1-10-10469/22 · 1-10-10469/22 · Tartu Ringkonnakohus

1-10-10469

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mail 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-10469 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Helin Jõgi Kriminaalasi S.I süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ning J.H süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 23. detsembri 2010 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav S.I ja tema kaitsja Mihhail Firsov Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav S.I

isikukood XXX, XXX (asub Viru Vanglas)

varem kriminaalkorras karistamata, väärteo eest karistatud ühel korral; tõkend – vahistamine kohaldatud alates 13.04.2010 Kaitsja Mihhail Firsov

RESOLUTSIOON

2

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 23. detsembri 2010 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-10469 muutmata ja S.I ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 12. mail 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 13. maist 2011.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 13. maist 2011.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 23. detsembri 2010 otsusega tunnistati S.I süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning karistuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.-02.04.2010, s.o 2 päeva, millest tulenevalt kuulub S.I ära kandmisele 3 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust.

Sama otsusega mõisteti süüdi J.H, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud.

Lisaks mõisteti S.I-lt solidaarselt J.H-ga välja 900 krooni U.K. kasuks tsiviilhagi katteks.

Maakohus arutas S.I-le KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi esitatud süüdistust selles, et tema:

- 17.03.2010 kella 20.45 paiku Rakvere linnas Pikal tänaval tungis kallale H.E. le,

lükkas ta vastu aeda ning püüdis käest ära tirida käekotti väärtusega 200 krooni, milles

oli rahakott väärtusega 250 krooni koos 350 krooni sularaha ning SEB

pangakaartidega, lõi H.E. le korduvalt rusikaga näkku, tiris juustest ning kui H.E. põlvili kukkus, siis lohistas teda kotist hoides mööda asfalti ja kui kotti kätte saada ei õnnestunud, siis võttis ära kannatanu taskust välja kukkunud mobiiltelefoni Samsung S3600 väärtusega 1790 krooni;

- KarS § 200 lg 2 p 4 tähendatud isikuna 17.03.2010 kella 21.10 paiku tungis koos

J.H-ga Rakvere linnas Rägavere tee 35 hoone taga asuval territooriumil kallale alaealisele J.K. , peksis teda rusikate ja jalgadega näkku, pähe ja keha piirkonda ning võttis ära mobiiltelefoni №kia 5130 väärtusega 1000 krooni ja talvesaapad Timberland väärtusega 900 krooni.

Seega S.I isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, võttes isikute grupis

vägivallaga ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3 Kohtuistungil tunnistas S.I end H.E. episoodi osas osaliselt süüdi. J.K. episoodis S.I

end röövimises süüdi ei tunnistanud, andes ütlusi, et ta küll peksis kannatanut, kuid midagi ära ei võtnud.

Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni S.I ja tema kaitsja osas, mis puudutab S.I ja A. Bakonovi süüdistust kannatanu J.K. röövimise episoodis.

Maakohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu ja tunnistajad, uurinud ja avaldanud kriminaalasja materjalides kogutud tõendid ning hinnanud neid kogumis, jõudis järeldusele, et S.I süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises kannatanu J.K. episoodis on tõendamist leidud ning on süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. Maakohus leidis, et süüdistatavate S.I ja J.H kriminaalmenetluse käigus antud ütlused olid vastuolulised, kantuna soovist vabastada end vastutusest ning kergendada oma süüd toimepandus ehk võimalusel veeretada süü kellelegi teisele.

Maakohus möönas, et ka kannatanu J.K. ütlustes esineb vastuolusid, mis on aga maakohtu hinnangul mõistetav, kuna vägivaldne rünne tema vastu pandi toime ootamatult, pimedal ajal ning mitme isiku poolt. Samas on ta järjekindlalt väitnud, et tema juures oli kaks isikut ning kolm noormeest seisid eemal, asjasse sekkumata. Ta on andnud kohtueelsel uurimisel ütlusi, et teda peksis S.I ning kohtuistungil kinnitanud, et seda tegi J.H. Fotode järgi äratundmisel ta kumbagi noormeestest ära ei tundnud, kuid nähes neid kohtuistungil oli

veendunud, et kohtualuste näol on tegemist teda rünnanud isikutega. Hinnates kogutud ja kohtu poolt uuritud tõendeid kogumis, asus maakohus seisukohale, et neid kannatanu ütlusi saab pidada usaldusväärseteks tõenditeks ning pole alust kahelda nende tõelevastavuses. J.K. ütlused moodustavad loogilise terviku muude asjas kogutud tõenditega. Ei saa pidada eluliselt

usutavaks, et J. K., kõhetu, sündmuse toimumise ajal 16-aastane noormees, hakkaks

ebatsensuursete väljenditega tüli norima ja sellega provotseerima 5-liikmelist vene keelt kõnelevat noormeeste kampa, kellest ta pimedas, kõrvalises kohas möödus.

J. K. oli mööda kõrvalist teed teel oma sõbra K.V. juurde ning kuulas kõndides klappidest telefonist muusikat. J.H ja S.I nägid seda ning järgnesid kannatanule,

kusjuures vaid umbes tund aega enne seda oli S.I toime pannud kannatanu H.E. röövimise. Kannatanu sõnade kohaselt rünnati teda ja nõuti koheselt telefoni. Eitava vastuse peale löödi teda näkku, mille tagajärjel ta kukkus, seejärel korrati nõudmist uuesti ning jätkati

peksmist. Kui kannatanu püüdis tõusta, surusid peksjad ta kätega maha tagasi, kükitasid mõlemad ta juures, sorisid taskutes. Vahepeal löödi uuesti ning enne lahkumist tõmmati saapad jalast. See annab maakohtu hinnangul põhjendatud aluse järeldada, et kannatanut

rünnati ja tema suhtes tarvitati vägivalda eesmärgiga hõivata tema vara. Teda peksid kaks

isikut ning ründe käigus võeti ära telefon ning jalast saapad. S.I ei eitanud kannatanu peksmist ning maakohus luges selle asjaolu tõendatuks tema enda ütlustega. Seda kinnitavad ka J.H ning A.K. oma kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kannatanu kõhklused selles osas, kes teda täpselt lõi, on kohtu hinnangul mõistetavad, kuna kannatanu oli rünnakust šokis, ta oli keskendunud enese kaitsmisele ning rünnak toimus pimedal ajal. Kannatanu, tema esindaja ja tunnistaja K.V. ütlustega on tõendamist leidnud, et röövi käigus võeti ära ka J.K. saapad.

S.I ja J.H vastutavad J.K. suhtes toime pandud röövimise eest kaastäideviijatena – nad järgnesid kannatanule ühiselt, tegutsedes kooskõlastatult eesmärgiga

hõivata kannatanu vara. Kuna nad tegutsesid ühiselt, ei oma olulist sisulist tähtsust, kes

kannatanut vara hõivamise eesmärgil peksis ning kes hõivas vara. Nii S.I kui J.H valitsesid tegu ja kumbki neist eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltus mõlemast toimepanijast.

4 Analüüsides A.K. ütlusi, jõudis maakohus järeldusele, et tema ütlused sisuliselt kinnitavad nii kannatanu J.K. kui süüdistatav S.I ütlusi, selle erisusega, et kohtueelsel uurimisel kinnitas tema, et auto juurest lahkusid ja kannatanule järgnesid kahekesi koos J.H ja S.I. Kohtus ta aga muutis oma ütlusi selles osas, et S.I lahkus auto juurest koos V. Tema väidet, et ajas endale võõra V. ja tuttava J.H uurimise ajal segamini, ei pidanud maakohus veenvaks, vaid hindas ütluste muutmist tahtlikuks ning kantuks soovist vabastada J.H vastutusest. Seega oli maakohtul põhjendatud alus arvata, et tegemist oli kohtuistungil antud valeütlustega. Lisaks kannatanu, süüdistatavate ja tunnistajate ütlustele luges maakohus S.I süü

tõendatuks järgmiste tõenditega: AS Rakvere Haigla patsiendikaart nr 3161 ja

kompuutertomograafia uuringu vastus; fotod J. K.; sündmuskoha vaatlusprotokollid; J.K.

allkirjad kõrvaklappide ja mobiiltelefoni kättesaamise kohta; asitõendi, s.o mobiiltelefoni №kia 5130 XpressMusic vaatlusprotokoll; jälitusprotokoll (31.03.2010) ning jälitusprotokoll (29.04.2010).

Maakohus ei tuvastanud S.I karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes ega raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Kohus leidis, et S.I puhul ei saa kõne alla tulla karistuse mõistmine tingimisi, kuivõrd süüdimõistmine I astme raskes kuriteos juba oma olemuselt välistab karistuse tingimusliku mõistmise. S.I on varem kohtulikult karistamata. Väärteokorras on teda karistatud ühel korral.

Käesolevas kriminaalasjas on temale esitatud süüdistus kahes röövimise episoodis. Võttes arvesse karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, pidas maakohus põhjendatuks mõista talle esmakordne

karistus alla sanktsiooni keskmise määra, selle miinimumile lähedases määras, mõistes karistuseks kahe röövimise episoodi eest 3 aastat ja kaheksa kuud vangistust.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Süüdistatava kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada S.I süüdi KarS § 121 ja KarS § 200 lg 1 alusel ning mõista karistuseks kaks aastat vangistust KarS § 74 kohaldamisega.

Apellant ei nõustu S.I toimepandu kvalifitseerimisega kannatanu J.K. episoodis ning temale mõistetud karistusega. Apellant leiab, et S.I poolt J.K. suhtes kasutatud vägivald ei olnud seotud temalt vara äravõtmisega. Samuti puudus tegevuse kooskõlastatus ja ühine tagamõte koos süüdistatava J.H-ga. Apellant leiab, et kohtu järeldused on vastuolulised. Kohus leidis, et puudub alus mitte uskuda

J.K. ütlusi, kuid samas konstateeris, et ka J. K. ei olnud oma ütlustes järjekindel ja need sisaldasid vastuolusid. Kohus ei andnud hinnangut kannatanu J.K. ütlustele selle kohta, et J.H

on temaga ühte kasvu ning et tema näo jättis ta meelde. S.I ta aga ei tunne. J. K. väitis, et teda peksid mõlemad, kuid selgitada, kuidas see toimus, ta ei osanud. Apellant leiab, et J.K. ütlused ei ole täielikult objektiivsed ja tõepärased ning teatud määral on

need eeldava iseloomuga. Apellant on seisukohal, et kohus, kõrvaldamata J.K. ütlustes

olevaid vasturääkivusi, rikkus otsuse tegemisel KrMS § 7 lg 3 nõuet tõlgendada kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et kannatanut peksid kaks isikut, kes kallaletungi käigus võtsid temalt telefoni ja saapad. Kuivõrd kohus tugines S.I ütlustele, kes aga tunnistas üksnes kannatanu peksmist, on kohtu selline järeldus alusetu. Apellant leiab, et kohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusõigust. Kohus tugines otsuse tegemisel süüdistatava J.H ning tunnistajate A.K. ja A.A. ütlustele, millised nad andsid kohtueelse uurimise käigus. See on aga vastuolus kohtupraktikaga. Apellant viitab

5 Riigikohtu lahendile 3-1-1-1-07, millest tuleneb, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda

mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta.

Eelnevast lähtudes leiab apellant, et S.I poolt kannatanu H.E. episoodis

toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 200 lg 1 järgi ning kannatanu J.K. episoodis toimepandu KarS § 121 järgi.

Lisaks ei nõustu apellant S.I-le mõistetud karistusega. Kohus ei võtnud karistuse

mõistmisel kergendava asjaoluna arvesse S.I poolt süü ülestunnistamist ning

puhtsüdamlikku kahetsust. S.I pole varem kohtulikult karistatud, toimepandud

kuriteoga ei ole põhjustatud raskeid tagajärgesid ning asjas puuduvad märkimisväärsed varalised nõuded. S.I ei kujuta endast ohtu ühiskonnale ning kohtul olid kõik alused KarS § 74 kohaldamiseks. Apellant taotleb ringkonnakohtus uurida maakohtu istungi protokolli.

Süüdistatav S.I palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista ta

süüdi KarS § 121 ja § 200 lg 1 alusel ja karistada kaheaastase vangistusega KarS § 74 kohaldamisega.

Apellant ei nõustu kuriteo kvalifitseerimisega J.K. episoodis ja talle mõistetud karistusega. Apellant tunnistab, et kasutas J.K. suhtes vägivalda, kuid eesmärgiks ei olnud selle abil tema vara omastada. Apellant teadvustab endale, et käitus valesti. Tal on olnud aega oma teo üle järele mõelda. Apellant leiab, et ei ole ühiskonnale ohtlik. Apellant soovib osa võtta ringkonnakohtus kriminaalasja arutamisest.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada.

Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud

kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu.

Apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid

uusi Viru Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid. Apellatsioonis taotletakse sisuliselt

olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt S.I süüditunnistamist J. K. seotud kuriteoepisoodis KarS § 121 järgi. S.I tegevus H.E. suhtes tuleks aga ümber kvalifitseerida ning ta süüdi tunnistada KarS § 200 lg 1 järgi.

Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt

analüüsinud S.I-le esitatud süüdistust J. K. seotud kuriteoepisoodis ning

põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

6 Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus käsitlenud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ning

andnud neile omapoolse hinnangu. Samas on kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale ka jälgitav.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 17. märtsil 2010 peksis S.I tekkinud konflikti käigus kannatanu J. K., lüües talle korduvalt näkku, pähe ja keha piirkonda.

Apellatsioonides vaidlustatakse Viru Maakohtu otsus põhjendusel, et S.I ei ole omastanud kannatanu vara ning ta ei tegutsenud seega vara hõivamisel koos A. Bakuniniga.

S.I kaitsja on apellatsioonis seadnud kahtluse alla J.K. ütluste usaldusväärsuse nendes esinevate vastuolude tõttu. Samas ei nähtu apellatsioonist, millistes ja millal J.K. poolt antud ütlustes konkreetsed vastuolud esinevad.

Ringkonnakohtu arvates saab kriminaalasja materjalide põhjal teha järelduse, et S.I

kaitsja on näinud J.K. ütluste vastuolu kohtueelsel uurimisel süüdistatavate äratundmiseks esitamise protokollis avaldatu (ei tundnud süüdistatavaid ära) ja kohtuistungil kannatanu poolt väidetu vahel (tunneb süüdistatavad ära).

Ringkonnakohtu ülalesitatud järeldus põhineb seejuures kohtuistungi protokollile, millest

nähtuvalt on kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud nimelt süüdistatavate äratundmiseks esitamise protokollid ning nende pinnalt on kannatanule esitatud ka küsimusi.

Kuivõrd J.K. ristküsitlemise käigus ei ole taotletud tema kohtueelsel uurimisel antud teiste ütluste avaldamist, siis teeb ringkonnakohus sellest järelduse, et rohkem vastuolusid kaitsjad J.K. ütlustes ei näinud.

4. juunil 2010 toimunud äratundmiseks esitamise protokollis on J. K. tõepoolest väitnud, et ei tunne teda rünnanud isikuid ära (I kd tl 136-138). Kohtuistungil on J. K. väitnud, et tunneb ära

J.H ja S.I kui isikud, kes teda 17. märtsil 2010 ründasid ning mobiiltelefoni ja saapad ära võtsid. Maakohtu istungil on J. K. nii kaitsjate kui ka prokuröri korduvatele sellesisulistele küsimuste vastates kinnitanud, et teda ründasid nimelt J.H ja S.I ning ta on selles täiesti kindel. Ülaltoodust nähtuvalt on J.K. ütlused diametraalselt lahknevad.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma korduvates lahendites leidnud, et kui on tegemist

diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval

ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta.

Samas on kriminaalkolleegium selgitanud, et kui isik aga suudab kohtule usutavalt ja

arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on J. K. kohtuistungil selgitanud millest on tingitud ülaltoodud vastuolud tema ütlustes. J.K. ütluste kohaselt mõtles ta pärast sündmust kogu toimunu oma peas läbi ning selle käigus

meenusid talle ka teda rünnanud noormeeste näod. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta J.H

lähedalt näost näkku, sest viimane kükitas otse tema kõrval. Samas nägi ta silmanurgast ka S.I, kes samuti kükitas tema kõrval ja oli isikuks, kes võttis jalast ära tema saapad.

7 J. K. on kohtuistungil selgitanud, et fotode järgi on isikuid raskem ära tunda kui neid näost näkku nähes. Ühtlasi on kannatanu kinnitanud, et süüdistatavate näol on kindlasti tegemist nimelt nende isikutega, kes teda ründasid ja temalt asjad ära võtsid. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et J.K. kohtuistungil antud selgitused vastuolude kohta tema ütlustes, on usutavad ja arusaadavad ning seetõttu tuleb lugeda usaldusväärseteks

tema kohtuistungil antud ütlused. Seega on J.K. kohtuistungil antud ütlused arvestatavad lubatud tõenditena.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega nagu ei oleks kriminaalasjas kogutud tõendeid, et S.I hõivas pärast vägivalla tarvitamist J.K. suhtes ka tema vara.

J. K. on kohtuistungil andnud ütlusi, et vägivalla tarvitamise käigus võeti temalt ära

mobiiltelefon ning saapad. Ka on kannatanu kinnitanud, et mobiiltelefoni võttis temalt J.H ning seda nägi pealt ka S.I. Saapad aga võttis tema jalast S.I. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda J.K. taolistes järjekindlates ütlustes. Samas kinnitavad J.K. ütlusi temalt esemete ära võtmise kohta ka tunnistajate U.K. u ja K.V. ütlused.

Nii on K.V. kinnitanud, et kui J. K. 17. märtsil 2010 õhtul tema elukohta jõudis, oli

kannatanul nägu paistes ja verine. J.K. selgitas, et oli saanud peksa ning temalt võeti ära telefon ja saapad. J.K. ema U.K. u ütluste kohaselt helistas talle K.V. ja teatas, et J.K. on peksa saanud. Kui ta K.V. elukohta jõudis nägi ta, et poja nägu oli verine ja paistes. Poja selgituste kohaselt võeti temalt ära telefon ning saapad.

Ülaltoodust tulenevalt, eelkõige aga J.K. ütlustega, loeb ringkonnakohus ümberlükatuks S.I väited, et tema ei ole J.K. vara hõivanud. Tähelepanuvääriv on ringkonnakohtu arvates siiski ka fakt, et vaid mõni aeg varem pani S.I toime röövimise H.E. suhtes.

Apellatsioonkaebuses leiab S.I kaitsja, et maakohus on kohtuotsust tehes alusetult tuginenud tunnistajate A.K. ja A.A. kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohtuotsuse põhistavast osast nähtuvalt, ei ole maakohus

kordagi viidanud A.A. kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ning otsustust tehes neile ütlustele tuginenud. Seega on kaitsja sellekohane väide ringkonnakohtule arusaamatu.

Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lugenud S.I väited J.K. peksmise kohta

tõendatuks tema enda ütlustega. Samas on maakohus leidnud, et S.I sellesisulisi ütlusi kinnitavad ka J.H ja tunnistaja A.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlused (II kd tl 113). Seega luges maakohus A.K. eeluurimisel antud ütlustega tõendatuks asjaolu, et S.I kasutas J.K. suhtes vägivalda.

A.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlustest nähtuvalt on tunnistaja andnud ütlusi, et ta nägi

kuidas S.I kedagi peksis, kes maas lamas (I kd tl 98). Kohtuistungi protokollist tulenevalt on tunnistaja kohtus prokuröri küsimustele vastates aga väitnud, et vehkimist küll S.I ja kannatanu vahel oli, kuid kauguse tõttu ei saa ta täpsemaid järeldusi teha. Seega esineb A.K. kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antud ütlustes vastuolu, mida A.K. ei ole ringkonnakohtu arvates maakohtu istungil osanud seletada.

Ülaltoodud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest tulenevalt tulnuks maakohtul jätta A.K. ütlused seega tõendite hulgast välja. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus ülaltsiteeritud A.K. ütlused tõendite hulgast välja.

Kuivõrd S.I poolt J.K. suhtes vägivalla tarvitamine on tõendatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, siis ei muuda A.K. ütluste väljajätmine tõendite hulgast S.I teo tõendatust.

8

Puutuvalt kohtuotsuse 11-dal leheküljel ( II kd tl 114) A.K. ütluste analüüsi, märgib

ringkonnakohus, et nimetatud analüüsi näol ei ole maakohus A.K. ütlusi seostanud S.I süüküsimuse otsustamisega.

Ringkonnakohtu arvates on nimetatud analüüs tingitud kohtu otsustusest eraldada KrMS § 268 lg 6 alusel materjalid A.K. osas kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks KarS § 320 lg 1 tunnustel.

Apellatsioonis taotletakse S.I tingimuslikku karistusest vabastamist, sest ta ei kujuta endast ohtu ühiskonnale. Samas leiab süüdistatava kaitsja, et kohus ei ole S.I suhtes arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust.

Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik S.I tingimuslik karistusest vabastamine ja ringkonnakohus nõustub maakohtu sellesisulise otsustusega.

Puutuvalt karistust kergendava asjaolu mittearvestamisega maakohtu poolt märgib ringkonnakohus järgmist.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on S.I maakohtu istungil oma viimases sõnas tõepoolest avaldanud, et kahetseb tehtut ning palub kannatanutelt vabadust. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et süüdistatava poolne kahetsus ja vabandamine kannatanute ees ei olnud kohtuistungil siiras. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on puhtsüdamlik kahetsus üks karistust kergendav asjaolu, mida tuleb karistuse mõistmisel arvestada.

Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus leidnud, et S.I suhtes karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Samas ei ole maakohus ka põhistanud, miks ta S.I kohtuistungil avaldatut puhtsüdamliku kahetsusena ei arvesta.

Ringkonnakohus maakohtu sellise ostsustusega ei nõustu ning loeb S.I karistust kergendavaks asjaoluks tema puhtsüdamliku kahetsuse.

Samas leiab ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et S.I-le mõisteti kahe I astme

kuriteo toimepanemise eest karistus KarS § 200 lg 2 p 4,7 ettenähtud kuriteo sanktsiooni alamäära lähedane, et S.I-le mõistetud karistus, vaatamata ühe karistust kergendava asjaolu ilmnemisele, muutmisele ei kuulu.

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus

Mati Kartau