3-23-576/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.01.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-576

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.02.2023 otsuse

nr 12209030014-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Siim Mõistlik

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde X 15.12.2023 menetlusdokumendi lisad.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 otsus

haldusasjas nr 3-23-576 muutmata.

3. Jätta X menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

4. Tõlkida kohtuotsuse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused

vene keelde.

5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed ning kaebaja Eestisse

saabumise kuupäev tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 12.02.2024 (HKMS § 212

lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-23-576

2(11)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) saabus Eestisse XX.XX.XXXX töötamise

eesmärgil ja esitas 03.09.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 08.02.2023 otsusega nr 12209030014-1 kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §

20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja lükkas selle sama seaduse § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse

lahkumiseks Venemaale vabatahtliku täitmise tähtajaga 7 päeva alates viibimisaluse lõppemisest

(resolutsiooni p 2) ning kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel kolmeaastast sissesõidukeeldu alates

lahkumiskohustuse täitmisest.

1) Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1).

Kaebaja selgituse järgi on ta jaganud sotsiaalmeedias opositsioonilise sisuga postitusi, kleepinud

lendlehti ja osalenud meeleavaldustel. Kaebaja väidab, et tema suhtes on algatatud

kriminaalmenetlus seoses ühe naaberküla naise kadumisega, kuid kriminaalmenetluse tegelik

põhjus on kaebaja poliitiline tegevus. Kaebaja kardab, et Venemaale tagasipöördumisel võidakse

ta värvata sõjaväkke ja saata Ukrainasse sõdima.

Kaebaja seletustest saab järeldada, et tema poliitiline meelsus ei ole ametiasutustele teada ja

Venemaa ametiasutused ei seosta kaebajat mingi kindla maailmavaatega. Kaebaja kirjeldas, et

jagas võimul oleva partei korruptsiooniga seotud postitusi sotsiaalvõrgustikus VKontakte

aastatel 2018–2020, kuid kaebaja profiil ja postitused on kustutatud. Samuti kleepis kaebaja oma

kodukohas 49 silti kirjaga „Putin on varas“. Kaebaja kutsuti 2019. a-l naaberkülas toimunud

tapmisjuhtumiga seoses ülekuulamisele, kuid teda ei vahistatud. Kaebaja selgitustest ei nähtu, et

politseiametnik viitas ülekuulamisel kaebaja opositsioonilisele tegevusele või ähvardas teda.

Pelgalt lause „võib-olla sina tapsid ta ära“ või „sellised inimesed nagu teie“ ei kvalifitseeru

tagakiusamiseks. Kaebaja lasti vabaks tõkendit kohaldamata. Kaebaja kodus ei tehtud

läbiotsimist ja tema andmekandjaid ei vaadatud läbi, et teda seeläbi mõjutada.

Kuigi kohtupidamine Venemaal ei ole alati sõltumatu ja opositsioonipoliitikutele fabritseeritakse

kriminaalasju, ei ole kaebaja esitanud mingeid tõendeid tema suhtes kriminaalmenetluse

alustamise kohta. Kaebaja lahkus Venemaalt 2021. a-l, mistõttu on alust arvata, et kaebaja ei ole

enam 2019. a-l toimunud tapmises kahtlustatav. On ebatõenäoline, et raskes isikuvastases

kuriteos kahtlustav isik, keda ametivõimud tahavad taga kiusata, saab kahe aasta vältel jätkata

takistusteta oma igapäevaelu ja lahkuda riigist seaduslikult. Kui kaebaja suhtes on käimas

kriminaalmenetlus, siis ei nähtu, et kaebaja oleks Venemaal seotud mingi ulatusliku

ajakirjandusliku, poliitilise või muu tegevuse või liikumisega, mis oleks kaasa toonud Venemaa

ametiasutuste kõrgendatud tähelepanu. Seega ei ole alust arvata, et kaebaja välja toodud

kriminaalmenetlust võiks tõlgendada tema tagakiusamisena või seostada seda mingi poliitilise

tegevusega. Arusaamatuks jääb ka see, miks otsustas kaebaja taotleda rahvusvahelist kaitset mitu

aastat pärast väidetava kriminaalmenetluse alustamist.

3-23-576

3(11)

Menetluses ei tuvastatud, et poliitilise meelsuse avaldamise tõttu oleks kaebajale osaks saanud

võimude poolne väärkohtlemine. Pole tõendeid, et Venemaa ametiasutused oleksid proovinud

kaebajaga ühendust võtta või teda mõjutada seoses postitustega sotsiaalmeedias või varasema

tegevusega. Kaebaja ei ole Venemaal tagaotsitav. Venemaa riigivõimust erineva arvamusega

inimesi on Venemaal teisigi ning kuigi arvamuse avaldamine ei pruugi jääda Venemaal

karistamata, siis ei tähenda pelk vastupidise arvamuse omamine või selle avaldamine võimude

poolset suurendatud tähelepanu või tagakiusu. Kaebaja ei ole seotud ühegi organisatsiooni või

liikumisega, samuti ajakirjandusega. Ta ei ole korraldanud meeleavaldusi või koordineerinud

muid opositsioonilise sisuga aktsioone.

Oluline on hinnata ka kaebaja poliitilise meelsuse suhtelist tähtsust ja püsivust, mille tõttu võiks

taotleja sattuda konflikti oma koduriigi ametiasutustega. Kuigi kaebaja on väidetavalt jätkanud

postituste tegemist sotsiaalvõrgustikes (Instagram ja Yandex Dzen), ei olnud PPA-l võimalik

kaebajat nimetatud sotsiaalvõrgustikest leida. Ka ei ilmnenud vestlusest, et kaebaja teeks seal

postitusi oma tegelikku nime kasutades. Kaebaja on alates 2021. a-st osalenud kolmel

meeleavaldusel, millest üks toimus 2022. a-l Tallinnas Venemaa saatkonna ees. Kuna kaebaja ei

ole viimase 11 kuu jooksul oma poliitilist meelsust aktiivselt avaldanud ning enam kui kahe aasta

jooksul on ta osalenud kokku kolmel meeleavaldusel, siis ei saa pidada kaebaja poliitilist

meelsust tema igapäevaelu osaks või niivõrd tähtsaks, et ta ei saaks selleta Venemaal elada. Ka

asjaolu, et kaebaja on Venemaal andnud altkäemaksu sõjaväeteenistuse vältimiseks, ei viita

sellisele meelsusele, millest kaebaja igapäevaelus juhinduks.

Kaebaja ei ole läbinud ajateenistust ja tema sõjaväepiletil on sobivuse kategooriaks määratud

„V“ (osaliselt kõlblik sõjaväeteenistuseks). Päritoluriigi info kohaselt on 21.09.2022 välja

kuulutatud osaline mobilisatsioon lõppenud ning keskendutakse vabatahtlike värbamisele. Kuigi

Venemaal valitsev olukord ei ole üheselt ette aimatav, ei ole võimalik tunnustada rahvusvahelise

kaitse saajana kõiki Venemaa kodanikke, kes ei ole ajateenistuses käinud, kuid kes on erinevatel

põhjustel sõjaväekomissariaadis arvel. Kuna kaebaja ei ole läbinud ajateenistust või relvaõpet,

siis ei ole tõenäoline, et Venemaale tagasipöördumise korral võidakse teda kaasata tema tahte

vastaselt sõjategevusse Ukraina vastu. Kaebaja pole saanud mobilisatsiooni- vms kutset

sõjaväekomissariaati ilmumise kohta.

2) Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Miski ei viita sellele, et kaebajat ähvardaks

Venemaale tagasi pöördumise korral reaalne ja tegelik oht. Venemaa ametiasutused on

väljastanud kaebajale passi, millega kaebaja on vabalt ületanud riigipiiri. Venemaa territooriumil

ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu.

Samuti puudub alus arvata, et kaebajat ohustaks Venemaal surmanuhtlus või muu inimväärikust

alandav kohtlemisviis.

3) Kaebajale on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebaja

kinnitas 20.01.2023 vestlusel, et ta on nõus lahkuma Venemaale. Kaebajal puuduvad Eestis

majanduslikud huvid, mis võiks mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist, samuti ei ole ta olulisel

määral integreerunud Eesti ühiskonda. Kaebajal ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu riikides

sugulasi. Kuna taotleja on Venemaa kodanik, kellel on kehtiv Venemaa pass, ja ta on elanud

kogu oma elu Venemaal, siis tuleb sihtriigiks määrata Venemaa.

4) Proportsionaalne on kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. Puuduvad asjaolud, mis annaks

aluse sissesõidukeelu tähtaega vähendada või jätta see kohaldamata.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 08.02.2023 otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet, kaalutlusreegleid ja motiveerimiskohustust. Kaebaja kuulati

üle tahtlikus tapmises kahtlustatuna ning teda püütakse poliitilise tegevuse tõttu „tasalülitada“.

Kaebajal ei ole võimalik esitada selle kohta tõendeid. Kaebaja poliitiline tegevus võis tähelepanu

3-23-576

4(11)

äratada tema kodukohas ja sealsete ametnike silmis. Vastustaja ei ole asetanud kaebaja poliitilist

tegevust laiemasse konteksti, sh pole arvestanud olukorra muutumist pärast sõjategevuse algust

Ukrainas. Taga kiusatakse ka n-ö tavalisi inimesi. Pole alust eeldada, et Venemaale tagasi

pöördudes peaks kaebaja hoiduma igasugusest poliitilisest tegevusest. Kaebajat võidakse

küsitleda piiripunktis ja kaebaja ei saaks seal oma vaateid varjata. Opositsioonilise tegevuse eest

määratavaid karistusi on Venemaal viimasel ajal oluliselt karmistatud. Kriminaalkaristuse ja

vangistuse asemel võidakse kaebajat survestada astuma sõjaväkke. Venemaa armeega liitumine

ja Ukrainas sõdimine on kaebaja jaoks vastuvõetamatu. Kaebaja sobivuse kategooria „V“ ei

välista mobiliseerimist. See, et kaebaja pole kutset kätte saanud, ei tähenda, et kaebajale ei ole

seda väljastatud. Kaebaja sõbrad ja tuttavad on juba Ukrainas sõdimas.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3),

nõustudes vaidlustatud haldusakti põhjendustega neid kõiki kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja on teatud määral avaldanud vastuseisu Venemaa valitsuse tegevusele, kuid see ei ole

toonud kaasa tema tagakiusamist. Pole usutav, et kaebajat hakatakse taga kiusama, kui ta pöördub

Venemaale tagasi. Samuti ei ole tõenäoline, et kaebaja saadetakse tema tahte vastaselt Ukrainasse

sõdima. PPA ei rikkunud uurimis- või põhjendamiskohustust.

PPA järeldas põhjendatult, et eeldatavalt ei ole Venemaa riigivõim kaebaja poliitilistest vaadetest

teadlik ning kui kaebaja jätkab oma poliitilise meelsuse avaldamist samamoodi kui seni, ei too

see kaasa tema tagakiusamist. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta jätkaks Venemaal oma

opositsioonilist tegevust, mis seisneks aktsioonides ja lendlehtede jagamises. Kuigi ei saa

välistada, et kaebaja võiks Venemaale naastes selliseid asju teha, ei ole see kuigi tõenäoline.

Kaebaja lahkus Venemaalt enne Ukraina vastase sõja algust ning Eestis viibides on kaebaja

osalenud ühel miitingul. Lisaks tõi kaebaja kaebuses välja, et pärast kommentaari „23. veebruar

on Venemaa häbipäev“ võeti temaga ühendust ja ähvardati. Turvalises riigis ühe meeleavalduse

ja postituse tegemine ei ole aktiivne meelsuse avaldamine ning lisaks jääb arusaamatuks, mida

kaebaja 23. veebruari all silmas pidas, sest Venemaa alustas täiemahulist rünnakut Ukraina vastu

24.02.2022. Kaebaja esitatud tõendist nähtub, et kaebaja ei saa ise ka aru, mis täpsemalt 23.

veebruaril toimus. Kaebaja ei ole esitanud postitust, millele selline sõnum järgnes. Kui kaebaja

jätkaks Venemaal samasugust tegevust, s.o osaleks aastas korra meeleavaldusel ja teeks ühe

postituse, ei saa pidada Venemaa ametivõimude huviorbiiti sattumise tõenäosust suureks. PPA

on lisaks õigesti välja toonud, et kaebaja jätkas pärast Venemaa agressioonisõja algust suhtlemist

Venemaale jäänud sõpradega, sh nendega, kes läksid vabatahtlikult Ukrainasse sõdima. See

annab alust kahelda, kas kaebaja opositsiooniline ja Ukraina sõja vastane vaade on nii

fundamentaalne, et tal võiks tekkida Venemaal selle tõttu probleeme.

Asjaolud, millest kaebaja järeldab Venemaa ametivõimude teadmist oma opositsioonilistest

vaadetest, leidsid aset enne Eestisse saabumist. Kahtlustust naaberküla naise tapmises ei saa

käsitada kaebaja tagakiusamisena poliitiliste vaadete tõttu. Pärast selle kahtlustuse saamist sai

kaebaja jätkata oma varasemat tegevust, sh postituste tegemist. Millestki ei saa järeldada, et

kaebajat üritati n-ö tasalülitada. Kaebaja kutsuti 2019. a-l kahel korral ütlusi andma ning

kummalgi korral ei kohaldatud mingeid tõkendeid. Kaebajal ei olnud probleeme 2021. a-l

välispassi saamisel ning Venemaa ja Eesti vahelise riigipiiri ületamisel. Kaebaja ei väida, et teda

oleks käidud taga otsimas, talle oleks saadetud mingeid kutseid vms. Seega pole usutav, et

kaebajat süüdistati Venemaal naaberküla naise tapmises või seda hakatakse tegema kaebaja

Venemaale tagasi pöördumise korral. Kaebajale oli esitatud üksnes kahtlustus, millega seoses ta

käis andmas ütlusi. Kaebaja sõpruskonnas oli inimesi, kes on varem toime pannud kuriteo. Seega

võis politseiniku ütlus „sellised inimesed nagu teie“ puudutada hoopis laiemalt kaebaja

sõpruskonda ning seda ei saa seostada kaebaja tagakiusamisega tema poliitiliste vaadete tõttu.

3-23-576

5(11)

Pagulase staatuse saamiseks ei ole piisav, et kaebajal on Venemaa riigivõimust erinev poliitiline

meelsus. Igale meelsuse avaldamisele sotsiaalmeedias ei järgne riigivõimu poolseid sanktsioone,

sest kõigi sotsiaalmeedia kontode jälgimine ei ole võimalik. Pealegi kustutas kaebaja enda

postitused, sest ei näinud põhjust neid alles jätta, mitte põhjusel, et tal oleks nende tõttu tekkinud

probleeme või kaebaja oleks tundnud postituste tõttu hirmu oma turvalisuse pärast. Kaebaja

kinnitas PPA-le, et opositsiooniline tegevus ei ole tema elu põhiosa ning ta on tegutsenud

Venemaal ettevaatlikult ja konfidentsiaalselt. Ehkki päritoluriigi infost nähtub, et avalikult

Venemaa võimude kritiseerimise korral võib tagajärjeks olla inimese karistamine, ei ole alust

arvata, et üksnes riigivõimu tegevusega mittenõustumine ja selle arvamuse avaldamine toob

kaasa võimude suurema tähelepanu ja tagakiusamise. Hiljutised uuringud näitavad, et

sõjategevust Ukrainas toetab arvatavasti üksnes iga neljas venelane ja üle poole elanikest

loodavad, et Venemaa alustab rahukõnelusi. Seega on tõenäoliselt kaebajaga sarnase poliitilise

meelsusega isikuid Venemaal väga palju ja ei ole alust eeldada, et just kaebaja oleks oma vaadete

tõttu võimude erilise tähelepanu all. Varjupaigaõiguse eesmärgiks ei ole kaitse andmine kõigile

isikutele, kellele on oma päritoluriigi tegevus vastumeelne, vaid kaitse andmise eelduseks on

reaalse ja tõsise ohu olemasolu. Puudub ka teave, et Venemaa kodanikud võiksid olla ohus

pelgalt seetõttu, et nad on viibinud pikemat aega Eestis ja taotlenud siin rahvusvahelist kaitset.

Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik ja kaitse taotlemisest kodakondsusjärgset riiki ei

teavitata. Kokkuvõttes ei vaja kaebaja rahvusvahelist kaitset oma poliitiliste vaadete tõttu.

Kaebaja väited võimalikust mobilisatsioonist ei anna samuti alust tunnustada teda pagulasena.

Piisav pole lihtsalt hirm mobilisatsiooni ees. Kaebaja ei ole läbinud ajateenistust ega teeninud

Venemaa relvajõududes. Kaebaja ajateenistusse sobivuse kategooria on „V“, mis tähendab

piiratud sobivust. Kaebajat ei ole kutsutud pärast 24.02.2022 sõjaväekomissariaati ning talle ei

ole saadetud mobilisatsioonikutset või -käsku. Kaebaja sõbrad ja tuttavad ei ole kaebaja sõnul

sunniviisiliselt Ukrainasse saadetud, vaid sõdivad seal vabatahtlikult. Kohtuistungil esitatud

väide, et sõbrad läksid sõdima põhjusel, et riigivõim ahistas neid, on spekulatsioon. Kui see väide

oleks tõene, ei saaks sellest siiski järeldada, et ka kaebajat sunnitakse sõdima. Kaebaja on

selgitanud, et tema teada sobivuse kategooriasse „V“ kuuluvad inimesi ei mobiliseerita, vaid nad

võivad minna sõtta vabatahtlikult.

Kaebuses ei ole eraldi vastuväiteid täiendava kaitse andmata jätmisele, lahkumisettekirjutuse

tegemisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus leidis ekslikult, et kaebaja tõenäoliselt ei jätka Venemaal opositsioonilise

tegevusega ja see ei ärataks Venemaa riigivõimu huvi. Kaebaja poliitilist aktiivsust ei saa hinnata

üksnes tema käitumise põhjal Eestis. Kaebaja viibib võõras riigis ja tal on siin vähe kontakte, mis

ei toeta avalikult meelsuse avaldamist. Samuti puudub kaebajal Eestis vajadus avaldada avalikult

meelt nt Ukraina sõja toetuseks, sest Eesti kogukonda ei ole sellel teemal vaja veenda, kuid

Venemaal on riigivõimu vastase meelsuse avaldamine kaebaja jaoks vältimatult vajalik. Kaebajal

ei ole olnud Eestis viibides raha, et sõita Vao majutuskeskusest meeleavaldustele või

koosolekutele. Kaebajale ei saa ette heita, et ta on jätkanud suhtlemist inimestega, kelle poliitiline

meelsus on kaebaja omast erinev ja kes sõdivad Ukrainas. Kohus ei arvestanud, et Venemaa

riigivõimud eelistavad dissidentide riigist lahkumist, kuid toovad ka üksikjuhtumid kohtu ette, et

elanikkonda hirmutada. See puudutab ka n-ö tavainimesi. Kaebajale võidakse anda kohtukutse

kätte juba piiri ületamisel.

Tõenäoliselt hakatakse kaebajat kriminaalmenetluse kaudu mõjutama, et ta mobiliseeruks. Ka

kaebaja sõpru ähvardati karistuslike meetmetega. Seda pidas kaebaja silmas ka siis, kui ütles, et

3-23-576

6(11)

sobivuse kategooria „V“ saanud mehed lähevad sõdima vabatahtlikult. Kaebaja jaoks on

Venemaa sõda Ukrainas täiesti vastuvõetamatu ja ta ei soovi seda mitte mingil viisil toetada.

Venemaa riigivõimule võib saada teatavaks, et kaebaja andis varem sõjaväekohustusest

vabanemiseks altkäemaksu. Kuna Venemaal on see kriminaalkorras karistatav, võidakse ka

sellega survestada kaebajat n-ö vabatahtlikult mobiliseeruma.

Kaebajale on saanud teatavaks, et Vao majutuskeskuses viibinud Q teeb koostööd Venemaa

riigivõimudega. Kaebajal oli Qga majutuskeskuses konflikt, sh esitasid kaebaja ja Q üksteise

peale Vao majutuskeskuse juhatajale kaebusi. Q filmis teisi majutuskeskuses viibinud isikuid, sh

kaebajat. Seega on tõenäoline, et Q kaudu on jõudnud teave kaebaja liberaalsetest vaadetest

Venemaa riigivõimuni ning kaebajat hakatakse selle tõttu taga kiusama.

Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld tuleks tühistada humaansetel põhjustel. Kaebaja on Eestis

abiellunud ja peresse on oodata last. Kaebaja on esitanud PPA-le taotluse anda tähtajaline

elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

Kui kaebaja oleks tugevate opositsiooniliste vaadetega, leiaks ta Eestis kiirelt mõttekaaslasi.

Kaebaja on Eestis olnud juba peaaegu kaks aastat. Alates 24.02.2022 on Eestis toimunud terve

hulk meeleavaldusi Ukraina toetuseks ja Venemaa agressioonisõja vastu. Ka Eestis eksisteerib

arvestatava suurusega kogukond, kes toetab pigem Venemaa tegevust ja keda oleks võimalik

veenda vastupidises. See, et kaebaja kustutas Venemaal olles oma sotsiaalmeedia postitused ja

loobus plakatite kleepimisest, sest ei näinud sellel mõtet, toetab järeldust, et kaebaja suure

tõenäosusega ei hakkaks sellisel viisil meelsust avaldama ka Venemaale tagasi pöördumise

korral. Liberaalsele maailmavaatele on küll omane arvamuste paljusus, kuid kaebaja ei väida, et

ta oleks püüdnud nt oma tuttavate ja sõprade hulgas oma riigivõimu ja sõjavastaseid vaateid

tutvustada ning neid veenda. Kaebaja seletustest nähtub, et Ukrainas sõdivate sõpradega edasi

suhtlemine ei ole tema jaoks probleem. See on vastuolus apellatsioonikaebuses esitatud

seisukohaga, et sõda Ukrainas on kaebaja jaoks täiesti vastuvõetamatu. Mobilisatsioonikohustuse

osas jääb PPA varasemate seisukohtade juurde.

Kaebaja abiellumine ja abikaasa lapseootus ei mõjuta tema väljasaatmise võimalikkust või

sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebajal on võimalik taotleda pärast väljasaatmiskohustust

tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde, samuti taotleda

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja muutmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võttis 06.12.2023 määrusega asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud

ja kogutud tõendid. Selles määruses toodud põhjendustel tuleb võtta asja juurde ka kaebaja

15.12.2023 menetlusdokumendi lisad (HKMS § 62 lg 2 ja § 158 lg 31; Riigikohtu 15.02.2023

otsus nr 3-20-1115, p-d 24, 25 ja 32).

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

Rahvusvaheline kaitse

10. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

3-23-576

7(11)

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see

olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste

inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on

piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati

vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku

suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste

riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei

ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d

13 ja 15).

11. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt põhjendatud

tagakiusamishirmu tõttu, s.o sellistel asjaoludel, mille tõttu tuleks teda tunnustada pagulasena.

Kuigi kaebaja on Venemaal viibides vähesel määral kritiseerinud Venemaa riigivõimu tegevust

ja osalenud paaril meeleavaldusel, ei äratanud see Venemaa riigivõimu tähelepanu ega toonud

kaebaja jaoks kaasa tagajärgi, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.

Kaebaja ülekuulamist seoses naaberkülas toimunud tapmisjuhtumiga ei saa seostada kaebaja

poliitilisest tegevusest tuleneva tagakiusamisena. Halduskohus põhjendas seda piisavalt ja

asjakohaselt otsuse p-s 17.

12. Pagulase staatuse saamiseks võivad anda aluse ka pärast päritoluriigist lahkumist

muutunud asjaolud (vt põhjalikumalt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Pärast

Eestisse saabumist on kaebaja osalenud ühel Venemaa riigivõimu vastasel meeleavaldusel, kuid

puuduvad tõendid, et ta oleks siin muul viisil avaldanud oma poliitilist meelsust. Kaebaja

selgitus, et tal puudusid Eestis kontaktid ja raha ning see takistas meelsuse avaldamist, ei ole

tõsiselt võetav. Raha puudumine võis küll takistada varjupaigataotlejate majutuskeskusest

Tallinnas või muudes kaugemates kohtades toimuvatele meeleavaldustele või koosolekutele

sõitmist, kuid mõttekaaslastega kontaktide loomiseks ja oma poliitiliste veendumuste

väljendamiseks on ka mitmeid muid viise. Seejuures saabus kaebaja Eestisse tööle juba 2021.

a oktoobris, kuid varjupaigataotluse esitas alles 2022. a oktoobris ning ka Eestis töötamise ajal

(s.o kui talle maksti eeldatavalt töötasu) ei olnud tema poliitiline tegevus kuigi aktiivne.

Kaebaja väide, et Eestis puudus vajadus avaldada meelt Ukraina sõja vastu, sest siinset

kogukonda pole vaja selles veenda, kinnitab sisuliselt seda, et poliitilise meelsuse avaldamine

ei ole kaebaja jaoks oluline ning ta pole olnud selles järjekindel. Kaebaja kahtluse, et Eestis ei

toimugi Ukraina toetuseks kuigi palju meeleavaldusi, on vastustaja ümber lükanud (07.08.2023

vastuse p 3.2 ja lisa 1). Kahtlust kaebaja poliitiliste veendumuste väljendamise vähesest

olulisusest tema enda jaoks kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on jätkanud suhtlemist oma sõprade-

tuttavatega, kes on läinud sõdima Ukraina vastu, kuigi kaebaja kinnitab seejuures, et Venemaa

alustatud sõda Ukrainas on talle täiesti vastuvõetamatu. Kuna kaebaja ei ole Eestis olnud

aktiivne oma poliitilise meelsuse avaldamisel, ei ole tõenäoline, et Venemaa riigivõim on

saanud pärast kaebaja Venemaalt lahkumist teadlikuks tema poliitilistest vaadetest ja

tegevusest. Arvestades, et kaebaja on olnud poliitilise meelsuse avaldamisel vaoshoitud ja

tegemist pole tema elus olulise küsimusega, ei ole tõenäoline, et kaebaja poliitilised vaated ja

tegevus võiks Venemaale tagasipöördumise korral tuua kaasa tema tagakiusamise.

13. Asjas kogutud päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või kriminaalkorras

karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti

sõjas Ukraina toetamisena. Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit

inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja

3-23-576

8(11)

vastu.1 Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa

ametiasutustele ilmselt jõukohane. Päritoluriigi teabe järgi2 on 2023. a novembri seisuga

alustatud 776 kriminaalasja inimeste vastu seoses nende Ukraina sõja vastase tegevusega (see

arv hõlmab tervet hulka Venemaa kriminaalkoodeksi alusel karistatavaid süütegusid, sh

terrorismi, vandalismi jms). Vangistus või sellega võrreldav karistus on määratud vähem kui

pooltel juhtudel, kuigi tuleb möönda, et 2023. a-l on võrreldes 2022. a-ga kasvanud nii

kriminaalmenetluste arv kui ka vangistusega karistamiste arv. Üldisemalt poliitilistest

põhjustest ajendatud kriminaalmenetluse arvuks on päritoluriigi teabes3 hinnatud 2022. a-l 701

ja 2023. a-l (novembri seisuga) 495, kuid tuleb märkida, et selliseid kriminaalmenetlusi alustati

ka ajal, kui kaebaja elas Venemaal ning avaldas seal oma poliitilist meelsust (nt 2019. a-l 422,

2020. a-l 351 ja 2021. a-l 471), kuid kaebaja tegevus ei äratanud sel ajal Venemaa ametiasutuste

tähelepanu. Viidatud poliitilistel põhjustel alustatud kriminaalmenetluste arvud hõlmavad ka nt

osalemist erinevates (sh usulistes) organisatsioonides ja liikumistes, mis kaebajat ei puuduta.

Kaebaja profiili arvestades ei ole kokkuvõttes tõenäosus, et teda karistatakse Venemaa

riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise

künnise, piisavalt suur, et tagakiusamise hirm oleks objektiivsete asjaoludega põhjendatud –

seda hoolimata asjaolust, et süüteokoosseisude sisustamisel on palju ebaselgust ja riigivõimu

suhtes kriitilise tegevuse eest pole karistatud üksnes kõrge poliitilise profiiliga opositsionääre,

vaid mõnikord ka n-ö tavalisi inimesi ja üsna tühiste tegude eest.4 Pelgalt kinnipidamine,

ülekuulamine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1

tähenduses.

14. VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või

karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude

või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule

saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse. Hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise

võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti milliseid teenistusülesandeid isik

peaks täitma (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26). Rahvusvahelise kaitse saamise

välistab see, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa Kohtu

otsus C-280/21, p 35; C-238/19, p-d 27–32). Euroopa Kohus selgitas otsuses C-472/13

direktiivi asjakohaste sätete kohta järgmist: a) sätetega on hõlmatud kõik sõjaväelased, sh

logistiline ja abipersonal; b) sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav sõjaväeteenistus

iseenesest eeldab konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sh olukorrad, kus

pagulasseisundi taotleja osaleb vaid kaudselt nende kuritegude toimepanemises, kuna oma

teenistusülesandeid täites pakub ta mõistliku usutavusega vältimatut abi nende kuritegude

ettevalmistamisel või täideviimisel; c) silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus on

tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud või võivad kuuluda Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada,

et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga tõenäoline; d) faktide hindamine peab

tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid asjaolusid arvesse võttes saab tõendada, et

see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate sõjakuritegude toimepanemiseni; e)

hindamisel tuleb arvesse võtta, et sõjaline sekkumine põhineb ÜRO mandaadil või

rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone läbiviivas riigis või riikides

on sõjakuriteod karistatavad; f) teenistusest keeldumine peab olema ainus vahend, mille abil

1 Täpsemate arvude kohta on info erinev, vrd nt https://www.newsweek.com/russia-war-ukraine-pollster-

chronicles-1848315 ja https://www.voanews.com/a/russia-s-shifting-public-opinion-on-the-war-in-ukraine-

/7255792.html, vaadatud 08.01.2024.

2 https://en.ovdinfo.org/persecution-anti-war-movement-report#2, vaadatud 08.01.2024.

3 https://en.ovdinfo.org/data-politically-motivated-criminal-prosecutions-russia, vaadatud 08.01.2024.

4 Vt https://en.ovdinfo.org/repressions-report-october-2023#1; https://advocacy.ovd.info/report-special-

rapporteur-situation-human-rights-russian-federation-mariana-katzarova#5-3, vaadatud 08.01.2024.

3-23-576

9(11)

pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes osalemist, ning järelikult

asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle sõjaväeteenistusest keelduja

staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi alusel, välja arvatud siis, kui nimetatud

taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema konkreetses olukorras võimalik

kasutada. Euroopa Kohus märkis asjades C-238/19 ja C-472/13, et pelgalt süüdimõistmine või

karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest ning

karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv.

15. Eespool toodud kriteeriume arvestades on hüpoteetiline kaebaja kartus, et ta peab

Venemaale tagasipöördumise korral osalema sõjategevuses Ukrainas ja panema seal toime

VRKS §-s 22 nimetatud tegusid, sh rahu- või inimsusvastaseid või sõjakuritegusid. Kaebaja ei

ole läbinud ajateenistust ning ta on kvalifitseeritud sõjaväeteenistuse jaoks piiratult sobivaks

(kategooria „V“). Kaebaja on ka ise selgitanud, et sellise sobivuse kategooria saanud mehi

Venemaal ei mobiliseerita, vaid nad võivad minna sõdima vabatahtlikult. Arvestades eespool

toodud asjaolusid, mis puudutavad mh kaebaja poliitilisi vaateid ja naaberküla naise tapmisega

seotud kriminaalmenetlust, ei ole tõenäoline, et kaebajat survestatakse Venemaal liituma

relvajõududega ja sõdima Ukrainas.

16. Kaebaja tõi apellatsioonimenetluses uue asjaoluna välja, et ta viibis Vao majutuskeskuses

samal ajal teise Venemaalt pärit varjupaigataotleja Qga, kes on pöördunud tagasi Venemaale ja

teeb koostööd Venemaa eriteenistustega. Kaebaja väidab, et kuna tema suhted Qga olid

konfliktsed, võib teave kaebaja liberaalsetest vaadetest olla jõudnud Venemaa riigivõimuni.

Ringkonnakonnakohtu kogutud tõendite järgi (dtl 988–993, tõlked dtl 1008–1012) esitasid

kaebaja ja teine isik Vao majutuskeskuse juhile 13.01.2023 avalduse, milles tundsid muret, et

Q filmib majutuskeskuses ja avaldab oma videoblogisid YouTube’s. Kaebaja esitas 26.01.2023

avalduse, et Q solvas teda. Q palus 14.12.2022 avalduses tegeleda oma toanaabri ebaväärika

käitumisega, mida nägi pealt kaebaja. Ka 08.01.2023 avalduses kaebas Q oma toanaabri

ebaväärika käitumise peale, millega ühines ka kaebaja. Kaebaja viitas 11.08.2023 seisukohas

YouTube’is avaldatud videole, milles Q olevat enda sõnul saanud raha Eestis kogutud info eest.

17. Nende tõendite põhjal saab järeldada, et kaebaja ja Q vahelised suhted ei olnud head, kuid

Ql oli eelkõige kaebusi oma toanaabri tegevuse peale. Q videoblogis räägitu on üldine,

võrdlemisi segane ja provotseeriv ning on kaheldav, kas tema väited kokkupuudetest Venemaa

ametnikega põhinevad tegelikel faktidel. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi videole, kus oleks

juttu konkreetselt kaebajast ja tema poliitilistest veendumustest või milles näidatakse mh

kaebajat. Kaebaja oletus, et teda võidi Vao majutuskeskuses filmida või pildistada ning Q kaudu

võisid need jõuda Venemaa eriteenistuseni, mis omakorda tooks kaasa kaebaja tagakiusamise,

on seega hüpoteetiline.

18. Eelneva põhjal ei saa kaebajat tunnustada pagulasena.

19. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

3-23-576

10(11)

20. Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse

puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks

Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis

halduskohus õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks.

