14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-2313

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-2313 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kriminaalasi H.B süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.B Prokurör Annika Vanatoa

Süüdistatav H.B

XXX, elukoht XXXXXX XXXXXX XXX XX-

XXX, ei tööta, varem 15 korda kohtu poolt karistatud, viimati 29.01.2010. a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2

p 9 - § 25 lg 2 järgi 1 aasta vangistusega, kinni peetud 12.01.2011. a Kaitsja Vandeadvokaat Milvi Söörd

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 14. märtsi 2011. a kohtuotsus H.B suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 17. mail 2011. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsusega lühimenetluses tunnistati H.B süüdi KarS § 199 lg 2 p 5,9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 12. jaanuar 2011. a.

H.B-lt mõisteti välja menetluskuluna sundraha 417.03 eurot ja määratud kaitsja tasu 95.88 eurot.

2. H.B mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna uuesti 11. jaanuaril 2011. a kella 19.00 paiku, viibides Tallinnas Läänemere tee 19-124 asuvas korteris, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult sektsioonkapi riiulilt ära A. K mobiiltelefoni №kia maksumusega 218,53 eurot ja lahkus korterist. Hiljem pantis ta telefoni pandimajas.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5 järgi enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole mobiiltelefoni avalikult varstanud. Lisaks sellele taotleb ta kohtuotsuse tühistamist temalt välja mõistetud sundraha ja kaitsjatasu osas.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS §

61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma

lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse

alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse

hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07).

Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks.

5.2 KrMS § 233 lg 1 kohaselt süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul võib kohus

kriminaalasja lahendada tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku

materjali põhjal. Kriminaaltoimiku 95-ndalt leheküljelt nähtub, et pärast kohtueelse menetluse lõpetamist esitas H.B Põhja Ringkonnaprokuratuurile taotluse kriminaalasjas lühimenetluse

kohaldamiseks. Prokuratuur nõustus H.B taotlusega ja 21. veebruaril 20011. a anti H.B

Harju Maakohtu määrusega lühimenetluses kohtu alla. 14. märtsil 2011. a toimunud

kohtuistungil on H.B pärast väikest mõtlemisaega kinnitanud, et ta soovib menetluse jätkamist lühimenetluses kannatanut ja tunnistajaid üle kuulamata. Apelleeritud kohtuotsuses on H.B ütlusi selle kohta, et ta varastas mobiiltelefoni salaja, väga

põhjalikult analüüsitud kogumis teiste tõenditega ja kuriteo tehioludega ning jõutud põhjendatult

seisukohale, et H.B pani varguse toime avalikult. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata.

5.3 Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud taotlus H.B-lt välja mõistetud menetluskulude tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 kohaselt on menetluskulud määratud kaitsjale makstud tasu ning

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda.

Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et H.B kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile

põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus

peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. H.B on end

ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kriminaalasja

materjalidest nähtub, et teda on varem 15 korda kriminaalkorras karistatud, sealhulgas

vanglakaristusega. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteokorras, seda valdavas osas narkootiliste ainete tarvitamise eest. Talle määratud rahatrahvid on tasumata. Seega pidi H.B

möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud ning tema poolt tekitatud kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Asjaolu, et H.B viibib vanglas, ei ole samuti aluseks temalt välja mõistetud sundraha osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik

kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega on H.B

võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud

menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et H.B-lt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud.

5.4 KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise

karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude kohta. Kui süüdistatav H.B jätkuvalt leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise

avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. Pärast vanglast vabanemist on H.B võimalus leida endale töökoht ja hüvitada temalt välja mõistetud menetluskulud täielikult.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsuse H.B suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla