt nr /…B ajavahemikul

27.10.2022-02.11.2022 tehtud kolmes maksest kokku 85 000 eurot selgitustega

„Payment“. Kontolt nr /…B edastatud raha pärineb Q OÜ kontolt nr /…/H laekunud

19.10.2022 maksest (400 000 eurot) selgitusega „DIVIDENDS“

2.1.4. Kõik kontol nr /…B olevad rahalised vahendid on 22.11.2022 kohtumäärusega

arestitud kriminaalasjas nr a-aa-aaaa. Samal ajal sai avalikuks, et Ameerika

Ühendriikides on menetluses kriminaalasi, kus A.E-d ja Git kahtlustatakse Ponzi

skeemi juhtimises ja rahapesus.

2.1.5. Äriregistri andmetel ei ole Q OÜ esitanud majandusaasta aruandeid 2021. ega ka

2022. aasta kohta. Seega ei oleks Q OÜ tohtinud üldse 2022. aastal teha dividendi

väljamakset.

2.2. Vara valdaja ei ole RAB-ile tõendanud vara legaalset päritolu. Isikut teavitati mõlema

konto osas nii 30-päevase kui ka 60-päevase käsutuspiirangu seadmisel ettekirjutustega

võimalusest esitada RAB-ile tõendid vara legaalse päritolu kohta. A.E ega tema lepinguline

esindaja vara legaalse päritolu kohta RAB-ile tõendeid ei esitanud. Tõendite kogumine ja

esitamine oli lepinguliste esindajate olemasolu tõttu võimalik ka kinnipidamisasutuses

viibimise ajal. Isikul oli võimalik tõendeid esitada kirjalikult. RAB-i kahtluseid

ümberlükkavaks võiks tõenäoliselt olla, kui vara valdaja tõendab, et kõne all olevate

vahendite algne allikas ei ole füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade

kaevandamist, või on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade

kaevandamist ja kliendid tõesti said seda teenust. Isik peab tõendama, et asja soetamiseks

saadud vahendid on legaalsed ehk teisisõnu peab puudutatud isik tõendama, et luksusauto

3(29)

Lamborghini Urus on soetatud legaalsel teel saadud vahenditest ning et dividendideks

saadud vahendid on legaalse päritoluga. Juhul, kui puudutatud isik ei nõustu tema kohta

avaldatud ja tuvastatud faktidega, siis tuleb tal seda põhjendada ja tõendada. Käesoleval

juhul toimusid ülekanded puudutatud isikuga (sh G) seotud ettevõtete ja/või tuttavate vahel,

mistõttu peaks puudutatud isikul olema eelduslikult teadmine ja võimalus anda mitme

tehingu taguseid selgitusi. Kui ammendavaid tõendeid ei ole võimalik esitada, tuleb enam

tugineda RAB-i kogutud tõenditele. Kriminaalasjas ei ole võimalik kasutada

haldusmenetluse raames kaasaaitamiskohustust täites RAB-ile esitatud isiku

ennastsüüstavaid tõendeid.

2.3. RAB-il ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või tegelikku kasusaajat (RahaPTS

§ 57 lg 6). Kõikidel kontodel oleva vara osas tuleb A.E-d RahaPTS § 57 lg 8 alusel

käsitleda vara valdajana. Seadusandja on RahaPTS § 57 lg 8 regulatsiooni ette näinud

justnimelt sellisteks puhkudeks, mistõttu ei saa A.E olla kontodel oleva vara tegelik

kasusaaja ega omanik. Tegemist on kuritegelikust tegevusest või selle asemel saadud

varaga. Kui konto omanik valdab vara (tõenäoliselt) õigusliku aluseta ehk esineb rahapesu

kahtlus, ei ole ta vara tegelik kasusaaja ega omanik. RAB on teinud kokku 13 välispäringut

8 erinevasse riiki ja tuvastanud sama isiku teisigi varjamistoiminguid, mis kinnitab

tegevuse süstemaatilisust ja seda, et isik ei ole vara omanik ega tegelik kasusaaja. Vara

omanik või tegelik kasusaaja saab olla keegi kannatanutest.

3. RAB-i ülesandeks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine ja RAB-il puudub ülevaade

kriminaalmenetluses äravõetud A.E asjadest ja nende asukohast. RAB-il puudub ka juurdepääs

kriminaalmenetluses antud ütlustele ja esitatud tõenditele ning ei saa neid argumente käesolevas

haldusasjas arvestada ega analüüsida. Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku

(karistusõiguslik) süü ja isiku karistamine ning täidetud ei pea olema kõik samad kohustuslikud

(koosseisu) elemendid, mis kehtivad rahapesule. Vastasel juhul olekski tegemist

karistusõigusliku

meetmega

ning

kohaldamisele

kuuluks

kriminaalmenetlus.

Halduskonfiskeerimiseks peab olema kahtlus, et vara on seotud rahapesuga, sj ei pea olema

kahtlus kõikide RahaPTS § 4 koosseisuelementide suhtes.

4. RahaPTS § 57 lg 7 viimases lauses on sätestatud vara riigi omandisse kandmisega tekkiva riive

tasakaalustamiseks, et riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul

kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Selleks peab isik ise vastavad

legaalset omandiõigust tõendavad dokumendid esmalt esitama. Seega ei ole ohvrid/kannatanud

haldusmenetluses halvemas olukorras kui kriminaalmenetluses. Igatahes oleksid nende õigused

riivatud olulisemal määral, kui vara lastakse hoolimata rahapesu kahtlusest majanduskäibesse.

4. Puudutatud isik palub RAB-i taotlused jätta rahuldamata:

1. RahaPTS § 57 lg-te 3,6 ja 7 loogika seisneb selles, et 30 ja 60 päevaste perioodide jooksul on

RAB-il õigus piirata tehinguid kahtlust tekitava varaga ja teavitada sellest prokuratuuri. Kui

prokuratuur peab võimalikuks kriminaalmenetluse alustamist rahapesu või terrorismi

rahastamise tunnustel, on prokuratuuril võimalik alustada kriminaalmenetlust ja põhjendatud

kuriteokahtluse olemasolul taotleda kohtult viidatud vara arestimist. Puuduvad igasugused viited

sellele, et RAB oleks RahapTS § 57 lg-s 3 sätestatud tähtaegade jooksul prokuratuurile

kuriteoteateid esitanud ning ilmselgelt ei ole nende tähtaegade jooksul vara arestitud. RahapTS §

57 lg 6 ja 7 ei kujuta endast täiendavaid võimuvolitusi ja aluseid vara riigi kasuks pööramiseks

olukordades, kus isik lihtsalt ootab ära tähtaegade lõppemise ega ole astunud samme vara

„legaalse päritolu“ tõendamiseks. Aluse nende sätete kohaldamiseks annab põhjendatud ja

tõendatud kahtlus, et vara ei kuulu sellele isikule, s.t. et esineb kahtlus isiku tegevuse

variomanikuna ja et vara on talle kantud vaid tegeliku omaniku varjamiseks.

2. RAB-i kahtlused, et vara ei ole tegelikult A.E vara, ei ole tõsiseltvõetavad. TsÜS § 6 lg 4

sätestab, et käsutustehingud on õiguslikult neutraalsed ja kehtivad sõltumata nende aluseks

olevatest lepingutest. RahapTS ei ole TsÜS-i suhtes eriseadus ega reguleeri varasuhteid ega vara

kuuluvust. RAB ei ole selgitanud, milles on seisnenud RAB-i ebaõnnestumine kontodel oleva

4(29)

vara tegeliku kasusaaja kindlakstegemisel ja miks ta peab laenulepingut ja dividendide maksmist

tehinguteks, mis annab aluse nõuda nende tehingute alusel saadud vara riigi omandisse. A.E

tulud moodustuvad tulust vara võõrandamiselt, palgatulust OÜ-st Y ja dividenditulust OÜ-lt Q.

See on RAB-ile olnud teada. OÜ-lt Y saadud palga õiguslikuks aluseks on TLS § 6 lg 1. OÜ-lt Q

saadud dividendimaksete õiguslikuks aluseks on ÄS § 157 lg 2 ja lg 4. Palga ja dividendi

maksmisega on palga ja dividendimaksele vastav summa üle läinud A.E-le ning ta on selle raha

omaja ja ka tegelik kasusaaja. Asjaolud, kuidas äriühingud on tulu teeninud, tehingute kehtivust

ei mõjuta.

3. Puudutatud isiku kodus ja sõidukites viidi 20.11.2022 ulatuslik läbiotsimine, mille tulemusena

võeti temalt ära kõik tema andmekandjad, s.t. sülearvutid, mobiiltelefonid ja mälupulgad, millel

sisaldus teave tema majandustegevuse ja rahaliste vahendite päritolu kohta. Puudutatud isik ei

saa seetõttu uurida, koguda, komplekteerida ega esitada mistahes tõendeid, mis puudutavad J’i,

Y nimelisi ettevõtteid, ega K nimelisi ettevõtteid või nende äritegevust. Kuigi puudutatud isik on

alates 12.01.2024 vahi alt vabanenud, ei ole tal olnud võimalik külastada ka oma kontorit, kuna

seda ei võimalda elektroonilise valve tingimused.

4. RAB-i seisukohtade aktsepteerimine eeldab, et A.E on toime pannud kuriteo, teeninud sellelt

tulu ja et riigi omandisse kantav vara pärineb just sellest kuriteost. Kuriteo toimepanemist ei ole

võimalik käesolevas lihtmenetluses tuvastada ja puudub kohtuotsus, millega A.E oleks kuriteo

toimepanemises süüdi mõistetud. Ilma vastupidist kinnitava kohtotsuseta on sellised väited

vastuolus PS §-ga 22 ning lubamatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus selgitab esmalt asja lahendamise üldisi põhimõtteid (I), seejärel õigusnorme ja nende

kujunemist (II); seejärel hindab taotluse rahuldamise võimalikkust haldusmenetluse ja meetme

proportsionaalsuse aspektidest (III ja IV) ning lõpuks lahendab RABi taotluse sisuliselt ning

puudutatud isiku eest toimiku osaliselt varjamise taotluse, selgitab ka edasist õiguslike vahendite

kasutamist ning otsustab kohtulahendi avalikustamise (V).

I

6. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Sellest tuleneb ka eeldus, et reeglina on

avalik võim avalik-õiguslikus suhtes n.ö tugevam osapool, kes tagab vajadusel enda korralduste

täitmise ka riikliku sunnijõuga.

HKMS 27. ptk näeb eraldi ette haldustoiminguks loa andmise. HKMSi kommenteeritud väljaandes1

on toodud, et see menetlus on mõeldud reeglina kaheks juhuks:

-

kui loa vajadus tuleneb otse põhiseadusest;

-

kui kaalul on olulised põhiõigused ja on tegemist menetlusega, millest puudutatud isik ei pruugi

olla teadlik või on ta äärmiselt kaitsetus olukorras.

Omandiõiguse piiramiseks kohtu loa vajadus ei tulene põhiseadusest. Ka ei ole käesoleval juhul

tegemist olukorraga, kus kohaldataks isiku suhtes väga riivavat meedet ning kohtu loaga on vajalik

kompenseerida seda, et enne meetme kohaldamist ei ole meetme vältimise ärahoidmiseks võimalik

isikut ära kuulata (nt MKS § 1361). Käesoleval juhul on RABil ja kohtul võimalik isik ära kuulata

nii RahaPTS § 57 lg 6 (1-aastane arest) kui ka lg 7 kohaldamisel (riigi omandisse kandmine),

kuivõrd isiku vara on eelduslikult juba varem arestitud (samas lg-d 1 ja 3) ning meetmest kõrvale

1 § 264 p A; lk 713

5(29)

hoidumine ei ole võimalik. Käesoleval juhul loa andmise vajaduse kohta tuleb märkida ka

täiendavalt2:

-

kohtulikku eelkontrolli ei sisalda ka KAHOS, mis võimaldab täidesaatval riigivõimul

haldusaktiga kinnisasju sundvõõrandada;

-

halduskohus kontrollib reeglina riigivõimu tegevuse seaduslikust ex post ning toodud lahendus

võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõtte ja õigusemõistmise põhiolemusega;

-

vastav HKMS 27. ptk menetlus ei vasta soovitud kohtuliku kontrolli mehhanismile, sh selle

ulatusele (s.o kohustus lahendada viivituseta, st eelisjärjekorras);

-

eelkontroll ei asenda hilisemat vaidlustamise õigust, sh tekib samas küsimuses kaks

kohtuvaidlust;

-

kui halduskohus kohaldab sellises menetluses tavapärast haldustoiminguks loa andmise

menetlustes kohaldatavat menetluslikku standardit, võib see anda ebaõige indikatsiooni meetme

õiguspärasuse kohta. Kohut ei tohi kasutada haldusakti adressaadi eksitamiseks.

Seega on käesoleva regulatsiooni olemasolu üldse küsitav, sh kas see võib olla vastuolus võimude

lahususe põhimõttega.

7. Lähtudes olemasolevast regulatsioonist, on halduskohtu tegevuse lähtepunktiks seega see, et

kohtuliku kontrolli eesmärgiks on üksikisiku kaitse avaliku võimu võimaliku ülemäärase tegevuse

eest. Kohtu ülesanne ei ole kaheldavas olukorras kaitsta haldusorganit ega võimaldada täitevvõimu

teostamist igaks juhuks üksikisiku arvelt.

RahaPTS § 57, sh lg 7 regulatsioon on üpris napp, sh määratlemaks, mida üldse kohus peaks

sellises olukorras loa andmisel hindama, arvestades ka loa andmisel antava ettekirjutuse

kaebevõimalust. Võrdlusena on taotluse nõuded ja kohtu poolt hinnatav põhjalikumalt määratletud

nii VSS § 23, VRKS § 361-362 ning MKS § 1361 korral.

Kohus leiab, et loa andmisel tuleb kohtul kontrollida, kas riigi omandisse kandmine on kohtu ette

toodud asjaolude pinnalt ilmselgelt välistatud, sh arvestades ka, milliseid toiminguid RAB veel saab

ja võib teha enne aresti lõppu. Kui kohus leiab, et kogutud asjaolud viitavad sellele, et väga suure

tõenäosusega on õiguspärase haldusakti tegemine toodud ajaraamis välistatud, võib kohus jätta ka

taotluse rahuldamata. Samuti kontrollib kohus valitud meetme proportsionaalsust, sh sobivust,

vajalikkust ja mõõdukust.

II

8. Kuivõrd kehtiva RahaPTS redaktsiooni seletuskirjaga tutvumisel selgub, et see tugineb

varasemale analoogsele redaktsioonile, selgitab kohus esmalt välja normi kujunemisloo.

8.1. Rahapesu tõkestamise seaduse esmane redaktsioon3 analoogset normistikku ei sisaldanud. Vara

arestimise ja riigi omandisse kandmise võimalus lisandus 01.01.2004 jõustunud seaduse

muudatusega, millega muudeti ka seaduse pealkirjaks rahapesu ja terrorismi rahastamise

2 Refereeritud Riigikohtu ja Tallinna Halduskohtu seisukohti rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus eelnõu, 332 SE suhtes analoogse normistiku osas; kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d2665559-f09b-43ec-9c69-5fdb5fd1cdae/rahvusvahelise-sanktsiooni-

seaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus

3 https://www.riigiteataja.ee/akt/76607

6(29)

tõkestamise seadus4. Paragrahvi 152 kohta seletuskirjas5, mis nägi esialgu ette üksnes arestimist,

sisulised põhjendused puuduvad.

Seadust täiendati läbivalt teise lugemise eel ning teisel lugemisel6 on muudatusettepanekut

põhjendatud järgmiselt [kohtu rõhutused]:

16. muudatusettepanekuga on muudetud vara arestimise regulatsiooni. Esialgse eelnõu kohaselt oli

rahapesu andmebürool õigus vara arestida kuni selle legaalse päritolu väljaselgitamiseni. See oleks

pannud isikule kohustuse tõendada, et vara on legaalne, kuid kriminaalmenetluses peaks hoopis uurija

tõestama, et vara ei ole legaalne. Seetõttu on arestimise tähtaega piiratud kümne päevaga ning juhul, kui

vara on vaja kauem arestida, toimub see juba kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Lisatud on

regulatsioon sellise olukorra jaoks, kus vara valdaja on valmis vara valdamisest loobuma ja vara omanik

ei ole teada, tegemist on n-ö peremeheta varaga. Sellisel juhul on võimalik kanda raha uurija taotlusel ja

halduskohtu loal riigi omandisse. Kui omanik peaks hiljem välja ilmuma, on tal õigus nõuda vara

tagastamist kolme aasta jooksul vara riigi omandisse kandmise päevast arvates.

8.2. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse 28.01.2008 jõustunud uues

redaktsioonis7 reguleeris § 40 tehingu peatamist, vara käsutamise piiramist ja vara riigi omandisse

kandmist. Sealjuures nägi seadus ette:

-

RABil oli võimalik vara arestida kokku kuni 90 päevaks (lg-d 1 ja 3);

-

pikemaaegsem arestimine on võimalik, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus (lg-d 4 ja 5)

-

taotluse loa saamiseks vara riigi omandisse kandmiseks esitab prokuratuur ja uurimisasutus ning

eelduseks on, et vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ning vara valdaja kinnitab, et vara

ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest (lg 7).

Seaduse seletuskirjas8 on toodud järgnev:

-

Vastavalt Strasbourg’i konventsiooni artiklile 2 kohustub konventsiooni osalisriik võtma kõiki õiguslikke

ja muid meetmeid, mis võimaldavad konfiskeerida kuriteovahendeid, kriminaaltulu või vara kriminaaltulu

väärtuses. /…/ Eeltoodud konventsiooni sätete täimise eesmärgil on eelnõus antud RAB-ile laialdased

õigused rakendada administratiiv- ehk halduskonfiskeerimist, s.t. piiratakse seaduses sätestatud tähtaja

jooksul vara kasutamist, mille suhtes keegi pretensioone ei esita. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega

seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise

alused sätestavad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik.

-

Lõigetes 4—7 toodud regulatsioon on sarnane kehtiva õigusliku olukorraga. Eelnõuga on muudetud

tähtaega, millal prokuratuur või uurimisasutus võib taotleda luba vara riigi omandisse kandmiseks, kui

vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha. Kehtiva seaduse kohaselt võib halduskohtult taotleda

luba, kui ühe aasta jooksul pärast vara arestimist ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara

valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest.

Seletuskirja kohaselt on seadus kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ9 rahandussüsteemi rahapesu

ning terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (n.ö III direktiiv), sh selle art 24

lg-ga 1, mis näeb ette tehingute sooritamata jätmise ja teavitamiskohustuse (seletuskirja lisa 1).

Kooskõlastustabeli kohaselt (lisa 4) jäeti arvestamata FI ettepanek vara kasutamise piirangute

mittelõpetamise kohta arvestamata, kuna tähtaeg aitab paremini tagada regulatsiooni kooskõla

põhiseadusega, kuna annab piirangud omandiõiguse piirangutele. Vastava raamistiku puudumine,

Jõustunud

redaktsioon:

https://www.riigiteataja.ee/akt/689311;

muutmise

eelnõu:

https://www.riigiteataja.ee/akt/685917

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5d3c3075-abd5-3807-8101-2f9d57258210/rahapesu-tokestamise-

seaduse-finantsinspektsiooni-seaduse-krediidiasutuste-seaduse-politseiseaduse-ja-vaartpaberituru-seaduse-muutmise-

seadus (algteksti lõpus)

6 https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200311191300#PKP-7677

7 https://www.riigiteataja.ee/akt/12909786

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/046802d9-335d-415b-c4a1-650aa487eb33/rahapesu-ja-terrorismi-

rahastamise-tokestamise-seadus

9 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A32005L0060

7(29)

mille jooksul saab riik ulatuslikult piirata isikute õigust omandit vabalt kasutada ja käsutada,

moonutaks omandiõiguse olemust, mis poleks aga kooskõlas põhiseaduslike õiguste piiramise

reeglitega (lk 41).

8.3. Seadust täiendati 18.05.2012 jõustunud redaktsiooniga10, millega anti tollase § 40 lg-tele 4-7

uus tekst. Järgnevalt seletuskirjast asjakohases osas11:

-

Pärast RAB-i poolt kuriteo tunnuste avastamisel pädevale asutusele materjali edastamist otsustatakse vara

arestimine selle konfiskeerimise tagamiseks kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ning KrMS

§ 126 lõike 2 kohaselt vara suhtes, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, kohaldatakse

konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama

lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad

karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik.

-

Muudatusettepaneku eesmärk on lahendada praktikas tõusetunud probleem. Nimelt peavad kehtiva

redaktsiooni kohaselt korraga esinema mõlemad tingimused: a) vara valdaja peab kinnitama, et vara ei

kuulu talle ning b) vara valdaja peab loobuma selle valdamisest. Praktikas on aga esinenud olukordi, kus

vara valdaja küll kinnitab, et vara ei kuulu talle, kuid ei loobu vara valdamisest. Samuti esineb

situatsioone, kus vara valdaja RA-i või uurija kutsel ei ilmu kohale (talle ei ole võimalik esitada küsimusi

vara päritolu kohta) või ei suuda ega soovi vara päritolu või tegeliku omaniku kohta selgitusi anda või ei

ole antud selgitused ja esitatud dokumendid veenvad ning vara tegelik omanik jääb vaatamata RAB-i

püüdlustele tuvastamata. Enamasti on tegemist olukordadega, kus vara on variisiku valduses. Kehtiv

redaktsioon kõiki kirjeldatud olukordi ei reguleeri ja loob olukorra, kus tuvastamata päritoluga varale

saab küll seada sisuliselt tähtajatu piirangu, samas kui riigi edasised tegutsemisvõimalused juhtudel, kus

vara omanikku kindlaks teha ei õnnestu või vara valdaja selle vara valdamisest vabatahtlikult ei loobu,

hoolimata kinnitustest, et tegemist ei ole tema varaga, on praktiliselt olematud. Seetõttu on praktikas

tekkinud olukord, kus vara valdaja teadliku koostööst keeldumisega vara omaniku kindlakstegemisel on

vara omaniku õigused halvemini kaitstud kui vara valdaja õigused, kuna vara valdaja ei pea valduse

säilitamiseks tõendeid esitama, kuid tegelik omanik peaks enda staatust tõendama.

-

Eelnõus toodud muudatustega nähakse ette võimalus kehtestada vara käsutamisele piirang ka juhtudel,

kus isik vaatamata kutse kättesaamisele ei ilmu kohale või ei esita piisavat teavet, mis aitaks kindlaks teha

vara päritolu või tegeliku omanikku. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama

lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega, kuid käesolevas paragrahvis toodud sätted lubavad

halduskonfiskeerimist teatud tingimustel sõltumata kriminaalmenetlusest. Halduskonfiskeerimise

meetmete rakendamisele viidatakse FATFi soovituses12 nr 3, mille kohaselt peaksid riigid kaaluma

selliste meetmete kasutuselevõtmist, mis võimaldaksid tulu või vahendite konfiskeerimist ilma, et oleks

nõutav kriminaalkorras süüdimõistmine või mis nõuaksid, et õigusrikkuja näitaks konfiskeerimisele

kuluva vara legaalset päritolu, kooskõlas riigi õigusprintsiipidega. Selleks, et võimaldada

halduskonfiskeerimist sõltumata kriminaalmenetlusest, oleks võimalik kasutada RTRTS § 40 lõikes 7

sätestatut (omanikuta vara kandmine riigi omandisse). Samuti toetab selline korraldus omaniku õiguste

kaitset, kuna otsuse vara riigi omandisse kandmiseks teeb halduskohus ning vastavasisulise taotluse

esitanud asutus peab taotlust igakülgselt motiveerima, sh tõestama, et vara tegelikku omanikku on püütud

kindlaks teha.

-

Õigusselguse huvides ning eesmärgiga vähendada prokuratuuri ja uurimisasutuste halduskoormust § 40

lõige 7 rakendamisel, on otstarbekas anda RAB-ile halduskohtule vastava taotluse esitamise õigus, kui

vara tegelikku omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha ühe aasta jooksul pärast vara käsutuspiirangu

kehtestamist. Nimetatud haldustoiminguks loa andmise otsustab halduskohus kohtuistungil. Isiku, kelle

valduses oleva vara suhtes riigi omandisse kandmist taotletakse, põhiõiguste kaitse tagatakse eelkõige

menetlusnormidega.

8.4. Kehtiva RahaPTS vastuvõtmisel oli seletuskirjas13 selgitatud järgmist:

10 https://www.riigiteataja.ee/akt/108052012001

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/de57c3c9-e33c-4c3f-bf2f-72ed213870cc/rahapesu-ja-terrorismi-

rahastamise-tokestamise-seaduse-rahvusvahelise-sanktsiooni-seaduse-ja-eesti-vaartpaberite-keskregistri-seaduse-

muutmise-seadus

12 Seletuskirjas viidatud dokumendile viitega https://www.fi.ee/failid/9_soovitust_est.pdf, mille soovitud 3 seondub

terrorismi, mitte rahapesu tõkestamisega (lk 2 ja 8 jj).

8(29)

-

Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Erikord on seatud haldusaktide osas (§ 55).

Haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldatakse ka järelevalve teostamisel RahaPTS erisustega (§-

d 64 ja 68).

-

§ 9 tegeliku kasusaaja mõiste kohta: Tegelikud kasusaajad võivad olla ka füüsilistel isikutel (vt

lõige 1), mistõttu tuleb mõiste rakendamisel ka selle võimalusega arvestada14.

-

Paragrahvi 57 eesmärk on rakendada IV rahapesu tõkestamise direktiivi art 32 (7) nõuded15.

-

Kui vara muutub kriminaalmenetluse osaks, s.t selle käsutamist piiratakse teiste õigusaktide

alusel, tuleb samuti RAB piirang koheselt lõpetada.

-

Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara

omaniku osas selgust saada, võib RAB või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi

omandisse kandmiseks. Vara valdajal on õigus vara riigi omandisse kandmine halduskohtus

vaidlustada.

-

Sarnased sätted on ka hetkel kehtivas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (§

40). Võrreldes kehtiva õigusega täpsustatakse, et kontol asuva vara korral käsitletakse konto

omanikku vara valdajana, mis tähendab, et talle laienevad kõik valdaja õigused, kuid teda ei

loeta automaatselt kontol oleva vara omanikuks ja tegelikuks kasusaajaks.

9. Asjakohased normid näevad ette järgmist:

-

§ 57 lg 7: Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud

vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja

teatab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib

Rahapesu Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse

kandmiseks. Vara müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja müügist saadud

summa kantakse riigi tuludesse. Riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara

omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates.

-

§ 9 lg 1: Tegelik kasusaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik: 1) kellel on omandi

või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või 2)

kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse.

-

§ 1 lg 3: Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse

seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

-

§ 54 lg 3: Rahapesu Andmebüroo analüüsib ja kontrollib teavet rahapesu ja terrorismi

rahastamise kahtluse kohta, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks ning

edastab kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele.

10. Nagu nähtub direktiivi nr 2015/849 art 32 lg 7 tekstist (vt allmärkus punktis 8.4), ei nõua

Euroopa Liidu õigus vara konfiskeerimist; küll aga pädevatele asutustele analüüsi tulemuste

edastamist. Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud ka

Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C-790/19 (p-d 48, 51 ja 62) ning Euroopa Nõukogu ja

parlamendi 23.10.2018 direktiivis nr 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fb03e20e-caf7-463d-9b60-ddf6021742b2/rahapesu-ja-terrorismi-

rahastamise-tokestamise-seadus

14 20.07.2020 jõustunud täpsustuses on seletuskirjas toodud täiendavalt: nõuab seadus tegeliku kasusaaja tuvastamist

alati, st ka juhul, kui kliendiks või juhutehingu tegijaks on mitte juriidiline vaid füüsiline isik. Kuna füüsiline isik ise ei

saa olla kellegi teise omandis, tuleb kohustatud isikul vastava hoolsusmeetme rakendamiseks füüsilise isiku suhtes välja

selgitada, kas füüsiline isik soovib ärisuhet luua või juhutehingut teha kellegi teise „huvides, kasuks või arvel“

15 Direktiiv nr 2015/849, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32015L0849. Art 32 lg 7:

Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta juhul, kui on kahtlus, et tehing on seotud

rahapesu või terrorismi rahastamisega, viivitamata vahetult või kaudselt meetmeid, et pooleliolev tehing peatada või

keelata selle tegemine, et tehingut analüüsida, leida kinnitust kahtlustele ja edastada analüüsi tulemused pädevatele

asutustele. Rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta selliseid meetmeid vahetult või kaudselt teise liikmesriigi

rahapesu andmebüroo taotluse korral selle liikmesriigi siseriiklikus õiguses sätestatud ajavahemikeks ja tingimustel, kus

taotluse saanud rahapesu andmebüroo asub.

9(29)

abil (preambuli punktid 1 ja 11, art 3 jj). Kohus leiab, et selle kohustuse olemuslikuks osaks on ka

kuriteo kahtluse korral pädevale asutusele teabe edastamine (RahaPTS § 54 lg 3).

11. Taotleja on viidanud FATFi soovitustele põhjendusega, et nendest tuleneb suunis

halduskonfiskeerimiseks (p 3.3).

Kohus märgib esmalt, et FATFi soovitustel ei ole üksikisikute õiguseid piirav mõju, vaid selleks

peavad need olema sisseviidud asjakohasesse õigusakti. Sama on leidnud ka Euroopa Kohus

direktiivide FATFi soovitustega kooskõlla viimisel (otsuse nr C-790/19 p-d 60 ja 68). Samas tuleb

märkida ka, et lisaks on üks Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, et direktiivi ei saa otse kohaldada

üksikisiku kahjuks.

Tutvudes taotleja viidatud FATF soovitusega16, toob kohus olulisena välja järgmist:

-

Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad pädevatel asutustel konfiskeerida

kuritegelikku vara süüdimõistva kohtuotsuse alusel; samuti ilma süüdimõistva kohtuotsuseta

(non-conviction based confiscation) (lk 13).

-

Konfiskeerimise meetmete osas on oluline, et neid rakendataks viisil, mis austab materiaalseid ja

menetluslikke õiguseid lk 42 p 8).

-

Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad kuritegeliku vara konfiskeerimist ilma

süüdimõistva kohtuotsuseta,

kuivõrd see nõue on kooskõlas siseriikliku õiguse

aluspõhimõtetega. Riikidel on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise rakendamisel

paindlikkus (lk 42 p 11).

Taotleja on viidanud ka FATF parimatele praktikatele17, mille osas toob kohus välja järgmise:

-

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kaalumist on soovitatud üksnes niivõrd, kui selline

nõue on kooskõlas riigi siseriikliku õiguse põhimõtetega (VI.13).

-

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist võib rakendada kriminaalseaduste ja -menetluse

kaudu või eraldi süsteemi või seaduse kaudu väljaspool kriminaalmenetlust (samas, p 15).

-

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine võib olla tõhus vahend järgmise lahtise loetelu

korral (samas, p 17):

a) süüdimõistvat kohtuotsust ei saavutatud menetluslikel või tehnilistel põhjustel (nt

aegumistähtaeg on ületatud);

b) on olemas olulisi tõendeid selle kohta, et tulu saadi kuritegelikust tegevusest, kuid

kriminaalmenetlusliku tõendamiskoormuse täitmiseks ei ole piisavalt tõendeid;

c) kriminaaluurimine või süüdistuse esitamine on ebareaalne või võimatu;

d) kurjategija on eelkuriteos õigeks mõistetud tõendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu;

e) vara tulenes süüdimõistetu muust või sellega seotud kuritegevusest (st laiendatud

konfiskeerimine); või

f)

võimalikul süüdistataval on immuniteet.

12. Edasise parema jälgimise huvides, peab kohus välja tuua ka asjakohase kohtupraktika:

-

Riigikohus selgitas asjas nr 3-20-664, et vara riigi omandisse kandmise sisulisteks eeldusteks on

jätkuv rahapesu kahtlus ja see, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute

kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat

kindlaks teha (p 17). Nimetatud kohtuasjas on ka oluline detail, et samas asjas vaidluse all olnud

vara osas algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu

(Ringkonnakohtu määruse p 17).

https://www.fatf-gafi.org/content/dam/fatf-gafi/recommendations/FATF%20Recommendations

%202012.pdf.coredownload.inline.pdf

17 https://www.fatf-gafi.org/content/dam/fatf-gafiBuidance/Best%20Practices%20on%20%20Confiscation%20and%20a

%20Framework%20for%20Ongoing%20Work%20on%20Asset%20Recovery.pdf.coredownload.pdf

10(29)

-

Riigikohus selgitas 20.06.2013 kohtuotsuses nr 3-3-1-33-13, et järelevalvemenetlust ei viida läbi

ning haldussunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks.

Ettekirjutuse tegemise ajal oli ka rahapesuga seonduvates kriminaalasjades kohtu loal kohaldatav

analoogne meede. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, kas ettekirjutusega hõlmatud vara oli

asjassepuutuv ka kriminaalmenetluses ning kas sellele oli kohtu loal seatud käsutamispiirang (p

12).

-

Otsusele lisatud E. Kergandbergi eriarvamuses on toodud: Sellises olukorras on minu meelest

mõistetamatu, miks pidi menetleja kriminaalasjas loobuma vara arestimise taotlusest ja taotlema

hoopis käsutamise piirangute pikendamist RahaPTS alusel. Ilmselge on aga see, et menetleja

kõnealuse sammuga ja sellele järgnenud RAB ettekirjutusega välistati nii KrMS §-s 142

ettenähtud menetluslike garantiide kasutamine kui ka kriminaalmenetluses korrakohane

edasikaebe võimalus (p 3).

-

Riigikohus selgitas 14.05.2014 määruses nr 3-3-1-77-13, et rahapesu saab esineda siis, kui vara

on kriminaalset päritolu, st omandatud kuritegeliku tegevuse tulemusena, või seda kavatsetakse

kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Vara selline kriminaalne päritolu on lõppastmes tuvastatav

kriminaalasja menetluses. RAB-i põhiülesanne on RahaPTS § 37 kohaselt koguda ja analüüsida

rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavat teavet, samuti võtta vajaduse korral tarvitusele

abinõud kahtlusega seotud vara säilimiseks. RAB-i pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas

rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud (p 10). Vara päritolu legaalsuse selgitamine

tähendab kontrollimist, kas vara ei ole saadud kuritegelikul teel (p 14).

Kohus möönab, et osa viidatud praktikast jääb aega, mil puudus RahaPTS § 57 lg-ga 8 analoogne

säte.

III

13. RahaPTS § 57 lg 7 tõlgendamisel koosmõjus sama paragrahvi ja laiemalt sama seaduse muude

sätetega tuleneb, et taotluse rahuldamise eelduseks on:

a) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud 1 aasta;

b) kohtule taotluse esitajaks on RAB või prokuratuur;

c) ei ole õnnestunud kindlaks teha…;

d) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vara käsutamise piirangute esmasest kehtestamisest on

möödunud 1 aasta ning RABil on volitus taotluse kohtule esitamiseks.

RABi pingutused vara omaniku vms väljaselgitamisel

14. RahaPTS § 57 lg 7 ei võimalda riigi omandisse kanda vara, mille omanik või tegelik kasusaaja

on teada; samuti kui teada on, et varal on legaalne päritolu. Seega on vara riigi omandisse kandmise

eelduseks jätkuv kahtlus, et vara suhtes on rahapesu kahtlus (RahaPTS § 57 lg 1).

Ringkonnakohus leidis 20.12.2019 määruses nr 3-19-1973 seda, et RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamisel

on tegemist jagatud tõendamiskoormusega: RahaPTS § 57 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab

rahapesukahtlusega vara valdaja või omanik RAB-le tõendama vara legaalset päritolu (milles saaks

järeldada ka legaalse omandiõiguse olemasolu), kuid ka RAB-l või kriminaalasja menetlejal tuleb

teha pingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (määruse p 6).

Sarnaselt on Tallinna Ringkonnakohus 07.05.2020 määruses nr 3-20-664 selgitanud, et

rahapesukahtlusega vara valdaja või omaniku tõendamiskoormus hõlmab tõendeid, mis eelduslikult

on tema mõjusfääris (eeskätt tõendid ja teave selle kohta, kellega ja millistel asjaoludel tehtud

tehingutest ning millistel asjaoludel tema pangakontole raha laekus). Samas tuleb ka RAB-l teha

mõistlikke jõupingutusi, et välja selgitada rahapesukahtlusega vara legaalne omanik või tegelik

11(29)

kasusaaja. See hõlmab muu hulgas rahapesukahtlusega vara valdajalt või omanikult saadud teabe ja

tõendite kontrollimist ning vajadusel kolmandatelt isikutelt täiendava teabe kogumist. RAB-i

uurimiskohustuse sisustamisel tuleb siiski arvestada tema pädevuse ja volitustega (vt RahaPTS 6.

ptk).

RABi püüdlustele vara tegeliku omaniku kindlaks tegemisel on viidatud ka RahaPTS 18.05.2012

jõustunud redaktsiooni seletuskirjas (vt eelnevalt), millele ka kehtiv seadus tugineb.

15. Olukorras, kus RABil on kohustus ise asjaolusid välja selgitada, on tegemist

uurimispõhimõttega HMS § 6 mõttes, mis kuulub käesoleval juhul kohaldamisele ka RahaPTS § 1

lg lg 3 alusel. Uurimispõhimõtet ei välista ka RahaPTS 6. peatükk, vaid § 58 lg 1 annab RABile

selge volituse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks saada enda määratud tähtajaks teavet

pädevatelt järelevalveasutustelt ja teistelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning ettekirjutuse

alusel kohustatud isikult ja kolmandalt isikult.

Määruse eelmises punktis viidatud lahendites on puudutatud ka tõendamiskoormust. Kohus märgib,

et tõendamiskoormus ei vabasta haldusorganit täielikult uurimispõhimõtte järgimisest, küll aga võib

luua eelduse, kelle kasuks või kahjuks tõendite puudumisel asjaolu lõplikult tuvastatakse.

HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Asjas olulise

tähtsusega asjaolud võivad olla nii menetlusosalise kasuks kui ka kahjuks rääkivad.

Uurimispõhimõtte osaks ei ole see, et haldusorgan kogub ainult tõendeid, mis räägivad

menetlusosalise kahjuks; ning annab menetlusosalisele üksnes korralduse või suunise „tõendada

vastupidist“. Haldusmenetluse käsiraamatus on selgitatud, et kuna menetluse läbiviimise juhiks oli

ja on otsust tegev haldusorgan, siis peab ta hoolt kandma selle eest, et isikud oleksid teadlikud neid

puudutavast kohustusest esitada vajalikke tõendeid ning kirjeldada asjaolusid. Selle eesmärgi

saavutamiseks peab haldusorgan vajadusel inimestele aktiivselt nõu andma ning neid tõendite

esitamisel toetama (lk 187). Käesoleval juhul annab vastava volituse mh puudutatud isikult tõendi

kogumiseks nii RahaPTS § 58 lg 1 kui ka HMS § 38 lg-d 1 ja 3 koosmõjus.

16. Kohtule esitatud materjalidest nähtub haldusmenetluse kulgemisest järgnev.

Konto nr X

-

29.11.2022 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus, kus on viidatud, et RAB

kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni (dtl 177-178), kohustab kehtestama

käsutuspiirangu konkreetsel kontol summas 20 373,97 eurot; ning puudutatud isikul on õigus

esitada RABile tõendid vara legaalse päritolu kohta;

-

28.12.2022 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (60 päevaks arestimise kohta),

kus on viidatud, et vara valdaja või omanik ei ole tõendanud RABile vara legaalset päritolu;

kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Rahapesu

Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta (dtl 182-183);

-

22.02.2023 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (1 aastaks arestimise kohta), kus

kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Rahapesu

Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta (dtl 188-189).

Igas ettekirjutuses on viidatud: Ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse

eraldi dokumendis [viide]. Isikul, kelle vara käsutamise piiramiseks ettekirjutus tehti, on õigus

tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga. Rahapesu Andmebürool on õigus keelduda

dokumendi tutvustamisest, kui see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist või

dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vastuolus seaduse või rahvusvaheliste kokkulepetega,

sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega või see ohustaks tõe

väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

12(29)

Kohtuasja nr 3-23-371 toimikust nähtub (juurde võetud 15.12.2023 määrusega), et halduskohtule

esitati aastaks arestimiseks loa saamisel ettekirjutuste faktilised asjaolud, samas RAB kinnitas, et

need sisaldavat teavet, mida puudutatud isik ja tema lepingulisele esindajale ei ole teatavaks saanud

ja millisele teabele pole neil juurdepääsu õigust (20.02.2023 taotluse nr 1.2-1/10-1 p 1.7 ja 4.1).

Ka kontode nr C ja F osas nähtub sarnane haldusmenetluse kulg:

-

Puudutatud isikule on konto nr C osas adresseeritud 02.12.2022 ettekirjutus (käsutuspiirang 30

kalendripäeva; dtl 520-521), 30.12.2022 ettekirjutus (käsutuspiirang 60 kalendripäeva; dtl 525-

526) ja 01.03.2023 ettekirjutus (käsutuspiirang 1 aasta; dtl 531-532). Konto nr F osas on

puudutatud isikule adresseeritud 01.12.2022 ettekirjutus (käsutuspiirang 30 kalendripäeva; dtl

855-856), 30.12.2022 ettekirjutus (käsutuspiirang 60 kalendripäeva; dtl 860-861) ja 28.02.2023

ettekirjutus (käsutuspiirang 1 aasta; dtl 865-866).

-

Kontodel olevate summade eurot osas on igas ettekirjutuses selgitatud kontol asuva vara

rahapesukahtlust, kohustatud kehtestama või jätkama käsutuspiirangut, antud puudutatud isikule

õigus esitada RABile tõendid vara legaalse päritolu kohta ja viidatud ettekirjutust põhistavate

faktiliste asjaolude asumisele eraldi dokumendis.

-

Kohtuasja nr 3-23-417 toimikust (juurde võetud 08.01.2024 määrusega) ja 3-23-401 toimikust

(juurde võetud 21.12.2023 määrusega), et halduskohtule esitati aastaks arestimiseks lubade

saamisel ettekirjutuste faktilised asjaolud, samas RAB kinnitas, et need sisaldavat teavet, mis

puudutatud isikule ja tema lepingulisele esindajale ei ole teatavaks saanud ja millisele teabele

pole neil juurdepääsu õigust (haldusasja nr 3-23-417 taotluse p 1.4 ja 4.2; haldusasja nr 3-23-401

taotluse p 1.7 ja 4.1).

RAB kinnitas ka käesolevas asjas taotlusi esitades (kõikide taotluste p 5.3), et faktilised asjaolud on

esmakordselt saanud puudutatud isikule teatavaks aastase piirangu taotluste kohtuasjades (nr 3-23-

371, 3-23-417, 3-23-401) taotluse ulatuses ning muud asjaolud on puudutatud isikule teatavaks

saanud läbi avalike allikate ja käimasolevate kohtuasjade.

Kohtuasjades nr 3-23-377, 3-23-417 ja 3-23-401 esitatud taotlusest nähtuvad järgmised asjaolud,

mis võiksid seletada isikule tõendamiseset:

-

Ameerika Ühendriikides on menetluses kriminaalasi, kus A.E-d ja Git kahtlustatakse

püramiidskeemi juhtimises ning rahapesus. Teadaolevalt suunati kuritegelikul teel saadud tulu

äriühingute Q OÜ (dddddddd), Y OÜ (eeeeeeee; endine M OÜ) ja Q OÜ (nnnnnnnn) kasutusse.

