2-22-146811/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Margit Jäätma

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. jaanuar 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-146811

Hagi ese

OMEGA INVEST OÜ hagi E. K. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

789 eurot 58 senti

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja

OMEGA

INVEST

OÜ

(registrikood

10866568; asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn,

10617); hageja lepinguline esindaja Dmitri Santašev

(e-post dmitri.santasev@okincure.ee)

Kostja

E.

K. (isikukood

xxxxxxxxxxx;

rahvastikuregistrijärgne

elukoht:

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxxxxxxxx,

Eesti;

e-post

xxxxxxxxxxxxx@gmail.com)

Asja läbivaatamine

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OMEGA INVEST OÜ hagi E. K. vastu võla väljamõistmiseks

osaliselt.

2. Mõista E. K. välja OMEGA INVEST OÜ kasuks põhivõlg 323,57 eurot.

3. Jätta OMEGA INVEST OÜ hagi E. K. vastu rahuldatama osas, milles

OMEGA INVEST OÜ palub mõista E. K. välja OMEGA INVEST OÜ kasuks

põhivõla suuremas ulatuses kui 323,57 eurot, intressi 83,96 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 79,58 eurot ja sissenõudmiskulude 35 eurot.

4. Menetluskulud jätta 59% ulatuses OMEGA INVEST OÜ kanda ja 41%

ulatuses E. K. kanda.

5. Määrata OMEGA INVEST OÜ põhjendatud menetluskulude suuruseks 445

eurot.

6. Mõista E. K. välja OMEGA INVEST OÜ kasuks menetluskulud 41% ulatuses,

s.o 182,45 eurot.

E. K. peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 182,45 eurot tasuma

viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Asja arutati lihtmenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

Tuginedes TsMS § 442 lg-le 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 10.02.2023 määrusega anti nõue E. K. vastu üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 16.03.2023 hagiavalduse (02.05.2023

hagiavalduse täienduse) E. K. (kostja) vastu võla nõudes. Hagiavalduses palub hageja

mõista hageja kasuks kostjalt välja võlgnevus summas 789,58 eurot, sh põhinõue

591,04 eurot, intress 83,96 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 79,58 eurot ja

sissenõudmiskulud 35 eurot. Samuti palub hageja mõista hageja menetluskulud välja

kostjalt.

3. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue TF Bank AB (publ) Eesti filiaal (edaspidi

laenu/krediidiandja) ja kostja vahel 17.09.2020 sõlmitud krediidikontolepingust nr

707037415, mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 2000 eurot. Lepingu

sõlmimisel liitus kostja Hansakontoga, mille partneriks on TF Bank AB (publ) Eesti

filiaal. Konto abil sai kostja soetada kaupa hansapost.ee kodulehel. Lepingu kehtivuse

ajal tegi kostja oste kokku summas 1267,66 eurot.

Kostja kohustus tasuma laenuandjale osamakseid, mille suurus on 5% viimase tehingu

järgsest kasutusele võetud krediidilimiidist. Kostja pidi tasuma osamakse arvel esitatud

suuruses hiljemalt vastava osamakse tasumise tähtpäeval (vt. lepingu punktid 3.1. ja

3.2.). Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, siis

tulenevalt laenulepingu tingimuse punktist 5.6.2. oli TF Bank AB (publ) Eesti filiaalil

õigus laenuleping üles öelda ning nõuda kogu võlasumma tasumist, kui klient on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja

krediidiandja on edutult andnud vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puuduva

summa tasumiseks. Kostja jättis täielikult tasumata maikuu osamakse summas 39,45

eurot, juunikuu osamakse summas 39,45 eurot, juulikuu osamakse summas 39,45 eurot

ning augustikuu osamakse summas 39,45 eurot. Laenuandja saatis kostjale korduvalt

meeldetuletuskirju ning hoiatas 08.08.2022 kostjat võimaliku lepingu ülesütlemisest

ning pakkus võimalust läbirääkimisteks ja olukorra reguleerimiseks. Kuivõrd pärast

hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ei tasunud, ütles laenuandja kostjaga

sõlmitud lepingu üles 23.08.2022 ning nõudis kogu võlgnevuse tasumist. Laenuandja

edastas 14.02.2023 kostjale teavituse selle kohta, et laenuandja on oma nõude kostja

vastu loovutanud OMEGA INVEST OÜ-le.

