3-22-1174/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-1174

Haldusasi

V.D.i kaebus Setomaa Vallavalitsuse 27. jaanuari 2021. a

korralduse

nr

tühisuse

või

õigusvastasuse

tuvastamiseks ning sunniraha rakendamise keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 9. mai 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.D.i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja V.D.

esindaja Aleksander Sven Esse

Vastustaja Setomaa vald

esindaja Tuulikki Laesson

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. veebruar 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Setomaa Vallavalitsus peatas 23. septembri 2020. a korraldusega nr 412 (tl 51) ehitustegevuse

kinnisasjal

Lüübnitsa

külas

Xxx,

kus

ehituskeeluvööndisse

oli

rajatud

vundament

tehnosüsteemidega ning teostatud kaeve- ja planeerimistöid. Vastustaja kohustas kinnisasja

omanikku V.D.it taastama endise olukorra ja tegi talle sunniraha määramise hoiatuse. Vastustaja

tunnistas selle korralduse kehtetuks 28. oktoobri 2020. a vaideotsusega kaebaja ärakuulamata

jätmise tõttu.

2. Vastustaja viis läbi uue haldusmenetluse ja andis 27. jaanuaril 2021 korralduse nr 59, millega

tegi ettekirjutuse - keelas edasise ehitustegevuse ühes hoiatusega, et kui kaebaja ei lõpeta

ebaseaduslikku ehitustegevust ja jätkab ehitustegvust ilma seadusliku alusteta, rakendab vastustaja

sunniraha, mille ülemmäär on 6400 eurot.

3. Vastustaja määras 27. aprilli 2022. a korraldusega nr 147 kaebajale sunniraha 2000 eurot seoses

jätkuva ehitustegevusega kinnistul. Sunniraha tasumise tähtaeg oli 30 päeva korralduse

kättesaamisest. 14. märtsil 2022 teostas Keskkonnaamet maatükil kontrolli ning 8. aprillil 2022 tegi

vastustaja ehitusspetsialist paikvaatluse. Andmete võrdlemisel selgus, et Xxx kinnisasjale on

rajatud juurde sadeveetrass, veetud täitepinnast ja planeeritud ala. Lisaks on kinnisasjale ladustatud

ehitusmaterjale (ehitusplokid, sillused).

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus teha kindlaks korralduse nr 59 tühisus,

alternatiivselt õigusvastasus ja keelata korralduse nr 147 alusel sunniraha rakendamine.

Kaebuse kohaselt soovib kaebaja rajada Xxx kinnisasjale elamu ja abihoone. Kaebaja 8. juuni 2020.

a taotluse alusel algatas Setomaa Vallavolikogu 26. augusti 2021. a otsusega nr 18 detailplaneeringu

koostamise, muuhulgas ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Pere elamispinna vajadus tingis

kiirustamise ehitamisel. Kaebaja eesti keele oskus ei ole kõige parem ja ta ei ole siiani saanud täpselt

aru kõigist dokumentidest ja nõuetest. Korralduse resolutiivosast ei selgu täpselt, et keelatud on

kinnistu heakorratööd, s.t pinnase planeerimine ja kinnistule materjalide paigutamine.

Korraldus on tühine, kuna selle resolutiivosa on vastuoluline ja arusaamatu, sellest ei selgu

sunniraha määramist, puudub ettekirjutuse täitmise tähtaeg ja sisu, haldusakti täitmine ei ole

võimalik.

Kaebaja konserveeris rajatud vundamendi ja rajas tehnosüsteemid, rohkem ta ehitustegevusi

teostanud ei ole. Täitepinnase hunnikud olid kinnisasjal juba 8. jaanuaril 2020. Materjalide

paigutamine järve ei ole ehitamine.

Sunniraha määramisel ei ole arvestatud detailplaneeringu koostamisega, koostatud

ekspertarvamusega, Lüübnitsa küla situatsiooniga, kaebaja eesti keele oskusega ega majandusliku

seisundiga. Korralduses nr 147 puudub viide asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS), esitatud

viited korrakaitseseadusele (KorS) ja ehitusseadustikule (EhS) ei ole asjakohased. Puudub õigusakt

- hoiatus 2000 euro suuruse sunniraha määramise kohta.

5. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kuna ehitist hakati rajama õigusliku aluseta, on täidetud ka EhS § 132 lg 3 p

2 kohase ettekirjutuse tegemise eeldus. Vaidlusaluse korralduse faktilised asjaolud on fikseeritud

Keskkonnaameti ja vastustaja paikvaatluse protokollidega. Avalik huvi seaduslikkuse tagamiseks

on ülekaalukam kaebaja huvidest.

Kaebajal ei ole kaebeõigust korralduse nr 59 õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks.

Tühistamisnõude esitamise tähtaeg on möödas.

5. novembril 2020 tegi Keskkonnaamet kindlaks, et pärast viimast kontrolli on kinnistul vette

rajatud betoonplokkidest piiratud platsi oluliselt suuremaks tehtud. Juurde tehtud osa asub täielikult

Eesti Vabariigile kuuluval maal, kuna tegemist on piiriveekogu Peipsi järve Eestis paikneva osaga

(tl 58-65). 8. aprilli 2022. a paikvaatluse kohaselt on kaebaja viinud lõpule kaldakindlustuse, täitnud

pinnasega laiendatud ala ja rajanud sadevee trassi ümber hoone vundamendi (tl 69-71). Kaebaja on

teostanud pinnase ümberpaigutamist, s.h maapinna täitmist ja ehitusmaterjaliga järve täitmist

ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale. Ebaseadusliku ehitamisega

kaebaja poolt on tegemist ka siis, kui see toimus väljaspool kaebaja kinnisasja piire.

Sunniraha määr on proportsionaalne. Kaebaja on järjepidevalt ning vaatamata haldusorganite poolt

tähelepanu juhtimistele teostanud ja jätkanud ehitustegevust Xxx kinnistul aastaid õigusliku aluseta

ja avalik-õiguslikke nõudeid rikkudes. Kaebaja tegevus vajab ilmselgelt arvestataval määral

finantsressurssi ning kaebaja väited halvast majanduslikust seisundist ei ole tõsiseltvõetavad.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 9. mai 2023. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohus sedastas, et korralduse nr 59 tühisuse tuvastamise nõue on lubatav, kuna tühine

haldusakt on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 1 alusel kehtetu algusest peale ning tühises

haldusaktis tehtud korralduse täitmata jätmise eest ei saa sunniraha kohaldada.

Korraldus nr 59 ei ole tühine. Korraldusest on selgelt võimalik aru saada, et ettekirjutuse adressaadil

(kaebajal) on ehitamine keelatud. Korralduse nr 59 resolutsiooni punktis 4 on öeldud, et korraldus

jõustub teatavaks tegemisest. Keelav ettekirjutus ei vaja muul viisil välja toodud täitmise tähtaega.

8. Kaebajal puudub kaebeõigus alternatiivse, korralduse nr 59 õigusvastasuse kindlakstegemise,

nõude esitamiseks. Korraldus on kehtiv. Kaebaja olukorda ei muuda see, kui kohus hindab

korralduse nr 59 õiguspärasust. ATSS § 8 lg 1 alusel on sunniraha rakendamise üheks eelduseks, et

ettekirjutus kehtib. Tähtsust ei oma see, kas ettekirjutus on õiguspärane.

9. Korralduse nr 147 andmine kujutas endast toimingut. Sunniraha rakendamisel heideti kaebajale

ette sadevee trassi rajamist ning täitepinnase juurde vedamist ja kinnistu ala planeerimist. Seda saab

pidada ehitamiseks, s.o tegevuseks, mis ettekirjutusega keelati.

