1-10-8484/21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 8484 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Sten Lind ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tõlk

Kea Lemming Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 03. mai 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi N.B süüdistus KrK § 118 p 1, 117 lg 1, 215 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 09. novembri 2010.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava N.B kaitsja adv Leelo Viil Prokurör Ainar Koik

Süüdistatav N.B

isikukood XXX, Eesti kodanik, viimane elukoht

XXXXX XXXXX XXXXX (XXXXX XXX XXX, XXXXX), XXXXX XXXXXX XX XXXX XXXXX, varem karistamata. Kaitsja Adv Leelo Viil RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 09. novembri 2010.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

2 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 09.11.2010.a otsusega tunnistati N.B süüdi KarS § 118 p 1 ja 117

lg 1 järgi ning karistati 4-aastase vangistusega, KarS § 214 lg 2 p 2 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks eelvangistuses viibitud 4 päeva. N.B võeti KrMS § 130 lg 4 1 alusel kohtusaalist vahi alla ja karistuse kandmise alguseks loeti 09.11.2010.a.

N.B-le oli esitatud süüdistus selles, et ta 21.märtsil 2010.a kella 17 paiku Tallinnas Wismari 45 maja hoovis lõi vähemalt kolmel korral püstises asendis seisnud S Bile (s 1973.a)

metallist kasteediga pea piirkonda, põhjustades sellega S. Bile tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse - pea kinnise tömbi trauma massiivse peaaju pehmekelmealuse verevalumi,

põrutushaavadega kiiru piirkonnas paremal ja kukla-kiiru piirkonnas vasakul, verevalumid

kõõlustanul ning värsked nahamarrastused näol ja vasaku kõrva taguses piirkonnas, millise käitumisega pani N.B toime raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamise, s.o. KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

S. Ilijin möönis küll oma eelkirjeldatud käitumisega S. Bile eluohtliku tervisekahjustuse

tekitamist, kuid arvestades 15-aastase kriminaalkorras karistamata, lastekodulapse arengut, tema sotsiaalset ebaküpsust ja vähest elukogemust, ei saa temalt nõuda, et ta möönaks püstises asendis olnud täisealist S. Bvit selliselt lüües viimase surma nende vigastuste tagajärjel. Ta põgenes sündmuskohalt, uskumata, et ta oma sellise käitumisega põhjustas S. Bi surma ning oli samal ajal ka teadlik, et majast on keegi kohe saabumas S. Bile abi osutama.

N.B eelkirjeldatud käitumise tulemusena saadud vigastuste tüsistusena tekkis S. Bil

peaajuturse, mille tagajärjel ta suri sündmuskohal, mis oli N.B jaoks ootamatu. Surma põhjustamisega ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis pani N.B toime KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Peale selle tunnistati N.B KarS § 215 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta koos T.F-iga (KarS § 215 lg 2 p 1 tähendatud isikuna) 23.11.2009.a õhtul kasutas ajutiselt ja

omavoliliselt Tallinnas Paldiski mnt 104b Saku Suurhalli parklasse pargitud R J sõiduautot Kia Rio registrimärguiga 927 AOZ (väärtusega 60 000 krooni), sõites sellega Tallinnas ringi kuni avarii põhjustamiseni Tallinnas Kadaka tee 153 juures samal õhtul kella 19 paiku.

APELLATSIOONI SISU

N.B kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsusega tema tingimisi vabastamist, kohaldades KarS § 73 sätteid.

Kaitsja nõustub maakohtuga, et 4-aastane vangistus N.B-le on piisav karistuseesmärkide saavutamiseks ning vastab õiguskorra kaitsmise huvidele. Apellant leiab aga, et kellegi tegelik

karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-990-

3

06. Apellant viitab veel Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-43-06 ja leiab, et maakohus ei ole Riigikohtu poolt esitatud seisukohti silmas pidanud. Kohus on lähtunud üksnes toimepandud teost ja selle kirjeldusest. Kaitsja märgib Riigikohtu seisukohti arvestades, et alaealine on küll süüvõimeline, kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning

täiel määral aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus

alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma.

Süüdistuses endas on kirjas, et arvestades 15-aastase kriminaalkorras karistamata, lastekodulapse arengut, tema sotsiaalset ebaküpsust ja vähest elukogemust, ei saa temalt

nõuda, et ta möönaks püstises asendis olnud täisealist selliselt lüües viimase surma nende vigastuste tagajärjel. N.B pani ühe kuriteo toime 14-aastaselt, teise 15-aastaselt, st oli äsja ületanud vanusepiiri, millest algab kriminaalvastutus.

Kaitsja märgib, et käesoleval juhul on piisav alus arvata, et kuriteod on juhuslikku laadi ja süüdistatav ei jätka kuritegude toimepanemist. Kaitsja märgib ka, et süüdistatav pani kuriteo toime ajendatuna tema õiguste rikkumisest kannatanu poolt, seetõttu ei ole alust arvata, et N.B võiks oma isikuomadustest tulenevalt edaspidi vägivaldselt käituda.

Kaitsja on seisukohal, et on võimalik ja otstarbekas kohaldada N.B suhtes KarS § 73 sätteid, kuidagi ei saa nõustuda maakohtuga, nagu oleksid karistuse eesmärgid saavutatavad üksnes reaalse vangistusega, kohus ei ole seda ka veenvalt põhjendanud.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse reaalse kandmise osas ja uue otsusega KarS § 73 kohaldamist.

Prokurör leidis, et maakohtu otsus on veenvalt põhjendatud, otsuse tühistamiseks ei ole alust, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära

kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Apellandi väitega, nagu ei oleks maakohus N.B-le vangistuse mõistmist veenvalt

põhjendanud, ringkonnakohus ei nõustu. Kohtukolleegium rõhutab, et karistuse kui kaalumisprotsessi tulemuseni jõudmine kindlate ja kontrollitavate asjaolude hindamise kaudu

on äärmiselt oluline, seda eriti alaealisele karistuse mõistmise puhul. Vaidlustatud

kohtuotsusest tuleneb, et seda põhimõtet on maakohus järginud, kohtu poolne kaalumisprotsess selle üle, kas süüdistatav peab talle mõistetud karistuse reaalselt ära kandma või ei, on kohtuotsust lugedes selgesti jälgitav, kõiki asjaolusid, mis omavad sellise otsustuse

langetamisel tähtsust, on kohus arvestanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega pea

vajalikuks kohtuotsuse põhiosa asjaolude kordamist. Apellatsiooniga seoses märgib ringkonnakohus järgmist.

4 Kaitsja viitab oma apellatsioonis Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-14-06; 3-1-1-43-06 ja 3-1-1- 99-06, tsiteerib neid ning leiab, et maakohus ei ole Riigikohtu poolt esitatud seisukohti silmas pidanud. Kaitsja väide on eksitav, nii kohtueelses menetluses kui maakohtu poolt on ülalviidatud Riigikohtu otsustes esile toodud alaealisele reaalse vangistuse mõistmise erisusi järgitud.

Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-76-07 (p-d 11.2; 11.3 ja 11.4), milles on sõnaselgelt märgitud, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemad otsused ei välista alaealisele karistusena vangistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kriminaalasja nr p-s 13.1 märgitu, et alaealise poolt toimepandud kuriteo puhul 3-1-1-43-06 lähtutakse eeldusest, et see on episoodilist, juhuslikku laadi, ei tähenda, et konkreetse kaasuse

puhul ei võiks tõendamist leida vastupidine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus asjas nr - 3-1-1-14-06

RT III 2006, 17, 157, p 7). See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega

karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult motiveerida, võttes

karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb

arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel

juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse

liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja

raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täisvõi alaealine. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus käesolevas asjas kõiki nimetatud nõudeid järgides teinud põhjendatud järelduse, et N.B karistamine vangistusega on vältimatu ja puuduvad võimalused vangistuse täitmisele pööramata jätmiseks.

Apellandi väitega, mille kohaselt on kohus lähtunud üksnes toimepandud teost ja selle kirjeldusest, kohtukolleegium samuti ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud N.B

kohta käivat iseloomustavat materjali (Lasnamäe Põhikolli ja Tallinna Lastekodu poolt

esitatud andmeid, kuulanud ära lastekaitse esindaja, Tallinna Laste Turvakeskuse

sotsiaalprogrammi kokkuvõtet, kriminaalhooldusosakonna kohtueelset ettekannet) ja

arvestanud kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi arvamust (lk 6-7). Teisalt tuleb märkida, et süüdistatava alaealisus ei tähenda seda, nagu peaks tema poolt toimepandud teo, selle analüüsi ja tegutsemise motiivid karistuse mõistmisel kõrvale jätma.

Kaitsja, märkides, et kuivõrd N.B on varem kriminaalkorras karistamata, siis on alust

arvata, et tema poolt toimepandud kuriteod on juhuslikku laadi ning N.B kuritegelikku

käitumist ei jätka, jätab täielikult tähelepanuta, et tema kaitsealuse suhtes on neljal korral

kohaldatud erinevaid sotsiaalprogramme tingitult hulkumistest, koolikohustuse

mittetäitmisest, suitsetamisest, alkoholi ja kanepi tarbimisest, vargustest ja huligaansustest. Kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik täheldada ka N.B positiivseid elumuutusi pärast S. Bi suhtes toime pandud kuritegu.

5

Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatu ei anna maakohtu otsuse

tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.11.2010.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Sten Lind Paavo Randma