3-23-748/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.01.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-748

Haldusasi

MTÜ

David

Oistrahhi

Festival

kaebus

tühistada

kultuuriministri 08.03.2023 käskkirja nr 7-2/.1/2023_18 p-

d 2.15 ja 2.17 ja kohustada Kultuuriministeeriumi kaebaja

taotlust uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ David Oistrahhi Festival, seaduslik

esindaja Allar Kaasik

Vastustaja – Kultuuriministeerium, volitatud esindaja Mari

Kõrtsini

Asja läbivaatamine

09.01.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde kaebaja 11.01.2024 menetlusdokument koos lisadega ning vastustaja

23.01.2024 vastus kohtunõudele koos lisadega.

2. Rahuldada kaebus. Tühistada kultuuriministri 08.03.2023 käskkirja nr 7-2/.1/2023_18

p-d 2.15 ja 2.17 ja kohustada Kultuuriministeeriumi MTÜ David Oistrahhi Festival

08.12.2022 taotlusi uuesti läbi vaatama.

3. Mõista Kultuuriministeeriumilt MTÜ David Oistrahhi Festival kasuks välja

menetluskulud summas 20 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.02.2024 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ David Oistrahhi Festival esitas 08.12.2022 kaks taotlust (reg nr 7-2/5804 ja 7-2/5812)

toetuse eraldamiseks taotlusvoorust “Muusikafestivalid ja suursündmused“ 2023. a I voor.

2. Kultuuriministri 08.03.2023 käskkirjaga nr 7-2/.1/2023_18 (edaspidi ka: vaidlustatud

käskkiri) otsustas kultuuriminister mitte rahuldada MTÜ David Oistrahhi taotlusi järgmiselt: 7-

2/5804 Mittetulundusühing David Oistrahhi Festival Muuseumimuusika (käskkirja p 2.15) ja

7-2/5812 Mittetulundusühing David Oistrahhi Festival Hiiumaa Kirikumuusika Festival

(käskkirja p 2.17).

3. Tallinna Halduskohtusse saabus 09.04.2023 MTÜ David Oistrahhi Festival kaebus, milles

viimane palub tühistada Eesti Vabariigi kultuuriministri käskkirja nr 7-2/.1/2023-18 p-d 2.15 ja

2.17 täielikult ja kohustada vastustajat kaebaja taotlused uuesti läbi vaatama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Vaidlustatud käskkiri koostati hindamiskomisjoni 06.01.2023. a koosoleku protokolli nr: 2-

1.9/2023_14 alusel ja 2.‒3. märtsi 2023. a e-koosoleku protokolli nr: 2- 1.9/2023_14_1 alusel

ning vastustaja ise taotluste sisusse üldse ei süvenenud. Kaebaja tutvunud komisjoni töö

korraldusega, komisjoni moodustamise asjaoludega jne, jõudis kindlale järeldusele, et ministri

käskkirja aluseks olnud komisjoni töös ei kohaldatud haldusmenetluse seadust (HMS) selle

sisulise tähenduse seisukohalt võetuna, vaid üksnes vormiliselt. Komisjoni ettepanek ei olnud

mitte nõuandev, nagu ta peaks tegelikkuses olema, vaid see kujunes alusdokumendiks

vaidlustatud kärkkirjale. Viimane tähendab, et minister koostas käskkirja üks-üheselt nii, nagu

„nõuandev“ hindamiskomisjon ette kirjutas ning ei süvenenud ega kontrollinud mingil viisil

komisjoni nõuannete objektiivsust ühe või teise taotluse suhtes tehtud järelduse osas.

Kultuuriministri käskkirjas, mis on haldusakt, puuduvad mistahes põhjendused kaebajale

taotluse mitte eraldamiseks, mis on vastuolus HMS-ga. Vaidlustatud käskkirjas olev kaudne ja

umbmäärane viide mingile komisjoni protokollile ei ole piisav. Taotluse hindamine

(protokollis) on üldsõnaline ja läbipaistmatu. Komisjoni otsusest ei selgu, kuidas kujunes

lõpphinne. Isegi, kui oletada, et komisjoni otsus oli ministrile siduv (tegelikult muidugi ei

saanud see siduv olla), siis kuidas minister sai kontrollida või kontrollis komisjoni poolt

kujundatud lõpphinde objektiivsust? Seda vaidlustatud käskkirjast ega teistest dokumentidest

ei

selgu.

Minister

on

õigusvastaselt

delegeerinud

enda

kohustused

mingile

hindamiskomisjonile, s.t et nimetatud komisjon on asunud ministri rolli ning on teinud otsused

ministri eest ja tema nimel. Selline teguviis ei ole kooskõlas ühegi õigusaktiga. Kaebaja ei ole

leidnud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, millal või mil viisil minister komisjoni protokollis

kirjas olevate otsustuste õigsust ja objektiivsust kontrollis.

2) Hindamiskomisjoni tööst võtsid osa haldusmenetluse lahendist huvitatud inimesed (7 -

liikmelisest komisjonist 5 liiget), kes oma huvitatust lõpptulemusest tõendasid allkirjaga.

Selline tegevus on vastuolus HMS-ga. Huvitatud komisjoniliikmete projektidele eraldati kogu

eelarvest 36%. Riiklike toetuste jagamisel on ministeeriumil suur otsustamisvabadus, kuid

maksumaksja raha jagada siseringis ja siseringile, rikub kõigi teiste taotlejate subjektiivseid

õigusi, sh ka kaebaja õigusi. Tegemist on korruptsioonihõngulise tegevusega olukorras, kus

toimitakse põhimõttel „ määran toetuse iseendale“.

3) Hinnang kaebaja taotluste kohta on üldsõnaline ja ilma põhjendusteta ja sellega kaebaja rahul

olla ei saa. Näiteks jääb arusaamatuks väide: „Kõik taotluses välja toodud eesmärgid ei ole

vastavuses taotlusvooru eesmärkidega.“ Kaebaja möönab, et ta on kaasanud projekti Eestis

elava muusiku ja ühtlasi Ukraina sõjapõgeniku ning seoses sellega ka n.-ö Ukraina teema.

hindamiskomisjoni hinnangust ei selgu, kas see on voorus või puudus. Kaebaja on seisukohal,

et Eestis resideeruva meile sõbraliku riigi (Ukraina) muusiku integreerimine Eesti muusikasse

on innovatsiooniline lähenemine nii publiku huvitatuse tõstmise kui ka suure sõjapõgenike

kogukonna kultuurilise teenindamise osas, rääkimata Eesti vankumatust toetusest Ukrainale.

Arvestades eelpool mainitut jääb mõistmatuks ka komisjoni väide: „Sündmuse mõju

piirkonnale on kõrge, samas jääb tegevuste laiem ühiskondlik tähtsus keskmiseks.“ Kaebaja

just eelpool kirjeldas, milles seisneb laiem ühiskondlik tähtsus. On ilmselge, et komisjoni

sellekohane põhjendus (puudub laiem ühiskondlik tähtsus või on see keskmine) on pahatahtlik,

asjatundmatu ja otsitud. Komisjon nõuab projektidelt detailideni konkreetseid selgitusi, samas

oma seisukohti esitatakse mõistmatute aktsioomidena. Kui festivali mõju piirkonnale

(Hiiumaale?) on kõrge, kuidas siis mõista, et laiem ühiskondlik tähtsus on keskmine (mandrile

või Euroopa Liidule?).

4) Komisjoni hinnang on asjatundmatu. Näiteks väide: „Samuti ei tule taotlusest välja, millistest

teostest planeeritakse seadeid teha.“ Kuna väide on seotud flööt, tšello ja banduura

programmiga, peaks olema igale asjatunlikule hindajale selge, et sellise koosseisuga

kammeransamblile ei ole kirjutatud originaalmuusikat või vähemalt loetletud teoste

nimekirjaga tutvudes peaks asjatundlikus olema sel tasemel, et mõista ‒ planeeritavad teosed ei

ole kirjutatud antud kammerkoosseisule. Lisaks rõhutab kaebaja, et komisjoni hinnangus on

olulised faktivead, näiteks:- „...ei ole taotlusvooru keskne sihtrühm välisturistid.“ Taotluses on

selgelt märgitud sihtrühmana "turistid, teavitamine toimub koostöös Soome Tuglas-seltsiga,

projekti eesmärkides on märgitud suunitlus Soome turistidele jne; Samas on välja toodud, et

keerukama helikeelega teostest on tehtud lihtsustatud variandid, mis vähendab tegevuste

valdkondlikku tähtsust. Midagi taolist ei leidu taotlustes. Vastupidi: on märgitud, et kuna Eesti

heliloojate esitamisele tulevad teosed Soome helilooja laulude teemadele on kohati

komplitseeritud, siis esitatakse samas ka laulude originaalid. Ka on esitatud etteheide, et osad

summad on eelarves ülehinnatud (nootide ettevalmistamine). Taotluses on esitatud Eestis

kasutatavad noodigraafika hinnad lahtikirjutatult ja läbipaistvalt. Ka on puudusena välja

toodud, et kaasatud ei ole Hiiumaa regionaalset Kultuurkapitali ning teisi kohalike rahastajaid.

Taotluses on märgitud Hiiumaa Vallavalitsuse ja Kultuurkapitali kaasamine, mis on kergesti

kontrollitavad.

5) Komisjoni otsusest ei selgu, kuidas kujunesid lõpphinded, mille alusel oleks võimalik

kontrollida aritmeetiliste tehingute õigsust. Teabanõude korras küsitud hindamisdokumente ei

väljastatud (teabenõu esitati 5.3.23, vastati 11.3.23) ja see teguviis ei ole seadusega kooskõlas

ning võttis võimaluse kaebajal iseseisvalt ja kohtu abita aritmeetiliste tehingute õigsust

kontrollida.

6) Kaebajale jääb arusaamatuks, miks vastustaja ei anna võimalust toetuste eraldamise/mitte

eraldamise kohta, sh hindamiskomisjoni dokumentidele vaiet esitada ehkki tegemist on

haldusmenetlusega.

5. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Kõik kaebaja taotlusi puudutavad hinnangud kajastuvad vaid komisjoni 06.01.2023

protokollis nr 2-1.9/2023_14 (mitte 2.-3.2023 koosoleku protokollis).

2) Käesoleval juhul on võimalik rakendada üksnes ilmselgete vigade testi ehk kontrollida, kas

vastustaja tegevus on olnud ilmselgelt meelevaldne või ebaõige. Kohtu kontroll on piiratud,

sest kaebaja õiguste riive intensiivsus ja seotus põhiõigustega on vähene, taotlusvooru eelarve

on piiratud ja vaidlus on olulises osas esteetilise iseloomuga. Taotlusvooru eelarve oli 528 000

eurot. Vooru laekus 48 taotlust kogusummas 1 205 840 eurot ja 61 senti. Olukorras, kus

taotlusvooru esitatud taotluste maht on rohkem kui kaks korda eelarvest suurem, on paratamatu,

et ka paljud head taotlused võivad jääda rahuldamata. Taotluste eeldatava tiheda konkurentsi

olukorras tuleb ka headel ja toetust väärivate projektide korral leppida, et suur osa taotlustest

jäävad rahuldamata ning ühelgi toetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust nõuda just oma

taotluse rahuldamist.

3) Kaebaja taotluste hindamine toimus kultuuriministri 12.11.2018 määruse nr 4

„Muusikafestivalide ja suursündmuste toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi: määrus nr 4) §

12 lõikes 2 sätestatud hindamiskriteeriumide ja osakaalude alusel ning kooskõlas

kultuuriministri 01.01.2022 käskkirjaga nr 171 kinnitatud taotlusvooru hindamismetoodikaga

(edaspidi: hindamismetoodika). Taotlusvooru hindamiskomisjon (edaspidi ka: komisjon) on

moodustatud kultuuriministri 01.11.2022 käskkirjaga nr 174. Komisjoni kuuluvad

muusikavaldkonna tunnustatud eksperdid MTÜ-st Eesti Muusikafestivalid, MTÜ-st Eesti

Pärismuusika Keskus, Eesti Muusikanõukogust, Eesti Heliloojate Liidust, Eesti Interpreetide

Liidust ja Eesti Jazzliidust. Lisaks oli komisjoni töösse kaasatud finantsekspert, kes hindas

eraldi kõikide taotluste puhul neljandat hindamiskriteeriumit ehk tegevuste eelarve

realistlikkust, sh kuluefektiivsust. Kaebaja esitatud taotlusi hinnati 06.01.2023 toimunud

komisjoni koosolekul. Koosoleku arutelu käigus hinnati taotluste tugevusi ja nõrkusi määruse

nr 4 § 12 lõikes 2 sätestatud hindamiskriteeriumide raames ja lähtudes taotlusvooru

hindamismetoodikast. Komisjon on nõuandev organ ning selle liikmed lähtusid taotluste

hindamisel hindamismetoodikast ning oma professionaalsest teadmisest ja kogemusest

muusika valdkonnas. Vastustajal ei ole põhjust kahelda hindamiskomisjoni liikmete aususes

ega professionaalsuses.

4) Kaebaja taotluse kohta on toodud põhjendused iga hindamiskriteeriumi lõikes. Protokollis

toodi välja põhjenduse tuum, st taotluse silmatorkavad tugevad ja nõrgad küljed, mis omasid

kaalu lõpphinnangu kujundamisel. Komisjoni liikmete hinnangud, samuti koondhinnang ja

sellest lähtudes ka pingerida kujundati lähtudes taotluses toodud teabest. Iga komisjoni liige

(kes ei olnud taandatud) esitas koosolekul suuliselt oma arvamuse ja argumendid ning komisjon

kujundas nendest lähtudes oma hinnangu taotlusele. Hinnangutele tuginedes koostas komisjon

ühiselt lõpliku pingerea. Otsused (sh koondhinded) võeti vastu konsensuslikult, eriarvamusi ei

olnud.

5) Kaebuse punktis 3.17. toodud etteheited (projekti eesmärke ja ühiskondlikku tähtsust

käsitlevate põhjenduste kohta) ei ole arusaadavad ega selgelt põhjendatud. Eelduslikult viitab

kaebaja seejuures taotlusele 1. Selles taotluses välja toodud projekti eesmärgid on: „Arendada

erinevate kultuurivaldkondade vahelist koostööd. Väärtustada Eesti muusikat Eesti

muuseumites. Väärtustada Ukraina rahva võitlust vabaduse eest, tutvustada nende rahvapilli ja

muusikat. Anda võimalust elatise teenimiseks ukraina põgenikul, professionaalsel muusikul“.

Komisjon vaatles projekti eesmärke vastavuses taotlusvooru eesmärkidega ning leidis, et kõik

taotluses välja toodud eesmärgid ei vasta taotlusvooru eesmärkidele. Vastustajale jääb

arusaamatuks, milles seisneb seejuures kaebaja viidatud faktiviga. Lisaks juhib vastustaja

tähelepanu sellele, et kaebaja on kaebuse punktis 3.17 rääkinud taotlustest segamini. Kaebaja

kirjeldab taotluses 1 (Muuseumimuusika) toodud projekti eesmärke ning projekti raames

ukraina muusiku kaasamist, mille järel ütleb, et sellest tulenevalt jääb selgusetuks komisjoni

väide „sündmuse mõju piirkonnale on kõrge, samas jääb tegevuste laiem ühiskondlik tähtsus

keskmiseks“. Selle hinnangu on komisjon aga andnud hoopis taotluse 2 (Hiiumaa

Kirikumuusika Festival) kohta. Laiema ühiskondliku tähenduse puhul hindab komisjon, milline

on festivali mõju ja tähendus kogu valdkonnale. See on selgelt erinev regionaalsest mõjust,

mille puhul hinnatakse sündmuse toimumise koha põhjendatust, mõju kohalikule

elanikkonnale, võimalikult laia piirkondlikku haaret ning sündmusele ligipääsu, samuti

konkurentsivõimekust teiste samas piirkonnas ja valdkonnas toimuvate sündmustega (vt ka

hindamismetoodika p 2.2.1.). Tegu on erinevalt mõõdetavate ja hinnatavate asjaoludega, seega

võivad need üksteisest erineda.

6) Kaebuse punktis 3.20 väidab kaebaja, et komisjoni hinnang teoste seadete osas on

asjatundmatu (puudutab taotlust 2). Vastustaja ei nõustu sellega. Komisjon on nimetatud

hinnangu andmisel viidanud taotluse ettevalmistuse astmele, samuti vaadelnud esitatud

andmete korrektsust ja põhjalikkust. See, kas ja millisel määral oleks komisjon puuduolevaid

andmeid saanud ise tuletada, ei ole selles kontekstis relevantne. Komisjon ei oleks ka saanud

andmeid seadete osas ise tuletada, sest komisjonil ei ole kogu infot selle kohta, millistest

teostest on taotlejal plaan ning õigus seadeid teha.

7) Taotluse 2 kohta koostatud hinnangus on komisjon välja toonud, et „taotlusvooru keskne

sihtrühm ei ole välisturistid“. Kaebaja sellega ei nõustu (kaebuse punkt 3.21) ning väidab, et

tegu on faktiveaga. Vastustajale jääb see väide arusaamatuks ning näib, et kaebaja on komisjoni

hinnangut valesti lugenud. Eeltoodud lause puudutab taotlusvooru sihtrühma, mitte hinnatava

taotluse või projekti oma, nagu ekslikult arvab kaebaja. Taotlusvooru eesmärgid ja sihtrühm on

kirjeldatud määruses ning välisturistid selgelt ei ole taotlusvooru keskseks sihtrühmaks. Samuti

ei nõustu vastustaja kaebuse punktis 3.21 välja toodud etteheitega, mis puudutab lihtsustatud

variantide kasutamist festivali programmis (taotlus 2). Komisjon on vastava seisukoha võtnud

taotluses esitatud teabele tuginedes. Näiteks on taotluses kirjeldatud, et „Mika Piiparise helikeel

on väga lähedane Soome rahvalauludele ja seetõttu kergesti kuulatav“, samuti, „kuna Eesti

heliloojate teosed on kohati komplitseeritud arendusega, esitatakse kontserdil teoste originaalid

lauluna harfi saatel.“ Viimase lause on välja toonud ka kaebaja, öeldes, et teoste originaalid

harfi saatel tulevad esitusele lisaks Eesti heliloojate teostele (mitte nende asemel), kuid sellist

infot taotlusest välja lugeda ei saa.

8) Kaebuse punktis 3.21 seab kaebaja kahtluse alla ka nootide ettevalmistamist puudutava

eelarverea kohta antud hinnangu (taotlus 2). Vastustaja sellega ei nõustu ning leiab, et ka see

komisjoni seisukoht on korrektne. Festivali programmis tulevad suures osas esitusele

heliloojate poolt juba valmis kirjutatud lood ning seaded, mille hulka ei ole taotluses

täpsustatud, kirjutatakse enamasti kohe noodiprogrammi (st neile ei ole noodigraafikat vaja).

Seega ei ole võimalik tuvastada, milliste teoste noodigraafikaga on tegemist ning kaebaja ei ole

seda ka ise täpsustanud. Lisaks on kaebuse punkti 3.21 kohaselt väär komisjoni seisukoht, et

„kaasatud ei ole Hiiumaa regionaalset Kultuurkapitali ja teisi kohalikke rahastajaid“ (taotlus 2).

Seda kaebaja hinnangul selle tõttu, et Kultuurkapital, milles kaebaja hinnangul selgelt sisaldub

ka Hiiumaa ekspertgrupi eraldatud toetus, ja Hiiumaa vallavalitsus, on taotluses toetajatena

välja toodud. Erinevalt kaebaja öeldust ei selgu siiski taotlusest, et eelarves väljatoodud

Kultuurkapitali panus sisaldab endas ka Hiiumaa kohaliku ekspertgrupi eraldatud toetust.

Komisjon ei oleks saanud seda ka eeldada. Hiiumaa Vallavalitsus on küll taotluses välja toodud,

kuid

selle

osas

on

märgitud,

et

toetuse

eraldamise

otsus

tehakse

märtsis

(Kultuuriministeeriumile esitati taotlus detsembris 2022). Lisaks vallavalitsusele kohalikke

rahastajaid taotlusesse märgitud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et ka rahastajaid

puudutav komisjoni põhjendus on korrektne.

9) Mõlema taotluse osas on komisjon korduvalt oma hinnangus välja toonud taotluse madalat

ettevalmistuse ja põhjalikkuse taset ning heitnud ette taotluse ning selles kirjeldatud tegevuste

üldsõnalisust. Mitmed komisjoni põhjendused, mille ümberlükkamist kaebaja taotleb,

kirjeldavad seda, kuidas teatud info on taotlusest puudu või ei ole esitatud piisavalt põhjalikult.

Tegu on vaid fakti nentimisega – et taotluses esitatud andmed on üldsõnalised – mistõttu jääb

vastustajale arusaamatuks, kuidas võivad sellised etteheited olla asjatundmatud või kujutada

endast faktivigu.

10) Lähtudes hindamismetoodika punktist 1.15 peab taotluse rahastamise kaalutlemiseks

taotluse lõplik punktisumma olema vähemalt 65 punkti 100-st. Kaebaja taotluse 1 lõplik

punktisumma (koondhinne) on 61,71 punkti ja taotluse 2 lõplik punktisumma (koondhinne) on

62,29 punkti. Hindamiskomisjoni hindamistulemuste põhjal ning hindamismetoodika punktide

1.15 ja 1.20 alusel ei kuulu taotlused rahuldamisele. Komisjon ei teinud otsust, vaid ettepaneku

ministrile. Otsuse tegi minister lähtudes komisjoni ettepanekust. Selline menetlus on

õiguspärane ja kooskõlas HMS-ga. Konsensus hinnangute andmisel tähendab seda, et kõik

komisjoni liikmed, kellel oli konkreetse taotluse osas õigus hinnangut anda, andsid selle

üksmeelselt. Kui komisjoni liikmel oli taotluse osas huvide konflikt, siis see fikseeriti (leitav

protokollide konteineris, lisa 5), komisjoni liige lahkus selle taotluse hindamise ajaks ruumist

ning tal puudus õigus taotlusele oma hinnangut või seisukohta anda. Komisjoni koosoleku ajal

viibis ruumis ka mitu ministeeriumi teenistujat, kes komisjoni töös ei osalenud, kuid kes aitasid

tagada komisjoni töö korrektsust ja objektiivsust, sealhulgas seda, et taotlusest huvitatud isikud

konkreetse taotluse hindamise ajaks ruumiks lahkuks. Sellest tulenevalt ei ole vastustajal alust

kahelda komisjoniliikmete erapooletuses. Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse punktides 3.4

ning 3.8. väljatooduga, mille kohaselt minister ei tutvunud ega süvenenud protokollis

olevatesse põhjendustesse, samuti väitega, et vaidlustatud käskkirja näol on tegu suvaaktiga.

Need väited on meelevaldsed ning tõendamata. Vaidlustatud käskkirja allkirjastades kinnitab

minister, et käskkirjas, sealhulgas protokollis kirjeldatu, väljendab tema tahet. HMS § 56 lg 1

kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema

kirjalikult põhjendatud. Sama sätte teise lause kohaselt esitatakse haldusakti põhjendus

haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

Põhjendused otsuse tegemisel on leitavad protokollist ning viide komisjoni protokollile on

haldusakti ehk ministri käskkirja preambulas. Viide on selge ja täpne, seega ei saa nõustuda

kaebuse punktiga 3.7, et viide komisjoni protokollile on käskkirjas kaudne ja umbmäärane.

Samuti ei ole korrektne kaebuse punktis 3.8. toodu, et kui minister lähtunuks protokollis

olevatest põhjendustest, pidanuks need kohustuslikus korras ka käskkirjas kirjas olema –

viitamine on õiguspärane ja lubatud HMS § 56 lõike 1 järgi.

11) Kaebuses viimasena toodud etteheide, et vastustaja ei võimalda hindamiskomisjoni

protokollile vaide esitamist, ei ole asjakohane. Esiteks ei ole hindamiskomisjoni protokoll

eraldiseisvana vaidlustatav, kuivõrd kujutab endast enne vaidlustatud käskkirja välja andmist

toetuse andja sisemist töödokumenti. Protokollis sisalduvad põhjendused on vaidlustatavad

käskkirja kui haldusakti raames. Teiseks ei ole vaide esitamist piiranud mitte vastustaja enda

kaalutlusel, vaid vaide esitamise keeld tuleneb HMS § 71 lõikest 2. Selle kohaselt ei saa vaiet

esitada haldusorgani, kelle üle teostab teenistuslikku järelevalvet Vabariigi Valitsus, akti või

toimingu peale. Kultuuriministeeriumi üle teostab järelevalvet Vabariigi Valitsus ning sellest

tulenevalt tuleb Kultuuriministeeriumi poolt tehtud otsuste osas pöörduda otse kohtusse.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Kaebaja on tõstatanud küsimuse seoses hindamiskomisjoni

koosseisuga. Kaebaja leiab, et hindamiskomisjoni tööst võtsid osa haldusmenetluse lahendist

huvitatud isikud, st isikud, kelle projektid konkureerisid samas taotlusvoorus ja kes olid

huvitatud konkursi lõpptulemusest. Lisaks tõi kaebaja kohtuistungil välja segaduse

hindamiskomisjoni 06.01.2023 ja 2.-3. märtsi 2023 koosolekute dokumenteerimisel. Kaebaja

väitis, et protokollid on koostatud samal ajal, ka tekitas kaebajal küsitavusi komisjoni liikmete

arv ‒ erinevatel koosolekutel osales erinev arv komisjoni liikmeid, samas kui 06.01.2023

koosolekul puudujaid (Imbi Tarum) ei ole kajastatud. Kuna 09.01.2024 kohtuistungil ei

õnnestunud kaebaja väiteid ammendavalt käsitleda, kuna kaebaja ei olnud haldusasja juurde

esitanud Kultuuriministeeriumist talle saadetud dokumente, tuli kaebajal enda väited tõendavad

dokumendid esitada kohtule 11.01.2024, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja 11.01.2024

menetlusdokument koos lisadega tuleb võtta asja juurde.

7. Kohtule ei nähtu haldusasjas 3-23-748 edastatud menetlusdokumentidest, et 2023. a märtsi

ja jaanuari hindamiskomisjonide protokollid oleksid allkirjastatud samal ajal. Vastustaja

18.05.2023 vastusest kaebusele (lisa 5) nähtub, et 2.-3. märtsi protokoll on allkirjastatud

06.03.2023. Samasse digikonteinerisse on lisatud 06.01.2023 koosolekuga seotud materjalid

(sh 06.01.2023 hindamiskomisjoni koosoleku protokoll), mis on digitaalselt allkirjastatud

20.02.2023. Kohtule ei nähtu, mh kaebaja 11.01.2024 dokumentidest, et protokollid oleksid

allkirjastatud samal ajal.

8. Kohus märgib, et määruse nr 4 § 12 lg 1 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud taotlusi

hindab kultuuriministri moodustatud hindamiskomisjon, mille koosseisu avalikustab toetuse

andja

oma

veebilehel

hiljemalt

kalendripäeva

enne

taotlusvooru

avamist.

Hindamismetoodika p 1.2 kohaselt on hindamiskomisjon kuni 7-liikmeline ning moodustatakse

laiapinnaliselt valdkonna ekspertidest ja Kultuuriministeeriumi esindaja(te)st. Kultuuriministri

01.11.2022 kärkkirjaga nr 174 on moodustatud hindamiskomisjon Kultuuriministeeriumi 2023.

aasta eelarves taotlusvoorule „Muusikafestivalid ja suursündmused“ ette nähtud vahenditest

toetuse jaotamise ettepanekute tegemiseks kultuuriministrile järgmises koosseisus: esimees Ivo

Lille

(Kultuuriministeeriumi

muusikanõunik),

liikmed:

Imbi

Tarum

(MTÜ

Eesti

Muusikafestivalid), Lauri Õunapuu (MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus (August Pulsti

õpistu)), Kerri Kotta (Eesti Heliloojate Liit), Kirke Karja (Eesti Jazzliit), Ott Maaten (MTÜ

Eesti Muusikanõukogu) ja Henry David Varema (Eesti Interpreetide Liit). Kultuuriministri

12.01.2023 käskkirjaga nr 9 kutsus kultuuriminister 2023. a taotlusvooru „Muusikafestivalid ja

suursündmused“ esimese vooru perioodiks komisjoni liikme kohalt tagasi Imbi Tarumi ning

määras 2023. a taotlusvooru „Muusikafestivalid ja suursündmused“ esimese vooru perioodiks

komisjoni liikmeks Marko Lõhmuse.

9. Kultuuriministri 12.01.2023 käskkiri nr 9 edastati kohtule esmakordselt kaebaja 11.01.2024

menetlusdokumendi lisana. Sellest dokumendist saab teha järelduse, et hindamiskomisjoni

06.01.2023 koosolekul osales komisjoni liikmena M. Lõhmus, kes ei kuulunud tollel hetkel

hindamiskomisjoni koosseisu. Kultuuriministri 01.11.2022 käskkirjaga nr 174 moodustati

hindamiskomisjon, mille liikmete hulgas oli MTÜ Eesti Muusikafestivalide esindajana Imbi

Tarum. I. Tarum kutsuti hindamiskomisjonist tagasi ja tema asemel määrati komisjoni liikmeks

M. Lõhmus kultuuriministri 12.01.2023 käskkirjaga nr 9. Asjaoludest nähtuvalt ei saanud M.

Lõhmusel olla komisjoni liikme volitusi enne 12.01.2023, st 06.01.2023. Kohus andis

vastustajale 22.01.2024 kohtunõudega võimaluse olukorda selgitada.

Vastustaja esitas vastuse 23.01.2024. Vastustaja tõi välja, et 02.01.2023 andis MTÜ Eesti

Muusikafestivalid Kultuuriministeeriumile teada, et I. Tarum on haigestunud ning MTÜ-d

esindab komisjonis M. Lõhmus. Samal päeval alustas Kultuuriministeerium komisjoni

muutmise käskkirja vormistamist ministeeriumi dokumendihaldussüsteemis. 06.01.2023

toimus komisjoni koosolek, millest võttis osa M. Lõhmus, kes on samal päeval allkirjastanud

ka huvide konflikti deklaratsiooni, milles toob välja ühe taotluse, mille osas tal on huvide

konflikt. Samas deklaratsioonis on M. Lõhmus kinnitanud, et ta on hindamise läbiviimisel

erapooletu, samuti, et seotud isiku taotluse hindamisel ta ei osale ning taandab ennast

otsustusprotsessist. M. Lõhmus seda ka tegi. Kahetusväärselt on komisjoni koosseisu

muudatuse käskkiri saanud allkirja alles 12.01.2023 ehk peale esimese komisjoni koosoleku

toimumist. Kultuuriministeerium on seisukohal, et kuigi tegu on menetlusnõude rikkumisega,

siis see ei mõjutanud ega saanud mõjutada asja otsustamist. Komisjoni liikmeteks on valdkonna

esindusorganisatsioonide esindajad, liikmed komisjoni valivad organisatsioonid ise ning

Kultuuriministeerium valikuprotsessis ei osale. Ministri käskkiri on ministeeriumi

dokumendihaldussüsteemis koostatud ning kooskõlastusringi läbinud, sealjuures jõudnud

ministrini 06.01.2023. See tähendab, et kuigi ministri allkiri viibis, siis dokument komisjoni

liikme muutmise kohta oli komisjoni koosoleku ajaks olemas. Veelgi enam – minister

allkirjastas toetuse eraldamise käskkirja 08.03.2023. Käskkirjas sisaldub viide komisjoni

protokollile, kus on toodud välja M. Lõhmuse osalemine komisjoni töös (sh 06.01.2023

hindamiskoosolekul). Käskkirja allkirjastades kinnitas minister, et käskkirjas ja protokollis

kirjeldatu (sh M. Lõhmuse osalemine 06.01.2023 hindamiskoosolekul), väljendas tema tahet.

Seega kiitis minister käskkirja allkirjastades komisjoni töö heaks, sh ka M. Lõhmuse osalemise

06.01.2023 hindamiskoosolekul.

10. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 52 lg 4

kohaselt jõustub ministri käskkiri allkirjastamise päeval, kui käskkirjas endas ei sisalda

hilisemat tähtpäeva. VVS ei võimalda anda ministri käskkirja tagasiulatuvalt ja selliselt ei ole

kultuuriministri 12.01.2023 käskkiri nr 9 ka vormistatud. Määruse nr 4 § 12 lg-st 1 tulenevalt

peab hindamiskomisjon olema kultuuriministri poolt moodustatud ning selle koosseisu

avalikustab toetuse andja veebilehel hiljemalt 14 kalendripäeva enne taotlusvooru avamist. M.

Lõhmuse osas neid nõudeid ei järgitud. Määrusest nr 4 ega teistest õigusaktidest (nt

hindamiskomisjoni töökord) ei tulene, et esindus hindamiskomisjonis oleks erinevatel

institutsioonidel või ühendustel, kes vabalt oma liikmeid vahetada ja asendada saavad.

Määrusest nr 4 tulenevalt määrab hindamiskomisjoni (isik)koosseisu minister ja selliselt on

kultuuriministri 01.11.2022 kärkkiri nr 174 vormistatud, st määratud on hindamiskomisjoni

koosseis nimeliselt. Hindamiskomisjoni töökord ega muud õigusaktid ei näe ette

asendusliikmete määramist ja komisjoni töös osalemist. Seega ei ole hinnangut kaebaja

taotluste kohta andnud õigusaktide nõuetele vastav hindamiskomisjon.

11. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja taotlused said punkte

vastavalt 61,71 (Muuseumimuusika) ja 62,29 (Hiiumaa Kirikumuusika Festival), jäädes pisut

alla 65 punkti künnise, mis hindamismetoodika p-de 1.15 ja 1.20 kohaselt tõi kaasa automaatselt

taotluse rahuldamata jätmise. Arvestades küllaltki nappi künnise alla jäämist, ei ole võimalik

kindlalt väita, et M. Lõhmuse asemel mõne teise hindamiskomisjoni liikme osaledes ei võinuks

kaebaja lõppastmes rahastust saada. Seega ei nõustu kohus vastustajaga, et tegemist on

menetlusliku eksimusega, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Hindeid taotluse kohta

annavad konkreetsed komisjoni liikmed, mitte organisatsioonid, kust komisjoni liikmed

pärinevad. Seega ei saa teha järeldust, et taotlustele antud punktiskoor oleks ka teise komisjoni

kooseisu puhul olnud samasugune. Olukorras, kus kaebaja taotlustele andis hinnangu seaduse

nõuetele mitte vastav komisjon, ei saa kultuuriminister komisjoni hinnangut tagantjärele „heaks

kiita“. HMS ei näe sellist võimalust ette. Ainus erisuse võimalus on HMS §-s 58 toodud alus,

kuid sellise olukorraga praegusel juhul ei ole tegemist, nagu kohus leidis.

12. Kuna tegemist on olulise menetlusliku rikkumisega, toob see endaga kaasa kaebuse

rahuldamise. Seetõttu kaebaja teisi väiteid ei ole tarvis käsitleda, kuna need lõpptulemust ei

muuda. Kohus toob siiski välja, et analoogseid kaebaja etteheiteid on kohtud käsitlenud kaebaja

varasemates kaebustes (haldusasjad 3-22-541, 3-22-1610), milles kaebaja kaebused jäid

lõppastmes rahuldamata (TlnRngKo 31.05.2023, 3-22-541, TlnRngKo 31.10.2023, 3-22-

1610). Nendes haldusasjades esitatud kaebustes, mis puudutasid küll teisi taotlusvoore teistest

ajaperioodidest, on kaebaja esitanud sarnaseid väiteid hindamise kohta tervikuna,

hindamiskomisjoni otsuste läbipaistvuse, komisjoni komplekteerimise (huvide konflikt,

toetuste jagamine iseendale), ministri rolli jms kohta. Kohtud on nendes haldusasjades

rõhutanud, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetusele, tegemist on piiratud kohtuliku

kontrolliga ning vastustajal on avar otsustusruum nii taotlusvooru tingimuste seadmisel kui ka

taotluse vastavuse kontrollimisel. Kohtud on pidanud võimalikuks rakendada üksnes ilmselgete

vigade testi, s.t kontrollida, kas vastustaja tegevus ei ole olnud ilmselgelt meelevaldne või

ebaõige. Ka on kohtud rõhutatud, et arvestades taotlusvooru olemust ja eesmärki, ei saa eeldada,

et hindamistulemus oleks kõikides aspektides üheselt mõõdetav. Kohtud on möönnud, et

vastustaja võis vaidlustatud käskkirja põhjendamisel tugineda hindamiskomisjoni koosoleku

protokollile ning oleks põhjendamatu eeldada, et haldusorgani juht viiks kogu haldusmenetluse

ise algusest lõpuni läbi. Seega analoogsed väited käesolevas kaebuses ei viiks tõenäoliselt

kaebuse rahuldamiseni, kuna hindamiskomisjoni töökorraldus on analoogne varasemalt

kohtuliku kontrolli läbinud menetlusele. Kohus siiski märgib, et olukord, kus

hindamiskomisjoni liikmed on seotud projektidega, mis konkureerivad piiratud ressurssi

tingimuses toetusele koos teiste taotlustega, mille kohta needsamad komisjoni liikmed annavad

oma hinnangu ja määravad projekti edukuse, tekitab küsimuse näivuse aspektist. Selline

hindamise korraldus ei näi kõrvaltvaatajale õiglane ega läbipaistev, kuigi komisjoni liikmed

end otseselt endaga seotud taotluste hindamiselt taandavad. Kohus möönab, et reaalset huvide

konflikti tõendada sellises olukorras on raske ning seda ei pruugigi tegelikkuses eksisteerida.

Sellele vaatamata tuleb püüelda hindamise korralduse poole, mis mitte üksnes ei oleks sisuliselt

õiglane ja läbipaistev, vaid ka näiks kõrvaltvaatajale ning protsessis osalejale sellisena. HMS

§-s 1 on haldusmenetluse läbiviimisel rõhutatud selle kohtuliku kontrolli vajadust. See hõlmab

ka haldusmenetluse asjakohast dokumenteerimist. Kuigi hindamisotsuste kohtulik kontroll on

piiratud, on üldises plaanis siiski kontrollitav ka hindamiskomisjoni tegevus, seda enam, et

hindamiskomisjoni põhjendused ongi haldusakti kogu põhjenduseks ja minister sinna omalt

poolt midagi ei lisa. Sellisena oleks kohtu arvates vajalik hindamiskomisjoni protokollides

fikseerida hindamise tulemused erinevate hindamiskriteeriumide lõikes (vaja ei ole

isikustatult). Praegu sisaldab protokoll üksnes taotlusele antud koondpunktisummat, mis

võimaldab koos komisjoni põhjendustega üksnes oletada, millise punktisumma on taotlus

kogunud erinevate hindamiskriteeriumide lõikes. Kohtu arvates peaks taotlejale olema teada

koondhinde kujunemine erinevate hindamiskriteeriumide lõikes. Kasvõi selleks, et järgmisel

korral esitada edukamat taotlust.

13. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks vastustaja ei anna võimalust toetuste eraldamise/mitte

eraldamise kohta, sh hindamiskomisjoni esitada vaiet, ehkki tegemist on haldusmenetlusega.

Vastustaja selgituse kohaselt ei ole hindamiskomisjoni protokoll eraldiseisvana vaidlustatav,

kuivõrd kujutab endast enne vaidlustatud käskkirja välja andmist toetuse andja sisemist

töödokumenti. Protokollis sisalduvad põhjendused on vaidlustatavad käskkirja kui haldusakti

raames. Kohus märgib, et HMS § 72 lg-st 2 tulenevalt vaidlustatakse haldusmenetluse toiming

koos haldusaktiga (sisulise otsusega). Seda, et menetlustoimingu peale ei saa esitada vaiet,

tuleneb ka Riigikohtu praktikast. Riigikohus on leidnud, et vaidemenetluse korras saab

menetlustoimingut haldusaktist eraldi vaidlustada, kui selline võimalus on seaduses sõnaselgelt

sätestatud (RKHKo 18.01.2024, 3-22-2296, p 13). Seaduses pole sõnaselgelt ette nähtud, et

muusikafestivalide ja suursündmuste toetamise hindamiskomisjoni otsused on vaidemenetluse

korras vaidlustatavad. Vaide esitamise õiguse küsimus taandub eelkõige sellele, kuidas

õiguslikult sisustada hindamiskomisjoni ettepanekut. Määruse nr 4 § 13 lg 1 kohaselt taotluse

rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse teeb kultuuriminister. Samas hindamismetoodika

p 1.20 kohaselt alla 65 punkti saanud taotluse kohta teeb kultuuriminister rahuldamata jätmise

otsuse. Seega on formaalselt tegemist ministri otsusega (haldusakt), kuid tegelikkuses on

hindamiskomisjoni ettepanekutel toetuse saamisel või mittesaamisel suur kaal ning minister

komisjoni hindamistulemusi reeglina ei muuda. Kokkuvõttes kohtu arvates kaebaja õiguste

kaitsmisel siiski vahet ei ole, kuna hindamiskomisjoni tegevust saab vaidlustada läbi lõpliku

kultuuriministri otsuse. HMS-s on menetlustoimingu peale vaide esitamist piiratud pelgalt

otstarbekuse kaalutlustel ‒ mõistlik on vaidlustada haldusorgani lõppotsust, mitte menetluse

üksikute etappide tulemusi. Õige on vastustaja osundus, et vaide esitamise keeld

kultuuriministri otsustele tuleneb HMS § 71 lg-st 2.

14. Tühistamisnõuetele lisaks on kaebaja esitanud kohustamisnõude hinnata tema taotlusi

uuesti. Kohus möönab, et hindamise jätkamist kaebaja taotluste uuesti läbivaatamise teel ei

pruugi käesoleval ajal enam olla võimalik praktikas teostada. Hindamiskomisjon on oma

tegevuse lõpetanud ja selle taaselustamine ei pruugi olla võimalik ega ka mõistlik. Samuti ei

pruugi kaebaja planeeritud projekte olla võimalik algselt kavandatud kujul ellu viia 2024. aastal

(pole näiteks võimalik rakendada samu inimesi, kontserdipaigad pole saadaval jms), st vajalik

oleks taotluste muutmine või kogunisti uute esitamine. Kohus märgib, et kohtuotsus ei tekita

vastustajale kohustust maksta välja kaebaja taotletutud toetust, mille eelduseks on siiski

kavandatud projektide tegelik ellu viimine. Üheks võimaluseks kaebaja rikutud õiguste

heastamiseks oleks kaebajale hüvitada tõendatud kulud, mis tal tekkisid taotluse

ettevalmistamise ja menetlemise käigus. Analoogse võimaluse sätestab riigihangete seaduse §

217 hankemenetluses, st pakkujal on õigust nõuda hankijalt pakkumuse esitamisega seotud

kulude, kaasa arvatud pakkumuse ettevalmistamise ja riigihankes osalemisega seotud mõistlike

kulude hüvitamist, kui ta tõendab, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid

sätteid, sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks, ja ilma rikkumiseta oleks

temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Samas ei saa kohus välistada ka muude

heastavate kokkulepete sõlmimist poolte vahel. Pole ka välistatud, et kohtumenetluse

tagajärjeks on pelgalt veendumine õigusakti õigusvastasuses. See võib omada tulevikku

suunatud preventiivset toimet. Kohus märgib, et käesolev otsus ei mõjuta nende isikute õigusi,

kes ei ole “Muusikafestivalid ja suursündmused“ taotluste 2023. a I vooru otsuseid tähtaegselt

vaidlustanud.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti vastustaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on

tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kaebaja tõendeid esitanud, mistõttu

jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)