2-23-17391/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 12.01.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-17391

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.12.2023 ja 15.12.2023 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13.12.2023 ja 15.12.2023 määrused muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

2-23-17391

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku

valvearst

(avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 12.12.2023 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient)

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 11.12.2023

kell 16.39 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule.

2.1. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et patsient viibib

psühhiaatriakliinikus ravil teist korda. Varasemast on teada, et patsiendil tekkisid käitumishäired

noorukieast, liitus noorukite kambaga, kasutas rohkelt alkoholi, kanepit, puudus koolist, kuid

omandas siiski kutsehariduse. Ametlikult tööle ei asunud, elatus oma sõnul „ärist“, jätkas

kanepi ja alkoholi kasutamist. Ilmnesid käitumismuutused: rääkis omaette, midagi ei

mäletanud, rääkis veidraid jutte kosmosest, Putinist, deemonitest ning hulkus sihitult ringi.

Eelmisel korral toodi patsient psühhiaatriakliinikusse kiirabiga ema initsiatiivil, kuna ilmnesid

käitumismuutused. Vastuvõtul oli äraoleva olekuga, esinesid meelepetted, sisukohast kontakti

patsiendiga ei saadud, ei mõistnud haiglasse toomise asjaolusid ega ravivajadust, mistõttu

hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega, mida kohtu

poolt pikendati kuni 40 päevaks. Hospitaliseerimise järgselt üritas osakonnast korduvalt

põgeneda. Avaldas aktiivselt psühhootilisi elamusi. Kontakt patsiendiga oli pigem pinnapealne.

Raviga seisund stabiliseerus. Psühhootilisi elamusi enam ei avaldanud, paranes ravikoostöö ja

haiguskriitika ning patsient kirjutati 14.08.2015 kodusele ravile. Patsiendil diagnoositi äge

skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Järgnevalt patsient ambulatoorsele vastuvõtule

ei pöördunud ja ravimeid ei kasutanud.

2.2. 11.12.2023 toodi patsient psühhiaatriakliinikusse SA PERH Pulmonoloogia osakonnast,

kus viibis ravil pneumoonia tõttu. Patsient oli olnud rahutu, sihitu, inadekvaatse käitumisega ja

agiteeritud, mistõttu ta suunati seisundi stabiliseerumisel psühhiaatriakliinikusse. Anamneesist

selgub, et patsient oli muutunud ema sõnul kodus viimastel kuudel rahutuks, sihituks,

agressiivseks nii verbaalselt kui füüsiliselt, ründas ja tõukas ema ning lõi õde. Omaste sõnul on

patsient pidev narkoainete kuritarvitaja. Valvetoas oli patsient pinges, agiteeritud,

desorienteeritud ajas ja olukorras. Tema mõttekäik oli sihipärasust kaotav, laialivalguv, avaldas

võimekus ja tähendusluulu (on Tallinna imperaator, kirjutab IT programmi usu ja kapitalismi

teemal), eitas meelepetteid, keeldus haiglaravist ja abist. Patsiendi psüühiline seisund ei ole

pärast tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi alustamist oluliselt muutunud. Ta on

agiteeritud ja ärev ning konfliktne. Tema mõttekäik on kiirenenud, laialivalguv, raskesti

mõistetav ning absurdsete avaldustega oma elust ja toimetulekust. Ta avaldab, et kontrollib

maailmas toimuvat, saab infot FB piltide alusel, loob seoseid ja juhib bitcoinide maailmas

tehinguid. On veendunud, et tegeleb suurte äridega. Avaldustes on veidrad suurus- ja

tähendusluulumõtted, afekt on maniakaalne. Patsiendi tahteaktiivsus on psühhoosist lähtuvalt

tõusnud, ta on olnud vägivaldne, impulsiivne ja ettearvamatu.

2.3. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda skisofreeniataolise psühhoosi (F23.2

RHK-10 järgi) näol. Tema käitumine on luulumõtetest ja kõrgenenud meeleolust mõjutatult

rahutu, impulsiivne, sihitu ja ettearvamatu. Patsient on olnud ründav ja vägivaldne omaste

suhtes. Patsiendil puudub kriitika oma seisundi raskuse osas ja ta pole võimeline mõistma ravi

vajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi psüühilist seisundit ja senist ravikogemust

hinnates pole tõenäoline paranemine ja patsiendi ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-

päevase haiglaravi järgselt.

2-23-17391

3. Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr T, et patsiendi seisund ega

ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega

muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva. Haiglas on vajalik esmalt

diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine ja ravi haigla tingimustes

patsiendi seisundi jälgimisega.

4. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et ta ei vaja mingit abi ja arstid peaksid ennast

aitama. Puudutatud isik väitis, et ta elab omal kulul, ei ole agressiivne, varsti kolib ema juurest

ära, teenib ise raha, aga ei pea töötama kuskil, et on konsultant ja inimesed käivad ise tema

juures nõu saamas keemia ja alkeemiaga seoses, ta annab telefoni teel konsultatsioone.

Puudutatud isik elas Bulgaarias, septembri alguses tuli Eestisse tagasi ja oli kodus, kui ema

kutsus politsei, ta viidi politseijaoskonda. Seejärel läks puudutatud isik koju, kus olid ema ja

õde. Puudutatud isik saatis ema ja õe poodi normaalseid puu- ja köögivilju ostma – nad söövad

ikka nagu vanasti, ainult borshi ja kartulit-kastet. Ema kutsus uuesti politsei. Puudutatud isik

selgitas, et teda raviti Bulgaarias korduvalt psühhiaatriahaiglas, oli 4 kuud ravil, misjärel anti

paber, et ta on terve. Mingeid ravimeid talle ei kirjutatud, ostis olansapiini.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist.

Maakohtu määrus I

6. Maakohus rahuldas 13.12.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o 11.12.2023–15.12.2023. Lisaks andis kohus loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud

viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

7. Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel asja materjalide põhjal seisukohale, et

puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii ennast

kui teda ümbritsevaid isikuid. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Tulenevalt oma seisundist on puudutatud isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi

vajaduse üle. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik,

oli

kohtu

hinnangul

alust

kohaldada

esmast

õiguskaitsevahendit

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel.

Maakohtu määrus II

8. Maakohus rahuldas 15.12.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Harju Maakohtu

13.12.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 20.01.2024 kell 16.39.

9. Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist 14.12.2023 kohtule edastatud täiendavas arvamuses

asus arst arvamusele, et patsiendi seisund ei ole muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

ümbritsevatele.

10. Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et

eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks

tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.

2-23-17391

11. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida (äge skisofreeniataoline psühhoos, F23.2 RHK-10 järgi). Puudutatud

isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita

jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Puudutatud isiku käitumine on

luulumõtetest ja kõrgenenud meeleolust mõjutatult rahutu, impulsiivne, sihitu ja ettearvamatu.

Puudutatud isik on olnud ründav ja vägivaldne omaste suhtes. Puudutatud isikul puudub kriitika

oma seisundi raskuse osas ja ta pole võimeline mõistma ravi vajadust ega kontrollima oma

käitumist. Kohtu hinnangul kujutab patsient seega ohtu nii iseendale kui ümbritsevatele

isikutele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek

kodustes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et puudutatud isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja

haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii ennast kui teda

ümbritsevaid isikuid. Maakohus leidis arsti arvamusele ning isiku ja arsti ärakuulamisele

tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma

seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi

hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti

ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik

end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu.

12. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik,

oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.

Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40

päeva. Maakohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist

hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kuivõrd asjas kogutud tõendite

põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta

ravi vähemalt 40 päeva, pikendas maakohus rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Määruskaebus

13. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu määrused tühistada.

14. Puudutatud isik on seisukohal, et maakohtu määrused ei ole seaduslikud ja tahtevastase ravi

kohaldamine ega pikendamine ei ole põhjendatud, kuna ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud eeldused.

15. Puudutatud isiku hinnangul hoitakse teda haiglas vaid põhjusel, et ta ei tunnista oma

kopsuhaigust, uuringuid ja ravi SA PERH Pulmonoloogia osakonnas. Puudutatud on

veendunud, et röntgen tehti kellelegi teisele ja raviti samuti kedagi teist. Tegemist on

eksitusega. Puudutatud isik ei vaja ravi. Arstid peaksid end ise aitama. Puudutatud isik on

vaimselt täiesti terve, talle anti Bulgaarias selle kohta peale ravi isegi tõend. Samuti on

puudutatud isik kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud, ta ei ole üldse

agressiivne.

Menetluse edasine käik

16. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-23-17391

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

19. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 13.12.2023 määrusega ja

pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 15.12.2023 määrusega kuni 40 päevani.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja

TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud

selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena

puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

20. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isikul

puudub raske psüühikahäire ja et ta ei olnud oma käitumisega ohtlik endale ega vaja seetõttu

ravi. Puudutatud isiku haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi on nii psühhiaatrid kui

maakohus tõlgendanud õigesti. Puudutatud isikul diagnoositi raske psüühikahäire juba 2015

suvel ja tema enda kinnitusel vajas ta psühhiaatrilist ravi ka Bulgaarias elades. Asjas esitatud

psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja raviarsti poolt

ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire, millest tuleneb eelkõige teda ennast ohustav käitumine, seejuures puudub

puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust.

21. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire ei

möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist

tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu,

ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ringkonnakohtul

puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda

hinnang oma tervise kohta. Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda suunamist

viitas selgelt puudutatud isiku ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Asjaolu,

et teda juba raviti Bulgaarias, ei tähenda, et ta enam ravi ei vaja. Psühhoosi tõttu oli tema

käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik

psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist. Seejuures leidsid psühhiaatrid, et puudutatud isiku

luulumõtetest ajendatud käitumine võis olla ohtlik ka teda ümbritsevatele, kuna ta oli

agressiivne nii verbaalselt kui ka füüsiliselt oma lähedaste suhtes. Puudutatud isiku ohtlikkus

oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse

tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).

22. Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine (ei usalda talle psühhiaatri poolt määratud

ravi ega ka pulmonoloogia osakonnas tehtud uuringuid ja ravi) annab alust kahelda, et

2-23-17391

puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ja need

vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.

23. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset

pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,

et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada. Avaldaja on 09.01.2024 esitanud maakohtule taotluse tahtest

olenematu ravi pikendamiseks kuni kolme kuuni, kuna senise haiglaraviga ei ole puudutatud

isiku tervislik seisund piisaval määral paranenud. Eeltoodu kinnitab maakohtu määruste

põhjendatust.

24. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes

hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.

25. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

26. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas

sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule

teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)