2-23-130827/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

18. jaanuar 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-130827

Tsiviilasi

OÜ GS Core hagi G. I. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

4594,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586, asukoht Jõe

tn 2a, 10151 Tallinn), lepinguline esindaja Alar Liivamägi

(e-post info@gscore.ee)

Kostja: G. I. (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista hageja OÜ GS Gore kasuks kostjalt G. I. põhivõlgnevus 3888.28 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 239.37 eurot ja viivis VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates 05.10.2023 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt G. I.lt hageja OÜ GS Core kasuks menetluskulud summas 940 eurot

(sh riigilõiv 560 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 360 eurot).

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni kostjal G. I.l tasuda hagejale OÜ GS Corele viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid B AS laenuandjana ja kostja laenusaajana 04.05.2020

kirjalikus vormis laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu 4253,00 eurot intressiga 23,83

% aastas. Leping sõlmiti kolmeks aastaks, lõpptähtpäevaga 13.04.2023. Laenuleping sisaldab

kõiki tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikke andmeid. Laenulepingu p 1.22. kohaselt

pidi kostja maksma lepingutasu 253 eurot, mille laenuandja pidas vastavalt lepingu punktile 4.1.

kinni laenusummast. Lepingu juurde kuulub ka kirjalikus vormis maksegraafik. Enne

laenulepingu sõlmimist anti kostjale nõuetekohane Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht

ja laenuandja täiendav teabeleht. Laenuleping nägi kostjale ette kohustuse teha igakuiseid

makseid laenu tagasimaksmiseks.

2. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohaldatakse vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral

tarbijakrediidilepingule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Kuivõrd krediidiandja ei ole andnud

hagejale tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist

krediidiandja poolt, asub hageja hagis seisukohale, et nimetatud kohustust rikuti, ja esitab hagis

nõude sellele vastavalt, arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle

kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0 % ja muid

kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning hageja intressi ega kõrvalnõudeid ei nõua) ning nõudes ainult

väljamakstud põhivõla tagastamata jääki ja viivist seaduslikus määras alates lepingu lõppemisele

järgnenud päevast. Kostja on lepingu täitmiseks tasunud kokku 111,72 eurot. Hiljemalt

14.04.2023 muutus viimase maksetähtaja, 13.04.2023, möödumise tõttu sissenõutavaks kogu

tagastamata põhiosa. 05.05.2023 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale,

millest teavitati ka kostjat. Kõik lepingust tulenevad kohustused tuleb täita hagejale.

3. Hageja arvestab viivist lepingu lõpptähtpäevale järgnenud aja eest. Viimane maksetähtpäev oli

13.04.2023. Järgnevast päevast võib kogu tagastamata põhiosalt arvestada viivist. Hageja arvestab

sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõla summalt 3888,28 eurot, viivist lepingu lõppemisele

järgnenud aja eest alates 14.04.2022 kuni hagi esitamiseni ja soovib kostjalt ka edasiulatuva

viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele

järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni. Perioodil 01.01.2023 – 30.06.2023 oli seadusliku

viivise määr 10,5 % aastas, alates 01.07.2023 12 % aastas. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohaldatakse

vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tarbijakrediidilepingule VÕS §-s 94

sätestatud intressimäära. Kuivõrd krediidiandja ei ole andnud hagejale tõendeid, millest võiks

järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist krediidiandja poolt, asub hageja hagis

seisukohale, et nimetatud kohustust rikuti, ja esitab hagis nõude sellele vastavalt, arvestades VÕS

§ 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik

intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0 % ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning

hageja intressi ega kõrvalnõudeid ei nõua) ning nõudes ainult väljamakstud põhivõla tagastamata

jääki ja viivist seaduslikus määras alates lepingu lõppemisele järgnenud päevast.

4. Kostja on lepingu täitmiseks tasunud kokku 111,72 eurot. Hiljemalt 14.04.2023 muutus

viimase maksetähtaja, 13.04.2023, möödumise tõttu sissenõutavaks kogu tagastamata põhiosa.

05.05.2023 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati ka

kostjat. Kõik lepingust tulenevad kohustused tuleb täita hagejale. Põhiosa võlg on maksetähtpäeva

möödumisega sissenõutavaks muutunud hiljemalt 14.04.2022.

5. Viivise võlg on 239,37 eurot, hageja arvestab viivist lepingu lõpptähtpäevale järgnenud aja

eest. Viimane maksetähtpäev oli 13.04.2023. Järgnevast päevast võib kogu tagastamata põhiosalt

arvestada viivist. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõla summalt viivist

lepingu lõppemisele järgnenud aja eest alates 14.04.2022 kuni hagi esitamiseni ja soovib kostjalt

ka edasiulatuva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi

esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni. Perioodil 01.01.2023 – 30.06.2023 oli

seadusliku viivise määr 10,5 % aastas, alates 01.07.2023 12 % aastas.

6. Hageja palub mõista hageja OÜ GS Gore kasuks kostjalt G. I. põhivõlgnevus 3888.28 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 239.37 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.

Kostja vastuväited

7. Kostja on kohtule esitanud kirjaliku vastuse. Esitatud vastuse kohaselt hagi sellisel kujul ei

tunnista ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja osundab, et B AS on rikkunud VÕS §

403.4.

Kohtu põhjendused

8. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.

9. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

10. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus saab lähtuda hagi piiridest

ja nõudest tulenevalt TsMS § 5 ja 363 lg 1 p 1 ja 2, kohus ei või otsuses ületada nõude piire TsMS

§ 438 lg1 kohaselt ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hagi on menetlusse võetud

20.11.2023. Kohus jätkas 18.12.2023 poolte taotlusel asja menetlemist kirjalikus menetluses.

11. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on

Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v

Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex

officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei

pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja

asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

12. VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk

võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta

see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS

§ 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 1 lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole

vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute

kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada

lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on

samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele

tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.

13. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle ning kohus saab asja lahendamisel sellest

lähtuda, et:

• kokku on kostja poolt laekunud tagasimaksena 111.72 eurot;

• krediidiandja B AS ja kostja sõlmisid laenulepingu 04.05.2020 laenusummaga 4253 eurot,

intress 23,83%;

• vaidlusalune nõue on loovutatud 05.05.2023 hagejale.

14. Kohus juhindub antud asjas lahendamisel VÕS § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb

täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see

on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või

asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama

sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg

1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr

3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist

teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub

teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja

§ 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10). VÕS § 402 sätestas, et

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 34 järgi oli tarbija

VÕS-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 järgi oli tarbija defineeritud lepingu

sõlmimise ajal kehtinud seaduse redaktsioonis järgnevalt: tarbija – füüsiline isik, kellele

pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema

majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema

tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava

tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See

säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist. (p 13) 3-2-1-105-15.

15. Kostja vastuväited seisnevad arvamuses, et hageja on rikkunud VÕS § 403.4 sätestatud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tarbijakrediidi tunnuseks on regulatsiooni imperatiivsus

(§ 421), ranged vorminõuded (§ 404 lg1, § 408 lg 1), krediidiandja kohustus anda tarbijale

lepingueelset teavet (§ 403`ja 303.3 ja selgitusi (§ 405.5), vastutustundliku laenamise põhimõte

(§ 403.4) ning tarbija suhtes rakendatavate sanktsioonide piiratus (§ 415 ja 113.2). VÕS § 404 lg

1 järgi peab tarbija avaldus laenukohustuse võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis ning VÕS § 404 lg 2 järgi lepingus selgelt ja kokkuvõtlikult olema märgitud VÕS § 403`

lg 1 punktides 1-11 nimetatud andmed, sh intressimäära kohta. Tarbijale tuleb anda lepingueelne

teave VÕS § 403`lg 1 p 8 kohaselt, intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui

tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud,

tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes

kohaldatav alusintressimäär.

16. Hageja on hagis esile toonud ja hagi nõude esitamisel arvestanud, et kuivõrd krediidiandja ei

ole andnud hagejale tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse

täitmist krediidiandja poolt, koostanud nõude sellele vastavalt. Hageja on arvestades VÕS § 4034

lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik

intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0 % ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning

hageja intressi ega kõrvalnõudeid ei nõua) ning nõudes ainult väljamakstud põhivõla tagastamata

jääki ja viivist seaduslikus määras alates lepingu lõppemisele järgnenud päevast. Kostja ei ole

vaidlustanud tagastatud summa suurust ega ka käesoleva menetluse kestel hagis kajastatud

arvestust.

17. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei tõendanud

asjaomase põhimõtte järgimist. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lg-s 6

sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimet, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema.

18. Nimetatud nõue on loovutatud laenuandja B AS poolt käesolevale hagejale. Riigikohus on

lahendis 2-16-13381 märkinud, et nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses,

sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks

õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu

23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja

uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse

eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). (p 11). Seega

on hagi õigustatud esitama hageja.

19. Kohus nõustub hageja arvestusega ja leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kuivõrd laenusumma oli

4253 eurot, millest arvestati maha lepingutasu 253 eurot, tehti laenu väljamakse summas 4000

eurot. Tagasimakseid on kostja laenuperioodi kestel teinud 111,72 eurot. Seega on kostja

põhivõlgnevus 4000 – 111,72 = 3888,28 eurot, mis on maksetähtpäeva möödumisega

sissenõutavaks muutunud hiljemalt 14.04.2022.

20. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse

teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks

on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lõikest 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik

teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 415 lg 2 alusel toimub arvestus

laekumiste osas alljärgnevalt: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks;

2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4)

neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.

21. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis

selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest

kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise ebaõige

avaldamise tagajärjel VÕS § 408 lg 10 järgi on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes

seadusjärgses määras, s.o. § 113 teises lauses sätestatud viivise määras. Hageja on palunud välja

mõista sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõla summalt viivis, mis tuleb välja arvestades

põhivõla mittetasumist täies ulatuses.

Menetluskulud

22. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus rahuldab hagi täies ulatuses, siis jäävad tsiviilasja menetluskulud kostja kanda.

23. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist.

24. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses

lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud

vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14).

25. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu.

26. Hageja 27.10.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku

summas 940 eurot (sh riigilõiv 560 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise

esindaja kulud 360 eurot käibemaksuta). Lepingulisel esindajal kulus asja materjalidega

tutvumisele, tõendite hankimisele, asjaolude ja tõendite analüüsile, põhjendatud nõude analüüsile

ning hagiavalduse koostamisele kokku 3 tundi.

27. Kostja ei esitanud kohtule oma seisukohta hageja menetluskulude nimekirja osas.

28. Lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta).

Hagejat esindas asja menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele vastav lepinguline esindaja.

Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos

käibemaksuga ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta, samuti 147 eurot 49 senti koos

käibemaksuga, 153 eurot ilma käibemaksuta ning 156 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu

06.06.2018 otsus nr 2-15-4981, p. 21). Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse

keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu määr

mõistlik.

29. Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus

võtab lepingulise esindaja kulud arvesse täies ulatuses. Tehtud toimingud on hageja õiguste

kaitsmise seisukohast vajalikud ja nendele kulunud aeg, arvestades asja mahtu, põhjendatud.

30. Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kohtumenetluses on seega kokku

3 tundi. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku

360 eurot (3 tundi × 120 eurot käibemaksuta). Hageja ei taotle lepingulise esindaja kulude

hüvitamist käibemaksuga.

31. Lisaks eeltoodule taotleb hageja kostjalt riigilõivu 560 euro hüvitamist. Kuna riigilõiv on

kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada.

32. Kohus selgitab, et TsMS § 4842 kohaselt ei hüvitata maksekäsu kiirmenetluses avaldaja

kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot (vt ka Riigikohtu 08.03.2017 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16, p 12.1 – 12.3). Seega on hageja taotletud maksekäsu kiirmenetluse

kulude hüvitamine 20 euro ulatuses põhjendatud.

33. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 940 eurot

(360+ 560 + 20), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kohus leiab, et sellises

ulatuses õigusabikulude väljamõistmine on arvestades menetluse kulgu ja asja olemust, ka

põhjendatud. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista ka viivis välja mõistetud

menetluskuludelt alates käesoleva määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni (TsMS § 177

lg 4).

34. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liili Lauri

kohtunik