3-23-2497/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2497

Haldusasi

X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.09.2023 otsuse

nr 12303290116-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X (Türgi Vabariigi kodanik, sündinud

xx.xx.xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja

advokaat Kristina Ivanova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Andrei Krassilnikov

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. Xi kaebus rahuldamata.

2. Mõista kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja 18.12.2023 kohtuistungi tõlkimisega

kaasnenud menetluskulu summas 90 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse

resolutsiooni punkti 2 jõustumisest arvates vastavalt kohtuotsusele lisatud

makseinfo dokumendile.

3. Kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu jääb riigi kanda.

4. Muud poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga ning

avaldada otsus alates punktist 2.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.02.2024. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2. Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) 29.09.2023 otsusega nr 12303290116-1 (edaspidi

29.09.2023 otsus) loeti taotleja xx.xx.xxxx esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) §-i 20 kohaselt põhjendamatuks ning

see lükati tagasi (resolutsiooni punkt 1). Taotlejale tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutus lahkumiseks Türki vabatahtliku

täitmistähtajaga 10 päeva (resolutsiooni punkt 2) ning kohaldati VSS 74 lg 1 alusel

sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 3 aastaks lahkumiskohustuse

täitmisest.

PPA 29.09.2023 otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:

2.1. Taotleja ei ole pagulane, kes vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigi tagakiusu eest.

Tuginedes taotleja vestlusel antud ütlustele, mida ei saa pidada järjekindlaks või täielikult

usutavaks, ei ole taotleja väidetav tagakius seotud mõne VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusu

alusega. Taotleja ei väida, et teda kiusataks taga põhjusel, et ta on kurd või poliitiliste vaadete

tõttu. Taotleja on enda sõnul apoliitiline. Taotleja transsooline vend koges tõenäoliselt

tagakiusu, kuid see ei ole taotlejale rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Taotleja hirm Türgi

kõrge staatusega poliitiku ees võib olla subjektiivselt tõene, kuid ei ole eluliselt usutav, et too

tegeleks väljapressimisega. Ka poliitik, kellele taotleja viitab, on kurdi rahvusest. Riigi

kohtusüsteem töötab taotleja huvide kaitseks ja on väheusutav, et taotleja on enese kaitseks

Türgis poliseisse pöördunud. Seda oleks taotleja maininud esimesel vestlusel.

2.2. Taotlejat ei ole alust pidada isikuks, kes vajab täiendavat kaitset. Türgi territooriumil ei

toimu sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et taotleja naasmine sinna võiks tema elu ohtu

seada pelgalt Türgi territooriumil viibimise tõttu. Täiendava kaitse saamiseks peab tõsine oht

olema reaalne. Praeguses olukorras ei ole oht tõsine ega ka reaalne ning taotlejal endal puudub

isiklik soodustav tegur, mis lubaks arvata, et ta võiks olla kuidagi suuremas ohus kui ülejäänud

Türgi elanikkond. PPA-l puudub informatsioon selle kohta, et Türki tagasipöördunud Türgi

kodanikke võiks ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on Euroopas varjupaika

taotlenud.

2.3. Taotlejale on põhjus teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna ta tegi

PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud

dokumente ning ta pole muul moel oluliselt takistanud menetluse efektiivset läbiviimist.

Taotleja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid

mõjutada isikule lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Taotleja

sihtriigiks tuleb lugeda Türgi.

2.4. Sissesõidukeeld Eestisse ja Schengeni viisaruumi tuleb kehtestada 3 aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. Taotleja suhtes ei esine asjaolusid, mis tingiks sissesõidukeelu

lühendamise. Asjaolu, et taotleja soovib sõlmida abielu Saksamaa kodanikuga, ei tähenda, et

sissesõidukeeld tuleks jätta kehtestamata.

3. X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 06.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA

29.09.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse

taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2 (13)

4. Kaebaja seisukoht

Pagulasseisundi hindamine

4.1. PPA jättis põhjendamatult kaebaja pagulasseisundi tuvastamata ning kodumaale

tagasipöördumisel on reaalne oht kaebaja elule, füüsilisele ja vaimsele tervisele ning

vabadusele.

PPA hinnang kaebaja väljapressimisele seksuaalse videoga ei ole põhjendatud. Seksuaalne

väärkohtlemine on äärmiselt raske kogemus, mille osas on keeruline end võõrale inimesele

avada. Seetõttu ei saa kaebajale panna kohustuseks omal algatusel rääkida sellel teemal

põhjalikult menetlejaga, ilma konkreetseid küsimusi esitamata. Kaebajast tehtud seksuaalse

sisuga videoga šantažeeritakse kaebajat eesmärgil mõjutada pärandivaidluse kohtuprotsessi

kulgu ja tulemust.

4.2. PPA nõutav tõendite esitamise kohustus on põhjendamatult kõrge ning PPA heidab

kaebajale ette, et ta ei ole oma tagakiusu puudutavate ütluste tõendamiseks materjale esitanud.

Kaebaja ei saa esitada tõendeid, mida tal ei ole. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et

tõendada temaga aset leidnud juhtumeid. Kaebaja kinnitas PPA-le, et on nõus seksuaalse

väärkohtlemise tõendamiseks läbima arstliku ülevaatuse, kuid PPA ei pööranud sellele

tähelepanu. Kaebajale ei ole teada, miks talle seda võimalust ei pakutud.

4.3. PPA jättis kaebaja erivajaduse tuvastamata ning see võis mõjutada asja menetlust. Kaebaja

viitas oma seksuaalsele väärkohtlemisele juba esimese vestluse ajal ning rõhutas seda korduvalt

ka järgnevatel kohtumistel menetlejaga, kuid PPA on jätnud sellele õigeaegselt reageerimata.

Erivajaduse tuvastamine on iga haldusorgani kohustus. Menetluse ajal viibis kaebaja

statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus ning kuna kaebaja ei olnud PPA-ga 02.05.2023

toimunud vestluse ajaks psühholoogilist abi ega ravi saanud, võis see mõjutada tema võimet

selgitusi anda ning antud seletuste detailsusastet. Samuti ei suhtunud PPA piisava tõsidusega

sellesse, milline on kaebaja kultuuriline kogemus, mis on tema sotsiaalsed oskused, mis võivad

tema subjektiivset hirmu mõjutada.

4.4. PPA seisukoht, et kaebaja ütlused ei ole järjekindlad ja täielikult usutavad, on vastuoluline,

kuivõrd PPA pidas kaebaja ütlusi osaliselt usutavateks ja tõesteks. Nimelt nähtub 29.09.2023

otsusest, et PPA-l puudub kahtlus Türgis toimuva pärandivaidluse osas või faktis, et kaebaja

vend suri autoõnnetuse tagajärjel. Jääb ebaselgeks, miks pidas PPA ebausutavaks kaebaja

väiteid selle kohta, et kaebaja venna tapmine oli tahtlik. Selliselt suhtub PPA kaebaja väidete

usutavusse valikuliselt. Kaebaja venna surnukeha uuringu protokollist nähtub eksperdi

seisukoht, mille kohaselt kohtumeditsiini teenistuses tuleb täpse surmapõhjuse

kindlaksmääramiseks teostada lahkamine. Kuna eespool nimetatud eksperdi kokkuvõtte põhjal

pole nende andmete alusel võimalik kindlaks määrata inimese täpset surma põhjust, otsustati

teostada klassikaline lahkamine. Avariiaruande väljavõttest nähtub, et juhtumi materjalide

põhjal on kindlaks tehtud, et kaamerast ei näe pilte, mis näitaksid õnnetuspaika, kuid

olemasoleva teabe ja dokumentide põhjal on saadud piisavalt teavet õnnetuse toimumise ja süü

ulatuse kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole olemas sellist dokumenti, mis konkreetselt ütleks, et

kaebaja vend suri juhuslikus liiklusõnnetuses nagu seda PPA väidab. Surnukeha uuringut

teostanud ekspert ei saanud, vaatamata tuvastatud vigastustele, öelda täpset surma põhjust,

mistõttu oli vajalik klassikalise lahkamise teostamine. Lahkamise tulemuse kohta

dokumenteeritud andmed puuduvad. Avarii juhuslikkus või selle tahtlik põhjustamine on seotud

süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustega. Seega on PPA arvamus autoõnnetuse juhuslikkusest

üksnes subjektiivne hinnang. Antud olukorras tuleb tekkinud kahtlust lahendada kaebaja kasuks.

3 (13)

4.5. Jääb arusaamatuks, mille alusel väidab PPA, et kaebaja ei pöördunud kodumaal politseisse,

kui otsuses on välja toodud, et kaebaja ütlused on konfliktsed. Olukorras, kus PPA hinnangul on

haldusmenetluses osaleva isiku ütlused puudulikud, vastuolulised või ebausaldusväärsed, peab

PPA kõik enda küsimused ja kahtlused vestluse käigus välja tooma, et haldusmenetluses

osaleval isikul oleks võimalik anda täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid tõendeid. PPA

ülesandeks haldusmenetluse käigus on mh kõrvaldada rahvusvahelise kaitse taotleja ütluste

puudulikkus või vastuolulisus. Haldusmenetlus ei ole korrektselt läbi viidud olukorras, kus PPA

soovib vestluse käigus leida üksnes vastuolusid isiku ütlustes, et seda isiku vastu ära kasutada.

Ent isegi kui leida, et kaebaja ei ole abi saamiseks Türgi ametivõimude poole pöördunud, ei

tähenda see automaatselt, et kaebaja ei soovi seda abi saada. PPA on antud etteheite

konstrueerimisel lähtunud üldisest eeldusest, mille kohaselt peab politsei abistama kõiki

kodanikke, sõltumata nende päritolust või etnilisest taustast. Küll aga, arvestades, et kaebaja on

kurd, siis tal on tõsine alus mitte usaldada Türgi politseid. Sellele viitab ka PPA kogutud

päritoluriigi info.

4.6. Kaebaja ei tugine rahvusvahelise kaitse taotlemisel poliitilistele vaadetele, mistõttu on

asjakohatu PPA väljendatud seisukoht, et kaebaja välja toodud tagakius ei baseeru tema

kuulumisel kurdide sotsiaalsesse gruppi ega poliitilisel hoiakul. Kaebaja väljendas 02.05.2023

vestlusel, et ta ei astunud Türgi partei HDP liikmeks, kartes pere pärast. Kurdiks olemise tõttu

tunneb kaebaja end väljaheidetuna ning tal on olnud probleeme seoses sellega. Antud asjaolu ei

ole seotud rahvusvahelise kaitse vajadusega, kuid tegemist on asjaoluga, mida tuleb arvesse

võtta.

4.7. Otsitud ja põhjendamatu on PPA seisukoht, et riigi kohtusüsteem töötab kaebaja huvide

kaitseks. Kaebajal ei ole õigusalast haridust ning tal puuduvad juriidilised teadmised

pärimisõiguse valdkonnast ning kohtumenetlusest laiemalt. Pärimisõiguslik vaidlus on keeruline

õigusalane küsimus, mis nõuab spetsialiseerunud juriidilisi teadmisi ja arusaamist kohalikest

õigusnormidest. Seetõttu on kaheldav, et kaebaja on pädev hindama oma positsiooni kõnealuses

vaidluses. See, et kaebaja on saanud kohtus ühel korral positiivse otsuse, ei tähenda

automaatselt seda, et teiste vaidluse puhul tuleb sama tulemus. Ka PPA ei ole pädev hindama

pärandivaidluse perspektiivi. Lisaks eeltoodule on pärandivaidlus tsiviilkohtu pädevuses, mis ei

ole seotud nende asjaoludega, mille tõttu vajas kaebaja kaitset riiklikelt õiguskaitseorganitelt.

Täiendava kaitse vajaduse hindamine

4.8. Kui kohus ei nõustu sellega, et kaebaja kvalifitseerub põgenikuks, siis oleks vastustaja

pidanud kaebajat tunnustama täiendava kaitse saajana. Türgi riigisisene relvakonflikt ei ole

täielikult lõppenud, mistõttu ei ole tõene PPA väide, mille kohaselt ei toimu käesoleval ajal

Türgis sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et kaebaja naasmine sinna võiks tema elu ohtu

seada pelgalt Türgi territooriumil viibimise tõttu. Türgi on võtnud Kurdistani Töölispartei

(PKK) sihikule ning mõnel juhul on PKK vastane tegevus päädinud tsiviilisikute tapmisega ja

vigastamisega. Kaebaja hinnangul nähtub PPA otsusest, et PPA on välistanud igasuguse

relvakonflikti, mis aga ei vasta tõele, mistõttu ei ole õige ka eeltoodud PPA järeldus.

Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine

4.9. Sissesõidukeelu kehtestamine 3 aastaks on ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole Eesti riigi

jaoks ohtlik, et tema reisimine Eestisse või laiemalt Euroopa Liitu tuleks ära keelata. PPA ei ole

4 (13)

lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel võtnud arvesse kaebaja

tervislikku seisundit – tal on diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega.

Arvestades kaebaja terviseseisundit, võib oht kaebaja elule tekkida ootamatult ning kui, siis

ilmselt enne kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu lõppemist. Tegemist on asjaoluga, millega

oleks pidanud arvestama. Samuti oleks PPA pidanud arvestama Türgi vaimse tervise valdkonna

arengut, mille alusel võib möönda, et on äärmiselt tõenäoline, et kaebajale tekivad Türgis

vajalike raviteenuste kättesaamisel probleemid.

5. Vastustaja seisukoht

Pagulasseisundi hindamine

5.1. PPA otsus, et kaebaja ei ole pagulane, on õiguspärane. PPA nõustub kaebajaga, et

seksuaalne väärkohtlemine võib olla traumeeriv ning selle järgselt enda avamine keeruline, kuid

sel põhjusel on ka mõistetav, miks menetleja ei palu taotlejal üksikasjalikult seda sündmust

kirjeldada. Kaebaja ütlustest nähtub, et enne väärkohtlemist teda uimastati, mistõttu on

loogiline, et kaebaja ei saa seda üksikasjalikult mäletada. Kaebajaga 20.07.2023 toimunud

vestlusel küsis PPA seksuaalse väärkohtlemisega seotud väljapressimise kohta ning kaebaja

ütlused juhtunu kohta on üldsõnalised. Kaebaja ei too välja, milliseid täiendavaid küsimusi

oleks PPA saanud kaebajalt tema seksuaalse väärkohtlemise kohta küsida.

5.2. On õige, et taotlejal ei pruugi olla võimalik esitada kõigi asjaolude kohta dokumentaalseid

tõendeid ning seda ei ole PPA kaebajalt ka nõudnud. Kaebaja esitatud tõendid venna

autoõnnetuse kohta ei tõenda, et vend tapeti. Mis puudutab aga arstlikku läbivaatust, siis

kaebaja väärkohtlemine toimus ca 2 aastat tagasi. Selliste juhtumite puhul on arstliku

läbivaatuse tegemine aegkriitiline ning seda selgitas PPA kaebajale ka 28.09.2023 vestlusel.

Kuigi kaebaja väited, et ta pöördus seksuaalse väärkohtlemisega seonduvalt politseisse, on

vastuolulised, siis ei väida kaebaja, et ta oleks sellega seoses pöördunud arsti poole. Oleks

loogiline, et taotleja kogub tõendeid tagakiusuintsidentide kohta, kui kohalik politsei ei reageeri

pärandist loobumise eesmärgil toimunud pussitamisele, ähvardamisele ja seksuaalsele

väärkohtlemisele.

5.3. Kaebaja etteheited, et PPA ei arvestanud kaebaja erivajadusega, ei ole põhjendatud. Kaebaja

rääkis 02.05.2023 vestlusel, et tal on kohati masendus. Jääb arusaamatuks, kuidas saab sellest

järeldada vaimse tervise probleeme. Menetleja reageeris kaebaja ütlustele ning kaebaja selgitas,

et on masenduses, kuna on oma Türgis asuvatest lastest kaugel. Pere ja lähedaste igatsus on igati

mõistetav, ega viita koheselt vaimse tervise probleemidele. Lisaks toob kaebaja välja, et kuna ta

ei olnud 02.05.2023 vestluse ajaks psühholoogilist abi ega ravi saanud, võis see mõjutada tema

võimet anda selgitusi ning selgituste detailsusastet. Vastustaja märgib, et kaebajaga toimus

vestlus ka 20.07.2023, kus kaebaja selgitas, et kuigi tal on psühholoogilised probleemid, on ta

käinud arsti juures ja võtab ravimeid. Vastustajale ei nähtu, et kaebaja võime anda selgitusi või

selgituste detailsusaste oleks kahe vestluse vahel oluliselt muutunud. Kaebaja väited on selles

osas spekulatiivsed. Vastustaja märgib, et PPA on oma otsuse lk-l 9 selgelt välja toonud, et

kaebaja on haavatav, kuid kaebaja asjaolud koosmõjus otsuses analüüsitud päritoluriigi

informatsiooniga ei võimalda tunnustada teda pagulasena.

5.4. Kaebaja väited vennaga toimunud autoõnnetusest on spekulatiivsed. Avariiaruande

väljavõttes on märgitud, et sõiduk sõitis lennujaamast Avjylari suunas, sõidu ajal kaotas

juhitavuse ning olles juhitamatu, andis löögi kaebaja vennale ning seejärel põrkas kokku

bussiga. See kirjeldus ei viita avarii tahtlikule põhjustamisele. Kaebaja esitatud avariiaruande

5 (13)

tänavavaate fotolt on näha, et tegu on tiheda liiklusega linnatänavaga. Kaebaja venna tahtlikuks

tapmiseks pidi seega autot juhtinud isik teadma täpselt, millisel ajahetkel kaebaja vend ristmikul

viibib ning millisel hetkel ja millisest suunast sõites oleks kaebaja vennale võimalik autoga

pihta saada viisil, et vaid kaebaja vend saaks autoga pihta.

5.5. PPA pole haldusmenetluses kaebaja ütlustes tuvastatud vastuolusid asunud kõrvaldama,

kuna PPA küsis korduvalt küsimusi politseisse pöördumise kohta ning kaebaja antud vastused ei

muutnud olukorda selgemaks. Olukorras, kus isiku ütlused haldusmenetluses jäävadki

vastuoluliseks või puudulikuks ning puudusi ei õnnestu kõrvaldada, ei saa ainuvõimalikuks

tulemuseks olla haldusmenetluse mittekorrektne läbiviimine. Kaebaja väide, et PPA soovib

vestluse käigus leida üksnes vastuolud ütlustes, et seda isiku vastu ära kasutada, on ebakohane.

PPA ei sea endale eesmärgiks taotleja ütlustes vastuolusid leida, et seda siis ära kasutada.

5.6. Kaebaja esitatud asjaoludest ei nähtu, et tema taotluse eesmärk oli saada kaitset riiklike

ametivõimude tagakiusu eest. Kaebaja väited, et Türgi politsei teda ei aitaks, on oletuslikud ning

asjaoludest ei nähtu, et ametivõimud keelduks või ei suudaks pakkuda kaebajale tulemuslikku

kaitset. Kuigi võib esineda juhtumeid, kus mõned kurdid ei soovi teatada vahejuhtumitest

madala usalduse tõttu politsei vastu, ei saa seda samastada riigi soovimatusega kaitset pakkuda.

Kaebaja ütlustest ei nähtu, et ta ei pöördunud politseisse just seetõttu, et ta on kurdi rahvusest.

PPA peab, tuginedes päritoluriigi informatsioonile, tõenäoliseks, et kaebaja transsooline vend

võis kogeda Türgis tagakiusu ning kahtlemata võib kaebaja venna surm tekitada kaebajale

vaimseid kannatusi, kuid nimetatud asjaolud ei ole aluseks kaebaja pagulasena tunnustamiseks.

5.7. Vaidlust ei ole, et pärimisõiguslik vaidlus nõuab spetsialiseerunud juriidilisi teadmisi ja

arusaamist kohalikest õigusnormidest. Samuti ei ole vaidlust, et PPA ja kaebaja ei ole pädevad

hindama pärandivaidluse perspektiivi. Küll aga on ka õigusteadmisteta isikul võimalik saada

kohtuprotsessist tunnetus, kas kohtusüsteem on tema vastu kallutatud. Kaebaja ütlustest ei

nähtu, et ta tunnetaks kohtusüsteemi kallutatust tema vastu. Vastupidi, kaebaja on juba ühel

korral saanud positiivse otsuse ning kaebaja väidetel on ta pärandivaidlust võitmas. Kuigi

asjaolu, et kaebaja on ühel korral saanud positiivse otsuse, ei tähenda automaatselt, et ka teiste

vaidluste puhul tuleb sama otsus, ei ole see aluseks kaebaja pagulasena tunnustamiseks.

Täiendava kaitse vajaduse hindamine

5.8. Vaidlust ei ole, et riigisisene relvakonflikt ei ole Türgis täielikult lõppenud, ent selle

mastaap ei ole selline, et kaebaja naasmine sinna võiks tähendada tema elu ohtu seadmist.

Kurdid moodustavad suurima etnilise vähemuse Türgi elanikkonnast ning ehkki kaguosa

tsiviilelanikke mõjutab jätkuvalt valitsuse ja PKK vaheline konflikt, on oht nendele

tsiviilisikutele palju väiksem kui varasematel aastatel. Alates 2019. aastast vähenes oluliselt ka

valitsuse kehtestatud liikumiskeeldude kasutamine, kuigi mõned valdavalt kurdidest koosnevad

kogukonnad kogevad neid endiselt, et hõlbustada PKK-vastaseid operatsioone. Jätkuvalt

teatatakse röövimistest, sunniviisilistest kadumistest ja väärkohtlemisest politsei vahi all ja

vanglas ning neid ei uurita korralikult. Kaebaja isikuandmete ankeedist nähtuvalt ei ela kaebaja

Türgi kaguosas.

Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine

6 (13)

5.9. Sissesõidukeelu kehtestamine oli põhjendatud ning kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu

otsuses nr 3-23-188 märgitud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Sissesõidukeelu

kehtestamine ei ole absoluutne, kuna isikul on õigus taotleda lahkumisettekirjutuse täitmisel

selle muutmist või kehtetuks tunnistamist. Seega pole 3 aastaks sissesõidukeelu kohaldamine

tingimata lõplik ning selle kehtima jäämine sõltub asjaoludest ja kaebaja edaspidisest

käitumisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on

tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei

esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava

kaitse saajana tunnustada. Pagulasseisund antakse välismaalasele, kes põhjendatult kartes

tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise

pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt

kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu (VRKS § 4 lg 1).

Täiendava kaitse seisund antakse aga välismaalasele, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle

suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud

riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg 3).

7. VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 kohaldamise aluseks oleva tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise

alused on toodud VRKS-is ning need ei ole seaduses toodud ammendava loeteluna.

Pagulasseisundi tuvastamise aluseks oleva tagakiusamisena võib käsitada mh füüsilist või

vaimset vägivalda, sealhulgas seksuaalset väärkohtlemist (VRKS § 19 lg 2 punkt 1) või

ligipääsu puudumist õiguskaitsele (VRKS § 19 lg 2 punkt 7). Selleks, et tegu võiks pidada

tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada

endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste

rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1

(VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus

elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust

tagasiulatuvalt. Igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega

mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole aga tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu

01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punkt 15). Täiendava kaitse seisundi tuvastamise aluseks oleva

tõsise ohuna käsitatakse aga muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada

osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust

alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse

tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine

rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3).

8. Ehkki taotleja päritoluriigis kogetu võib vastata VRKS § 19 lg-tele 1 ja 2 või VRKS § 4 lg-le

3, siis mitte igasugune tagakiusu ja tõsise ohu kriteeriumile vastav tegu päritoluriigis ei ole

aluseks taotleja tunnustamiseks rahvusvahelise kaitse saajana. Nimelt näeb VRKS ette, et

oluline on ka tagakiusu või tõsise ohu allikas ning riigi, rahvusvaheliste organisatsioonide või

riiki või selle osa juhtivate erakondade või organisatsioonide suutlikkus ise kaitset pakkuda.

Seega tuleb VRKS § 19 lg-s 2 ja VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud olukordades tuvastada, kas sellise

teo on toime pannud riik, riigi või selle osa juhtiv erakond või organisatsioon või mitteriiklik

ühendus, kelle eest kaitset pakkuda ei saa või ei taheta.

9. Kohus leiab, et PPA 29.09.2023 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust.

Ehkki kohus ei nõustu kõigi PPA 29.09.2023 otsuse põhjendustega, siis ei too see kaasa otsuse

7 (13)

tühistamist. Kaebaja hirm tagakiusu ees Türgis on objektiivsete asjaoludega tõendamata ning

kohus nõustub PPA-ga, et vähemalt osalt on kaebaja väited ka spekulatiivsed. Kaebaja ütlustes

esinevad vastuolud, mille kõrvaldamiseks soovis kohus asja läbi vaadata kohtuistungil, kuhu

kaebaja aga kahel korral ei ilmunud. Sel põhjusel otsustas kohus 18.12.2023 istungil, et vaatab

kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Kaebaja ei ole kaebuses toonud välja selliseid uusi

asjaolusid, mis tooksid kaasa vajaduse koguda täiendavaid tõendeid, kuna kooskõlas

halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 158 lg-ga 31 hindab kohus rahvusvahelise

kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärast kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

Pagulasseisundi hindamine

10. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajal puudus 2023. aastal vajadus lahkuda Türgist põhjusel, et

teda kiusataks seal ühel VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud alusel taga. Kohus peab usutavaks, et

kaebaja lahkus Türgist pelgalt põhjusel, et ta sai laeval tööd. Asjaolu, et kaebajal on toimumas

Türgis pärandivaidlus ning kaebaja hinnangul oli tema vennaga toimunud autoõnnetus tahtlik, ei

tähenda, et kaebajat kiusataks Genfi konventsiooni ja VRKS-i mõistes taga. Kohus nõustub PPA

otsuse punktis 5.2 väljendatud seisukohaga, et esitatud väited tagakiusust ja selle hirmust ei ole

seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud alusega, st kaebaja ei väida, et teda oleks kiusatud taga

seoses tema rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumisega.

Sel põhjusel jääb kohtule arusaamatuks, miks PPA 29.09.2023 otsuses üldse sedavõrd

põhjalikult kaebajaga seotud asjaolusid pagulase staatuse kontekstis hindas. Ka kaebuses ei

väida kaebaja, et tema tagakius oleks seotud mõne VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Kaebaja

sõnul on kõik tema probleemid tõusetunud pärandivaidlusest perekonnaga. Seega on PPA

põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole pagulane, kes vajaks rahvusvahelist kaitset. Vastuseks

kaebuses toodud väidetele, miks kaebajat tuleks tunnustada pagulasena, märgib kohus aga

järgmist.

11. Kaebaja toob nii kohtu- kui ka haldusmenetluses välja, et teda šantažeeritakse seksuaalse

videoga pärandivaidluse tõttu. Asjaolu, et VRKS § 19 lg 2 punkt 1 sätestab tagakiusamisena

muu hulgas seksuaalse väärkohtlemise, ei tähenda, et igasugune seksuaalne väärkohtlemine

oleks tagakius ja rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Selleks, et VRKS § 19 lg-s 2 nimetatud

tegu oleks pagulasseisundi tuvastamise aluseks, peab tegu olema tõsine või korduv, see peab

olema seotud ühe VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega ning riik, rahvusvahelised

organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad organisatsioonid või erakonnad ei saa või ei taha

kaitset pakkuda. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis ei ole see vaidlus seotud ühegi VRKS § 4

lg-s 1 sätestatud viie tagakiusu põhjusega. Tegemist on perekondliku tüliga ja tsiviilvaidlusega,

mis on lahendamisel Türgi kohtus. Seega on kaebaja väited, et teda tuleks sel põhjusel

pagulasena tunnustada, põhjendamatud. Samuti ei saa kaebaja antud ütluste alusel olla kindel, et

kaebaja üldse oleks enda seksuaalse väärkohtlemisega Türgi ametiasutuste poole pöördunud.

Sel põhjusel ei saa ka väita, et riik ei pakuks kaebajale kaitset (VRKS § 19 lg 5). Ehkki kohus

nõustub kaebajaga, et ka ühekordne seksuaalne väärkohtlemine on raske kogemus, mis jätab

hingelise trauma, siis ei nõustu kohus kaebajaga aga selles, et sellises olukorras oleks isikul end

lihtsam avada menetleja konkreetsetele küsimustele vastates. Vaidlust ei saa olla, et kuna iga

seksuaalse väärkohtlemise juhtum on unikaalne, siis ei saa menetleja ka konkreetseid küsimusi

isikult küsida, kuna see võib isikut põhjendamatult taasohvristada või teistpidi panna isikule

sõnu suhu. Lisaks tõi kaebaja ise välja, et enne tema seksuaalset väärkohtlemist pandi midagi

tema joogi sisse1. Seega ei pruugi kaebaja ka toimunust midagi mäletada, kuna kaebajal

väidetava video kohta tõendeid ei ole2. Sel põhjusel ei nähtu kohtule ka küsimusi, mille

1 Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus; dtl 29 ja 31

2 Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus; dtl 29

8 (13)

esitamine oleks võinud aidata kaebajal end rohkem avada ning mille esitamata jätmist kaebaja

PPA-le ette heidab.

12. Kaebaja vastused PPA küsimustele, mis puudutavad seksuaalse väärkohtlemisega

seonduvalt politseisse pöördumist, on vastuolulised. Kaebaja tõi 02.05.2023 vestlusel korduvalt

välja, et politseisse ei ole mõtet pöörduda ja sinna ei ole pöördutud3. Hilisemas menetluses

muutis kaebaja antud ütlusi ning selgitas, et ta pöördus politseisse, kuid midagi ei tehtud4 ning

ta jättis selle asja sinnapaika, kuna politseisse pöördumisel ähvardati video, mida kaebaja ei ole

näinud ja mille kohta kaebajal ka tõendid puuduvad, avalikustada. Ehkki PPA-le võib ette heita,

et nii 20.07.2023 kui ka 28.09.2023 vestlusel nende vastuolude kohta konkreetselt ei küsitud,

siis ei muuda see PPA otsust lõppjäreldustes õigusvastaseks. PPA uuris 20.07.2023 vestlusel

väga üksikasjalikult kaebajalt Türgi politseisse pöördumist ning kohtu hinnangul on nende

ütluste alusel pigem põhjendatud teha järeldus, et kaebaja ei ole enda väidetava seksuaalse

väärkohtlemise ja pussitamisega Türgi ametivõimude poole abi saamiseks pöördunud. Kohus

märgib, et isegi kui kaebaja oleks Türgis politseisse avalduse teinud, siis ei oleks tal olnud

võimalik ka enda väidetavat väärkohtlemist kuidagi tõendada, kuna kaebajal ei ole tõendeid

video kohta ja ta ei pöördunud ka väärkohtlemise järgselt arstide poole. Samuti ei ole kaebaja

esitanud ühtegi tõendit enda šantažeerimise kohta. Seega isegi kui kaebaja Türgi politseisse

pöördus ja selle tulemusel menetlust ei algatatud, siis ei saa väita, et menetluse algatamata

jätmine oleks olnud kaebajale kaitse andmata jätmine. Kriminaalmenetluse alustamine eeldab

siiski ka teatavate tõendite olemasolu ning riigile ei saa ette heita, et pelgalt ütluste alusel

jäetakse kriminaalmenetlus alustamata.

13. Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et kaebaja käitumine tagakiusutõendite kogumata jätmisel

ei ole asjaolusid arvestades loogiline. Kaebaja ei pöördunud arstide poole seksuaalse

väärkohtlemise järgselt ega ka pärast seda, kui teda pussitati kaela ja kõhtu. Kaebaja enda sõnul

on ta ettevõtlik inimene Türgis ning kohus ei pea eluliselt usutavaks, et isik, keda Türgis esindab

advokaat, jätab kõik sellised vigastused fikseerimata56.

14. Kaebaja väited, et temale haldusmenetluses asetatud tõendite esitamise kohustus on olnud

põhjendamatult kõrge, on paljasõnalised ja sisustamata. Kaebaja ei too välja, milliseid tõendeid

PPA kohustas teda esitama ning mida ta esitada ei saanud. Kohus nõustub PPA-ga, et pärast

enam kui kahe aasta möödumist seksuaalse väärkohtlemise juhtumist ei ole arstliku

läbivaatusega võimalik seksuaalse väärkohtlemise intsidenti tõendada7. Lisaks tasub tähele

panna, et PPA ei asunud otsuses seisukohale, et kaebaja väited seksuaalsest väärkohtlemisest

oleks valed või ebausaldusväärsed. Seega ei olnud kaebajal vajalik ka enda seksuaalset

väärkohtlemist täiendavalt tõendada8. Sel põhjusel ei ole ka kaebaja etteheited, et tal ei

võimaldatud haldusmenetluse raames seksuaalse väärkohtlemise tõendamiseks arstlikku

läbivaatust, põhjendatud.

15. Oletuslikud on kaebaja väited, et PPA oleks pidanud tuvastama tema erivajaduse ning selle

täitmata jätmine võis mõjutada asja menetlust. Esmalt märgib kohus, et mitte igasugune vaimne

üleelamine päritoluriigis ning traumaatiline kogemus ei ole käsitatav VRKS § 151

erivajadusena, mis annab taotlejatele erilised menetluslikud garantiid. Samuti ei ole isiku

erivajadus tema pagulasena tunnustamise aluseks. Ehkki VRKS § 151 lg 1 sätestab, et

3 Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus (dtl 29)

4 Kaebuse lisa 3, küsimus 9; dtl 45

5 Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus (dtl 29) ja kaebuse lisa 3, küsimused 6.10 ja 7 (dtl 44)

6 Kaebuse lisa 2, kus kaebaja erinevatele küsimustele vastates selgitab advokaadi olemasolu (dtl 30, 31) ja kaebuse

lisa 4, kus kaebaja samuti selle asjaolu küsimusele 11 vastates välja toob (dtl 51)

7 PPA vastus kaebusele ning kaebuse lisa 4, küsimus 14; dtl 52

8 Kaebuse lisa 1, PPA 29.09.2023 otsuse punkt 5.2 (dtl 18), 5.7 (dtl 23).

9 (13)

erivajadusega taotlejaks võib olla ka seksuaalse väärkohtlemise ohver ning vaimse tervise

probleemidega isik, siis ei ole VRKS § 151 lg-s 1 toodud loetelu selline, et isik tuleks igal juhul

erivajadusega taotlejaks tunnistada. PPA küsis kaebajalt esimesel vestlusel, et kas kaebajal

esineb terviseprobleeme või muid asjaolusid, mis võiksid vestluse läbiviimist mõjutada ning

kaebaja vastas sellele eitavalt9. Samuti kinnitas kaebaja, et on valmis vaimselt ja füüsiliselt

vestlusel osalema10. 02.05.2023 vestluse lõppedes kinnitas kaebaja vastuseks küsimusele, et:

„Kas Teil on vestluse kohta kommentaare? Oli midagi hästi või midagi halvasti? Võite julgelt

öelda, aga kui ei soovi, siis ei pea.“, et: „Hästi oli aga ma lõpus sinuga natuke vaidlesime,

sellepärast et sa katkestasid mind“.11 Kohtu hinnangul saab sellest kommentaarist järeldada, et

kaebaja tundis end vestlusel hästi ning menetlejaga tekkis piisav usaldusväärne suhe, et kaebaja

julges vestluse läbiviimist ka kommenteerida. Sama nähtub põhimõtteliselt ka 20.07.2023 ning

28.09.2023 intervjuudest12.

16. Isegi kui heita PPA-le erivajadusega arvestamata jätmist ette, siis ei muudaks see kuidagi

asjaolu, et kaebaja väidetav tagakius ei ole seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega, ega

järeldust, et kaebajat ei ole Genfi konventsiooni, EL direktiivide ja VRKS-i mõistes taga

kiusatud. Erivajaduse tuvastamine ei tähenda, et taotleja tõendamis- või kaasaaitamiskohustus

oleks kuidagi madalam või et iga menetlustoimingu juures peaks viibima erialaspetsialist, eriti

veel olukorras, kus isik ise menetlustoimingul osalemisel takistust ei näe ning ta võtab temale

kirjutatud rohtusid. Võttes aluseks VRKS-i sätted ning direktiivi 2013/32/EL preambuli punkti

29, mille kohaselt tuleb erivajadusega taotlejatele pakkuda piisavat tuge, sealhulgas piisavalt

aega, et luua tingimused nende tegelikuks juurdepääsuks menetlustele ja rahvusvahelise kaitse

taotluse põhjendamiseks vajalike dokumentide esitamiseks, siis tähendab erivajadus

rahvusvahelise kaitse menetluses eeskätt menetluslikke leevendusi, et menetlus oleks isikule

jõukohane, et isik saaks menetlustoimingutest aru ning läbiviidavad menetlustoimingud ei

koormaks teda liialt ega traumeeriks teda. Kaebaja ei väida, et temaga kokku puutunud isikud ja

menetlejad ei oleks vastanud VRKS § 151 lg-st 7 tulenevatele kompetentsinõuetele.

17. Ehkki kohus nõustub osaliselt kaebaja etteheitega, mille kohaselt on PPA otsus mõnevõrra

vastuoluline osas, mis puudutab kaebaja üldist usutavaust, siis ei muuda see otsust

õigusvastaseks ega too kaasa selle tühistamist. Kohus nõustub PPA järeldustega, mis

puudutavad kaebaja vennaga toimunud autoõnnetust ning seda, et PPA-le ja kohtule esitatud

tõendid ei anna alust väitele, et tegemist oleks olnud tahtliku tapmisega. Kohus jääb selles osas

PPA 29.09.2023 otsuses toodud seisukohtade juurde (HKMS § 165 lg 2). Asjaolu, et kaebaja

venna surma asjaolude väljaselgitamiseks tuli teha täiendav lahkamine, ei tähenda, et kaebaja

venna surm oleks olnud kuidagi tahtlik. Kaebaja 20.07.2023 intervjuust nähtub, et kaebaja

venna surmaga seoses oli ka kohtuprotsess13, kuid tõendeid selle kohta esitatud ei ole.

18. Õige on ka kaebaja väide, et kui PPA hinnangul on haldusmenetluses osaleva isiku ütlused

puudulikud, vastuolulised või ebausaldusväärsed, peab PPA kõik enda küsimused ja kahtlused

vestluse käigus välja tooma, et haldusmenetluses osaleval isikul oleks võimalik anda

täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid tõendeid. Kohus ei nõustu aga kaebaja selle

väitega, et lisaks vastuolude väljatoomisele on PPA ülesandeks ka kõrvaldada rahvusvahelise

kaitse taotleja ütluste puudulikkus või vastuolulisus. See on taotleja ülesanne, kui PPA

vastuoludele viitab.

9 Kaebuse lisa 2, küsimus 4 ja selle vastus; dtl 28

10 Kaebuse lisa 2, küsimus 5 ja selle vastus; dtl 29

11 Kaebuse lisa 2, küsimus 25 ja selle vastus; dtl 36

12 Dtl 42–54.

13 Kaebuse lisa 2, küsimus 6 „Samas oma venna surmaga olete pöördunud kohtusse, siis see süsteem toimib“ ja

selle vastus „Ei, kuna nad mõisteti õigeks. Kuna vend oli trans, siis nad ei pööranud sellele tähelepanu“; dtl 30

10 (13)

19. Kohus möönab, et ka praegusel juhul on PPA kaebaja ärakuulamise viinud läbi üksnes

vestluse vormis, mille osas on kohus korduvalt väljendanud seisukohta, et sel viisil

ärakuulamine ei vasta ärakuulamisõiguse eesmärgile. Ärakuulamisõiguse tagamine ei saa olla

illusoorne, kus isik ei tea, milliseid järeldusi PPA on varasemalt antud ütlustest ja kogutud

päritoluriigi infost teinud, ega lähtuda menetleja otsustusest, mille kohta ta arvamusi ja

vastuväiteid saada soovib. Praegusel juhul ei nähtu 28.09.2023 vestlusel esitatud küsimustest, et

PPA oleks vastuoludele kaebaja ütlustes viidanud ning soovinud saada teada, miks vastuolud on

tekkinud ning millega kaebaja neid põhjendab. Sel põhjusel ei saanud PPA anda ka hinnangut,

millist kaebaja antud ütlust uskuda ning millist pidada ebausaldusväärseks. Ka 20.07.2023

vestluses ei ole PPA viidanud, et Türgis politseisse pöördumise osas oleks taotleja ütlused

võrreldes 02.05.2023 antud ütlustega muutunud ning palunud taotlejal neid muutusi ütlustes

põhjendada.

20. Ehkki ärakuulamisõiguse tagamise osas on PPA menetlus olnud minetustega, siis ei too see

kaasa otsuse tühistamist (HMS § 58), kuna kaebaja ei ole ka kaebuses suutnud vastuolude

tekkimist kuidagi mõistlikult põhjendada. Seejuures jätab ka kaebaja ise kaebuses lahtiseks, kas

ta siis pöördus Türgi ametivõimude poole või mitte. Kaebuses on nimelt märgitud, et: „[i]segi

kui leida, et kaebaja ei ole abi saamiseks Türgi ametivõimude poole pöördunud, ei tähenda see

automaatselt, et kaebaja ei soovi seda abi saada. PPA on antud etteheite konstrueerimisel

lähtunud üldisest eeldusest, mille kohaselt peab politsei abistama kõiki kodanikke, sõltumata

nende päritolust või etnilisest taustast. Küll aga, arvestades, et kaebaja on kurd, siis tal on

tõsine alus mitte usaldada Türgi politseid.“.

21. Asjassepuutumatu on aga kaebaja arutlus sellest, et ta puuduvad juriidilised teadmised, et

hinnata Türgis pärandivaidlusega seotud kohtuasja. Vaidlust ei ole, et kaebaja on

pärandivaidlusega seoses kohtus, tal on advokaadist esindaja ning kohus on vähemalt ühe asja

lahendanud kaebaja kasuks. See, kas kohtusüsteem on kallutatud või mitte, on subjektiivse

hinnangu küsimus ning vaidlust ei saa olla, et kaebajale on Türgis tagatud ligipääs

õigussüsteemile.

Täiendava kaitse vajaduse hindamine

22. Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib siiski olla õigus saada täiendavat kaitset.

Kohus nõustub PPA 29.09.2023 otsuses tooduga, mille kohaselt ei vaja kaebaja täiendavat

kaitset. Vaidlust ei ole, et kaebaja enda sõnul on tema täiendava kaitse vajadus seotud juhusliku

vägivalla võimalusega Türgis. Esmalt märgib kohus, et PPA ei ole otsuses märkinud, et Türgis

relvakonflikti ei toimu, vaid PPA tõi otsuses välja, et Türgis aset leidev riigisisene relvakonflikt

ei ole selline, et ainuüksi kaebaja Türki naasmine võiks kaebaja elu ohtu seada. PPA tõi

põhjendatult välja, et Türgi riigisisene relvakonflikt valitsuse ja PKK vahel mõjutab pigem

Türgi kaguosa elanikke. Kaebaja ei ela aga Türgi kaguosas, vaid Istanbulis14.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

23. Kaebajale tehtud vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus on õiguspärane ning

kohus PPA põhjendusi ei korda (HKMS § 165 lg 2). Samuti on õiguspärane kaebajale

kehtestatud sissesõidukeeld Eestisse ja laiemalt Schengeni viisaruumi.

24. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kaebaja leiab,

et tema suhtes oleks tulnud teha sissesõidukeelu kohaldamisel erand, kuna ta ei ole Eesti riigile

14 Dtl 122

11 (13)

ohtlik, ta ei ole menetlus takistanud ning teda ei saa pidada ebasoovitavaks isikuks. Need

asjaolud ei ole sissesõidukeelu kehtestamata jätmise aluseks, kuna VSS § 74 lg 4 seob

sissesõidukeelu kehtestamata jätmise või selle lühendamise humaansete kaalutlustega. Kaebaja

seob humaansed kaalutlused enda tervisliku seisundiga. Kohus jääb Tallinna Ringkonnakohtu

30.06.2023 otsuses nr 3-23-188 toodud seisukoha, mis viitab omakorda Euroopa Inimõiguste

Kohtu kohtupraktikale, juurde, mille kohaselt võib isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra

tõttu olla keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on

füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on

põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole

isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja

pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise

lühenemise.

25. Kaebaja ei toonud tervisega seonduvat välja vestlusel, kus PPA kaebajalt sissesõidukeelu

kehtestamisega ja lahkumiskohustusega määramisega seotud asjaolude kohta küsis15, mistõttu ei

pidanud PPA sellega ka sissesõidukeelu kehtestamisel arvestama. Küll aga märkis PPA oma

otsuse osas, kus lahendati kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust, et Türgi võimekus pakkuda

psühhiaatrilist ravi on taotleja profiiliga võrdlemisi jõukale isikule olemas. Seega ei välista ka

tema depressiooni diagnoos tal koduriiki naasmast16. Kohus nõustub selle seisukohaga ning

kaebaja viidatud WHO materjal ei anna alust vastupidist arvata.

Kokkuvõte ja menetluskulud

26. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

27.1. Kaebajale oli haldusasjas 3-23-2442 määratud riigi õigusabi korras esindaja, kohustuseta

hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kaebaja riigi õigusabi korras määratud

esindaja riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks esitatud taotlused lahendab kohus

eraldi määrusega.

27.2. Käesolevas kohtuasjas tehtud 09.11.2023 määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi

taotluse osaliselt ning vabastas ta kohustusest tasuda kaebuselt riigilõivu ning kanda

kohtuistungi, kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimise kulusid. HKMS § 118 lg 3

sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid

tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Sõltumata menetluse

tulemusest ei vabane menetlusabi saaja nende menetluskulude kandmise kohustusest, mille

tekkimise on ta ise põhjustanud oma menetlusõiguste kuritarvitamise, kohtu eksitamise või

menetluse tahtliku venitamisega.

Kohtu hinnangul tuleb kaebajalt HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kasuks välja mõista 18.12.2023

kohtuistungil tõlgi osalemise kulu, kuna kaebaja jättis teistkordselt kohtuistungile ilmumata.

Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine, jätta kohtuistungile teistkordselt ilmumata, käsitatav

menetlusõiguse kuritarvitamisena. Esimest korda ei ilmunud kaebaja kohtuistungile põhjusel, et

ta läks ekslikult PPA esindusse ning kuna tal puudub püsiv internetiühendus telefonis, siis ei

osanud ta ilma rakenduste abita PPA esindusest kohtumajja orienteeruda17. Teistkordselt jättis

15 Kaebuse lisa 4

16 PPA 29.09.2023 otsuse punkt 5.7

17 Tallinna Halduskohtu 11.12.2023 istungi protokoll ja helisalvestis

12 (13)

kaebaja samuti istungile ilmumata ning põhjus, mille esindaja istungil välja tõi, oli

samasisuline18. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja, kes on elanud Eestis juba alates

xx.xx.xxxx, kes on meremees ja ettevõtja Türgis, kelle elukaaslane on Saksamaalt, ei suudaks

endale selgeks teha Tallinna Halduskohtu asukohta. Seega kooskõlas HKMS § 118 lg 3 ls-ga 2

tuleb kaebaja kanda jätta Karadut OÜ 19.12.2023 arve nr 37 summas 90 eurot. Karadut OÜ arve

ja selle suurus vastab Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määrusele nr 322.

27.3. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja

võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).

Muud menetluslikud küsimused

28. Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja

kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva

kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg

tähemärgiga ning jäetakse avaldamata otsuse punkt 1 (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus

käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda,

jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

18 Tallinna Halduskohtu 18.12.2023 istungi protokoll ja helisalvestis

13 (13)