1-10-10481/23 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-10481 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10. mai 2011, Tallinn Kriminaalasi O.Z-i süüdistuses KarS § 202 lg 1, § 199 lg 2 p-de 5,9 ja § 344 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22. veebruari 2011 otsus

Apellatsiooni esitaja

O.Z ja tema kaitsja advokaat Urmas Simon Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav O.Z, isikukood: XXX, elukoht: XXXXXX X-

X XXXXXX, EV kodakondsus, keskharidus, emakeel – eesti

keel, töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud 9-l korral, viimati: 21.01.2009 Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, § 266 lg 2 p 1, § 121 järgi vangistusega 2 aastat tingimisi katseajaga 2

aastat, ärakandmata karistus 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust; tõkend: vahistamine Kaitsja Advokaat Urmas Simon

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt O.Z-i süüditunnistamises KarS § 202 lg 1 järgi ja talle KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas. 2. Teha selles osas uus otsus, millega mõista O.Z süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi õigeks. 3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

2

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22. veebruari 2011 otsusega tunnistati O.Z süüdi KarS § 344 lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 4 kuud, KarS § 199 lg 2 p-de 5,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest suurema suurendamise teel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o Pärnu Maakohtu 21.01.2009

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 aasta 11 kuu ja 28 päeva - võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Veel tunnistati O.Z süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus, s.o 3 kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust.

Karistusaja hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg kestusega kolm päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 21.03.2010.

O.Z tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises.

1.1 11.11.2007 pandi toime rööv kannatanu I. Pintšukovi suhtes, muuhulgas võeti temalt ära ka

mobiiltelefon Samsung väärtusega 3800 krooni. O.Z tunnistati süüdi KarS § 202 lg 1 järgi selle mobiiltelefoni omandamises, kuivõrd ta oli teadlik sellest, et mobiiltelefon saadi kuritegelikul teel.

1.2 Täpselt kindlakstegemata kohas ja ajal, kuid ajavahemikus 6.04.2009 kuni 25.09.2009 võltsis ta sõiduki ostu-müügi lepingut, mis oli sõlmitud 6.04.2009 O.Z-i elukaaslase A Ki (uue nimega

K-L A) ja S Re vahel sõiduauto Opel Omega reg. nr. 383 ARJ müügiks, kirjutades omakäeliselt

lepingu lõppu S Re nimelt, et S R on kogu raha sõiduauto müügist kätte saanud 21.09.2009.a ja annab auto omandiõiguse A Kle üle.

Võltsitud lepingu edastas ta A Kle, mille tulemusel müüdi 25.09.2009 S Re kuuluv sõiduauto omaniku, s.o S Re nõusolekuta AS-le Kuusakoski, esitades omandiõiguse ülemineku kinnitamiseks võltsitud ostu-müügi lepingu. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 344 lg 1 järgi.

1.3 Olles 21.01.2009 Pärnu Maakohtu otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 4 alusel ning 16.01.2010 ja 17.10.2009 karistatud KarS § 218 alusel pisivarguste eest, varastas ta 5.03.2010 kella

17:00-18:00 ajal Tallinnas, Magasini tänaval, vahetult pärast H Pi ründamist tuvastamata jäänud noormeeste poolt, H Ple kuuluva mobiiltelefoni №kia 6070 väärtusega 900 krooni ning Swedbank pangakaardi, mille kontojääk oli sellel hetkel 109 krooni ja 89 senti. Järelteona üritas ta raha

omastamise eesmärgil 5.03.2010 kell 18:40 Tallinnas, Suur- Sõjamäe 4 asuvast Danske Bank AS Eesti filiaali ja №rdea Bank Finland Plc Eesti filiaali ühiskasutuses olevast sularahaautomaadist nr

FRX00109 kahel korral ning 6.03.2010 kell 13.32 Tallinnas Liivalaia 22 asuvas SEB Panga

3 sularahaautomaadist võtta varem varastatud pangakaardiga H Pi Swedbanki kontolt nr 1101503298 välja sularaha, kuid automaat konfiskeeris kaardi pärast vale pin-koodi kolmandat sisestamist.

1.4

Samuti järgnes ta 21.03.2010.a kella 03:00 paiku Tallinnas, Viru väljak 4 asuva Viru hotelli

peaukse juurest M L Tle, kes suundus Tammsaare pargi poole ning seejärel, olles Viru hotellist möödunud, lükkas O.Z selja tagant kannatanu M L Ti põlvili, tekitamata kannatanule füüsilist valu ning üritas ära rebida kannatanu käes olnud käekotti Picard väärtusega 1560 krooni, milles oli rahakott Fiorelli väärtusega 300 krooni, Soome Vabariigi pass, mobiiltelefon №kia väärtusega 1560

krooni, sularaha 1331 krooni, 220 eurot, fotod, pangakaardid, juhiluba. Kannatanu hoidis kõvasti

oma käekotist kinni ning karjus appi, mille tulemusena jooksid kannatanu juurde AS Pristis turvatöötajad, kes sündmuskohal pidasid O.Z-i kinni. Eelnevas ja käesolevas punktis kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 199 lg 2 p-de 5, 9 järgi.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni nii süüdistatav O.Z kui ka tema kaitsja advokaat U. Simon. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust kõigis süüdistuse punktides.

2.1.1 Nii leiab apellant, et alusetu on süüdimõistev kohtuotsus KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodis. Kõnealuse telefoni soetas O.Z talle vähetuntud isikult, samuti olid

tal enda kinnitusel kodus olemas selle telefoni dokumendid. Millegagi ei ole tõendatud kohtu

järeldus, et O.Z püüdis telefoni müümisel luua K. Vle muljet, nagu oleks tal telefoni

dokumendid kodus. Ka ei müünud ta telefoni odavamalt peale dokumentide küsimist. Ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et O.Z teadis telefoni kuritegelikku päritolu, mistõttu tuleb lähtuda KrMS §-s 7 sätestatust ning O.Z selles episoodis õigeks mõista.

2.1.2 Ka ei nõustu apellant O.Z-i süüdimõistmisega KarS § 344 lg 1 järgi. Esiteks ei ole

lepingu lõpetamine käsitletav lepingu juurdekirjutusena. Väär on maakohtu seisukoht, et lepingu muudatuste sätestamine annab juba enne allkirjastamist lepingule õigusi ja kohustusi hõlmava jõu. Süüdistatav ei ole ka eitanud, et ta kirjutas lepingule laused selle muutmise kohta ning edastas siis

kannatanule allakirjutamiseks. Seejuures on tuvastatud, et kannatanu allkiri ei ole kirjutatud O.Z-i poolt. Ringkonnakohus peab seega selgitama, millal saab dokument õigusvõime, s.o kas

ilma allkirjata oleks O.Z saanud auto maha müüa või mitte. Kaitsja on seisukohal, et selle

õigusvõime annab lepingule allkiri ning kuivõrd O.Z seda võltsinud ei ole, tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista.

2.1.3 Samuti on süüdistatav kinnitanud, et kannatanu H. Plt ta midagi ei varastanud ning pangakaardi ja telefoni leidis ta maast peale seda, kui oli kannatanu koju aidanud. Ka kannatanu on

kinnitanud, et ta kukkus tänaval ning süüdistatav aitas ta kodu välisukseni. Kannatanu kinnitusel

katsus süüdistatav tema taskuid küll välispidiselt, et leida korteri võtmeid, kuid kätt taskusse ei pannud. Seega ei ole varguse toimepanek millegagi tõendatud ning ümber ei ole lükatud O.Z-i ütlused pangakaardi ja telefoni leidmise kohta, mistõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida ümber omastamiseks KarS § 201 mõttes.

2.1.4 Ka ei pannud O.Z toime kuritegu 21.03.2010. Tunnistajad saabusid sündmuskohale

peale seda, kui süüdistatav üritas kannatanut püsti aidata. Ka ei ole ümber lükatud versioon selle kohta, et kannatanu libastus ning kukkus ise. O.Z nägi kukkunud kannatanut ning et mitte ise libastuda ja kukkuda, üritas teda püsti tõsta kotisangade abil. Seetõttu võiski tunnistajatele tunduda, et O.Z üritab kannatanu käest kotti ära võtta, mitte aga teda püsti aidata. Seega tuleb O.Z tõendamatuse tõttu õigeks mõista.

4 Ühtlasi ei nõustu kaitsja kohtuotsuse resolutiivosaga. Kuigi kohus leidis, et antud süütegu jäi katse staadiumisse, ei ole seda otsuse resolutiivosas karistuse mõistmisel ära toodud. Ka leiab kaitsja, et

tegemist ei ole süstemaatilise vargusega. Kuigi O.Z on varasemalt süüdi tunnistatud KarS § 218 järgi, ei ole väärteo korras karistamine aluseks lugeda tegu varguseks kriminaalõiguse mõttes.

Muid kriminaalkaristusi varguse eest O.Z-ile viimase aasta jooksul enne antud episoodi mõistetud ei ole.

2.2 Süüdistatav O.Z taotleb esitatud apellatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist kõigis süüdistuse punktides.

