1-09-8586/19 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-8586 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 3. mai 2011, Tallinn Kriminaalasi A.V süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17. veebruari 2011 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav A.V Prokurör Andra Sild Süüdistatav A.V, isikukood: XXX, elukoht: XXXXX XXX

XXXX-X, XX XXXXXXXXX, XXXXXXXXXX, emakeel – eesti keel, töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend - elukohast lahkumise keeld.

Kaitsja Advokaat Milvi Söörd

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus A.V süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja Harju Maakohtu 17. veebruari 2011 otsusega tunnistati A.V mõisteti talle karistuseks 7 kuud vangistus, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1,3 alusel 18-kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

A.V tunnistati süüdi selles, et ta 5.12.2007, viibides Tallinnas XXXXXX XXX X asuva

XXXXXXXXX XXXXXXXX-XXXXXXXX ruumides (3.klassi eesruumis), häirides

sündmuskohal viibinud R. B. (sünd.XX.XX.XXXX) ja R. O. (sünd.XX.XX.XXXX) avalikku

kindlustunnet ja eirates tavade, heade kommete, normide ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, pani toime rahu ja avaliku korra raske rikkumise vägivallaga. Olles 5.12.2007.a. kella 12:50-13:00 paiku sisenenud XXXXXXXXX XXXXXXXX-XXXXXXXX 3.klassi ruumidesse, kus viibis umbes 20 õpilast, haaras A.V K. L. käega kaela tagant kinni ja tiris ta klassi ees asuvasse ruumi. A.V küsis K. L., miks viimane eelmisel päeval oli löönud

tema poega K., millele K. L. vastas, et hoopis K. oli teda eelmisel päeval jalast hammustanud. Seepeale lõi A.V sõnade saatel “K. tegi väga õieti” K. L. ühe korra jalaga istmiku piirkonda, mille tulemusena kukkus kannatanu vasaku küljega vastu eesruumis asuvaid kappe ja hakkas nutma. Sellise tegevusega põhjustas A.V K. L. füüsilist valu.

Süüdimõistvat kohtuotsust motiveeris kohus järgmiselt:

„Hinnanud kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et süüdistatava poolt K. L. suhtes vägivalla kasutamine on nendega üheselt tuvastatud. Kuigi A.V asus kategooriliselt eitama oma

süüd kannatanu löömises, nimetades kannatanu ja tunnistajate ütlusi väljamõeldiseks, ei ole ta

toonud ühtegi mõistlikku põhjendust, mis võiks sellele alust anda. Vastupidi, nagu järeldub tema

ütlustest, polnud tal varem konflikte ei kannatanu ega tunnistajatega ja/või nende vanematega.

Samuti tuleneb tunnistaja D.O. ütlustest, et ka pärast 05.12.2007.a juhtunut ei kontakteerunud

A.V kellegagi, kuivõrd süüdistatava poeg läks õppima teise kooli ning tunnistaja ei ole peale

05.12.2007.a A.V-ga kohtunud. Seega ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis oleksid pannud kohut kahtlema kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses.

Kohus loeb kannatanu ja tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks lisaks eelpool öeldule veel seepärast, et need on loogilised, järjepidevad ja arusaadavad. R. B. ja R. O. seletasid, et nägid, kuidas A.V

viis K. L. vägisi eesruumi, kusjuures enne seda tahtis ta sama teha R. B.. Arvestades koolielule ebatüüpilist olukorda ja A.V ilmset agressiivset meeleolu, on loomulik, et tunnistajad läksid ka esikusse vaatama, mis sellele järgneb, et vajadusel asuda K. L. kaitsma. Tunnistajad kinnitasid, et garderoob kujutab endast tõepoolest väikest tuba, R. O. kirjeldas detailselt kappide, akna ja peegli paiknemist, samuti süüdistatava ja kannatanu vastastikust asendit vahetult enne löögi andmist ning

selles osas langevad tunnistajate ütlused kokku nii omavahel, kui ka kannatanu K. L. ütlustega, samuti riimuvad K. L., R. B. ja R. O. ütlused õpetaja D.O. ja B. L. ütlustega selles osas, kuidas lapsed kirjeldasid sündmust õpetajale siis, kui ta klassi astus ning osas, kus K. L. rääkis juhtunust kodus emale.

Lähtudes samadest kriteeriumidest, asub kohus seisukohale, et K. K. ütlused ei ole usaldusväärsed.

Selleks on mitu põhjust. Tunnistaja on süüdistatava poeg, ta ei ole kohtueelses menetluses ütlusi

andnud, kuna kolme aasta jooksul ei pidanud ükski menetluse pool tema küsitlemist vajalikuks, tunnistaja suhted endiste klaasikaaslastega, kes kohtule ütlusi andsid, ei olnud head ja sõbralikud, vaid pigem vaenulikud.

3 Peale selle, on tema ütlused vastuolus teiste tunnistajate ning süüdistatava enda ütlustega. Nii seletas K. K., et kaebas korduvalt isale, et teda klassis kiusatakse, sealhulgas rääkis 04.12.2007 asetleidnud peksmisest K. L. poolt, mistõttu oli isa 05.12.2007.a kooli tuleku eesmärk viia K. L. direktori juurde. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt sai ta aga konfliktist teada alles 05.12.2007.a, kui pojale järele tuli

ning keegi teine klassiõpilane R. hakkas talle eelmise päeva peksmisest rääkima, kuna K. ei

soovinud ikka midagi seletada ning sama R. näitas peksmise algataja peale. Samuti nähtub kannatanu ja sündmust pealt näinud tunnistajate ütlustest, et mingit juttu direktori juurde minekust pole olnud, A.V tõi esikusse K. L., kelle peale oli osutanud K. ning K. L. hakkas nutma üksnes

siis, kui sai löögi ja tundis kukkumisest vastu kappe valu, mitte aga põhjusel, et kartis direktori juurde minna.

K. K. ei osanud vastata prokuröri küsimusele, miks ta ei rääkinud õppealajuhatajale, kui viimane

esikusse tuli ja nutvat K. L. nägi, et K. L. peksis K. eelmisel päeval. Kui asuda süüdistatava positsioonile ning eeldada, et tema ei ole K. L. 05.12.2007.a haiget teinud, vastupidi tema eesmärk

oli korraldada klassikaaslaste suhted ja poja õiguste eest välja astuda, miks siis ei pidanud

süüdistatav ega tema poeg vajalikuks õppealajuhataja ja K. L. juuresolekul olukorda selgust tuua, vaid pidasid paremaks lahkuda.

Eeltoodu alusel jõuab kohus seisukohale, et K. K. andis kohtule ütlusi oma isa mõjul, püüdes vähendada tema süüd. Seda arvestades, leiab kohus, et taolised ütlused ei lükka kannatanu ja teiste tunnistajate ütlusi ümber.

Kaitsekõnes viitas kaitsja vastuoludele, millised väidetavalt esinevad kannatanu K. L. ütlustes,

nimelt vigastuste osas rääkis kannatanu kohtule, et kukkumisest tekkis tal sinikas vasakule õlale, ema aga seda ei kinnitanud. Kohus leiab, et kannatanu ja tema seadusliku esindaja ütluste mõningane erinevus ei moodusta sellist vastuolu, mis seaks kahtluse alla kannatanu ütlusi tervikuna, vaid pigem näitab B. L. ütluste objektiivsust ja õigsust. B. L. on kohtule seletanud, et kohe pärast kukkumist puudusid pojal nähtavad vigastused ning ta ei mäleta, et selliseid oleks tekkinud ka hiljem. Kohtu

arvates ei lükka see ümber K. L. ütlusi, et sinikas oli tal vasakul õlal olemas, kuivõrd esiteks, tema käest ei küsitud, kas ta näitas seda sinikat emale ning teiseks, ei järeldu ema ütlustest, et ta oleks kontrollinud kogu poisi keha ning saaks kindlalt väita, et ta mingeid vigastusi selle käigus või hiljem avastanud ei ole“.

Edasiselt analüüsis kohus seda, kas süüdistatava tuvastatud vägivaldne käitumine vastas KarS § 263 p 1 tunnustele ning andis ka sellele jaatava vastuse.

2. , kes palub maakohtu otsus Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A.V tühistada ning end õigeks mõista.

2.1 selgitab apellatsioonis, et ta läks kooli selleks, et välja selgitada, miks kiusavad ja A.V peksavad teised lapsed tema poega. Ta kutsus kannatanu endaga kaasa, et minna direktori juurde,

kuid viimane jooksis klassist väljudes kitsasse garderoobi, mis on seejuures nii väike, et sinna ei mahu üle kolme inimese. Apellant kinnitab, et seal ei olnud kedagi peale kannatanu, tema ja tema poja. Ka on kohus tema poja ütlused jätnud alusetult kõrvale kui ebausaldusväärsed.

2.2 Kohus on ekslikult käsitlenud tõestena kannatanu ütlusi selle kohta, et tal olid kukkumisest

vigastused; seda ei kinnita ka kannatanu ema. Tunnistajad R. B. ja R. O. ei saanud aga anda usaldusväärseid ütlusi, kuivõrd nad ei viibinud sündmuskohal ja kannatanut tema ei löönud. Ka see, et kannatanu jätkas koolipäeva, näitab seda, et füüsilist vägivalda ta kannatanu suhtes ei kasutanud.

4

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema

kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

4. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade

ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid

põhjendusi. Sisuliselt ei taotle apellant muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse

aluseks olnud tõendite ebausaldusväärseks tunnistamist, s.o nende ümberhindamist. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.

5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtunud

kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad

selged, ammendavad ja vastuoludeta. Käesolevas kaasuses on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et A.V pani toime teise isiku kehalise väärkohtemise, mis oli teo toimepanemise tehioludest tulenevalt hinnatav avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 p 1 mõttes. Maakohus

on põhjalikult analüüsinud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest

tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversiooni omavahelisse konteksti ning selle tulemil põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuriteo

toimepanemist A.V poolt. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see arutluskäik selge ja ilma vastuoludeta. Sellises olukorras võimaldab KrMS § 342 lg 3 p 1 piirduda ringkonnakohtul üksnes omapoolsete põhjenduste lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud

seisukohad (vt otsuse p-s 1 kajastatut) on jätkuvalt kohtulahendi osiseks. Omapoolselt peab ringkonnakohus vajalikuks lisada järgmist.

6. Esmalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul pöörata tähelepanu sellele, et A.V versioon

toimunust või täpsemalt selle konflikti tekkest on ajas muutunud. Nii väitab süüdistatav apellatsioonis, et tema eesmärk oli juba kooli minnes teha selgeks, miks teised lapsed tema poega

kiusavad ja peksavad. Samas ei ole maakohtus A.V midagi sellist väitnud. Kohtuistungi

protokolli kohaselt seletas A.V maakohtus, et tema poeg ei rääkinud talle enda kiusamisest varasemalt midagi, sellest ei rääkinud ta ka siis, kui ta kooli jõudis; väidetavast konfliktist tema lapse ning teiste klassikaaslaste vahel rääkis talle hoopis R. (B.) (protokolli lk 8). Ehk siis – kogu juhtunu,

sh soov minna kannatanuga jutule direktori juurde, tekkis spontaanselt ja kohapeal. Kuigi sellel faktil ei ole iseenesest mingit määravat tähendust kuriteo kui sellise tuvastamise seisukohalt, on see siiski asjaoluks, miks annab alust väita, et süüdistatav ei ole enda seletustes olnud järjekindel ning

mis omakorda annab (lisaks teistele tõenditele) aluse tunnistada tema ütlused ebausaldusväärseks.

Seejuures tuleb silmas pidada, et tunnistajana üle kuulatud R. B. midagi sellist ei kinnita (vt

5 protokolli lk 3) ning kriminaalkolleegiumile jääb ka arusaamatuks, miks pidanuks ta midagi sellist isiklikul initsiatiivil ka väitma.

7. Kuid silmas tuleb pidada siiski toimunut tervikuna. Kogu süüdistatava kaitseversioon on üles ehitatud lihtsale väitele, et kõik kohtus teda süüstavaid ütlusi andnud isikud räägivad väljamõeldisi

(protokolli lk 8) ning esmajoones kõik tunnistajatena üle kuulatud lapsed (peale tema enda poja) valetavad (protokolli lk 10). Kriminaalkolleegium ei pea seda võimalust tõsiseltvõetavaks. Nimelt on tunnistajana üle kuulatud ka kooli õppealajuhataja D. O., kelle ütlustest tulenevalt jõudis ka sündmuskohale vahetult pärast vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes A.V poolt (protokolli lk 6). Tunnistaja on kirjeldanud olukorda sellisena, et kui ta kohale jõudis, tormas tema juurde mitu last ja kõik nad ütlesid, et K. isa lõi K.; samal ajal kannatanu K. L. nuttis ja „oli näha, et midagi on halvasti“ (samas). Sisuliselt tähendab see seda, et kui hinnata süüdistatava versiooni tõepäraseks (et

kõik lapsed annavad valeütlusi), peaks samal ajal väitma, et alaealised tunnistajad K. L. ja R. O. leppisid juba sündmuskohal kokku, et annavad A.V suhtes valeütlusi ning räägivad väidetavast

kasutatud vägivallast ootamatult sündmuskohale tulnud õppealajuhataja D. O.. Sellist operatiivust

ning kooskõlastatud käitumist alaealiste laste poolt valeütluste andmisel ei suuda kriminaalkolleegium uskuda.

8. Iseenesest tuleb tunnistada, et kannatanu K. L. (protokolli lk 3) ja tema ema B. L. (protokolli

lk 7) ütlused löömise tulemusel tekkinud „sinika“ kohta on vastuoksed, kuid see ei ole selliseks

asjaoluks, mille alusel tuleks asuda seisukohale, et kuriteo toimepanemist A.V poolt ei ole

võimalik lugeda tõendatuks. Tegelikkuses on tunnistaja B. L. vastus küsimusele, et kas ta pojal mingeid vigastusi täheldas, olnud sisuliselt, et ta „ei mäleta“ (protokolli lk 7). Kuivõrd toimunust oli

kohtumenetluse ajaks möödunud juba üle kolme aasta, on lahknevus mõningates detailides

tõendiallikate ütluste omavahelises võrdluses täiesti mõistetav; pigem oleks kahtlusi äratav, kui

sellise aja möödudes suudaks isikud anda pisiasjadeni kokkulangevaid ütlusi. Kuid nagu kriminaalkolleegium juba eelnevalt sedastas - tõendid kogumis hinnates ei jäta kahtlust, et A.V pani toime talle inkrimineeritud kuriteo, s.o K. L. kehalise väärkohtlemise, mis toimepanemise ajast ja kohast tingituna on hinnatav avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 p 1 mõttes.

9. Kriminaalkolleegium leiab seega, et kirjeldatud asjaolud koos maakohtu otsuses sisalduvate

argumentidega ei jäta kahtlust, et A.V on süüdi talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises.

Põhjendatult on jäetud kõrvale ka tunnistajana üle kuulatud K. A. K. (süüdistatava poeg) ütlused

ning selles osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses sisalduvat korrata. Selle küsimuse lahendamisel ei oma seejuures tähendust, kas tunnistaja kuulati kohtueelses menetluses üle või mitte; kohtuotsuse tegemisel saab aluseks võtta ainuüksi kohtumenetluses antud ütlusi ning K.A. K. ütlused on loetud ebausaldusväärseks seetõttu, et need ei haakunud teiste uuritud tõenditega, mitte aga seetõttu, et teda ei ole varasemalt üle kuulatud. Selle väite jätab kriminaalkolleegium seetõttu edasise tähelepanuta.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Paavo Randma

Sten Lind

Malle Preimer