21. Kaebaja abiellumine Eesti kodanikuga 2023. a novembris ja abikaasa lapseootus ei ole

asjaolud, mida tuleks arvestada rahvusvahelise kaitse andmisel.

Lahkumisettekirjutus

22. Lahkumisettekirjutus oli selle tegemise ajal õiguspärane (VSS § 7 lg 1, § 72 lg-d 1, 11 ja

4). Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

23. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada ka pärast selle

tegemist tekkinud või muutunud asjaoludega, mis võivad mõjutada tagasisaatmise lubatavust.

Kui pärast lahkumisettekirjutuse tegemist muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise

lahkumisettekirjutuse tegemine enam õiguspärane, tuleb see tühistada, sõltumata sellest, kas

haldusakt oli andmise ajal õiguspärane. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures arvesse võtta

lapse huve, perekonnaelu ja välismaalase tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise

põhimõtet (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32).

24. Kohtumenetluses käigus ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA

08.02.2023 otsuse järelduse, et kaebaja väljasaatmine Venemaale ei riku VSS §-s 171 sätestatud

keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole tõenäoline, et kaebajat ähvardaks Venemaale

tagasipöördumise korral tagakiusamine või tõsine oht. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks

terviseprobleeme, mis takistaks Eestist lahkumist.

25. Lahkumisettekirjutuse tühistamiseks ei anna alust kaebaja väited, et ta on Eestis

abiellunud Eesti kodanikuga ja abikaasa ootab last. Kaebaja selgitas 11.08.2023 seisukohas, et

tutvus oma praeguse abikaasaga Tinderis 2023. a kevadel, s.o pärast seda, kui PPA oli

keeldunud kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest ja teinud talle ettekirjutuse lahkuda

Eestist Venemaale. Kaebaja esitas juba 2023. a mais Harju Maakohtule taotluse saada luba

abieluvõimetõendita abiellumiseks. Kaebaja abiellus 04.11.2023 (dtl 949), s.o pärast seda, kui

halduskohus oli jätnud kaebaja kaebuse rahuldamata, kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja

staatus oli lõppenud (VRKS § 31 lg 1 p 2 ja § 251 lg 2) ja tal puudus Eestis viibimiseks seaduslik

alus (esialgse õiguskaitse korras oli sel ajal keelatud üksnes kaebaja väljasaatmine kuni

kohtumenetluse lõpuni). Seega lõi kaebaja Eestis perekonna olukorras, kus ta oli teadlik, et tal

tuleb tõenäoliselt peatselt Eestist lahkuda. Kaebajal ei ole seetõttu Eesti kodanikuga

abiellumisest tekkinud õigustatud ootust, et tal on võimalik Eestisse jääda (vrd Riigikohtu

15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 35.9). Kaebaja abikaasa on lapseootel, kuid laps sünnib

eeldatavalt alles 2024. a juunis (dtl 950).

26. Kaebaja väitel on ta kohtumenetluse ajal taotlenud tähtajalist elamisluba abikaasa juurde

Eestisse elama asumiseks, kuid ringkonnakohtule ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga teada,

et PPA oleks andnud kaebajale elamisloa. Ringkonnakohus märgib siiski, et PPA-l tuleb

nimetatud asjaoluga arvestada lahkumisettekirjutuse võimalikul sundtäitmisel. Kaebajale Eestis

elamisloa

andmise

korral

tekib

kaebajal

seaduslik

alus

Eestis

viibimiseks

ja

lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ei ole lubatav. Siinse kohtumenetluse lõppemiseni on

08.02.2023 lahkumisettekirjutuse täitmine peatatud esialgse õiguskaitse korras (halduskohtu

22.05.2023 otsuse resolutsiooni p 7).

Sissesõidukeeld

27. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu

tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). PPA arvestas mh kaebaja vanust,

tervislikku seisundit, Eesti ühiskonda lõimumist, Eestis majanduslike huvide ja sugulaste

3-23-576

11(11)

puudumist ning tema sidet oma päritoluriigiga. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses välja

asjaolusid, mis oleksid andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui kolm

aastat. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta

mõne olulise asjaolu, mis oleks pidanud tooma kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise

humaansetel kaalutlustel. Väite, et kaebajat ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral

tagakiusamine, lükkab ümber eespool tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei kvalifitseeru

rahvusvahelise kaitsele ning tema hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.

28. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seetõttu

pole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud (kaebaja abiellumine, abikaasa

lapseootus, tähtajalise elamisloa taotlemine) sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt

olulised, sest PPA ei saanud nendega 08.02.2023 otsuse tegemisel arvestada. Asjaolude olulisel

muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt

asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32; vt

elamisloa ja sissesõidukeelu küsimuste lahendamise järjekorra kohta ka Riigikohtu 08.02.2021

määrus nr 3-20-915, p-d 22 ja 23)

Menetluskulud

29. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kaebajale on antud menetlusabi

riigilõivu tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks, samuti riigi õigusabi kohtus

esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja tasutaotluse

lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte

endi kanda.

30. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

Eestisse saabumise kuupäev ning füüsiliste isikute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)