3-23-1012/49 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuaril 2024 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-1012

Haldusasi

X. Xi kaebus kinnipidamiskeskusesse paigutamisega, seal

hoidmisega ja kinnipidamis-tingimustega tekitatud kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X

Vastustajad:

1) Justiitsministeerium, esindaja Karl-Erik Ansmann

2) Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristin Annsoo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. Xi kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 406 eurot ja 21 senti. Ülejäänud osas jätta kaebus

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada kaebaja ja Y. Y nimed avaldatavas otsuses tähemärkidega.

4. Tõlkida praeguse määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja kohtu

põhjendused kaebaja jaoks vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 12. veebruaril 2024 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib

esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

3-23-1012

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 2. augustil 2022 kaebaja ja tema kaaslase kinni.

Pärast kinnipidamist esitas kaebaja varjupaigataotluse. 3. augusti 2022. a määrusega asjas nr

3- 22-1649 andis Tartu Halduskohus loa paigutada kaebaja PPA kinnipidamiskeskusesse kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 3. oktoobrini 2022. Kohus

esitas loa andmise põhjendused 4. augusti 2023. a määruses. Kohus pidas kaebaja

kinnipidamist põhjendatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §

361 lg 2 p-de 2, 4 ja 5 alusel. Kohus tuvastas kaebaja põgenemise ohu VRKS § 361 lg 21 ning

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-de 3 ja 8 alusel.

Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohus jättis

selle 30. augusti 2022. a määrusega rahuldamata, nõustudes halduskohtu põhjendustega.

Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, millele Riigikohus otsustas 4. oktoobri 2023. a

määrusega menetlusluba mitte anda.

2. 3. oktoobri 2023. a määrusega asjas nr 3-22-1649 pikendas Tallinna Halduskohus luba

kaebajat kinni pidada kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauem kui 3.

veebruarini 2023. Kohus leidis, et kaebajat on jätkuvalt põhjust kinni pidada VRKS § 361 lg 2

p-de 4 ja 5 alusel. Põgenemise ohu tuvastamise aluseks on VSS § 68 p-d 6 ja 8 ning kaebaja

käitumine Eestisse saabumisel.

Kaebaja esitas määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. jaanuari 2023. a

määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata,

kuid muutis osaliselt määruse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et kaebajat võib kinni

pidada VRKS § 361 lg 2 p 4, aga mitte p 5 alusel. Halduskohus tuvastas õigesti kaebaja

põgenemise ohu VSS § 68 p 8 alusel, kuid VSS § 68 p 6 kohaldamine ei olnud põhjendatud.

Riigikohtu halduskolleegium otsustas 21. veebruari 2023. a määrusega kaebaja

määruskaebusele menetlusluba mitte anda.

3. Kaebaja viibis kinnipidamiskeskuses 3. augustist 2022 kuni 3. veebruarini 2023.

4. 9. mail 2023 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab hüvitist kahju

eest, mis tekitati tema alusetu kinnipidamisega kinnipidamiskeskuses kuue kuu vältel.

4.1. PPA väitis kohtule põhjendamatult, et tal pole võimalik veenduda kaebaja isikus. Kaebaja

selgitas PPA-le, et tal on telefonis oma välispassist fotod. Kui kaebajal avanes võimalus need

välja printida ja PPA ametnikele anda, siis PPA kahtlus hajus. Kaebaja palus korduvalt oma

telefoni, kuid sai selle alles 5. oktoobri paiku.

4.2. PPA lubas kaebaja 3. veebruaril 2023 põhjendusi esitamata Vao varjupaigataotlejate

majutuskeskusesse. Seega oli kaebaja varasem kinnipidamine põhjendamatu. Kaebaja täidab

Vaos olles registreerimiskohustust. Kaebaja kavatsusi võis kinnitada tunnistaja, kes on Eesti

kodanik ja kellest ta PPA-le teada andis. Inimeselt ei või võtta vabadust üksnes ebaseadusliku

piiriületuse pärast. PPA teadis seda ja viis kohtud valeandmeid esitades tahtlikult eksiteele.

24. jaanuari 2023. a määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kaebaja esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel.

4.3. Kaebaja palub hüvitist psühholoogilise kahju eest, mida talle põhjustasid üksindus ja

vaimsed kannatused. Kaebajale osutati kinnipidamiskeskuses psühholoogi teenuseid üks kord

kahe nädala tagant. Kuue kuu jooksul piirati kaebaja suhtlemist välismaailmaga. Elukaaslast

lubati kaebajal näha parimal juhul kaks korda nädalas tund aega. Kaebaja palved paigutada

elukaaslane tema juurde lükati tagasi.

4.4. Kinnipidamiskeskuses ei ole vaba ligipääsu internetile, mille abil kaebaja oleks saanud

oma lähedastega tasuta suhelda. Kaebajale anti telefonikaart, kuid selgitati, et kui ta vajab uut

2(12)

3-23-1012

kaarti, peab ta selle ostma. Kui kaebaja sugulased talle helistasid, võeti ka nendelt raha.

Kaebaja kontol oli vaid 303 eurot ja 38 senti.

4.5. 16.–22. augustil 2022 elas kaebajaga koos naine, keda valvurid kirjeldasid agressiivse ja

metsikuna. 26. septembri paiku paigutati keskusesse naine, kelle arstid ööpäev hiljem ära

viisid, ja tema kaks last, kes jäid umbes 4. oktoobrini. Lapsed ei osanud keeli, milles kaebaja

oleks saanud nendega suhelda, ja kartsid võõraid inimesi. Novembris paigutati 3–5 päevaks

keskusesse 15-aastane laps, kes ei osanud hästi inglise keelt. Kuna kaebaja ei vallanud tema

emakeelt (araabia) olid neil kommunikatsiooniprobleemid. 22. novembrist 2022 kuni umbes

20. jaanuarini 2023 viibis keskuses Armeenia paar, kes põdes füüsilisi ja vaimuhaigusi.

Kaebaja oli sunnitud kuulama vandenõuteooriaid ja muud jama, mida mees pidevalt karjus.

See kahjustas kaebaja vaimset seisundit.

4.6. Kogu ülejäänud aja, kokku umbes kolm kuud, oli kaebaja täiesti üksi. Tegu on

ebainimliku kohtlemisega. Inimene vajab igapäevast suhtlemist.

4.7. Kaebaja palub hüvitada endale kokku 15 243 eurot ja 11 senti. 15 eurot kulus kaebajal

kõnekaartide ostmiseks, 228 eurot ja 11 senti toidu ostmiseks. 15 000 euro suurust hüvitist

palub kaebaja vaimsete kannatuste eest, mis tekitati talle ebamõistlikult pika kinnipidamisega.

5. Justiitsministeerium esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

5.1. Kaebus on kaebajale alusetu vabaduse võtmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise

nõude osas põhjendamatu. Halduskohtud on 3. augusti 2022. a ja 3. oktoobri 2022. a

määrustega kaebaja kinnipidamiseks load andnud. Kohtumäärused jõustusid. Kaebaja ei ole

esile toonud halduskohtute selliseid rikkumisi, mida saaks pidada piisavalt tõsiseks. Tallinna

Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2023. a määruse järgi esindas kaebajat selles määruskaebe-

menetluses vandeadvokaat A. R. Kaebaja on kasutanud kõiki edasikaebamise võimalusi.

Tema õiguste riivet on seega kontrollinud ka kõrgemate astmete kohtud.

5.2. Kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise ja paigutamise pikendamise osas tuleb

kohtuasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuna kaebaja on halduskohtule

varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ja selle kohta on jõustunud

kohtulahend (HKMS § 43 lg 1 p-d 1 ja 2).

5.3. Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et kohtunikud oleks õigusemõistmisel toime pannud

kuriteo (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1). See välistab kaebuse rahuldamise.

Tulenevalt põhiseaduse (PS) §-st 146 ja kohtute seaduse (KS) § 2 lg-st 1 mõistab õigust ainult

kohus. Kellelgi ei ole õigust sekkuda õigusemõistmisesse (KS § 2 lg 2). Järelevalvet alama

astme kohtu tegevuse üle teeb üksnes kõrgema astme kohus, kontrollides, kas kohus on

seadust õigesti kohaldanud ja enda seisukohti piisavalt põhjendanud. See, et kaebaja kohtu

normitõlgendusega ei nõustu, ei tähenda, et kohtulahendid oleks õigusvastased.

5.4. Kaebajal ei oleks võimalik nõuda kahju hüvitamist ka RVastS § 7 lg 1 alusel. Selle sätte

alusel saab nõuda kahju hüvitamist avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse puhul.

5.5. Kaebaja pole rahul sellega, kuidas kohtud kohaldasid kehtivaid õigusnorme. Kaebaja

jätab kehtivad õigusnormid tähelepanuta, kuna need ei ühti tema seisukohtadega ja sooviga

saada hüvitist väidetava psühholoogilise kahju eest.

5.6. Kaebajat hoiti kinnipidamiskeskuses samadel tingimustel kui teisi välismaalasi. See, et

samal ajal polnud kinnipidamiskeskuses piisavalt inimesi, kes kaebajaga suhtleksid või

oleksid talle meelepärased, ei ole asjaolu, mida Eesti riik saaks mõjutada. Pole ka põhjust

eeldada, et kinnipidamistingimused poleks olnud nõuetekohased või et kaebajale poleks olnud

tagatud juurdepääs meditsiinilisele abile ja psühholoogiteenusele. Kinnipidamiskeskuses

viibib iga päev tervishoiutöötaja, kes jälgib keskuse asukate terviseseisundit.

3(12)

3-23-1012

5.7. PPA selgitas oma 10. oktoobri 2022. a vastuses nr 15.6-3/183-2, et kaebaja ja Y. Y ei ole

keskusele teadaolevalt perekonnaliikmed VRKS § 7 lõike 1 punktide 1–4 tähenduses. Seetõttu

ei olnud alust neid ühte ruumi majutada.

6. PPA esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

6.1. Kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei olnud alusetu. Aluse kinnipidamiseks

andsid Tartu Halduskohtu 3. augusti 2022. a määrus ja Tallinna Halduskohtu 3. oktoobri

2022. a määrus. Kaebaja vaidlustas need määrused, kuid tema määruskaebused jäid

rahuldamata. Halduskohtute määrused on jõustunud ja PPA-le täitmiseks kohustuslikud.

Seega on küsimus, kas kaebaja peeti kinni õiguspäraselt, juba kohtumenetluses lahendatud.

Olemas on jõustunud kohtulahendid (HKMS § 43 lg 1). Seega on kohus selles osas kaebuse

valesti menetlusse võtnud. Kohtud on hinnanud ka kinnipidamise pikkuse proportsionaalsust.

Seega on kohus eksinud HKMS § 43 lg 1 vastu ka kaebust selles osas menetlusse võttes.

6.2. Õige pole kaebaja väide, et talt ei võinud võtta vabadust ebaseadusliku piiriületuse pärast.

Kui inimesel pole seaduslikku alust riigis viibida, st toimunud on ebaseaduslik piiriületus, on

PPA-l seaduses sätestatud alustel õigus ja kohustus ta kinni pidada. Kuna kaebaja esitas

kinnipidamisel rahvusvahelise kaitse taotluse, tuli ta asjaolude kontrollimiseks kinni-

pidamiskeskusesse paigutada (VRKS 361 lg 2 p 4).

6.3. Kaebaja esmane kinnipidamine oli vajalik, kuna tal polnud kehtivat rahvusvahelist isikut

tõendavat dokumenti. Seetõttu polnud võimalik veenduda tema isikusamasuses. Kinni-

pidamine oli vajalik ka kaebaja varjupaigataotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks. Kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult. Ta esitas vastuolulisi selgitusi

oma piiriületuse ja kavatsuste kohta. Kinnipidamise hetkel oli ta Eestist lahkumas.

Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles pärast seda, kui politsei ta tabas ja tekkis oht, et

ta võidakse päritoluriiki tagasi saata. Seega esines tema puhul põgenemisoht. Kaebaja

kinnipidamine alates 3. oktoobrist 2022 oli vajalik selleks, et selgitada välja rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Jätkuvalt esines oht, et kaebaja

põgeneb.

6.4. Kaebaja vabastati 3. veebruaril 2023 põhjusel, et saabus kohtu antud loa tähtaeg. Jätkuv

kinnipidamine polnud enam vajalik (vt ka VRKS § 181 lg 1). Oht, et kaebaja põgeneb, oli ära

langenud, kuna kaebaja abiellus temaga koos Eestisse tulnud rahvusvahelise kaitse taotlejaga,

keda hoiti endiselt kinnipidamiskeskuses. Polnud tõenäoline, et kaebaja põgeneb enne tema

abikaasa kinnipidamise lõppu.

6.5. Varalise kahju nõue on põhjendamatu. Kaebaja toitlustamine oli korraldatud VSS § 267

lg- le 1 vastavalt. Ka kaebaja erisoovidega arvestati, võimaldades ta vahepeal üle minna

täistaimsele menüüle. Lisatoitu polnud kaebajal seega vaja osta.

6.6. PPA peab võimaldama kinnipeetavatel suhtlemist, kuid ei pea kandma kõiki sellega

seotud kulusid (VSS § 2611 lg 1). Inimesele peab pärast tema kinni pidamist andma ühe

kõnekaardi (kinnipidamiskeskuse kodukord, p 69). Selle kaebaja ka sai.

6.7. Kaebaja enda valik oli osta lisatoitu ja telefonikaarte. Kaebaja oleks selliseid kulutusi

pidanud tegema ka vabaduses viibides. Seega ei ole PPA kaebajale varalist kahju tekitanud.

6.8. Kaebaja väitel ei olnud tal umbes kolme kuu vältel võimalik kellegagi suhelda. Kaebaja

ei ole aga täpsustanud, milles tema sellest tingitud vaimsed kannatused seisnesid, ega kahju

tekkimist tõendanud.

6.9. Kinnipidamiskeskuses on pereosakond ja meeste osakond. Kaebaja viibis 3. augustist

2022 kuni 3. veebruarini 2023 pereosakonnas. Sellel ajavahemikul viibisid osakonnas lisaks

kaebajale järgmised inimesed:

4(12)

3-23-1012

a) 4.–23. august 2022 üks naine;

b) 8.–9. september 2022 üks naine;

c) 22.–28. september 2022 naine lastega;

d) 22. november 2022–30. jaanuar 2023 abielupaar;

e) 7.–10. november 2022 üks naine;

f)

26.–28. jaanuar 2023 abielupaar.

Keskuse töötajate sõnul hoidis kaebaja ise pigem omaette ja mängis videomänge. Enamasti

viibis kaebaja üksinda pereosakonnas korraga umbes kaks nädalat. Pikemalt (poolteist kuud)

oli kaebaja pereosakonnas üksi 28. septembrist 2022 kuni 7. novembrini 2022. Ka sel ajal oli

kaebajal suhtlemisvõimalusi (kokkusaamised, arsti ja psühholoogi juures käigud, keeleõpe

koos elukaaslasega).

6.10.

Vastustajale teadaolevalt olid kaebajal keskuse viibimise ajal järgmised kohtumised:

1. 8.–16. augustil 2022 oli kaebaja COVID positiivsena isolatsioonis (kohtus viiel korral

medõega);

2. 18. augustil 2022 arsti vastuvõtt;

3. 21. augustil 2022 kinnipidamiskeskuse õe vastuvõtt;

4. 2. septembril 2022 eriarsti visiit;

5. 8. septembril 2022 kokkusaamine advokaadiga;

6. 20. septembril 2022 kokkusaamine;

7. 11. oktoobril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

8. 11. oktoobril 2022 eriarsti visiit;

9. 12. oktoobril 2022 psühholoog;

10. 14. oktoobril 2022 kokkusaamine;

11. 19. oktoobril 2022 eriarsti visiit;

12. 20. oktoobril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

13. 24. oktoobril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

14. 26. oktoobril 2022 psühholoog;

15. 26. oktoobril 2022 kokkamine koos huvijuhiga;

16. 27. oktoobril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

17. 9. novembril 2022 psühholoog;

18. 17. novembril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

19. 21. novembril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

20. 23. novembril 2022 psühholoog;

21. 28. novembril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

22. 1. detsembril 2022 psühholoog ja kokkusaamine elukaaslasega;

23. 5. detsembril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

24. 7. detsembril 2022 psühholoog;

25. 12. detsembril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

26. 14. detsembril 2022 psühholoog;

27. 23. detsembril 2022 kokkusaamine elukaaslasega;

28. 2. jaanuaril 2023 kokkusaamine elukaaslasega;

29. 3. jaanuaril 2023 psühholoog;

30. 9. jaanuaril 2023 kokkusaamine elukaaslasega;

31. 10. jaanuaril 2023 keeleõpe;

32. 13. jaanuaril 2023 maalimine koos huvijuhiga;

33. 16. jaanuaril 2023 väljasõit perekonnaseisuametisse;

34. 17. jaanuaril 2023 psühholoog ja keeleõpe;

35. 23. jaanuaril 2023 kokkusaamine elukaaslasega;

36. 24. jaanuaril 2023 keeleõpe;

5(12)

3-23-1012

37. 26. jaanuaril 2023 kokkusaamine elukaaslase ja notariga ning keeleõpe;

38. 30. jaanuaril 2023 psühholoog;

39. 2. veebruaril 2023 keeleõpe.

6.11.

Kaebajal võimaldati kohtuda keskuse meeste osakonnas viibiva elukaaslasega kodu-

korras sätestatud tingimustel. Nii kaebajal kui ka tema elukaaslasel oli võimalik esitada

taotlus kohtumiseks kokkusaamiste toas. Vastustajale teadaolevalt ei ole ühtki taotletud

kohtumist keelatud. Kokkusaamised toimuvad viiel päeval nädalas: E, K, R 14.15–16.15 ning

T, N 10.00–13.00 ja 14.15–16.15 (kodukorra p 70). Kaebaja osales koos elukaaslasega ka

eesti keele tundides. Lisaks oli neil võimalik üksteisele helistada ja suhelda läbi jalutushoovi

aia. Viimati nimetatud võimalust kasutasid kaebaja ja tema elukaaslane keskuse ametnike

sõnul iga päev. Jalutushoovis võisid nad viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal, s.t

ajavahemikel 8.05–8.15, 9.00–13.15, 14.15–18.00, 18.45–21.30 (kodukorra p 58).

6.12.

Kaebaja esitas taotluse, et ta paigutatakse elukaaslasega ühisesse eluruumi. Vastustaja

keeldus, sest elukaaslased ei ole VRKS § 7 lg 1 järgi perekonnaliikmed, keda võiks ühisesse

eluruumi paigutada.

6.13.

Keskuses üksi viibivatel inimestel on võimalik osaleda ühises keeleõppes, spordi- ja

huvitegevuses ning taotleda lähedastega kokkusaamisi. Erinevad huvitegevused toimuvad

keskuses igal tööpäeval. Kaebajal oli võimalik nendes koos elukaaslasega osaleda. Lisaks on

võimalik kohtuda psühholoogiga, kaplaniga ja Inimõiguste Keskuse nõustajatega. Kõiki neid

võimalusi kaebajale ka pakuti. See, kas kaebaja neid võimalusi kasutas, oli tema valik.

Huvijuht selgitas, et käis kaebajale 2–3 korda nädalas tegevusi pakkumas, kuid kaebaja

keeldus neist, v.a kahel korral. Ühel korral oli ta nõus koos huvijuhiga maalima ja teisel korral

toitu valmistama. Samuti abistas huvijuht kaebajat raamatute hankimisel. Kaebaja maalitud

piltidelt ei nähtu, et kaebaja oleks keskuses viibimise ajal olnud eriliselt õnnetu või talunud

suuri psühholoogilisi kannatusi. Ka keskuse ametnikud ei tajunud seda.

6.14.

Kaebaja ei väljendanud keskuses viibides ametnikele kordagi rahulolematust. Ka ei

esitanud kaebaja kaebusi kokkusaamiste võimaldamata või elukaaslasega ühte kambrisse

paigutamata jätmise peale.

6.15.

Kaebaja pole ära näidanud, et tal oleksid tekkinud psühholoogilised kannatused, ega

tõendanud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju tekkimist. Kaebaja kinnipidamine vastas õigus-

aktides ja kodukorras kehtestatud tingimustele. PPA ei pea seega kaebajale väidetavalt

tekkinud kahju hüvitama.

7. PPA esitas 16. novembril 2023 lisaseisukoha, milles täpsustas, et kaebaja osales koos

oma elukaaslasega keeleõppes 6., 13., 15., 20. ja 22. detsembril 2022, samuti 10., 12., 17., 19.,

24., 26. ja 31. jaanuaril 2023 ning 2. veebruaril 2023.

8. 29. detsembril 2023 esitatud seisukohas andis PPA teada, et esitas kohtule varem asutuse-

siseses infovahetuses tekkinud inimliku eksituse tõttu väärinfot. Kaebaja ei abiellunud Y.

Yga. Kaebaja viidi 16. jaanuaril 2023 koos Y. Yga küll perekonnaseisuametisse, kuid amet

keeldus abielu sõlmimast. Kaebaja vabastati kinnipidamiskeskusest, sest kinnipidamise alus

oli ära langenud ja kätte jõudis kohtumäärusega määratud vabastamise tähtaeg. Kinnipidamise

pikendamiseks alust polnud. Kinnipidamise pikkuse proportsionaalsust hindas

ringkonnakohus veel 24. jaanuari 2023. a määruses, milles leidis, et jätkuv kinnipidamine on

põhjendatud ja proportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED

6(12)

3-23-1012

9. Kaebaja palub hüvitada endale kokku 15 243 eurot ja 11 senti. 15 eurot kulus

kaebajal kõnekaartide ostmiseks, 228 eurot ja 11 senti toidu ostmiseks. 15 000 euro

suurust hüvitist palub kaebaja vaimsete kannatuste eest, mis tekitati talle

ebamõistlikult pika kinnipidamise ja õigusvastaste kinnipidamistingimustega.

10. Esmalt selgitab kohus, kas kaebaja nõue vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks on põhjendatud (I). Seejärel lahendab kohus kaebaja nõude väidetavalt

õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks (II).

I

11. Mõlemad vastustajad leiavad, et kohus oleks pidanud kaebuse menetluse

kaebajale vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas lõpetama, kuna

tegu on korduva kaebusega (HKMS § 43 lg 1 ja § 152 lg 1 p 1). Kohus vastustajatega

ei nõustu. Kaebaja ei ole varem esitanud halduskohtule kahju hüvitamise nõuet samal

alusel. Asjas nr 3-22-1649 lahendasid kohtud PPA taotlust saada luba kaebaja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ja seal kinnipidamise pikendamiseks. Selles ja

praeguses asjas pole sama ei kohtusse pöörduja, nõue ega nõude alus.

12. Andes PPA- le loa inimene kinni pidada, teeb kohus inimeselt vabaduse

võtmise põhjendatuse üle eelkontrolli. Seejuures ei kohusta kohtu antud luba PPA-d

inimest kinni pidama (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-20-1697, p 30).

Kohtu eelkontroll ei võta inimeselt õigust esitada kinnipidamisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue (vt ka PS § 25). Kahju hüvitamist saab nõuda nii kohtu võimaliku

õigusvastase tegevuse korral kui ka juhul, kui PPA on eiranud oma kohustust

vabastada inimene kinnipidamise aluste äralangemisel viivitamatult (VRKS § 364 lg

1). Kohus analüüsib kõigepealt kohtute, seejärel PPA tegevust kaebajalt vabaduse

võtmisel.

13. Kaebaja esmaseks kinnipidamiseks andis kohus loa VRKS § 361 lg-te 2, 4 ja 5

alusel. Kinnipidamise pikendamise aluseks oli VRKS § 361 lg 4 (Tallinna

Halduskohus pidas kinnipidamise pikendamist põhjendatuks ka VRKS § 361 lg 5

alusel, kuid Tallinna Ringkonnakohus muutis halduskohtu määruse põhjendusi selles

osas). Nende sätete abil on Eesti riik üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu

nõuded, art 8 lg 3 p-d a, b ja d. Direktiivi 2013/33 art 8 lg-s 3 on esitatud

kinnipidamise aluste ammendav loetelu, mida ei või riigisiseses õiguses laiendada

(Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-19-1068, p 15).

14. Euroopa Kohtu praktika järgi peab igaühele olema tagatud võimalus nõuda

liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, seda

ka juhul, kui kahju tekitajaks on riigisisene kohus. Õigus hüvitist saada tekib juhul, kui

on täidetud kolm tingimust: EL õigusakt annab õigusi üksikisikutele, riigi rikkumine

on piisavalt tõsine ja esineb põhjuslik seos riigi kohustuse rikkumise ja isikule

tekkinud kahju vahel (vt C-6/90 ja C-9/90 Francovich ja Bonifaci vs. Itaalia p-d 32,

35–37 ja 40 ning C-46/93 ja C-48/93 Brasserie du pêcheur vs. Bundesrepublik

Deutschland ja The Queen/Secretary of State for Transport, ex parte Factortame jt, p-d

34 ja 55–57).

15. Kohus leiab, et praegusel juhul olid väidetava kahju tekitajaks nimelt esimese

(ja teise) astme kohtud, mitte Riigikohus. Kaebaja kaebas kohtute määrused küll

Riigikohtuni edasi, kuid lähtudes kassatsioonimenetluse normidest ei menetlenud

Riigikohus kaebaja määruskaebusi ega olnud seega kaebajale väidetava kahju

7(12)

3-23-1012

tekitanud kohtuinstantsiks. Seetõttu ei ole praegusel juhul põhjust lähtuda Euroopa

Kohtu praktikast, mis puudutab kõrgeima astme kohtu tekitatud kahju hüvitamist (vt nt

C-224/01 Köbler, p 53).

16. RVastS § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda kohtulahendiga tekitatud kahju

hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

See on rangem eeldus kui Euroopa Liidu õiguses ette nähtud kolm tingimust. Euroopa

Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel peab liikmesriigi

seadusandaja arvestama liikmesriigi vastutuse kohta käivate liidu õiguspõhimõtetega

nii, nagu neid on sisustanud oma praktikas Euroopa Kohus. Riigisisese

riigivastutusõiguse ja Euroopa Liidu õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu

õiguse ülimuslikkuse tõttu riigisisene norm kohaldamata jätta (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-84-12, p 20 ja 3-20-1684, p 16). Vastuolu

tõttu Euroopa Liidu õigusega ei kohalda kohus seega praeguses asjas RVastS § 15 lg-t

1.

17. Direktiivi 2013/33 art 8 lg-l 3 on kaebajale vahetu õigusmõju. Seega on

esimene nõude eeldustest täidetud. Kaebaja ei ole aga välja toonud Tartu ja Tallinna

Halduskohtu selliseid rikkumisi, mida saaks pidada piisavalt tõsiseks.

18. Inimese võib paigutada kinnipidamiskeskusesse, kui esineb vähemalt üks

VRKS § 361 lg- s 2 nimetatud alustest. Põgenemisohu tuvastamiseks piisab sellest, kui

esineb vähemalt üks VSS §-s 68 nimetatud alustest ja konkreetse juhtumi asjaolud

kinnitavad ohtu. Nii algne kinnipidamine kui ka kinnipidamise tähtaja pikendamine on

kohtu prognoosotsused.

19. Esmalt heidab kaebaja PPA-le ja kohtutele ette tema isikusamasuses ja

kodakondsuses kahtlemist, mis oli üheks alustest, millega Tartu Halduskohus

põhjendas luba kaebaja esmaseks kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks (VRKS § 361

lg 2 p 2). Isegi kui see kinnipidamise alus kõrvale jätta, tugines kohus ka VRKS § 361

lg 2 p-dele 4 ja 5. Kinnipidamise pikendamise menetluses leidis Tallinna

Ringkonnakohus, et VRKS § 361 lg 2 p-le 5 tuginemine polnud põhjendatud. Nii

kaebaja esmaseks kinnipidamiseks kui ka kinnipidamise pikendamiseks esines siiski

VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud alus (vajadus välja selgitada rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud olukorras, kus on oht, et

varjupaigataotleja põgeneb).

20. Ka asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud põgenemisohu tuvastamisel

põhjendatuks tugineda VSS § 68 p-le 6, ei väära seda, et põgenemise ohtu sai sedastada

VSS § 68 p 8 (välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise

tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida) ja kaebaja juhtumi asjaolude

pinnalt. Nii Tartu kui ka Tallinna Halduskohus on loamäärustes õigesti analüüsinud

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust ja kinnipidamise

proportsionaalsust. Kohtud ei ole õiguse kohaldamisel ja asjaolude hindamisel oma

kohustusi tõsiselt rikkunud. Kuna kohtud pidid tegema prognoosotsuse, ei kinnita

tõsise rikkumise esinemist see, et kaebaja on pärast Vao keskusesse paigutamist

täitnud registreerimiskohustust ega ole Eestist põgenenud.

21. Nagu märgitud, on PPA-l kohustus vabastada inimene viivitamatult

kinnipidamiskeskusest, kui tema kinnipidamise alus ära langeb. Kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tegi PPA otsuse 27. jaanuaril 2023 (vt Tallinna

Halduskohtu 26. mai 2023. a otsus asjas nr 3-23-446, p 4). Kaebaja vabastati

kinnipidamiskeskusest 3. veebruaril 2023.

8(12)

3-23-1012

22. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on lubatud inimest kinni pidada üksnes seni, kuni

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on välja

selgitatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-

1340, p 13 ja 17. detsembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-1404, p 19). Üldreeglina ei

või inimest selle sätte alusel kinni pidada pärast seda, kui PPA on rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemise lõpetanud ja selle kohta otsuse teinud. Seega pidi PPA

kaebaja 27. jaanuaril 2023 vabastama. Kaebaja kinnipidamine 28. jaanuarist 2023 kuni

3. veebruarini 2023 oli alusetu.

23. Kaebusele esitatud vastuses märkis PPA, et kaebaja vabastati alates 3.

veebruarist 2023 põhjusel, et seoses tema abiellumisega kinnipidamiskeskuses viibiva

kaaslase Y. Yga langes ära oht, et kaebaja põgeneb. Kohus palus PPA-l täpsustada,

millal kaebaja abiellus. Seepeale vastas PPA, et varasem info oli ekslik ning kaebaja

tegelikult ei abiellunud. Seega pole kohtul põhjust asuda seisukohale, et kinnipidamise

pikendamiseks loa andmise määrustes tuvastatud põgenemisoht oli ära langenud ning

PPA oleks pidanud kaebaja seetõttu vabastama enne 27. jaanuari 2023.

24. Eeltoodu põhjal tuleb kaebajale hüvitada kahju, mis talle tekkis õigusvastase

kinnipidamise tõttu seitsme päeva vältel (28. jaanuarist 3. veebruarini 2023). Hüvitise

suuruse määramisel lähtub kohus analoogia korras süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse § 11 lg- st 4. Selle järgi hüvitatakse vabaduse võtmise korral

mittevaraline kahju päevamäära alusel, mille suurus on kahju hüvitamise nõude

esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine

brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga.

25. Kaebaja esitas kahjunõude 9. mail 2023. 2023. a esimese kvartali keskmine

brutokuupalk oli 1741 eurot1. Päevamäär on seega 58 eurot ja 3 senti. Alusetu

kinnipidamise eest seitsme päeva vältel tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju

406 eurot ja 21 senti.

II

26. Kohus selgitab järgmiseks, kas kaebaja kahjunõue kinnipidamistingimustega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks on põhjendatud. VRKS § 363 lg

1 järgi kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisele VSS-is

väljasaadetava kinnipidamise kohta sätestatut, arvestades VRKS-is sätestatud erisusi.

Kinni peetud rahvusvahelise kaitse taotlejaid tuleb kohelda nende inimväärikust

täielikult austades (direktiivi 2013/33/EL 18. põhjendus).

27. Kaebaja leiab esmalt, et tema kinnipidamise tingimused olid õigusvastased,

kuna ta oli sunnitud kannatama üksindust. Pikaajaline sotsiaalne isolatsioon ohustab

inimese õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18

ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 tähenduses. Isolatsiooni

ulatuse hindamisel on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ja millised

võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, sh nii

kinnipidamisasutuse siseseks sotsiaalseks suhtluseks kui ka asutuseväliseks suhtluseks

lähedastega. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime

isolatsiooni taluda. Inimesele peab olema tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav

stimulatsioon ja võimalus tähenduslikuks suhtluseks. Tähenduslik on suhtlus, mis

võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja

tagasisidet (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-18-1895, p-d 22–25).

1 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk

9(12)

3-23-1012

28. Asjas esitatud tõendid ei kinnita, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid

olnud õigusvastased ta sotsiaalsesse isolatsiooni jätmise tõttu. Kaebajal olid

kokkusaamised elukaaslasega 11, 20., 24. ja 27. oktoobril, 17., 21. ja 28. novembril, 1.,

5., 12., ja 23. detsembril 2022 ning 2., 9., 23. ja 26. jaanuaril 2023. Alates 2022. a

detsembrist osales kaebaja koos elukaaslasega keeleõppes: viiel korral 2022. a

detsembris, seitsmel korral 2023. a jaanuaris ja ühel korral 2023. a veebruaris (vt PPA

16. novembri 2023. a vastuse lisa 1). Vastustaja vastuse järgi kasutas kaebaja

kinnipidamiskeskuse töötajate sõnul sagedasti ka võimalust suhelda elukaaslasega

jalutuskäikude ajal läbi jalutushoovi aia. Seega oli kaebajale tagatud võimalus

tähenduslikuks suhtluseks oma elukaaslasega.

29. Kinnipidamiskeskuse huvijuht on selgitanud, et pakkus kaebajale 2–3 korda

nädalas võimalusi ühiseks tegutsemiseks. Kaebaja enamasti keeldus. 26. oktoobril

2022 valmistas kaebaja koos huvijuhiga süüa, 13. jaanuaril 2023 maalis koos temaga.

Huvijuht pakkus kaebajale käelist tegevust, puslesid, joonistamist, võimalust

kokandusega tegeleda. PPA on esitanud fotomaterjali kaebaja tehtud maalidest (PPA

31. oktoobri 2023. a vastuse lisa 5). Seega kasutas kaebaja talle pakutud võimalust

tegeleda maalimisega. Kui kaebaja soovis raamatuid, siis huvijuht tõi neid talle (PPA

31. oktoobri 2023. a vastuse lisa 4). Seega oli kaebajale tagatud vaimse tervise

hoidmist võimaldav tegevus määral, mil kaebaja ise sellest huvitatud oli.

30. Kinnipidamiskeskuse pereosakonnas oli kaebaja ainsaks kinnipeetavaks 24.

augustist kuni 7. septembrini, 10.-st kuni 21. septembrini, 29. septembrist kuni 6.

novembrini, 11.-st kuni 21. novembrini 2022 ja 1.-st kuni 2. veebruarini 2023.

Tegemist oli kinnipidamisega kaasneva paratamatusega, mida PPA saab

kompenseerida kohtumiste võimaldamise ja mõtestatud huvitegevuse võimaluste

pakkumisega. Seda PPA ongi teinud.

31. Kaebaja toob esile, et PPA lükkas tagasi tema taotluse, et ta paigutataks oma

elukaaslasega kokku. PPA on kohtule esitanud kaebajale ja tema elukaaslasele 10.

oktoobril 2022 saadetud vastuskirja nende kokku paigutamise taotlusele (31. oktoobri

2023. a vastuse lisa 3). PPA selgitas kirjas, et VSS § 265 lg-te 2 ja 3 järgi võib

kinnipidamiskeskuses eri soost inimesi kokku paigutada üksnes juhul, kui tegu on

pereliikmetega. PPA leidis, et nende sätete kohaldamisel tuleb lähtuda VRKS § 7 lg-st

1. Selle sätte järgi on pereliikmeteks abikaasad, kuid mitte elukaaslased. Direktiivi nr

2013/33/EL art 2 p c jätab selle üle otsustamisel, kas vabaabielupaare tuleb kohelda

võrdväärselt abielupaaridega, liikmesriigile otsustusruumi.

Kui kaebaja leidis, et PPA seisukoht ei olnud põhjendatud, oleks tal olnud võimalik esitada

kohtule nõue PPA kohustamiseks ennast ja oma elukaaslast kokku paigutama. Riigivastutuse

seaduse järgi on kahju hüvitamist võimalik nõuda üksnes juhul, kui kahju ei olnud võimalik

vältida, mh toimingu sooritamise nõude esitamisega (vt RVastS § 7 lg 1 ja § 6).

32. Kuna kaebajale oli tagatud piisav tähendusliku suhtlemise võimalus ja vaimne

stimulatsioon, ei ole asja lahendamisel oluline kaebaja väide, et mitmed temaga samal

ajal keskusesse paigutatud inimesed ei kõnelenud talle arusaadavaid keeli, mistõttu

neil oli omavaheline suhtlus raskendatud.

33. Lisaks vahetu suhtlemise võimalustele kinnipidamiskeskuses oli kaebajal

võimalus suhelda oma lähedastega kirjavahetuse ja telefoni teel. Kaebaja heidab PPA-

le ette seda, et tal ei olnud keskuses vaba ligipääsu internetile, mille abil ta oleks

saanuks oma lähedastega tasuta suhelda. Telefoni teel suhtlemine oli kaebajale ja tema

lähedastele kulukas. Kaebaja selgituse järgi tuli 27-minutilise kõne eest Venemaale

10(12)

3-23-1012

tasuda viis eurot. Kaebaja arvel oli vaid 303 eurot ja 38 senti. Kaebajale anti ainult üks

tasuta telefonikaart (16. augustil 2022).

34. VSS § 2611 lg 1 järgi tuleb välismaalasel võimaldada kasutada oma raha eest

telefoni ja muid üldkasutatavaid sidekanaleid kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjas

sätestatud korras. Seega ei eksinud PPA seaduse vastu, kui ei väljastanud kaebajale

tasuta rohkem kui ühe kõnekaardi. Seetõttu pole alust hüvitada kaebajale kõnekaartide

ostmisele kulutatud 15 eurot.

35. Üldkasutatavaks sidekanaliks või -vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on ka

internet ja selle kasutamist võimaldav seade (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi otsus asjas nr 5-23-16, p 37). Ajal, mil kaebaja viibis

kinnipidamiskeskuses, oli internetile ligipääs võimalik kinnipidamiskeskuse arvutitest,

kuid külastada sai üksnes 14 veebilehte: riigiteataja.ee, eur-lex.euroopa.ee,

oiguskantsler.ee, kohus.ee, ohchr.org, coe.int, un.org, unrwa.org, unhcr.org, gov.uk,

amnesti.org, curia.europa.eu, hudoc.echr.coe.int ja rikos.rik.ee (vt viidatud otsus nr 5-

23-16, p 9). Seega ei võimaldanud PPA kaebajal kasutada internetti lähedastega

suhtlemiseks. Selline piirang riivas kaebaja õigust eraelu puutumatusele ja

perekonnaelu kaitsele. Piirangul ei ole õiguslikku alust. Seetõttu olid kaebaja

kinnipidamise tingimused selles osas õigusvastased.

36. RVastS § 9 lg 1 annab õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist eraelu, sh

perekonnaelu puutumatuse rikkumise korral. Seda, et kaebajale PPA õigusvastase

tegevuse tõttu kahju tekkis, saab praeguse juhtumi asjaolude põhjal tõdeda. Kaebaja

viibis võõras riigis kinnises asutuses. Interneti teel Venemaal viibivate lähedastega

suhtlemise võimalus oleks taganud kaebajale võimaluse olla nendega kontaktis

oluliselt sagemini ja pikemalt, kui seda võimaldas suhtlus telefoni teel. Telefoni teel

lähedastega suhtlemise võimalus küll leevendas riive intensiivsust, kuid ei välistanud

kahju tekkimist.

37. Kaebaja ei ole aga taotlenud vastustajalt võimalust kasutada internetti

lähedastega suhtlemiseks. Seega pole ta ka selles olukorras kasutanud võimalust kahju

tekkimist vältida (RVastS § 7 lg 1). Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine

ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju

tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-15-2943, p 14). Praegusel juhul pole põhjust

eeldada, et kaebaja poleks saavutanud oma eesmärki suhelda lähedastega interneti teel,

kui oleks esitanud PPA-le vastavasisulise taotluse ja vajaduse korral PPA keelduva

vastuse kohtus vaidlustanud, taotledes PPA kohustamist võimaldada tal internetti

kasutada. Seetõttu pole kaebajal õigust saada kõnealuse kahju eest PPA-lt hüvitist.

38. VSS § 269 lg 1 järgi peab välismaalasele olema tagatud vajalike

tervishoiuteenuste kättesaadavus. Kaebaja käis vastustaja esitatud andmete järgi

psühholoogi vastuvõtul 12. ja 26. oktoobril 2022, 9. ja 23. novembril 2022, 1., 7. ja 14.

detsembril 2022 ning 3., 17. ja 30. jaanuaril 2023. Seega oli kaebajale tagatud pidev

psühholoogiline tugi. Kohtumiste vahele ei jäänud ebamõistlikult pikki lünki. Kaebaja

pole esile toonud, et tal oleks esinenud tõsiseid psühholoogilisi probleeme, mis oleksid

jäänud piisava tähelepanuta.

39. Kaebaja leiab, et tema vaimset tervist kahjustas see, et 2022. a novembri lõpust

kuni 2023. a jaanuari lõpuni viibis kinnipidamiskeskuses tema jaoks ebameeldiv

abielupaar. Kohus leiab, et see ei muuda kaebaja kinnipidamistingimusi

11(12)

3-23-1012

õigusvastaseks. See, et kinnipidamiskeskuses tuleb viibida üheskoos inimestel, kes ei

pruugi üksteisele meeldida, on kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus.

40. Kaebaja palub hüvitada toidule tehtud kulutused 228 eurot ja 11 senti. Kaebaja

pole selgitanud, mis põhjustel ta lisatoitu soetama pidi. VSS § 267 lg 1 järgi

korraldatakse kinnipidamiskeskuses toitlustamine vastavalt Eesti elanikkonna üldistele

toitumistavadele ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kaebajale

võimaldati tema soovi kohaselt täistaimset toitu (PPA 31. oktoobri 2023. a vastuse lisa

1).

41. Eeltoodu põhjal rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kaebajale tuleb mõista välja

mittevaralise kahju hüvitis 406 eurot ja 21 senti alusetu kinnipidamise eest seitsme

päeva vältel. Ülejäänud osas tuleb kaebus rahuldamata jätta.

42. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Ei kaebaja ega vastustajad ole taotlenud

menetluskulude teiselt poolelt välja mõistmist. Poolte kulud jäävad seega nende endi

kanda.

43. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja ja tema elukaaslase nimed asendada

tähemärkidega (HKMS § 175 lg-d 3 ja 4).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

Osaliselt jõustunud 28.11.2025 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega

12(12)