2-21-7546/57 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7546

Kohtuasi

X (Q üldõigusjärglane) hagi Y vastu kinnisasja omandi

üleandmiseks

ja

omanikukande

muutmiseks

tahteavalduse andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

23 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX; Q

(surnud 9. jaanuaril 2023) üldõigusjärglane), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kersti Põld

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2022. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-7546

muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda.

4. Mõista Xlt Y kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2058 eurot

(km-ga). Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

5. Mõista Xlt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 760 eurot, mille tasumisest apellant

oli Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2022. a määrusega apellatsioonkaebuse

esitamisel vabastatud. Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse

jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Riigi kasuks välja mõistetud

menetluskulude maksmisega viivitamise korral tuleb Xl alates otsuse jõustumisest

2-21-7546

2 (20)

kuni täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Q (hageja õiguseelneja; kinkija) esitas 12. mail 2021 Y (kostja; kingisaaja) vastu hagi, milles

palus kohustada kostjat andma kinkijale üle Saare maakonnas Muhu vallas XXX külas asuva

XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX; XXX kinnistu) omandi ja andma tahteavalduse

kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Kinkija palus kohustada kostjat andma järgmise

sisuga tahteavalduse: kustutada XXX kinnistu kohta Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas

avatud kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX teises jaos omanikuna kostja ja kanda omanikuna

sisse kinkija. Kinkija palus asendada kostja tahteavalduse kohtuotsusega.

1.1. Hagiavalduse kohaselt oli kinkija XXX kinnistu omanik ja see oli pikka aega kinkija

elukoht.

1.2. Kinkija kinkis 9. septembri 2013. a kinkelepinguga (XXX kinnistu kinkeleping) XXX

kinnistu kostjale ja kinnistu koormati tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega kinkija kasuks

(p 2.1). XXX kinnistu kinkeleping on täidetud ja XXX kinnistu omand kostjale üle antud. XXX

kinnistu kinkeleping sisaldas kokkulepet, et kinkijal on tähtajatu ja tasuta elamisõigus lepingu

eseme koosseisus olevas elamus ning lepingu eseme valdamis- ja kasutusõigus (p 2.3). Lisaks

sisaldas XXX kinnistu kinkeleping kokkulepet, et kostja kohustub kinkijat hooldama, tagades

talle mõistlikud elu- ja olmetingimused kinkija kasutatavas elamus senise elukorralduse põhjal,

ja abistama kinkijat igapäevase elu korraldamises (abistama kütmisel, varustama kinkijat toidu

ja ravimitega ning haiguse korral tagama kinkijale vajaliku hoolitsuse ja tervishoiuteenuste

osutamise; p 2.10). XXX kinnistu kinkelepingus lepiti kokku, et kostja hooldab kinkijat tasuta,

kusjuures kinkija tasub ise oma kulud, sh kulud toidule, ravimitele ja riietele (p 2.11).

1.3. Pärast XXX kinnistu kinkelepingu sõlmimist jäi kinkija isikliku kasutusõiguse tingimuste

järgi XXX kinnistule elama. Kostja abistas kinkijat XXX kinnistu kinkelepingu kohaselt.

Kostja minetas 2019. aastal huvi kinkijat abistada ja hooldada ning jättis kinkija 2020. aastal

täiesti hooletusse. Kostja külastas kinkijat 2020. aastal kolm korda: aasta alguses ning korraks

enne jaanipäeva ja oktoobris. Kostja ei abistanud 2020. aastal eakat kinkijat majapidamis- ja

aiatööde tegemisel ega talveks küttepuude varumisel. Kostja väide maja ümbruse niitmise kohta

ei olnud usutav, sest 2020. a juulis oli maja ümbrus täiesti metsistunud. Kostja ei hoolitsenud,

2-21-7546

3 (20)

et kinkija saaks toiduaineid, ega korraldanud talle arstiabi andmist. Kinkija ei suutnud enam

enda eest hoolitseda ning kostja ei abistanud teda.

1.4. Kinkija pöördus abi saamiseks oma sugulase X (endine perekonnanimi X; hageja) poole

ning kinkijat abistas edaspidi ainult hageja. Hageja korraldas 2020. aastal küttepuude varumise,

aitas võtta kartuleid, ostis uue elektripliidi, abistas kinkijat majapidamistöödes (mh koristas,

pesi pesu). Hageja ja C tegelesid mahalangenud puu saagimisega, tegid hoovi korda

(trimmerdasid, niitsid). Hageja külastas ja abistas kinkijat igal nädalavahetusel ning võimalusel

käis kinkija juures ka tööpäeviti pärast tööd. Hageja tõi kinkijale ahjupuud toa ukse taha. Muhu

Vallavalitsuse sotsiaalhooldaja viis kinkijale kord nädalas süüa. Hageja korraldas kinkijale

uued prillid ja internetipanga kasutamise võimaluse.

Kostja ei käinud sel ajal kinkijat abistamas ja hooldamas. Hageja saatis kostjale 7. septembril

2020 sõnumi, et kostja külastaks kinkijat. Kostja ei vastanud sellele ning hageja saatis

12. septembril 2020 (hagiavalduses ekslikult märgitud 2021) kostjale uue sõnumi, et kostja

läheks kinkijat vaatama. Sellele sõnumile vastas kostja, et on haige ja peab minema

esmaspäeval testi tegema.

Oktoobris oli kinkijal liikumisega raskusi ning tema tervis halvenes novembris iga päevaga.

Kinkijal esines abivajadus nii vanuse kui ka tervisliku seisundi tõttu. Hageja viis kinkija

13. detsembril 2020 enda juurde, kuna kinkija tervis muutus väga halvaks. Kinkija ei tulnud

enda eest hoolitsemisega enam toime. Hageja kutsus 15. detsembril 2020 kinkijale kiirabi ja

kinkija viidi haiglasse. Kiirabikaardile märgitud anamneesi järgi oli kinkija kopsude alaosades

kuulda märgi räginaid, tema jalad olid põlvedeni tugevalt turses, kinkija hingeldas rahuolekus

tugevalt

ega

saanud

lamada.

Kiirabibrigaadi

meditsiiniõde

diagnoosis

kinkijal

südamepuudulikkuse ja ta paigutati haiglaravile. Kostjat ei huvitanud kinkija ravivajadus.

Kiirabikaardi ja epikriisi anamneesi andmete järgi ei olnud kinkija aastaid arsti juures käinud.

Seega rikkus kostja kohustust korraldada kinkijale vajaliku tervishoiuteenuse osutamine. Pärast

arstiabi kinkija tervis paranes.

Kinkija andis 23. detsembril 2020 hagejale notariaalselt tõestatud volikirja kinkija asjade

ajamiseks. Kinkija ei soovinud hooldekodus elada, kuid üksi ta oma kõrge vanuse ja tervisest

tuleneva abivajaduse tõttu elada ei saanud. Kinkija nägemine oli halb ja liikumine raskendatud.

Kinkija elas hageja juures Kuressaares. Perearsti 30. detsembri 2020. a tõendi järgi vajas kinkija

hooldustarbeid ja -tooteid ning tema huvides oli Sotsiaalkindlustusametis sotsiaalteenuste

saamiseks asjaajamine. Kostja ei huvitunud ka selles valdkonnas kinkija abistamisest.

1.5. Kinkija esitas 5. jaanuaril 2021 kostjale notariaalselt tõestatud XXX kinnistu

kinkelepingust taganemise avalduse, mille notar toimetas kostjale samal päeval kätte. Kinkija

taganes XXX kinnistu kinkelepingust, kuna kostja oli kinkija suhtes jämedalt tänamatu. Kinkija

soovis XXX kinnistu omandit tagasi. Kostja ei reageerinud kinkija soovile. Kostja ei vastanud

ka kinkija 17. veebruari 2021. a kirjale, milles kinkija palus kostjal XXX kinnistu endale tagasi

anda. Kinkija tegi kostjale ettepaneku sõlmida notaris kinkelepingu lõpetamise kokkulepe ja

asjaõigusleping XXX kinnistu omandi üleandmiseks 20. aprillil 2021 kell 14.00. Kostja ei

ilmunud notaribüroosse ega andnud XXX kinnistu omandit üle.

1.6. Hagiavalduses täiendas kinkija kinkelepingust taganemise avaldust ja tugines ka asjaolule,

et kostja jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 267 p 3). Kostja ei täitnud 2020. aastal XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 ette nähtud

hooldamis- ja abistamiskohustust, näidates sellega kinkija suhtes üles jämedat tänamatust.

2-21-7546

4 (20)

Kostja käitumine näitas, et ta ei ole kingi vääriline. Kinkijat abistasid 2020. aastal Muhu

Vallavalitsuse sotsiaalhooldaja ning hageja koos Cga.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kinkija kanda.

2.1. Kinkija esitas taganemisavalduse pärast taganemisõiguse lõppemist. Kui kinkija õiguste

rikkumine toimus, pidi ta sellest hagiavalduse kohaselt teada saama 2019. aastal. Väidetavalt

minetas kostja siis huvi oma kohustuste täitmise vastu. Kinkija pidi VÕS § 267 p 3 alusel

kinkelepingust taganemise õiguse tekkimisest saama teada hiljemalt 12. mail 2020. Kinkija ei

märkinud hagis, millistele ja millal toimunud kinkija õiguste rikkumistele kinkija tugines.

2.2. XXX kinnistu kinkeleping sõlmiti kinkija ettepanekul. Kostja osutas kinkijale soovitud abi.

Kui kinkijal oli mure, helistas ta kostjale ning nad leppisid kokku, millal kostja tuleb. Suviti

käis kostja kinkija palvel Muhus kaks korda nädalas, sügisel ja talvel korra. Kõigi pühade ajal

käis kostja kinkijal perega külas. Koos käidi vähemalt kord kuus poest kinkija tellitud

külmutatud kassitoitu toomas. Kostja telefoninumber oli suurelt kinkija lauatelefoni kõrvale

kirjutatud ning kinkija helistas vajadusel. Üldiselt olid kostja tulekud kokku lepitud ning kostja

helistas, kui ta minna ei saanud. Kinkija soovil taotles kostja 2016. aastal toetust kaevu

puurimiseks, kuna toetust ei antud, tasus kostja kinkija palvel kaevu puurimise eest ja kinkija

kandis hiljem raha kostjale osamaksetena tagasi. Kostja transportis kinkijat tema soovitud

kohtadesse (mh arsti juurde). Kinkijat abistasid ka kostja õde, kostja elukaaslane ning viimase

vend. Kinkija ei soovinud, et kostja talle puid telliks, vaid soovis need ise osta. Kostja käis

kinkijaga puid tellimas ja ladus puid riita. Kinkija palvel tõstis kostja elukaaslane mh esikus

lage, paikas abihoone katust ja vedas puid. Kostja tegi majas nii palju, kui kinkija soovis. Kostja

ei teinud remonti, sest kinkija ei avaldanud otsest soovi. Kinkija soovil tõi kostja uue WC, mida

kinkija kasutas kasside toidu hoidmiseks. Kostja aitas korraldada prügiveo.

2.3. Kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Kostja ei rikkunud

XXX kinnistu kinkelepingus märgitud kohustusi ega olnud kinkija suhtes jämedalt tänamatu.

2.3.1. Kostja käis kinkijaga 2019. aastal (ja enne seda) Orissaare või Kuivastu postipunktis

arveid tasumas (elekter, telefoniarve). Kostja ei jätnud kinkijat alates 2019. aastast hooletusse,

vaid abistas teda nii palju kui vajalik ja võimalik. Kinkija hooldamisega hakkas tegelema

hageja, kes takistas kostjal kinkijale vajaliku abi organiseerimist ja pakkumist. Sellest, et kostja

koroona pandeemia tõttu ei saanud nii sageli kui varem käia kinkija juures ning kinkija kasutas

koroona ajal valla sotsiaaltöötaja seadusega ette nähtud abi, millega kinkija rahul oli, ei

järeldunud, et kostja oli kinkija suhtes jämedalt tänamatu. Kostja ei sõitnud 2020. a kevadel,

kui puhkes covid-19 ja seati piirangud, kinkija turvalisuse huvides Muhusse ning kinkija ja

kostja suhtlesid telefoni teel. Kostja oli 2020. a märtsis isolatsioonis. Valla sotsiaaltöötaja käis

kinkija eest poes. Kostja ei suhelnud sotsiaaltöötajaga, kuid kinkija kinnitas, et kõik on korras

ja sotsiaaltöötaja hoolitseb tema eest parajal määral.

2.3.2. Kinkija suutis 2020. aastal enda eest hoolitseda – küttis tuba, söötis kasse, tegi süüa,

liikus palju iseseisvalt kepi najal (vahel ka ilma) ja veetis palju aega õues. Kostja mäletas, et

kinkijal olid pidevalt pärast igat füüsilist koormust hingamisraskused (ei olnud hiljutine

nähtus). Kinkija tegi tööd jaokaupa ning hoolitses ise peenramaa eest. Kinkija tegutses 2020. a

kevadel iseseisvalt aias, pani maha kartulid, suvikõrvitsad ja porgandid. Kinkija ei palunud

kartulivõtmisel abi ega maininud hageja osalemist. Kinkija tõi tuppa korraga kaks või kolm

2-21-7546

5 (20)

puuhalgu. Koroona ajal aitas arveid tasuda sugulane W, kellele kinkija andis selleks sularaha.

Alates 2020. aasta lõpust tegeles kinkija varahooldusega hageja.

2.3.3. Pärast piirangute leevenemist käis kostja kinkijal külas. Suvel külastas kostja kinkijat

igas kuus vähemalt korra. Kostja viis augustis kinkijale sünnipäevakingiks suure kassi pildiga

padja. Kostja viis 2020. a kevadel kinkija palvel lambasõnniku põllule ning aitas 3. oktoobril

2020 suvikõrvitsaid korjata, 2020. a juunis trimmerdas kostja elukaaslane muru. Kinkija ostis

2020. a sügisel ise puud (kostja oli kaasas), need loobiti varju alla ning kostja ladus puud riita.

Kostja viimaste külaskäikude ajal ei soovinud kinkija kuhugi minna, vaid soovis juttu ajada.

Viimasel korral kinkijat külastades võttis kostja kinkija palvel aiamaalt tema köögiviljad ja viis

prügi maja ette prügikasti.

Kostja sai 15. detsembril 2020 naabrilt teada, et hageja viis kinkija 12. või 13. detsembril enda

juurde elama. Kostja kirjutas 15. detsembril 2020 hagejale, et soovib kinkijaga kohtuda. Hageja

vastas, et kinkija viidi samal päeval kiirabiga haiglasse. Kostja sai kinkija tervise kohta haiglast

infot, kuigi hageja oli muutnud kontaktisikuks enda. Kostja sai 23. detsembri 2020 õhtul, mil

kinkija sai haiglast välja, hagejalt e-kirja, et hageja on alates 23. detsembrist 2020 volikirjaga

volitatud esindama kinkijat kõikide isikute ja asutuste ees ning soovib, et kostja taganeks XXX

kinnistu kinkelepingust. Hageja ei võimaldanud kostjal kinkijaga kohtuda, kuna ei lubanud

koroonakriisi tõttu võõraid oma koju.

2.3.4. Kostja ei rikkunud kinkija abistamise kohustust. Hageja sekkus (alates 2020. a jaanuarist)

jõuliselt kinkija abistamisse. Hageja tegevused 2020. aastal ei olnud sagedasemad kui kostja

omad. Kostja osutas kinkijale kokkulepitud abi ja oli võimeline seda tegema ka pärast hagi

esitamist. Kinkija ei heitnud kostjale midagi ette, ei viidanud kostjale kordagi, et kostja jättis ta

hooletusse või midagi vajalikku tegemata või et kinkijal jäi midagi saamata, ega määranud

kostjale rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. Kinkija ei nõudnud, et kostja ta enda

juurde viiks või tagaks kinkija senises kodus talle koduhoolduse. Kostja ei saanud tagada senist

elukorraldust, kuna kinkija lahkus (ilma kostjat sellest teavitamata) hageja juurde elama. Kuni

kinkelepingust taganemise avalduse esitamiseni ei esitanud kinkija kostjale täiendavaid

nõudmisi. Kinkija oli rahul oma elukorraldusega ja küsis kostja abi vabatahtlikult vähem

(tõenäoliselt põhjusel, et kostja asemel hakkas kinkijat tihedamini külastama hageja).

2.3.5. Kostja kohtus kinkijaga 24. aprillil 2021, et XXX kinnistu tagastamise nõude osas

läbirääkimisi pidada. Kinkija kinnitas, et tal ei ole kostjale etteheiteid. Kinkija ja kostja vestluse

katkestas hageja, kes kohtuga ähvardades kinkija endaga kaasa viis.

2.3.6. XXX kinnistu kinkelepingu järgi ei olnud kostjal kohustust kinnistut suviti hooldada, kui

kinkija seal enam ei ela. Lisaks ei olnud kostjal kohustust kinnistut rekonstrueerida. Kostja ei

kinnitanud kinkija väidet, et kostjal oli plaan XXX kinnistu müüa.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis 8. aprilli 2022. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kinkija kanda ning mõistis kinkijalt

kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3821 eurot ja viivise nimetatud summalt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni. Maakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisel maakohtu 13. mai 2021. a määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu, mille alusel kanti Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosa nr XXXXXXXX kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale eelmärge

kinnisasja omandi üleandmise nõude tagamiseks kinkija kasuks.

2-21-7546

6 (20)

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Kostja ja kinkija sõlmisid

9. septembril 2013 kinkelepingu, millega kinkija kinkis XXX kinnistu kostjale. XXX kinnistu

kinkelepingu p 2.1 kohaselt koormati lepinguese tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega

kinkija kasuks. Kinkija ja kostja leppisid XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.3 kokku, et kinkijal

on tähtajatu ja tasuta elamisõigus lepingu eseme koosseisus olevas elamus ja lepingu eseme

valdamis- ja kasutusõigus. XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 järgi kohustus kostja hooldama

kinkijat, tagades kinkijale mõistlikud elu- ja olmetingimused tema kasutatavas elamus senise

elukorralduse põhjal, ja abistama kinkijat igapäevase elu korraldamises (abistama kütmisel,

varustama toidu ja ravimitega ning kinkija haiguse korral tagama talle vajaliku hoolitsuse ja

tervishoiuteenuste osutamise). Kinkija ja kostja leppisid XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.11

kokku, et kostja hooldab kinkijat tasuta, kusjuures kinkija tasub ise oma kulud (sh toidu,

ravimite ja riiete kulud). XXX kinnistu kinkeleping oli täidetud ja XXX kinnistu omand üle

antud. Kostja kanti 13. septembril 2013 kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX teise jakku sisse

XXX kinnistu omanikuna. Kinkija tegi 5. jaanuaril 2021 notariaalselt tõestatud avalduse

kinkelepingust taganemiseks.

3.2. Maakohus selgitas, et kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed

kui ka sisulised eeldused. Formaalseks eelduseks on taganemise tahteavalduse tegemine

kingisaajale, mis hakkab kehtima kingisaajani jõudmisest (VÕS § 188 lg 1, tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1). Kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused olid

täidetud. Pooled ei vaielnud, et kinkija tegi 5. jaanuaril 2021 XXX kinnistu kinkelepingust

taganemise avalduse ning see jõudis kostjani. Maakohus luges taganemisavalduse kostja poolt

TsÜS § 69 lg 2 alusel kätte saaduks 5. jaanuaril 2021, mil notar edastas selle kostja e-posti

aadressile ja kostjal oli võimalik sellega tutvuda. Pooled ei vaielnud, et kinkija täiendas XXX

kinnistu kinkelepingust taganemise avaldust uue alusega 12. mai 2021. a hagiavalduses ning

see tahteavaldus jõudis kostjani.

3.3. VÕS § 270 lg 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates

ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Maakohus ei

nõustunud, et kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda oli lõppenud. Kinkija ei saa

tugineda kinkelepingust taganemisel alustele, mis ilmnesid rohkem kui aasta enne

taganemisavalduse tegemist. Kinkija nõue saab olla edukas, kui ta tõi esile ja tõendas, et tal oli

VÕS § 267 p-st 1 tulenev alus lepingust taganemiseks, millest ta sai teada alates 5. jaanuarist

2020, ja VÕS § 267 p-st 3 tulenev alus, millest ta sai teada alates 12. maist 2020. Kinkija tugines

aga hagiavalduses 5. veebruarist 2020 kuni 2020. a detsembri lõpuni toimunud sündmustele.

Kostjale etteheidetav iga tegevus või tegemata jätmine saab olla iseseisev alus kinkelepingust

taganemiseks ja taganemisavalduse esitamise tähtaeg hakkab kulgema konkreetsest

käitumisaktist, seega esitas kinkija XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avalduse

tähtaegselt.

3.4. Maakohus märkis, et kinkija ei eristanud, milliseid nõude alusena esitatud asjaolusid peab

ta kostja poolt jämedaks tänamatuseks ja milliseid kinkega seotud tingimuse või koormise

rikkumiseks. Maakohus mõistis hageja esitatud faktilisi asjaolusid nii, et need täidavad samal

ajal nii jämeda tänamatuse (VÕS § 267 p 1) kui ka kinkega seotud koormise või tingimuse

(hooldamis- või abistamiskohustuse) õigustamatu täitmata jätmise (VÕS § 267 p 3) eeldused.

3.5. Maakohus hindas esiteks, kas kostja rikkus XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sisalduvat

kokkulepet. XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks pidi esinema oluline lepingurikkumine

VÕS § 116 mõttes. XXX kinnistu kinkelepingu p-des 2.10 ja 2.11 kokkulepitu oli kinkega

seotud tingimus või koormis VÕS § 265 lg 1 mõttes. Maakohus jagas XXX kinnistu

kinkelepingu p-s 2.10 sisalduvad tingimused olemuslikult kaheks: kokkulepe abiks igapäevase

2-21-7546

7 (20)

elu korraldamisel (hooldamine, tagades kinkijale mõistlikud elu- ja olmetingimused kinkija

elamus senise elukorralduse põhjal, ja abistamine igapäevase elu korraldamisel, mh abistamine

kütmisel, varustamine toiduga) ning kokkulepe tagada vajalik arstiabi (varustada kinkijat

ravimitega ning haiguse korral tagada kinkijale vajalik hoolitsus ja tervishoiuteenus).

3.5.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Hageja aitas koos Cga

kinkija soovil teda 5. veebruaril 2020 tuulega maha langenud puu saagimisel ning 31. juulil

2020 XXX talumaja ümbruse niitmisel. Pärast 31. juulit 2020 hakkas hageja kinkijat

nädalavahetustel regulaarselt külastama ja abistama ning võimalusel käis hageja kinkija juures

ka tööpäeviti pärast tööd. Hageja abistas kinkijat majapidamistöödes (mh koristas, pesi pesu).

Hageja ja C tegid hoovi korda (trimmerdasid, niitsid), 2020. a septembris saagisid, lõhkusid ja

ladusid riita küttepuud. Hageja aitas kinkijal 6. septembril 2020 kartulid üles võtta ja rehalasse

viia. Hageja käis kinkijaga 5. oktoobril 2020 SEB Pangas kinkijale internetipanga kasutamiseks

võimalust loomas, et kinkija ei peaks otsima transporti ja sõitma maksete tegemiseks

Kuivastusse Omniva postipunkti. Hageja viis 12. oktoobril 2020 kinkijale ajavahemikus 6.–11.

oktoober 2020 katki läinud elektripliidi asemele uue. Hageja tõi 28. novembril 2020 kinkijale

kuurist nädalaks ajaks küttepuud toa ukse taha. Süüa viis kinkijale kord nädalas valla

sotsiaalhooldaja. Seega pöördus kinkija abi saamiseks hageja poole ning viimane abistas

kinkijat nii tema palvel kui ka omal algatusel.

Seda, kui kinkija soovis lisaks kostjale abi teistelt inimestelt või teised aitasid omal soovil

kinkijat ja kinkija võttis pakutu vastu, ei saanud heita ette kostjale ega järeldada nimetatust

automaatselt kostja tegematajätmist. Kostja ei saanud mõjutada, et kinkijal oli tema soovil ja

nõusolekul teisi abilisi. Teistelt abi küsimine ja saamine ei tõendanud kostja kohustuste

rikkumist.

3.5.2. Kostja ei jätnud kinkija igapäevaelu korraldamisega seotud kokkulepet õigustamatult

täitmata.

XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 sõnastus oli üldine. Kinkija ei toonud esile, kuidas tuli tema

nägemuse kohaselt kokkulepet täita või millised täpsemad tingimused ta kostjaga hooldamise

ja abistamise korraldamiseks kokku leppis. Sellise kokkuleppe sisu muutub ajas kinkija

vajaduste kohaselt. Kostja ei saanud kinkija soove teadmata otsustada, millist abi kinkija

konkreetsel hetkel vajas. Kinkija väitel tegi kostja aastatel 2013–2019 kõike nõuetekohaselt.

Seega kujunes kostjal ja kinkijal aja jooksul välja praktika ja arusaam, mida kinkija kostjalt

ootas ja kuidas kostja neid ootusi täitis. Kostja väitel abistas ta kinkijat viimase soovide ja

vajaduste järgi. Kinkija kinnitas kohtus vande all antud seletuses, et kostja täitis varem

kohustusi kinkija vajaduste kohaselt. Kostja kirjeldas XXX kinnistu kinkelepingu varasemat

täitmist selliselt, et kinkija helistas talle mure korral ja nad leppisid kokku, millal kostja kinkija

juurde läheb. Maakohus ei nõustunud, et kinkija abivajaduse kindlakstegemine ja selle kohta

küsimine oli ainult kostja kohustus. XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kokkulepet

ei saanud tõlgendada nii, et kinkija ei pidanud abi vajamise korral püüdma ka ise sellest kostjat

teavitada. Kinkija ei väitnud, et tal puudus võimalus kostjale enda soovidest või abivajadusest

märku anda. Kinkija ei lükanud ümber kostja väidet, et kinkijal oli lauatelefoni kõrvale suurelt

kirjutatud kostja telefoninumber ning ta helistas kostjale alati, kui midagi oli. Kinkija ja kostja

suhtlust vahendas ka hageja, kes edastas kostjale kinkija soovi, et kostja läheks kinkijat

vaatama.

Kinkija ei viidanud ühelegi juhtumile, mil ta pöördus kostja poole abi saamiseks ja kostja jättis

palutud abi osutamata. Lisaks ei järeldunud XXX kinnistu kinkelepingu p-st 2.10, et kostja

kohustus kinkijat iga päev isiklikult hooldama (sh tooma toidu). Pooled ei vaielnud, et kinkija

2-21-7546

8 (20)

igapäevaselt toiduga varustamine oli tagatud, ning ei olnud tõendatud, et kinkija pidi millestki

puudust tundma. Kinkija ei väitnud, et selline korraldus tema vajadustele ei vastanud. Vande

all antud seletuses kinnitas kinkija, et sotsiaaltöötaja abi ei olnud talle vastumeelne.

3.5.3. Kostja ei rikkunud kinkijale ravi ja tervishoiuteenuse korraldamisega seotud

kokkuleppeid.

