2-20-10426/87 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10426

Kohtuasi

X hagi Y vastu abielu lahutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.06.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (vastustaja) (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl

Kostja Y (apellant) (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad Ave-Pirjo Paluvere ja Andrei

Antosijev

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Võtta asja materjalide juurde dokument: „In re MARRIAGE OF H, Apellee, and

K, Apellant. No. 54978. Supreme Court of Illinois“.

2. Võtta vastu Y 09.02.2022 maakohtule esitatud Q kirjaliku tunnistuse tõlge.

3. Jätta Y 06.09.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendid vastu võtmata ja taotlus

kohaldatava õiguse sisu kohta laiendatud seisukoha ja ekspertarvamuse esitamiseks

täiendava tähtaja määramiseks rahuldamata.

4. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta Harju Maakohtu 11.06.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

6. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kummagi menetlusosalise enda kanda.

2-20-10426

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 19.07.2020 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus

lahutada poolte abielu ja jätta hageja perekonnanimeks X. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

1.1.

Hagiavalduse kohaselt tutvusid pooled 2010 Eestis, otsustasid 2011 luua Eestis

pere ning sõlmisid 24.11.2012 Eestis abielu. Abielu sõlmimise ajal oli hageja Eesti

Vabariigi (Eesti) kodanik ja kostja Ameerika Ühendriikide (USA) kodanik. Hagi

esitamise ajal on hagejal topelt kodakondsus (nii Eesti kui ka USA kodakondsus).

Poolte abielust on sündinud kaks last: XX.XX.XXXX sündis Eestis U ja XX.XX.XXXX USAs

C. Pere on elanud vahelduvalt nii Eestis kui ka USA-s. Hagi esitamise ajal ei olnud pooltel ühist

elukohta. Hageja elas Eestis ja kostja USA-s. Poolte viimane ühine elukoht oli Eestis. Pooled

kolisid 09.01.2020 Eestisse ja elasid kuni 26.01.2020 ühise perena Tallinnas. Hagejal on Eestis

alates 19.01.2020 töökoht ja ta kavatseb Eestisse elama jääda. Hagi esitamise ajal elasid lapsed

emaga Eestis ning käisid Eestis lasteaias ja koolis.

Abikaasade abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. Poolte suhted on olnud aastaid

äärmiselt konfliktsed ning hageja ei soovi abielu taastada. Hageja soov on kaalutletud ja

läbimõeldud.

1.2.

Kuna hageja on Eesti kodanik, allub vaidlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 102 lg 2 p 1 järgi Eesti kohtule. Ka nõukogu 27.11.2003 määruse (EÜ) nr

2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist

kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, (Brüssel II bis määrus) art 3 lg 1 (a)

p 6 järgi allub vaidlus Eesti kohtule, sest hageja kolis Eestisse 09.01.2020 ja esitas hagi

enam kui kuus kuud hiljem.

1.3.

Kuna pooltel ei ole ühist elukohta ega kodakondsust, kuid hageja on Eesti

kodanik ja hageja elukoht on Eestis ning abikaasad on Eestiga kõige tugevamalt seotud,

tuleb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 60 lg 1 järgi koosmõjus § 57 lg-ga 4

kohaldada Eesti õigust ning poolte abielu perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 alusel

lahutada.

2-20-10426

Asjas saab kohaldada nõukogu 20.12.2010 määrust (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö

rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (Rooma

III määrus) ning pooled saavad selle alusel valida kohaldatavaks õiguseks Eesti õiguse. Hageja

nõustub Eesti õiguse kohaldamisega.

Juhul, kui asjas kohaldub USA Illinoisi osariigi õigus, on Illinoisi osariigi abielu ja abielu

lõpetamise seaduse (750 ILCS 5 Illinois Marriage And Dissolution of Marriage Act (750 ILCS))

§ 401 järgi abielu lahutamine võrreldav lahutamisega Eesti õiguse järgi. Lahutuse peamiseks

põhjuseks on see, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud ja möödunud on vähemalt 6-

kuuline eraldi elamise aeg. Seega on abielu lahutamine põhjendatud ka selle järgi. 750 ILCS art

401 lg b kohaselt saab abielu lahutada ka ilma samal ajal laste hooldusõiguse, elatise ja varaga

seotud küsimusi lahendamata.

Juhul, kui välisriigi õiguse sisu ei ole võimalik välja selgitada, tuleb REÕS § 4 järgi kohaldada

asjas Eesti õigust.

1.4. Arvestades seda, et abielu lahutamise on tinginud kostja käitumine, tuleb menetluskulud

jätta TsMS § 164 lg 2 alusel kostja kanda.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna asi ei allu Eesti

kohtule, peatada asja menetluse, sest abielu lahutamine oleks ennatlik, või jätta hagi

rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. 2.1. Kostja tõi esile, et pere elas

2012–2015 Eestis ja asus seejärel püsivalt elama USA-sse. Pere viimane ühine elukoht oli

USA-s Illinoisi osariigis ning perel ei olnud Eestis pärast seda ühist elukohta. 2020 tuli pere

Eestisse eesmärgiga külastada talvevaheajal hageja sugulasi. Pere pidi lendama tagasi

24.01.2020, kuid hageja otsustas ühepoolselt ja õigusvastaselt jätta lapsed Eestisse. 2.2. Vaidlus

ei allu Eesti kohtule. Kohtualluvust ei saa määrata Brüssel II bis määrus alusel, sest USA ei ole

Euroopa Liidu liige. Ka juhul, kui Brüssel II bis määrus kohalduks, ei ole täidetud Brüssel II

bis määruse art 3 lg-s 3 sätestatud eeldused. Hageja ei ole tõendanud, et tema hariliku

viibimiskoha riik oli hagi esitamise ajal Eesti.

2.3. Kuna kostja on USA kodanik ja ka hagejal on USA kodakondsus, aga ka seetõttu, et poolte

viimane ühine elukoht oli USA-s (Illinoisi osariigis) tuleb REÕS § 60 lg 1 alusel koosmõjus §

57 lg-tega 2 või 3 kohaldada abielu lahutamisele USA Illinoisi osariigi õigust. Ka Rooma III

määruse art 3 järgi tuleb juhinduda poolte viimasest ühisest harilikust viibimiskohast, milleks

oli USA.

Abielu lahutamine on ennatlik ja pooled võiksid 750 ILCS § 402⁵ alusel sõlmida kooselu

lõpetamise kokkuleppe. Abielu ei saa lahutada. 750 ILCS § 401 järgi peab abielu lahutamise

otsus käsitlema ka muid abieluga ja abikaasade lastega seotud küsimusi. Abikaasade ühisvara

asub USA-s ning kumbki pool ei ole esitanud ühisvara jagamise nõuet. USA-s on käimas poolte

ühiste laste hooldusõiguse vaidlus.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 11.03.2022 otsusega hagi ning lahutas poolte abielu.

Menetluskulud jättis maakohus kummagi poole enda kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

2-20-10426

-

pooled sõlmisid 24.11.2012 Eestis abielu;

-

hagejal on nii Eesti kui ka USA kodakondsus ning ta elab Eestis;

-

kostjal on USA kodakondsus ja ta elab USA-s;

-

poolte ühine elukoht oli kuni 2020 jaanuarini USA-s (Illinoisi osariigis);

-

09.01.2020 tulid pooled koos lastega Eestisse;

-

hageja ei pöördunud pärast Eestisse tulekut tagasi USA-sse ning asus elama ja alates

19.01.2020 töötama Eestis;

- poolte ühised alaealised lapsed elavad Eestis, Tallinnas; -

pooled ei ela koos alates 24.01.2020.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt allub vaidlus Brüssel II bis määruse art 3 lg

1 (a) järgi Eesti kohtule, sest hageja on Eesti Vabariigi kodanik ning ta on elanud

Eestis vähemalt 6 kuud. Eesti siseselt allub vaidlus TsMS § 102 lg 3 järgi Harju

Maakohtule, sest poolte ühiste laste elukoht on rahvastikuregistri andmetel

Tallinnas.

Eesti kohus peab Brüsseli II bis määrust kohtualluvuse kontrollimisel kohaldama juhul, kui

vaidlus langeb Brüsseli II bis määruse ajalisse, territoriaalsesse ning sisulisse kohaldamisalasse

ning kui ei esine alust kohaldada määruse suhtes prioriteetset välislepingut või mõnda muud

Euroopa Liidu määrust. Rahvusvahelistes abielulahutamise asjades saab kohtualluvus Eesti

kohtule tuleneda TsMS-ist üksnes juhul, kui kostja elab Euroopa Liidu välises riigis ega ole

Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik ning hagejaks on Eesti Vabariigi kodanik, kes on Eestis

elanud vähem kui kuus kuud.

3.3. Kuna pooled ei sõlminud kohalduva õiguse kokkulepet Rooma III määruse art 5

tähenduses, kohaldub poolte vaidlusele Rooma III määruse art 8 (b) järgi USA

õigus. Poolte viimane harilik viibimiskoht oli USA-s ning sellest ei olnud kohtusse

pöördumise ajaks möödunud rohkem kui aasta, samuti elas kostja kohtusse

pöördumise ajal endiselt USA-s.

3.4. Poolte abielu tuleb 750 ILCS § 401 alusel lahutada, sest poolte abielulised suhted

on lõppenud ja hageja ei soovi abielusuhteid taastada ega leppida.

3.4.1. 750 ILCS § 401 (abielu lahutamine) sätestab järgmist.

(a)

Kohus teeb abielu lahutamise otsuse, kui hagi algatamise ajal oli üks abikaasadest selle

osariigi elanik või oli USA sõjaväelisse koosseisu kuuludes saadetud teenima sellesse osariiki

ja elukoht või sõjaväeline teenistus selles osariigis oli 90 päeva vahetult enne hagi esitamist või

järgneva järelduse olemasolu:

Ületamatud erinevused on põhjustanud abielusuhete pöördumatu lõppemise ja kohus teeb

kindlaks, et leppimispüüdlused on ebaõnnestunud või tulevased püüded leppimiseks on

teostamatud ja ei vasta perekonna huvidele.

(a-5) Kui pooled elavad lahus ja lahus on elatud vähemalt 6 kuud enne abielu lahutava

kohtuotsuse tegemist, siis eeldatakse, et abielusuhte pöördumatu lõppemise nõue on täidetud.

(b)

Kohtuotsust ei tehta, kui kohus ei ole oma jurisdiktsiooni piires kaalunud, heaks kiitnud,

tagatiseks võtnud või näinud ette jaotada vanemlikud kohustused, abielust sündinud

ülalpeetavate laste ülalpidamise, kummagi abikaasa ülalpidamise ning vara. Kohus lahutab

2-20-10426

pooled, jättes eelmainitud küsimused lahendamata, kui rakendub üks kahest tingimusest: (i)

poolte kokkulepe, või (ii) vähemalt ühe poole avaldus ja kohtu järeldus, et tingimused avalduse

rahuldamiseks on täidetud.

3.4.2. Illinoisi osariigi õiguse järgi peab kohus abielu lahutamiseks tuvastama, et poolte vahel

on ületamatud erinevused, mis on põhjustanud abielusuhete pöördumatu lõppemise, ning abielu

taastamise jõupingutused on ebaõnnestunud või võimatud või ei ole need perekonna huvides.

Hageja on kohtule korduvalt kinnitanud, et ta ei soovi abielusuhteid jätkata, pooled ei ela alates

24.01.2020 koos, lapsed teavad, et vanemad on lahus, ning hageja ei pea leppimist võimalikuks.

Seega on poolte abielulised suhted pöördumatult lõppenud ning hageja ei soovi abielusuhteid

taastada. Kuna abielu on olemuselt isiklik leping, ei saa sundida ühte lepingupoolt seda

tahtevastaselt täitma.

3.4.3. Kohus saab 750 ILCS § 401 (b) järgi abielu lahutada, jättes laste hooldusõiguse,

ülalpidamise ja vara jagamisega seotud küsimused käsitlemata. Kostja esitatud advokaadi

Anthony Summarco kitsendav tõlgendus on meelevaldne. Sättes ei ole kirjas, et lahutus ilma

kõrvalküsimusi lahendamata on lubatud ainult siis, kui kostjat ei leida kohtutäiturite ega

ajalehekuulutuse peale.

3.5. Menetluskulud tuleb TsMS § 164 lg 1 järgi jätta poolte enda kanda. Pooled ei ole toonud

esile asjaolusid, mis annaksid alust jätta kulud TsMS § 164 lg 2 järgi hageja või kostja kanda.

See, kellest on tingitud abielu lahutamine ning soov lahendada ka muid abieluga seotud

küsimusi, ei anna alust jätta kulusid teise poole kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

läbi vaatamata või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

4.1.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus Eesti kohtu alluvust

kontrollides vääralt Brüssel II bis määrust ning asus selle alusel vääralt seisukohale, et

vaidlus allub Eesti kohtule.

Erinevalt Rooma III määrusest ei sisalda Brüssel II bis määrus sätet universaalse isikulise

kohaldamisala kohta.

Kuna Riigikohus on leidnud, et Brüssel II bis määruse art 61 järgi kohaldub määrus üksnes

olukorras, kus lapse harilik viibimiskoht on Eestis, saab sellest järeldada, et määrust saab

rakendada lahutuse asjas üksnes siis, kui mõlema poole harilik viibimiskoht on Euroopa Liidus.

Kuna kostja harilik viibimiskoht on väljaspool Euroopa Liitu, ei saa Brüssel II bis määrust

kohaldada

4.2.

Maakohus asus Rooma III määruse alusel õigesti seisukohale, et asjas kohaldub

USA õigus, kuid maakohus kohaldas USA õigust vääralt ning rikkus õiguse sisu

väljaselgitamisel menetlusõiguse norme, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni.

4.2.1. Maakohus keeldus põhjendamatult vastu võtmast kostja esitatud Q

vandetunnistuse eestikeelset tõlget. Maakohus teatas 27.01.2022 kirjas, et

eelmenetlus lõppeb 27.10.2022.

Kostja esitas tõlke 09.02.2022, s.o õigeaegselt. Maakohus jättis 16.02.2022 määrusega tõlke

vastu võtma, leides, et see oli esitatud hilinenult. Kostja esitas samal päeval kohtule vastuväite,

2-20-10426

mille peale maakohus tegi 17.02.2022 vigade parandamise määruse ning parandas 27.01.2022

määruses märgitud kuupäeva ja luges õigeks eelmenetluse lõpetamise kuupäevaks 27.01.2022.

Maakohtu määratud eelmenetluse lõppemine samal päeval teate saamisega ei ole kooskõlas hea

õigusemõistmise tavaga ning rikub kostja õigust olla ärakuulatud. Ka juhul, kui kostja esitas

tõlke tähtaega ületades, ei põhjustanud see asja lahendamise viibimist.

Kuigi esitatud tõlge kordab põhimõtteliselt kostja 17.12.2021 menetlusdokumendi sisu, on

oluline, et dokument võetakse menetlusse affidavit-vormis, sest sellises vormis antud ütlused

on Anglo-Ameerika õiguse väljaselitamise kuldstandard.

4.2.2. Maakohus jättis REÕS § 2 lg 3 ja TsMS § 234 kohaselt välja selgitamata

750 ILCS § 401 sisu, sh arvestamata normi tõlgenduse ja kohaldamise praktika

USA-s ning nõuetekohaselt hindamata poolte esitatud tõendid õiguse sisu kohta.

Maakohus lähtus otsust tehes hageja esitatud 750 ILCS § 401 tõlkest, mis oli

moonutatud, ega pööranud tähelepanu sellele, et pooled olid esitanud erineva

sisuga tõlked. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et Q seletus § 401

(b) kohta on meelevaldne ja vastuolus USA kohtupraktikaga. Kuna pooled

esitasid vastupidised seisukohad 750 ILCS § 401 (b) tõlgendamise kohta, pidi

kohus tõendeid hinnates arvestama, et kostja esitatud tõend (affidavit-vormis)

on kaalukam kui hageja ja tema lepingulise esindaja seisukoht, kuna viimastel

ei ole Illinosi õiguse alast haridust.

4.2.3. Maakohus jättis kohaldatava õiguse sisu pooltega arutamata, ei andnud

kostjale võimalust esitada hageja käsituse kohta vastuväiteid ning jättis

selgitamiskohustuse nõuetekohaselt täitmata.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

Menetluse edasine käik

6. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15.08.2023 pooltele 750 ILCS § 401 sisu ja viitas

Illinoisi Ülemkohtu veebilehel avaldatud praktikale. Ringkonnakohus palus pooltel esitada

seisukoha 750 ILCS § 401 (b) tõlke ja ringkonnakohtu arusaama kohta ning tuua vajadusel esile

ja tõendada nimetatud normi kohaldamise eelduseks olevad asjaolud.

7. Hageja nõustus ringkonnakohtu arusaamaga 750 ILCS § 401 (b) sõnastusest eesti

keeles. Samuti nõustus hageja võtma asja materjalide juurde inglise keelse dokumendi (kohtu

arvamus) ega taotlenud selle tõlkimist, nõustudes ringkonnakohtu arusaamaga selle sisust.

Hageja taotles abielu lahutamist enne muude abieluga seotud küsimuste lahendamist ning

märkis, et seotud vaidlused ei alluks Eesti kohtule. Kuna lapsed on Tallinna Ringkonnakohtu

05.10.2022 määruse alusel tagastatud USA-sse ja nende elukoht on seal, ei alluks neid

puudutavad ülalpidamisvaidlused Eesti kohtule. Pooltel ei ole ühisvara, mistõttu ei saa vara

jagamisest vaidlust tekkida. Laste hooldusõiguse vaidlus on käimas USA kohtus, kuid selle

tulemus ei ole teada. Eesti kohtutes ei ole käimas ühtki seotud vaidlust ning olukorras, kus

abielulahutuse menetlus on sedavõrd kaua kestnud, ei oleks asjakohane ega hageja suhtes

õiglane liita asjaga teisi vaidlusi. Samuti ei lihtsustaks rahvusvaheliste vaidluste liitmine asjade

menetlemist. Seotud menetluste liitmine venitaks asja lahendamist ega oleks sätte mõttega

kooskõlas.

2-20-10426

Kostja takistab pahatahtlikult menetlust ning olukord on muutunud hageja jaoks äärmiselt

ebamõistlikuks. Hageja soovib alates 24.11.2020 abielu lahutada, kuid on sunnitud olema

jätkuvalt abielus.

8. Kostja nõustus ringkonnakohtu arusaamaga 750 ILCS § 401 (b) sõnastusest eesti keeles.

Samuti nõustus kostja võtma asja materjalide juurde inglise keelse dokumendi (kohtu arvamus)

ega taotlenud selle tõlkimist, nõustudes ringkonnakohtu arusaamaga selle sisust.

750 ILCS § 401 tõlgendamisel on menetlusökonoomia kõrval primaarne õiguskindluse ja

õigusrahu saavutamine, mida kinnitab ka Chat GPT 3.5 kokkuvõte. Abielulahutus on n-ö

lõppakord, kui sellele eelnevad küsimused said lahendatud. Kohtu viidatud dokumendi puhul

tuleb arvestada, et tegemist on kohtu arvamusega ning väga ammuse seisukohaga.

Asjas ei esine asjaolusid, mis tingiksid abielu lahutamise enne seotud vaidluste lahendamist.

Igal juhul ei ole põhjust lahutada abielu enne hooldusõiguse vaidluse lahendamist USA kohtus.

See kahjustaks laste huve. Abikaasade ühisvaraks on sõiduauto.

9. Kostja palus anda kohtul kohaldatava õiguse sisu kohta laiendatud seisukoha ja

ekspertarvamuse esitamiseks täiendava tähtaja.

10. Hageja vaidles täiendava tähtaja määramisele vastu ja palus keelata kostjal

menetlusõiguste kuritarvitamise.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

12. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas nende abielulahutamise vaidlus

allub Eesti kohtule, ning kui allub, siis millise riigi õiguse alusel peab kohus vaidluse

lahendama. Kui kohus peab lahendama vaidluse USA Illinoisi osariigi õiguse alusel, siis

vaidlevad pooled ka selle üle, milline on Illinoisi asjakohase õiguse sisu ning kas kohus saab

selle järgi lahutada poolte abielu ilma abieluga seotud teisi küsimusi lahendamata.

Kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, võtab ringkonnakohus

need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks.

13. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et poolte abielu

lahutamise vaidlus allub Brüssel II bis määruse art 3 lg 1 (a) alusel Eesti kohtule. Selles osas

nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda

neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

Kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et asjas ei saa kohaldada Brüssel II bis määrust

seetõttu, et kostja harilik viibimiskoht ei ole Euroopa Liidus, ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale. Arvestades seda, et hagi esitamise ajal kohaldus Eestis Brüssel II bis

määrus, pidi maakohus kontrollima vaidluse allumist Eesti kohtule Brüssel II bis määruse art-

te 3–5 alusel ning üksnes juhul, kui nende sätete järgi ei oleks vaidlus allunud ühelegi

liikmesriigi kohtule, oleks maakohus pidanud Brüssel II bis määruse art 7 lg 1 järgi kontrollima,

kas kohtuvaidlus allub Eesti kohtule Eesti siseriikliku õiguse, s.o TsMS § 102 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Liidu liikmesriigi kohus saab määrata kohtualluvust

2-20-10426

siseriiklike normide alusel üksnes siis, kui Brüssel II bis art-te 3–5 järgi ei allu vaidlus ühegi

liikmesriigi kohtule. Brüssel II bis art-tes 3–5 nimetatud juhtudel tõrjub aga Brüssel II bis

määruse regulatsioon siseriikliku regulatsiooni kõrvale (vt ka MüKoFamFG/Rauscher, 3. Aufl.

2018, FamFG § 98 Rn. 8, 9). Arvestades seda, et praegusel juhul olid täidetud Brüssel II bis

määruse art 3 lg 1 (a) kuuendas alapunktis nimetatud eeldused, pidi maakohus määrama

kohtualluvuse selle alusel. Viidatud punkti järgi allub abielulahutuse vaidlus Eestile, kui hageja

alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on olnud vähemalt kuus kuud vahetult enne hagi esitamist

Eestis ning hageja on Eesti kodanik. Viidatud sätte järgi ei ole kohtualluvust määrates tähtsust

kostja harilikul viibimiskohal. Samuti ei saa Brüssel II bis määruse muudest sätetest järeldada,

et määruse kohaldamine oleks piiratud juhtudel, kui kostja harilik viibimiskoht on väljaspool

Euroopa Liitu.

Eeltoodust erinevale seisukohale ei saa asuda ka kostja viidatud Riigikohtu lahendi valguses

(RKTKm 20.03.2019, 2-17-11804, p 21). Viidatud lahend puudutas hooldusõiguse, mitte

abielulahutuse alluvust, ning sellest, et Brüssel II bis määruse art 61 järgi kohaldatakse määrust

juhul, kui kõnealuse lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on liikmesriigi territooriumil,

ei saa järeldada, et abielulahutuse vaidluse puhul saab Brüssel II bis määrust kohaldada üksnes

juhul, kui mõlema abikaasa harilik viibimiskoht on Euroopa Liidu liikmesriigis. Sellist

piirangut määruses ei sisaldu.

Ka juhul, kui asjas ei kohalduks Brüssel II bis määrus ja tuleks juhinduda Eesti siseriiklikust

regulatsioonist, ei oleks kohtul alust jätta hagi alluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata. TsMS

§ 102 lg 1 p 1 järgi võib Eesti kohus abieluasja lahendada mh juhul, kui vähemalt üks abikaasa

on Eesti kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal. Kuna hageja oli abielu sõlmimise ajal Eesti

kodanik ning oli seda ka hagi esitamise ajal, alluks ka sel juhul maakohtu tuvastatud asjaolusid

arvestades vaidlus Eesti kohtule.

Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu otsust kohtualluvuse

puudumise tõttu tühistada ega jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. 14.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka vaidlusele kohalduva õiguse määramisel.

Ka selles osas nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid. Küll aga jättis maakohus vaidlust lahendades vaidlusele

kohaldatava õiguse sisu nõuetekohaselt välja selgitamata, rikkudes sellega TsMS § 392 lg 1 p-

s 4¹ sätestatut, samuti keeldus maakohus põhjendamatult vastu võtmast kostja esitatud

asjatundja arvamuse tõlget õiguse sisu kohta. See ei anna aga alust asuda vaidlust lahendades

lõppjäreldusena maakohtust erinevale seiskohale.

14.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus asus 16.02.2022 määruses ekslikult seisukohale,

et kostja esitas Q kirjaliku tunnistuse tõlke pärast eelmenetluse lõppemist TsMS § 330 lg 1

tähenduses, s.o hilinenult, ning sellest tulenevalt keeldus maakohus alusetult kostja tõlget vastu

võtmast. Arvestades seda, et maakohus teatas pooltele 27.01.2022 kirja viimases lauses, et

eelmenetlus lõppeb 27.10.2022 (II kd, tl 128), ei olnud maakohtul alust lugeda kostja

09.02.2022 esitatud tõlget hilinenuks. Ka juhul, kui maakohus märkis kirjas kuupäeva ekslikult,

võis menetlusosaline kohtu kirja alusel eeldada, et eelmenetlus jätkus. Seega, kuigi kostja ei

esitanud kohtule tõlget esimesel võimalusel, saab lugeda kostja tõlke esitatuks enne

eelmenetluse lõppemist ning maakohtul ei olnud alust jätta seda TsMS § 331 lg 1 alusel vastu

võtmata. Ringkonnakohus lisab tõlke toimikusse. Sellest tulenevalt tuli maakohtul kohaldatava

õiguse sisu väljaselgitamisel arvestada kostja menetlusdokumendis sisalduvate väidete

kinnituseks esitatud Q kirjalikku tunnistust (I kd, tl 113–116).

2-20-10426

14.2. Edasi märgib kolleegium, et jätab rahuldamata kostja taotluse anda talle täiendav tähtaeg

kohaldatava õiguse kohta laiendatud seisukoha ja täiendava tõendi esitamiseks.

Arvestades seda, et kostja taotles asjas ise USA Illinoisi osariigi õiguse kohaldamist, pidi kostja

lepinguline esindaja mõistma, et tal tuleb esitada kohaldatavat õigust puudutavad seisukohad ja

tõendid nii vara, kui menetlusseisund seda võimaldab. Seejuures andis maakohus kostjale

17.09.2021 esmalt 30-päevase tähtaja USA õiguse väljaselgitamiseks (II kd, tl 70–72) ja seejärel

28.11.2021 seaduse originaalteksti ja tõlke esitamiseks hiljemalt 08.11.2021 (II kd, tl 81) ning

pikendas dokumentide ja nende tõlgete esitamiseks määratud tähtaega korduvalt ((II kd, tl 86,

90–91 pöördel, 117). Seega oli kostjal võimalik esitada kõik oma seisukohad ja neid kinnitavad

tõendid maakohtu menetluses mitme kuu jooksul. Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei esitanud

maakohtus kohaldatava õiguse kohta ammendavat seisukohta ja seda kinnitavat asjatundja

arvamust. Samuti ei ole kostja selgitanud, mida täiendavat ta sooviks kohaldatava õiguse kohta

lisada. Arvestades seda, et kostja on maakohtu menetluses oma seisukoha ja tõendid esitanud

ning ringkonnakohus on täiendavalt selgitanud pooltele kohaldatava õiguse sisu ning kostja on

saanud ka selle kohta oma seisukoha esitada, ei ole kostjale täiendava seisukoha ja tõendite

esitamiseks tähtaja määramine põhjendatud.

Samuti jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 2 alusel tõendina vastu võtmata kostja 06.09.2023

menetlusdokumendile lisatud Chat GPT kuvatõmmise ning väljavõtte raamatust „Alex

Critchley. The Application of Foreign Law in the British and German Courts“, sest neil ei ole

asjas tähtsust. Arvestades seda, et kostja palus lugeda Chat GPT abil koostatud teksti enda

seisukohaks ja kajastas seda menetlusdokumendis, ei ole Chat GPT kuvatõmmist vaja asjas

tõendida vastu võtta. Lisaks puudutab see abielu lahutamist USA-s tervikuna, mitte Illinoisi

osariigis. Samuti ei ole kostjale kohaldatava õiguse väljaselgitamiseks täiendava tähtaja

määramisel tähtsust kostja esitatud väljavõttel võõrkeelsest õiguskirjandusest, milles kostja

väitel kajastatakse Saksa Ülemkohtu praktikat eksperdiarvamuse vastuvõtmisest keeldumise

küsimuses. Siinsel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kostja oleks esitanud ringkonnakohtule

kohaldatava õiguse kohta eksperdi arvamuse, samuti ei ole tsiviilkohtumenetluse normide

kohaldamisel Eesti kohtule siduv Saksa Ülemkohtu praktika.

14.3.

Ringkonnakohus

kõrvaldas

maakohtu

rikkumised

kohaldatava

õiguse

sisu

väljaselgitamisel ning andis pooltele võimaluse esitada täiendav seisukoht.

14.3.1. Arvestades seda, et pooled olid esitanud maakohtule 750 ILCS § 401 (b) kohta erineva

sisuga tõlked ning pooled mõistsid sätet erinevalt, selgitas ringkonnakohus pooltele, kuidas

kohus mõistab selles sätte sisu eesti keeles ning pooled nõustusid sellega. Sellest tulenevalt

juhindub ringkonnakohus vaidlust lahedades 750 ILCS § 401 (b) järgmisest eestikeelsest

sõnastusest: „Abielulahutuse otsust ei või teha, kui kohus ei ole arutanud, heaks kiitnud (poolte

kokkulepet), jätnud hilisemaks läbivaatamiseks või määranud kindlaks kohtualluvuse järgi

kohtu pädevusse kuuluvas ulatuses vanemlikku vastutust, ülalpidamist saama õigustatud laste

ja kummagi abikaasa ülalpidamist ning abikaasade vara jagamist puudutavaid küsimusi. Kohus

võib teha abielulahutuse otsuse, jättes mõne eeltoodud küsimuse hilisemaks läbivaatamiseks,

kui (i) pooled on selles kokku leppinud või (ii) kui üks pooltest esitab kohtule sellekohase

taotluse ja kohus tuvastab, et esinevad (taotluse rahuldamiseks) asjakohased asjaolud.“ 14.3.2.

Ringkonnakohus kasutas viidatud sätte sisu ja selle alusel kujunenud kohtupraktika

väljaselgitamiseks

internetis

kättesaadavat

teavet,

sh

uuris

veebilehel

https://www.illinoiscourts.gov/top-level-opinions kättesaadavaid apellatsiooni- ja ülemkohtute

arvamusi (court opinions).

2-20-10426

Asjas In re marriage of Cohn (93 Ill. 2d 190, 197 (1982)) on Illinoisi ülemkohus leidnud

kokkuvõtlikult järgmist: „750 ILCS § 401 (b) üheks eesmärgiks on julgustada kohut

menetlusökonoomia kaalutlustel lahendama abielu lahutamise ja sellega seotud küsimused

samas kohtulahendis, et saavutada lõplik tulemus ning vältida erinevaid kohtuvaidlusi ja

komplikatsioone, mida osaotsused (eelkõige abielu lahutamise otsus ühes sellega, et ülejäänud

küsimused jäävad hilisemaks läbivaatamiseks) endaga kaasa tooksid. Seejuures võib kohus jätta

osad küsimused hilisemaks läbivaatamiseks üksnes „asjakohaste asjaolude“ olemasolu korral,

st teatud asjaolud võivad õigustada erinevate otsuste tegemist, kuid kohtu diskretsioon ei ole

piiramatu. Näiteks on sellisteks asjaoludeks isiku suhtes kohtualluvuse puudumine, kohustatud

isiku suutmatus anda ülalpidamist, lapse ülalpidamiseks on eraldatud piisav raha või poolte

laps(ed) ei ela vanematega. Igal juhul peavad asjaolud eksisteerima enne lahutusotsuse tegemist

ja nende küsimuste hilisemaks lahendamiseks jätmist.“ Kuna pooled nõustusid selle inglise

keelse dokumendi asja materjalide juurde võtmisega ja ringkonnakohtu esitatud kokkuvõtte

sisuga ega taotlenud selle tõlkimist, lisab ringkonnakohus inglise keelse dokumendi toimikusse

ning võtab 750 ILCS § 401 (b) sisu väljaselgitamisel arvesse ülaltoodud kohtu seisukohad.

Kuigi arvamus pärineb aastast 1982, on sellele korduvalt viidatud ka hilisemates samal

veebilehel avaldatud kohtu arvamustes. Nt on sellele viidatud asjas In re Marriage of Allegra

(2021 IL App (2d) 190819-U) avaldatud kohtu arvamuse p-s 46. Selles on Illinoisi osariigi teise

ringkonna apellatsioonikohus lisaks märkinud, et asjas In re Marriage of Cohn on kohus

avaldanud mittetäieliku loetelu asjaoludest, mil kohus võib jätta muud abieluga seotud

küsimused hilisemaks lahendamiseks, ning viitas, et hiljem on ülemkohus leidnud, et

abielulahutus enne muude küsimuste lahendamist on tagatud ka muudel sama kaalukatel

asjaoludel. Samuti juhtis apellatsioonikohus arvamuses tähelepanu apellatsioonikohtute

praktikale, mille kohaselt ei sekku kõrgema astme kohus alama astme kohtu kaalutlusotsusesse,

kui alama astme kohus ei ole rikkunud kaalumispiire, ning märkis, et kohus on rikkunud

kaalumispiire juhul, kui ükski mõistlik isik ei asuks kohtuga samale seisukohale.

Ülaltoodu kummutab ringkonnakohtu hinnangul kostja kitsa arusaama 750 ILCS § 401 (b)

kohaldamisest. Kostja on oma arusaama kinnituseks esitanud Illinoisi osariigi advokaadi Q

kirjaliku tunnistuse, mille p 16 kohaselt on 750 ILCS § 401 (b) eesmärk anda võimalus

abielulahutuse saamiseks, kui ühele abikaasale ei saa kohtukutset ja hagiavaldust abielu

lõpetamiseks kätte toimetada või kui ta on tahtlikult eemal või hülgab oma abikaasa ja teda ei

ole võimalik leida. See jagu võimaldab kohtul teha abielu lahutamise kohtuotsuse, kuid jätab

käsitlemata finants- ja hooldusõiguse küsimused edasiseks lahendamiseks siis, kui puuduvale

abikaasale on kutse ja avaldus kätte toimetatud. Ringkonnakohus märgib, et Q ei ole oma

kirjalikus tunnistuses viidanud ühelegi Illinoisi osariigi kohtulahendile, mis tema seisukohta

kinnitaks. Samuti ei nähtu tema kinnitusest, et kohtupraktikas peetakse abielu lahutamist ilma

muid küsimusi lahendamata erandina võimalikuks üksnes tema kirjeldatud juhul. Arvestades

seda, et Q kirjalikus tunnistuses esile toodud rakendusala on oluliselt kitsam sätte sõnastusest

(„asjakohased asjaolud“) ning ringkonnakohtule kättesaadavate allikate kohaselt mõistetakse

seda Illinoisi osariigi kohtupraktikas laiemalt, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada õigeks

kostja arusaama, et 750 ILCS § 401 (b) järgi saab abielu ilma sellega kaasnevaid küsimusi

lahendamata lahutada üksnes juhul, kui pooled lepivad selles kokku või kui kostjat ei ole

võimalik leida või talle kohtudokumente kätte toimetada.

Samuti ei ole õige kostja arusaam, et olukorras, kus pooled mõistsid Illinoisi osariigi asjakohast

õigust erinevalt, peab kohus võtma aluseks Q kirjaliku tunnistuse, kuna see on nn

affidavitvormis. Kolleegium märgib, et TsMS § 8 lg 1 järgi lähtub Eesti kohus asja menetlemisel

Eesti tsiviilmenetlusseadustest ning TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Lisaks ei ole kohus TsMS §

2-20-10426

436 lg 7 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab ise õigust. See kehtib ka

välisriigi õiguse kohta. Välisriigi õigust tuleb menetlusosalisel TsMS § 234 järgi kohtus

tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole kohtule teada, seejuures võib kohus kasutada õiguse

väljaselgitamisel ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid. Seega

lasub välisriigi õiguse sisu kindlakstegemine eelkõige kohtul ning ringkonnakohus teeb ise

kindlaks Illinoisi osariigi asjakohase õiguse, arvestades poolte esitatud seisukohti ja täiendavaid

tõendeid.

Ülaltoodut arvestades leiab kolleegium, et iseenesest on õige kostja arusaam, et Illinoisi osariigi

õiguse järgi peavad abieluga seotud vaidlused olema üldjuhul leidnud lahenduse enne abielu

lahutamist, st kohus ei või abielu üldjuhul lahutada enne, kui on lahendatud laste hooldusõiguse,

ülalpidamise ja abikaasade vara puudutavad küsimused, et tagada õigusrahu saabumine ning

kõigi abieluga seotud küsimuste lahendamine. Erandina võib kohus siiski abielu lahutada,

sõltumata muude küsimuste lahendamisest, kui pooled lepivad selles kokku, aga ka siis, kui üks

pool taotleb seda kohtult ning kohus peab seda kohtuasjas In re Marriage of Cohn nimetatud

või nendega võrdväärse kaaluga asjaolusid arvestades põhjendatuks. Pooled ei ole toonud esile,

et mõne ringkonnakohtu viidatud veebilehel avaldatud kohtu arvamuse kohaselt oleks 750 ILCS

§ 401 (b) kohaldamise praktika ülaltoodust erinev.

14.4. Siinses asjas esinevad ringkonnakohtu hinnangul asjaolud, mis õigustavad 750 ILCS §

401 (b) alusel poolte abielu lahutamist, ilma et muud poolte abieluga seotud küsimused oleksid

lahendatud.

14.4.1. Pooled ei ole seni kohtus ega kohtuväliselt lahendanud laste hooldusõiguse, laste ega

abikaasade ülalpidamise ega poolte abieluvaraga seotud küsimusi. Kuigi hageja taotleb abielu

lahutamist enne muude abieluga seotud küsimuste lahendamist, ei ole kostja nõustunud abielu

enne muude küsimuste lahendamist lahutama, st pooled ei ole ka leppinud kokku abielu

lahutamises enne muude küsimuste lahendamist. Seega saab kohus lahutada poolte abielu

üksnes juhul, kui esinevad asjaolud, mille alusel saab kohus lugeda erandina põhjendatuks

abielu lahutamise enne muude küsimuste lahendamist.

14.4.2. Arvestades 750 ILCS § 401 (b) sõnastust ja ülemkohtu arvamust asjas In re Marriage

of Cohn, takistavad abielu lahutamise otsuse tegemist üksnes sellised abielu lahutamisega

seotud küsimused, mis kohtualluvuse järgi kuuluvad selle kohtu pädevuse. Kuna sätte

eesmärgiks on julgustada kohut lahendama kõik abieluga seotud küsimused üheskoos, siis saab

tähtsust olla üksnes neil küsimustel, mida abielu lahutav kohus saab lahendada.