Tegelikult keelati kaebajal ehitamine juba 28. oktoobri 2020. a korraldusega nr 469 (tl 12). Selle

keelu kehtestas vastustaja haldusmenetluse ajaks. Haldusmenetlus päädis korralduse nr 59

andmisega ning korralduse nr 59 resolutsiooni punktis 2 on öeldud, et jätkub korralduse nr 469 p-s

1 kehtestatud keeld.

10. Sadevee kanalisatsiooni ehitamise hulka kuulub torustiku paigaldamiseks vajalik lahtikaeve,

torustiku paigaldamine ja pinnase tagasitäitmine. Fotod näitavad, et 23. oktoobril 2020 puudusid

torustiku otstel katted ja tagasitäitmine oli pooleli. 8. aprilli 2022. a fotodel on torude otsad kaetud,

hoone ümbruses on pinnase kõrgus tõstetud ühtlaseks ja silutud.

Riigikohus on selgitanud, et katendi ümberpaigutamise käsitlemisel ehitamisena omab tähtsust nii

selle oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale kui ka funktsionaalne seos ehitisega (30.

oktoobri 2018. a määrus asjas 3-17-911 p 17). Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et esineb

oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale. Tegevused on toimunud elamu ehitamise eesmärgil

ja on sellega funktsionaalselt seotud. Hoone ümber on tegemist vundamendi ja kanalisatsiooni

rajamisega seotud tagasitäitmise ning maapinna kõrguse ühtlustamisega pärast vundamendi ja

torustiku ehitamist. Kinnisasja suurendamise puhul on ka Keskkonnaamet leidnud, et see toimus

elamu ehitamise eesmärgil. Tegemist ei ole heakorratöödega, nagu väidab kaebaja.

Kui kaebaja soovis teha vältimatult vajalikke töid, siis tuli selleks saavutada vastustaja nõusolek.

11. Korralduse nr 59 resolutsiooni punktist 3 on arusaadav hoiatus, et kui kaebaja ei lõpeta

ebaseaduslikku ehitustegevust ja jätkab Xxx kinnistul ehitustegevust ilma seadusliku aluseta,

rakendab vastustaja sunniraha, mille ülemmäär on 6400 eurot. Kaebaja õigusi ei riku see, kui

vastustaja rakendas sunniraha hoiatusest väiksemas määras. Sunniraha rakendamist ega suurust ei

saa pidada ebaproportsionaalseks. Tegemist on olulise rikkumisega - kaebaja ehitab omavoliliselt

ehituskeeluvööndis.

12. Pahauskne on kaebaja väide, et ta ei vastuta tegevuse eest riigimaal. Selle riigimaa on kaebaja

loata ehitamise teel ise loonud (vt tl 65, 85). Ehitamise õiguspärasuse eest vastutab ehitaja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et ehitusala sobitub igati piirkonnas väljakujunenud

hoonestuslaadiga ning ehitamine ei too kaasa negatiivset mõju küla asustusele ega

looduskeskkonnale.

Sunnirahaga tagatud Setomaa Vallavalitsuse ettekirjutuse resolutiivosa on ebaselge ja seega

ettekirjutus tühine.

Pärast ehitustegevuse peatamist ei ole kaebaja teostanud ehitustegevusi. Sadeveetrass (tegelikkuses

ümber hoone vundamendi rajatud sadevee drenaaž) oli rajatud enne ehitustegevuse peatamist s.o

enne 28. oktoobrit 2020 korralduse nr 469 ja 27. jaanuari 2021. a korralduse nr 59 vastuvõtmist.

Vastustaja ei ole korralduse nr 469 vastuvõtmisel teostanud Xxx kinnistu ülevaatust. Ettekirjutuses

ei ole keelatud kinnistule ehitusmaterjali ladustamist, pinnase juurde vedamist ega Xxx kinnistu maa

ala planeerimist.

Hoolikal vaatamisel on näha, et kohtuotsuses viitatud 8. aprilli 2022 vastustaja tehtud fotol on

samasugune aste vundamendi juures, nagu see on kaebaja esitatud 23. novembri 2020. a fotol ning

22. septembri 2020 paikvaatluse protokollis oleval fotol. Olemas olid ka toruotsa katted. Seega ei

ole pinnas vundamendi juures ühtlaseks silutud nii, nagu seda kohus on ekslikult leidnud.

Keskkonnaameti 5. novembri 2020. a protokolliga nr 1101231 on tuvastatud, et pinnas on laiali

aetud ja tasandatud mitte ainult varasemal betoonplokkidega ümbritsetud platsil, vaid ka kasutatud

betoonplokkidest või paneelidest edasi lääne poole laiendatud piirde sisse jääval alal, kus enne oli

Peipsi järve veeala (protokollile lisatud foto nr 1).

Pinnase vedamist ja selle planeerimist on kaebaja pidanud kinnistu lähiümbruse heakorratööks.

Kohus on ebaõigesti hinnanud, et katendi ümberpaigutamise (tagasitäitmine ja maapinna kõrguse

ühtlustamine rajatava hoone ümbruses ning täiendavalt rajatud maapinna osa täitmine) puhul on

tegemist ehitamisega. Ehitamiseks ei saa pidada tegevust, mis ei saa ehitise püstitamisele kaasa

aidata. Seega tulnuks trahvitaotluse lahendamiseks tuvastada, kas see tingimus on täidetud,

kasutades selleks vajaduse korral kohtu määratava eksperdi abi.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et Xxx elamu vundament on rajatud Xxx kinnistule, mitte aga

täidetud järve soisele kalda alale. Pinnase täitmine riigimaal ei ole funktsionaalselt seotud rajatud

elamuga ning vastustaja ei ole tõendanud vastupidist.

Vastustaja 27. aprilli 2022. a korralduses nr 147 ei ole hinnatud sunnivahendi proportsionaalsust,

korralduses puuduvad vastavasisulised kaalutlused. 2000-eurose sunniraha määramine ei ole

proportsionaalne ega ole kooskõlas ATTS § 3 lg-ga 3, § 7 lg-tega 1 ja 5 ega § 10 lg-ga 1.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja osutab, et kaebaja ehitustegevus on toimunud ehituskeelu alal ja põhjendatud ei ole

väited ehitisise sobivusest kohaliku ehituslaadiga ega kahjuliku mõju puudumisest keskkonnale.

Detailplaneeringu menetluse algatamisega ei tekkinud kaebajale õigustatud ootust, et

ebaseaduslikku ehitustegevust oleks võimalik tagant järgi seadustada.

Ettekirjutus ei ole on kehtiv ja selle õiguspärasus ei mõjuta sunniraha määramise õiguspärasust.

Halduskohus on asjas esitatud tõenditele tuginedes õigesti ja põhjendatult otsuse punktis 18

tuvastanud, et kaebaja on pärast ehitustegevuse jätkamise keelu kehtestamist jätkanud

ebaseadusliku ehitustegevusega, s.o sademeveetrassi ehitamisega ning täitepinnase juurdeveo ja

planeerimisega.

Kaebaja poolt pinnase ja katendi ümberpaigutamisel, sh järve täitmisel maakivide, betoonplokkide

ning täitematerjaliga on otsene seos ka kaebaja poolt loodava ehitisega, milleks on ranna

kindlustusrajatis. Xxx kinnistu maismaa osa on kaebaja poolt õigusvastaselt suurendatud järve

põhja täitmise läbi, mille tulemusena on üleüldse tekkinud n.ö maismaa (täidetud pinnas), millele

on kaebaja elamu vundamendi saanud püstitada. Olukorras, kus elamu vundament on püstitatud

täidetud pinnasega alale, on veekogu täitmise ja elamu vundamendi (ehitise) vahel ilmselge

funktsionaalne seos.

23. novembri 2020. a fotol on sademeveetrassi ehitus veel pooleli (selgelt on tuvastatav

sademeveekanalisatsiooni osaline lahtikaeve), torustiku otsad katmata ning 8. aprilli 2022. a fotodel

on pinnas tagasitäidetud ning torustiku otsad kaetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on selgitanud ettekirjutuse ja selle täitmata jätmise korral sunniraha määramise

regulatsiooni ning tõendeid analüüsides arusaadavalt järeldanud, et keelule vaatamata kaebaja jätkas

ehitamist. Samuti põhjendas halduskohus

arusaadavalt kaebaja asjakohaste väidetega

mittenõustumist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et korraldus, millega kaebajal keelati jätkata

ehitamist Xxx krundil, on tühine. Samuti, et kaebaja ei ole ehitamise keeldu rikkunud ning sunniraha

määramine on ebaproportsionaalne ja põhjendamata.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

17. Vastavalt HMS § 63 lg-le 2 toob haldusakti tühisuse kaasa üksnes oluline kõrvalekaldumine

haldusakti andmisele kehtestatud nõuetest. Kaebaja väitel on Setomaa Vallavalitsuse 27. jaanuari

2021. a korraldus nr 59 ebaselge ja sellest ei selgu, millise sisuga kohustus kaebajale pandi. Ometi

väidab kaebaja sedagi, et ta ei ole rikkunud korraldusega kehtestatud ehitamise keeldu. Ka

ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et korraldusest nr 59 ilmneb selgelt, et kaebajal keelati

ehitustegevus Xxx kinnistul. Samuti on selge, et kaebajat hoiatati, et kui ta jätkab ehitustegevusega

selleks seaduslikku alust omamata, rakendatakse sunnivahendit ATSS-s sätestatud korras ning, et

sunnivahendiks on sunniraha ülemmääraga 6400 eurot, mida võidakse rakendada ka korduvalt.

Kuigi kaebajaga võib nõustuda selles, et korralduse nr 59 resolutsiooni oleks saanud sõnastada ka

selgemalt, on see kahtlemata piisavalt arusaadav ja täidetav selleks, et välistada kahtlus korralduses

kehtetusest ning ka kaebaja ise on korraldust tegelikult selliselt mõistnud.

18. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses enam väitnud, et kohus peaks tuvastama korralduse

õigusvastasuse. Seetõttu ringkonnakohus seda küsimust täiendavalt ei analüüsi, märkides üksnes, et

jagab halduskohtu seisukohta, et kaebaja puudub kaebeõigus õigusvastasuse tuvastamise nõude

esitamiseks, kuna see ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele sunniraha määramise vaidlustamisel.

19. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu ei oleks kaebaja jätkanud ehitamist pärast ehituskeelu

kehtestamist vastustaja 28. oktoobri 2020. a korraldusega nr 469. Selle korraldusega kehtestas

vastustaja keelu haldusmenetluse ajaks ja korraldusega nr 59 otsustas keeldu jätkata. Kaebaja leiab

täpsemalt, et sadevee trass (drenaaž) vundamendi ümber oli rajatud juba 23. novembril 2020 fotode

(dtl 142-143) tegemise ajaks ja hilisem pinnase planeerimine krundil ei ole ehitamine Ehs § 4 lg 1

mõttes.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas määrav, kas lugeda vundamendi ümber pinnase tõstmist

sadevee trassi ehitamise lõpetamisel tehtud tagasitäiteks või osaks maapinna planeerimisel krundil

tervikuna. Halduskohus tuvastas, et 8. aprillil 2022 tehtud fotodel (dtl 97-101) erinevalt 23.

novembril 2020 tehtud fotodest on maasse paigutatud sadeveetorude torude otsad kaetud, hoone

ümbruses on pinnase kõrgus tõstetud ühtlaseks ja silutud.

Apellatsioonkaebuses tegelikult ka kaebaja ei vaidle vastu sellele, et vundamendi ümber on

maapinda planeeritud pärast 23. novembri 2020 ja pinnasetöid on tehtud ka kaebaja poolt Peipsi

järve rajatud maatükil. Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustaja arusaama, et nimetatud

tööd vastavad ehitamise mõistele EhS § 4 lg 1 ls 2 mõttes, s.t tegemist on pinnase või katendi

ümberpaigutamisega sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja

funktsionaalne seos ehitisega. Halduskohus leidis, et tegemist oli katendi ümberpaigutamisega

(tagasitäitmine ja maapinna kõrguse ühtlustamine rajatava hoone ümbruses ning täiendavalt rajatud

maapinna osa täitmine).

Vastuoluliselt väidab kaebaja siiski ka, et Keskkonnaameti 5. novembri 2020. a protokolliga nr

1101231 on tuvastatud, et pinnas oli selleks ajaks laiali aetud ja tasandatud mitte ainult varasemal

betoonplokkidega ümbritsetud platsil, vaid ka kasutatud betoonplokkidest või paneelidest edasi

lääne poole laiendatud piirde sisse jääval alal, kus enne oli Peipsi järve veeala (protokollile lisatud

foto nr 1). See väide on aga otseses vastuolus kaebaja enda esitatud 23. novembril 2020 tehtud

fotodelt nähtuvaga. Ka Keskkonnaameti 5. novembri 2020 protokollile lisatud fotod (dtl 108-120)

ei kinnita kaebaja väidet. Esmalt ei ole neilt tuvastatav olukord vahetult vundamendi ümbruses.

Järve rajatud maatükil on aga näha pinnase, kivide ja betoonelementide kuhjasid, mida 8. aprillil

2022. a tehtud fotodel ei ole. Pinnas 5. novembri 2020. a fotodel on äratuntavalt ebaühtlane ja

vähemalt osalt madalam järve rajatud maatükki ümbritsevast kividest ja betoondetailidest vallist.

Liiati on kaebaja ise möönnud pinnasetööde tegemist, nimetades seda heakorratöödeks.

21. Kaebaja on apellatsioonimenetluses asunud väitma, et pinnasetöödel ei olnud funktsionaalset

seost ehitisega. Samas ei ole kaebaja siiski selgitanud, miks on väär halduskohtu põhjendus, et

tegevused on toimunud elamu ehitamise eesmärgil ja on seega sellega funktsionaalselt seotud.

Hoone ümber on tegemist vundamendi ja kanalisatsiooni rajamisega seotud tagasitäitmise ning

maapinna kõrguse ühtlustamisega pärast vundamendi ja torustiku ehitamist. Kinnisasja

suurendamise puhul on ka Keskkonnaamet leidnud, et see toimub elamu ehitamise eesmärgil. Võib

pidada tõenäoliseks, et maapinna tõstmise ja kaldakindlustustööde tegemiseta ei oleks osaliselt juba

rajatud ehitis eluhoonena kasutatav liigniiskuse või isegi maapinna erosiooni tõttu. Nendel

asjaoludel ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks lugeda pinnasetöid üksnes heakorratöödeks ja

seega ehitisega funktsionaalselt mitteseotuks. Kuna kaebaja tegi töid vastustaja korraldusega

kehtestatud keelu kehtivuse ajal, siis leidis vastustaja põhjendatult, et kaebaja rikkus ta talle pandud

kohustust, s.o rikkus kehtivat ettekirjutust.

Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda see, kui mingis osas võisid kaebaja teostatud tööd olla

mõistlikult vajalikud hoone vundamendi või kaebaja poolt järve rajatud maatüki säilitamiseks.

Selgitused ja põhjendused vältimatult vajalike tööde kohta saanuks kaebaja esitada

haldusmenetluses, et vastustaja saanuks neid arvestada ettekirjutuse tegemisel. Kuna kaebaja ei

taotlenud erisusi ehitise konserveerimiseks vajalikeks töödeks ega ka nõusolekut tööde tegemiseks

ettekirjutuse andmise järel, siis kehtis keeld universaalselt igasuguse ehitamise kohta. Seejuures ei

saanud kaebajal olla õiguspärast ootust, et ta siiski saab mingis osas ehitamist jätkata olukorras, kus

ta asus ehitama ehituskeelu alal selleks nõutavat planeeringut ja ehitusluba taotlemata ning lisaks

rajas kaldakindlustuse oma kinnistu piiridest väljapoole.

22. Kaebaja väidab ka, et sunniraha on ebaproportsionaalne. Nagu halduskohus selgitas, on

sunniraha rakendamine toiming ning seetõttu ei pea sunniraha määramisele eelnema haldusakti

andmisel ette nähtud haldusmenetlust ega laiene sellele haldusakti põhjendamise nõuded. Seetõttu

jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et 8. aprillil 2022 paikvaatluse juures viibimise ja

seletuste andmisega on kaebaja saanud toimingu tegemise raames realiseerida ärakuulamisõiguse.

Arvestades, et ka kohtumenetluses ei ole kaebaja suutnud selgitada, miks tuleb sunniraha suurust

pidada ülemääraseks, on raske näha, mida kaebaja saanuks või soovinuks täiendavalt selgitada, mis

võinuks mõjutada sunniraha määramist. Sunniraha suuruse kohta jagab ringkonnakohus vastustaja

ja halduskohtu seisukohta. Nimelt, et ehituskeeluvööndisse ebaseadusliku ehitise rajamise

peatamiseks esineb oluline avalik huvi. Kaebaja oma varasema tegevusega, kus ta enne ehituskeeldu

sisaldava ettekirjutuse tegemist, Keskkonnaameti ja vastustaja suulistele selgitustele vaatamata,

jätkas ehitustegevusega terve 2020. aasta jooksul, näitas, et leebemate vahenditega soovitud

eesmärgi saavutamine ei ole tõenäoline. Asjakohane on järeldus sellestki, et olukorras, kus kaebaja

on piisavalt vahendeid elamuehituseks, ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et tal puuduvad vahendid

sunniraha tasumiseks. Nendel asjaoludel ei saa hoiatuses märgitud maksimaalsest määrast vähem

kui ühe kolmandiku ulatuses määratud sunniraha pidada ülemääraseks taotletavat eesmärki ja

kaebaja isikut arvestades.

Ringkonnakohus juhib siinkohal kaebaja tähelepanu sellele, et sunniraha määramise eesmärgiks on

lõpetada õigusvastane tegevus. Sunniraha ei ole karistus (trahv) varasema õigusvastase tegevuse

eest. Praegusel juhul tuleb pidada sunniraha määramist õiguspäraseks. Kaebaja oli varasema

tegevusega näidanud, et ta ei pea oluliseks õigusaktidega kehtestatud nõuete ja korra järgimist

ehitamisel. Vastustaja tuvastas ehitustegevuse jätkumise ka ehitust keelava ettekirjutuse tegemisele

järgneval ajal ning kinnistule ladustatud ehitusmaterjal viitas võimalusele, et vastupidistele

väidetele vaatamata kaebaja siiski jätkab elamu püstitamist.

23. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited ehitise piirkonna ehituslaadiga sobivuse

kohta. Ehituskeeluvööndis, detailplaneeringu ja ehitusloata ehitamist ei ole alust pidada

õiguspäraseks sõltumata sellest, kas ehitis sobitub kohaliku ehituslaadiga või mitte. Lisaks ei saa

kaebaja väide väärata kehtivast ettekirjutusest tulenevat ehitamise keeldu. Asja lahendamisel ei ole

oluline seegi, et kaebaja taotlusel on alustatud detailplaneeringu menetlust ehitamise

seadustamiseks. Vaidlust ei ole selles, et käesoleva ajani ei ole detailplaneeringut kehtestatud ega

kaebajale ehitusluba väljastatud.

Samuti ei väära sunniraha määramise õiguspärasust kaebaja puudulik eesti keele oskus ega tema

subjektiivne arusaam ehitamise mõistest. Sellekohased kaebaja väited osutavad pigem vajadusele

suunata kaebaja Eesti Vabariigis ehitamisele kehtestatud nõuded endale selgeks tegema, s.o

näitavad sunniraha määramise põhjendatust.

24. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/