4-10-1910/12 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-10-1910

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 01. aprillil 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja number 4-10-1910 (2373,10,002052)

Kohtunik

Külli Iisop

Kohtuistungi sekretär

Kertu Kuusik

Väärteoasi G.M-i kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse

03.06.2010.a

otsuse peale väärteoasjas nr 2373,10,002052

liiklusseaduse 74 § 22

lg 3 ja lg 5 tunnustel selle tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks

Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja/menetlusalune isik: G.M

(ik: xxx, elukoht: xxx; töötab hooldustehnikuna OÜ-s )

– -

Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Põhja Prefektuur (asukoht: Pärnu mnt 139, Tallinn)

Istungi toimumise aeg

07.12.2010, 15.03. ja 21.03.2011.a.

Istungil osalenud isikud G.M; Kaebuse esitaja tema kaitsja Indrek Sirk

Hannes Küünarpuu Kohtuvälise menetleja esindaja

RESOLUTSIOON 1. G.M-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 03.06.2010.a otsuse tühistamiseks rahuldada osaliselt, s.o. liiklusseaduse § 7422

lg 3 alusel mõistetud rahatrahvi suuruse osas ning LS § 7422

lg 5 alusel mõistetud lisakaristuse osas.

2. Määrata G.M-ile karistuseks liiklusseaduse § 74 22

lg 3 alusel

rahatrahv 80 trahviühikut, s.o. 320 eurot. Lisakaristus jätta kohaldamata.

2

Rahatrahv tuleb tasuda otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

10220034796011 SEB-s või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber 10220105147751, selgitusse märkida: G.M, väärteoasi nr 2373,10,002052.

Edasikaebamise kord

Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate saamisest 15.-ndal päeval koostatakse otsus tervikuna ning on kättesaadav

kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad.

1. 03.06.2010.a Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo otsusega karistati G.M LS § 74

22 lg 3 järgi toimepandud väärteo eest rahatrahviga 130 trahviühikut, s.o 7800 krooni ja LS § 7422 lg 5 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 2 kuuks.

Otsuse kohaselt juhtis G.M 07.05.2010.a kell 16:54 Ääsmäe-Haapsalu- Rohuküla mnt 6. km-l mootorsõidukit kiirusega 137+/-6 km/h, millega ületas lubatud kiirust (90 km/h) mitte vähem kui 41 km/h võrra.

2. Kaebuse esitaja palub otsuse tühistada, kuna leiab, et liikus kiirusega 95 km/h ning politseinikud võisid mõõta mõne teise sõiduki kiirust. Liiklus oli tihe ja enne tema peatamist sõitis temast väga kiiresti mööda üks VW. Teda peatanud politseinik ei näidanud talle

kiirusemõõteseadet ja teatas, et rikkumine oli aset leidnud mitu kilomeetrit varem. Kuna

kaebajal oli 2,5 tonni kaaluv diiselmootoriga mikrobuss Chrysler Voyager, ei ole sellega

võimalik intensiivselt kiirendada. Sellise kiiruse saavutamiseks oleks ta pidanud tükk aega

kiirendama, mis oli aga võimatu seoses tiheda liiklusega. Kaebaja leiab, et olukorras, kus

politseinikud varjatult kiirust mõõdavad tiheda liiklusega teel, tuleks kasutada salvestusseadmeid. Kiirust mõõdeti vihmasajus, mõõtja kasutas kiirema sõiduki jälgimise režiimi ning kolonn liikus kiirusega 89 km/h. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas sai mõõtja teada, et just tema sõiduki kiirus oli radaril nähtud 137. See võis olla mõne teise kaugema või teises suunas sõitva auto kiirus.

Veel märgitakse kaebuses, et kaebaja ülalpidamisel on 2 alaealist last, abikaasa saab miinimumpalka ja juhtimisõigus on talle hädavalik seoses oma tööülesannete täitmisega.

Kohtuistungil kaebaja ja tema kaitsja palusid otsuse tühistada, menetluse lõpetada ning riigieelarve rahadest välja mõista õigusabikulud kaebaja kasuks.

Kaitsja rõhutas, et kaebaja süü tõendamiseks ei ole piisav kombineeritud liiklusjärelevalve

käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ega selle mõõtmise juures viibinud politseiametnike M. Pekarski ja T. Suslovi selgitused kohtuistungil, sest kiiruse mõõtmine ei

ole objektiivselt kontrollitav. Kiirusemõõteseadmel Stalker II MDR

puudusid

salvestusseadmed ning seetõttu ei ole võimalik hiljem kontrollida, et mõõdeti just G.M-i

juhitava sõiduki kiirust. Sisuliselt on menetlusalune isik politseiametnike

meelevallas ning tal puudub igasugune võimalus esitada muid tõendeid peale oma ütluste. Menetlejate ebaobjektiivsust näitab ka asjaolu, et G.M-ile määrati rahatrahv üle keskmise määra ning kohaldati ka lisakaristust, kuigi kehtivaid karistusi tal ei olnud.

3

3. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebaja poolt kiiruse ületamine on tõendamist

leidnud. Kiiruse mõõtmine toimus pädeva ametniku poolt, jälgiti asjakohast metoodikat, kasutati lubatavat ja töökorras kiirusemõõteseadet, kiirusemõõteseadme kasutamise käik ja

tulemused on nõuetekohaselt protokollitud. Mõõtmist teostanud suurte kogemustega politseiametnik M. Pekarski on andnud kohtuistungil üksikasjalikke ütlusi kiiruse mõõtmise koha, käigu, mõõterežiimi ja protokolli kantud andmete kohta. Tema ütlused on kooskõlas ka mõõtmise juures tunnistajana viibinud politseiametnik T. Suslovi ütlustega. Kohtuvälise menetleja esindaja pidas põhjendatuks otsuse tühistamist lisakaristuse osas, kuna

arutatava väärteo toimepanemise ajal oli kaebajal karistatus eelnevate väärtegude eest kustunud.

Kohtu põhjendused

1. Ära kuulanud kohtumenetluse poolte seisukohad, menetlusaluse isiku ja tunnistajate

ütlused ning uurinud kirjalikke materjale, kohus leiab, et G.M-i süü lubatud kiiruse ületamises mitte vähem kui 41 km/h võrra, on tõendamist leidnud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud väärteona LS § 7422 lg 3 järgi.

Menetlusalune isik O. Petrjuškjavitsus on väärtoeprotokolli ütluste lahtrisse kirjutanud, et ta ei ole nõus oma rikkumisega. Ühtegi muud lauset sinna lisatud ei ole (väärteomaterjalide tl.1).

6 päeva hiljem, s.o. 13.mail 2010.a. oma vastulauses politseile on ta märkinud, et sõitis

07.05.10.a. õhtul Ääsmäe-Haapsalu teel ja temast sõitis mööda hõbedane VW. Tema enda kiirus oli 95 km/h. Mõne kilomeetri pärast peeti ta kinni ja öeldi, et tema kiirus oli 137 km/h. See võis tema arvates olla möödasõitnud VW kiirus (tl.5).

Kohtuistungil 07.12.10.a. on O. Petrjuškjavitsus andnud ütlusi, et hõbedane Volkswagen Passat tegi kogu aeg möödasõite (ta nägi seda peeglist taha vaadates), enne Laitse ristmikku oli see auto juba temastki mööda sõitnud ning selle auto registreerimisnumber oli xxx; see jäi

talle hästi meelde, sest sõitis tema ees vahetult enne seda, kui politseinikud O. Petrjuškjavitsuse peatasid (kohtutoimiku lk.26).

Kohus neid ütlusi hinnates leiab, et kui O. Petrjuškjavitsusel oli peatamisel teada temast

möödasõidu teinud auto nii täpsed andmed ja ta pidas kiirust 137 km/h VW kiiruseks, siis oleks ta seda märkinud ka väärteoprotokolli. Kohus ei pea usutavaks, et möödasõitu teinud auto registreerimisnumber tuli menetlusalusele isikule meelde alles seitse kuud hiljem.

Tunnistaja Hanno Viibuse ütluste kohaselt osales ta 07.05.10.a. kombineeritud liiklusjärelevalves Haapsalu-Ääsmäe teel. Ta oli grupis, kes sõidukeid peatas Laitse Ruila tee ristmiku juures. Info kiirust ületanud autode kohta anti edasi raadiojaama teel. Info sisaldas

kiirust ületanud sõiduki registreerimisnumbrit, värvi, marki, kiirust ja kellaaega. Autosid

peatades ta tutvustas ennast, ütles miks auto peatas ja suunas juhi menetleja juurde.

Menetlusalust isikut ta kohtuistungil ära ei tundnud. Kaitsja taotlusel avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused ning ta kinnitas, et need on õiged ütlused ning mitme kuu möödudes ta enam üksikjuhtumeid ei mäleta. Kohtueelses menetluses (tl.3) on H. Viibus öelnud, et saanud teate sõiduk Chrysler Voyager

kiiruse ületamise kohta, peatas ta sõiduki, mille juhiks osutus G.M, kellele ta ütles, et tema auto kiiruseks 6.kilomeetril mõõdeti 137 km/h. Politseiautos oli menetlusalune

isik arvanud, et nii palju ta kiirust ületada ei saanud, kuid kiiruseületamise võttis omaks. Väärteoprotokolli koostanud R. Saliste palus veel raadio teel korrata sõiduauto xxxfikseeritud kiirust ning talle vastati, et kiirus oli 137 km/h kell 16.54.

Kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt kasutati 07.05.2010.a. kiirusmõõteseadet Stalker MDR AS 004800. See seade oli taadeldud,

4 testitud kell 16.00, oli töökorras. Mõõtmise ajal oli kiirusmõõtur politseinikul käes, mõõtmist teostas Lääne-Harju politseijaoskonna välijuht Maksim Pekarski. Kiirust mõõdeti Harjumaal Kernu vallas Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla mnt. 6.kilomeetril, kus lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Kiirusemõõteseadet kasutades järgiti seadme kasutamise juhendit ja mõõtemetoodikat.

Sõidukite sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim: mõõtmine paigal seistes; kiirema objekti jälgimine. Protokolli on kantud lubatud sõidukiirust ületanud 8 sõidukit. Nr.5 all on

protokolli kantud CHRYSLER VOYAGER, hõbedane, xxx, mille kiiruseks kell 16.54

mõõdeti 137 km/h ning sõiduk liikus Haapsalu suunas, sooritas möödasõidu sõidukite

kolonnist , kolonn liikus kiirusega 89 km/h. Nimetatud sõiduk jõudis järele pärisuunas ees liikuvale sõidukile VW. Doppleri helisignaal oli ühtlane, mitte katkendlik. Mõõtmisel ei

kasutatud videoega helitehnikat. Mõõtmise juures viibis tunnistajana Timo Suslov (väärteomaterjalide lk.2).

Et kontrollida kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid ja hinnata mõõtmistulemuse usaldusväärsust, kuulas kohus tunnistajatena üle M. Pekarski ja T. Suslovi.

M. Pekarski selgitas üksikasjaliselt, kus ja millise seadmega, millistes ilmastikuoludes ta

07.05.10.a. kiirust mõõtis, millist mõõterežiimi kasutas, kuidas kontrollis mõõtevahendi korrasolekut, milline oli nähtavus mõõtepiirkonnas, kui tihe oli liiklus, et temaga koos viibis

kiiruse mõõtmise juures T. Suslov, kuidas ja millised andmed edastati Laitse ristis olevale patrullile, kes kiiruseületajad kinni pidas.

M.Pekarski mäletas suuremat autot Chrysler Voyager, kes hakkas teostama möödasõitu

teistest sõidukitest. Mõõteseadme aknasse Fast ilmus kiirus, mis oli üle 130 km/h. Seda

sõidukit jälgis ta kuni reastumiseni oma ritta, mis oli toimunud vahetult enne pargitud politseiautot. Target aknasse ilmus samuti kiirus, mis oli üle 130 km/h ning mõõtjana oli ta

veendunud, et just nimetatud sõiduk ületas kiirust. Talle lähenenud (s.o. Haapsalu suunas

liikunud) sõiduki puhul kasutas ta režiimi FCLO. Protokolli lahtrisse „lugem“ läheb kirja Targetis lukustatud näit. Stalker II MDR-il ei ole salvestusseadmeid.

Kaebaja küsimusele, kas kolonnist sõitis samal ajal mööda veel teisi sõidukeid vastas M. Pekarski, et Chryslerist ühtegi teist autot mööda ei sõitnud. Tunnistaja T. Suslov selgitas, et 07.05.10. seisis ta M. Pekarski kõrval tee ääres, kui viimane kiirust mõõtis mõõtevahendiga Stalker II MDR. Kiirust ületanud konkreetseid autosid ta enam ei mäletanud. Väitis, et protokolli kantud kiiruse edastasid nad eespool seisvale patrullile ning

mõõdetud kiirust nägi ta ka M. Pekarski käes olnud mõõtevahendil. Andmed edastati

raadiojaama kaudu. Kiiruse ületamised toimusid möödasõitudel, kasutati kiirema sõiduki

jälgimise režiimi ja näit lukustati Target aknas. Kiirust ületanud sõidukite mark, värvus, registrinumber olid neile mõlemale nähtavad. Kõik need andmed edastati raadio teel patrullile ja pandi kirja ka kiiruse mõõtmise protokolli.

Kohus leiab, et kiirust mõõdeti pädeva ametniku poolt, kasutati lubatavat ja töökorras kiirusemõõteseadet, jälgiti asjakohast metoodikat ning kiirusemõõteseadme kasutamise käik

ja tulemused on nõuetekohaselt protokollitud. Kiirust mõõtnud M. Pekarski suuri töökogemusi mainis kohtuistungil ka menetlusaluse isiku kaitsja I. Sirk.

Protokolli kantud ja teisele patrullile edastatud andmete õigsust kinnitas mõõtmise juures

viibinud teine politseiametnik T. Suslov. Menetlusalune isik oli politseiametnikele võõras isik. Kohus ei näe mingit põhjust, miks oleks M. Pekarksi protokolli kandnud kaebaja sõiduki

andmed, kui ta kiirust ei ületanud või miks sellele protokollile oleksalla kirjutanud ka T. Suslov.

Tõendeid kogumis hinnates on kohus jõudnud järeldusele, et kaebaja juhitav auto ületas kiirust teistest autodest möödasõitu sooritades ning jõudis järele pärisuunas ees sõitnud

sõidukile VW, nagu on kirjas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis. Kodus peab seda protokolli usaldusväärsemaks kaebaja enda ütlustest.

5

Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et kui puuduvad salvestusseadmed, ei ole hiljem võimalik

kontrollida, et mõõdeti just kaebaja juhitava sõiduki kiirust, menetlusalune isik on politseiametnike meelevallas ja puudub igasugune võimalus esitada muid tõendeid peale oma ütluste ning väärteoasjas tuleb menetlus lõpetada.

Kohtul ei oleks midagi selle vastu, kui kombineeritud liiklusjärelevalve käik oleks ka salvestatud. Lisaks protokollile oleks võimalik siis vaadata salvestust ning ära oleks jäänud

näiteks kolme politseiametniku küsitlemine kohtuistungil ning nad oleksid saanud tegelda oma igapäevaste tööülesannetega. Ükski kehtiv õigusakt ei nõua paraku kiiruse mõõtmise videosalvestamist ning seetõttu peabki kohus hindama talle esitatud tõendite usaldusväärsust. Ida-Harju politseijaoskonnas tol ajal salvestusseadmed puudusid.

Kohus ei näe põhjust, miks lugeda kiirusmõõteseadme protokoll ja politseitöötajate selgitused kiiruse mõõtmise ja selle fikseerimise osas ebausaldusväärseiks. Politseitöötajaid on põhjalikult küsitletud kohtuistungil ning kohtule ei jäänud muljet, et kaebaja sõiduki asemel võidi mõõta mingi teise sõiduki kiirust.

Küll aga jääb kohtule arusaamatuks, miks teel peatatud G.M ei kirjutanud juba väärteoprotokolli, et kihutaja oli temast möödasõitu teinud VW registrimärgiga xxx ning tema enda sõiduki kiirus oli 95 km/h. Sellised kaks lauset oli võimalik kirja panna protokolli ossa „ütlused“. On eluliselt ebausutav, et teise sõiduki andmeid, keda kaebaja oma kaebuses pidas kihutajaks

ja „politseipatrulli nähes rõõmustas, et kihutaja võetakse kinni“ ei avaldanud ta juba

väärteoprotokolli koostamisel ning sellise kihutaja autonumber meenus talle alles kohtuistungil. Kaebaja ütlused kohtuistungil selle kohta, et ta juba politseiautos istudes püüdis väita, et ei

mõõdetud tema sõiduki kiirust, on vastuolus tunnistaja H. Viibuse ütlustega kohtueelses menetluses, kus ta väitis, et P. Petuškjavitsus võttis küll kiiruseületamise omaks, kuid väitis et nii palju kui 137 km/h ta kiirust ületada ei saanud.

2. Järgnevalt mõistetud karistusest, mis kohtu arvates ei vasta süü suurusele ega süüdlase isikule.

Kaitsja arvates G.M-ile määratud rahatrahv üle keskmise määra ning kohaldatud lisakaristus on näiteks selle kohta, et menetleja on olnud ebaobjektiivne.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kuna G.M puudusid kehtivad karistused, siis oleks õiglane otsus tühistada lisakaristuse osas. Oma kaebuses on kaebaja ise märkinud, et tema ülalpidamisel on 2 alaealist last ning abikaasa

saab sisuliselt miinimumpalka. Kaebaja oma ametilt on paatide hooldustehnik, kelle

põhitöökoht on Tallinnas, ise elab Sindis, kuid töö tõttu tuleb regulaarselt käia ka Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. Seoses tööga on juhtimisõigus talle hädavajalik.

KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus nõustub otsuses märgituga, et antud asjas kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

6 Süü suuruse hindamisel tuleb lähtuda aga sellest, kui suur oli lubatud sõidukiiruse ületamine.

Sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h võimaldab süüdlast karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut (LS §7422 lg 2) ning kiiruse ületamine üle 40 km/h toob kaasa rahatrahvi kuni

200 trahviühikut. (LS § 7422

lg 3). Mõlemal juhul on tegemist ohtliku teoga, kus isik oma tegevusega seab ohtu nii enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervise.

G.M on ületanud kiirust 41 km/h ning kohtu arvates ei ole põhjendatud tema karistamine rahatrahviga 130 trahviühikut, mis on üle sanktsiooni keskmise määra. Süüdlase mõjutamiseks mitte enam toime panema uusi süütegusid piisab kohtu arvates rahatrahvist 80 trahviühikut, s.o. 320 eurot ning otsus tuleb tühistada mõistetud põhikaristuse osas.

Otsuses on väidetud, et menetlusalust isikut on varasemalt karistatud liiklusalaste süütegude eest ning määratud rahatrahv ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Määratud trahvid on aga tasutud ning arutatav väärtegu on toime pandud ajal, kui karistatus eelnevate väärtegude eest oli kustunud. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine sellise isiku suhtes ei ole vajalik ning otsus tuleb tühistada lisakaristuse kohaldamise osas.

Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on V™S §-d 132 p 2, 133-135, 155- 156

Kohtunik