Hagejal on vastavalt laenulepingu tingimustele õigus nõuda tasumata intressi.

Intressimäär on lepingu järgi 25%. Kostja oli kohustatud tasuma intressi teatud

suuruses, mis tuleneb lepingu maksegraafikust. Hageja palub kostjalt välja nõuda

intressi perioodi 10.05.2022 (maksegraafiku 14. osamakse) kuni 23.08.2022 (lepingu

ülesütlemiseni summas 83,96 eurot.

Vastavalt laenulepingu tingimustele nõuab hageja viivist 24,15% aastas. Hageja

arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 24.08.2022 kuni

15.03.2023 summas 79,58 eurot.

Hageja on kohtuvälise menetluse käigus püüdnud korduvalt võtta kostjaga ühendust

kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale 12.09.2022 nõudekirja,

17.10.2022 hoiatuskirja, 25.10.2022 pretensiooni ja 18.11.2022 kohtueelse kirja.

Samuti on hagejal tekkinud täiendavad kulud, s.o päringud, võlamenetleja töö,

andmebaasi haldamine jne. Seetõttu juhindudes VÕS § 1132 lg-st 2 nõuab hageja

kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

4. Kostja esitas omapoolse vastuse 02.06.2023 e-kirjas, milles märkis, et 23 000 eurot

vähegi laenu maksis iga kuu 750 eurot vähemalt 6 aastat, peaks olema ammu makstud.

5. Kohus tegi 25.07.2023 kostjale selgituskirja, kus palus kohtule esitatud seisukohti

täpsustada, põhjendada ja tõendada. Kohtu selgituskiri on kostjale kätte toimetatud

17.08.2023. Kostja kohtule vastust esitanud ei ole.

6. 08.11.2023 määras kohus asja lahendamise kirjalikus lihtmenetluses ning andis

pooltele aja täiendavate selgituste, tõendite ja taotluste ning menetluskulude nimekirja

esitamiseks hiljemalt 01.12.2023. Samuti tähtaja vastaspoole esitatud osas seisukohaks

kuni 15.12.2023. Kohus märkis, et kui pool soovib suulist ärakuulamist, tuleb sellest

kohut teavitada hiljemalt 01.12.2023. Kohus märkis, et täpsustab lahendi avalikult

teatavakstegemise kuupäeva.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus, tutvunud asja materjalidega, samuti uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et

hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse

erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava

osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus

TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes

õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p-i 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral

kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust

ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas

menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse

asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega,

analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu

04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

otsuse edasikaebamiseks.

8. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

9. Asjas puudub vaidlus, et TF Bank AB (publ) Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 17.09.2020

krediidikontolepingu nr 707037415 (dtl 35-36).

10. Hagiavaldusest ja sõlmitud lepingust nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu

puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS §

402 lg 1).

11. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1

p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõude kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole hageja ees 17.09.2020 krediidilepingust

tulenevaid kõiki kohustusi täitnud. Kuigi kostja on avaldanud, et kõik peaks olema

tasutud, ei ole kostja ka kohtu selgitustest olenemata antud väidet täpsemalt sisustanud

ega tõendanud.

12. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas

tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi

2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.

novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise

põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on

hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule,

kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks

otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei

satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi

laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.

veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse

vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele

ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel

peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7

sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja

kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa

toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil

kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja

hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto

väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus

kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

13. Kohus selgitas 02.03.2023 ja 30.03.2023 määrustes hagejale vajadust tuua välja

asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel

järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt on

järelmaksulepingute puhul tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud

teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid automatiseeritud otsuseid ning

tulenevalt summa väiksusest ei rakenda kontoanalüüsi. Laekunud taotluse alusel

kontrollib pangasüsteem maksehäirete olemasolu, teeb päringuid välistesse ja enda

andmebaasidesse, tuvastamaks senist maksekäitumist. Laenuandja tuvastas, et kostjal

puudusid laenutaotluse esitamise päeva seisuga maksehäireid (s.o avalikes registrites

ei olnud ühtegi kehtivat maksehäiret). Lisaks tehti päring Eesti pensionikeskusesse

arvutamaks välja isiku sissetulek. Kostja maksevõime oli analüüsitud krediidivõtmise

aja seisuga ja oli tuvastatud, et ta on maksevõimeline, tal on piisav sissetulek ja

puuduvad mistahes maksehäired.

Riigikohus on 24. novembri 2023 lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete

finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus,

ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis

või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse

hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa

ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja

sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada,

eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime

hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis

(RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda

tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja

küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus

kohtuasjas nr 2-21-13098, p 21).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu

sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema

võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud.

Hageja esitatust ei nähtu, millise konkreetse teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist

omandas ning mida ja kuidas arvesse võttes on krediidiandja tuvastanud, et kostja oli

maksevõimeline. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks omandanud teabe

kostja varaliste kohustuste kohta, nt majapidamiskohustuste kohta. Kostja kohustusi ei

ole krediidiandja nõuetekohaselt kontrollinud. Hageja nimetatud andmekogude

kontrolli ei saa pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks

nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata (sh nii sissetulekute kui ka

igapäevaste kohustuste osas) või omandanud muu piisava teabe tarbija krediidivõime

hindamiseks.

14. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise

kohustuse

äralangemine.

Nimetatud

sättest

tulenevalt

loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema.

Kostja on võtnud kasutusele krediiti kokku (ehk teinud oste) summas 1267,66 eurot

(dtl 58, 60). Kostja on teostanud tagasimakseid kokku 944,09 eurot (dtl 62-63). Hageja

on märkinud, et krediidisumma katteks tasus kostja kokku 676,62 eurot ning kuivõrd

tulenevalt lepingu tingimustest pidi kostja tasuma ka intressi, siis osa kostja

tagasimaksetest läks intressi katteks. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu

sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid

tasusid ning kostja ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda, tuleb kõik maksed

arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 323,57

eurot (1267,66 – 944,09). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 323,57 eurot. Hageja nõude intressi

väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata.

15. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingus kokku lepitud määras, s.o 24,15% aastas,

0,0671% päevas ning summas 79,58 eurot perioodi 24.08.2022 kuni 15.03.2023 eest.

VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivist on vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale

on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete

tegemisega viivitusse (Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas

nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut

teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Eelnevast tulenevalt

tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue jätta rahuldamata.

16. Kohtu hinnangul tuleb VÕS § 4034 lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla

sissenõudmiskulusid. Ka hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega

rahuldamata.

17. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 323,57 eurot, mis muutub

sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

Kohus märgib, et hagiga taotleti kokku välja mõista kostjalt 789,58 eurot, s.o

põhivõlgnevus 591,04 eurot, intress 83,96 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ning

sissenõutavaks muutunud viivis 79,58 eurot.

Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja aga 323,57 eurot. Seega rahuldas kohus

hageja nõuetest ligi 41%.

19. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 59% ulatuses hageja kanda ning 41%

ulatuses kostja kanda.

20. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Seega kostjal eelduslikult

hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt

tasutud riigilõivu 245 euro ja õigusabikulu 200 euro väljamõistmiseks.

21. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 245 eurot,

mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 124 lg-ga 1.

Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 245 eurot

saab pidada põhjendatud menetluskuluks.

22. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb kohtul menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestada mh ka

kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohus märgib, et

Riigikohus on leidnud 14.04.2021 lahendis tsiviilasjas nr 2-19-10324, et eelkõige on

seadusandja ülesanne tagada menetlusosalisele hüvitavate esindajakulude suuruse

mõistlik tasakaal tsiviilkohtumenetluses taotletava hüve väärtusega.

Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema

vaidlusega, samuti arvestab kohus sellega, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses

kohtuistungit pidamata.

Esindaja tunnitasu 100 eurot on põhjendatud ja vajalik ega ületa keskmist sarnase

õigusteenuse

eest

makstavat

tasu.

Kohtu

hinnangul,

arvestades

hageja

menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust, on vajalik ja

põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu seoses kohtumenetlusega 2 tundi. Kohus

loeb põhjendatuks hageja esindaja tunnitasu suuruse 200 eurot (ilma käibemaksuta).

Seega

määrab

kohus

hageja

lepingulise

esindaja

kostjalt

väljamõistevaks

õigusabikuluks 200 eurot.

23. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 445 eurot, millest kostja kanda jääb

41% ehk 182,45 eurot.

Hageja kantud menetluskulud summas 262,55 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata.

Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

24. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Margit Jäätma