1-23-4930/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

30. jaanuar 2024

Kohtuasja number

1-23-4930

Kohtunik

Mario Truu

Kohtuasi

Kriminaalasi Vilmar Valdna (isikukood 37808122726)

süüdistuses karistusseadustiku § 1573 lg 1 ja § 3312 järgi

kokkuleppemenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatav Vilmar Valdna, apellatsioon

RESOLUTSIOON

Jätta Vilmar Valdna apellatsioon Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2024. a otsuse peale läbi

vaatamata ja tagastada see esitajale.

Edasikaebamise kord

Selle määruse saab vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanute

või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai ringkonnakohtu määrusest teada

või pidi teada saama.

MENETLUSE KÄIK

1. Prokuratuur, süüdistatav Vilmar Valdna ja tema kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk

sõlmisid 4. jaanuaril 2024 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 245 nimetatud

kokkuleppe süüdistatava süüditunnistamiseks ning karistamiseks karistusseadustiku (KarS)

§ 1573 lg 1 ja § 3312 järgi.

2. Süüdistus KarS § 1573 lg 1 järgi seisneb selles, et süüdistatav otsis vanglas kinnipeetavana

viibides alates 2019. aasta maikuust järjepidevalt erineval moel kontakti endise elukaaslase

E.L. aga, keda süüdistatava kirjad ja telefonikõned oluliselt häirisid. Ehkki kannatanu teatas

enne 1. augustit 2019 süüdistatavale, et ei soovi temaga suhelda, helistas ja kirjutas viimane

ikka edasi. Süüdistatav saatis ajavahemikul 1. augustist 2019 kuni 10. jaanuarini 2022

kannatanule 33 kirja või postkaarti ja helistas kannatanule vähemalt 264 korda. Kirjade ja

telefonikõnede sisu hõlmas kannatanut alandavaid märkusi, kirjeldusi süüdistatavaga seotud

kohtuasjadest ja endistest kaaslastest, kelle suhtes on süüdistataval lähenemiskeeld.

Süüdistatava teo tagajärjel tundis kannatanu hirmu ja tema igapäevaelu oli oluliselt häiritud.

Süüdistatava eesmärk oli kannatanu hirmutamine ja muul viisil häirimine.

3. KarS § 3312 järgi esitati süüdistus järgmistel asjaoludel. Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2019. a

määrusega tsiviilasjas kohaldati süüdistatavale K.V (endise nimega K) suhtes lähenemiskeeld

kolmeks aastaks, mis keelas süüdistataval muu hulgas avaldada kannatanu ja tema pereliikmete

2(3)

kohta sotsiaalvõrgustikes ja -meedias andmeid ning teha neist postitusi. Süüdistatav rikkus

lähenemiskeeldu, sest ta avaldas kohtueelses menetluses tuvastamata isikut kasutades veebis

20. veebruaril ja 30. märtsil 2020 blogipostitused, mis kirjeldasid erinevate inimeste seksuaalse

sisuga väljamõeldud juhtumeid. Postituste tegevuskoha, -aja ning tegelaste nimede ja nende

kohta esitatud andmete põhjal on võimalik kindlaks teha, et loo tegelased olid süüdistatav,

kannatanu, nende poeg ja kannatanu elukaaslane. Süüdistatav jagas 20. veebruaril 2020

blogipostitust Facebookis. Lisaks tegi süüdistatav 16. jaanuaril 2019 Facebookis postituse

kannatanut kujutava fotoga. Arvestades blogipostituste isiklikku sisu, nendes kirjeldatud

sündmusi ja tegelaste seotust kannatanu ning tema pereliikmetega, saab postituste autoriks

pidada süüdistatavat. Kuna ta viibis postituste tegemise ajal vanglas, kus kinnipeetavatel pole

ligipääsu sotsiaalmeediale, pidi süüdistatav kasutama postituste avaldamiseks väljaspool

vanglat viibivat isikut, kellel oli juurdepääs nii blogile kui ka Facebooki veebilehele.

4. Tartu Maakohtus 8. jaanuaril 2024 toimunud istungil jäi süüdistatav kokkuleppe juurde, selle

sisu oli talle arusaadav ja ta ei pidanud vajalikuks kokkuleppele midagi lisada.

5. Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2024. a otsusega tunnistati süüdistatav kokkuleppe järgi süüdi ja

teda karistati.

6. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes taotleb selle tühistamist täies ulatuses. Apellandi

sõnul ei pannud ta toime kokkuleppes kirjeldatud tegusid, need teod pole kuriteod ja

vaidlustatud otsus on põhjendamata. Ahistav jälitamine (KarS § 1573 lg 1) ei ole tõendatud,

sest süüdistatav viibis sellel ajal vanglas. Süüdistatavalt kannatanule saadetud kirjad ja

postkaardid ei kätkenud ähvardusi vms. Seetõttu ei saanud kannatanu tunda hirmu ja alandust

ega olla muul viisil häiritud. Süüdistataval polnud ka võimalik rikkuda kokkuleppes märgitud

asjaoludel lähenemiskeeldu (KarS § 3312), sest ta oli vanglas ja kriminaalasjas on kindlaks

tegemata, kuidas ta saanuks seda kuritegu toime panna.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et süüdistataval pole kaebeõigust. Seepärast ei võta kohus seisukohta

apellatsiooni sisuliste väidete suhtes, vaid piirdub üksnes selgitusega, miks jääb kaebus läbi

vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2012. a määrus asjas 3-1-1-70-

12, p-d 10 ja 12). Vaidlustatud otsus tehti kokkuleppemenetluses, kus kaebeõigus on

KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 järgi piiratud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale

võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni KrMS 9. peatüki 2. jao sätete

(ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lõike 1 rikkumise korral

(KrMS § 318 lg 4 ls 1). Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud

otsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on

karistusseadustiku järgi valesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud

karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (KrMS § 318 lg 4 ls 2).

8. Kuigi apellatsioonis on muu hulgas märgitud, et kokkuleppes kirjeldatud teod ei ole kuriteod,

puudutavad süüdistatava sisulised väited tegelikult vaid talle süüks arvatud tegude tõendatust.

Kaebusest nähtub kokkuvõtlikult see, et süüdistatav ei pea kuritegusid tõendatuks, kuna esiteks

viibis ta samal ajal vanglas ja teiseks ei saanud üks kannatanutest tunda tema tehtust hirmu ega

olla häiritud. Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud olukord, kus

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, tähendab seda, et kokkuleppes märgitud faktilised

asjaolud ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule. Apellatsioonikohus peab selle küsimuse

lahendamisel võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte

kuriteokoosseisu kirjeldusega ja otsustama, kas kokkuleppes esitatud faktilised asjaolud on

selle sättega hõlmatud. Ringkonnakohtul pole võimalust ega pädevust hinnata KrMS § 318

lg 4 mõistes seda, kas kokkuleppesse kirja pandud asjaolud on tõendatud (vt nt Riigikohtu

3(3)

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2023. a määrus nr 1-22-5228/39, p 33 ja 1. oktoobri 2012. a

määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p 8 jj). Järelikult ei saa süüdistatava apellatsiooni selles

küsimuses sisuliselt lahendada. Ringkonnakohtul ei tekkinud ka kokkuleppe teksti ning

KarS § 1573 lg 1 ja § 3312 võrdlemisel kahtlust, kas kokkuleppes kirjeldatu vastab ahistava

jälitamise koosseisule (KarS § 1573 lg 1) ja lähenemiskeelu rikkumise koosseisule

(KarS § 3312).

9. Samuti ei osuta miski sellele, et maakohus võis kokkulepet kinnitades ja kokkuleppekohast

otsust tehes rikkuda KrMS 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lõiget 1. Apellatsioonis on küll

märgitud, et „[a]pellant leiab, et kohtuotsus pole ka põhjendatud“, kuid seda väidet süüdistatav

ei täpsusta ega põhjenda. Ringkonnakohus ei pea kaebuse sellist üldsõnalist ja ilma ühegi

selgituseta lauset arusaadavaks etteheiteks selle kohta, et vaidlustatud otsuses puudub

süüdistatava arvates põhjendus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõistes (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 2021. a otsus nr 1-20-3298/21, p 8 koos viidetega). Lisaks

on oluline tähele panna, et kokkuleppemenetluses pole kohtuotsuse põhjendamise kohustuse

rikkumine reeglina üldse võimalik, sh süüküsimust puudutavas osas (vt otsus nr 1-20-3298/21,

p 8 koos viidetega). Seda seetõttu, et kokkuleppemenetluses tehtud otsusele tavaliselt

põhjendusi ei lisata, sest KrMS § 249 p-de 1 ja 2 järgi peab kokkuleppemenetluses koostatava

kohtuotsuse põhiosas olema kirjas üksnes see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi

mõistab ja kokkuleppe sisu. Seega ei kajasta kohtuotsuse põhiosa kokkuleppemenetluses ka

näiteks kuritegu kinnitavate tõendite analüüsi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-2-13, p 10.1). Kuna süüdistatava apellatsioonist ei

nähtu selget viidet KrMS 9. peatüki 2. jao sätete ega KrMS § 339 lg 1 rikkumisele ning ta

tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele, mis ei ole kokkuleppemenetluses võimalik, on

süüdistatava kaebeõigus ja apellatsiooni sisuline lahendamine ka seepärast välistatud.

10. Viimaks väärib tähelepanu, et maakohtu istungi helisalvestiselt kuuldub, kuidas V. Valdna

väidab istungil selgesõnaliselt, et kokkulepe on talle täiesti arusaadav, ta sõlmis selle vabal

tahtel ja jääb kokkuleppe juurde. Kohus küsis ka täpsustavaid küsimusi kokkuleppe kohta,

mille osas süüdistatav kinnitas kokkuleppest arusaamist. Samuti polnud tal kokkuleppele

midagi lisada.

11. KrMS § 326 lg 2 p 3 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse

ja tagastab apellatsiooni apellandile juhul, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel pole

KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Kuna V. Valdna ei tugine KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud

alustele, pole tal KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt õigust maakohtu otsust vaidlustada.

Seetõttu tuleb tema kaebus jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ja tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)