-

RABil on põhjendatud kahtlus, et tegemist on A.E kontole ebaseaduslikult kantud varadega,

mida põhistab ka asjaolu, et A.E pole siiani RAB-ile põhistanud ega tõendanud vara kontole

saabumise legaalsust (varade legaalset päritolu).

Kohtule nähtub eeltoodust, et puudutatud isikul oli võimalik tutvuda ettekirjutuste faktiliste

asjaoludega, sh milliseid tehinguid üldse kahtluse alla seatakse alles käesoleva kohtumenetluse

raames, tutvudes kõikide taotluse lisadega 2, 4 ja 6 (kinnistest andmetest puhastatud versioonidega).

Sealjuures nähtub ka RABi kinnitusest kohtuasjas 3-23-371, 3-23-417 ja 3-23-401, et mistahes viisil

varasemalt faktiliste asjaolude tutvumist ei ole võimaldatud ning seda ka ei võimaldataks (RABi

seisukoht, et isikutel pole juurdepääsuõigust).

17. Kohtule ei nähtu eeltoodu raames, et keskmisele mõistlikule inimesele võinuks olla arusaadav,

mida ta üldse tõendama peaks või saaks. Arvestada tuleb ka puudutatud isiku erilise olukorraga:

-

puudutatud isik oli sel ajal (ja veel kuni 12.01.2024) vahi all, st arvestada tuleb ka vahistatute

suhtluspiirangutega;

-

puudutatud isiku ja temaga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute osas viidi 2022. aastal läbi

läbiotsimine (dtl 1068) ning võimalikud dokumendid, millega oleks võimalik RABi hinnatavaid

13(29)

asjaolusid tõendada, asuvad riigi valduses. RAB ei ole väitnud vastupidist, sh et dokumendid

oleks isikule tagastatud.

Lisaks seega on isikule alles käesoleva kohtumenetluse käigus saanud teatavaks, et tal tuleks

tõendada tehinguid joonistel 1 (dtl 1032-1034), st ülekannet enda ühelt kontolt teisele ning Q OÜ-lt

dividendide saamist.

Kohtu ette ei ole toodud põhjendust, miks ei olnud RABil endal võimalik uurimispõhimõttest

lähtudes:

-küsida puudutatult isikult või väljamakse tegijalt, kas tehingul on õiguslik alus (osanike otsus vms);

-arvestades, et nimetatud tõendid asuvad eelduslikult pärast 22.11.2022 läbiotsimist riigi käsutuses,

pöörduda vastava riigiorgani poole samadele küsimustele vastuse saamiseks.

Tegemist on haldusorgani kohustusega uurida välja asjas tähtsust omavad asjaolud, sh ka need mis

saavad ja võivad kinnitada varade legaalsust, käesoleval juhul alustades kasvõi osanike otsuse

olemasolu kontrollimisest. Kui RAB leidnuks, et need tõendid, mida RABil on igakülgseks

uurimiseks vaja, asuvad (vahistatu staatuses) puudutatud isiku valduses või too teab nende asukohta,

pidanuks RAB sellele isiku tähelepanu juhtima (HMS § 38 lg 1).

Kohtu poolt kirjeldatu on täiesti tavapärane menetlustes, mis võivad samuti päädida

kriminaalmenetlusega ja/või isikut koormava haldusaktiga, olgu tegemist siis maksumenetluste või

sisejulgeolekualaste piirangutega. Kui haldusorganile saavad teada asjaolud, mida saaks uurida

haldusorgani püstitatud hüpoteesi (rahapesukahtlus) kinnitamiseks või kummutamiseks, tuleb tal

neid asjaolusid ka uurida. Haldusorgan vabanenuks käesoleval juhul asjaolu väljaselgitamise

kohustusest alles siis, kui nt nimetatud dokumendid olnuks üksnes puudutatud isiku või temaga

seotud isikute käsutuses, kes keelduvad dokumente esitamast (HMS § 38 lg 3). Käesoleva asja

asjaolud aga sellist järeldust ei võimalda. Taotluses ei ole tuginetud üldse mingile analüüsile seoses

dividendide maksmise või osanike otsusega. 11.01.2024 seisukohas on RAB leidnud täiendavalt, et

Q OÜ ei oleks tohtinud majandusaasta aruannete esitamata ja kinnitamata jätmise tõttu

dividendiväljamakseid üldse teha (p 2.9.7).

18. Tõendamisese ja tõendamiskoormus

Kohus küsis 15.12.2023, 21.12.2023 ja 08.01.2023 määrustes RABilt:

-

Kas legaalse päritolu tõendamiseks peab isik tõendama, mis on dividendide maksmise alus? St

piisab osanike otsusest, mis võiks olla läbiotsimise tulemusel riigi käsutuses? Või peab isik

tõendama asjaolusid, kuidas ta osanikuks sai? Kas esineb mingi RABi kahtlus, et puudutatud isik

ei ole tegelikult Q OÜ osanik või on selles osas variisik? Mida peaks isik tõendama P OÜ ja

Lamborghini Uruse osas?

-

Kas puudutatud isik peab äriühingu osanikuna tõendama seda, kust sai äriühing raha ülekande

tegemiseks? Kas selliste andmete olemasolu saab tavapäraselt osanikult eeldada? Kas piisab

mistahes õiguslikust alusest / dokumendist, millest nähtub vaidlusaluse summa ulatuses Q OÜ-le

vähemalt sama summa ulatuses ülekande tegemise alus või tehing?

-

Kas isik peab tõendama üksnes neid tehinguid, millega tema raha sai või kogu väidetavat ahelat?

Näitlikustades RABi toodud jooniste alusel; kas piisab joonisel 2 (lisa 9) toodu tõendamisest või

tuleks tõendada joonisel 7 (lisa 14) toodut?

-

Õigusabipalve aluseks on pettuse ja/või kelmuse toimepanemine (taotluse p-d 4.3-4.4). Kas

seega puudutad isik (1) peab või (2) on tal võimalik esitada väited ja tõendid, et juba

kuriteokahtluse lähtekohaks olev tegevus on/oli legaalne ning selle tulemusel langeb ära ka

rahapesu kahtlus?

RAB on asunud käesolevas asjas seisukohale, et kahtlusi saaks ümber lükata, kui puudutatud isik

tõendaks, et kõne all oleva vara allikaks ei ole füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti

krüptovaluutade kaevandamist, või on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade

14(29)

kaevandamist ja kliendid tõesti said seda teenust. Samuti tuleb tal tõendada, et vara on saadud

legaalsel teel saadud vahenditest. Kuna ülekanded toimusid puudutatud isikuga (sh G) seotud

ettevõtete ja/või tuttavate vahel, mistõttu peaks puudutatud isikul olema eelduslikult teadmine ja

võimalus anda mitme tehingu taguseid selgitusi.

19. Kohus peab esmalt oluliseks välja tuua:

-

Isikule ei ole avaldatud, sh ka käesolevas kohtumenetluses kogu väidetavat ahelat, milles

liikunud vara kuritegelikkust ja/või mittelegaalsust puudutatud isikule ette heidetakse (vt

joonised dtl 147, 495, 827; puudutatud isikule avaldamata).

-

Kohtule nähtuvad varade liikumise ahelas viited erinevatele tehingutele, kuid kohtule ei nähtu

peale rahapesu tüpoloogiatele viitavate tunnuste analüüsi, miks RAB leiab, et need tehingud ei

ole tegelikult toiminud, vaid on näivad, üksnes raha kuritegelikku päritolu varjamise tõttu tehtud

varaliigutused.

-

RAB on alles vastuses kohtule selgitanud, mis on tema hinnangul tõendamiskoormuse ulatus

(kuni isikutele teenuse osutamiseni välja).

Arendades edasi Tallinna Halduskohtu 03.01.2024 määruses nr 3-23-716 toodud õiguslikku

seisukohta (mis puudutab teist isikut, kuid sama asjaolude kogumit), leiab halduskohus ka

käesolevas asjas:

-

RAB peab veenvalt põhjendamata eelkõige oma järeldust, et sel kontol olev raha ei ole n-ö

majanduslikus mõttes puudutatud isiku oma. Selle asjaolu põhjendamine sarnaneb

maksumenetluses

maksuhalduri

kohustusega

põhjendada,

et

teatavat

raamatupidamisdokumentides kajastatud tehingut ei ole majanduslikus mõttes toimunud. RAB

järeldus võib tugineda kõiksugustel vaadeldava pangakonto omaniku, tema majandustegevuse,

suhete, pangakontole rahasummade laekumise jms-ga seotud asjaoludel. RAB kahtlus on

põhjendatud, kui konkreetsete rahaülekannetega seotud asjaoludest nähtub, et vaadeldava

rahasumma vaadeldavale kontole kandmisel ei ole mõistlikku majanduslikku põhjust. RAB ei

pea eeldama, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, on kontol oleva vara omanik. See ei

tähenda siiski seda, et RAB võiks ilma loogilise põhjenduseta järeldada, et see isik omanik ei ole

või et vara tegelik omanik (või kasusaaja) ei ole teada.

-

Puudutatud isik ei ole ka käesoleva menetluse raames vaielnud vastu, et ta on saanud dividende

ja ostnud ning seejärel müünud sõiduki Lamborghini Urus. Oluline ei ole see, kust ja kuidas said

dividendide maksja ja sõiduki ostjaraha, vaid üksnes küsimus kas toimusid mingisugused selline

tegelikud tehingud, mille tulemusena sai isik endale vastava rahasumma nii, et seda raha saab

pidada tema omaks. Seega küsimus on selles, kas vaidlustatud ettekirjutuses nimetatud

pangakontole laekunud summa on raha, mille puudutatud isik sai oma normaalse

majandustegevuse käigus või on tegemist summaga, mida mingisugune muu isik (igal juhul

mitte puudutatud isik) n-ö hoiab selle tegeliku päritolu varjamiseks puudutatud isiku

pangakontol. Lihtsustatult öeldes on küsimuseks, mille RAB esitama pidi ja mille üle käesolevas

kohtumenetluses põhjust arutada on, küsimus „mis põhjusel see raha tegelikult puudutatud isiku

pangakontole kanti“, mitte aga küsimus „kust ja kuidas äriühing raha sai“.

-

Kui RAB ei ole veenvalt põhjendanud kahtlust, et kõnealuste pangakontode vahendid ei ole

puudutatud isiku omad vaid üksnes tema kontol n-ö „hoiul“, tuleb asuda seisukohale, et tegemist

on puudutatud isiku rahaga, ilma et oleks vaja kontrollida, millisel teel sai Q OÜ või P OÜ need

vahendid, mille arvelt ta isikule vastavad ülekanded tegi ning kas see raha on saadud seaduslikul

teel. Küsimus taandub seega sellele, kas dividendide maksmine ja sõiduki ost-müük on tegelik

või on tegemist näiliku tehinguga.

-

RahaPTS § 67 lõikes 8 sätestatust, et konto omaniku omandiõigust ei eeldata, saab mõista

selliselt, et konto omanik saab ja peab RABi põhjendatud kahtluse korral tõendama tema kontole

tehtud ülekannete aluseks olevate tehingute ehtsust, küll aga ei saa temalt nõuda, et ta tõendaks

tehingujadas eespool olevate tehingutega seotud asjaolusid, iseäranis seda, et isik, kellelt

puudutatud isikule raha laekus, oli selle saanud ausal teel.

15(29)

-

Asjaolud, mis puudutavad seda, kust ja kuidas said raha Q OÜ ja P OÜ, oleksid asjassepuutuvad

juhul, kui RAB oleks tuvastanud, et puudutatud isiku kontodel oleva raha omanik või tegelik

kasusaaja on Q OÜ ja P OÜ.

Dividendidest saadud raha kohta saab märkida, et äriregistri kohaselt on puudutatud isik ka Q OÜ

juhatuse liige (isikule avaldatud joonised nr 1, dtl 1032-1033). Küll aga ei nähtu analüüsi, et oleks

uuritud või analüüsitud Q OÜ sissetulekuid, millest saaks teha järelduse, et see raha pärineb nimelt

kuritegelikust tegevusest; küsitud äriühingult (sh juhatuselt) andmeid või uuritud riigi käsutuses,

läbiotsimise käigus äravõetud dokumente samas küsimuses. Q OÜ 2020. aasta majandusaasta

aruandest (kättesaadav äriregistris) nähtub, et ettevõte on erinevate tütarettevõtete emaettevõte ning

samas kontsernis oli keskmine täistööajaga töötajate arv kontsernis 2020. aastal 85, tööjõukulud oli

2 148 573 eurot ning kontserni tegevuskulud olid 7 278 160 eurot. Ei ole põhjust välistada

võimalust, et selline majandustegevus genereeris reaalseid rahavoogusid. Arusaadavalt ei ole ei Q

OÜ-d ega ühtki selle juhtimisega seotud isikut senini kuriteos süüdi mõistetud.

Teiselt juriidiliselt isikult saadud raha kohta märgib kohus, et kohtule ei nähtu, et RAB oleks sellelt

isikult uurinud, kust ta raha sai. Kohus leiab ka, et RahPTS § 57 lõikes 10 kasutatud mõistet „vara

legaalne päritolu [tõendamine]“ tuleb sama paragrahvi lõike 6 kohaldamise kontekstis mõista

selliselt, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, peab tõendama, et tema ning raha tema

pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing, ent ta ei pea

tõendama seda, et talle sellise ausa majandustehingu alusel ülekande teinud isik ise oli raha saanud

seaduslikul teel. RAB ei ole väitnud ka seda, et P OÜ on variisik, kes andis puudutatud isikule üle

puudutatud isikule kuulunud vara, olles üksnes selle hoidjaks (20.12.2023 taotluse nr 1.2-1/93-1 p

4.-4.10; isikule avaldamata joonis nr 2, dtl 820).

Kohus peab oluliseks ka välja tuua, et tehingu tegelikkust ei saa seada kahtluse alla ka mõne

menetlusliku nõude rikkumise korral, kui poolte vahel oli tahe selline tehing teha. Tehingu

näilikkus ei tähista tehingu mistahes puudujääke või isegi võimalikku vastuolu seadusega; vaid

olukorda, kus pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad

tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89 lg 1). Kohtule ei nähtu ka kohtupraktikast, et dividendide

maksmine ilma majandusaasta aruandeta (AS § 157 lg 1) oleks suunatud kellegi teise kui

võlausaldajate kaitseks (lg 3). Samuti ei nähtu normist, et selle rikkumine tooks kaasa tehingu

tühisuse (TsÜS § 87).

Laenulepingute fabritseerimise osas on RAB tuginenud üksnes õigusabipalvele (taotluse p-d 4.20 ja

4.24 jj), ilma sisustamata, milles fabritseering või võltsitus seisneb. Põhjendust ei nähtu ka

õigusabipalvest. Erinevalt RABile ei nähtu kohtule, miks tuleks pidada kahtlaseks nimelt n.ö

ümmargustes summades laenude andmist ja selle alusel ülekannete tegemist (samas). Mõlemas

taotluses varjatud osas toodu (vastavalt punktid 4.20 ja 4.25) kohta ei ole kohtule arusaadav, miks

on selliste tehingute lubatavus kahtluse alla seatud.

20. Kohus ei pea võimalikuks järeldada ka, et puudutatud isikul saanuks olla võimalik tõendada, et

kogu vara liikumise ahel on legaalne, olukorras, kus isikul puudub juurdepääs andmetele, millist

vara liikumise ahelat RAB on silmas pidanud. Sellist pimesi tõendamist või asjaolude selgitamist ei

saa ilma RABi poolse selgitamiskohustuse täitmiseta üheltki isikult eeldada. Kohus kordab

varasemat, et dokumendid on olnud riigi käsutuses (läbiotsimise käigus ära võetud); isik viibis

olulise aja vahi all; esmase info (joonised nr 1 kõikide taotluste osas) sai isik alles käesolevas

kohtuasjas ning RAB on varem juba leidnud, et isikule mistahes teabe avaldamine ei ole võimalik

(kohtuasjad nr 3-23-371, 3-23-417 ja 3-23-401).

Riik ei saa muuta isikule isiku enda kasuks rääkivate tõendite esitamist, sh arusaamist, mida isik

peaks üldse tõendama võimatuks. Olukorras, kus isikul ei ole võimalik tõendeid objektiivsete

16(29)

asjaolude tõttu esitada, on sedavõrd olulisem, et RAB koguks kõiki asjakohaseid tõendeid, sh nii

isiku kasuks kui ka kahjuks rääkivaid tõendeid. RAB ei saa sellises olukorras piirduda üksnes isiku

kahjuks rääkivate tõenditega ega kohus ka sellistele tõenditele suuremat kaalu anda.

Tõendamiskoormuse kohta märgib kohus veel ka täiendavalt, et raha riigi omandisse kandmine ei

saa olla karistuslik meede juhul, kui isik haldusorgani soovitud tõendeid ei esita. Kui isik jätab talle

teadaolevad, menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid esitamata, võib haldusorgan jätta isiku

taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3). Seda normi ei saa laiendada olukorrale, kus haldusorgan

ise on algatanud menetluse, mille lõpptulemus võib olla isikule koormav, st tõendite esitamata

jätmisel anda vaikimisi ilma täiendava analüüsita (enim)koormavaima haldusakti. Ning igal juhul

on haldusorganil kohustus (1) koguda mh ka soodustavaid tõendeid, mida on haldusorganil

võimalik koguda ja mis ei ole menetlusosalise ainuteada või -käsutuses; (2) hinnata kõiki tõendeid,

kas asja on siiski võimalik menetlusosalise panuseta lahendada sisuliselt, st hinnata juba

olemasolevat tõendikogumit.

21. RAB on pidanud ka võimalikuks, et puudutatud isik tõendaks (11.01.2024 vastuse p 2.3.3 ja

2.8.6), et toime ei ole pandud eelkuritegu (võimalik kelmus vms). Olukorras, kus sama teo osas on

algatatud kriminaalmenetlus nii USAs kui ka Eestis, kus tõendamiskohustus on süütuse

presumptsioonist lähtuvalt riigil, ei saa samas osas lasuda tõendamiskoormus haldusmenetluses

puudutatud isikul. Jällegi – sellist tõendamiskoormust kuni eelkuriteoni ei ole RAB isikule kordagi

selgitanud, sh ka ei ole tuginenud õigusabipalvele enne käesolevas asjas taotluse esitamiseni 2023.

aasta detsembris.

Arvestades avalikult teadaolevat teavet, sh avalikkuses käsitletud väljaandmismenetlust, pidi RAB

vajadusel koguma andmeid ka omal algatusel. Puudutatud isikule esitatud kuriteokahtlust

õigusabipalve raames on analüüsitud, sh puudutatud isiku vastuväiteid, et ta ei ole tegusid toime

pannud, väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses (kohtuasi nr õ-õõ-õõõõ). Avalikult

on mh kättesaadav Riigikohtu 19.06.2023 määrus samas asjas, mis viitab määrusele nr ä-ää-ääää,

kus on selgelt toodud puudutatud isiku seisukoht, et üks isikule etteheidetavatest kuritegudest on

aegunud (KrMS § 440 lg 1 p 3) ja teine ei ole USA-s karistatav (KrMS § 439 lg 1) (p 18).

Olukorras, kus käesoleval juhul tugineb RAB Eesti siseriiklikule haldusmenetlusele ja sellest

tulevatele volitustele, ei saa lähtuda ka rahvusvahelise kriminaalmenetluse alase koostöö

vastastikusest usaldusest, vaid RABil tulnuks puudutatud isiku argumente eelkuriteo olemasolu või

puudumise kohta analüüsida, sh pöördudes vajadusel materjalidega tutvumiseks prokuratuuri ja/või

kohtute poole (RahaPTS § 58).

Kohus märgib, et käesoleval juhul on RAB läbivalt tuginenud, et tegemist on kuritegeliku

tegevusega, millest vara on saadud, kuid ei ole kohtule avaldanud, et oleks selles osas täitnud

materjalide ja teabe edastamise kohustust RahaPTS § 54 lg 3 mõttes. Haldusorgan ei saa siinkohal

valida endale mugavaimat ja lihtsaimat lahendust kahe menetluse hübriidina – valida isiku vara

piiramiseks haldusmenetluslikud meetmed; samas piirduda vaid kriminaalmenetluse raames esitatud

õigusabipalvele tuginemisega, ilma seda sisulisemalt analüüsimata.

22. RABi 11.01.2024 seisukoha punkti 2.7.11 alusel võib seada kahtluse alla, kas RABi analüüsi

aluseks olevad tõendid on lubatavad nii, et neile saaks haldus- või halduskohtumenetluses tugineda.

RAB on leidnud, et rahapesu andmebürood rakendavad üle maailma põhimõtet, et nende antav

informatsioon on vaid „luureteave“ (ingl k for intelligence purpose only). Seda teeb ka RAB, pannes

oma RahaPTS § 60 lg 2 ja 3 alusel tehtavates edastustes uurimisasutustele ja prokuratuurile piirangu,

et edastuses ja selle lisades (tõendid) toodut ei ole võimalik kasutada kriminaalmenetluses.

17(29)

Egmont Groupi printsiibid teabe vahetamise kohta18 sedastavad järgmist:

-

ainult „luureteavet“ (for intelligence purpose only) võib kasutada analüüsiks või juhtlõnga

saamiseks, kuid mitte tõendina;

-

haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave märgitakse eraldi tähistusega „for

administrative/prosecutorial/judicial/investigative purposes“.

Kohus leiab, et RAB ei saa samale teabele erinevates võimalikes menetlustes kasutada erinevaid

määratlusi, kas teave on n.ö kasutatav; st ühelt poolt välistades teabe kasutamise

kriminaalmenetluses „luureteabena“; teiselt poolt taotledes, et halduskohtus kasutaks sama teavet

lubatava teabena (haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave). Juhul, kui tegemist on

üksnes analüüsi või juhtlõnga saamiseks lubatava teabega, ei saa sama teave olla piisava n.ö

kvaliteediga, et seda saaks kasutada teises kohtumenetluses.

Kohtule ei ole esitatud teavet või dokumente, mis on RABile selgunud asjaolude aluseks, v.a

õigusabipalve. Taotluse osas V on RAB tuginenud sisuliselt, et aluseks on rahvusvaheline koostöö.

Seega on võimalik, et ka RABi poolt rahvusvaheliselt kogutud teave, millele ta tugineb asjaolude

kirjeldamisel (p 4.7 jj) võib sisaldada välistust, et tegemist on üksnes analüüsiks ja juhtlõnga

saamiseks lubatud teabega („luureteave“).

Arvestades käesoleva määruse muid põhjendusi, ei pea kohus vajalikuks seda alusteavet välja nõuda;

küll aga tuleb tuua:

-

Kui teave on saadud n.ö „luureinfo“ märkega, siis saab seda tõlgendada keeluna, sh taotleja

hinnangul talle kohustuslike suuniste kohaselt (vt taotluse p-d 5.5 ja 5.7) teabe kasutamiseks

haldusmenetluses ja kohtumenetluses, sh käesoleva taotluse lahendamisel. Kohustus järgida teise

büroo piiranguid tuleneb ka RahaPTS § 63 lg-st 8.

-

Kui tegemist on n.ö Eesti siseriikliku õiguse mõttes jälitusteabe või selle analoogiga, on see

võimalik tõendiks muuta KrMS § 63 lg 11 alusel. Sellise teabe kasutamine üksikisiku vastu

tuginedes haldusmenetluses on piiratud ning võimalik üksnes kindlate tingimuste täitmisel (vt

Riigikohtu 07.10.2021 kohtuotsuse nr 3-19-467 p 22).

Juhul kui tegemist on teabega, mida ei ole võimalik kriminaalmenetluses kasutada, on nii sama

piirangu olemusest kui ka Eestis siseriiklikult jälitusteabega analoogse teabe kasutamise

piirangutest tulenevalt küsitav, kas RABil on võimalik sellele teabele kui tõendile haldusmenetluses

ja halduskohtumenetluses üldse tugineda. Seisukoht, et sellele teabele kui tõendile saab

haldusmenetluses isiku vastu – raskemat tagajärge ette nähes ja väiksemaid menetlusgarantiisid

pakkudes – tugineda, kuid kriminaalmenetluses mitte; ei ole üksikisiku õiguste tasakaalu arvestades

põhjendatud.

Omandi, omaniku ja tegeliku kasusaaja tuvastamine

23. Kohtule nähtub läbiv RABi arusaam, et puudutatud isik ei saa olla vara tegelikuks, legaalseks

omanikuks (vt taotluse p 1.7). Kohus leiab, et RABi lähtepunkt, sh ka selle õigsust eeldades ei anna

alust kohtu poolt loa andmiseks.

Kohus kordab menetlusse võtmise määruses toodut, kuidas kohus saab aru käesoleva määruse osas

II kokku võetud regulatsiooni eesmärgist:

-

Vara riigi omandisse kandmise esmane eesmärk oli olukorra lahendamine, kus vara omanik on

variisik, kes on vara loovutamisega nõus; on kinnitanud enda variisikuks olemist, samas ei anna

nõusolekut; või ei tee koostööd, kaob või muutub kättesaamatuks. Tavapäraselt on tegemist

varaga, mille suhtes keegi, sh variisik pretensioone ei esita. Sellisel juhul tuleb pikema aja

jooksul lahendada küsimus, mis arestitud varaga edasi saab.

https://egmontgroup.org/wp-content/uploads/2022/07/2.-Principles-Information-Exchange-With-

Glossary_April2023.pdf lk 8

18(29)

-

Kui RABil on veendumus või arusaam, et tegemist on rahapesuga, edastatakse materjalid

pädevale asutusele ning konfiskeerimise küsimused saavad üldreeglina lahenduse koos

süüküsimuse lahendamisega. Koos asjakohaste muudatuste tegemisega loodi KarSis ka

laiendatud konfiskeerimise regulatsioon (§ 832), mis võimaldab ka nt legaalse tuluga segatud

vara konfiskeerimist. Sellisel juhul on võimalik kriminaalmenetluses vara arestimine, mille

tulemusel lõpetab RAB oma toimingud viivitamata.

-

On ka võimalik, et puudutatud isik kummutab RABi kahtluse rahapesu toimepaneku kohta, s.o

tõendab vara legaalse päritolu RahaPTS § 57 lg 10 mõttes. Siis puudub mistahes alus vara

edasiseks arestimiseks, veel vähem riigi omandisse kandmiseks.

Kohtule ei nähtu eeltoodust, et kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada, aga küsimuse all on

n.ö vara legaalsus (st kas isik on saanud vara omanikuks kuritegelikul teel), saaks selle vara ära

võtta ilma kriminaalmenetluseta, haldusmenetluses, sh tavapäraseid haldusmenetluse reegleid

järgimata (vt eelnev uurimise, selgitamise ja tõendamise kohta). Vara riigi omandisse kandmisel on

olnud järjepidev eesmärk variisikute korral, kui võimalikku kurjategijat ei ole võimalik leida, vara

osas lõpliku otsuse tegemine; aga mitte FATFi parimate praktikate elluviimine või KarSis toodud

laiendatud konfiskeerimine laiendamine haldusmenetlusse, vähemate garantiide ja

kontrollimehhanismidega. Sellist seadusandja eesmärki ei nähtu kuskilt ning haldusorganil on

kohustus tegutseda rangelt seadusandja antud volituste ja nende eesmärkide alusel, austades isikute

põhiõiguseid (HMS §-d 3 ja 4). Üksikisiku õiguseid piiravaid norme tuleb kahtluse korral

tõlgendada kitsamalt ja rangemalt; mitte laiemalt, haldusorganile mistahes volitusi andvana.

24. RAB on esitanud 11.01.2024 põhjenduse, et Eesti riik, kuigi see ei nähtu seletuskirjast või

muudest dokumentidest (RAB on olnud asja arutamise juures ja seetõttu teab), kehtestas

halduskonfiskeerimise võimaluse 2017. aastal suuremal määral just seetõttu, et ületada kitsaskohti

seoses kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimisega (p 2.11.1.5.) Seega ei tähenda

kriminaalmenetluses vara mittearestimine või kriminaalmenetluse algatamata jätmine automaatselt

rahapesu kahtluse kadumist ning vara suhtes seatud piirangute tühistamist. Vastupidisele järeldusele

jõudmine muudaks sisutühjaks seadusandja kehtestatud nn halduskonfiskeerimise institutsiooni, mis

ongi loodud selleks, et kriminaalmenetluse väliselt oleks rahapesu kahtluse korral samuti võimalus

piiratud vara kriminaalmenetluse väliseks konfiskeerimiseks ja riigi tuludesse kandmiseks (p

2.11.1.6).

Kohus kontrollis kehtiva normistiku kehtestamisel toimunud arutelu materjale (viited määruse

punktis 8.4) ega leidnud, et 459 SE arutamisel Riigikogus oleks taotleja toodud eesmärki, sh

halduskonfiskeerimist selliselt sisustades arutatud. Kohus ei saa arvestada õigustloova akti

legitiimse eesmärgina selgitusi, mida õigustloova akti andja ei saanud akti andes teada ega

arvestada.

Küll aga on sarnaseid eesmärke arutatud n.ö pööratud tõendamiskoormuse ja halduskonfiskeerimise

eelnõu raames, mis langes koosseisu lõppemisega välja (771 SE)19. Eelnõu seletuskirjas leiti

[allajoonituna senise olukorra kirjeldus – kohtu märkus]:

-

Eelnõu kohaselt on võimalik rakendada meetmeid ja piirata vara käsutamist selliste juhtumite korral,

mille osas on kindlaks tehtud, et vara suhtes esinevad rahapesu tunnused, ent vara päritolu ja selle

üksikasjalist seost konkreetse eelkuriteoga ei ole võimalik tõendada (lk 19). Vara päritolu uurides on

uurimisasutused jõudnud olukorda, kus sellistes skeemides kasutatava raha päritolu ei ole tuvastatav, /…/.

Seega puudub tihti võimalus algatada skeemis osalejate suhtes kriminaalmenetlust rahapesu kuriteo

tunnustel (samas).

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/789782cb-80df-4e9e-9bcb-a09b5b318755/Audiitortegevuse

%20seaduse,%20finantskriisi%20ennetamise%20ja%20lahendamise%20seaduse%20ning%20teiste%20seaduste

%20muutmise%20seadus%20(finantsvaldkonna%20v%C3%A4%C3%A4rteokaristuste%20reform,%20EL-i

%20%C3%B5igusest%20tulenevad%20karistused,%20vara%20legaalse%20p%C3%A4ritolu%20p

%C3%B6%C3%B6ratud%20t%C3%B5endamiskoormus)

19(29)

-

Kui varem kehtinud RahaPTSi alusel oleks saanud hõivata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega

peremehetu vara või sellise vara, mille omanikku või tegelikku kasusaajat ei olnud õnnestunud kindlaks

teha, siis kavandatav regulatsioon võimaldaks vara riigi omandisse kanda ka siis, kui vara legaalset

päritolu ei ole tuvastatud ja samas on teadaolevate objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal alus arvata, et

vara on pärit kuritegelikust tegevusest (lk 21).

-

RABi menetlus peaks olema võimalik nii juhtudel kui kriminaalmenetlust ei ole alust algatada kui ka

juhtudel, mil kriminaalmenetlus on lõpetatud, ent varade legaalset päritolu ei ole kindlaks tehtud ega

rahapesukahtlust ei ole kõrvaldatud või vara omanik ei ole teada või vara kasutatakse terrorismi

rahastamiseks (lk 65).

-

Praegu kehtiva seaduse kohaselt võib seda teha, kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku

kasusaajat ei õnnestunud kindlaks teha. Eelnõus ettenähtud § 57 lg 6 muudatuste kohaselt võib seda teha:

1) rahapesu kahtluse korral ei ole vara omanik või valdaja ei ole tõendanud selle legaalset päritolu; 2)

vara suhtes on kahtlus, et seda kasutatakse terrorismi rahastamiseks, on ära langenud (lk 96). /…/ Kehtiva

seaduse § 57 lõikest 6 järeldub, et piisab sellest, kui esitatakse täiendavaid tõendeid omandiõiguse

kinnitamiseks või selgitatakse, kellele kõnealune vara kuulub. Edaspidi on kavandatava § 57 lõike 61

kohaselt vara omanikul või valdajal kohustus mitte üksnes selgitada omandisuhteid vaid lisaks: 1)

tõendada vara legaalset päritolu /…/.

Kohtule nähtub eeltoodust, et RABi kirjeldatud eesmärkide ja volitustega seadust ei ole sellisena

kehtestatud. Vastava eelnõu raames oli pikemat aega küsimuse all ka sellise regulatsiooni

põhiseaduspärasus (vt seletuskirjas analüüs lk 96-101, samuti Rahandusministeeriumi 11.02.2019

arvamuses toodud analüüs lk 11 jj)20. Vastuvõtmata seaduseelnõu eesmärke ei ole võimalik

olemasolevale regulatsioonile üle kanda.

25. Käesolevas asjas ei nähtu ka RABi kahtlust või põhjendust, et puudutatud isik võiks olla

variisik, kelle vahendusel liigutataks mõne muu isiku vara, kes soovib väidetavast rahapesust

tegelikult kasu saada. Vastupidi – taotlusest tuleneb keskselt RABi veendumus, et puudutatud isik

võib olla toime pannud eelkuriteo (kelmuse), mille jälgede varjamiseks pandi toime rahapesu, mille

tulem on lõpuks jõudnud puudutatud isiku kontole (taotluse punktid 4.3-4.5). Seega on RABi

taotluse loogikat järgides kahtlus, et puudutatud isik on toime pannud nii eelkuriteo kui ka rahapesu.

Sellises olukorras on aga RABil kohustus edastada materjalid pädevale asutusele süüteomenetluse

algatamise otsustamiseks (RahaPTS § 54 lg 3).

Kohus toonitab ka, et Euroopa Liidu õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike

kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega (käesoleva kohtumääruse p 10).

26. RahaPTS § 57 lg 7 nimetab vara omaniku alternatiivina, et tuvastatakse vara tegelik kasusaaja.

Järgides RABi taotluse üldist loogilist joont, on puudutatud isik füüsiline isik, kelle huvides, kasuks

või nimel tehingute või toimingute ahel on tehtud RahaPTS § 9 lg 1 p 2 mõttes ehk tegelik

kasusaaja. Sealjuures ei nõua tegeliku kasusaaja tuvastamine RahaPTS mõttes seda, et ta oleks

saanud vara legaalseks omanikuks. Juhul kui on siiski kahtlus, et tegelik kasusaaja on toime pannud

kuriteo, on RABil jätkuvalt andmete edastamise kohustus pädevatele asutustele, kes saavad algatada

vastava süüteomenetluse.

27. RAB on seadnud kahtluse alla, et kuna puudutatud isik võib olla pannud toime kuriteo, ei ole ta

kunagi kelmuse teel tema valdusesse jõudnud vara omanikuks saanud ning vara omanikuks on

jätkuvalt kannatanud. Kohtu hinnangul ei sobitu selline seisukoht kokku ülejäänud õiguskorraga, sh

loob olukorra, kus vara omanik erinevates õigussuhetes on erinev.

Õiguskantsleri

seisukohad

sama

eelnõu

kohta:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6ratud%20t

%C3%B5endamiskoormust%20puudutava%20eeln%C3%B5u%20SE%20771%20kohta.pdf

ja

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6rdt

%C3%B5endamise%20kohta.pdf

20(29)

Puudutatud isikule on õigusabipalve kohaselt etteheidetav kelmus ehk sisuliselt tehingu tegemine

teise osapoole tahtliku eksimusse viimisega ehk pettusega TsÜS § 94 mõttes. Pettuse mõjul tehtud

tehing ei ole automaatselt tühine, vaid teine osapool peab selle tühistama (lg 3). Tulemuseks võib

olla kahju hüvitamine (TsÜS § 101 lg 1). Eeldades, et tegemist on teenuse osutamise lepinguga, on

selle osaks ka tasu saamine, sh et teenuse osutaja saab makstud tasu omanikuks (AÕS § 92 lg 1 või

pangaülekannete korral ka AÕS § 93). Siinkohal ei ole ka tuginetud, et võimalikelt ohvritelt oleks

nende vara (sh nõudeõigus panga vastu) ära võetud varastades, salaja, vägivallaga vms nende tahte

vastaselt. Kohus möönab, et teatud juhtudel on pidanud riigid vajalikuks karistusõiguslikult

reguleerida, kui sellistel juhtudel ohver annab vabatahtlikult vara üle, sest talle on teadvalt loodud

tegelikest asjaoludest ebaõige kujutlus (Kars § 209 jj – kelmus), kuid see ei muuda tsiviilõiguslikust

vaatest vara omandit, sh et see vara ei ole kunagi väidetava kelmuse toimepanija omandiks

saanudki.

Sama loogikat järgib ka kriminaalmenetluse- ja karistusõiguse regulatsioon. Kohus kordab, et

käesoleval juhul ei ole tegemist vara omaniku tahte vastaselt varastatud raha, eseme, sõiduki vms

objektiga, kus võiks jätkuvalt eeldada senise omaniku omandiõiguse kehtivust, kuna mh puudub

kokkulepe omandi üleminemise kohta (AÕS § 92 lg 1). Küll aga loetakse vara muundamisel

(varastatud eseme mahamüümisel saadud raha, mille eest on midagi uut ostetud) vara pööratuks

võimaliku kuriteo toimepanija omandisse. Samast lähtub ka normistik:

-

KrMS § 142 lg 1 - Vara arestimise eesmärk on tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse,

konfiskeerimise või selle asendamise või rahalise või varalise karistuse tagamine. Vara

arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku

/…/ vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises

21 .

-

KarS § 831: Kohus konfiskeerib tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või

määruse tegemise ajal toimepanijale (lg 1). Erandina konfiskeerib kohus vara, kui see kuulub

otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui 1) see on omandatud /…/ või 2) kolmas isik teadis,

et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks (lg 2).

-

KarS § 832: Kohus konfiskeerib kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal

toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning

elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo

toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et see

on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

-

Ka Riigikohus on 27.01.2022 määruses nr o-oo-oooo rahapesu juhtumit ja sellele eelnevat

kelmuse eelkuritegu analüüsides leidnud, et omandi osas ei ole oluline, kas kontoomanikul

lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (p 20)

ning kannatanu, kes kandis vara üle kelmuse tagajärjel, ei ole selle vara omanik (samas, lisaks p

19).

Kohus märgib, et kui kriminaalmenetluses arestitakse vara tsiviilhagi või rahalise karistuse

tagamiseks, saab nende kohustuste täitmine ka toimuda üksnes süüdimõistetu vara arvelt. Seega

lähtub ka süüteemenetluse normistik tervikuna eeldusest, et süüteo tulemusel omandatud vara, kui

see ei ole algsel identifitseeritaval kujul (konkreetse esemena), on süüdlase oma, mille suhtes

rakendatakse muid meetmeid selle äravõtmiseks.

Vastupidiselt võiks jõuda õiguslikku absurdi, st rahapesu tulemusel soetatud vara (kinnisvara,

sõidukid vms) on tegelikult kannatanute omad, kes peaksid seega tagama ka omandisuhtest

tulenevad kohustused (maamaks, sundkindlustus jne). Kohus möönab, et võib olla vara, mis on

21 Väljajõetud osa puudutab „rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara“, mis on välja jäetud

iseloomustamaks, et ka arestimisel on üheks eelduseks, et vara on kahtlustatava oma. Kohtu hinnangul saab väljejäetud

osa kohaldada ennekõike siis, kui vara omanik on teadmata (ennekõike on see variisiku nimel, kes teavitab ise, et ta ei

ole vara omanik, või on muid põhjendusi, miks ei saa teda vara omanikuna käsitada).

21(29)

peremehetu, kuid see puudutab variisikutega seotud juhtumeid. Puuduvad mistahes viited, et

puudutatud isikut tuleks käesolevas asjas käsitleda variisikuna.

28. RABi seisukohast saab järeldada, sh isiku kohustusest tõendada eelkuriteo puudumist, et vara

tegelikuks omanikuks saaksid olla ohvrid/kannatanud (vt ka 11.01.2024 seisukoha p 2.16). Ohvrid

võivad asuda USAs, sh on õigusabipalves toodud neist 4 võimalikku (õigusabipalve lk 104, dtl 299

jj). Ka Eestis on 5 võimalikku kannatanut pöördunud kohtusse, avaldades soovi oma õiguseid

kaitsta (Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2023 määrus nr 3-23-203822).

Kohtule ei nähtu, et RAB oleks teinud mistahes toiminguid ohvrite/kannatanute kindlaks

tegemiseks ning kontrollimiseks, kas nemad on vara tegelikud omanikud. Samas on RABi

kohustuseks teha mõistlikke pingutusi vara tegelike omanike väljaselgitamiseks (RahaPTS § 57 lg 6

- Kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha…;

samuti käesoleva määruse punktis 14 toodud kohtupraktika).

Kui vara tegelikud omanikud (s.o väidetava kuriteo kannatanud/ohvrid) on kindlaks tehtud, sh

kahtluse all ei ole nende omandi legaalsus, ei ole täidetud ka RahaPTS § 57 lg 7 eeldus, st „vara

omanikku ei ole võimalik kindlaks teha“ ning vara riigi omandisse kandmiseks puudub õiguslik

alus. RAB on tema väidete loogikat järgides rikkunud uurimiskohustust, st jätnud nii talle

kättesaadava õigusabipalve alusel kui ka avalikest allikatest nähtuvad kannatanud välja selgitamata.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on kannatanud esitanud taotluse enda kaasamiseks ka

kriminaalasjas, mida toimetatakse kohtule arusaadavalt sama kogumi kohta. Kuivõrd RABile ei saa

olla kriminaalmenetluse läbiviimine teadmata, oli RABil kahtlemata ka võimalik enda püstitatud

hüpoteesi alusel (vara on kannatanute oma) koguda prokuratuurilt andmeid, kas ja kes on

kannatanutena kaasatud (RahaPTS § 58). Välistatud ei ole ka ohvrite tuvastamiseks vastavate

rahvusvaheliste päringute tegemine.

Kohus peab oluliseks ka tuua, et RahaPTS sätetest ei nähtu, et pärast vara riigi omandisse kandmist

(erinevalt eelnevast) lasuks RABil mistahes kohustus tegelikke omanikke/kannatanuid/ohvreid välja

selgitada ja teavitada, ka käesolevas asjas juba teadaolevaid või selguvaid asjaolusid arvestades.

Võimaluse asemel, et kauges välisriigis viibivad kannatanud oskavad 3 aasta jooksul tulla vara

RABi käest küsima; saaks ennekõike tõenäolisem olla, et kannatanud saavad oma vara tagasi

kriminaalmenetluse käigus, kuivõrd selle raames võib olla võimalik esitada tsiviilhagi ja/või

kriminaalmenetluse järel hagi tsiviilkorras raha kättesaamiseks. Vaatamata RahaPTS § 57 lg 7 sätte

lõpus toodust, peab kohus vara tegeliku omaniku teadasaamist RABi menetlusest ning selle

tulemusel enda vara tagasisaamist sisuliselt võimatuks. Tegemist ei ole reaalse

õiguskaitsevahendiga nende kannatanute tarvis.

Osa kokkuvõte

29. Kokkuvõttes leiab kohus, et täitmata on mõlemad tingimused (1) RABil ei ole õnnestunud

kindlaks teha (2) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Uurimiskohustuse ja

tõendamiskoormuse puudused on sellised, et kohtule ei nähtu, et RABil oleks võimalik need

puudused kõrvaldada korrakohast haldusmenetlust järgides enne seaduses sätestatud tähtaja lõppu.

Ka ei nähtu kohtule erinevaid lähenemisnurki analüüsides, et asjas oleks võimalik jõuda järelduseni,

et vara omanik või tegelik kasusaaja on kas tuvastamata või ei ole teda jätkuvalt võimalik kindlaks

teha.

IV

30. Kohus kontrollib järgnevalt, kas taotleja soovitud meede on proportsionaalne, järgides

väljakujunenud kriteeriume (vt mh KorS § 7), s.o meetme legitiimset eesmärki, sobivust,

22 Avalikult kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=350683482

22(29)

vajalikkust ja mõõdukust; kaaludes viimast riivatava põhiõiguse, s.o ennekõike omandiõiguse riive

osas.

Kuigi proportsionaalsuse hindamine ei ole RahaPTS § 57 lg 7 regulatsiooni osaks, hinnatakse kohtu

toodud kriteeriume ligikaudu mistahes loa andmise menetluses. Nii ei ole kohus lubanud isiku

jätkuvat kinnipidamist, kui see ei toimu enam isiku väljasaatmise eesmärgil; kohus kontrollib KPKs

kinnipidamise lubamisel, kas isiku olukorda ja kinnipidamise pikkust arvestades on edasine

kinnipidamine ikka veel proportsionaalne; MTA loataotluste osas on nt kujundatud kohtupraktika,

et ebaproportsionaalne on füüsilise isiku arvelduskonto arestimine ilma, et isikule jäetaks

elementaarsed elatusvahendid.

31. Legitiimne eesmärk

Mistahes meetmel, mida haldusorgan rakendab isiku õiguste piiramisel, peab olema mõistlik ja

asjakohane eesmärk; sh lähtudes seadusandja tahtest. Käesoleva asja raames ei sea kohus kahtluse

alla seda, et rahapesu tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, sh säilitamaks avalikkuse usaldus

Eesti finantssüsteemi vastu, tagades sellega finantssüsteemi stabiilsust ja Eesti atraktiivsust

investoritele. Iga üksikisiku vaatest on ka oluline see, et kui isik peaks sattuma kuriteo ohvriks, on

riigil meetmed selleks, et neid kuritegusid avastada, ning kurjategijaid heidutataks nii kuritegude

toimepanemiselt kui ka varade varjamiselt.

Kitsalt – vara riigi omandisse kandmisel RahaPTS § 57 lg 7 – samaväärne legitiimne eesmärk

puudub, võrreldes sama paragrahvi teistes lõigetes tooduga. Normi eesmärk on pigem selle

kujunemislugu arvestades ummikseisu lahendamine, kui ühelt poolt ei ole võimalik seadusega

lubatud muude meetmete kaudu rahapesu juhtumi juurteni jõuda (ennekõike kriminaalmenetluse

raames); teiselt poolt on ka selge veendumus, et tõenäoliselt on tegu variisikuga ning tegemist ei ole

tema varaga. Riigil on sellisel juhul võimalik ühelt poolt kehtestada normistik, mis võimaldab vara

alalist või pikaajalist arestimist, kuid see võib pika aja jooksul tuua kaasa õigusselgusetuse ja/või

ülemäärase halduskoormuse. Vara riigi omandisse kandmise legitiimseks eesmärgiks loebki kohus

seega ennekõike ebaselge olukorra lõpetamise ning riigi ja riigist eraldiseisva vara haldaja (nt

panga) halduskoormuse vähendamise. Mööndes küll legitiimse eesmärgi võimalikku olemasolu, ei

saa sedastada selle kuigi suurt kaalukust.

32. Kohtule ei nähtu vara riigi omandisse kandmisel muud legitiimset eesmärki, mis tuleks mõnest

muust õiguslooja pädevusega organi tahtest. FATFi parimates praktikates (käesoleva määruse p 11)

on küll toodud näidisloetelu muudest juhtudest, kuid neid ei saa lugeda legitiimseks eesmärgiks

ilma seadusandja (või Euroopa Liidu õigusaktide andja) vastava tahteta. Kohus toob välja ka, et

laiendatud konfiskeerimine (p (e)) on juba rakendatud KarS § 832 vastuvõtmisel. Ka peab kohus

küsitavaks, kas korraga, ilma seadusandja selge tahteta, on võimalik isikut käsitleda

õigeksmõistetuna (nt tõendite puudumise tõttu), teisalt aga leida jätkuvalt, et tegemist on

kuritegeliku varaga (p-d (a), (b) ja (d)23.

33. Meetme sobivus

Vara riigi omandisse kandmine on RahaPTS, sh § 57 üldist eesmärki – võidelda rahapesuga –

arvestades ilmselgelt sobiv meede. Kui isikud, kes võivad soovida rahapesu toime panna, teavad, et

mistahes kahtluse korral võtab riik neilt raha ära, heidutab see neid rahapesu toime panemast

23 E. Kergandbergi sõnadega: „Kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrust kaebaja suhtes ei koostatud mitte

sellepärast, et RAB-i poolt tõstatatud kahtlused oleksid ära langenud, vaid sellepärast, et ei suudetud leida piisavalt

tõendeid süüdistuse esitamiseks. /…/ Seega ei ole ka kriminaalmenetluses kassaatori suhtes rahapesukahtlust

kõrvaldatud, millest võib järeldada, et äravõetud dokumentide hulgas ei leitud kahtlasi tehinguid õigustavaid või

selgitavaid dokumente.“ Leian, et sellist seisukoht esitades („kuigi kriminaalmenetlus on lõppenud, ei tähenda see veel

seda, et süüdistatav ei ole kurjategija!“) ei ole soovitud piisaval määral arvestada selliste oluliste kriminaalmenetluslike

põhimõtetega, nagu süütuse presumptsioon ja ne bis in idem. - eriarvamus RKHK otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-33-13 -

https://rikos.rik.ee/LahendiOtsingEriVaade?asjaNr=3-3-1-33-13

23(29)

(karistusõiguslikult üldpreventiivne eesmärk). Sh ei pea meetme efektiivsus olema absoluutne, st

meetme olemasolu ei pea ära hoidma kõiki juhtumeid, aga selle tõhusus eesmärgi saavutamisel peab

olema mõistlikult järeldatav.

Ka sobib meede selleks, et lõpetada ära ebaselge olukord, kui ühelt poolt on menetlus n.ö liiva

jooksnud ning seda ei ole võimalik jätkata; samas (vari)isik ei loobu ka selgesõnaliselt varast, sh

muutub riigile kättesaamatuks.

34. Meetme vajalikkus

Meetme vajalikkuse kriteeriumi sisuks on, kas on olemas mõni muu sama tõhus meede, millega

oleks võimalik saavutada sama eesmärk, üksikisikut vähem riivates.

Tavapäraselt saab pidada riigi karmimaks reageeringuks sekkumist karistusõiguslike meetmetega.

Käesolev asi on sellest erandlik, sh on ka RAB rõhutanud, et vara riigi omandisse kandmine

haldusmenetluse raames on ultima ratio vahend (taotluse p 3.4). Mitteammendava loeteluna tuleb

välja tuua:

-

kriminaalmenetluse kestel vara säilitatakse (st arestitakse, mitte ei kanta riigi omandisse);

-

õigeksmõistmisel saab isik vara tagasi, sh sõltumata kriminaalmenetluse pikkusest (vrdl

RahaPTS § 57 lg 7 tähtajad, sh kas norm üldse võimaldab samal isikul 3 aasta jooksul korduvalt

tõendama hakata või loetakse omandisse kandmisega küsimus lõplikult otsustatuks);

-

süüdi mõistmisel on arestitud vara arvelt võimalik kanda karistust (nt rahaline karistus); tasuda

menetluskulusid ja hüvitada tekkinud kahju kannatanutele;

-

kriminaalmenetluses on isikul mingis menetlusetapis võimalik tutvuda tõenditega ning ka

riigivõimu põhjendustega, kes eelkuritegu ja rahapesu ette heidab; ning esitada nende pinnalt

oma vastuväited ja -tõendid;

-

menetlejal on kohustus kaasata iga isik, kes vastab kannatanu legaalmääratlusele, sh sõltumata

sellest, kas isik end kannatanuks peab (KrMS kommentaarid, § 37, p 3 ja 3.2, lk 143). Seega on

riigil kriminaalmenetluses aktiivne kohustus otsida üles ja kaasata isik, kellelt võib eelkuriteoga

olla rahapesu objekt saadud. RahaPTS § 57, sh lg 7 ei näe ette mistahes riigi aktiivset kohustust

pärast vara riigi omandisse kandmist võimalikku tegelikku omanikku välja selgitada. Sh

arvestades RABi tegevuse varjatust avalikkuse eest, võib pidada kaheldavaks, kas kannatanu

oma vara riigi omandisse kandmisest 3 aasta jooksul teada saab. Kriminaalmenetluse korral võib

kannatanul olla võimalik saada oma vara tagasi.

Kriminaalmenetlust saab pidada tõhusaks vahendiks rahapesu vastu võitlemisel (vt ka viited

käesoleva määruse punktis 10). Kriminaalmenetluse raames on võimalik vara arestida (KrMS §

142). Muu mõjutusvahendina saab süüteomenetluse tulemusena kohaldada nii süüteoga saadud vara

kui ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS §-d 831 ja 832).

Kriminaalmenetluse tulemusel on võimalik lahendada ka küsimus, et omanikuta vara ebaselge

olukord ei jätkuks ega tekitaks riigile või muul viisil vara haldajale halduskoormust. Kui

konfiskeerimisele kuuluva vara seaduslikku omanikku ei tuvastata, on võimalik kohaldada

konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus (KrMS § 126 lg 2).

35. Kui kohus annab loa vara riigi omandisse kandmiseks, on käesolevas asjas puudutatud isikul

võimalik vastav ettekirjutus halduskohtus vaidlustada. Riigi tegevuse peale kohtusse pöördumise

võimaluse olemasolu (mida nõuab PS § 15 lg 1) ei muuda meetme olemust, st tegemist on siiski

kriminaalmenetlusest omandiõiguse kaitse mõttes koormavama menetlusega. Ka

kriminaalmenetluses on isikul kaebevõimalused, sh nii vara arestimise kui ka lõppotsuse osas.

Kohus märgib täiendavalt, et käesolevas asjas mõjutab meetme vajalikkuse hinnangut ka see, et

puudutatud isiku osas on juba algatatud kriminaalmenetlus (USAs ja/või Eestis); sh samale

24(29)

õigusabitaotlusele tuginedes on puudutatud isiku mitmed varad; sisuliselt analoogse või väga

sarnase põhjendusega kriminaalmenetluses juba arestitud (kohtuasjad nr a-aa-aaaa, r-rr-rrrr, s-ss-

ssss, t-tt-tttt). Ühe menetluse läbiviimine isiku suhtes (sh kui tegemist on tavapäraselt

enimkoormavaima menetluse, st kriminaalmenetlusega) on ilmselgelt vähem koormavam kui

korraga sama õigusabitaotluses kirjeldatud tegude osas kaitsepositsiooni kujundamine ja enda

kaitsmine kriminaal- ja haldusmenetluses. Sealjuures ei tohi tulemuseks olla, et haldusmenetluses

RABile seisukohtade esitamisega halveneks puudutatud isiku positsioon tema suhtes läbiviidavas

kriminaalmenetluses.

36. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et on olemas meede, mis on sama tõhus, aga riivab isikut

vähem, tuleb ka kontrollida, kas sellise meetme kohaldamine on võimalik.

Normi ajalugu järgides tuleb selgelt välja, et vara riigi omandisse kandmise menetlus on mõeldud

üksikute juhtumite lahendamiseks; kus kõrvaldatud ei ole rahapesu toimepanemise kahtlust, samas

ei ole võimalik ka kriminaalmenetluslikke meetmeid kasutada. Seletuskirjades on korduvalt

rõhutatud, et üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos

süüküsimuse lahendamisega.

RABil on ka kohustus edastada kuriteo tunnuste avastamisel materjal viivitamata pädevale

asutusele (RahaPTS § 54 lg 3)24. Edasine halduskonfiskeerimise kaalumine on võimalik üksnes

juhul, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud (RahaPTS § 57 lg 6). RAB on käesolevas asjas taotluses

korduvalt toonud, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga.

Käesoleval juhul on sama õigusabipalve samade asjaolude alusel toimetatud läbiotsimine

(kohtuasjad nr u-uu-uuuu, v-vv-vvvv), arestitud varasid (kohtuasjad nr a-aa-aaaa, r-rr-rrrr, s-ss-ssss,

t-tt-tttt), isik vahistatud (õ-õõ-õõõõ, 21.11.2022 algatatud menetlus) ja kohaldatud elektroonilist

valvet, samuti kontrollitud isiku väljaandmise õiguslikku lubatavust (õ-õõ-õõõõ, 10.01.2023

algatatud menetlus) ning võimalik on ka väljaandmine (kohtuasi nr 3-23-2038, Vabariigi Valitsuse

25.01.2024 istung25). Kordamata kõiki nimetatud toimingute põhjendusi, mis on kohtule kohtute

infosüsteemi vahendusel kättesaadavad, ei ole kohtu ette toodud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et

andmete edastamise tulemusel oleks kriminaalmenetluslike meetmete kasutamine ebatõenäoline.

RAB küll ei vastuta, kas pädevad asutused kriminaalmenetluslikke toiminguid teostama asuvad.

Küll aga on RABil andmete edastamise kohustus; st nii formaalselt seadusliku aluse olemasolu

tõttu; kui ka käesoleva asja faktilisest kirjeldusest nähtuvalt. RahaPTS § 54 lg 3 ei anna RABile

edastamisel kaalumisõigust ega volitust jätta otstarbekuse kaalutusel teave edastamata, sh kui vara

riigi omandisse kandmine haldusmenetluse raames näib riigiorganile endale lihtsam ja vähem

koormavam.

Juhul, kui pädev asutus ei pea kriminaalmenetluse algatamist võimalikuks (lähtudes samas KrMS §

6 kohasest kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest), tuleb seejärel RABil ka oma taotlust

läbivalt muuta, nt kui kriminaalmenetluse algatamise raames on selgunud, et puudub kuriteo

koosseis vms. Kohus leiab, et samaaegselt ei saa olla järelduseks, et kriminaalmenetluse mõttes

kuriteokahtlus puudub; aga haldusmenetluse mõttes see siiski säilib (vt eelnev viide E.

Kergandbergi eriarvamusele). Kohtule nähtub ka, et RahaPTS § 54 lg 3 teine lause, § 57 lg-d 5 ja 6,

samuti § 58 tagavad RABi teavitamise, kui kriminaalmenetlus ei ole tulemuslik.

24 Vastav kohustus on seadustes järjekindlalt olnud alates kohtu viidatud esmasest redaktsioonist (vastu võetud

25.11.1998) - Rahapesu andmebüroo on kohustatud rahapesu või sellega seotud kuritegude vältimiseks, tuvastamiseks

või kohtueelseks uurimiseks edastama olulised andmed kohtueelse uurimise asutusele, prokuratuurile, samuti kohtule

seoses kohtumenetlusega.

25 Kommenteeritud päevakorra p-d 6 ja 7 - https://valitsus.ee/uudised/valitsuse-25124-istungi-kommenteeritud-

paevakord

25(29)

Laiemalt leiab ka kohus, et riigi tegevus peab olema järjepidev, st õiguspäraselt ei ole võimalik, et

pädev asutus algatab käesoleva taotluse asjaolude alusel kriminaalmenetluse (ühendades selle

olemasolevate menetlustega vms) ning samas jätab kriminaalmenetluse raames vara arestimata,

võimaldades võimaliku kriminaaltulu võtta haldusmenetluse raames riigi omandisse, jättes seega

võimalike kannatanute huvid kaitseta. Riik on isiku vaatest üks ning ühe riigiasutuse (võimalik

hüpoteetiline) tegevusetus ei anna teisele asutusele õigustust isiku omandiõiguse enimriivavaimal

viisil piiramiseks.

Meetme mõõdukus

37. Kuigi meetme vajalikkuse juures eitavalt vastates ei tule jätkata meetme mõõdukuse

hindamisega, leiab kohus lühidalt, et meede ei ole ka mõõdukas, st taotleja tõlgendust seaduse sisu

ja eesmärgi kohta järgides ei ole tasakaalustatud rahapesu vastu võitlemise ja vara valdajate

halduskoormuse vähendamist isiku omandipõhiõigusega. Kui kohus peaks lugema taotluse muus

osas lubatavaks, meetme vajalikuks ja haldusmenetluse järgimise käesolevas asjas toodud viisil

põhiseaduskonformseks, tuleks alustada regulatsiooni osas tervikuna põhiseaduslikkuse

järelevalvet. Kohus leiab, et omaniku põhiõigused on käesoleval juhul tasakaalustamata; st mistahes

isikul, kes satuks analoogsesse olukorda, puuduks juurdepääs tõenditele, võimalus esitada sisulisi

vastuväiteid, sh saada aru, mis asjaolu ta üldse tõendama peaks. Lisaks käsitletaks isikut sõltumata

kriminaalmenetluse algatamisest või lõpetamisest ikka veel kuritegelikul teel vara saanuna,

võimaluseta see eeldus tegelikult ümber lükata.

Halduskonfiskeerimist saab käsitleda karistusõigusliku konfiskeerimise analoogina. Samas on

Riigikohus korduvalt selgitanud, et kannatanul on eelisõigus konfiskeerimise ees (11.04.2011

kohtuasi nr 3-1-1-97-10; viimati 27.01.2022 määrus nr o-oo-oooo p-d 23 ja 25). N.ö

halduskonfiskeerimine sellisel kujul väidetavate tegelike omanike ehk kannatanute õiguseid ei

kaitse, sh ei näe ette ka piisavaid menetluslikke kaitsemehhanisme (vrdl Riigikohtu 20.30.2014

otsuse nr 3-4-1-42-13 p-d 43-44 ja 48-49 tõhusa kontrollisüsteemi puudumise kohta, kui isikut ei

teavitata).

V

Taotluse lõpplahendus

38. Kohus jätab kokkuvõttes taotluse rahuldamata, kuna (1) seaduses toodud eeldused vara riigi

omandisse kandmiseks ei ole täidetud ning (2) meede ei ole proportsionaalne. Kuivõrd kohus ei

anna luba vara riigi omandisse kandmiseks, ei ole taotlejal võimalik ka vastavat haldusakti anda.

39. Vara arestimise maksimaalne tähtaeg lõppeb 27.02.2024 (konto nr X), 02.03.2024 (konto nr C)

ja 01.03.2024 (konto nr F). Kuivõrd halduskohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks ning

seaduses ei ole ka volitust arestimise tähtaja pikendamiseks, tuleb RABil muude võimaluste

ammendamisel (vt allpool) vara vabastada. Olukorras, kus kohus leiab, et loa andmise eeldused on

täitmata (määruse III osa), sh tuleks kasutada teisi meetmeid (osa IV), ei pea kohus ka põhjendatuks

täiendavalt analüüsida, kas riigi omandisse kandmise asemel alternatiivina pikema aja jooksul

arestimise võimaluse puudumine on põhiseadusvastane.

RABil on eeldatava avaliku huvi kaitseks võimalik kasutada järgmisi õiguskaitsevahendeid:

-

käesoleva määruse vaidlustamisel on võimalik taotleda kõrgema astme kohtult määruse tagamist

HKMS § 208 lg 2 korras, st kõrgema astme kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse

vahendeid, sh vara arestida (HKMS § 251 lg 1 p 4);

-

edastada kuriteo tunnuste avastamise tõttu, millele RAB on käesolevas asjas korduvalt

tuginenud; vastav materjal viivitamata pädevale asutusele (RahaPTS § 54 lg 3) ning lõpetada

26(29)

pärast kriminaalmenetluses vara arestimise määruse jõustumist vara käsutamise piirangud

(RahaPTS § 57 lg 5);

-

juhul kui pädev asutus leiab, et kuritegu ei ole toime pandud ja/või vara ei ole võimalik

kriminaalmenetluse käigus arestida, on RABil võimalik esitada vastavalt muudetud taotlus uuesti

halduskohtule. Korduva samasisulise (samadel asjaoludel ja samal alusel) taotluse võib kohus

jätta läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3).

Taotluse osaline varjamine ja menetluse kinniseks kuulutamine

40. RAB on taotlenud 13.12.2023 taotluses (puutuvalt kontosse nr X) tervikversiooni avaldamata

jätmist, kus on puudutatud isiku eest avaldamata (KISis dokument nr 1S):

-

terviklik taotlus ilma kinni katmata osadeta (dtl 150 jj);

-

faktilised põhjendused 29.11.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 6), millest on kinni kaetud punktis 5

toodud joonis ja koostaja andmed – lisa 2;

-

faktilised põhjendused 28.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 11), millest on kinni kaetud punktis 4

toodud joonis; punktid 7-10 ja koostaja andmed – lisa 4;

-

faktilised põhjendused 22.02.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 17), millest on kinni kaetud punktid

5-8 ja 10-11 ning koostaja andmed – lisa 6;

-

joonised 2-7 (lisad 9-14; dtl 142-147).

Puudutatud isikule on muud dokumendid avaldatud KISis 13.12.2023 dokumendina nr 5S (dtl 174

jj).

RAB on taotlenud 20.12.2023 taotluses (puutuvalt kontosse nr C) tervikversiooni avaldamata

jätmist, kus on puudutatud isiku eest avaldamata (KISis dokument nr 19S, 20.12.2023, dtl 347 jj):

-

terviklik taotlus ilma kinni katmata osadeta (dtl 497 jj);

-

faktilised põhjendused 02.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 352), millest on kinni kaetud punktis

5 toodud joonis, osaliselt punkt 10 ja koostaja andmed – lisa 2;

-

faktilised põhjendused 30.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 357), millest on kinni kaetud punktis

4 toodud joonis; punktid 8 ja 10-12 ning koostaja andmed – lisa 4;

-

faktilised põhjendused 01.03.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 363), millest on kinni kaetud punktid

4, 9, 11-13 ja 15-16 ning koostaja andmed – lisa 6;

-

joonised 2-7 (lisad 9-14; dtl 489-494).

Puudutatud isikule on muud dokumendid avaldatud KISis 20.12.2023 dokumendina nr 18S (dtl 517

jj).

RAB on taotlenud 20.12.2023 taotluses (puutuvalt kontosse nr F) tervikversiooni avaldamata

jätmist, kus on puudutatud isiku eest avaldamata (KISis dokument nr 11S, 20.12.2023, dtl 681 jj):

-

terviklik taotlus ilma kinni katmata osadeta (dtl 828 jj);

-

faktilised põhjendused 01.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 686), millest on kinni kaetud koostaja

andmed – lisa 2;

-

faktilised põhjendused 30.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 691), millest on kinni kaetud punktid

7-9 ning koostaja andmed – lisa 4;

-

faktilised põhjendused 27.02.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 696), millest on kinni kaetud punktid

8-10 ja 13-16 ning koostaja andmed – lisa 6;

-

joonised 2-9 (lisad 9-16; dtl 820-827).

Puudutatud isikule on muud dokumendid avaldatud KISis 21.12.2023 dokumendina nr 9S (dtl 852

jj).

Kõigi taotluste lisad 8, s.o joonise nr 1 on RAB 11.01.2024 puudutatud isikule edastanud (dtl 1032

jj).

Kohtule ei nähtu vajadust varjata puudutatud isiku eest viimase taotluse (puutuvalt kontosse F)

jooniseid 2-4 (dtl 820-822; lisad 9-11), kuivõrd samadel joonistel toodu nähtub isikule avaldatud

27(29)

teksti punktidest 4.9-4.12 (dtl 999-1001). RABil tuleb esitada 15 päeva jooksul pärast käesoleva

määruse jõustumist puudutatud isikule 20.12.2023 taotluse (puutuvalt kontosse F) joonised 2-4

(lisad 9-11).

Kohus rahuldab muus osas RABi taotluse puudutatud isiku eest teabe varjamiseks. Nimetatud

dokumendid sisaldavad varjatavas osas kahetisi andmeid:

-

andmeid RABi allikate kohta, sh kui andmete avaldamine võib takistada RABi rahvusvahelist

koostööd;

-

andmed tehingute ja tehingu ahela kohta, mille osas kohus on eelnevalt leidnud (määruse p 18-

22), et puudutatud isikul puudub selles osas tõendamiskoormus.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esineb vajadus viidatud osas menetluse kinniseks

kuulutamiseks (varjamine avalikkuse eest) ning ka puudutatud isiku eest varjamiseks HKMS § 79

lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 alusel, kuivõrd kaitstakse asutusesisest avaliku korra kaitseks varjatud teavet.

Olukorras, kus kohus on jätnud samas osas RABi seisukohad, st tehingute jada sisuliselt

arvestamata, kuivõrd see ei ole asjakohane, ei saa ka nende andmete jätkuv varjamine puudutatud

isiku eest tema õiguseid riivata. Juhul, kui kõrgema astme kohus hindab selles osas

tõendamiskoormuse ümber, tuleb eelduslikult ümber hinnata ka puudutatud isiku ning avaliku huvi

vaheline tasakaal.

Menetluskulud

41. Kuna kohus jätab taotluse rahuldamata, olles samas puudutatud isiku ära kuulanud, tuleb

otsustada ka menetluskulude väljamõistmine. Riigikohtu lahenditest kohtuasjades nr 3-17-2005, 3-

18-1207 ning 3-19-1022 tuleneb, et ka haldustoiminguks loa andmise menetluses tuleb otsustada

menetluskulude jaotus ja väljamõistmine HKMS §-de 108 ja 109 kohaselt.

Kohus ei ole eelnevalt, enne käesoleva määrusega analüüsiga lõpuni jõudmist otstarbekuse alusel

menetluskulude taotlusi küsinud. Küll aga annab kohus menetlusosalistele, s.o ennekõike

puudutatud isikule tähtaja menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamiseks. Kohus teeb selle

alusel täiendava määruse (HKMS § 170 lg 1 p 3 ja § 178 lg 3). Kohus märgib, et täiendava lahendi

taotlemise ja tegemise aeg on ajaliselt piiratud, mistõttu võib taotluste esitamisega viivitamine tuua

kaasa selle, et kohtul ei ole enam lubatav täiendavat määrust teha (HKMS § 170 lg 5).

TsMS § 448 lg 5 kohaselt on täiendav lahend (st ka määrus) täiendatava lahendi osa. Täiendavat

lahendit võib vaidlustada nagu muud lahendit. Täiendatava määruse vaidlustamise korral

eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat määrust. See tähendab, et käesoleva määruse

vaidlustamisel, kui kohus teeb menetluskulude kohta täiendava määruse, on täiendav määrus samuti

määruskaebuse esemeks.

Lahendi avaldamine

42. Riigikohtu varasemas praktikas on analoogsed kohtulahendid avalikustatud, varjates vajadusel

puudutatud isiku nime (haldusasjad nr 3-3-1-22-12, 3-3-1-77-13, 3-3-1-76-13, 3-20-664). Kohus

lähtub samast praktikast ka käesolevas asjas ega avalikusta käesoleva määruse jõustumisel

puudutatud isiku ega temaga seotud füüsiliste isikute ja juriidiliste isikute nimesid ning

arvelduskontosid. HKMS § 175 lg 3 alusel on põhjendatud varjata ka Lamborghini Uruse

juriidilisest isikust ostja nime, kuivõrd taotluses ei ole väidetud ega kohtule ei nähtu ostja seotust

puudutatud isiku ega õigusabipalves nimetatud kriminaalmenetluse või teiste juriidiliste isikutega.

Kohus on kohtumääruse kirjeldava ja põhjendava osa sõnakasutuses lähtunud RABi taotluse

versioonist, milles on kaitsmist vajavad andmed varjatud ega ole seega kirjeldanud osa, milles

menetlus on kinniseks kuulutatud. Kohtulahendid kuulutatakse reeglina avalikult, sh on

kohtupraktika ja halduskohtu tegevuse vastu täidesaatva võimu kontrollimisel ka avalik huvi.

28(29)

Kohtulahendi ja menetluse avalikkusega on seadusandja ka eelduslikult loakohustuse sätestamisel

ka arvestanud. Kohus ei ole seotud ka RahaPTS sätetega, vaid hindab ja kaalub avalikustamise

piiramist HKMSi alusel. Oluline osa käesolevas määruses kirjeldatust on juba ka varasemast

erinevate kohtulahendite kaudu avalikustatud. Seega kohtule ei nähtu vajadust täiendavalt

kohtumääruse kirjeldavat osa ega ka põhjendusi määruse jõustumisel avaldamata jätta.

Juhul, kui selline vajadus siiski esineb, tuleb kohtule HKMS § 175 konkreetsele sättele tuginev

taotlus, sh viidates ka konkreetsele kohtulahendi lõigule, lausele või fraasile, esitada aegsasti enne,

kui kohtumääruse avalikustamine võib toimuda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

29(29)