2.2.1 Ka O.Z osundab sellele, et dokumendist KarS § 344 lg 1 mõttes võib rääkida alles siis, kui sellele on pandud allkiri. Käesoleval juhul on ka ekspertiisiga tõendatud, et tema dokumendile allkirja kirjutanud ei ole. Seega tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista.

2.2.2 Telefoni ostmisel ei olnud ta teadlik, et tegemist on varastatud esemega, mistõttu on tema süüdimõistmine alusetu.

2.2.3 Samuti ei pannud ta toime telefoni ja pangakaardi vargust 5.03.2010. Ka kannatanu ütlustest tulenes, et tema neid esemeid ei varastanud, mistõttu tema süü ei ole tõendatud.

2.2.4 Õigeksmõistva otsuse tegemist taotleb O.Z ka 21.03.2010 varguse episoodis. Tegemist ei olnud varguse, vaid lihtsalt arusaamatusega.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja esitatud apellatsioonide

juurde, paludes maakohtu otsus taotletud ulatuses tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus.

Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb apellatsioonidele tuginevalt osaliselt

tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

I

4. Ringkonnakohus soostub apellantidega selles, et tõendatud ei ole O.Z-i süü KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos, s.o süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises. Maakohus on selles küsimuses sedastanud järgmist – O.Z omandas telefoni talle vähetuttavalt isikult nimega V ning kuivõrd müüjal puudusid selle telefoni kohta päritolu tõendavad dokumendid,

pidi O.Z saama aru, et telefon on omandatud kuritegelikul teel. Kriminaalkolleegium selle järeldusega ei soostu.

4.1 Iseenesest on tõepoolest leidnud tõendamist, et kõnealune telefon läks omaniku valdusest välja kuriteo toimepanemise tulemusena; nimelt pandi kannatanu I. Pi suhtes toime rööv. Samas ei

ole ringkonnakohtu hinnangul leidnud mingilgi viisil kinnitust see, et O.Z oli selle kuriteo

toimepanemisest teadlik. Selle seisukoha kinnituseks on maakohus viidanud üksnes sellele, et

telefoni omandamisel ei saanud O.Z kaasa ühtegi dokumenti, mis oleks kinnitanud müüja omanikustaatust. Selle arusaamaga seoses märgib kriminaalkolleegium järgmist.

5 Sisuliselt nõuab süüdimõistva otsuse tegemine KarS § 202 lg 1 järgi selle tuvastamist, et O.Z pidi aru saama esmalt seda, et müüja jaoks oli telefon õiguslikus mõttes võõras ning teiseks seda, et

tema (s.t müüja) valdusesse on see kas otseselt või kaude sattunud süüteo toimepanemise tulemusena.

4.2 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa rääkida juba sellest, et O.Z oleks pidanud aru saama ning ka sai aru sellest, et puuduvate dokumentide tõttu on telefon selle müüja jaoks võõras asi. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-8-11 sedastanud, et vallasasja omanikul ei pea enda omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Tõsi, Riigikohtu kriminaalkolleegium on samas möönnud, et nende dokumentide puudumine võib teatud juhtudel olla olulise tõendusliku

tähendusega. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on dokumentide puudumisest võimalik teha

asjakohaseid järeldusi näiteks juhul, kui müüdav/ostetav ese on märkimisväärselt hinnaline, tema

olemusest või välisilmest on arusaadav teatav spetsiifiline omanikustaatus, kohtupraktikas on

dokumentide puudumisele kui KarS § 202 süüteokoosseisu realiseerimisele suunatud tahtlust kinnitavale asjaolule viidatud näiteks ka juhul, kui omandatud esemeid on märkimisväärses koguses

ning nende omandamine isiku poolt viitab mingile süstemaatilisele käitumisele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-08-10860) jne. Millestki sellisest käesoleval juhtumil aga rääkida ei saa.

4.3 Tegemist oli tavalise mobiiltelefoniga, millel puudusid mingid spetsiifilised tunnused, mis

tinginuks kindlasti vajaduse nõuda täiendavaid dokumente ning mis samaaegselt teinuks selle

omandajale arusaadavaks, et tegemist on müüja jaoks võõra varaga. Lisaks tuleb tunnistada, et selline käsitlus, nagu seda on esindanud maakohus, muudaks KarS § 202 kohaldamisala äärmiselt

laiaks. Sisuliselt tuleb tunnistada, et sellises olukorras jääb arusaamatuks, miks ei ole alustatud

kriminaalmenetlust tunnistaja K. Vi suhtes, kellele O.Z omakorda selle telefoni müüs ning seda samuti ilma igasuguste dokumentideta. Ning tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et tavaliselt või

vähemalt äärmiselt tihti ei ole isikutel enam säilinud dokumente igapäevases kasutuses olevate tarbeesemete kohta, milleks on vaieldamatult ka mobiiltelefonid. O.Z on kohtumenetluses kestvalt kinnitanud, et tema ei olnud teadlik, et telefon oli selle müüja

jaoks võõras ja oli omaniku valdusest väljunud süüteo toimepanemise tulemil ning vastupidist

kinnitavaid tõendeid ringkonnakohtu hinnangul ka ei ole. KrMS § 7 lg 2 järgi ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust. Selle põhimõttega ei ole kooskõlas tõdemus, et iseenesest mittenõutavate dokumentide puudumist saaks süüdistatavale sellises tähenduses ja

ulatuses ning teiste inkrimineerivate tõendite puudumisel ette heita, nagu on seda teinud riiklik süüdistus ja maakohus.

5. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et O.Z-i süü KarS § 202 lg 1 järgi

kvalifitseeritud kuriteos ei ole leidnud tõendamist ning tal tuleb süüdistuse selles punktis õigeks mõista. Apellatsioonkaebused tuleb selles osas seega rahuldada. Samuti tuleb kohtuotsus tühistada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamise osas.

II

6. Ülejäänud osas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

teiste episoodide vaidlustamise osas tuleb apellatsioonid jätta rahuldamata. Esmalt lahendab

kriminaalkolleegium apellatsioonid osas, millega vaidlustatakse O.Z-i süüditunnistamist varguste toimepanemises.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et O.Z varastas 5.03.2010 kannatanu H. Ple kuulunud telefoni ja pangakaardi. Seda, et telefon oli pärastiselt tema

6 valduses (ja kasutuses) ning pangakaardi sisestas ta pangaautomaati, ei eita seejuures ka O.Z ise. Apellantide kinnitusel aga leidis ta need mõlemad esemed pärast kannatanu tuppa aitamist lume seest ning lihtsalt jättis endale. Pangakaardi hilisema kasutamise osas väidab süüdistatav veel sedagi, et ta tegi seda üksnes sel eesmärgil, et pangaautomaat selle n.ö ära sööks. Kriminaalkolleegium ei soostu nende väidetega.

7.1 Väljaspool vaidlust on iseenesest fakt, et süüdistatav leidis viga saanud kannatanu ning aitas ta maja trepikojani. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et selle käigus pani O.Z toime varavastase kuriteo, s.o varastas kannatanule kuulunud esemed.

7.2 Nimelt ei saa jätta tähelepanuta esmalt seda, et kõnealuses sündmuses osales ka teine isik,

nimelt S. R, kes on andnud toimunu kohta konkreetseid ütlusi. Selle episoodi osas on S. R

selgitanud, et sel ajal, kui O.Z aitas kannatanut maja juurde, korjas tema maast üles kaks kannatanule kuulunud kilekotti, mis olid maha kukkunud. Seejuures on S. R kinnitanud, et ta vaatas

konkreetselt järele, et midagi kannatanule kuuluvat maha ei jääks (vt 16.11.2010 protokoll lk 6). Seejuures ei vaadanud ta kogu aeg, mis toimus samal ajal süüdistatava ja kannatanu vahel (samas lk 7); kui ta aga nende juurde tagasi jõudis, ilmnes, et kannatanu on kaotanud võtme (samas, lk 6).

7.3 Samal ajal on kannatanu H. P selgitanud, et kui ta oli aidatud maja juurde, hakkas ta otsima

võtmeid, mis olid aga kadunud; seejuures on kannatanu kinnitanud, et tema võtmed asusid just

rahakotis, samuti oli rahakotti paigutatud ka pangakaart (16.11.2010 protokoll, lk 7). See aga tähendab seda, et rahakott ja pangakaart ei saanud kaduda n.ö eraldi, mistõttu on alusetu süüdistatava

väide, et pangakaardi leidis ta enda auto juurest kohe pärast seda, kui oli lõpetanud kannatanu

abistamise ning enda sõiduki juurde naasis (vt 24.01.2011 protokoll lk 4). On ilmselgelt

ebatõenäoline variant, et keegi juhuslik möödakäija samal ajal, kui süüdistatav aitas kannatanut, leidis rahakoti ning võttis selle kaasa, visates samal ajal maha pangakaardi. Asjade selline käik ei ole lihtsalt loogiline. Samuti tähendaks see seda, et „juhuslikult“ leidis süüdistatav ka kannatanule kuulunud telefoni ning hakkas seda endale jättes kasutama. Nagu öeldud, läheb see juba vastuollu

S. Re ütlustest tulenevaga, et ta vaatas spetsiaalselt järele, et midagi kannatanule kuuluvat sündmuskohale maha ei jääks. Kuidas võis tal jääda märkamata mobiiltelefon, mille süüdistatav aga

juhuslikult järgmisel päeval siiski suutis „leida“, jääb kriminaalkolleegiumile mõistetamatuks.

Ringkonnakohtu hinnangul tähendab asjade selline käik ainuüksi seda, et O.Z võttis juhust kasutades ära kannatanule kuulunud vallasasjad ning pööras nad omastamistahtlusega enda kasuks.

7.4 Teisalt tuleb tunnistada, et sellel küsimusel ei ole kriminaalasja lahendamise seisukohalt ka ülemäärast tähendust; nimelt oleks süüdimõistev kohtuotsus KarS § 199 tunnustel tulemuseks ka sel

juhul, kui aktsepteerida apellatsioonides esitatud väidet, et O.Z lihtsalt leidis kannatanule kuulunud esemed maast. Nimelt tuleks omastamisena kvalifitseerida süüdistatava käitumine ainuüksi siis, kui aktsepteerida ka edasist O.Z-i väidet selle kohta, et pangakaardi sisestas ta järgnevalt pangaautomaati üksnes sel eesmärgil, et automaat selle n.ö „ära sööks“. Selle väite tõepärasuses on põhjust aga kindlasti kahelda. Selles osas on O.Z andnud ütlusi, et ta sisestas pangakaardi automaati üksnes ühel korral ning

koheselt võttis automaat selle n.ö ära (24.01.2011 protokoll lk 4). See väide ei vasta ilmselgelt tegelikkusele. Nimelt on leidnud tõendamist, et kannatanule kuulunud pangakaarti üritati kahel

korral kasutada esmalt 5.03.2010 kell 18.40 ning kolmandal korral alles järgmisel päeval, s.o 6.03.2010 13.32; alles pärast seda „neelas“ pangaautomaat kaardi. Seega isegi kui aktsepteerida apellantide väidet, et esmalt oli tegemist pelgalt võõraste vallasasjade omastamisega KarS § 201/218 mõttes (mida ringkonnakohus aga ei aktsepteeri), siis oleks varguse katsetega vääramatult tegemist siis, kui O.Z püüdis seda kaarti hakata kasutama kannatanule

7

kuulunud sularaha väljavõtmiseks. Et kaart sisestati just sellel eesmärgil automaati, on väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust. Seda näitab juba seegi, et kasutati erinevaid pangaautomaate ning seda märkimisväärse ajalise intervalliga (seda vähemalt süüdistatava kaitseteesi silmas pidades).

7.5 Seejuures leiab ringkonnakohus sedagi, et käesoleval juhul ei ole tegemist nn neelduvate

järeltegudega, nagu on seda süüdistuses leidnud riiklik süüdistus, kuid kuivõrd neid ei ole

süüdistuses inkrimineeritud eraldiseisvate episoodidena, ei pea ringkonnakohus võimalikuks neid

eraldi ka süüks arvata, kuivõrd siis oleks tegemist süüdistatava olukorra raskendamisega. Samas

peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et olukorras, kus isik varastab teisele isikule kuulunud

rahakoti ning avastab sellest pangakaardi, mida ta asub edasiselt sularaha väljavõtmise eesmärgil

kasutama, on õiguslikus mõttes tegemist korduvuse, mitte aga nn järelteoga, mis nn eelnevas

põhiteos neelduks (kuivõrd siin rünnatakse uue teoga sisuliselt juba uut õigushüve ning püütakse tekitada uut, iseseisvat kahju, mis eelneva teoga ei ole hõlmatud; riikliku süüdistuse loogikat järgides

peaks olema neelduvusega seega tegemist ka siis, kui varastatakse korteri võti ning korter

tühjendatakse alles hilisemalt, mis aga ilmselgelt nii ei ole). Kuid nagu öeldud, tegemist oleks süüdistuse piiridest väljumisega ning täiendavalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu.

7.6 Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et O.Z pani toime kannatanule kuulunud vallasasjade varguse, realiseerides sel viisil KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisu (vt selle kohta ka p 10).

8. Rahuldamata jätab kriminaalkolleegium apellatsioonid ka osas, millega taotletakse

O.Z-i õigeksmõistmist 21.03.2010 aset leidnud avaliku (sh süstemaatilise) varguse katse episoodis. Ka selles osas leiab ringkonnakohus, et O.Z-i süü on leidnud täielikult tõendamist. Selles episoodi osas leitakse apellatsioonides, et tegemist on lihtsalt arusaamatusega, kuna O.Z püüdis kannatanut lihtsalt püsti aidata, tõmmates teda selleks käekoti sangadest.

8.1 See versioon ei lähe ilmselgelt kokku kannatanu ja tunnistajate ütlustest tulenevaga.

Iseenesest on õige väide, et kannatanu kukkus; kuid selles osas on kannatanu M. L. T selgelt

kinnitanud, et kukkus ta seetõttu, et keegi lükkas teda selja tagant (16.11.2010 protokoll lk 3). Seesama isik, kes oli teda tõuganud, haaras tema käekotist ning hakkas seda endale rebima, millele tema reageeris appi hüüdmisega (samas).

Sellega haakuvad täielikult tunnistajate I. Mi ja V. Li ütlused. Neist esimene kirjeldab, kuidas ta

kuulis appikarjet, nägi külili lamavat naist ning tema kõrval meest, kes kiskus temalt kotti ära (16.11.2010 protokoll lk 14). Kui ta sündmuskohale jooksis, nägi teda ka kotti kiskunud mees, kes viskas koti maha ning jooksis minema (samas). Analoogiliselt on toimunut kirjeldanud ka tunnistaja V. L. Ka tema reageeris kannatanu appikarjele

ning kui ta lähenes sündmuskohale, nägi ta seda, kuidas üks meesterahvas kisub maas lamavalt naiselt kahe käega kotti käest (16.11.2010 protokoll lk 15). Kui kotti kiskunud mees märkas teda lähenemas, viskas ta enda kätte saadud koti maha ning jooksis minema, kuid nad said koos I. Miga ta kätte ning andsid üle politseile (samas). Selleks kannatanu kotti kiskunud ning kinni peetud isikuks osutus O.Z.

8.2 Need kannatanu ning tunnistajate ütlused on sedavõrd ühemõtteliselt arusaadavad, et ei jäta

ruumi apellatsioonides esitatud väitele, et tegemist oli lihtsalt „arusaamatusega“, mida on vääralt tõlgendatud. Õigustatult on siinkohal jätnud maakohus kõrvale ka tunnistajana üle kuulatud K.-L.

Au (süüdistatava elukaaslase) ütlused, kelle asjassepuutuv kirjeldus sündmusest on enam kui vastuoksne (vt 16.11.2010 protokoll lk 9 jj), irdudes seejuures ka O.Z-i enda selgitustest (vt 24.01.2011 protokoll lk 5; nt väidab süüdistatav, et tema üritas sündmuskohalt rahulikult minema kõndida, samal ajal kui K.-L. A tunnistab, et O.Z „jooksis eemale, kaldtee alla“). Seega leiab

8

kriminaalkolleegium, et O.Z-i süü on leidnud täielikult tõendamist ka selles episoodis ning eelnevast johtuvalt jätab ringkonnakohus ka selles osas apellatsioonid rahuldamata.

9. Kaitsja apellatsioonist tulenevalt selgitab kriminaalkolleegium veel järgnevat. Esmalt leiab

kaitsja seda, et kohtuotsuse resolutsioonis pidanuks olema märge selle kohta, et üks varguse episoodidest jäi katse staadiumisse. Ringkonnakohus ei soostu sellega. O.Z pani toime kaks varguse episoodi, millest üks on lõpule viidud (KarS § 199 lg 2 p 9), teine aga jäi katse staadiumisse

(KarS § 199 lg 2 p-d 5,9). Kohtuotsuse motiveerivas osas on maakohus sellele ka selgesõnaliselt

viidanud. Samuti on märkinud maakohus seda, et sellises olukorras „neeldub“ varguse katse

lõpuleviidud varguses ning kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt mõistetakse isik süüdi

kvalifikatsiooniga KarS § 199 lg 2 p-d 5,9. Sellisel viisil on maakohus ka toiminud ning kriminaalkolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi.

10. Mõnevõrra nõutust tekitab kriminaalkolleegiumis samas apellandi teine väide, millest ta leiab, et „kuigi O.Z on (varasemalt) süüdi tunnistatud KarS § 218 järgi, ei ole väärteo korras karistamine aluseks lugeda tegu varguseks kriminaalõiguse mõttes“. Siit oleks välja loetav justkui

arusaam, et KarS § 199 lg 1 ja § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude näol oleks tegemist õiguslikus mõttes täiesti erinevate tegudega, millel n.ö ühisosa puudub. Kriminaalkolleegium peab

sellega seoses vajalikuks osundada üksnes sellele, et KarS § 199 lg 1 ja § 218 lg 1 alusel süüks

arvatavaid tegusid eristab ainuüksi see, millise teoobjekti vastu on antud tegu suunatud (rahaline

väärtus üle/alla 20 miinimumpäevamäära, lisaks sellele § 218 lg-s 1 loetletud nn „negatiivsed

tunnused“). Teisisõnu – isegi kui varastatu väärtus on nt üksnes 20 eurot, on õiguslikus mõttes

tegemist ikkagi vargusega, kuigi see kvalifitseeritakse KarS § 218 lg 1 järgi. Ka on Riigikohtu

kriminaalkolleegium enda praktikas enam kui korduvalt selgitanud, et puudub selline asi nagu

