2-22-127307/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Kaldma

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-127307

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi S. S. vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2549 eurot 75 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479),

lepinguline

esindaja:

Alla

Žulinskaja

(e-post jurist@julianus.ee)

Kostja S. S. (isikukood xxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Menetluse liik

kirjalik menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi S. S. vastu võla väljamõistmiseks.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil

kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja

võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajalt tasutakse riigilõiv

poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb

lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade

ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule.

Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust

üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja

see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Aktiva Finance Group OÜ (end. Osaühing Aktiva Finants) (hageja) esitas 22. juulil 2022 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse S. S. (kostja) 1985 euro 95 sendi saamiseks.

Kohus tegi 1. augustil 2022 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul

kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 22. novembril 2022 Tartu Maakohule hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt

hageja kasuks välja võla summas 1919 eurot 79 senti, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 204 eurot 15 senti, edasiulatuva viivise tasumata põhivõla jäägilt (1794 eurot

79 senti) kokkulepitud määras 0,065% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista ka hageja

menetluskulud ja viivise menetluskuludelt.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb nõue kostja vastu hageja ja kostja vahel üheteistkümnest 31. mail

2022 sõlmitud võlatunnistusest ning maksekokkuleppest.

3. Kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

TsMS § 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult.

Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi

kuues lõige sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale 7. märtsil 2023 kohtutäituri vahendusel kätte

toimetatud. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud. Seega tuleb lugeda, et kostja on omaks võtnud

hagiavalduses esitatud faktilised väited.

4. Kohus ei nõustu hagejaga, et nõude aluseks on 11 konstitutiivset võlatunnistust, mis välistavad

muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik

tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal

esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust

(RKTKo

02.05.2018

nr 2-13-34922/124,

p 12.2;

RKTKo

02.04.2014

nr 3-2-1-162-13, p 36; RKTKo 10.12.2014 nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist

konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et

hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest

võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis

oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse

kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest

loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt RKTKo 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2;

RKTKo 24.04.2006 nr 3-2-1-21-06, p 15; RKTKo 06.02.2012 nr 3-2-1-149-11, p 20).

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud

tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 näeb ette, et kui üks lepingupool

mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda

tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool

seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui

poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab

lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu

tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6,

mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele

tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (RKTKo 26.11.2015,

3-2-1-112-15, p 15).

5. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tegelikku tahet luua iseseisev kohustus.

Seega tuleb lepingute tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4), võttes

samal ajal arvesse VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid.

Esmalt märgib kohus, et võlatunnistuse on ette valmistanud hageja ning puudub alus kahelda, et

maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses.

Hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning vastava eriala

kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et tegemist on tavalise

mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on sundolukorras ning

kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad. Hageja selgituste kohaselt sõlmitakse võlatunnistus

hageja veebilehel iseteeninduses, kus kostjale on antud valida: „maksan“, „sõlmin kokkuleppe“,

„võtan ühendust“, „arvuta võla suurus täitemenetluses“. Käesoleval juhul on kostja valinud

„sõlmin kokkuleppe“. Kohtu hinnangul pidi kostjaga sarnane mõistlik isik mõistma, et kokku ei

lepita uues iseseisvas kohustuses, vaid tunnistatakse olemasolevat kohustust. Seejuures hageja pidi

oma õigusteadmistest tulenevalt teadma, et kostja tegi tehingu oma erakorralisest vajadusest

tingituna ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat

kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu

tühine (TsÜS § 86 lg 2 p 1). Kostja positsioonilt ei saanud kohtu hinnangul temaga sarnane

mõistlik isik lepingut sõlmides lepingut tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab

loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber

seadusega tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormise. Samuti ei saa tüüptingimustel ja seetõttu

selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat lepingut viisil,

et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus.

Hageja eesmärgiks saab lugeda kostjalt võlgnevuse kättesaamist hagejale soodsaimal viisil. Kostja

eesmärgiks saab lugeda eelkõige maksegraafiku sõlmimist, et maksta võlga enda rahaliste

võimalustega arvestaval viisil ja ajal; samuti on kostja huviks, et võlg ei suureneks ning hageja ei

pöörduks tema vastu kohtusse ega kasutaks muid õiguskaitsevahendeid.

Eelnevast tulenevalt ühtivad poolte eesmärgid osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse

tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa aga lugeda tunnistatava

võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Seejuures on tähtis, et kostja oli lepingu

sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta leping sõlmimata, kuid selle tagajärjeks

oleks olnud hageja õigus nõuda võlgnevuse kohest täitmist, seejuures kohtu kaudu ning

täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures võimalik kujundada lepingutingimusi muus osas

kui ainult maksegraafiku pikkuses.

Kohtule ei nähtu, et pooltel oleks olnud ühine abstraktse kohustuse loomise tahe, samuti ei saaks

kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Kõnekas on ka

asjaolu, et hageja nõuab viivist kokkuleppe sõlmimise päevale järgnevast päevast kuni hagi

esitamiseni ja edasi. Hageja esindajale, õigusteadmistega spetsialistile on teada, et viivist saab

küsida rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Selles kontekstis ei ole jälgitav mõttekäik, mille kohaselt

konstitutiivse võlatunnistusega kokku lepitud võla eest tuleb alates sõlmimisele järgnevast päevast

viivist maksta, mis tähendab, et väidetav uus kohustus muutus sissenõutavaks kokkuleppe

sõlmimise päeval. Vastuoluline on ka võlatunnistuses märgitu, mille kohaselt (konstitutiivne)

võlatunnistus ei katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt.

Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus,

et poolte tegelik ühine tahe oli suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Kohtu

hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistus lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks.

6. Hageja on esile toonud, et pooled sõlmisid kokkuleppe, millega kostja nõustus looma iseseisva

kohustuse ja kostja kaotas õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle

tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida kostja võinuks esitada algse

võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest.

Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne võlatunnistus,

mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS

§ 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Vaidlusaluste võlatunnistustega on krediidiandja

ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele,

mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele,

milles hageja märkis järgmist: „Tarbijakrediidilepingu regulatsioonis ei ole sätestatud, et

tarbijakrediidilepinguga seonduva kohustuse osas ei tohi sõlmida konstitutiivset võlatunnistust.

Seega, kuna tarbijakrediidilepingu regulatsioon ei keela sõlmida konstitutiivset võlatunnistust, ei

saa lugeda, et vastav lähenemine oleks vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega.“

Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu

regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus.

Kokkuvõttes

oli

kostjaga

sõlmitud

võlatunnistuste

eesmärk

kalduda

kõrvale

tarbijakrediidilepingutele kohalduvast õiguslikust regulatsioonist. Kohtu hinnangul ei ole sellised

lepingud kooskõlas kehtiva õigusega ja on seega VÕS § 421 kohaselt tühised. (Riigikohtu

24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2-13098, p-d 27-29).

7. Vastuseks hageja väitele, et maakohtu käsitlus muudab sisutühjaks VÕS §-s 30 toodud

konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise, märgib kohus, et konstitutiivse võlatunnistuse

regulatsiooni eesmärk ei ole imperatiivsete sätete kohaldamise välistamine tarbija teadmatust ära

kasutades. Seda põhimõtet toetab VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad

imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete

teistsuguse sõnastusega.

8. Hageja on vaatamata kohtu selgitustele jätnud esitamata kohtu nõutud andmed esialgsete

võlasuhete kohta, millel tühised võlatunnistused põhinesid. Seetõttu on hageja nõue ja selle aluseks

olevad asjaolud ebaselged ning kohus jätab hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

9. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna kostja ei ole menetluses

osalenud, puuduvad tal hüvitatavad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik