4-10-4764/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mail 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-4764 Kohtunik Marie Tammsaar Sekretär Helle Koppel Väärteoasi

PK´e kaebus Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo 08.12.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2402,10,002163

PK’e karistamine KarS § 63 lg 1 alusel LS § 74

22

lg 3 järgi

rahatrahviga 94 trahviühiku ulatuses ja LS § 74

22

lg 5 järgi

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2

kuuks; kaebaja taotleb väärteomenetluse lõpetamist ja alternatiivselt väärteoasjas uue otsuse tegemist Kaebuse esitaja

PK (isikukood XXX, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik; töökoht A G & P )

kaebuse esitaja kaitsja vandeadvokaat Risto Rüütel (Advokaadibüroo Glikman & Partnerid) Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet, Ida Prefektuur, korrakaitsebüroo (Rahu tn 27, Jõhvi, Ida-Viru maakond) Asja arutamise aeg ja koht 18. aprill 2011.a, Liivalaia kohtumaja Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja PK; kaitsja vandeadvokaat Risto Rüütel (AB Glikman & Partnerid) Kohtuvälise menetleja esindaja Alvar Ottokar

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 63 lg 3, V™S § 30 lg 1 p 1, § 132 lg 2 ja p 3, § 133-135, § 155- 156, kohus

otsustas:

1. Tühistada Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo 08.12.2010.a otsus väärteoasjas nr

2402,10,002163, teha väärteoasjas uus otsus.

2. Süüdi tunnistada PK LS § 74

22

lg 3 järgi ja mõista karistuseks rahatrahv 90 trahviühiku ulatuses, s.o 345.12 eurot (kolmsada nelikümmend viis eurot, 12 senti).

3. Lõpetada väärteoasjas nr 2402,10,002163 menetlus PK’e suhtes LS § 74

35 lg 1 järgi V™S § 30 lg 1 p 1 alusel. Rahatrahv tuleb tasuda otsusele edasikaebamise tähtaja jooksul Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo 4-10-4764

2

08.12.2010.a otsuses väärteoasjas nr 2402,10,002163 näidatud arvele (Rahandusministeeriumi

arveldusarve nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbankis), märkides viitenumbri 10220105358032 ja selgitusse „rahatrahv väärteoasjas nr 4-10-4764“. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus

tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi ja kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord

Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on

õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Asjaolud, menetluse käik

10.11.2010.a on koostatud väärteoprotokoll nr AB1125914, mille kohaselt juhtis PK 10.11.2010.a kell 16:12 Ida-Virumaal Vaivara vallas Tallinn-Narva mnt 200. km mootorsõidukit Audi A8, reg.

nr XXX asulavälisel teel kiirusega 149 + - 8 km/h. Lubatud kiirus antud teelõigul 90 km/h. Kiiruse ületamist mitte vähem 51 km/h. Näitu näidati juhile. Mootorsõiduki juhil kontrollimiseks ei olnud esitada juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Juht omab juhiluba nr XXX. Sellega rikkus PK liikluseeskirja (LE) § 124 p 2 ja § 70 p 1 ja pani toime liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 3 ja § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

08.12.2010.a Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse otsusega väärteoasjas nr

2402,10,002163 karistati PK´t karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 järgi LS § 7422

lg 3 alusel

rahatrahviga 94 trahviühiku ulatuses, s.o 5 640 krooni ja LS § 7422 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 (kaheks) kuuks. Otsuse kohaselt juhtis PK 10.11.2010.a kell 16:12

Tallinn-Narva mnt 200. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 149+/-8 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega kiiruse ületamist mitte vähem kui 51 km/h.

Juhtis mootorsõidukit ja kontrollijale esitamiseks puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav dokument.

PK´e kaitsja esitas eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles vaidlustas Ida Prefektuuri otsuse täies ulatuses, taotles väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel ja alternatiivselt uue otsuse tegemist, millega vähendada oluliselt põhikaristust ja jätta kohaldamata lisakaristus. Kaebuse kohaselt on kohtuvälise menetleja otsus olulise motiveerimispuudega, mis ei võimalda

aru saada, milliste tõendite alusel millised väärteokoosseisu tunnused tuvastati. Samuti on

karistuse määramisel oluliselt rikutud V™S § 19 lg 1 ja § 69 lg 2 p 1, kuna kohtuväline

menetleja on oma otsuses väljunud väärteoprotokollis fikseeritud teokirjelduse piirest ning arvestanud karistuse määramisel väärteoprotokolli kandmata asjaoludest, karistuse määramisel on oluliselt rikutud KarS § 56 lg 1 ja § 63 lg 1.

Nii kohtuväline menetleja kui ka kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ning saab väärteoasja menetleda üksnes protokollis toodud teokirjelduse piires. Käesoleval juhul põhjendas

kohtuväline menetleja lisakaristuse määramist teo väidetava ohtlikkusega ja tee kurvilisusega. millest väärteoprotokolli kirjeldav osa vaikib. Lisaks väärteoprotokollis kirjapandule täiendavate asjaolude etteheitmine menetlusalusele isikule ei võimalda teostada kaitseõigust ega teada tema

suhtes menetletava väärteoasja sisu ja on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.

3

Väärteoprotokollist nähtuvalt ei saanud kohtuväline menetleja tuvastada ega tuvastatult otsuse aluseks võtta asjaolusid, et rikkumine olevat väidetavalt kujutanud endast ohtu menetlusalusele isikule endale ja teistele liiklejatele. Väärteoasja menetlemise piiridest väljumisega on tegemist

siis, kui otsuses sisalduvad sellised faktilised asjaolud, mida väärteoprotokollis ega selle

täiendustes ei sisaldu. Selline väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine viis ka materiaalõiguse

ebaõige kohaldamiseni ning meelevaldse, kohtuvälise menetleja ametniku suval rajaneva otsuseni. Karistuse suuruse määramisel tuleb hinnata isiku süü suurust. Antud juhul on süü

suurust arvestatud teo ohtlikkusest lähtuvalt, mis oleks olnud võimalik üksnes juhul, kui teo

ohtlikkus ja iseloomustavad asjaolud (kurviline tee, nähtavus jne) oleks kajastatud

väärteoprotokollis. Asudes seisukohale, et menetlusalune isik olevat toime pannud väidetavalt

endale ja teistele ohtliku rikkumise, hindas kohtuväline menetleja menetlusaluse lubamatute asjaolude alusel. Seega, teo ohtlikkus vms asjaolud ei saanud olla karistuse määramise aluseks. Kohtuväline menetleja on võtnud otsuses õiguspäraselt kergendava asjaoluna arvesse kehtivate karistuste puudumise karistusregistris. Seda arvestades on menetlusalusele isikule määratud KarS

§ 56 lg 1 rikkumisega liiga range, s.o. selgelt süü ülemmäära ületav karistus. Süü ülemäära määratlemisel lähtepunktiks teo eest määratava karistuse esimene kolmandik ehk LS § 7422 lg 3 järgi 66,6 trahviühikut ja seejärel tuvastatakse karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud ning

muud süü suurust mõjutavad asjaolud ja korrigeeritakse vastavalt süü ülemmäära. Kuna antud juhul ei ole väärteoprotokollist võimalik tuvastada ühtegi süü ülemmäära suurendavat asjaolu ja tuvastati süü suurust vähendav asjaolu ehk varasemate karistuste puudumine, sai süü suurusest tulenev ülemmäär olla hinnanguliselt kuni 60 trahviühikut. Ka lisakaristuse kohaldamine on

põhjendamatu. Lubatud sõidukiiruse ületamine "olulisel määral", nagu nähtub vaidlustatavast

otsusest, ei ole süü suuruse määramisel asjakohane, kuna menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kujutabki endast olulist lubatud sõidukiiruse ületamist ja süüd ei saa suurendada ega vähendada asjaolu alusel, mida on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena.

Väärteoasja menetlemisel on ka rikutud oluliselt kaitseõigust. Menetlusalune isik taotles

juurdepääsu väärteoasja kohta koostatud toimikule ja pidas iseäranis oluliseks väärteoprotokollis

nimetatud videosalvestisega tutvumist, sest politsei patrullsõidukis ettemängitud salvestise sisust ei olnud võimalik aru saada. Menetlusaluse isiku taotlustele vastati, et salvestisega on võimalik tutvuda

üksnes Jõhvi linnas ja Tallinnas paiknevas politseiasutuses salvestist võimalik vaadelda ei ole.

25.11.2010.a esitas menetlusalune isik kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale, taotles juurdepääsu võimaldamist elektrooniliselt salvestatud tõenditele oma elukohas ning vastulause esitamise

tähtaja pikendamist, kohtuvälise menetleja juhi poolt väidetavalt volitatud ametnik jättis kaebuse rahuldamata, põhjendades seda sellega, et menetlusalusel isikul oli võimalus salvestisega juba politsei

patrullsõidukis tutvuda ja teha selle kohta oma märkus, et videosalvestiselt nähtuv materjal ei ole

arusaadav. Patrullsõidukis kasutatav videomaterjali taasesitamist võimaldav tehnika ei võimaldanud tuvastada enamat kui "udukogusid“ ja selle salvestisega tutvumisega ja vastava märkusega tutvumisel loetigi justkui kaitseõigus tagatuks. Menetlusalune isik aga taotleski juurdepääsu videosalvestisele just selleks, et näha salvestatud materjali suurelt ekraanilt ning kujundada selle suhtes oma seisukoht ja

formuleerida asjakohane vastulause. Kohtuvälise menetleja juhi põhjendustest ei selgu, miks ei

võimaldata isikul tutvuda elektrooniliselt salvestatud videomaterjaliga isiku elukohas, kus tegutseb politseiasutus. Menetlusalusele isikule teadaolevalt on võimalik laadida materjal serverisse selliselt, et sellele on juurdepääs kõikidel Eestis paiknevatel politseiasutustel. Selliste võimaluste olemasolul ei ole mõistlik nõuda, et isik peaks oma primaarsete menetluslike tagatiste realiseerimiseks reisima

paarisaja kilomeetri kaugusele oma elukohast. Menetlusalusel isikul ei olnud kohtuvälise menetleja tegevusest tulenevalt menetlusalusel isikul võimalik kohtuvälises menetluses esitada oma

seisukohti ja vastuväiteid, mis on oluline kaitseõiguse rikkumine, seejuures oli kohtuväline menetleja oma ametnike kaudu täiesti teadlik sellest, menetlusaluse isiku kohta kogutud tõendeid ei

olnud tal kunagi võimalik lähemalt uurida ning valida sellele vastavalt positsiooni, s.h. esitada

vastulauset väärteoprotokollile selles toodud teokirjelduste kohta.

Menetlusalusele isikule ei ole

4 teada, millist sõidukit patrull väidetavalt mõõtis ning kas tegemist oli just menetlusaluse isiku poolt juhitud sõidukiga. Väärteo toimepanek on tõendamata ning väärteootsuses puuduvad põhjendused selle kohta, milline asjaolu millise tõendi alusel tuvastati.

Kohtuväline menetleja on väärteomenetlusõiguse rikkumisega rajanud otsuse tõenditele, mida

väärteoprotokollis ei kajastatud, lisaks on kasutatud tunnistajate ütlusi, mida väärteoprotokolli vormistamise ajaks ei olnud protokollitud ja mida võeti isikutelt, kes ei saa olla tunnistajad. On selgusetu, millise sisuga saavad olla väidetavate tunnistajate Blaško ja Väli ütlused ning kas need on KrMS § 66

lg 2 alusel lubatavad. Ütlusi ei olnud väärteoprotokolli vormistamise ajaks veel võetud ega

protokollitud ja väidetavad tunnistajad osalesid aktiivselt väärteomenetluse toimingute tegemisel (E. Blaško opereeris mõõteseadet ning R. Väli vormistas kiiruse mõõtmise protokolli). Kooskõlas KrMS §

66 lg 1 tunnistaja olla üksnes menetlusväline isik, kellele on teada tõendamiseseme asjaolud, mitte

kohtuvälise menetleja ametnik. Kohtuvälise menetleja otsusest jääb selgusetuks, mis tõendid on

"fototabel nr 1" ja "taotlus", selliseid tõendeid väärteoprotokollis ei kajastata, nende suhtes pole

võimalik kujundada mõistlikku õiguslikku positsiooni, seda enam, et ka otsusest ei nähtu, milliseid tõendamisesemesse kuuluvaid asjaolusid tõendite alusel tuvastati.

Kohtuistungil jäid kaebaja ja kaitsja kaebuse ja selles esitatud taotluste juurde. Kaebaja seletas, et ta sõitis Narvast Tallinnasse ühtlases liiklusvoolus, kus liikus u 5-10 autot, sh suuri

autosid, ja mille kiirus ei saanud olla 130 km/h. Voolus liikus ka teisi kaebaja sõidukile sarnaseid sõidukeid. Oleks olnud tunda kui sõiduk liigub kiirusega 141 km/h, ka teeolud ei olnud sellised, et

oleks tahtnud gaasi lisada ja tal ei olnud kuhugi ka kiiret. Ilmastikuolud olid halvad, oli hästi

niiske, tee märg, udu oli, eessõitvate rataste alt lendas soppa esiklaasile ja seetõttu tegi teel Narvast Tallinnasse mõned möödasõidud ja ka temast sõideti mööda. 100% liikluses toimunut ei mäleta ja ei pööranud kõigele ka tähelepanu, möödasõite hakkas fikseerima pärast seda, kui teda

oli kinni peetud. Kasutas püsikiirusehoidjat. Karistamisel kiirmenetluse otsusega väikese rahatrahviga oleks menetlusökonoomikat arvestades jätnud otsuse vaidlustamata, ehkki ei oleks

end ka siis süüdi tunnistanud. Patrullsõidukis istus Väli juhi kõrval ja koostas koos juhiistmel istunud Blaškoga kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, Blaško opereeris mõõteseadet, et Väli

saaks protokolli teha. Kaebaja kõrval istunud Hints koostas väärteoprotokolli. Juhtimisõigust tõendavat dokumenti esitada ei olnud, see on kadunud ammusest ajast. Ei teadnud, et oleks olnud

vaja taotleda väärteoasja menetlemise alluvuse muutmist, kuna teadis kõiki teisi tõendeid ja

soovis vaid videot suuremalt ekraanilt näha. Kiirusmõõteseadme näitu näidati väidetavalt videosalvestuselt, kaebaja ei saanud olla kindel, et talle salvestuselt näidatud auto ja kiirus olid tema omad. Juhtimisõigust tõendavat dokumenti küsisid kas Väli või Blaško ja võis ka olla, et mõlemad. Õigusi ja kohustusi tutvustas Hints kaebajale koos väärteoprotokolli tutvustamisega. Kaebaja märkis täiendavalt, et tõendusteave väärteoprotokollis on kajastatud V™S § 69 lg 2 p 4 rikkumisega, nimelt on seal kajastatud tõendusteave (tunnistajate ütlused), mida väärteoprotokolli koostamise ajal ei eksisteerinud. Väärteotoimikus olevatel tunnistajate ülekuulamise protokollidel puuduvad tõendi tunnused, tegemist on Rainer Väli ja Eduard Blaško kirjalike seletustega, mis on

vaid formaalselt kirjutatud tunnistaja ülekuulamise protokolli blanketile. On alust arvata, et

tunnistaja ülekuulamist kui sellist ei toimunud. Kui ka pidada neid protokolle tunnistaja

ülekuulamise protokollideks, siis sellisel juhul on vastavate väärteomenetluse toimingute

teostajad R. Väli ja E. Blaško, kes on ennast ise üle kuulanud. Ütluste võtmise menetluse ja

ütluste endi usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et protokollide koostamine leidis ilmselt aset samaaegselt. Samuti ei ole kummagi tunnistaja ütlustest võimalik järeldada, et kiirust

ületas just väärteoprotokollis kajastatud sõiduk, R. Väli ütlused on vastuolulised. Tunnistajate

ülekuulamise aegade kattuvus, protokollide vormistamine tagantjärjele tunnistajate endi poolt ning asjaolu, et väärteoprotokolli koostamise ajal protokollid puudusid, viitab sellele, et A. Hints, R. Väli ja E. Blaško on kolmekesi väärteomenetlust läbi viies kokku leppinud ütluste sisu ning

vormistanud need ülekuulamise protokollideks, olles ise tõendiallikad järgneva menetluse

5

tarbeks. Sellised tõendid ei ole usaldusväärsed ega lubatavad. Nii kiirusmõõteseadme

protokollimine kui kiirusmõõteseadme opereerimine ja menetlusalusele isikule mõõteseadme näidu tutvustamine on menetlustoimingud. Asjas ei ole tõendatud, et menetlusalune isik juhtis

Tallinn-Narva maanteel sõidukit kiirusega 149 +/- 8 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise

protokoll on vormistatud sõiduki kohta, mille registrimärk kannab numbrit 872 ANB,

väärteoprotokolli kohaselt juhtis aga menetlusalune isik sõidukit, mille registrimärk kannab

numbrit 872 AVB. Nimetatud vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada mitte ühegi asjas kogutud

tõendiga. Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuks konkreetselt, et Audi A8, mida juhtis

menetlusalune isik, liikus väärteoprotokollis märgitud ajal ka kohas kiirusega 149 +/- 8 km/h.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll koos R. Väli ütlustega on ebausaldusväärne ning vastuolusid sisaldav tõend, kiiruse mõõtmine A. Hints'i poolt on küsitav. Kiirusemõõteseade oli fikseeritud patrullauto armatuurlaua külge, mistõttu seda sai opereerida üksnes sõiduki esiistmelt, A. Hints sai kiiruse mõõtmise ajal viibida vaid patrullauto tagaistmel, kust kiirusemõõteseadme kasutamine on võimatu. Kui kiirust mõõdetigi, siis pidi seda tegema mõni teine autos viibinud isik, kellel puudub vastab pädevus.

Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud otsuse muutmata. Asjas on tõendiks nii video, kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja tunnistajate ütlused, dokumentide

vormistamisel ei ole rikutud menetlusõigust ja neid vormistada aidanud tunnistajad ei ole menetlejad. Tunnistajate ülekuulamisel ei ole väärteomenetlusõigust rikutud selliselt, et seda ei saaks parandada kohtuistungil tunnistajaid üle kuulates. Tunnistajad viibisid sõidukis ja tajusid olukorda selliselt, nagu nad nägid. Kaamera ei asenda inimsilma, inimene tajub olukorda hoopis teistmoodi kui kaamera. Palus jätta kaebuse rahuldamata nii põhinõude kui alternatiivse nõude

osas. Karistuse määramisel on aluseks võetud sanktsiooni keskmine määr, mida on karistust kergendava asjaolu tõttu vähendatud, lisakaristust on kohaldatud teo üliohtlikkuse tõttu. Otsuse

tegemisel on aluseks olnud väärteoprotokoll ja tõendid, protokollis märgitud teokirjeldusest

otsuse põhistamisel väljutud ei ole. Menetlusalusele isikule õiguste ja kohustuste kohase

tutvustamise saab lugeda toimunuks kaebaja allkirjast õiguste ja kohustuste juures. Karistus määrati KarS § 63 lg 1 alusel juhindudes levinud kohtupraktikast.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, kaitsja ja kohtuvälise menetleja

seisukoha, kuulanud üle tunnistajad ning uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja videosalvestust, hinnanud kõiki kogutud ja uuritud tõendeid kogumis, leiab, et väärteoasjas tehtud otsus tuleb tühistada, väärteomenetlus osaliselt lõpetada ja lõpetamata jäävas osas teha asjas uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.

Ehkki kaebaja ei ole karistamist LS § 74

35 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest sõnaselgelt vaidlustanud, siis kuivõrd teda on karistatud KarS § 63 lg 1 alusel ühe karistusena nii LS § 7422 lg 3 kui LS § 74

35 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest ja kaebaja on

vaidlustanud sisuliselt LS § 74

35

lg 1 järgi karistamise põhjendatuse, peab kohus väärteoasjas

6 tehtud kogu otsusele hinnangu andmiseks vajalikuks anda hinnang ka kaebaja karistamisele LS § 7435 lg 1 järgi.

LS § 74

35

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsete tunnuste ja subjektiivse tunnusena tahtluse esinemine kaebaja käitumises on tõendatud tema enda ütlustega juhtimisõigust tõendava

dokumendi puudumise ja sellest eelnevalt teadlik olemise kohta, tema süüd ega käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid, samuti mitte väärteomenetlusõiguse rikkumist LS § 74

35 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul ei esine, mistõttu on S.S-i karistamine LS § 74

35 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest olnud põhimõtteliselt õiguspärane. Vaatamata

asjaolule, et alates 01.07.2011.a eelduslikult kehtima hakkava liiklusseaduse järgi lõppeb

kaebajale etteheidetava käitumise õigusvastasus, ei anna see käesoleval ajal alust lugeda

10.11.2010.a käitumist ei teo toimepanemise ajal ega väärteoasja maakohtus kaebemenetluses lahendamise ajal mittekaristatavaks.

Kohus on seisukohal, et väärteoasja kaebemenetluses uuritud ja kogumis hinnatud tõendite saab lugeda tõendatuks ka LS § 74

22 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemise kaebaja käitumises, samuti ei nähtu asjast kaebaja süüd ega tema käitumise

õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega väärteomenetlusõiguse olulist, asjas tehtud lahendi ebaõigsuse kaasa toonud ja kõrvaldamist mittevõimaldanud rikkumiste toimepanemist.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on menetlusalusele isikule süüks arvatud rikkumised

tuvastatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistajate E. Blaško, R. Väli ütluste ja

menetlusaluse isiku ütluste, samuti fototabeli nr 1, taotluse ja videosalvestuse alusel.

Väärteoprotokolli kohaselt olid väärteoasjas tõenditeks menetlusaluse isiku ülekuulamise

protokoll, kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja videosalvestus. Kaebaja on väitnud ning

kuivõrd kohtuväline menetleja on kaebemenetluse käigus möönnud, siis ei ole ka vaidluse all asjaolu, et tunnistajate E. Blaško ja R. Väli ei olnud väärteoprotokolli koostamise ajaks veel üle kuulatud ja nende ülekuulamise protokollid ei olnud vormistatud.

Puutuvalt tunnistajatena üle kuulatud R. Väli ja E. Blaško ütlustesse kui asjas tõenditesse leiab

kohus, et nende ütlused ei ole küll asjas lubamatud, kuid on siiski tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks ebausaldusväärsed.

Kohtuvälises menetluses mistahes tõendite, sh tunnistajate ütluste, faktiline kogumine pärast väärteoprotokolli koostamist ei ole keelatud ega too iseenesest kaasa selliselt kogutud tõendite lubamatust. Olukorras, kus menetlejale on väärteoprotokolli koostamise ajaks teada isikud, kes

saavad asjas tunnistajatena ütlusi anda, on lubatav sellistele isikutele väärteoprotokollis

osundamine ja nende ütluste hilisem kogumine. Sellised pärast väärteoprotokolli koostamist

kogutud tõendid peavad aga olema menetlusalusele isikule väärteoasjas kogutud tõenditega

tutvumiseks ette nähtud ajal tutvumiseks kättesaadavad – et see käesoleval juhul nii olnud ei oleks, väärteoasja materjalidest ei nähtu.

Puutuvalt tunnistajatena üle kuulatud isikute võimalikku menetluses osalemisse (ka) menetlejatena on Riigikohus korduvalt osundanud ning kriminaalmenetluse seadustikust tuleneb

üheselt, et kriminaalja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse

subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalega väärteoasjas osaleda tunnistajana samas asjas menetlejaks olev isik.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tunnistajad R. Väli ja E. Blaško siiski olnud

väärteomenetluse käigus menetlejateks, kuivõrd ehkki nad on osalenud menetlusdokumentide

7

osalisel vormistamisel protokollijatena, ei ole nende tegevus siiski määranud menetlusdokumentide olemuslikku sisu ja nende abi on seejuures olnud vaid tehniline. Tunnistaja

ülekuulamise protokollide omakäeline koostamine ka täies mahus ei tähista menetluses

menetlejana osalemist, samuti ei tekita isikule menetleja staatust see, kui ta tähendab menetlusaluse isiku protokollis üles isiku isikuandmete osa menetleja juuresviibimise korral. Ka

ei tekita väärteomenetluses isikule menetleja rolli kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli koostamine protokollijana. Kuivõrd eeltoodu alusel ei ole tunnistajatena üle kuulatud isikud olnud

väärteomenetluses asja menetlejateks, ei ole nende ütluste näol tegemist väärteoasjas lubamatu tõenditega, mis tuleks tõendite kogumi hulgast välistada.

Samas on kohus seisukohal, et nende tunnistajate kohtus antud ja kaebemenetluses tõenditeks olla

saavad ütlused ei ole siiski asjas tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks usaldusväärsed. Tunnistajate ütluste ebausaldusväärsus tuleneb kohtu hinnangul nii neil eelnevat kogu väärteoasja toimikuga tutvumise võimaldamisest kui kohtuistungil üksnes kohtuvälises menetluses fikseeritud

ütluste kordamisest. Tunnistajate mälu värskendamine ei või tähendada neile süüteoasja

materjalide kogu mahus tutvustamist, mis loob ilmselt võimaluse tajuda ja tunnetada kohtus

ütluste andmise ajaks süüteoasjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid erinevalt (sh avaramalt) vahetult sündmuskohal tajutust ning võib tekitada oma ütluste kohandamise võimaluse teiste asjas

kogutud tõenditega, sh teiste tunnistajate ütlustega. Kohtuvälises menetluses üle kuulatud

tunnistaja kohtus ülekuulamise eesmärk ei ole kontrollida tunnistajal tema varasemalt antud

ütluste meelde jätmise võimet ega saada ka kohtuvälises menetluses antud ütlustega identseid

ütlusi, vaid kontrollida, kas ja kuivõrd tunnistaja tõepoolest tajus asjaolusid, mille kohta ta

kohtuvälises menetluses ütlusi andnud on. Kuivõrd käesoleval juhul nähtus tunnistajate kohtus antud ütlustest ilmselt, et nad kaebajaga seotud väärteosündmust ja selle menetlusega seonduvat

vahetult ei mäletanud või mäletasid tegelikkusest erinevalt (nt tunnistaja Blaško ütlused tema

ülekuulamise aja ja koha kohta), ei ole kohtu hinnangul võimalik nende antud ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta asjas usaldusväärsete tõenditena arvestada.

Siiski ei mõjuta üksnes osundatud asjaolu võimalust lugeda käesolevas väärteoasjas

mõõtetulemuste jälgitavust tõendatuks teiste asjas kogutud ja uuritud tõendite, nimelt kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja videosalvestuse alusel.

MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui

mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse

eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes

kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

MõõteS § 5 lg 15 kohaselt hindab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. Vaidluse

all ei ole asjaolu, et Eesti Akrediteerimiskeskus on väljastanud Ida Prefektuurile asjakohase ja

mõõtmise ajal kehtinud pädevustunnistuse E133 (märge ka kiirusmõõtseadme kasutamise protokolli pöördel) ja et seega oli Ida Prefektuur mõõtmise ajal pädev mõõtja, samuti ei mõõtjaks

vajalikku pädevust ja kogemust omas kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõtjaks olnud Andres Hints. Et Andres Hints ei oleks olnud väärteoasjas kiiruse mõõtjaks, asjas uuritud tõendite kogumist kohtu hinnangul ei nähtu. Kaebuse esitaja on kohtuistungil kinnitanud, et mõõteseadme Stalker DSR2X tööpõhimõte, sh ka mõõteseadme juhtimise ja mõõdetava kiiruse

8

fikseerimise põhimõtted, on talle teadmata. Kohtul puudub alus kahelda mõõteseadme

opereerimisvõimaluses ka patrullsõiduki tagaistmelt seadme osaks oleva kaugjuhtimispuldi kaudu. Kuivõrd kaebuse esitaja on kinnitanud, et A. Hints viibis faktiliselt patrullsõidukis selle tagaistmel, seega ei tegelenud sõiduki liikumise ajal selle juhtimisega, on ka eluliselt usutav, et

mõõtmist (mõõteseadme opereerimist ja jälgimist) viiski mõõtetulemuste saamiseks vajalikus määras läbi A. Hints. Asjaolu, et ka teised patrullsõidukis viibinud politseinikud E. Blaško ja R. Väli mõõtmise ajal nii mõõteseadet kui ümbritsevat liiklusolustikku jälgisid, ei muuda neid A.

Hintsi asemel ega koos temaga mõõtjateks. Samuti ei muuda neid mõõtjateks pärast

mõõtetulemuse tekkimist mõõtmist kajastava videosalvestuse vaatlemine, salvestusseadme käsitlemine ega salvestuse demonstreerimine ja selgitamine menetlusalusele isikule.

Vaidluse all ei ole ka ning nii kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga kui mõõtmist kajastava

videosalvestusega on kohtu hinnangul tõendatud, et mõõtmist teostati nõuetele vastava ja

töökorras mõõteseadmega. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollil on märked nii mõõteseadme taatlustunnistuse olemasolu kui selle andmete kohta, samuti seadme testimise kohta mõõtmisele suhteliselt vahetult eelnenud ajal, videosalvestuselt on näha seade toimimine, kiiruse näitude kuvamine ning muutumine kõigis seadme ekraanil nähtavates akendes.

Kohus on seisukohal, et tõene on ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli märge mõõtmisel asjakohase mõõtemetoodika järgimise kohta. Protokollis kajastuv kattub nii mõõtmise tehiolude

kirjelduse, patrullauto asukoha, kasutatud mõõterežiimi kui mõõdetud mootorsõiduki liikumise

koha ja viisi, samuti seadme lugemi ja mõõtmise salvestamise osas kohtus uuritud videosalvestuselt nähtavaga. Kohus on seisukohal, et vastupidiselt kaebaja ja kaitsja väidetele oli

salvestuse kohtus uurimisel sellelt tuvastatav ühe patrullautole vastu tulnud sõiduki möödasõit

teelõigul tajutavas kurvis, selle möödasõidu ajal mõõteseadme lugemi 149 kuvamine ning patrullsõiduki poolt selle sama enda ees liikujast mööda sõitnud ja oma kiirusega mõõteseadme lugemi 149 tekitanud sõiduki peatamine. Videosalvestuse ja fototabeli nr 1 1. foto (toim lk 31)

võrdlemisel on ilmne, et foto kajastab just sellel möödasõidul mõõteseadme ekraanile kuvatud

andmeid. Vaidluse all ei ole, et lubatud suurim kiirus sellel teelõigul oli 90 km/h ning et

mõõteseadme aknas „Lock“ kajastus mõõteseadme tööpiirkonnas mõõtmise hetkel suurima kiirusega liikunud sõiduki kiirus. Videosalvestuselt on kohtu hinnangul üheselt näha, et seadme aknas „Lock“ lugemi 149 kuvamise ajal oli mõõtepiirkonnas suurima (teistest nähtavalt suurema) kiirusega liikunud sõidukiks möödasõitu sooritanud sõiduk. Et see sõiduk oli just kaebaja sõiduk, on arusaadav videolt nähtavate möödasõitu teostanud sõiduki tunnuste (sõiduauto, heledat värvi, kere kuju), peatatud sõiduki samade tunnuste ning samaaegselt teel liikunud teiste sõidukite arvu

ja tunnuste võrdlemisel. Salvestuselt on näha mõõtmise ajal patrullsõidukile vastu liikunud sõidukite arv pärast möödasõitu sooritanud sõidukit (5) ja järjestus ning pärast tagasipööret

patrullsõiduki ees ja peatatud sõiduki taga liikunud sõidukite arv (samuti 5) ja järjestus ning

nende sõidukite arvude, samuti muude tunnuste kattumine, samuti sõidukitele järgnemise ajal

teelt ärapööramise võimaluste puudumine. Seega liikusid ajal, mil patrullauto järgnes pärast tagasipööret möödasõitu sooritanud sõidukile, teel patrullauto ees samad sõidukid, kes olid talle eelnevalt vastassuunas vastu liikunud ning nende arv ei olnud muutunud. Kuivõrd vastassuunas

möödasõitu sooritanud autole järgnes enne politseisõiduki tagasipööret viis sõidukit ja

patrullsõiduk möödus enne möödasõitjani jõudmist samuti viiest sõidukist ning ükski neist

vahepealsetest sõidukitest ei sarnanenud eksimist võimaldaval moel kaebaja sõidukile ja peatunud sõiduk oli kaebaja sõiduk, siis sai ka vaid kaebaja sõiduk olla olnud mõõdetud kiirusega

möödasõitu sooritanud sõiduk. Videosalvestuselt ei nähtu, et patrullsõidukile oleks liikunud

mõõtmise teelõigul vastu ega pärast tagasipööret patrullsõiduki ees teisi kaebaja sõidukiga sarnaseid sõidukeid, kelle eristamisega oleks võinud politseinikel tekkida raskusi.

9 Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole lugenud LS § 74

22 lg 3 järgi

kvalifitseeritava väärteo faktilisi asjaolusid tõendatuks ilma vastavate tõendite olemasoluta ega lubamatute tõendite alusel ning et asjas uuritud tõenditega saab lugeda üheselt ja usaldusväärselt tõendatuks, et PK liikus mõõtmise ajal kiirusega 149 km/h alal, kus lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, arvestades kiiruse mõõtmise laiendmääramatust ületas seega mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h, millega pani toime LE § 124 p 2 rikkumise ja LS § 7422 lg

3 objektiivsetele tunnustele vastava teo. Kuivõrd kaebaja on kinnitanud teadlikkust teelõigul

lubatud suurimast kiirusest ning möödasõit toimus lubatud sõidukiirust olulisel määral, seega ilmselgelt tajutavalt ületades, on väärtegu pandud kohtu hinnangul toime tahtlikult.

Kohus on seisukohal, et käesoleva väärteoasja menetluses ei ole rikutud väärteomenetlusõigust

oluliselt ei kohtuvälise menetleja otsuses karistatava käitumise määratlemisel ega kaitseõiguse teostamise võimaldamisel.

V™S § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mis tähendab, et menetlusalust isikut ei tohi karistada teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud ning et ei kohtuvälisel menetlejal ega kohtul ei ole

võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid, vastasel juhul oleks tegemist väärteoprotokolli piiridest väljumisega, mis on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine

V™S § 150 lg 2 tähenduses. Käesolevas asjas ei ole kohtuväline menetleja S.S-i suhtes

karistusotsuse koostamisel väärteoprotokolli piiridest väljunud, kuna väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse teokirjelduse osa vastab üheselt väärteoprotokolli teokirjelduse osale ja ka otsuse põhjendav-motiveerivas osas ei ole osundatud väärteoprotokollis osundamata jäetud koosseisulistele asjaoludele. Hinnang ületatud sõidukiiruse määra olulisusele, menetlusaluse isiku süü suurusele, käitumisest lähtunud ohule ja viited teelõigu tunnustele, millel kiiruse ületamine toimus, ei ole käesoleval juhul menetlusalusele isikule ette heidetava teo koosseisulised tunnused ega pea seega olema esile toodud juba väärteoprotokolli teokirjelduse osas. Väärteoprotokollis ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ei ole kaebaja sõiduki registreerimisnumbrit tähistatud

erinevalt, tähtede erineva väljalugemise võimaluse on tinginud vaid kiirusmõõtseadme kasutamise protokolli koostatud isiku käekirja eripära.

Samuti ei ole rikutud menetlusaluse isiku kaitseõigust väärteoasjas kogutud videosalvestusega

tutvumise mittevõimaldamisega menetlusaluse isiku poolt osundatud politseiasutuses Tallinnas. V™S § 12 lg 1 kohaselt menetletakse kohtuvälises menetluses väärteoasja teo toimepanemise

koha järgi ja V™S § 12 lg 2 p 1 kohaselt võib väärteoasja menetleda menetlusaluse isiku elukoha järgi vaid tema taotlusel ja juhul kui kohtuväline menetleja määrusega vastava taotluse rahuldab. Kaebaja ja kohtuvälise menetleja elektronkirjavahetusest (lk 11-12 ja 38) ei nähtu, et

PK oleks taotlenud kohtuvälises menetluses tõenditega tutvumiseks ettenähtud tähtaja jooksul

menetlusalluvuse muutmist teo toimepanemise koha järgsest alluvusest oma elukohajärgseks,

sama on kaebaja kinnitanud ka kohtuistungil. Üksnes ühe tõendiga tutvumise võimalust väärteoasja menetluse alluvuse välise kohtuvälise menetleja juures kehtiv väärteomenetlusõigus

ette ei näe. Kohtuvälise menetleja määrust kohtuvälise menetleja tegevusele esitatud kaebuse

lahendamisel (toim lk 17-18) S.S selleks ettenähtud korras vaidlustanud ei ole. Kuivõrd kohtuväline menetleja jättis jõustunud, vaidlustamata ja kohtu hinnangul põhjendatud määrusega

rahuldamata menetlusaluse isiku taotluse tal videosalvestusega väljaspool Ida Prefektuuri tutvumiseks ning kaitseõiguse rikkumise tuvastamiseks ja S.S ei saanud menetluses olla

mingeid eeldusi vastupidise otsustuse saamiseks, oli tõenditega tutvumiseks ja vastulause

esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul videosalvestusega täiendav tutvumata jätmine tema enda risk. Kaebajal on olnud võimalik pärast kohtuasja menetlusalluvuse muutmist ja väärteoasja

saatmist Harju Maakohtu menetluses kohtuistungi ajal videosalvestust talle sobivas määras

10

vaadelda. Kaitseõigust ei ole rikutud ka menetlusalusele isikule tema õiguste ja kohustuste

tutvustamisel, kuivõrd väärteoprotokolli pöördel on V™S § 19 teksti juures kaebuse esitaja

allkiri, mille alusel saab asjas lugeda üheselt tuvastatuks talle vastavate õiguste ja kohustuste tutvustamise, samuti ei ole kaebaja selgitanud, kuidas oleks ka selle allkirja andmine õiguste ja kohustuste faktilisest tutvustamisest hilisemal ajahetkel mõjutanud tema kaitseõiguse teostamise võimalikkust ja mõjutanud asjas tehtud otsuse õiguspärasust.

Eeltoodu alusel loeb kohus käesolevas väärteoasjas mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatuks, tõendatuks ka kaebajale ette heidetava mõlema väärteokoosseisu tunnuste esinemise ja nii süüd

kui käitumise õigusvastasust välistavate asjaolude puudumise tõttu S.S-i karistamise talle ette heidetud ja tõendatud rikkumiste eest õiguspäraseks.

PKele määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on

karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti lähtub kohus karistuse kohaldamisel üldja eripreventiivsetest eesmärkidest.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole olnud põhjendatud menetlusaluse isiku karistamine KarS § 63 lg 1 järgi ühe karistusega. Juhtimisõigust tõendava dokumendi esitamata jätmine ja kiiruse ületamine sõiduki juhtimisel on erinevad teod, mille eest tulnuks kohtuvälisel menetlejal juhinduda karistuse määramisel mitte KarS § 63 lg 1, vaid sama paragrahvi 3. lõikes

sätestatust (sama seisukohta on Riigikohus väljendanud kohtuasjas 3-1-1-42-07 otsuse p 9).

Sellise eksimuse saab kohus aga väärteoasjas tehtud otsuse tühistamise ja asjas uue otsuse tegemisega kõrvaldada ning see ei tingi väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel.

Väärteoasjas uue otsuse tegemisel arvestab kohus kaebaja väiteid juhtimisõigust tõendava

dokumendi puudumise eelduslikku muutumise kohta mittekaristatavaks alates 01.07.2011.a jõustuva liiklusseaduse järgi, mis ei välista iseenesest maakohtus asja lahendamisel küll teo

karistatavust, kuid tähistab kohtu hinnangul siiski avaliku menetlushuvi puudumise sellise teo eest isiku karistamiseks vahetult enne 01.07.2011.a. Ehkki PK on pannud LS § 74

35 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult, peab kohus siiski arvestades tal varasemate kehtivate karistuste ja karistamist nõudva ülekaaluka avaliku menetlushuvi puudumist põhjendatuks LS § 7435 lg 1 järgi menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 lg 1 p 1 alusel.

Puutuvalt LS § 74

22 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest kohaldatud karistusse

on kohus seisukohal, et kohaldatud põhikaristuse määr vastab põhimõtteliselt toime pandud

süüteole, S.S-i süüle selle teo toimepanemisel ja õiguskorra kaitsmise huvide tagamise

vajadusele, kuid seda tuleb siiski vähesel määral vähendada arvestades asjaolu, et karistus 94 trahviühikut on määratud KarS § 63 lg 1 alusel nii LS § 74

22 lg 3 kui LS § 74

35 lg 1 järgi ja et LS § 74

35

lg 1 järgi kuulub menetlus lõpetamisele, st väheneb kaebajale süüks pandava käitumise maht. Kohus on seisukohal, et põhjendatud on olnud karistuse määra üle otsustamisel esmalt just sanktsiooni keskmise määra aluseks võtmine, mis vastab üldlevinud kohtupraktikale. Arvestades ühest küljest karistust kergendava asjaolu ehk kehtivate karistuste puudumist, samas olemuslikult

nii kaebajale endale kui teistele liikluses osalenud isikutele, samuti nendele varale ohtliku ja tahtliku väärteo toimepanemist on põhjendatud S.S-i karistamine sanktsiooni keskmise määra

lähedases määras, s.o. rahatrahviga 90 trahviühikut, mis on arvestuslikult 345.12 eurot.

Lisakaristuse kohaldamist kohus arvestades varasemate kehtivate karistuste puudumist põhjendatuks ei pea. Lisakaristuse kohaldamine on nii kohtuvälise menetleja kui kohtu õigus ning lisakaristuse kohaldamise vältimatust ei saa tuletada LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo

11

ohtlikkuse ilmselgelt suhteliselt suuremast määrast võrreldes mistahes teiste liiklusalaste rikkumistega, sh väiksemas määras kiiruse ületamistega. Ka ainuüksi kiiruse ületamine kurvilisel

teel ei anna käesolevas asjas kohtu hinnangul alust lisakaristuse kohaldamiseks, kuivõrd teelõigust tuleneva teo ohtlikkuse määr kajastub juba kohaldatud põhikaristuse suhteliselt kõrges

määras. Arvestades kehtivate karistuste puudumist, seega võimatust teha järeldusi kaebajale üksnes põhikaristuse mõjumise kohta ei ole kohtul alust arvata, et kaebaja ei korrigeeriks oma liiklusalast ja üldist käitumist õiguskuulekaks ilma lisakaristuse kohaldamiseta.

Marie Tammsaar kohtunik