„varavastane süütegu väheväärtusliku asja vastu“, vaid et tegemist on väheväärtusliku asja vastu

toimepandud varguse, kelmuse, omastamisega jne. Liiatigi tuleneb KarS § 218 lg 1 sõnastusest selgelt, et tegu ei kvalifitseerita selle sätte järgi juhul (isegi kui teoobjektiks on asi, mille väärtus jääb

alla 64 euro), kui on tegemist süstemaatilise vargusega. Kuivõrd O.Z on pannud toime

regulaarselt varavastaseid süütegusid (mis on kvalifitseeritud vargustena), näitab see üheselt, et

võõra omandi kahjustamine on kujunenud talle elustiiliks ning tegemist on talle sisuliselt sissetulekuallikaga, mistõttu on täiesti põhjendatult kvalifitseeritud tema käitumine KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Ka selles osas jätab ringkonnakohus apellatsiooni seega rahuldamata.

III

11. Põhjendatult on maakohus teinud süüdimõistva otsuse O.Z-i suhtes ka KarS § 344 lg 1 järgi. Süüdistuse selle episoodi osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist.

11.1 Maakohtus on põhjendatult viidanud sellele, et dokumendist KarS § 344 mõttes saab rääkida

siis, kui see sisaldab a) inimese mõtteväljendust; b) on mõeldud tõendama õiguskäibes juriidilise tähendusega asjaolusid ja c) millest on aru saada selle väljaandja.

11.2 Käesolevas kriminaalasjas käsitletakse võltsitud dokumendina ostu-müügi eellepingut, mille järgi leppisid S. Rammus ja A. Kitter kokku selles, et S. Rammus müüb ja A. Kitter ostab sõiduauto

Opel Omega hinnaga 25000 krooni, maksab selle eest lepingu allkirjastamisel 1200 krooni ning 23800 krooni hiljemalt novembris 2009, kuid mitte vähem kui 3000 krooni kuus alates lepingule alla kirjutamisest. Lepingu p 3.2 kohaselt sõlmivad pooled pärast sõiduki hinna täielikku tasumist ARK-s ostu-müügi lepingu, millega omandiõigus läheb üle ostjale. Lepingu teisel lehel on pärast ostja ja müüja allkirju

9 käsitsi kirjutatud järgmine tekst: „Olen sõiduki eest raha saanud täies ulatuses. Annan omandiõiguse üle Annely Kitterile. 21.09.2009 Solvi Rammus ja tema allkiri“.

Kannatanu S. Rammus on kinnitanud, et seda juurdekirjutust tema teinud ei ole ning tema ei tea

sellest tervikuna mitte midagi, s.o tema ei ole andnud ka sellele muudatusele enda allkirja (16.11.2010 protokoll lk 5). Apellatsioonides ei ole vaidlustatud seejuures ka tunnistaja S. Rammuse ütlusi selle kohta, et auto eest maksti talle kokkuvõttes üksnes 4825 krooni (16.11.2010 protokoll, lk 4). Samuti on ekspert enda arvamuses leidnud, et need juurdekirjutatud laused on lepingule lisanud O.Z (sh teksti all olev nimi „Solvi Rammus“); allkirja osas on ekspert asunud seisukohale, et esineb viiteid selle kohta, et selle on kirjutanud A. Kitter (kd 1, tlk 159). Teisisõnu on selge, et need juurdekirjutused ning neid aktsepteeriv allkiri ei ole mingilgi viisil seostatavad S. Rammusega, s.o need on teostatud tema teadmata.

11.3 Kriminaalkolleegium leiab, et neil tuvastatud asjaoludel saab teha O.Z-i suhtes süüdimõistva otsuse KarS § 344 lg 1 tunnustel ning seda esmajoones kahel põhjusel. Need oleksid järgmised.

Iseenesest võib tõepoolest vaielda, kas ainult nende juurdekirjutuste tegemisel (ilma allkirjata) on täidetud dokumendilt nõutav nn garantiifunktsioon. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et tegemist

ei olnud mitte lepingu kui terviku võltsimisega, vaid sellele uute/täiendavate, tegelikkusele mittevastavate faktide lisamisega. Nii ei saa mööda vaadata juba sellest, et O.Z oli tõendatult

isikuks, kes kirjutas lausete lõppu ka isiku nime, kelle väidetava ning tegelikkusele mittevastava

tahteavaldusega ta need laused sidus („Solvi Rammus“). Seejuures tuleb silmas pidada, et mitte

igasugune dokument ei nõua kindlasti mitte allkirja lisamist, vaid piisav on ka see, et selle

tegelikkusele mittevastava mõtteväljenduse/tahteavalduse esitaja on tuvastatav teksti sisust tulenevate järelduste abil; iseäranis asjakohane on see siis, kui lepingut/dokumenti ei võltsita mitte tervikuna, vaid seda muudetakse n.ö juurdekirjutuste abil. Eelmises punktis viitas ringkonnakohus

sõlmitud lepingu p-le 3.2, mille kohaselt pidi omandiõigus sõidukile minema üle alles peale ostusumma täielikku tasumist. Kuivõrd O.Z pani tegelikkusele mittevastavana kirja, et „

olen sõiduki eest raha saanud täies ulatuses. omandiõiguse üle Annely Kitterile“, on sellest üheselt Annan aru saada, et see tegelikkusele mittevastav tekst seoti A. Rammusega. Seega saab juba selle alusel väita, et O.Z pani toime võltsimise KarS § 344 lg 1 mõttes.

Seejuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks süüdistatava kaitsja taotlus selgitada, millal saab mingi dokument õigusvõime – kas allkirjata või ilma. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et

võltsitud dokumendil ei olegi mingit õigusvõimet, mistõttu on küsimuse selline püstitamine

tervikuna asjakohatu. Ka kohtupraktikas on sellele arusaamisele vastavalt leitud, et võltsitud

dokument peab olema „kohane“ õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks, mitte aga neid siduvalt/reaalselt looma.

11.4 Kuid isegi kui soostuda apellantidega selles, et dokumendi võltsimisest KarS § 344 lg 1 mõttes saab rääkida alles siis, kui sellele on lisatud ka allkiri (mida O.Z aga võltsinud ei ole,

s.o väidetav minetus dokumendi garantiifunktsioonis), ei muudaks see käesolevas kriminaalasjas midagi.

Kuigi KarS § 344 lg 1 näol on tegemist nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisuga (“võltsimine“), ei tähenda see veel seda, et täideviijana saaks käsitleda vaid isikut, kes ise tervikuna süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo toime pani; ka sel juhul tuleb see küsimus lahendada

vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud teovalitsemise teooriale, s.t vaagida iga konkreetse

toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimises (vt RKKKo 3-1-1-108-06, p 9). Teisisõnu on võltsimise täideviijana käsitletav ka isik, kes andis selle kuriteokoosseisu kui terviku realiseerimisse olulise teopanuse.

Menetluslikult ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, et O.Z oleks pannud talle

inkrimineeritud kuriteo toime kaastäideviijana, kuivõrd talle on esitatud süüdistus

10

üksiktäideviimises. Kuid olukorras, kus leiab tuvastamist, et tema kui täideviija kõrval osales

sündmuses veel keegi teine isik täideviijana, saab vaieldamatult siiski rääkida nn kõrvaltäideviimisest.

Nagu öeldud, on vastuvaidlematult leidnud tuvastamist, et O.Z kirjutas lepingule juurde

tegelikkusele mittevastava teksti, mille sisu oli suunatud õiguste omandamisele ja kohustustest vabanemisele; maakohus on selles osas sedastanud, et selleks õiguseks oli võimalus viia sõiduk ära

lammutusse (mida ka tehti) ning ühtlasi püüti vabaneda kohustusest maksta S. R sõiduki eest

võlgnetav summa. Ilma nende juurdekirjutusteta ei omanuks see allkiri, mis sinna edasiselt lisati (eelduslikult O.Z-i elukaaslase A. Ki poolt), mitte mingit sisulist tähendust. Seega saab seda juurdekirjutust lugeda oluliseks teopanuseks antud kuriteokoosseisu mõttes ning jätkuvalt rääkida O.Z-ist kui antud kuriteo täideviijast.

Samuti on enam kui selge, et dokumendi võltsimisele ning KarS § 344 lg 1 koosseisu realiseerimisele suunatud (osa)teo pani O.Z toime tahtlikult.

11.5 Eeltoodud argumentidel jätab ringkonnakohus ka selles osas apellatsioonid seega rahuldamata.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 7 lg-test 2 ja 3, § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Sten Lind

Urmas Reinola