Tõendatud ei olnud kinkija väide, et 2020. aastal tema tervis oluliselt ja äratuntavalt halvenes.

Kinkija ei tuginenud sellele, et ta vajas lisaks uutele prillidele 2020. aastal enne detsembrit

haiglaravi. Maakohus tuvastas, et kinkija vajas 2020. a detsembris arstide abi. Kostjale ei

saanud aga kohustuse rikkumisena ette heita seda, et hageja viis halvenenud tervisega kinkija

enda juurde ning korraldas kinkijale (viimase tervise halvenedes) vajaliku arstiabi. Hageja

kinnitusel oli kinkija tervis juba 12. detsembril 2020 (st enne 15. detsembril 2020 haiglasse

jõudmist) silmnähtavalt halb. Seega oleks kinkija saanud kostjat ise või hageja kaudu oma

terviseprobleemist teavitada ning kostjal oleks olnud võimalus kinkijale hoolitsust ja vajadusel

arstiabi korraldamist tagada. Kinkija ei toonud esile, et soovis kostjat nimetatust teavitada.

Kinkija väide, et kostja ei huvitunud tema ravivajadusest, oli vastuolus kinkija vande all antud

seletusega, et kostja käis 2020. aastal haiglas, kuid kinkijat ei lastud külastada. Kinkija öeldu

haakus kostja väitega, et covidi tõttu ei lubatud tal kinkijat haiglas külastada. Lisaks ei olnud

tõendatud, et kostja rikkus kinkijale tervishoiuteenuse korraldamise kohustust sellega, et kinkija

ei käinud aastaid arsti juures. Kuigi nii kiirabikaardil kui ka epikriisi anamneesis on kirjas

kinkijalt saadud teave, et ta ei ole aastaid arsti juures käinud, nähtus tõendit tervikuna hinnates

epikriisi ravi kokkuvõttest, et kinkija oli varem terve. Seega ei käinud kinkija aastaid arsti

juures, sest ei vajanud arstiabi. Maakohtu hinnangul ei olnud tervishoiuteenuse korraldamise

või abistamise kohustuse rikkumine see, et perearsti 30. detsembri 2020. a tõendi järgi vajab

kinkija

hooldustarbeid

ja

-tooteid,

tema

huvides

on

vajalik

asjaajamine

Sotsiaalkindlustusametis, kuid kostja ei ole selles valdkonnas kinkija abistamisest huvitunud.

Kinkija ei viidanud, et ta teavitas kostjat nimetatud abi soovist.

3.5.4. Maakohus jättis tähelepanuta kinkija kohtukõne kirjalikes seisukohtades kostjale tehtud

uue etteheite, et XXX kinnistu majavalduse 2020. aasta seisukord näitas, et kostja ei hooldanud

kinnistut heaperemehelikult. Kinkija ei tuginenud nimetatule varasemas menetluses.

3.5.5. Kinkija ei tõendanud, et kostja jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või

tingimuse. Materiaalsed eeldused XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks VÕS § 267 p 3

alusel ei olnud täidetud.

3.6. Maakohtu hinnangul ei käitunud kostja ka jämedalt tänamatult VÕS § 267 p 1 mõttes.

Jättes XXX kinnistu kinkelepingus sisalduva abistamiskokkuleppe kõrvale, sai maakohtu

hinnangul jäme tänamatus ilmneda praegu kinkija teadlikult abita jätmises või äärmises

hoolimatuses kinkija suhtes. Kostja käitumisele ei saanud objektiivselt sellist hinnangut anda.

Asja materjalidest ei nähtunud, et kostja ei teadnud kinkija elukorraldust või ei huvitunud

kinkija käekäigust. Kostja ei takistanud kinkija isiklikku kasutusõigust. Kinkija vande all antud

seletusest järeldus maakohtu hinnangul, et kinkija esmaseks mureks ja põhjuseks, miks ta

kostjalt XXX kinnistut tagasi soovis, oli kartus, et kostja müüb XXX kinnistu. Lisaks viitas

kinkija, et maja vajab remonti ja kostjal tõenäoliselt ei ole selleks raha. Kinkija oli veendunud,

et enam ta XXX kinnistut ei kingiks. VÕS § 267 p 1 eesmärk ei ole anda võimalust taganeda

kinkelepingust seetõttu, et kinkija mõtleb ümber ja ei soovi enam asja kinkida.

2-21-7546

9 (20)

3.7. XXX kinnistu kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Seega

ei olnud XXX kinnistu kinkelepingust taganemine kehtiv, kinnistusraamatu kanded kostja

kohta ei olnud väärad ja kostjal ei tekkinud kohustust anda nõusolek kinnistusraamatu kande

parandamiseks.

Apellatsioonkaebus

4. Kinkija palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

4.1. Maakohus leidis põhjendatult, et XXX kinnistu kinkelepingust taganemise formaalsed

eeldused olid täidetud ning kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda ei olnud

taganemisavalduse esitamise ajaks lõppenud.

4.2. Maakohus leidis aga vääralt, et XXX kinnistu kinkelepingust taganemise sisulised eeldused

ei olnud täidetud. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme

(hindas vääralt tõendeid, jättis põhjendamatult osad tõendid analüüsimata ja arvestamata,

lahendi põhjendused olid vastuolulised).

4.2.1. Pooled leppisid XXX kinnistu kinkelepingus kinkija kasuks isikliku kasutusõiguse

seadmisel kokku selged ja arusaadavad abistamise tingimused, sh kostja kohustuse abistada

kinkijat kütmisel, toidu ja ravimitega varustamisel ning korraldada kinkijale tema haiguse

korral vajalik hoolitsus ja tervishoiuteenus. Tegemist oli imperatiivse kohustusega, mida ei ole

võimalik tingimuslikult tõlgendada ja mis ei olnud seotud lisatingimusega (nt kohustus abistada

kinkijat vaid tema soovil). Maakohus tõlgendas XXX kinnistu kinkelepingu p-i 2.10 vääralt,

leides, et kostja täitis kohustusi nõuetekohaselt, kui kostja pärast kinkija pöördumist iga kord

reageeris. Kinkija, kes sai 2020. a augustis 93-aastaseks, abivajadus 2020. aastal suurenes,

võrreldes varasemaga. Kostja kui kinkija hooldamiseks kohustatud isik pidi huvituma kinkija

vajadustest (mh ka siis, kui ilmselge abivajadusega eakas kinkija temalt abi ei küsinud).

Vastupidine oleks olnud liigne ja alandav ega oleks olnud väärikas. Kostja ei märganud kinkija

abivajadust ja tervise halvenemist, kuna ei käinud kinkijat vaatamas. Eaka kinkija sisuliselt

terveks aastaks hooletusse jätmine oli kinkija suhtes äärmine hoolimatus. Maakohtu vastupidine

järeldus oli väär.

Maakohtu tõlgendus oli vastuolus asjas uuritud tõenditega. Kinkija selgitas vande all antud

ütlustes mh, et kostja esialgu helistas ja kinkija kuulis ka, aga hiljem ta enam ei helistanud, sest

kinkija ei kuulnud enam. Ka statsionaarses epikriisis märgiti, et kinkija kuulmine oli halb

(halvenenud).

Poolte ega tunnistajate ütlustest ei nähtunud, et kostja poolt kinkija abistamine oli konkreetse

vajaduse põhine ja iga kord, kui kinkija midagi vajas, pidi ta kostjale helistama. Kinkija vande

all antud ütluste kohaselt kujunes kinkijal ja kostjal pärast XXX kinnistu kinkelepingu

sõlmimist selle p 2.10 täitmiseks välja praktika, et kostja külastas kinkijat laupäeviti (koos käidi

kaupluses ja Kuivastu postipunktis arveid maksmas; kui kinkija veel kartuleid kasvatas, aitas

kostja sõnnikut laotada ja vagusid kinni katta ning kartulivõtu ajal kartuleid keldrisse viia).

Kostja abistas kinkijat kuni 2018. aastani.

4.2.2. Kostja ei täitnud 2020. aastal XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 nimetatud kohustusi

ning kinkija taganes XXX kinnistu kinkelepingust, kuna kostja ei abistanud kinkijat

igapäevaelu korraldamises (sh kütmisel, talveks küttepuude varumisel, toidu ja ravimitega

varustamisel). Kinkija tõendas järgmiste tõenditega, et vajas nii abi igapäeva elu korraldamisel,

2-21-7546

10 (20)

asjaajamisel ja majapidamistööde tegemisel kui ka hooldamist. Kinkija selgitas vande all antud

ütlustes, et aastatel 2019 ja 2020 kostja kinkijat ei külastanud ning küttepuud toimetas kinkijale

hageja. Lisaks selgitas kinkija, et teda teenindas 2020. aastal valla sotsiaaltöötaja, kes märkas

2020. a detsembris, et kinkija on vilets. Hageja viis kinkija haiglasse ning pärast seda oli kinkija

hageja juures ja kostja teda enam ei teenindanud. Hageja ütlustega tõendas kinkija, et jäi

2020. aastal kostja hoolitsuseta ja pöördus abi saamiseks hageja poole. Hageja käis 2020. aastal

kinkija juures, kui viimane soovis abi tuulega mahalangenud puu saagimisel. Kinkija vajas

2020. a suvel abi XXX kinnistu korrastamisel, hoov oli niitmata ja umbrohtunud. Pärast seda

abistas ja külastas hageja kinkijat regulaarselt (mh korraldas talvepuude varumise ja riita

ladumise; aitas kartuleid võtta, majapidamistöid ja pangatoiminguid teha; ostis katki läinud

elektripliidi asemele uue; korraldas uued prillid). Kui kinkija jäi päris viletsaks, viis hageja

kinkija enda juurde ja korraldas talle vajaliku arstiabi. Pärast haiglast väljakirjutamist võttis

hageja kinkija enda juurde elama ja hoolitses tema eest igapäevaselt. Ka tunnistaja C kinnitas,

et tegi hageja palvel XXX kinnistul 2020. aastal töid (saagis tormimurru tõttu puid; trimmerdas,

sest majapidamises oli hein rinnuni; sügisel viis küttepuid). C selgitas, et nägi XXX kinnistul

üksnes kinkijat ja hagejat. Samuti tõendasid XXX majapidamisest seest ja väljast tehtud fotod,

et XXX majavaldus vajas 2020. aastal hooldamist ja kinkija abi ning teda abistasid hageja ja C,

mitte kostja.

4.2.3. Kostja ei täitnud XXX kinnistu kinkelepingust tulenevat kohustust tagada kinkijale

haigestumise korral vajalik hoolitsus ja tervishoiuteenuse osutamine. Järgmiste tõenditega on

tõendatud, et kinkijal esines abivajadus vanuse ja tervise halvenemise tõttu ning vajaliku

arstiabi korraldas kinkijale hageja, mitte kostja. Hageja ütluste ja Instrumentariumi 8. oktoobri

2020. a prillide valmimise teate kohaselt vajas kinkija uusi prille, mille saamise hageja

korraldas. Hageja ütluste kohaselt viis ta kinkija enda juurde ja korraldas kinkijale vajaliku

arstiabi, kui kinkija jäi päris viletsaks. Pärast haiglast väljakirjutamist võttis hageja kinkija enda

juurde elama ja hoolitses tema eest iga päev. Ka kinkija vande all antud ütlused kinnitasid

eelnevat ja seda, et kostja kinkijat enam ei teenindanud. Kinkija vande all antud ütlused

tõendavad, et valla sotsiaaltöötaja märkas 2020. a detsembris, et kinkija oli vilets. Hageja 7. ja

12. septembril 2020 kostjale saadetud sõnumid tõendavad, et hageja pöördus kinkija soovil

kostja poole, et viimane läheks kinkijat vaatama. See, et kinkijal esines abivajadus vanuse ja

tervise halvenemise tõttu ning vajaliku arstiabi korraldas kinkijale hageja, oli tõendatud

kiirabikaardiga, mille kohaselt kutsuti kinkijale 15. detsembril 2020 hageja elukohta kiirabi.

Samuti

tõendas

nimetatut

statsionaarne

epikriis,

mille

järgi

paigutati

kinkija

15. detsembril 2020 haiglaravile, kus ta viibis kaheksa päeva. Lisaks selgus perearsti

30. detsembri 2020. a tõendist, et kinkija vajas 2020. a lõpus tervise halvenemise tõttu

abivahendeid (sh lamatisi vältivat madratsit ja käimisraami).

4.2.4. Asjaolu, et kostja ei käinud eaka kinkija juures XXX kinnistul ega abistanud vanuse tõttu

abi vajavat kinkijat 2020. aastal üldse, oli tõendatud ka tunnistajate F ja kostja elukaaslase

ütlustega ning 7. veebruari 2022. a istungil kostja omaksvõtuga, et pandeemia ajal

(üldteadaolevalt praeguse vaidluse kontekstis 2020. a märtsist 2020. a aasta lõpuni) kostja

kinkija juures ei käinud. Seega ei täitnud kostja 2020. aastal kinkija hooldamise kohustust.

Maakohus rikkus lahendi põhjendamise kohustust, kui ei analüüsinud tunnistajate viidatud

ütlusi ega põhjendanud tõenditega arvestamata jätmist.

4.2.5. Maakohtu järeldus, et kinkija tervis 2020. aastal oluliselt ja äratuntavalt ei halvenenud,

ei olnud kooskõlas asjas uuritud tõenditega. Maakohus hindas tõendeid vääralt. Hageja selgitas

kohtuistungil, et kinkija oli 2020. aastal veel päris kõbus, kuid ta hingeldas, kasutas keppi ja tal

oli probleeme tasakaaluga. Kinkija tervis läks päris kehvaks 2020. a detsembris või novembri

lõpus. Kiirabikaardi ja statsionaarse epikriisi järgi ei tarvitanud kinkija varem ravimeid, sest ei

2-21-7546

11 (20)

käinud aastaid arsti juures. Kinkija paigutati 15. detsembril 2020 haiglaravile, tal diagnoositi

põhihaigusena kopsuarteri emboolia ning tüsistustena kongestiivne südamepuudulikkus,

kodade virvendus ja laperdus. Selleks, et mõista, et tasakaaluhäired ja hingeldamine on

akuutsed terviseprobleemid, ei pea omama meditsiinilist eriharidust. Kinkijal 2020. aasta lõpus

diagnoositud kopsuartreri emboolia ja südamepuudulikkuse tõttu paigutati kinkija

statsionaarsele ravile. Kui kostja oleks kinkija hooldamiskohustust hoolikalt täitnud, oleks ta

korraldanud regulaarselt kinkija tervisekontrolli. Eelduslikult oleks seeläbi välditud kinkija

tervise kiiret ja ägedat halvenemist 2020. a lõpus.

4.2.6. Väär on maakohtu järeldus, et teistelt isikutelt (mitte kostjalt) abi küsimine ja saamine ei

tõenda kostja kohustuste rikkumist. Kinkija vajas tema vanusest tingitud abivajadust mõistnud

teiste isikute abi, kuna kostja rikkus XXX kinnistu kinkelepingus kokku lepitud abistamis- ja

hoolitsemiskohustust. Kostja jättis kinkija hooletusse ja ei huvitunud tema käekäigust ja

toimetulekust. See, et kinkija ei jäänud tänu valla sotsiaaltöötajale ja hagejale 2020. aastal ilma

hoolduse ja abita, ei muutnud kostja olulist lepingurikkumist olematuks ega vähendanud kostja

kohustuste rikkumise olulisust. Kostja kinnitas kohtuistungil, et teadis, et valla sotsiaaltöötaja

abistas kinkijat poeskäikudega. Kostja ei tundnud huvi, kas kinkija muud vajadused (küte,

ravimid, arstiabi) on rahuldatud.

4.2.7. Maakohus leidis vääralt, et kinkija sai ja pidi kostjat 2020. a detsembris oma tervise

halvenemisest teavitama ja andma talle võimaluse korraldada vajaliku arstiabi saamine. Kinkija

otsis hageja kaudu kostjaga edutult 2020. a septembris kontakti. Kostja ei olnud ca aasta jooksul

kinkijast huvitunud. Kinkija ei pidanud mõistlikult eeldama, et kui ta kostja poole pöördub,

saab ta sealt abi. Varasemat hoolimatust ei heastanud kostja soov kinkijat haiglas külastada (mh

luhtus nimetatu pandeemiaaegsete külastuspiirangute tõttu).

4.2.8. Maakohus leidis vääralt, et kostja ei rikkunud XXX kinnistu kinkelepingut oluliselt.

Kuna kinkija abi- ja hooldusvajadus oli tema vananemise tõttu ajas kasvav, oli XXX kinnistu

kinkelepingu p 2.10, millest tulenes kostja selge kohustus kinkijat hooldada, järgimine

eelduseks, et kinkijal püsiks huvi XXX kinnistu kinkelepingu täitmise vastu (VÕS § 116 lg 2 p

2). Kostja rikkus XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustusi terve 2020. aasta

vältel. Seega oli kinkijal mõistlik põhjus kostja kohustuste rikkumise tõttu eeldada, et kostja ei

täida XXX kinnistu kinkelepingust tulenevaid kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4).

4.2.9. Kinkelepingust taganemisel VÕS § 267 p 3 alusel ei pea kinkija andma kinkelepingut

rikkunud kingisaajale täiendavat tähtaega, vaid võib taganeda lepingust alates kohustuse

täitmata jätmisest teadasaamisest või ajast, mil ta pidi rikkumisest teada saama.

4.2.10. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta Riigikohtu seisukohad, mille järgi võib kinkija

kinkelepingust taganeda ka siis, kui kingisaaja kinkelepingut ei riku. Kinkijale on VÕS § 267

ja § 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks kinkelepinguga soovitud eesmärkide

täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi

vääriline”. Kinkelepinguga seotud tingimuse täitmata jätmist saab arvestada ka kostja käitumise

hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi (Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-

05, p-d 26–27). Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul

tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid (teo objektiivset hukkamõistetavust ja kinkija subjektiivset

hinnangut; Riigikohtu 2. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Praegu jättis

kostja XXX kinnistu kinkelepingus kokku lepitud hooldamiskohustuse eaka kinkija suhtes

täitmata terve aasta kestel. Selline käitumine ei olnud üksnes lepingurikkumine, vaid ka

eetiliselt taunitav tegu, st jäme tänamatus kinkija suhtes.

2-21-7546

12 (20)

4.3. Kohtuistungil jäi mulje, et maakohus ei olnud erapooletu, ning õigusemõistmine

maakohtus ei tundunud õiglane. Kohtunik küsitles eakat halva kuulmisega kinkijat lõpuks

kiuslikult ja esitas talle küsimusi, mis ei olnud asja lahendamisel tähtsad. Kohtunik sekkus

kärsitult hageja küsitlemisse kinkija esindaja poolt.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

apellandi kanda.

Edasine menetluse käik

6. Kinkija lepinguline esindaja esitas 13. jaanuaril 2023 menetluse peatamise taotluse, kuna

kinkija suri 9. jaanuaril 2023.

7. Ringkonnakohus rahuldas 27. jaanuari 2023. a määrusega kinkija lepingulise esindaja

taotluse ning peatas siinses tsiviilasjas menetluse kuni selle jätkamiseni kinkija üldõigusjärglase

või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isiku poolt.

8. Ringkonnakohus uuendas 27. oktoobri 2023. a määrusega praeguse tsiviilasja menetluse ja

asendas kinkija menetluses tema üldõigusjärglasega (st hagejaga).

9. Hageja kinnitas 3. novembril 2023, et jääb kinkija õigusjärglasena praeguses menetluses

esitatud hagi ja apellatsioonkaebuse juurde ning soovib apellatsioonkaebuse menetlemist

esitatud kujul.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

11. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu lahendi resolutsiooni täies ulatuses.

Hageja vaidlustab maakohtu lahendi põhjendusi ja tuvastatud asjaolusid osas, milles maakohus

leidis, et XXX kinnistu kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud.

Kostja vaidlustab maakohtu tuvastatud asjaolusid ja lahendi põhjendusi aga osas, mille kohaselt

kinkija XXX kinnistu kinkelepingust taganemise õigus ei olnud VÕS § 270 lg 1 esimese lause

järgi lõppenud.

12. Pooled ei vaidlusta apellatsiooniastmes mh järgmisi maakohtu tuvastatud asjaolusid:

kinkija kinkis XXX kinnistu kinkelepinguga 9. septembril 2013 XXX kinnistu kostjale; XXX

kinnistu kinkeleping oli täidetud ja XXX kinnistu omand üle antud; kostja kanti

13. septembril 2013 kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX teise jakku sisse XXX kinnistu

omanikuna; kinkija tegi 5. jaanuaril 2021 notariaalselt tõestatud avalduse kinkelepingust

taganemiseks; kinkija täiendas XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldust 12. mai 2021.

a hagiavalduses uue alusega ning nii 5. jaanuari 2021. a XXX kinnistu kinkelepingust

taganemise avaldus kui ka hagiavaldus jõudsid kostjani.

2-21-7546

13 (20)

13. VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta

jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest.

Maakohus viitas materiaalõiguse normidega kooskõlas, et iga asjaolu puhul, mis annab õiguse

kinkelepingust taganeda, hakkab nimetatud tähtaeg eraldi kulgema.

13.1. Pooled ei vaidle, et 5. jaanuari 2021. a taganemisavalduses tugines kinkija XXX kinnistu

kinkelepingust taganemisel sellele, et kostja on näidanud oma käitumisega kinkija suhtes üles

jämedat tänamatust (I kd, tl 12 pöördel). Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et 12. mail 2021

esitatud hagiavalduses täiendas kinkija 5. jaanuari 2021. a XXX kinnistu kinkelepingust

taganemise avaldust VÕS § 267 p-s 3 sätestatud kinkelepingust taganemise õiguse andva

alusega, leides, et kostja kui kingisaaja on jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud

koormise või tingimuse (I kd, tl 6). Seejuures märkis kinkija hagiavalduses selgelt, et soovib,

et kohus arvestaks kinkega seotud tingimuse või koormise täitmata jätmist mh kostja käitumise

hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi (st hindamaks, kas kostja käitus kinkija suhtes jämedalt

tänamatult; I kd, tl 6). Maakohus leidis põhjendatult, et kinkija tugines nii VÕS § 267 p-s 1 kui

ka VÕS § 267 p-s 3 sätestatud kinkelepingust taganemise õiguse andva aluse puhul hagis nõude

alusena esitatud asjaoludele ega eristanud, milliseid neist saab pidada kinkega seotud tingimuse

või koormise õigustamatult täitmata jätmiseks ning milliseid jämedaks tänamatuseks.

13.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust

taganeda ei olnud 5. jaanuari 2021. a taganemisavalduse ja hagiavalduse, milles kinkija täiendas

XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldust, esitamise ajaks lõppenud, ning ei korda

sellekohaseid põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).

Ringkonnakohus täpsustab aga maakohtu lahendi põhjendusi, mille kohaselt saavad kinkija

VÕS § 267 p 3 alusel kinkelepingust taganemise õiguse andvateks asjaoludeks (st kinkega

seotud tingimuse või koormise õigustamatult täitmata jätmiseks) olla need, millest kinkija sai

teada alates 12. maist 2020. Nagu eespool viidatud, märkis kinkija hagiavalduses selgelt, et

soovib, et kohus arvestaks kinkega seotud tingimuse või koormise täitmata jätmist kostja

käitumise hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi (st hindamaks, kas kostja käitus kinkija suhtes

jämedalt tänamatult; I kd, tl 6). Ka Riigikohus on möönnud, et kinkega seotud tingimuse või

koormise täitmata jätmist saab arvestada kostja käitumise hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi,

eelkõige küll siis, kui koormise või kohustuse täitmine on ette nähtud seaduses

(Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 28). Kinkega seotud

tingimuse või koormise täitmata jätmise arvestamise võimalikkus kostja käitumisele

VÕS § 267 p 1 mõttes hinnangu andmisel järeldub ringkonnakohtu hinnangul ka sellest, et

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kohtul kingisaaja käitumise hindamisel arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid (Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17,

p 15). Seega tuleb selle hindamisel, kas kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult, jättes

õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse, siinsel juhul arvestada

asjaolusid, millest kinkija sai teada alates 5. jaanuarist 2020. Maakohus on seda asja

lahendamisel ka sisuliselt teinud, andes hinnangu sündmustele alates 5. veebruarist 2020.

Kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda ei olnud lõppenud ka siis, kui käsitada

kinkija 12. mai 2021. a hagiavaldust 5. jaanuari 2021. a XXX kinnistu kinkelepingust

taganemise avalduse täienduse asemel uue XXX kinnistu kinkelepingust taganemise

avaldusena VÕS § 267 p 3 alusel. Kinkija tugines kinkelepingust taganemise õiguse andvate

asjaoludena ka sellistele, mis toimusid alates 12. maist 2020.

13.3. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, et XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10

väidetava rikkumise kohta esitatud asjaolusid pidi kinkija teadma juba 2019. aastal. Kuigi

2-21-7546

14 (20)

kinkija märkis menetluses üldsõnaliselt, et kostja minetas kinkija abistamise ja hooldamise huvi

2019. aastal, viitas kinkija XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 rikkumistena konkreetsetele

sündmustele alles 2020. aasta kontekstis. Kinkija vande all antud ütlused, mille kohaselt kostja

teda aastatel 2019–2020 üldse ei külastanud (I kd, tl 83 pöördel), on ümber lükatud muude

tõenditega, millest nähtub, et kostja külastas kinkijat ka aastatel 2019–2020 (I kd, tl-d 45

pöördel, 90). Seda, et kostja kinkijat 2020. aastal vähemalt mõned korrad külastas, ei

vaidlustanud ka kinkija (I kd, tl 4 pöördel). Seega ei ole menetluses esitatud ega tõendatud

asjaolusid, mille kohaselt pidi kinkija juba 2019. aastal teadma XXX kinnistu kinkelepingu

p 2.10 väidetavatest rikkumistest.

13.4. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega,

et kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda ei olnud VÕS § 270 lg 1 esimese lause

kohaselt lõppenud.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et täidetud ei olnud VÕS § 267 p-

des 1 ja 3 sätestatud sisulised eeldused XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks.

15. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 3 kohaselt

lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda,

kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.

15.1. Pooled ei vaidle, et XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 järgi kohustus kostja hooldama

kinkijat, tagades kinkijale mõistlikud elu- ja olmetingimused tema kasutatavas elamus senise

elukorralduse põhjal, ja abistama kinkijat igapäevase elu korraldamises (abistama kütmisel,

varustama toidu ja ravimitega ning kinkija haiguse korral tagama talle vajaliku hoolitsuse ja

tervishoiuteenuste osutamise). Kinkija ja kostja leppisid XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.11

kokku, et kostja hooldab kinkijat tasuta, kusjuures kinkija tasub ise oma kulud (sh toidu,

ravimite ja riiete kulud). Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega,

et XXX kinnistu kinkelepingu p-des 2.10 ja 2.11 kokkulepitu on kinkelepingus ette nähtud

koormis või kohustus VÕS § 265 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et XXX

kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sisalduva saab olemuslikult jagada kaheks: kokkulepe abiks

igapäevase elu korraldamisel ja kokkulepe vajaliku arstiabi tagamiseks kinkija haiguse korral.

15.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis,

et selleks, et kinkija võiks VÕS § 267 p 3 alusel kinkelepingust taganeda, peab kingisaaja olema

kinkelepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS §-s 267 sätestatud kinkelepingust

taganemise alused on täiendavad taganemisalused VÕS üldosas sätestatu kõrval (VÕS II komm

(2019), § 267, p 1). VÕS § 267 p-st 3 tuleneb kinkija õigus kinkelepingust taganeda, kui

kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (st rikub

õigustamatult, mitte oluliselt kinkelepingus kokkulepitut). Eelnevast tulenevalt tuleb praeguse

asja lahendamisel VÕS § 267 p 3 kontekstis tuvastada, kas kostja kui kingisaaja jättis täitmata

kinkega seotud koormise või tingimuse ning kui jah, siis kas ta tegi seda õigustamatult.

15.3. Põhjendamatu on hageja apellatsioonkaebuse etteheide, et kinkija ja kostja leppisid XXX

kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku kostja imperatiivses kohustuses, mis ei võimaldanud

tingimuslikku tõlgendamist ega lisatingimusi. Olukorras, kus menetlusosalised vaidlesid XXX

kinnistu kinkelepingu p 2.10 sisustamise üle, leidis maakohus põhjendatult, et selleks, et

tuvastada, kas kostja kui kingisaaja rikkus XXX kinnistu kinkelepingus kokku lepitud

kohustust, tuli tõlgendada, milles kinkija ja kostja XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku

leppisid.

2-21-7546

15 (20)

15.3.1. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest. Seejuures tuleb arvestada kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda,

kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid (Riigikohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-13, p 12). Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada tõlgendust, mille

lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (VÕS § 29 lg 5 p 2), lepingupoolte

käitumist pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3), lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29

lg 5 p 4) ning lepingupooltevahelist praktikat (VÕS § 29 lg 5 p 6). Õiguskirjanduses on

rõhutatud, et lepingupoole käitumise kui kaudse tahteavalduse arvestamine lepingu

tõlgendamisel võimaldab vaidluse korral arvesse võtta poolte tegelikku arusaamist

lepingutingimuse sisust ja jätta kõrvale lepingu tekst (VÕS I komm (2016), § 29, p 4.6.4).

15.3.2. Eelnevast tulenevalt kohaldas maakohus materiaalõigust õigesti, kui arvestas XXX

kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokkulepitu tõlgendamisel kinkija ja kostja käitumist pärast

XXX kinnistu kinkelepingu sõlmimist ning nendevahelist praktikat kinkelepingu täitmisel.

Maakohus tuvastas kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et kostjal ja kinkijal oli

aastate jooksul kujunenud praktika ja vastastikune arusaam sellest, mida kinkija kostjalt ootas

ja kuidas kostja neid ootusi täitis. Varem toimus XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud

kohustuste täitmine selliselt, et kostja abistas kinkijat vastavalt viimase soovidele ja vajadustele

(st kinkija andis teada, kui ta abi vajas). Vastupidist ei tõenda ka hageja apellatsioonkaebuses

märgitu, mille kohaselt külastas kostja kinkijat laupäeviti. Kinkija selgitas vande all antud

ütlustes mh, et mingeid pretensioone tal kostja kohta ei ole ning kostja täitis kohustusi nii, nagu

kinkija vajas. Kinkija laupäeval külastamise kohta märkis kinkija vande all antud ütlustes, et

kostja sai kinkijat külastada ainult laupäeval (I kd, tl 83 pöördel).

15.3.3. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostjale tulenes XXX kinnistu kinkelepingu p-

st 2.10 kohustus abistada kinkijat, kui viimane selleks soovi avaldab ja vastavale vajadusele

viitab. Kuigi kinkija oli eakas, oli sellisest lepingu tõlgendusest põhjendatud lähtuda ka

2020. aastal. Asjas ei ole vaidlust, et 2020. aastal abistasid kinkijat tema soovil ja ka omal

algatusel teised isikud, kellel kinkija oleks saanud paluda kostjaga ühendust võtta. Hageja poolt

7. ja 12. septembril 2020 saadetud sõnumid tõendavad, et kinkija kasutas kostjaga

kontakteerumiseks mh teiste inimeste abi (küll mitte oma abivajadusest teavitamiseks, vt

allpool) ning seega oli tal võimalik soovi korral varasema praktika kohaselt kostjat oma

abivajadusest teavitada. Seejuures ei vaidle pooled, et nt sotsiaaltöötaja külastas kinkijat igal

nädalal.

Eelnevast tulenevalt ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul mh kinkija vande all antud ütlustest

selle kohta, et kostja esialgu ikka helistas ja kinkija kuulis ka, kuid hiljem enam ei helistanud,

sest kinkija ei kuulnud enam (I kd, tl 85), ning statsionaarsest epikriisist, mille kohaselt kinkija

kuulmine oli halb (I kd, tl-d 56 ja 59), et kinkija ei saanud kostjale oma abivajadusest teada

anda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostjal ei olnud kohustust kinkijat isiklikult

hooldada või toiduga varustada (TsMS § 654 lg 6).

15.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lahendi põhjendustega osas, milles maakohus leidis,

et kinkija ei rikkunud XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustust abistada kinkijat

igapäevase elu korraldamisel ja vajaliku arstiabi tagamisel kinkija haiguse korral (TsMS § 654

lg 6).

2-21-7546

16 (20)

15.4.1. Kostja poolt XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustuste rikkumist ei

tõendanud praegu üksnes see, et kinkijal esines 2020. aastal abivajadus igapäevaelu

korraldamisel ja ta pöördus nimetatuga seoses teiste isikute (mitte kostja) poole ning viimased

abistasid kinkijat nii omal algatusel kui ka kinkija palvel (mh asjaajamisel, majapidamistöödes).

Samuti ei tõendanud kostja poolt XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustuste

rikkumist üksnes see, et 2020. a detsembris, mil kinkija tervis halvenes, korraldas hageja

kinkijale vajaliku arstiabi, ilma et hageja või kinkija oleks nimetatud osas kostjale kinkija

abivajadust viidanud või palunud kostjal vajaliku arstiabi korraldamisega tegeleda.

Seega ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui ei teinud apellatsioonkaebuses

viidatud tõenditest (mh kinkija vande alla antud ütlused, hageja ja C ütlused, fotod XXX

majapidamisest, Instrumentariumi 8. oktoobri 2020. a prillide valmistamise teade, kiirabikaart,

statsionaarne epikriis, perearsti 30. detsembri 2020. a tõend), mis eespool kirjeldatud asjaolusid

tõendasid, järeldust, et kostja on XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustusi

rikkunud.

15.4.2. Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et tõendatud ei

olnud ühtegi olukorda, kus kinkija oleks pöördunud kostja poole abi saamiseks ja kostja oleks

jätnud palutud abi osutamata.

Vastupidist ei tõenda ka hageja 7. ja 12. septembril 2020 kostjale saadetud sõnumid (I kd,

tl-d 18 pöördel – 19). Nimetatud tõenditest nähtub, et hageja palus kostjal kinkijat külastada, et

kinkija saaks kostjaga notarisse minekust rääkida. Hageja viitab 12. septembril 2020 saadetud

sõnumis selgelt, et kostja ei pea töid tegema ning hageja on kõik ära teinud. Seega ei nähtu

nimetatud sõnumitest, et hageja pöördus kostja poole kinkija palvel selleks, et kostja osutaks

kinkijale XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku lepitud abi või hooldust. Lisaks nähtub

viidatud tõendist, et kostja ei keeldunud ka hageja sõnumis palutud eesmärgil kinkija

külastamisest õigustamatult – kostja viitas, et on haige ja peab esmaspäeval testi tegema ning

ei julge kinkija juurde sõita.

Samuti ei tõenda kostja poolt XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokkulepitu rikkumist see,

kas kostja kinkijat koroona ajal külastas. Hageja ei tõendanud, et kinkija pöördus koroona ajal

kostja poole abi saamiseks ja kostja jättis palutud abi osutamata. Seega ei rikkunud maakohus

menetlusõiguse norme ka F ja Ä ütluste hindamise ja lahendi põhjendamise kohustuse

kontekstis.

15.4.3. Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et kinkija vajas

küll 2020. a detsembris arstide abi, kuid kostja ei rikkunud XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10

sätestatud kohustust tagada kinkijale tema haiguse korral vajalik arstiabi. Kuigi hageja viitab

apellatsioonkaebuses, et kinkija tervis halvenes oluliselt ja äratuntavalt juba varem, ei ole

hageja nimetatut menetluses tõendanud, samuti seda, et kinkija tervise halvenemist 2020. a

detsembris oleks olnud võimalik vältida. Arvestades mh kinkija ja kostja vahelist praktikat,

mille kohaselt kinkija kostjat oma abivajadusest teavitas, ei ole kostjale etteheidetav, et ta

kinkijale arstiabi ei korraldanud, kui kinkija teda sellisest vajadusest (tervisehädast) ei

teavitanud. Asjas ei ole tõendatud, et kinkija ei oleks olnud võimeline (mh teiste isikute kaudu)

kostjat oma abivajadusest teavitama. Samuti ei ole asjas tõendatud, et kostjale oleks pidanud

olema äratuntav, et kinkija vajab haiguse või muu terviseprobleemi tõttu meditsiinilist abi.

Nimetatut ei saanud ringkonnakohtu hinnangul järeldada üksnes kinkija kõrgest vanusest.

Lisaks ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust,

kui leidis, et kostja ei rikkunud kinkijale tervishoiuteenuse korraldamise kohustust ka sellega,

2-21-7546

17 (20)

et kinkija ei käinud aastaid arsti juures, ning tuvastas, et kinkija ei käinud aastaid arsti juures,

sest ei vajanud arstiabi. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu lahendi

põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).

15.5. Ringkonnakohus märgib lisaks, et isegi kui kostja oleks XXX kinnistu kinkelepingu p-

s 2.10 sätestatut rikkunud, ei olnud tegemist olukorraga, kus kostja jättis kinkega seotud

koormise või tingimuse täitmata õigustamatult VÕS § 267 p 3 mõttes.

Nagu eespool märgitud, toimus varem XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud

kohustuste täitmine selliselt, et kostja abistas kinkijat vastavalt viimase soovidele ja vajadustele,

st kinkija andis teada, kui ta abi vajas. Lisaks on asjas tõendatud, et kinkija oli ka 2020. aastal

võimeline (mh teiste isikute kaudu) kostjaga ühendust võtma, ning seega oli tal võimalik ka

2020. aastal kostjat oma abivajadusest soovi korral teavitada (vt täpsemalt eespool). Sellises

olukorras ei ole kostjale etteheidetav, et kostja 2020. aastal üksnes omaalgatuslikult kinkija

soove ja abivajadust igas aspektis välja ei selgitanud. Lisaks ei ole praegustel asjaoludel kostjale

kinkega seotud koormise või tingimuse õigustamatult täitmata jätmisena VÕS § 267 p 3 mõttes

etteheidetav see, et kostja ei pakkunud kinkijale abi ja hoolitsust osas, milles kinkija soovis abi

teistelt inimestelt või teised inimesed abistasid kinkijat omal soovil ja kinkija otsustas selle

vastu võtta. See, et kinkija palus ja sai abi teistelt isikutelt, ilma et ta oleks sama abi saamiseks

kostja poole pöördunud, ei tõenda, et kostja jättis kinkega seotud koormise või tingimuse

õigustamatult täitmata.

16. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 kohaselt

lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda,

kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles

jämedat tänamatust.

16.1. Hageja viitab apellatsioonkaebuses mh Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt

kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui

kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg,

hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg,

tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku

õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal

tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib

kinkija

seisukohalt

asjaolusid

hinnates

olla

mõistetav

jämeda

tänamatusena

(Riigikohtu 4. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 15). Viidatud seisukohast ei

järeldu ringkonnakohtu hinnangul, et kinkija võiks kinkelepingust igas olukorras VÕS § 267

p 1 alusel taganeda.

Jäme tänamatus on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija

või tema lähedase suhtes. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu

eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset

hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15).

16.2. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et kostja

käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult.

Hageja tugineb apellatsioonkaebuses endiselt sellele, et jämeda tänamatusena on praegu

käsitatav see, et kostja jättis eaka kinkija puhul täitmata kokkulepitud hooldamiskohustuse.

Nagu eespool märgitud, ei rikkunud kostja XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku lepitut

2-21-7546

18 (20)

VÕS § 267 p 3 mõttes. Seega ei saanud kinkija nimetatule tuginedes taganeda XXX kinnistu

kinkelepingust ka VÕS § 267 p 1 alusel.

Nagu eespool märgitud, tuvastas maakohus kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega,

et lepingupoolte vahel välja kujunenud praktika kohaselt abistas kostja kinkijat vastavalt

viimase soovidele ja vajadustele. Asjaolust, et 2020. aastal palus ja sai kinkija abi teistelt

isikutelt, ilma et ta oleks sama abi saamiseks kostja poole pöördunud, ei järeldu ringkonnakohtu

hinnangul, et kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu lahendi põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostja ei jätnud kinkijat

teadlikult abita ega käitunud tema suhtes äärmiselt hoolimatult (TsMS § 654 lg 6). Asja

materjalidest nähtub ja hageja ka ei vaidlusta, et vähemalt mõned korrad külastas kinkijat ka

kostja. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja soovis kinkijat 2020. a detsembris haiglas

külastada.

17. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oli asja lahendamisel erapoolik, on paljasõnaline.

Kinkija ei toonud apellatsioonkaebuses esile, millised maakohtu küsimused olid kiuslikud ja

asja lahendamisel ebaolulised. Menetlusosalise vande all antud ütluste (ja ka tunnistaja ütluste)

selgitamiseks ning täiendamiseks, samuti tema teadmiste aluste väljaselgitamiseks esitab kohus

vajaduse korral täiendavaid küsimusi kogu ülekuulamise ajal (TsMS § 262 lg 8 ja § 269 lg 1).

Kohtu poolt sel eesmärgil küsimuste esitamisest ei järeldu, et maakohus suhtuks

menetlusosalisse või tunnistajasse kiuslikult.

18. Eelnevast tulenevalt ei olnud siinsel juhul täidetud VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud

eeldused XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks ning maakohus jättis põhjendatult hagi

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Kuna maakohtu otsus jääb sisulises osas muutmata, ei ole seda vaja TsMS § 173 lg 3 järgi

muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus kinkija hagi jäi rahuldamata, jättis

maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi põhjendatult kinkija kanda.

Apellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud vastuväiteid maakohtu kindlaksmääratud kostja

menetluskulude suurusele.

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

21. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale

kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3). Kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

22. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2058 eurot (km-ga). Menetluskulude nimekirja

kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 9 t 55

min: 7. juulil 2022 apellatsioonkaebuse, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolliga tutvumine

ning analüüs apellatsioonkaebusele vastamiseks 2 t; 11. juulil 2022 apellatsioonkaebuse vastuse

koostamine 5 t; 9. juunil 2023 kinkija surma tõttu pärimisregistrist andmete kogumine

2-21-7546

19 (20)

võimaliku testamendi ja pärija ning pärimismenetluse kohta, telefoninõupidamine pärimist läbi

viiva notariga seoses pärimistunnistuse väljaandmise vajadusega kohtumenetluse jätkamiseks

ning e-kirja saatmine kostjale info edastamiseks 30 min; 26. juunil 2023 kohtule menetluse

uuendamise taotluse esitamine 20 min; 1. augustil 2023 kohtu e-kirjaga tutvumine ning hagejale

kohtuvälise nõude esitamine andmete esitamiseks ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks 1 t

15 min; 13. detsembril 2023 menetluskulude nimekirja koostamine ja hageja menetluskuludele

vastuväidete esitamine 50 min.

Arvestades

maakohtu

otsuse,

apellatsioonkaebuse,

apellatsioonkaebuse

vastuse,

menetluskulude nimekirja, vastaspoole menetluskulude nimekirjale esitatud vastuväidete ning

kinkija surma tõttu tehtud toimingute sisu ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul kostja

esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja vastuväitega, et kostja õigusabi maht on ülepaisutatud.

23. Menetluskulude nimekirja järgi osutati kostjale õigusteenust 2022. aastal tunnihinnaga

170 eurot (km-ta) ja 2023. aastal tunnihinnaga 180 eurot (km-ta). Esindaja tunnitasud ei

ületanud vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et kinkija surma tõttu tehtud toimingute ning

menetluskulude nimekirja koostamise ja vastaspoole menetluskuludele vastuväidete esitamise

puhul ei olnud kostja lepingulise esindaja tunnitasu 180 eurot (km-ta) toimingute sisu, iseloomu

ja keerukust arvestades põhjendatud. Seejuures mõjutab toimingute sisu (mh see, kui tegemist

ei ole keeruliste toimingutega) ringkonnakohtu hinnangul eelkõige toimingute põhjendatud

ajakulu suurust (ringkonnakohus hindas kostja lepingulise esindaja toimingute ajakulu

põhjendatust juba eelnevalt).

24. Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses varasemas menetluses (I kd, tl 107), et ta ei

saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb

menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

25. Eelnevast tulenevalt olid kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses põhjendatud ja

vajalikud 2058 euro ulatuses (km-ga): 7 t × 170 eurot × 1,2 + 2 t 55 min × 180 eurot × 1,2.

Nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb

hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

26. Kuna hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, mõistab ringkonnakohus TsMS § 179 lg

1 järgi hagejalt välja riigilõivu 760 eurot, mille tasumisest apellant oli ringkonnakohtu 17. juuni

2022. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras vabastatud. TsMS § 190

lg 2 näeb ette, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies

ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud

menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus selgitas seda ka oma 17. juuni 2022.

a määruses (p 17). TsMS § 190 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude

kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse

täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse

tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Praegusel juhul

ei esine kolleegiumi hinnangul mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaks hageja vabastamist

menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest või tasumiseks hilisema tähtpäeva või

osadena tasumise ettenägemist (TsMS § 190 lg 7). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb

hagejal tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

2-21-7546

20 (20)

27. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa