3-22-943/53 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.01.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-943

Haldusasi

X.X.i kaebus Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsuse nr

(3-6) 1.4-11/10137-5 tühistamise ja vastustaja

kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10.02.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja – Tööinspektsioon

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja psühhosotsiaalsest

ohutegurist põhjustatud tööõnnetuste isikustamata dokumendid.

2. Tagastada kaebajale 28.12.2023. a täiendava seisukoha lisana esitatud tabel.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 10.02.2023. a

otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus ning tühistada

Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsus nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ja kohustada

Tööinspektsiooni uuesti läbi viima 18.11.2019 toimunud juhtumi uurimine, lähtudes

ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest.

4. Määrata eksperdikulu suuruseks 760 eurot.

5. Jätta eksperdikulu 380 euro ulatuses Eesti Vabariigi kanda.

6. Mõista Tööinspektsioonilt X.X.i kasuks välja 515 eurot esimese ja teise kohtuastme

menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda

kanda.

7. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.01.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööinspektsioon sai 18.11.2019 kell 22:57 töötaja X.X.ilt teate temaga juhtunud

tööõnnetusest ja töövõimetuslehele jäämisest. Teate kohaselt sai töötaja vahetu juhiga

toimunud arenguvestluse käigus emotsionaalse šoki, kuna vahetu juht tegi talle ründavaid

etteheited. Viis tundi hiljem EMO-sse pöördumisel diagnoositi töötajal äge stressreaktsioon.

2. Tööandjana alustas Tööinspektsioon 19.11.2019 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

(TTOS) § 24 lg 1 alusel juhtumi uurimist. Uurimine lõpetati 04.12.2019. a aktiga nr 3-

6/10137-1, sest juhtumit ei loetud tööõnnetuseks. Akti põhjenduste kohaselt oli töötajale

teada, et vahetu juht võib arenguvestlusel esitada talle küsimusi, mis võivad olla

ebameeldivad ja pingeid tekitavad. Töötaja väide, et vahetu juht tegi talle ründavaid

etteheiteid, ähvardas ja esitas äkilise nõude, on töötaja subjektiivne tunnetus. Töötaja viis

endast välja arenguvestluse sisu, mis oluliselt muutis tema senist elukorraldust, milleks ta

polnud valmis, kuid arenguvestlust ei saa võrdsustada ägeda stressreaktsiooni tekitajatega.

Töötaja pöördus arsti poole tunde hiljem, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et ägeda

stressreaktsiooni põhjustas just arenguvestlus, aga mitte mingi muu sündmus. Kokkuvõttes ei

ole tõendamist leidnud asjaolu, et töötaja sai tööülesannete täitmise käigus (arenguvestlusel)

tervisekahjustuse TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Kuivõrd tervisekahjustust ei ole tuvastatud, siis

tööõnnetuse järgmisi põhieeldusi ei analüüsita. Tööandjale ei ole laekunud arsti teatist

tööõnnetuse toimumise kohta.

3. Tööinspektsiooni peadirektor määras 09.12.2019. a käskkirjaga nr 1.2-1/56, et peadirektori

asetäitja otsustab hiljemalt 17.12.2019 õnnetusjuhtumi nr 3-6/10137 täiendava uurimise

vajaduse Tööinspektsiooni poolt ning juhul, kui peadirektori asetäitja otsustab võtta juhtumi

uurimisse, siis tuleb viia täiendav uurimine läbi, lähtudes Tööinspektsioonis kehtivast

tööõnnetuste menetlemise töökorrast. Tööinspektsioon võttis 16.12.2019. a otsusega

nr 3-6/10137-2 TTOS § 24 lg 5 alusel juhtumi menetlusse. Tööinspektsioon lõpetas

11.02.2020. a otsusega nr 3-6/10137-3 uurimise, kuna tegemist ei ole tööõnnetusega TTOS

§ 22 lg 1 mõistes. Tööinspektsioon leidis, et kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada

otsest põhjuslikku seost töötaja tervise halvenemise ning tema töö ja töökeskkonna vahel.

Tõendamata on, et tervisekahjustus on saadud just tööülesannete täitmise käigus, mitte ei ole

seotud töötaja üldise tervisliku seisundi halvenemisega mõnel muul põhjusel. Töötajal on

tuvastatud tervise halvenemine, kuid ükski arst ei ole senini pidanud töötaja terviseseisundit

põhjustatuks tööst või töökeskkonnast, ega edastanud vastavat teadet Tööinspektsioonile.

EMO epikriisis ja Y.Y. koostatud dokumendis kajastatud terviseseisund võib kujuneda

erinevate eluliste asjaolude kokkulangemise tulemusel ning oleks võinud ilmneda ka juhul,

kui 18.11.2019 ei oleks toimunud arenguvestlust. Haigekassa usaldusarst pidas

töövõimetuslehtede väljastamist põhjuse koodiga P01 (haigestumine) põhjendatuks, ehk

jõudis järeldusele, et tegemist ei olnud tööga seotud tervise kahjustumisega. Seda, kas

tegemist on tööõnnetusega, saab otsustada tööõnnetuse uurimise käigus tööinspektor-uurija.

Varasematest sarnastest juhtumitest praegusega kõige sarnasem on olukord, kus töötajal

vestluses personalijuhiga tekkis tugev ärevus, südamepekslemine, väsimine. Seda ei lugenud

Tööinspektsioon tööõnnetuseks.

4. Sihtasutus Elva Haigla saatis 17.02.2020 Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise X.X.iga

18.11.2019 juhtunud õnnetuse kohta. X.X. esitas samal päeval taotluse menetluse

uuendamiseks. Tööinspektsioon uuendas 18.02.2020. a käskkirjaga nr 1.2-1/12 menetluse.

5. Tööinspektsioon lõpetas 01.04.2020. a otsusega nr (3-6) 1.4-11/10137-5 X.X.iga

18.11.2019 toimunud õnnetusjuhtumi nr 3-6/10137 uurimise, leides, et tegemist ei ole

tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõistes.

Tööinspektsioon selgitas, et arsti teatis iseseisvalt ei määra asjaolu, kas tegemist on

tööõnnetusega või mitte. Tööinspektsioonil ei kujunenud kogutud tõendite pinnalt selget ja

ühest veendumust, et juhtumi puhul on tegemist tööõnnetusega. Kui poolte vahel ei toimunud

rünnet ja ei ole olnud nende mõlema kinnitusel varasemat konflikti ning ei ole toimunud ka

süsteemset töökiusu, siis ei saanud viis tundi pärast arenguvestluse toimumist tuvastatud

terviserike olla seotud töökeskkonnaga ning tööülesannete täitmisega. Juhtumi uurimise

käigus ei ilmnenud asjaolusid, mille pinnalt saaks väita, et töötaja koges 18.11.2019 vahetu

juhiga toimunud arenguvestluse käigus erakordselt tugevat ja ootamatut füüsilist ja/või

psüühilist stressi, mis oleks võinud põhjustada ägeda stressreaktsiooni. Töötaja tundis ennast

arenguvestluse ajal ebamugavalt ja halvasti, sest tema vahetu juht tegi talle tööalaseid

etteheiteid ning näitas tulemusi ja tööülesannete täitmise tegelikku aega. Töötaja võis mõista,

et temalt oodatud tööülesanded on osaliselt täitmata. See tekitas temas pahameele, mis

vallandas negatiivse emotsiooni, mis väljendus nutmises. Sellist olukorda ei saa vaadelda

tööõnnetusena TTOS § 22 lg 1 mõistes. Samas võis kogu olukord kaasa tuua töötaja üldise

terviseseisundi halvenemise, mis tingis pikaaegse töövõimetuslehele jäämise.

ESAW metoodika on abivahend statistika tegemiseks ja ei ole käsitletav tõendina või

õigusliku alusena selle kohta, kas töötajaga toimus tööõnnetus.

Nõustuda ei saa isiku väitega, et teda koheldakse menetluse läbiviimisel ebavõrdselt, sest kõik

eelnevad sarnased juhtumid on loetud tööõnnetuseks. Tööinspektsioon vaatleb iga juhtumit

eraldi ning otsus langetatakse juhtumi asjaoludest tulenevalt. Töötaja anonüümsele

pöördumisele antud vastuse juures on selgitatud, et vastusega ei anna Tööinspektsioon

hinnangut juhtumiga seotud asjaolude kohta.

6. X.X. esitas 01.05.2020 kohtule kaebuse. Kohtuasjade eraldamise tulemusena jäid praeguse

kohtuasja raames menetlusse kaebaja nõuded tühistada Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsus

nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ning kohustada vastustajat läbi viima 18.11.2019 toimunud juhtumi

kui tööõnnetuse uurimine või alternatiivselt kohustada vastustajat koostama tööõnnetuse

raport. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Kaebaja sai 18.11.2019 vahetu juhiga toimunud arenguvestluse käigus kella 12.45 paiku

emotsionaalse šoki, kuna vahetu juht tegi ründavaid etteheiteid, ründas verbaalselt

agressiivselt ning ähvardas kaebajat töö olulise ja ebamugavust põhjustava

ümberkorraldamise ja vallandamisega. Kaebaja oli sunnitud seetõttu arenguvestluselt

lahkuma. Kuna halb enesetunne ei möödunud, pöördus kaebaja õhtul EMO arsti vastuvõtule,

kus diagnoositi äge stressreaktsioon. Kaebaja hinnangul toimus temaga tööõnnetus.

Tööinspektsioon tööandjana ei vormistanud tööõnnetuse raportit ning kaebaja ei saanud

töövõimetushüvitist 100% töövõimetuslehe väljaandmise päevale järgnevast päevast.

6.2. Kaebaja hinnangul on tõendatud, et tal tekkis äge stressreaktsioon arenguvestluse ajal

ning see on põhjuslikus seoses töö või töökeskkonnaga:

- eksperdiarvamus kinnitab tervisekahjustuse tekkimist ning selle seost arenguvestlusega;

- EMO epikriisis on kirjas diagnoos, seos tööga ja töövõimetuslehe vajadus;

- vastustaja järelevalveosakonna juhataja leidis juhtumit kirjeldades, et tegemist on

psühhosotsiaalsest ohutegurist tingitud tööõnnetusega. Seda leidis kaebaja anonüümkirjale

vastates ka Tööinspektsiooni nõustamisjurist;

- kaebaja vahetu juht kinnitab, et kaebaja hakkas nutma, lahkus ruumist, 15 minutit hiljem oli

natuke rahunenum, vahetu juht ei pidanud võimalikuks arenguvestlust jätkata. See näitab, et

kaebaja oli šokis ja traumeeritud;

- kaks kolleegi kinnitavad, et kaebaja oli nutnud ja oli endast väljas;

- perearst kinnitas EMO-s pandud diagnoosi ja andis kaebajale haiguslehe;

- psühhiaater Y.Y. koostas tööõnnetuse teatise ja märkis, et päeval tööl saadud äge

stressreaktsioon on õhtul EMO-s objektiviseeritud kõrgvererõhusööstu läbi. Psühhiaater

seostas juhtumi hilisema diagnoosiga posttraumaatiline stressihäire ja psühholoogiline

kuritarvitamine; - kliiniline psühholoog A.A. leidis, et kaebaja vajab psühhoteraapiat seoses

18.11.2019. a juhtumiga.

6.3. Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks järgmistel põhjustel:

- tööandja akti ja esimese otsuse tegemisel põhjendas vastustaja uurimise lõpetamist arsti

teatise puudumisega. Pärast teatise saamist väljus vastustaja oma pädevuse piirest, asudes

survestama Haigekassat, et see nõuaks kaebaja raviarstilt tööõnnetuse teatise tühistamist;

- vastustaja on oma pädevust ületades kaebaja diagnoosi ise sisustanud. Vastustaja saab küll

hinnata, kas töötaja tervisekahjustus on põhjuslikus seoses tööga või mitte, kuid ei saa ümber

lükata arsti pandud diagnoosi ega asuda diagnoosi sisustama;

- õiguspärane ei ole see, et Tööinspektsioonis toimunud tööõnnetuse korral puudub erapooletu

riikliku järelevalve organ. Tööinspektsiooni kui tööandja tegevust pidi kontrollima

järelevalveasutus, kes on samuti Tööinspektsioon. Vastustaja kohtles kaebajat ebavõrdselt

võrreldes inimesega, kellel on teine tööandja;

- arsti teatise puudumine ei saa olla uurimise lõpetamise aluseks. Kaebaja esitas vastustajale

oma perearsti andmed. Vastustajal oli võimalus ja kohustus vormikohane teatis välja nõuda;

- arst ei saa hinnata seda, kas tervisekahjustus on põhjuslikus seoses töö või töökeskkonnaga.

Seda tuli hinnata vastustajal;

- vastustaja nimel otsused teinud isikutel ei olnud selleks pädevust;

- peadirektori asetäitja määramine uurimist läbi viima ei olnud põhjendatud, kuna

uurimistalituse tööinspektor-uurijad ei ole kaebajaga või tema vahetu juhiga isiklikult seotud;

- Tööinspektsiooni peadirektor sekkus uurimisse (saatis Haigekassale järelpärimise tõendite

kogumiseks);

- kindlaks on tehtud, et kaebaja ja tema vahetu juhi vahel oli krooniline konflikt. Kaebaja on

oma seisukohtades eitanud isiklikku konflikti, mitte tööalast konflikti;

- vastustaja on sarnaseid juhtumeid varem tööõnnetustena käsitlenud (näiteks kaks juhtumit,

kus töötajate vahel tekkis sõnaline konflikt ja ühel töötajatest tekkisid seejärel vaimse tervise

häired). Kaebaja puhul on vastustaja eiranud tavapraktikat, otsinud menetluse kui terviku

käigus võimalusi mitte tunnistada juhtumit tööõnnetuseks ja olnud kaebaja suhtes pahatahtlik.

Vastustaja ei aktsepteeri tööõnnetust, kuna see kahjustab tema mainet.

6.4. Kaebaja on alates 2019. a kevadest kurtnud vahetule juhile liigse töökoormuse ja

tööstressi üle. Kaebaja on pöördunud kõrgema astme juhtide poole, kuna kaebaja hinnangul

vahetu juht ei tegelenud tema probleemidega.

6.5. Kaebaja ei pidanud vaidlustama Tööinspektsiooni 04.12.2019. a akti, kuna kaebaja esitas

sellele vastuväite ja juhtumi uurimist alustas Tööinspektsioon kui järelevalveasutus. Pärast

vaidlustatud otsuse tegemist ja kaebaja koondamist halvenes tema tervis jälle ning arsti

hinnangul oli tegemist tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistusega.

7. Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.

7.1. Vastustaja jääb vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde. Kõiki asjaolusid kogumis

arvestades ei ole võimalik tuvastada otsest põhjuslikku seost kaebaja ja tema vahetu juhi vahel

toimunud arenguvestluse ning tekkinud tervisekahju vahel.

7.2. Kaebaja ei ole vaidlustanud Tööinspektsiooni kui tööandja 04.12.2019. a akti

õnnetusjuhtumi uurimise lõpetamise kohta, mis on oma olemuselt haldusakt.

Tööinspektsiooni 04.12.2019. a akti andis vastustaja kui tööandja ning alates 09.12.2019. a

käskkirjast nr 1.2-1/56 tegutses vastustaja kui järelevalveasutus.

7.3. Kaebaja käitumine on vastuoluline. Kaebaja tegi 2020. a veebruaris (teenistuses olles)

läbi tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures ning arst ei andnud vastustajale mingeid juhiseid,

soovitusi või piiranguid seoses töökeskkonna võimaliku psühhosotsiaalse ohuteguriga.

Kaebaja oli pärast teenistussuhte lõppu 14.04.2020 pikalt töövõimetuslehel (13.04.-

11.11.2020). Samal ajal kirjutas kaebaja pöördumisi seoses vastustaja tegevusega

Sotsiaalministeeriumile, õiguskantslerile, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise

volinikule ning Rahandusministeeriumi juures tegutsevale eetikakomisjonile. Samas

kandideeris kaebaja 2020. a juulis Tööinspektsiooni üldosakonna sekretär-referendi töökohale

ning 2020. a detsembris järelevalve osakonna tööinspektori ametikohale. Kui

Tööinspektsioonis töötamise aeg mõjus kaebaja tervisele nii rängalt, siis pole arusaadav, miks

ta soovib naasta keskkonda, mis võib tema tervist veelgi enam kahjustada.

8. Tartu Halduskohus jättis 10.02.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis,

et puudub põhjus pidada vaidlustatud otsust sisuliselt õigusvastaseks. Halduskohtu

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

8.1. Tööinspektsioonil on tööõnnetuse uurimisel pädevus ja kohustused nii tööandjana kui ka

järelevalveorganina. Kohus ei nõustu, et eeltoodu seab kaebaja oluliselt halvemasse olukorda

võrreldes teiste töötajatega. Seisukoha, et tegemist ei olnud tööõnnetusega, oleks vastustaja

saanud anda ka juhul, kui esimese etapina oleks sündmuse suhtes otsuse teinud muu tööandja.

Kui vastustaja kui tööandja nimel lahendas asja järelevalve osakonna peajurist, siis

haldusorganina tegutsedes andis vastustaja asja lahendada peadirektori asetäitjale just

põhjusel, et järelevalveosakonna tegevust ei kontrolliks osakond ise. Kaebajal oli samuti

olemas võimalus vaidlustada vastustaja otsused kohtus.

8.2. Direktiivi 89/391/EMÜ ja määruse 1338/2008 täitmiseks loodud dokument pealkirjaga

European Statistics on Accidents at Work (ESAW; Euroopa statistika tööl juhtunud õnnetuste

kohta) ei reguleeri siduvalt seda, mida tuleb lugeda tööõnnetuseks. Metoodika töötati välja

selleks, et tööõnnetusi erinevates riikides võrrelda. Seda saab kasutada abimaterjalina, mis

annab ettekujutuse, mida Euroopa Liidus üldiselt tööõnnetuse all mõeldakse.

8.3. Kohtuasja lahendamisel omavad tähtsust tõendatud asjaolud ja objektiivsed hinnangud.

Samas, kui asjaoluks on inimese käitumine, siis seda mõistab iga isik alati vähemalt

mõnevõrra subjektiivselt ning tõlgendab oma arusaamadest lähtudes. Õiguspraktikas

vaadatakse sellises olukorras juhtumit kujuteldava keskmise mõistliku kõrvalseisja

seisukohast ning hinnatakse, millisena see isik oleks vaidluse all olevat käitumist mõistnud.

8.4. Kohtu hinnangul on otsuse p-des 14, 15.1, 16 ja 17 tooduga tõendatud, et keskmise

mõistliku kõrvalseisja seisukohast toimus 18.11.2019 kaebaja ja vahetu juhi vahel harilik

tööalane suhtlus. Varasemat suhtlust arvestades ei saanud vahetu juhi seisukohad tulla

kaebajale ootamatult. Eeltoodud järeldusi ei lükka ümber see, kuidas kaebaja 18.11.2019. a

sündmust tajus. Kohtuasja lahendamisel omab määravat tähtsust mitte kaebaja subjektiivne

arusaam, vaid sündmusele tuleb hinnang anda mõistliku objektiivse isiku seisukohast.

Usaldusväärsed ei ole kaebaja väited, et vahetu juht tegi etteheiteid ründavalt või esitas

ähvardusi.

8.5. TTOS § 22 lg-s 1 on öeldud, et juhtumi tööõnnetuseks tunnistamiseks peavad täidetud

olema kolm tingimust: töötajal tekkis tervisekahjustus, see tekkis töö ajal ja on põhjuslikus

seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Kohtu hinnangul sisaldub eeltoodud definitsioonis

veel neljas tingimus, mis tuleneb õigusliku mõiste „tööõnnetus“ nimetusest ja TTOS § 22-23

sätetest koosmõjus – tegemist peab olema õnnetusega. TTOS eristab kolme olukorda -

tööõnnetus, kutsehaigus (§ 23 lg 1) ja tööst põhjustatud haigus (§ 23 lg 3). Nii kutsehaigus kui

ka tööst põhjustatud haigus on põhimõtteliselt defineeritud kui töökeskkonna ohuteguritest

põhjustatud haigus, kutsehaigusi eristab nende sellisena tunnustamine ministri määrusega.

Neljandaks on võimalik, et töötaja tervisehäire tekkis või ilmnes küll töö ajal, kuid tegemist ei

ole ühegagi neist juhtudest.

8.6. Mõistetel „tervisekahjustus“ ja „haigus“ ei ole üldkehtivat legaaldefinitsiooni ning nende

tähendust ei ole antud ka TTOS-s. Karistusseadustiku rakendamise seaduses ja

kohtuekspertiisiseaduses sisalduvate volitusnormide alusel kehtestatud määruse

„Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 ütleb, et tervisekahjustus selle

määruse mõttes on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende

füsioloogiliste funktsioonide häire (kohtu hinnangul kattub see tavakeele mõistega

„vigastus“), samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise,

keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Seega tervisekahjustus selle määruse

rakendamise piirides hõlmab ka haigust. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1

eristab haigust, vigastust ja mürgistust. Tavakeeles (vt sonaveeb.ee) on sõnade „haigus“ ja

„tervisekahjustus“ tähendus sisuliselt sama - haiguse all mõistetakse organismi normaalse

elutegevuse häiret ning tervisekahjustus on haigus, inimese kehalise või vaimse heaolu

häirituse seisund, mis vajab ravi. Eraldi tähendus on vigastusel - see on välis(t)e teguri(te)

mõjul tekkinud füüsiline kahjustus.

Kaebaja tugineb sellele, et tal diagnoositi äge stressreaktsioon. Tegemist on haiguse, mitte

vigastusega. Tööõnnetust ja tööga seotud haigust eristavaks tunnuseks on just see, et

tööõnnetuse puhul on tegemist õnnetusega ehk töötaja tervist on kahjustanud mingi äkiline

või ootamatu väline tegur. Tavakeeles mõistetakse õnnetuse all ootamatut traagilist sündmust,

kus keegi või miski saab viga (vt www.eki.ee/dict/ekss). Üks väheseid Eestis ilmunud

tööohutuse valdkonda käsitlevatest raamatutest on „Töökeskkond ja ohutus“ (Tallinn 2000).

Selle autor Piia Tint on Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna ärikorralduse

instituudi emeriitprofessor, kelle uurimisvaldkonnaks on töökeskkond (vt taltech.ee, etis.ee).

Teoses on öeldud, et õnnetusjuhtumile on iseloomulik äkilisus ja erandlik, normaalsest

kõrvale kalduv tegevus. Tööõnnetus on töö juures aset leidnud õnnetusjuhtum.

Õnnetusjuhtumite vähendamise ja ärahoidmise eesmärgil on mõistlik uurida traumale

eelnenud sündmusi - õnnetuseni viinud sündmuste ahelat (lk 10, 13, 15-17, 26). Ka ESAW

metoodika kohaselt on tööõnnetus määratletud kui erakordne juhtum töö käigus, mis viib

füüsilise või vaimse kahjustuse tekkimiseni. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et kaebajaga

juhtus õnnetus, s.o erakorraline või ootamatu sündmus. Kui õnnetusjuhtumit ei toimunud, siis

ei saa tegemist olla ka tööõnnetusega.

8.7. Ägeda stressreaktsiooni (F43.0) diagnoosimine kaebajal on tõendatud EMO epikriisiga.

Diagnoosi õigsust kinnitas eksperdiarvamus. Tööõnnetuse jaatamiseks ei piisa üksi sellest, et

töötajal on tekkinud tervisekahjustus. Kaebajaga ei toimunud õnnetust. Isegi kui tegemist

oleks olnud õnnetusega, siis ei olnud tervisekahjustuse tekkimisel põhjuslikku seost töö või

töökeskkonnaga. Kui kohus leidis eespool, et kaebaja ja tema vahetu juhi vahel toimunu ei

väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest, siis see ühtlasi välistab tervisekahjustuse

põhjusliku seose töökeskkonnaga. See, et inimesed võivad tajuda sündmusi väga erinevalt, ei

ole asjaolu, millega tööandja saab töö korraldamisel arvestada. Tööandjal on õigus nõuda

töötajalt tööülesannete täitmist ja vajadusel anda ka negatiivset tagasisidet. Seda tuleb teha

viisakalt, kuid suhtlusreegleid saab tööandja määratleda ja nende täitmist kontrollida keskmise

mõistliku inimese seisukohast.

8.8. Kaebaja peab oluliseks seda, et vastustaja on sarnaseid juhtumeid varem tööõnnetuseks

tunnistanud. Kohtu hinnangul vastustaja varasem praktika asja lahendamist ei mõjuta. Kohus

ei ole seotud sellega, kuidas vastustaja on muude juhtumite puhul hinnanud asjaolusid ja

kohaldanud õigusnorme. Kaebaja viitab sellele, et järelevalveosakonna juhataja ja

Tööinspektsiooni nõustamisjurist leidsid, et tegemist on tööõnnetusega. Tegemist on isikute

hinnangutega, mis ei ole kohtule siduvad.

8.9. Kaebaja väitel on vaidlustatud otsus mõjutatud sellest, et tööõnnetuse toimumine

Tööinspektsioonis rikub vastustaja mainet. See loogika jääb arusaamatuks. Õnnetuse eest ei

ole keegi täielikult kaitstud.

8.10. Kaebaja väitel ei olnud vastustaja nimel otsuseid teinud isikutel selleks pädevust.

Volituse tegutseda haldusorgani nimel annab haldusorgan ning selle võib anda nii

ametijuhendis kui ka eraldi haldusaktiga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 10.02.2023. a

otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas vääralt õigusnorme ja hindas valesti

kaebuse aluseks olevaid asjaolusid.

9.1. Kaebaja märgib, et esimeses, tööandjana läbi viidud uurimises osales ka peadirektor

M. M., kes kaebaja tööandjana allkirjastas uurimise akti - seega tema kui Tööinspektsiooni

juhi seisukoht oli, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. Kõik järgnevad uurimised, mis oleksid

leidnud, et tegemist on tööõnnetusega, läinuks vastuollu peadirektori seisukohaga, mistõttu ei

saa ka läbiviidud uurimised olla objektiivsed. See seab kaebaja teiste isikutega võrreldes

ebasoodsamasse olukorda – Tööinspektsiooni peadirektor ei soovinud tunnistada oma

asutuses juhtunud tööõnnetust, kuna see ei sobi kokku asutuse avaliku kuvandiga. Teiste

ettevõtete töötajate puhul ei oleks see talle ilmselt probleem. Soov kontrollida uurimise

tulemust ajendas peadirektorit määrama selle läbiviijaks oma asetäitja, kellega on lihtsam

koostööd teha kui tööinspektor-uurijatega, kes tööõnnetuse uurimise määrusest tulenevalt

pidanuks juhtunut uurima ja kelle hulgas oli mitu inimest, kes olid kaebajaga vähe kokku

puutunud ning suutnuks seda teha objektiivselt. Kaebaja vaidlustas otsuse, et kohus tuvastaks

uurimise läbiviimise subjektiivsuse ning kohustaks Tööinspektsiooni tegema toiminguid, mis

tagaks kaebaja võrdse kohtlemise ning tööõnnetusega ettenähtud haigushüvitise saamise.

Samuti ei saa kaebajaga juhtunut pidada tavapäraseks olukorraks, kus haldusorgani tegevuse

peale esitatud vaide lahendab haldusorgan ise. Käesoleval juhul on Tööinspektsioon ise

mõlemas rollis, nii kontrollija kui ka kontrollitava rollis.

9.2. Otsuse p-s 11 viitab kohus ESAW metoodikale, mis on välja töötatud võrdlemaks

tööõnnetusi erinevates riikides. Kohus leidis, et nimetatud metoodika ei pane liikmesriigile

kohustust lugeda selles kirjeldatud juhtumeid tööõnnetusteks. ESAW metoodika on

Tööinspektsioonis kasutatav juhenddokument, mis hõlmab ka Eestis tööõnnetuste käsitlemist.

Eesti riik ega Tööinspektsioon ei ole kehtestanud oma analoogset dokumenti, vaid kasutab

ESAW metoodikat, mille järgi sotsiaalse konflikti tagajärjel tekkinud äge stressreaktsioon on

tööõnnetus, seega on lisaks TTOS-ile ka ESAW metoodika kohaldatav juhtunu uurimisel.

9.3. Kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et tervisekahju või tööõnnetuse puhul saab juhtumit

vaadata kujutletava keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast ning hinnata, millisena see

isik oleks vaidluse all olevat käitumist mõistnud.

Iga inimese füüsiline ja vaimne taluvus on erinev. Keskmine kõrvalseisja suudab ehk noaga

lõigata ilma, et ta sõrme lõikaks, kuid mõned siiski lõikavad – kui see juhtub nt kokal töö ajal,

on tegemist tööõnnetusega. Keskmine kõrvalseisja suudab ilma kukkumata kõndida, kuid

mõned siiski kukuvad – kui see juhtub töö ajal, on tegemist tööõnnetusega. Tervisekahju

tuvastab arst lähtuvalt iga inimese individuaalselt terviseseisundist.

Tervisekahjustusi ei saa hinnata nö keskmise inimese seisukohast – keskmine kokk ei lõika

noaga sõrme, keskmine puidutöötleja ei pane kätt sae ette, keskmine autojuht ei satu avariisse,

keskmine laotöötaja ei tõsta oma selga ära jne. Kui lähtuda keskmise kõrvalseisja seisukohast,

siis väheneksid tööõnnetused drastiliselt, sest enamus neist on nö tahtmatu tegevuse tõttu

saadud tervisekahjustused ning valdava enamuse inimestega ei juhtugi samas olukorras mitte

midagi. Ei saa öelda, et kuna mõistlik objektiivne inimene sellises kohas ei kuku, siis seega

seda Kati kukkumist tööõnnetuseks ei loeta või et mõistlik objektiivne inimene ei vigasta end

seitsmekilose kasti tõstmisel, seega me Mati seljavenitust tööõnnetuseks ei loe, sest keskmine

inimene suudab kukkumata kõndida ja kasti tõsta.

9.4. Kaebaja ei nõustu kohu hinnanguga, et 18.11.2019 toimus kaebaja ja vahetu juhi vahel

harilik tööalane suhtlus. Kaebajale tuli täieliku üllatusena juhi vaenulik ja ründav suhtumine,

sest varasem suhtlemine oli eriarvamustest hoolimata olnud sõbralik ja positiivne. Tegemata

tööde probleemi oli pikka aega tõstatanud kaebaja ise, mitte vahetu juht. Kaebaja oli üle aasta

palunud juhil leida probleemile lahendus, kuid tulutult. Kaebaja oli koos S.S.ega kuhjunud

tööde probleemi arenguvestluse päevaks lahendanud. Kaebajale ei olnud arenguvestluse ajaks

teada, et S.S. oli mõni päev varem vahetule juhile sellest plaanist rääkinud, mis tõigi ilmselt

kaasa vahetu juhi viha kaebaja vastu – ta sai teada, et kaebaja on tema vahetule juhile

rääkinud talituse sees olevatest probleemidest. Seni alati sõbralik vahetu juht oli kaebaja jaoks

arenguvestlusel ootamatult vihane ja ründav – see oligi stressor, mis vallandas kaebajal ägeda

stressreaktsiooni. Stressor ei olnud mitte niivõrd see, mida ta ütles, vaid kuidas ta seda tegi.

9.5. Kohtuasja lahendamisel omab olulist tähtsust asjaolu, et arenguvestlusel toimunu tõttu

tekkis kaebajal äge stressreaktsioon, mis diagnoositi samal õhtul EMO-s ja järgmisel

hommikul valvepsühhiaatri poolt ning kinnitati 2 nädalat hiljem psühhiaater Y.Y. poolt.

Tervisekahju tuvastas ja seostas arenguvestlusel juhtunuga ka kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia kompleksekspertiis.

Kaebajale on arusaamatu kohtu seisukoht, et tervisekahjuga tööõnnetus on juhtunud vaid siis,

kui keskmine inimene saaks olukorras tervisekahju. Ei saa väita, et kui keskmise inimese

meelest midagi erakorralist ei juhtunud, siis pole kaebaja või mõne teise inimese tervisekahju

tekkimine võimalik. Kaebajale mõjus vahetu juhi ründav käitumine vaimselt väga halvasti,

pärast kahetunnist verbaalset rünnakut tekkis emotsionaalne šokk, mis vajas pikka rahunemist

ja mida tunnistasid nii vahetu juht ise kui ka S.S..

Tegemist on vahetu juhi poolt kaebajale tekitatud vaimse traumaga, mida kinnitab ka

ekspertiisiakti arvamus D: „Uuritava psüühilise tervisekahjustuse tekkimise ägeda

stressreaktsiooni ja hiljem kujunenud posttraumaatilise stresshäire kujul põhjustas

18.11.2019. a tööl toimunud arenguvestlusel tekkinud verbaalne konflikt otsese ülemusega”.

Hiljem kujunenud traumajärgne stresshäire viitab sellele, et algne põhjus on vaimne trauma,

mille tekitas vahetu juht.

9.6. Kaebaja ei nõustu kohtu arvamusega, et kaebaja väited ründava ja ähvardava käitumise

kohta ei ole usaldusväärsed. Kui vahetu juht poleks ebaõigesti käitunud, siis poleks kaebajal

tekkinud ägedat stressreaktsiooni. Sõna „ähvardama” tähendab EKSS-i järgi „sõnadega,

žestidega vms. väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, põhjustada kahju

v. ebameeldivusi vms.” Kaebaja ei leia, et sõna „ähvardama“ oleks siin kontekstis vale, sest

kaebaja tajus vahetu juhi käitumist just sellisena. Kaebaja ei ole sündmuse kajastust muutnud.

Anonüümselt kirjutatud kiri Tööinspektsioonile kajastas asjaolusid, millisena kaebaja vahetu

juhi sõnu tajus. Seda, et juhi selline käitumine alluva suhtes on alandav, tõi vastuses välja

Tööinspektsiooni konsultant ning kaebaja nõustub, et sellist käitumist võib tõesti pidada ka

alandavaks. Vaimne tervis on individuaalne ja vaimset tervisekahju põhjustavad just

subjektiivsed tajud, mitte keskmise mõistliku kõrvalseisja taju.

9.7. Ekspertiisiaktis on leheküljel 9 ka ekspertarvamus, et: „Häireskaaladest ei ole normiga

võrreldes kõrgemat tulemust ühelgi skaalal, kuid uuritava enda tulemuste sees tõuseb esile

histrioonilise isiksuse skaala (57), mis viitab sellele, et uuritaval on mõned histrioonilisele

isiksusele omased tunnused, kuid mitte häire tasandil ega ka mitte rõhutatult. Histrioonilisele

isiksusele omased mõningad tunnused võivad aga uuritava teha haavatavamaks ja

tundlikumaks tema jaoks äärmuslikule tajutud stressiolukorrale, mistõttu uuritaval tekkis äge

stressireaktsioon, mis nüüdseks on üle läinud posttraumaatiliseks stressihäireks.“ Seega on

kaebaja ka ekspertide hinnangul isiksuslikult haavatavam ja tundlikum kui keskmine mõistlik

kõrvalseisja, mistõttu vestlusel toimunu põhjustas kaebajale tervisekahju, kuid see kaebaja

omapära ei välju normi piiridest.

9.8. Kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et kaebajaga 18.11.2019 juhtunu ei saa olla

tööõnnetus. TTOS-is toodud 3 tingimusele see vastas – tervisekahju tekkis tööajal,

arenguvestlus toimus tööandja ruumides ning nagu vahetu juhtki seletuskirjas kirjutas, olid

käsitletud teemad seotud vaid tööga. Õige ei ole ka see, et lisaks TTOS-is märgitule peab

olema täidetud veel neljas tingimus – tegemist peab olema õnnetusega. Sõna „õnnetus“

tähendab ootamatut traagilist sündmust, kus keegi saab viga. Kas kogemata sae ette käe

asetamise ja sõrme kaotuse põhjustab ootamatu traagiline sündmus? Kas haamriga sõrme

pihta löömist põhjustab ootamatu traagiline sündmus? Pigem ei - tegemist on õnnetute

juhustega või halbade asjaolude kokkulangevusega ja kui selle tagajärjel töötaja töö ajal saab

tervisekahju, on tegemist tööõnnetusega. Õnnetus pole mitte see, mis tervisekahjustuse

tekitab, vaid tööõnnetus on see tervisekahjustus ise, mille töötaja sai tööd tehes. Kaebaja

käsitlust tööõnnetuse mõiste osas toetab ka Tööinspektsiooni selgitus - https://www.tooelu.ee/

et/115/mis-tooonnetus: „Tööõnnetuse peamiseks tunnuseks on, et tervisekahjustus toimub töö

käigus. Väljend „töö käigus" tähendab, et õnnetus on seotud tööga, olenemata sellest, kus see

aset leiab, või tööaja vahemikku, mille kestel täidetakse tööülesandeid. /…/Õnnetuse

tööõnnetuseks tunnistamise juures ei oma vähimatki tähtsust, kas see toimus tööandja, mõne

kõrvalise isiku või kannatanu enda süül. /…/Tööõnnetuse peamiseks tunnuseks on, et see

juhtub töö käigus ning põhjustab füüsilist või vaimset kahju.“

TTOS § 22 ei räägi vigastusest ega haigusest, vaid tervisekahjustusest ja see hõlmab nii

vaimse kui füüsilise tervise kahjustumist, kui see toimub tööandja huvides tegutsemise ajal.

Äge stressreaktsioon ei ole haigus, vaid tegemist on reaktsiooniga mingile välisele tegurile

ehk stressorile. Äge stressreaktsioon avaldub minutite jooksul välise stressoriga kokkupuutel,

s.o tegemist on psüühilise traumaga. Seega ei ole äge stressreaktsioon haigus, vaid tegemist

on tööõnnetusega psühhosotsiaalsest ohutegurist (TTOS §-s 91 on psühhosotsiaalse

ohutegurina välja toodud muud juhtimise ja töökorraldusega seotud tegurid, mis võivad

mõjutada töötaja vaimset tervist).

9.9. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kaebajaga ei juhtunud arenguvestluse ajal erakorralist või

ootamatut sündmust. Kui vahetu juht, kes eelnevalt on olnud sõbralik ja positiivne, on ühel

hetkel ootamatult vihane ja ründav ning seda mitu tundi, siis on see erakorraline ja ootamatu

sündmus, mida kaebaja ei osanud ette näha ega selleks valmistuda. Toimunu väljus hariliku

suhtluse raamidest, sest hariliku töise suhtluse käigus ei jookse üks vestluse osapooltest

emotsionaalses šokis ruumist minema, kellegi teise kabinetti nutma, ega ole endast nii väljas,

et ka pärast enam kui 15-minutilist rahunemist pole võimalik vahetu juhiga enam suhtlemist

jätkata. Asjaolu, et tervisekahjustuse (ägeda stressreaktsiooni) põhjustas arenguvestlusel

tekkinud verbaalne konflikt otsese juhiga, tuvastas ka kohtupsühhiaatria-kohtupsüholoogia

kompleksekspertiis. Kaebaja ei nõustu seega kohtu hinnanguga, et arenguvestlusel toimunu ei

põhjustanud kaebajale tervisekahju.

9.10. Halduskohus on eiranud Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsust nr 3-19-2394,

kus töötaja nõudis tervisekahju tööõnnetusena tuvastamist, kuna vigastas kukkudes oma

lülisammast. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse, kuid ka sellel juhul ei toiminud mingit

ootamatut traagilist sündmust ehk õnnetust - töötaja viibis üksi ruumis ja liigutas rasket eset,

mida tehes ta kukkus ja sai tervisekahjustuse. Ringkonnakohus ei toonud seal uurimisse

keskmist mõistlikku kõrvalseisjat, et tema näitel hinnata, kas kõrvalseisja sellises olukorras

oleks kukkunud või mitte. Ringkonnakohus lähtus vaid konkreetse inimese

tervisekahjustusest, mis oli tekkinud ilma ühegi pealtnägijata ning kus tööandja kahtles isiku

tööl kukkumises. Viidatud otsuses jõuab ringkonnakohus järeldusele: „Sellest, et kaebaja

liikus tavapärasel moel, ei olnud alust järeldada kaebaja väidetud vigastuse puudumist.

Tööõnnetuse tagajärjeks võib olla igasugune tervisekahju, mitte ainult näiteks

liikumisvõimetuks muutev vigastus või lahtine haav.” Samamoodi võib tööõnnetuse

tagajärjeks olla vaimne kahju. Samas otsuses märgiti veel, et: „Asjaolu, et tööõnnetuse teatis

esitati vastustajale rohkem kui kaks kuud pärast õnnetuse toimumist, ei muutnud siinsel juhul

tõendite kogumist ja juhtunu hindamist võimatuks ning ei välistanud põhjusliku seose

kindlakstegemist. Olemasolevate tõendite põhjal saab lugeda tuvastatuks, et kaebaja vigastas

30.01.2017 tööd tehes selga ning on pärast seda pikema perioodi jooksul järjepidevalt

kaevanud seljavalu, õlavalu, jalgade nõrkust ja valu. Seega on vähetõenäoline, et lülisamba

murd oleks tekkinud pärast kaebaja kirjeldatud õnnetust tema töövõimetuslehel viibimise ajal,

vaid usutavaks saab pidada, et kõnealune tervisekahjustus on 30.01.2017 õnnetuse tagajärg.”

Käesoleval juhul teatas kaebaja kohe S.S.ele, et sai juhtunust psühhoemotsionaalse šoki,

pöördus arsti poole mõni tund pärast juhtunut ning jäi järgmisest päevast töövõimetuslehele.

10. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et Tartu Halduskohtu 10.02.2023. a otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Apellatsioonkaebus ei sisalda uusi asjaolusid ega põhjendusi, mis võiksid anda

aluse halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajaga

18.11.2019 toimunud sündmus ei ole tööõnnetus. Ebaõige on kaebaja etteheide halduskohtule,

et neljas tingimus eeldab õnnetust, mille tagajärjel saab keegi viga. Taolist tingimust ei ole

halduskohus kohtuotsuses esitanud. Apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited halduskohtu

otsuse põhjendustele ei ole asjakohased ning seetõttu tuleb jätta need tähelepanuta.

11. Kaebaja esitas ringkonnakohtule 28.12.2023 täiendava seisukoha, milles jäi sisuliselt

oma seniste seisukohtade ja taotluste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Esmalt tagastab ringkonnakohus kaebajale täiendava seisukoha lisana esitatud tabeli, sest

analoogse sisuga tabel on toimikus (kd 2, tl 160-161) olemas.

13. Ringkonnakohus jätab samuti rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja

psühhosotsiaalsest ohutegurist põhjustatud tööõnnetuste isikustamata dokumendid.

Ringkonnakohus ei pea kaebaja poolt nõutud tõendeid apellatsioonkaebuse menetlemisel

HKMS § 62 lg 2 mõistes asjas sisulist tähtsust omavateks.

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus

tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse ja

tühistab Tööinspektsiooni 01.04.2020. a otsuse nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ning kohustab

Tööinspektsiooni uuesti läbi viima 18.11.2019 toimunud juhtumi uurimine.

15. Ringkonnakohus nõustub iseenesest halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega

Tööinspektsiooni rolli ja pädevuse osas kaebajaga seotud juhtumi uurimisel.

TTOS § 24 lg 1 ja 4 alusel on tööõnnetuse uurimise kohustus tööandjal ning tööandja koostab

uurimise tulemuste kohta raporti. Vabariigi Valitsuse 03.04.2008. a määruse nr 75

„Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 4 lg 41 ja 8

täpsustavad, et raport koostatakse juhul, kui tööandja teeb kindlaks, et tegemist oli

tööõnnetusega. Kui selgub, et tööõnnetusega tegemist ei olnud, siis koostab tööandja akti.

TTOS § 24 lg 5 ja 8 sätestavad, et Tööinspektsioon uurib tööõnnetusi vajaduse korral ning

Tööinspektsioonil on õigus nõuda tööandjalt täiendavat uurimist ja tööõnnetuse raporti

muutmist juhul, kui ta tuvastab, et uurimist ei ole tehtud või raport ei ole koostatud

nõuetekohaselt. Määruse nr 75 § 5 lg 8 kohaselt on Tööinspektsioonil olukorras, kus tööandja

lõpetas uurimise aktiga, õigus nõuda tööandjalt akti tühistamist ja õnnetusjuhtumi

menetlemist tööõnnetusena. Kaebaja töötas 18.11.2019. a sündmuse ajal vastustaja juures

töölepingu alusel.

Käesolevas asjas on vastustaja kui haldusorgani ja vastustaja kui tööandja rollid seega läbi

põimunud ning Tööinspektsioonil on tööõnnetuse uurimisel pädevus ja kohustused nii

tööandjana kui ka järelevalveorganina.

Vastustaja tegi 18.11.2019. a sündmuse kohta tööandjana otsuse, mis vormistati 04.12.2019. a

aktina. Kui kaebaja selle otsusega ei nõustunud, siis algatas vastustaja menetluse 04.12.2019.

a otsuse ülevaatamiseks. Selle lõpptulemusena tegi vastustaja 01.04.2020. a otsuse, milles ta

ei leidnud põhjust akti tühistamiseks ja sündmuse menetlemiseks tööõnnetusena. Kui

vastustaja kui tööandja nimel lahendas asja järelevalve osakonna peajurist, siis haldusorganina

tegutsedes andis vastustaja asja lahendada peadirektori asetäitjale põhjendusel, et järelevalve

osakonna tegevust ei kontrolliks osakond ise. Ka ringkonnakohtu hinnangul oli see mõistlik

lahendus ning tagas kaebajale võimaluse esimese, tööandjana tehtud vastustaja otsuse

ülevaatamiseks. Samuti ei ole alust asuda seisukohale, et eeltoodud viisil kõnealuses

olukorras menetluse läbiviimine oleks seadnud kaebaja oluliselt halvemasse olukorda

võrreldes teiste töötajatega, kes Tööinspektsioonis ei tööta.

16. Halduskohus jättis esitatud kaebuse rahuldamata, leides kokkuvõtvalt järgmist.

16.1. Selleks, et lahendada küsimust, kas 18.11.2019. a sündmus oli tööõnnetus, tuleb selgeks

teha, mis tegelikult juhtus. Kohtuasja lahendamisel omavad tähtsust tõendatud asjaolud ja

objektiivsed hinnangud. Kui asjaoluks on inimese käitumine, siis seda mõistab iga isik alati

vähemalt mõnevõrra subjektiivselt ning tõlgendab oma arusaamadest lähtudes.

Õiguspraktikas vaadatakse sellises olukorras juhtumit kujuteldava keskmise mõistliku

kõrvalseisja seisukohast ning hinnatakse, millisena see isik oleks vaidluse all olevat käitumist

mõistnud. Kohtu hinnangul toimus keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast 18.11.2019

kaebaja ja vahetu juhi vahel harilik tööalane suhtlus. Kõnealusel arenguvestlusel avaldas

vahetu juht oma seisukohad lühikese ajavahemiku jooksul ühtselt, kindlas kõneviisis ja

otsesuhtluses. See võis olla kaebaja jaoks harjumatu, kuid varasemat suhtlust arvestades ei

saanud vahetu juhi seisukohad tulla kaebajale ootamatult. Kohtuasja lahendamisel omab

määravat tähtsust mitte kaebaja subjektiivne arusaam, vaid sündmusele tuleb hinnang anda

mõistliku objektiivse isiku seisukohast. Usaldusväärsed ei ole kaebaja väited, et vahetu juht

tegi etteheiteid ründavalt või esitas ähvardusi.

16.2. Kui tööõnnetus ja tööga seotud haigus on seaduses eraldi reguleeritud, siis peab esinema

mingi neid eristav olemuslik tunnus. Kohtu arusaamisel on selleks tunnuseks just see, et

tööõnnetuse puhul on tegemist õnnetusega ehk töötaja tervist on kahjustanud mingi äkiline

või ootamatu väline tegur. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et kaebajaga juhtus õnnetus, s.o

erakorraline või ootamatu sündmus. Kaebaja ja tema vahetu juhi vahel toimus tavapärane

arenguvestlus. Sündmuse raames ei toimunud otseses või kaudses tähenduses rünnet kaebaja

vastu, otsene juht ei olnud verbaalselt agressiivne või vihane, ei alandanud ja ei solvanud

kaebajat. Mõistliku kõrvalseisja aspektist ei oleks vahetu juhi seisukohad pidanud olema

kaebajale ootamatud. Toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest. Kui

õnnetusjuhtumit ei toimunud, siis ei saa tegemist olla ka tööõnnetusega.

16.3. Tööõnnetuse jaatamiseks ei piisa üksi sellest, et töötajal on tekkinud tervisekahjustus.

Kaebajaga ei toimunud õnnetust. Isegi kui tegemist oleks olnud õnnetusega, siis ei olnud

tervisekahjustuse tekkimisel põhjuslikku seost töö või töökeskkonnaga. Kui kaebaja ja tema

vahetu juhi vahel toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse raamidest, siis see ühtlasi

välistab tervisekahjustuse põhjusliku seose töökeskkonnaga.

17. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohtadega, et 18.11.2019. a sündmuse

uurimisel ja hindamisel tuleb lähtuda kujuteldava keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast

ning kaebaja arusaam ega tunnetus toimunust pole oluline; käesolevas asjas ei ole tõendatud,

et kaebajaga juhtus õnnetus, s.o erakorraline või ootamatu sündmus, kuna kaebaja ja tema

vahetu juhi vahel toimus tavapärane arenguvestlus, mistõttu pole tegemist ka tööõnnetusega;

kaebaja tervisekahjustuse tekkimisel pole põhjuslikku seost töö või töökeskkonnaga, kuna

kaebaja ja tema vahetu juhi vahel 18.11.2019 toimunu ei väljunud hariliku tööalase suhtluse

raamidest.

18. Asja materjalidest nähtuvalt saatis kaebaja 18.11.2019 kell 22:57 Tööinspektsioonile kui

oma tööandjale teate temaga juhtunud tööõnnetusest ja töövõimetuslehele jäämisest. Teate

kohaselt sai töötaja vahetu juhiga toimunud arenguvestluse käigus, kella 11.00 paiku päeval,

emotsionaalse šoki, kui vahetu juht tegi ründavaid etteheited tegemata töö kohta (palju

kodeerimata juhtumeid), tehtud töö mõttetuse ja kasutuse kohta, talituse probleemide välja

viimise kohta talitusest, ähvardas kaugtöö tegemise ära keelata, esitas äkilise nõude kõik

juhtumid detsembri lõpuks valmis teha ning ähvardas töö laiali jagamisest uurijatele. Viis

tundi hiljem, EMO-sse pöördumisel, diagnoositi töötajal äge stressreaktsioon.

18.1. Vaidlust ei ole ka selles, et X.X. viibis töövõimetuslehtedel ajavahemikus 19.11.2019-

27.01.2020 ning Elva Haigla TM Sa saatis Tööinspektsioonile arsti teatise 18.11.2019

toimunud tööõnnetuse kohta 17.02.2020.

18.2. Kaebaja kirjeldades 18.11.2019 saadetud e-kirjas kõnealust juhtumit ise järgnevalt:

„Teavitan minuga täna juhtunud tööõnnetusest, kui arenguvestluse käigus kella 11 paiku

vahetu juhi poolt mulle (minu jaoks täiesti ootamatult ja teenimatult) tehtud ründavad

etteheited, kuidas ma pole aasta aega sugugi tööd teinud (=palju kodeerimata juhtumeid);

tehtud töö (=see, et meil on praegu terve aasta peale vaid 10 juhtumit ilma arsti teatiseta ja

needki viimase nädala-paari asjad, mullu oli 155 juhtumit) on olnud täiesti mõttetu ja kasutu

ajaraisk, sest neid polevat meil üldse vajagi; lisaks sellel veel ka talituse probleemid olen

talitusest välja viinud (=K eelmise nädala kiri) ning ähvardus homsest päevast (karistuseks?)

mul kaugtöö tegemine ära keelata (selle kohta on A antud kirjalik luba ja kokkulepe olemas

ning mul pole ruumi puudusel enam kontoris töölaudagi, aga see olevat H asi tuua), äkiline

nõue kõik juhtumid detsembri lõpuks valmis teha (kuigi K on juba aastaid olnud tähtajaks

jaanuari viimane päev); taaskord ähvardus minu töö uurijatele laiali jagada ja mind siis tööta

jätta (=koondada) jne, viisid mu sellisesse emotsionaalsesse seisu, et jooksin umbes 12.45

nuttes S.S. kabinetti (esimene avatud uks kontoris, vestlesime TVK saalis) rahunema. Pärast

minu naasmist juht küll vabandas ja palus rahuneda, aga seda ma väga ei suutnud, sest

eelnevast saadud šokk ei läinud kuidagi mööda. Peale juhi lahkumist (kuhugi oli kiire, L juba

ootas ukse taga) jäin sinnasamasse nuttes istuma, minuga käisid rääkimas ja lohutamas S. S

ja L, kes nägid, millises olukorras ma olin. See intsident viis mu sellisesse seisu, et veel 5

tundi hiljem koju jõudes tundsin end ikka veel väga halvasti ning siis vererõhku mõõtes oli

ülemine näit 179. Aparaadiga kaasas olnud manuaalis öeldakse 160st kõrgema kohta

„ohtlikult kõrge vererõhk, pöörduge viivitamatult arsti poole!“. Pöördusin EMOsse, kell

18.08 mõõdeti vererõhuks 179/89 ning pulss 111 (normaalne 120/80 ja pulss 60-80).

Diagnoosiks äge stressreaktsioon (F43) ning ravialase soovitusena „arvestades käesolevat

haigestumist on vajalik puhkus, töökeskkonnast eemal olek. Palun perearsti poolt vormistada

TVL ning jälgida patsiendi edasist tervislikku“.

18.3. Vaidlust ei ole ka selles, et intsidendis osalenud uurimistalituse juhataja K.K. sai

X.X.iga toimunust teada 18.11.2019 kell 19.51, kui ta sai kaebajalt teate: „Teavitan otsest

juhti tööõnnetusest - istun emos, vererõhk ligi 180, süda laperdab, diagnoosiks äge

stressireaktsioon ja soovitus perearstilt haigusleht küsida. Kui rohud mõjuvad ja näitajad

normis tagasi, siis lastakse varsti koju. Seletuskirja saadan esimesel võimalusel, kui olen

võimeline seda kirjutama“.

18.4. 19.11.2019 antud selgituses märgib K.K., et: „Asi sujus ja X.X. rääkis oma suurest tööst

Haigekassa ja arstidega, et kui palju see kõik aega võtab. Minu esimesed märkused olid, et

kas siis peab sellesse arstidega suhtlemisse niipalju panustama, kui see kõik nii raskelt tuleb.

Rääkisin, et äkki siis kergete puhul ei pinguta nii palju. Las see teatis jääb, meile on kõige

tähtsam raport. X.X.l oma arusaam, et ikka peame korrektsed olema ja tema tegeleb edasi./.../

Seejärel puudutasin teemat, et äkki ta võiks igapäevaselt kontorisse tagasi kolida, kui tal

kodus üksinda töötades on tööstress nii suureks läinud, et äkki kolleegidega koos lõbusam.

See talle üldse ei meeldinud, tal puuduvat normaalne laud, tal vaja lapsed kooli viia, ahi kütta

ja seepärast ta üldse TI-s töötabki, et on saanud sellise vabaduse./.../ Kui hakkasin asju kokku

võtma, siis hakkas juhtuma asju. Töö kaardistamise peale hakkas nutma, igapäevase kaugtöö

kaotamise peale hakkas ärritatult rääkima töökiusamisest ja väitma, et see on kättemaks K

kirjale sisendi andmise eest. /…/Ühel hetkel kell 12.45 paiku tõusis X.X. püsti ja karjus mulle,

et K sa ei tunne veel mind, seda kõike sa veel kahetsed ja suundus ukse poole. Ma ütlesin, et

palun ära lahku, me pole veel lõpetanud. Kuid tema lahkus ust pauguga kinni lüües( ilmselt

TVK M kuulis-nägi seda), kuna tal oli käes tass, võttis vett, tuli korraks tagasi ja lubas mulle

igatpidi kätte maksta. Kuid nutt jätkus ja ta lahkus uuesti ruumist ca 15 minutiks. Jäin

rahulikult ruumi edasi teda ootama. Vahepeal käis ruumis S, kes ütles, et X.X. nutab tema

kabinetis. Tagasi tulles oli X.X. natuke rahulikum. Püüdsin teda igati rahustada. Oletan, et

selle vestluse osa ta ka ilmselt telefoniga lindistas ning tegin ettepaneku, et helistame täna üle,

kui ta on asjade üle mõelnud ja rahunenud. Ma ei näinud sellises seisundis X.X.ga võimalust

arenguvestlust edasi viia. Kuulasin veel ca 15 minutit ta kurtmise U töökorralduse üle ära ja

tegin ettepaneku lõplikult lõpetada. Inimene oli rahunenud, kallistasin teda ja lahkusin

ruumist. Sel ajal kiirabi ta ei vajanud. Ta oli lihtsalt nutetud olemisega, kuna väljendas

selliselt oma emotsioone minu palve peale kaardistada enda tööaega, tegeleda sisuliselt

raportitega, hoida kodeerimiste arv kontrolli all ja muuta alalise kaugtöö kokkulepet. Seepeale

lahkusin Tartu kontorist.“

18.5. 16.03.2020 menetlejale saadetud e-kirjas, et: „Minu ja X.X.i vahel pole olnud ega ole

minupoolselt mingit konflikti. Kõik minu jutuajamised on olnud tööalased, lähtudes

igapäevajuhtumitest ja tema kurtmistest mitte tööd teha. /…./18.11.2019 lasin inimesel

kõigepealt end tühjaks rääkida, mida ta ka tegi ja siis hakkasin rääkima konkreetselt tööst,

esitasin tehtud töö tabeli ja ees ootavatest muudatustest. See talle ei meeldinud, sest seni oli

ta kõik saanud mis ta tahtis ja nüüd hakati teda raamidesse suruma. Ta hakkas end verbaalselt

üles kütma, a`la K seda ma sinust ei oodanud, seda kahetsed, maksan kätte ja sa ei tunne

mind. Jätsin vestluse pooleli, sest ei näinud mõtet temaga vestlust enam jätkata, sest ta oli

end kõige negatiivsega üles kütnud. Lahkusin ruumist rahulikult ja ütlesin X.X.le, et homme

helistame, millega ta nõustus. Õhtul teatas ta EMO-s käigust. /…/ Kui töötajal on novembriks

veebruari kuu asjad tegemata, siis leian, et talituse töö eest vastutajana oli mul õigus X.X.lt

küsida küsimusi, milleks X.X. valmis polnud ja tema ainus kaitserektsioon oli ruumist

põgenemine ja S tuge otsimine. Mina pole X.X.t ei rünnanud, solvanud, halvustanud ega

teiste ees maha teinud.“

18.6. Tööinspektor-uurija L.e 27.11.2019 antud seletuse kohaselt: „Jah, viibisin esmaspäeval

18.11.2019 kontoris terve päeva. Majast käisin väljas hommikul ja hiljem peale lõunat käisin

ostmas salatit./.../ Jah olin küll teadlik, et toimub vestlus ja ma teadsin selle toimumist juba

varasemalt./.../ TVK ruumist ei kuulnud ma hääli, kuigi minu kabineti uks oli minu arust

lahti./.../ Vestluse lõpust sain teada siis, kui K tuli minu kabinetti mind tervitama ja nad

lahkusid majast. Kellaaega ei oska ma öelda, kuid tundsin, et sooviksin lõunatada. Kuna olen

varasemalt koos X.X.ga lõunasööki ostmas käinud, siis mõtlesin, et lähen kutsun ta kaasa.

Kuna X.X. viibis TVK saalis, mille uks oli suletud asendis, siis avasin ukse ja kutsusin teda

sööma. Nägin, et ta istus arvuti taga ja oli nutnud ning oli kurvameelne. Minuga sööma kaasa

ta ei tulnud, vaid ta soovis olla üksi. Austasin tema soovi ja lahkusin saali sisenemata. Lõunal

olles otsustasin siiski ka X.X.le lõuna kaasa osta, kuna aimasin, et ise ta lõunale ei lähe.

Kontorisse jõudes oli X.X. endiselt samas kohas ja istus arvuti taga. Andsin talle ostetud

salati ja soovitasin tal süüa. Minu nähes ta sööma ei hakanud, kuid ta tänas ja võttis vastu

ning oli suhteliselt apaatne. Tavaliselt on X.X. rõõmsameelne. Ütlesin X.X.le mõne toetava

sõna ja läksin ise sööma./.../ Kas X.X. liikus ise, mida ta rääkis, millised olid tema

emotsioonid? Oli näha, et ta oli nutnud ja ta oli kurvameelne. Minuga suheldes X.X. istus.

X.X. eriti palju ei rääkinud, vaid ütles, et ta on paksu nahaga. Ma ütlesin mõne lohutava sõna,

kuid ei hakanud täpsemalt uurima. Veel mainis X.X., et ta võibolla pöördub arsti juurde.

Vastasin talle, et see on tema enda otsustada ning ka seda, et ka ma ise tundsin suvel hetke

situatsiooni üle pea kasvamist ning pöördusin samuti arsti poole. Kuidas tundus, kas X.X.

vajas arstiabi? Ma ei oska sellist hinnangut anda, sest ma ei ole selleks pädev. Nägin vaid, et

ta oli emotsionaalselt löödud. Minu hinnangul ei vajanud ta sellist abi, millele mina oleksin

pidanud kohe reageerima ja kiirabi kutsuma.“

18.7. M. 29.11.2019 antud seletuse kohaselt: „Viibisin 18.11.2019 tööpäeval Tartu kontoris,

sealhulgas ka kella 11.00 ja 16.00 vahel./…/. Nägin, et K ja X.X. suundusid istungisaali ja

järeldasin sellest, et X.X.l on arenguvestlus. Istungisaalist ma mingeid hääli ei kuulnud.

Vahepeal panin tähele, et keegi tuli saalist välja ja võttis ukse kõrval olevast Saku Lätte

automaadist vett ja läks saali tagasi. Ma ei näinud, kes see oli. Rohkem ei pannud ma midagi

tähele, ka Ki Tartu kontorist lahkumist. X.X.t nägin ainult siis, kui ta väljus istungisaalist ja

läks Tartu kontori välisuksest välja. Ma ei oska öelda, mis kellaajal see võis olla. Imestasin,

et X.X. ei tulnud head aega ütlema. Mulle tundus, et ta liikus kiiresti ja ei soovinud, et ma

teda märkaks, aga ta vaatas korraks minu poole ja nägin tema nägu. Nina ja silmad olid

punased ja ta nägi välja nagu oleks nutnud. X.X. liikus ise, ei küsinud abi. Ta väljus nii

kiiresti, et ma ei jõudnud midagi küsida või öelda. Ma ei tea, kuidas X.X. kontorist lahkus,

kas jala või autoga või ühiskondliku transpordiga.“

18.8. 19.11.2019 kirjeldas S.S., et: „Eile toimus arenguvestlus Ki ja X.X. vahel, mis oli

kulgenud algusest peale ründavas stiilis (Ki poole pealt), mis päädis sellega, et X.X. väljus

endast. Kui olin teda rahustanud ohtra šokolaadiga ja rahuliku jutuga, läks X.X. perearsti

juurde (see oli plaaniline käik), kus tal tuvastati kõrgenenud vererõhk, kiirenenud pulss jm. K

oli küll hiljem vabandanud, et läks üle piiri, siis kahju oli ilmselgelt juba tehtud. Õhtul kella

18 paiku läks X.X. EMO-sse, kus tal tuvastati äge stressreaktsioon ja soovitati perearstilt

võtta haigusleht. Tavapärase praktika järgi on see tööõnnetus psühhosotsiaalsest ohutegurist.

Tõenäoliselt saabub lähipäeval ka arsti teatis.“

18.9. 27.11.2019 antud seletuses tõi S.S. välja, et „/…/X.X. oli silmnähtavalt endast väljas,

ärritunud, pisarais, näost punane. Ei, X.X. ei vajanud esmaabi andja sekkumist, küll aga

rahunemist kindlasti. Ma pakkusin talle šokolaadi, sest magus rahustab. Ma andsin talle

šokolaadi õige mitu tükki ja pakkusin seda talle korduvalt. Häirekeskusesse või kiirabisse

helistamiseks ei olnud vajadust. Olgu märkusena lisatud, et ütlesin ka Kile (ta oli endiselt

TVK istungite saalis, kus vestlus toimunud oli), et ta viis X.X. endast välja. /…/ Kella 13

paiku algas mul arenguvestlus K. K-ga ja selleks momendiks oli X.X. niipalju rahunenud, et

lahkus minu kabinetist. Tund-poolteist hiljem, kui arenguvestlus lõppes sain ma teada, et K

oli vabandanud X.X. ees (ma hetkel ei mäleta, kas seda ütles mulle K ise või X.X.). /…./

X.X. istus veel mõnda aega TVK istungite saalis, kus ma temaga vestlemas käisin. Ta oli

rahunenum, kuid nutuvalmidus oli olemas, kui ta vestlusele Kiga tagantjärgi mõtles. See oli

14.17 paiku, sest X.X. kutsus mind skype teel TVK istungite saali. Šokolaadi ta minu mälu

järgi vist enam ei vajanud. Kas X.X. liikus ise, mida ta rääkis, millised olid tema

emotsioonid? Jah, X.X. liikus ise. Oma jutus viitas ta töökiusamisele, arutles tööõnnetuse

mehhanismi üle, sest oli enda hinnangul saanud tugeva psühhoemotsionaalse šoki.“

19. Eeltoodu pinnalt tegi vastustaja 01.04.2020. a otsuses järelduse, et: „Kui poolte vahel ei

toimunud rünnet ning ei ole olnud nende mõlema kinnitusel varasemat konflikti ja ei ole

toimunud ka süsteemset töökiusu, siis ei saanud viis tundi pärast arenguvestluse toimumist

18.11.2019 EMO-s tuvastatud terviserike olla tingitud ja seotud X.X.i töökeskkonna ning

tööülesannete täitmisega. 18.11.2019 Tööinspektsiooni kontoris viibinud teenistujad küll

kinnitasid oma ütlustes, et X.X. nuttis sel päeval, kuid ei kinnitanud, et ta oleks olnud

seisundis, mis eeldanuks kiirabi väljakutsumist. Seega ei ole käesoleva juhtumi uurimise

käigus ilmnenud asjaolusid, mille pinnalt saaks väita, et X.X. koges 18.11.2019 oma vahetu

juhiga toimunud arenguvestluse käigus erakordselt tugevat ja ootamatut füüsilist ja/või

psüühilist stressi, mis oleks võinud põhjustada ägeda stressreaktsiooni. /…/X.X. võis mõista

selle tulemusel, et temalt oodatud tööülesanded on osaliselt täitmata. See tekitas temas

pahameele, mis vallandas negatiivse emotsiooni, mis väljendus nutmises. Kuid sellist

olukorda ei saa vaadelda tööõnnetusena TTOS § 22 lõike 1 mõistes. /…./ ei ole eeltoodu

põhjal õnnetusjuhtumi nr 3-6/10137 menetluse käigus tõendamist leidnud põhjuslik seos

18.11.2019.a Tööinspektsiooni Tartu kontoris toimunud arenguvestlusel X.X.i kui

Tööinspektsiooni uurimistalituse spetsialisti ja tema vahetu juhi uurimistalituse juhataja K.

vahel toimunu ning sama päeva õhtul tuvastatud X.X.i tervsiliku seisundi halvenemise ja

sellele järgnenud töövõimetuse vahel. Seega ei saa juhtumit lugeda tööõnnetuseks.“

Halduskohus sisuliselt nõustus vaidlusaluses kohtuotsuses vastustaja käsitlusega.

20. Ringkonnakohus möönab, et kohtupraktikas on aktsepteeritud olukordi, kus järeldused

tõenditest tehti nn mõistliku kõrvalseisja vaatekohast näiteks juhul, kui väidetava kahju

põhjustava sündmuse kohta pole otseseid tõendeid (Riigikohtu otsus asjas nr 2-18-15284).

Samuti on nn keskmise mõistliku kõrvalseisja vaatenurka aktsepteeritud KarS-i sätete

objektiivse koosseisu hindamisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-59-11). Ringkonnakohus ei

nõustu aga sellega, et käesoleval juhul tuleb 18.11.2019. a sündmuse olemuse hindamisel

täiesti kõrvale jätta kaebaja enda ning intsidendi teise osalise ja ka kaebaja kaastöötajate

selgitused selle kohta, kuidas nemad juhtunut tajusid ja mida kuulsid või nägid.

Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui võtta aluseks nn keskmise mõistliku kõrvalseisja

seisukoht 18.11.2019 kaebaja ja vahetu juhi vahel toimunu kohta, siis ei ole usutav, et

eelpooltoodud selgitusi ja kirjeldusi arvestades saaks 18.11.2019. a arenguvestlusel toimunut

pidada kaebaja ja tema vahetu juhi harilikuks tööalaseks suhtluseks. Ringkonnakohus

nõustub kaebajaga, et tekkinud tervisekahju tuvastab arst siiski lähtuvalt iga inimese

individuaalselt terviseseisundist ning olukorda, kus üks arenguvestluse osapooltest jookseb

selle tulemusena poole vestluse pealt emotsionaalses šokis olles ruumist minema, kellegi teise

kabinetti nutma ja on endast nii väljas, et ka pärast mõningast rahunemist pole tal enam

võimalik vahetu juhiga suhtlemist jätkata, võiks käsitleda hariliku tööalase suhtlusena või

selle tagajärjena. Seda, et kaebaja oli 18.11.2019. a arenguvestluse tulemusena sellises

emotsionaalses seisus, et jooksis kella 12.45 paiku nuttes kolleegi kabinetti rahunema, kuid ei

suutnud rahuneda isegi pärast seda, kui vahetu juht tema ees vabandas ja ise töölt lahkus ning

oli pikalt nö emotsionaalselt löödud ja häiritud, kinnitavad oma selgitustes ka L. Varblane, M.

ja S.S.. Seda, et kaebaja lahkus töövestluselt nuttes ja oli ka hiljem sellises emotsionaalses

seisus, et temaga ei olnud võimalik arenguvestlust jätkata, kinnitas ka kaebaja vahetu juht

oma seletuses. Vaidlust ei ole ka selles, et sama päeva õhtul pöördus kaebaja ka EMO-sse,

kus tal diagnoositi äge stressreaktsioon ja soovitati võtta töövõimetusleht. Seda diagnoosi

kinnitas järgmisel hommikul valvepsühhiaater ning 2 nädalat hiljem ka psühhiaater Y.Y..

Kaebajal tekkinud tervisekahju tuvastas ja seostas arenguvestlusel juhtunuga ka

kohtumenetluse käigus tehtud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis (kd

III, lk 2-8).

21. TTOS § 22 lg 1 ütleb, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus

tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval

vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata

tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses

töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 22 lg-s 1 nimetatud tervisekahjustuse alla kuuluvad

kahtlemata ka psüühikahäired. TTOS § 22 lg 1 kohaselt peavad seega juhtumi tööõnnetuseks

tunnistamiseks olema täidetud kolm tingimust - töötajal tekkis tervisekahjustus, see tekkis töö

ajal ja on põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Halduskohus leidis, et selles

definitsioonis sisaldub veel ka neljas tingimus, mis tuleneb õigusliku mõiste „tööõnnetus“

nimetusest ja tähendab, et tegemist peab olema ka õnnetusega.

21.1. Tööõnnetus on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) definitsiooni järgi ootamatu ja

ettekavatsemata sündmus, sealhulgas vägivallaakt, mis toimub töö käigus või tööga seoses ja

mille tagajärjel üks või mitu töötajat saavad vigastuse, haigestuvad või saavad surma.

Eurostat defineerib tööõnnetust kui "äkkjuhtumit töö käigus, mis põhjustab füüsilise või

vaimse kahju". Eurostati definitsioon hõlmab ka ägedad mürgistusjuhtumid ja teiste isikute

tahtlikud teod, samuti töö käigus, kuid väljaspool ettevõtte territooriumi aset leidnud

õnnetused, isegi juhul kui need põhjustas mõni kolmas osapool. Eurostati definitsioon aga

välistab tahtlikud enesevigastused, õnnetused teel tööle ja töölt tagasi (nn tööteeõnnetused),

üksnes meditsiinilistel põhjustel toimunud õnnetused (nt tööl toimunud infarkt) ja

kutsehaigused. Väljend "töö käigus" tähendab tööalase tegevusega seotud või tööl veedetud

ajal jooksul toimunut ja hõlmab ka töö käigus toimunud liiklusõnnetusjuhtumeid

(https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B6%C3%B6%C3%B5nnetus), vt ka kd II, lk 2, ESAW

metoodika. Õnnetus on ootamatu traagiline sündmus, kus keegi või miski saab viga

(https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=%C3%B5nnetus&F=M).

21.2. Eeltoodu valguses ei nõustu ringkonnakohus ka sellega, et isegi juhul, kui tööõnnetuse

puhul peab esmalt tegemist olema õnnetusega ehk töötaja tervist kahjustava äkilise või

ootamatu välise teguriga, siis ei ole käesolevas asjas ikkagi tõendatud, et kaebajaga juhtus

18.11.2019. a arenguvestluse käigus erakorraline või ootamatu sündmus (õnnetus) ja kui

õnnetusjuhtumit ei toimunud, siis ei saa tegemist olla ka tööõnnetusega. Nagu juba märgitud,

ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik olukorda, kus üks arenguvestluse osapooltest

jookseb selle tulemusena poole vestluse pealt emotsionaalses šokis olles ruumist minema,

kellegi teise kabinetti nutma ja on endast nii väljas, et ka pärast mõningast rahunemist pole

tal enam võimalik vahetu juhiga suhtlemist jätkata, käsitleda tavapärase arenguvestlusena,

tavapärase tööalase suhtlusena või selle tagajärjena. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtu

hinnangul ka võimalik väita, et sellise olukorra tekkimine 18.11.2019. a arenguvestluse käigus

ei saanud olla kaebaja jaoks erakorraline või ootamatu sündmus isegi juhul, kui kaebaja ja

tema vahetu juhi vahel ei olnud varasemalt suuri konflikte olnud. Seda, et arenguvestlusel

toimunu näol oli kaebaja jaoks tegemist erakorralise või ootamatu sündmusega ei välista

ringkonnakohtu hinnangul ka see, et kaebaja ja tema vahetu juhi vahel oli ka varem olnud

erimeelsusi töökorralduse osas (vahetu juht tegi kaebajale tööalaseid etteheiteid). See, et

töökorralduslikest probleemidest olid kõnealused osapooled ka varem rääkinud, ei tähenda, et

ka 18.11.2019 .a arenguvestlusel toimus kaebaja ja K.vahel harilik tööalane suhtlus vaatamata

sellele, kuidas seal toimunu kaebajale mõjus ja millise tagajärje see kaebaja jaoks kaasa tõi.

Kui nõustuda vastustaja seisukohaga 01.04.2020. a otsuses, mille kohaselt võis kaebaja tunda

ennast arenguvestluse ajal lihtsalt halvasti, kuna vahetu juht tegi talle tööalaseid etteheiteid ka

seal, mis tekitas kaebajas pahameelt ja võis negatiivse emotsiooni vallandada (nutmise), kuid

tööõnnetuseks seda lugeda ei saa (kd I, lk 12), siis pidanuks ilmselt ka kõik varasemad

kaebaja ja K. nö tavapärased vestlused töökorralduse ja kaebaja töö tulemuste üle viima

samade tagajärgedeni, mis tekkisid 18.11.2019 (kaebajal ägeda stressreaktsiooni

diagnoosimine). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole olenemata samade teemade käsitlemisest

samade isikute vahel seda varem juhtunud. Seega pidi 18.11.2019. a arenguvestlusel olema

midagi teistmoodi ja juhtuma midagi sellist ning erakorralist, mis tõi kaebaja jaoks kaasa

varasemast oluliselt erineva ja raske tagajärje.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et see, kui seni sõbralik vahetu juht oli arenguvestlusel

ootamatult tema suhtes vihane ja ründav, oligi kaebaja jaoks stressor, mis vallandas ägeda

stressreaktsiooni ja stressor ei pruukinudki olla mitte niivõrd see, mida vahetu juht ütles, vaid

see, kuidas ta seda tegi. Kaebajal 18.11.2019 diagnoositud äge stressreaktsioon on olulise

raskusastmega mööduv häire, mis areneb isikul ilma ühegi muu eelneva märgatava

psüühikahäireta vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile ning

mis tavaliselt vaibub tundide või päevade vältel. Äge stressreaktsioon sisaldab

endas ägedat kriisireaktsiooni, kriisiseisundit, lahinguväsimust ja psüühilist šokki

(https://valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40Stresshaired.html).

Arvestades seda, kuidas äge stressreaktsioon tekib (näiteks vastusena erakordselt tugevale

psüühilisele stressile), siis ei ole ringkonnakohtu jaoks usutav, et selline reaktsioon oleks

kaebajal saanud tekkida ka olukorras, kus arenguvestlusel toimus üksnes tavapärane

diskussioon töökorralduse üle. Kuna kaebajal esinesid 18.11.2019. a arenguvestluse kestel

ilmselt selle käigus juhtunu tagajärjel sellise stressreaktsiooni tunnused, mille esinemist

kinnitas kaebaja oma seletustes ja mille esinemist kinnitasid vähemalt kaudselt ka tema

kolleegid, kes kaebaja olukorda samal päeval pealt nägid ning kaebajal ka diagnoositi samal

õhtul äge stressreaktsioon, siis ei ole alust väita, et tegemist ei olnud kaebaja jaoks ootamatu

või erakorralise sündmusega ehk õnnetusega. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda ka vastustaja

hinnanguga 01.04.2020. a otsuses, et kuna kaebaja ei olnud 18.11.2019 sellises seisundis, et

vajanuks kiirabi väljakutsumist, siis pole usutav, et kaebaja oleks arenguvestlusel kogenud

vestluses vahetu juhiga sellist erakorralist ja ootamatut psüühilist stressis oleks võinud ägeda

stressreaksiooni põhjustada (kd I, lk 12). Kiirabi väljakutsumise vajadus või selle puudumine

ei ole mingi näitaja selle kohta, kas töötajal tekkis tööga seoses tervisekahju või mitte ja kas

tegemist on tööõnnetusega või ei.

Õnnetus või ka tööõnnetus ei tähenda samuti seda, et nende juhtumiseks peab isikul olema

kindlasti mõni füüsiline vigastus. Kuna äge stressreaktsioon tekib vastusena erakordselt

tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile, ehk tegemist on reaktsiooniga mingile

välisele tegurile ja see võib avalduda juba minutite jooksul alates välise stressoriga

kokkupuutest, siis nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et temal 18.11.2019 tekkinud ja

diagnoositud ägedat stressreaktsiooni ei ole alust lugeda tööst põhjustatud haiguseks TTOS §

23 lg 3 mõistes. Seda pole kaebaja ka diagnoositud.

21.3. Eelnevat arvestades ei ole võimalik eitada, et kaebajale tekkis 18.11.2019

tervisekahjustus. Juba EMO arst K. Kornet on 18.11.2019 anamneesi märkinud, et kaebajal

oli töö juures ülemusega verbaalne kokkupõrge, mis teda tugevalt häiris. Ravialase

soovitusena märkis arst, et vajalik on puhkus ja töökeskkonnast eemal olek (kd I, tl 36).

Eksperdiarvamuse kohaselt tekkis kaebajal 18.11.2019 kella 12:45 paiku äge stressreaktsioon

ning see on põhjuslikus seoses toimunud arenguvestlusega, mida kaebaja tajus konfliktsena.

Psühhiaatrias peetakse võimalikuks, et ägeda stressreaktsiooni põhjustab töö juures toimunud

sõnaline konflikt või vestlus, mida isik tajub konfliktina. Ringkonnakohus märgib, et selline

stressireaktsioon omakorda võib viia nii füüsilise kui ka vaimse tervise probleemideni ja

kaebaja terviseandmetest nähtuvalt on tal järgnevalt diagnoositud ka posttraumaatiline

stresshäire (vt nt kd I, lk 154). Samas kohtuekspertiisi aktis märgiti ka seda, et kaebajale

psühholoogi poolt tehtud uuringu tulemusena selgus, et uuritav andis temaga juhtunu osas

usaldusväärseid andmeid ning kaebajal ei esinenud 18.11.2019 muid haigusi või

tervisehäireid, mis oleksid võinud põhjustada sellised tervisenäitajad, mis kaebajal sama

päeva õhtul EMO-s fikseeriti ning ka asjaolu, et äge stressreaktsioon diagnoositi tunde hiljem

juhtunust, ei ole iseäralik, sest kaebajal kujunesid ägeda stressreaktsiooni sümptomid välja

järk-järgult.

21.4. Eeltoodu pinnalt ei saa kuidagi nõustuda halduskohtu seisukohaga, mille järgi ei piisa

kaebaja tööõnnetuse jaatamiseks temal tekkinud tervisekahjustusest, sest kaebajaga ei

toimunud 18.11.2019 õnnetust ja isegi kui temaga oleks õnnetus toimunud, siis ei ole

tervisekahjustuse tekkimisel ikkagi põhjuslikku seost kaebaja tööga või töökeskkonnaga, sest

kaebaja ja tema vahetu juhi vahel arenguvestlusel toimunu ei väljunud hariliku tööalase

suhtluse raamidest. Tööõnnetuse peamiseks tunnuseks on, et see juhtub töö käigus ning

põhjustab füüsilist või vaimset kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asja materjalide, sh

kohtuekspertiisi akti pinnalt olla vaidlust selles, et 18.11.2019. a sai kaebaja tervisekahjustuse

tema ja vahetu juhi vahel tööajal ja töökeskkonnas toimunud verbaalse konflikti tulemusena

ning juhtunuga seonduvalt diagnoositi kaebajal äge stressireaktsioon ja ta jäi

töövõimetuslehele, millest kaebaja koheselt teatas ka oma tööandjale. Sõltumata põhjusest,

miks ei märkinud perearst kohe algul töövõimetuslehele tööõnnetust (kd I, lk 122p), on hiljem

vastav tööõnnetuse teatis vastustajale siiski esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul saab juhtunut

pidada tööõnnetuseks, sest tööõnnetuse tagajärjeks võib olla igasugune tervisekahju, mitte

ainult näiteks füüsiline vigastus.

21.5. Seda, et kaebajal 18.11.2019 tekkinud ja diagnoositud äge stressreaktsioon oli seotud

samal päeval läbi viidud arenguvestlusel juhtunuga, ei saa ringkonnakohtu hinnangul kahtluse

alla seada viitega sellele, et tegemist võis lihtsalt olla kaebaja psüühika eripäraga

(soodumusega), kuna kaebajal esines ka 2017. a tööjuures konfliktsituatsioon (kolleeg kasutas

ebaviisakaid žeste ja väljendeid ning karjus tema peale), pärast mida ta tundis ennast pikemat

aega halvasti ja tema vererõhk tõusis.

Nagu juba märgitud, kinnitasid eksperdid oma arvamuses, et uuritav andis temaga juhtunu

osas usaldusväärseid andmeid ning kaebajal ei esinenud 18.11.2019 muid haigusi või

tervisehäireid, mis oleksid võinud põhjustada sellised tervisenäitajad, mis kaebajal sama

päeva õhtul EMO-s fikseeriti. Samuti selgitatakse ekspertarvamuses, et kaebajal on küll

mõningad histrioonilisele isiksusele omased tunnused, mis võivad uuritava teha

haavatavamaks ja tundlikumaks tema jaoks äärmuslikule tajutud stressiolukorrale, mistõttu

uuritaval ka tekkis äge stressireaktsioon, mis nüüdseks on üle läinud posttraumaatiliseks

stressihäireks, kuid eksperdid ei ole tuvastanud, et kaebaja selline omapära väljuks normi

piirest. Eksperdid märkisid, et kuigi kaebajal sellisele isiksusele omased tunnused esinevad, ei

esine need häire tasandil ega ka mitte rõhutatult (kd III, lk 6). Mis puudutab varasemat,

2017. a konfliktsituatsiooni, mida kaebaja ise ühes kirjas kirjeldas (kd 75p), siis ei saa selle

toimumine kuidagi välistada ega pisendada kaebajaga 18.11.2019 juhtunut ja 2017. a juhtum

ei ole ka oma tagajärjelt võrreldav 18.11.2019 toimunuga. Ringkonnakohtul pole alust

kahelda kaebaja apellatsioonkaebuses selle olukorra kohta toodud selgituses, et 2017. a, kui ta

mõõtis endal kodus ühel korral vererõhuks 236, kutsus ta tõesti endale kiirabi ning rääkis ka

kiirabile närvilisest olukorrast tööl, kuid toonane kõrge vererõhk oli tingitud eelkõige

kardioloogilisest probleemist ning kaebaja sai ka kiirabi poolt vastava diagnoosi. Pärast

kiirabi pöördus kaebaja perearsti poole, kes suunas ta kardioloogi juurde, kes pärast uuringute

tegemist määras kaebajale senini toimiva vererõhuravi. Toona ei diagnoosinud ei kiirabiarst

ega perearst tal psüühilist probleemi, vaid üksnes kardioloogilise, selgitas kaebaja.

22. Kuna 01.04.2020. a otsuses nr (3-6) 1.4-11/10137-5 toodud põhjendused ei välista

eeltoodust tulenevalt põhjusliku seose tuvastamist töö ning kaebaja saadud tervisekahju vahel,

siis on vastustaja ringkonnakohtu hinnangul põhjusliku seose puudumisele viidates ebaõigesti

kaebajaga 18.11.2019. a toimunud õnnetusjuhtumi uurimise lõpetanud.

23. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistab

halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab Tööinspektsiooni 01.04.2020. a

otsuse nr (3-6) 1.4-11/10137-5 ja kohustab vastustajat läbi viima 18.11.2019 toimunud

juhtumi uus uurimine, lähtudes kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. Eelnevast tulenevalt ei

pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda käesolevas otsuses sisuliselt ka kõiki ülejäänud

apellatsioonkaebuse ja täiendava seisukoha väiteid.

23.2. HKMS § 41 lg 3 kohaselt otsustab kohustamiskaebuse rahuldamisel vastustajale tehtava

ettekirjutuse täpsema ulatuse kohus. Riigikohus on 27.05.2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-15

(p 27) leidnud, et kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on

haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja

suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Selguse huvides tuleb see praeguse

asja resolutsioonis ära märkida. Vastustajal on võimalik resolutsioonist kõrvale kalduda vaid

juhul, kui muutub õiguslik olustik või ilmnevad uued, kohtumenetluses käsitlemata asjaolud

või tõendid, mis üheselt seavad kahtluse alla kohtu tuvastatud asjaolud.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Tartu Ülikooli

Kliinikum esitas halduskohtule kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleks-ekspertiisi

tegemise eest 17.11.2022 arve nr 22K04842 summas 760 eurot. Kaebaja tasus ettemaksu

380 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eksperdikulude suuruseks on 760

eurot, kuid põhjendatud ei ole kogu selle summa arvamine poolte menetluskulude hulka ning

eksperdikulu 380 euro ulatuses tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda.

Halduskohtus taotles kaebaja 680 euro suuruse õigusabikulu hüvitamist (kd III, lk 36-37),

samuti tasus kaebaja kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt halduskohtumenetluses

riigilõivu 15 eurot ja ekspertiisitasu ettemaksu 380 eurot. Ringkonnakohtus on kaebaja

menetluskuluks riigilõiv 20 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika põhjal on esindaja kulude väljamõistmise

eelduseks, et esindaja teeb vastavas kohtuasjas menetlustoiminguid. Praeguses asjas on

kaebaja volitatud esindaja teinud halduskohtumenetluses vaid kaks menetlustoimingut -

esitanud 16.09.2020. a seisukoha (kd II, tl 101-102) ja 19.12.2022. a menetluskulude

nimekirja (kd III, tl 36). Ülejäänud menetlustoimingud tegi halduskohtumenetluses kaebaja

ise. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikulu hüvitiseks esimese

astme kohtus sadat eurot.

Seega tuleb vastustajalt kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja

mõista kokku 515 eurot (100+380+15+20). Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud

tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtutele menetluskulunimekirja ja kuludokumente

esitanud.

25. Kaebaja taotleb, et ringkonnakohus jätaks kaebaja terviseandmete tõttu kohtuotsuse

avaldamata või avaldaks selle osaliselt ning otsuse avaldamisel kasutaks nime asemel

tähemärki X ning väldiks otsuses terviseandmeid ja andmeid, mis viitavad äratuntavalt

kaebaja isikule. Kuna otsus sisaldab ka teiste füüsiliste isikute nimesid, tuleb otsuse

avaldamisel asendada ka nende isikute nimed tähemärkidega. Ringkonnakohus asendab

HKMS § 175 lg-le 3 tuginedes otsuse avaldamisel kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed

tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)