3-23-2684/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

12.01.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2684

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigu-tamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

KB

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määruse peale

haldusasjas nr 3-23-2684.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määruse

resolutsioon haldusasjas nr 3-23-2684 muutmata, kuid muuta osaliselt halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

3. Vabastada X käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida

määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 kell 03.30 Valgas kinni X koos

kaaslasega. Puudutatud isikul ei olnud kehtivat reisidokumenti ja tal puudus Eesti Vabariigis

viibimiseks seaduslik alus. Isik esitas kontrollimisel PPA-le Y nimele väljastatud Venemaa

Föderatsiooni passi ja X nimele väljastatud välismaalase registreerimise koreakeelse kaardi.

Isik avaldas kinnipidamisel soovi saada rahvusvahelist kaitset. Ta peeti kuni 48 tunniks kinni

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. Tartu Halduskohus andis

3-23-2684

2(6)

03.08.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-1647 PPA-le loa isiku kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022.

Tallinna Halduskohus pikendas puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

03.10.2022, 02.02.2023, 01.06.2023 ja 28.09.2023 määrustega. Tartu Ringkonnakohus ja

Tallinna Ringkonnakohus on nimetatud halduskohtu määruste peale esitatud määruskaebused

jätnud rahuldamata. Riigikohus on jätnud ringkonnakohtu määruste peale esitatud

määruskaebused menetlusse võtmata.

2. PPA tegi 27.01.2023 otsuse nr 12208020063-1, millega lükkas X rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasi, lugedes selle selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 7 ja 9 alusel (p-d 1 ja

2) ning tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (p 3) ja kohaldas sissesõidukeeldu 5 aastaks (p 4).

Puudutatud isik vaidlustas PPA 27.01.2023 otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-23-446).

Tallinna Halduskohus jättis 26.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, kuid peatas 26.05.2023

määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA 27.01.2023 otsuse kehtivuse kuni haldusasja

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Puudutatud isik esitas halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus muutis

24.11.2023 määrusega esialgse õiguskaitse abinõu ja peatas PPA 27.01.2023 otsuse

resolutsiooni p 3 (s.o lahkumisettekirjutus) täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni. Ringkonnakohus selgitas, et puudutatud isiku esialgse õiguskaitse kohaldamise

eesmärgiks on kaitsta teda Eestist väljasaatmise eest ja tagada tema osalemine kohtumenetluses.

Seetõttu piisab praeguses asjas lahkumisettekirjutuse täitmise peatamisest ning puudub vajadus

peatada vaidlustatud otsuse kehtivus tervikuna. Selliselt on täidetud isiku eesmärk

kohtumenetluse ajal Eestis viibida ning esialgse õiguskaitse kohaldamine ei takista samas PPA-

l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks.

3. PPA pidas puudutatud isiku 27.11.2023 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) alusel ja esitas Tallinna Halduskohtule taotluse tema kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2023 määrus lõpetas puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse

seisundi. Isiku jätkuv kinnipidamine on vältimatult vajalik Eesti Vabariigi avaliku korra ja

julgeoleku kaitseks ning kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse jõustumiseni

ja tulevikus sunniviisiliseks väljasaatmiseks. Puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust,

takistades enda väljasaatmist rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. PPA on tõendanud, et

isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu. Isikul puudub reisidokument tema

väljasaatmiseks kodakondsusjärgsesse riiki. Puudutatud isikul esineb põgenemisoht VSS § 68

lg-te 4, 6 ja 8 alusel. PPA on tõendanud, et isik on Venemaal tagaotsitav Venemaa Föderatsiooni

karistusseadustiku § 131 lg 3 – alaealise vägistamine – alusel. Isikul on kandmata 7 aasta 9 kuu

ja 15 päeva pikkune vanglakaristus. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis

viibimiseks. Alates isiku kinnipidamisest on olnud selge, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita

ja otsib muid viise, kuidas saavutada endale sobilikum tulem.

4. X selgitas istungil, et ta ei põgene, sest tal on Eestis elukaaslane. Puuduva reisidokumendi

saamiseks on ta nõus minema Venemaa Föderatsiooni saatkonda. Isiku suhtes ei saa kohaldada

VSS sätteid. Ei ole tõendatud, et talle on Venemaal tehtud süüdimõistev kohtuotsus.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.11.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa X

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära

langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.01.2024.

Puudutatud isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks (vt välismaalaste seaduse (VMS) §

43 lg 1). Tema rahvusvahelise kaitse seisund lõppes 24.11.2023 määrusega koosmõjus Tallinna

Halduskohtu 26.05.2023 otsusega, millega kohus jättis rahuldamata kaebuse PPA 27.01.2023

otsuse peale. Lõpliku otsusega muutus isiku staatus rahvusvahelise kaitse taotlejast Eesti

3-23-2684

3(6)

Vabariigis seadusliku aluseta viibivaks välismaalaseks (VRKS § 31 lg 1 p 2, § 31 lg 2).

Ringkonnakohus ei peatanud 24.11.2023 määrusega PPA 27.01.2023 otsuse kehtivust, vaid

üksnes lahkumisettekirjutuse täitmise. Seega leidis PPA taotluses põhjendatult, et 24.11.2023

määrusega muutus isik ilma seadusliku aluseta Eesti Vabariigis viibijaks.

Kinnipidamiskeskusesse paigutamine on lubatud, kui järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga

välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimist (VSS § 23 lg 1).

Kinnipidamine on lubatud eelkõige, kui esineb välismaalase põgenemise oht (VSS § 23 lg 1 p

1) ning puudub reisidokument (VSS § 23 lg 1 p 3). VSS § 23 lg 1 kohaldamiseks piisab, kui on

tõenäoline, et rahvusvahelise kaitse menetluse tulemusel ei saa isik rahvusvahelise kaitse

seisundit, mis tähendab lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. Sellise järelduse saab teha nii

Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsuse kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2023 määruse

alusel. Seega ei takista ringkonnakohtu 24.11.2023 määrus isiku kinnipidamist.

VSS §-s 10 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik põgenemisohu korral.

Kohus saab teha prognoosotsuse põgenemisohu kohta isiku varasema käitumise alusel (VSS §

68 p 6). Põgenemisoht tähendab seda, et isik ei pruugi olla PPA-le kättesaadav tema

väljasaatmise täitmiseks. Tallinna Halduskohus on 26.05.2023 otsuses (p 65) põhjalikult

hinnanud, miks on alust arvata, et vabaduses olles ei oleks isik PPA-le kättesaadav tema

Venemaale väljasaatmiseks. Selle kohaselt selgitas puudutatud isik 20.01.2023 PPA-le, et palub

enda väljaandmist Ukrainale või soovib koos elukaaslasega minna Israeli. Samuti soovib ta

võimalusel tagasi pöörduda Lõuna-Koreasse. Venemaale ei soovi isik naasta, kuna seal on oht,

et ta peab olema vangis 16–20 aastat. Tallinna Ringkonnakohus leidis 28.11.2022 määruses, et

puudutatud isiku põgenemisohtu kinnitavad ka isiku vastuolulised ütlused, miks ta ei esitanud

rahvusvahelise kaitse taotlust PPA-le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Isiku ütlused

kinnitavad, et isiku soov ei olnud jääda Eestisse, vaid siit lahkuda. Isiku käitumine viitab sellele,

et tema sihtriik ei olnud Eesti. Nende põhjendustega tuleb nõustuda. Need kinnitavad PPA

veendumust, et isik ei soovi täita lahkumisettekirjutust Venemaale minekuks. Lisaks saab

põgenemisohtu sisustada VSS § 68 lg 4 alusel. Kohtud on korduvalt (viimati Tallinna

Ringkonnakohus 30.10.2023 määruse nr 3-22-1647 p-s 11) tõdenud, et PPA on esitanud

piisavalt usaldusväärseid andmeid, et isik on süüdi mõistetud alaealise vägistamise eest ja tal

on kandmata vanglakaristus 7 aastat 9 kuud ja 15 päeva.

Asjaoludest nähtuvalt puudub isikul ka reisidokument, mis võimaldab teda Venemaale välja

saata.

Puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus

tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub määruskaebuses halduskohtu 28.11.2023 määrus tühistada ja teha uus määrus,

millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Täidetud ei ole

VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu. Puudutatud isik ei ole enda käitumisega väljendanud

soovimatust täita lahkumiskohustust. PPA ega kohtud ei ole põgenemisohtu põhjendanud.

Kohtute hinnang, et põgenemisoht tuleneb isiku vastuolulistest ütlustest, on arusaamatu.

Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse PPA ametnikega kohtumisel, mitte tema

kinnipidamise tõttu. Ta ei viivitanud rahvusvahelise kaitse taotlemisega ega ole andnud

vastuolulisi ütlusi. Samuti jääb puudutatud isik selle juurde, et Eesti kohus ei saa kontrollida

Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse ja kriminaalmenetluse seaduslikkust. Kohtud ei saa

arvestada isikule väidetavalt mõistetud karistust, sest nad ei ole sellekohase kohtuotsusega

tutvunud ega teinud lõpuni selgeks juhtumi kõiki asjaolusid. Puudutatud isik on menetluse

käigus märkinud, et Venemaa kohtud ei ole alati usaldusväärsed ja kohtumenetlusi võidakse

3-23-2684

4(6)

kasutada isikute represseerimiseks. Isikul ei ole võimalik kuidagi esitada tõendeid, et temale

määratud karistus on fabritseeritud. Isegi kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, ei saa

põgenemisohu tuvastamisel lähtuda ainult selles sättes loetletud alustest, vaid seda tuleb hinnata

konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Puudutatud isik on menetluses igati kaasa aidanud.

Kohus ega PPA ei ole piisavalt põhjendanud, miks lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks

ei piisa VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetest, ennekõike kindlaksmääratud

elukohas elamise ja PPA-s enda registreerimise kohustusest. Puudutatud isik on

kinnipidamiskeskuses olnud juba üle aasta ja nelja kuu, mistõttu on tema kinnipidamine

ebaproportsionaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse §

22 lg 1 p 9).

8. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt loetakse lõplikuks otsuseks VRKS-i tähenduses PPA otsus

taotluse tagasilükkamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud

rahuldamata. Sama sätte lg 2 kohaselt lõpeb lõpliku otsuse tegemisega rahvusvahelise kaitse

menetlus. Kuna halduskohus jättis PPA 27.01.2023 otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata

ja ringkonnakohtu 24.11.2023 määrusest tulenevalt ei ole PPA 27.01.2023 otsuse kehtivus

enam tervikuna peatatud, selgitas halduskohus õigesti, et puudutatud isikul ei ole enam

rahvusvahelise kaitse taotleja staatust. Puudutatud isik on välismaalane, kellel ei ole Eestis

viibimiseks seaduslikku alust ja kes on PPA 27.01.2023 otsuse alusel kohustatud Eestist

lahkuma. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et põhimõtteliselt on puudutatud

isikut võimalik VSS § 23 lg 1 alusel kinni pidada (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2022

määrus nr 3-22-605).

9. Halduskohtu määrusest võib aru saada, et halduskohtu hinnangul on puudutatud isiku

kinnipidamine põhjendatud VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel. VSS § 23 lg 1 kohaselt võib

paigutada Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinnipidamiskeskusesse, kui VSS-is

sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise

menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, eelkõige juhul, kui

esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3).

Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel

peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11).

VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on

loetletud VSS §-s 68. Halduskohus leidis, et puudutatud isikul esineb põgenemisoht VSS § 68

p-des 4 ja 6 nimetatud asjaolude tõttu. Nimetatud sätete järgi esineb välismaalase põgenemise

oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud

kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4); ja välismaalane on Politsei- ja

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). VSS §-s 68 sätestatud

asjaolud peavad põgenemisohu tuvastamiseks kindlasti esinema, kuid põgenemisohu lõplikuks

kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ja hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid

asjaolusid (vt nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5).

10. Halduskohtu seisukoht, et puudutatud isikul esineb VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud

kinnipidamise alus, ei ole põhjendatud. Kuni 17.06.2022 kehtinud VSS redaktsioonis oli

samasisuline kinnipidamise alus sätestatud § 15 lg 2 p-s 3. Kohtupraktika kohaselt tuleb

3-23-2684

5(6)

nimetatud alust tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15

lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise

ettevalmistamisest

või

väljasaatmisest

või

takistab

neid.

Seetõttu

on

võimalik

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita

kaasa endale dokumentide hankimisel (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17,

p 11). Kuigi asjaoludest nähtuvalt puudub isikul Venemaale tagasipöördumiseks vajalik

reisidokument, ei ole PPA ega halduskohus väitnud, et isik ei aita kaasa selle hankimisel.

Puudutatud isik selgitas 28.11.2023 istungil, et ta on dokumentide saamiseks valmis koostööd

tegema (vt istungi protokoll ja helisalvestis kell 00:37:44). Puudutatud isiku kinnipidamisel ei

saanud seega tugineda VSS § 23 lg 1 p-le 3 ja ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu

määruse põhjendusi.

11. Ringkonnakohus jagab aga halduskohtu seisukohta, et puudutatud isikut võib kinni pidada

VSS § 23 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus tuvastas õigesti puudutatud isikust lähtuva

põgenemisohu VSS § 68 p-dest 4 ja 6 tulenevalt, arvestades konkreetset isikut ja juhtumit

iseloomustavaid asjaolusid. Nagu halduskohus selgitas, on kohtud korduvalt leidnud, et PPA

on esitanud piisavalt usaldusväärseid andmeid, et isik on Venemaal süüdi mõistetud alaealise

vägistamise eest ja tal on kandmata vanglakaristus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2023

ja 30.10.2023 määrused nr 3-22-1647; 24.11.2023 määrus nr 3-23-446). PPA on haldusasja nr

3-22-1647 raames esitanud 30.05.2023 halduskohtule Interpoli raporti, mille kohaselt on

puudutatud isik Venemaal rahvusvaheliselt tagaotsitav alates 03.11.2022 ja ta on süüdi

mõistetud alaealise vägistamise eest Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg 3

järgi. Nimetatud asjaolu osutab, et isik suhtub õiguskorda negatiivselt, ning see vähendab

usaldust, et ta on vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Kohtute hinnangul ei

ole puudutatud isiku seni esitatud väidetest võimalik järeldada talle määratud karistuse

fabritseeritust. Ka praeguses määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mille põhjal tuleks isikule

määratud karistuse osas asuda teistsugusele seisukohale. Lisaks annavad isiku käitumine Eestis

ja PPA-le antud ütlused alust arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on PPA-le

väljendanud, et ei soovi Venemaale naasta, vaid soovib lahkuda Ukrainasse, Iisraeli või Lõuna-

Koreasse (vt Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsus nr 3-23-446, p 65). Soovi lahkuda

Ukrainasse on puudutatud isik väljendanud ka halduskohtu 28.11.2023 istungil (istungi

protokoll ja helisalvestis alates kell 00:37:44). Tallinna Ringkonnakohus on 28.11.2022

määruses nr 3-22-1647 (p 12) analüüsinud üksikasjalikult isiku väiteid seoses Eestisse tulekuga

ja siin rahvusvahelise kaitse taotlemisega. Ringkonnakohus järeldas isiku käitumise ja ütluste

põhjal kogumis, et tema tegelik soov ei olnud Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid siit

edasi liikuda, tõenäoliselt mõnda teise Schengeni ala liikmesriiki. Arvestades et isikule on

praeguseks rahvusvahelise kaitse andmisest keeldutud ja talle on tehtud sundtäidetav

ettekirjutus lahkumiseks Venemaale, mille õiguspärasust on esimese astme kohus kontrollinud,

on kokkuvõttes endiselt põhjendatud seisukoht, et vabaduses viibides võib isik põgeneda ja

tema lahkumiskohustust ei ole võimalik tulemuslikult täita.

12. Kuna isikul esineb põgenemisoht, ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16,

p 12). Kinnipidamisega kaasneb eraelu- ja vabaduspõhiõiguse riive, kuid see on taotletava

eesmärgi suhtes – tagada väljasaatmismenetlust – proportsionaalne. Asjaoludest ei nähtu, et

kinnipidamine oleks ebaproportsionaalne isiku tervise või turvalisuse aspektist. Kinnipidamist

ei ole alust hinnata ebaproportsionaalseks ka üksnes selle kestuse tõttu. Puudutatud isik on

paigutatud kinnipidamiskeskusesse VSS § 23 lg 1 alusel kuni kaheks kuuks ja VSS § 25 lg 3

kohaselt ei arvestata väljasaadetava kinnipidamise aja hulka VRKS alusel toimunud

kinnipidamist. Isiku väljasaatmist ei ole põhjust pidada perspektiivituks. PPA taotluse esitamise

ajal oli väljasaatmismenetlus alles algusfaasis ja PPA ei olnud veel saanud alustada vajalike

toimingute tegemisega.

3-23-2684

6(6)

13. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 28.11.2023 määruse

resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

14. Puudutatud isik palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Tartu

Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 16.08.2022 määrusega riigi õigusabi esindamaks

teda kinnipidamist puudutavas kohtumenetluses. Pole alust arvata, et isiku majanduslik seisund

oleks praeguseks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku

menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras

advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku taotluse

osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse,

resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Seega tuleb kohtumääruse

sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida vene keelde.

(allkirjastatud digitaalselt)