Siinsel juhul ei saa Eesti kohus lahendada poolte ühiste laste hooldusõigust puudutavaid

küsimusi. Pooled kinnitasid ringkonnakohtule, et nende ühised lapsed on Tallinna

Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuse alusel Haagi lapseröövi konventsiooni järgi tagastatud

USA-sse, lapsed on jõudnud USA-sse ning USA kohtus on käimas laste hooldusõiguse vaidlus.

Seega ei alluks Brüssel II bis määruse art 10 ega Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art

9 järgi laste hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule ning Eesti kohus ei saaks hooldusõiguse

küsimust koos abielulahutuse asjaga ega enne seda lahendada. Kuna nimetatud vaidlus ei allu

Eesti kohtule, ei takista selle küsimuse lahendamine USA kohtus 750 ILCS § 401 (b) järgi

poolte abielu lahutuse otsuse tegemist Eestis, sest Eesti kohus ei saaks seda küsimust lahendada.

Kostja arusaam, et vanemate abielu ei tohi lahutada enne seda, kui USA kohus ei ole lahendanud

vanemate hooldusõiguse küsimust, sest see kahjustaks laste huve, ei ole põhjendatud. Vanemad

elavad alates 24.01.2020 lahus ning abielulahutuse juriidiline vormistamine ei mõjuta kuidagi

laste heaolu. Küll aga arvestab ringkonnakohus seda, et pooltel on vaidlus laste hooldusõiguse

küsimuses, kuid arvestades alustatud kohtumenetlust saab see USA kohtus lahendatud.

2-20-10426

Pooled ei ole tõstatanud alaealiste laste ega abikaasa ülalpidamise küsimust ega esitanud enda

või laste nimel elatise saamiseks kohtule hagi. Samuti ei ole kumbki pool väitnud, et ta soovib

seda teha. Samas, maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades alluks vähemalt hageja vastu Eesti

kohtule esitatud elatisehagi lahendamine nõukogu 18.12.2008 määruse nr 4/2009

kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta

ülalpidamiskohustuste küsimustes (ülalpidamiskohustuste määrus) art-te 3–5 järgi Eesti

kohtule. Samuti ei ole pooled esitanud teineteise vastu varasuhtest tulenevaid nõudeid ega hagi

kohtule. Samas, arvestades maakohtu tuvastatud asjaolusid, alluks ka varasuhtest tulenev

vaidlus Eesti kohtule vastava hagi esitamise korral TsMS § 102 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1 järgi Eesti

kohtule. Kuigi nii ülalpidamisõigusest kui ka abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete

menetlemine alluks ülaltoodu kohaselt iseenesest Eesti kohtule, ei võimalda Eestis kehtivad

tsiviilkohtumenetluse reeglid lahendada kohtul neid nõudeid omal algatusel. Erinevalt USA

kohtust, menetleb Eesti kohus TsMS § 4 lg 1 järgi ülalpidamise ja abikaasade varavahekorral

põhinevaid nõudeid üksnes juhul, kui selleks on esitatud kohtule vastav avaldus või hagi.

Ringkonnakohus juhtis poolte tähelepanu sellele, kuid kumbki pool ei avaldanud soovi neid

küsimusi lahendada ja vastavaid nõudeid Eesti kohtus esitada. Hageja väitel ei ole abikaasadel

lahendamata küsimusi ning kostja soovib kõigi küsimuste lahendamist USA kohtus, mitte

Eestis. Seejuures tõi hageja esile, et pooltel ei ole ühisvara, mida jagada, ning kostja tõi esile,

et abikaasadele kuulub ühisvarana sõiduauto. Seega ei ole pooltel ka märkimisväärset vara ning

pooled ei soovi sõiduautot Eesti kohtus jagada.

Arvestades seda, et siinsel juhul on tegemist rahvusvahelise abielulahutamisega, millest

tulenevad vaidlused alluvad nii Eesti kui ka USA kohtule ning Eesti kohus ei saa ise lahendada

hooldusõiguse vaidlust, kuid nimetatud küsimus saab USA kohtus lahendatud, aga ka seda, et

pooled ei avaldanud soovi lahendada Eesti kohtus muid abieluga seotud küsimusi ning pooltel

ei ole märkimisväärset ühisvara, esinevad ringkonnakohtu hinnangul siinsel juhul 750 ILCS §

401 (b) tähenduses sellised asjaolud, mis annavad kohtule alust teha asjas hageja taotlusel abielu

lahutamise otsus, jättes muud abieluga seotud võimalikud küsimused vajadusel tulevikus

lahendamiseks.

14.5. Kuna pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et nende abielulised suhted on

750 ILCS § 401 (a) tähenduses pöördumatult lõppenud ning nad on alates 24.01.2020 elanud

lahus ning ringkonnakohtu hinnangul on asjaolusid arvestades põhjendatud lahutada poolte

abielu ilma muid abieluga seotud küsimusi eelnevalt lahendamata, asus maakohus

lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et poolte abielu tuleb lahutada.

15. Ülaltoodut arvestades tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata.

16. Kuigi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 164 lg 1 alusel poolte enda kanda. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid

alust järeldada, et kulude poolte enda kanda jätmine ei oleks TsMS § 164 lg 2 järgi õiglane.

Samuti arvestab ringkonnakohus seda, et kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et

maakohus ei selgitanud välja kohaldatava õiguse sisu, olid põhjendatud, mistõttu ei saa kostja

apellatsioonkaebust pidada kogu ulatuses alusetuks. Seejuures ei aidanud ka hageja maakohtu

menetluses esitatud väited kaasa kohaldatava õiguse sisu väljaselgitamisele. Seetõttu ei saa

siinses

asjas pidada apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu

hageja apellatsioonimenetluse kulude hageja kanda jätmist hageja suhtes ebaõiglaseks.

2-20-10426

(allkirjastatud digitaalselt)