2-17-6713/183 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati

Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. jaanuar 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-6713

Kohtuasi

G.R., M.R. ja C.R. hagi I.R. vastu elatise

väljamõistmiseks

G.R. ja M.R. hagi T.K. vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. mai 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

I.R. apellatsioonkaebus

G.R. ja M.R. ühine apellatsioonkaebus

G.R., M.R. ja C.R. ühine vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

I.R. apellatsioonkaebus G.R. vastu 2115 eurot

I.R. apellatsioonkaebus M.R. vastu 2115 eurot

I.R. apellatsioonkaebus C.R. vastu 2115 eurot

G.R. apellatsioonkaebus T.K. vastu 2628 eurot

M.R. apellatsioonkaebus T.K. vastu 2628 eurot

Vastuapellatsioonkaebus 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja G.R. (isikukood XXX)

Hageja M.R. (isikukood XXX)

Hageja C.R. (isikukood XXX)

Hagejate G.R., M.R. ja C.R. seaduslik esindaja hagis I.R.

vastu T.K., lepinguline esindaja Reimo Mets

Hagejate G.R. ja M.R. seaduslik esindaja hagis T.K. vastu

I.R.

Kostja I.R. (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Erki Siht

Kostja T.K. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Reimo

Mets

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 12. detsembri 2023. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.K. 28. detsembril 2023 esitatud asjaoludega arvestamata ja tõend (Pärnu

Maakohtu 22. detsembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-23-17700) asja juurde

võtmata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 31. mai 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6713 osas,

milles maakohus osaliselt rahuldas G.R., M.R. ja C.R. hagi I.R. vastu elatise

saamiseks ning jättis rahuldamata G.R. hagi T.K. vastu 16. detsembri 2019 kuni

11. septembri 2022 eest elatise saamiseks ja M.R. hagi T.K. vastu 2. detsembri

2019 kuni 27. novembri 2020 eest elatise saamiseks, samuti osaliselt

menetluskulude jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

3.1.

Jätta G.R., M.R. ja C.R. hagi I.R. vastu elatise saamiseks rahuldamata, kuid

M.R. ja C.R. puhul määrata alates 1. jaanuarist 2024 ette kindlaks

elatissumma suuruse arvutamise alused.

3.2.

Rahuldada G.R. ja M.R. hagi T.K. vastu osaliselt.

3.3.

Mõista T.K.-lt G.R. kasuks välja 16. detsembri 2019 kuni 11. septembri 2022

eest elatis 8847,10 eurot.

3.4.

Mõista T.K.-lt M.R. kasuks välja 2. detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020

eest elatis 3395,59 eurot.

3.5.

Määrata alates 1. jaanuarist 2024 ette kindlaks M.R. ja C.R. hagis I.R. vastu

elatissumma suuruse arvutamise alused, arvestades kummagi lapse puhul

elatise ettemaksuga 2081,73 eurot:

3.5.1.

Mõista I.R.-lt C.R. kasuks kuni M.R. täisealiseks saamiseni (26. oktoobrini

2028) välja igakuine elatis 86,77 eurot (249,78 eurot (baassumma) + 50,55

eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50%

lapsetoetusest) - 173,56 eurot (s.o 10 päeva kuus isa juures), mis muutub iga

aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2024), lähtudes baassumma

indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse §

101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3

esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele

järgnevast kuust.

3.5.2.

Mõista I. R.-lt C.R. kasuks kuni C.R. täisealiseks saamiseni (20. jaanuarini

2031) välja igakuine elatis 73,75 eurot (249,78 eurot (baassumma) + 50,55

eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50%

lapsetoetusest) - 173,56 eurot (s.o 10 päeva kuus isa juures) - 13,02 eurot

(15% vähendatud määr), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1.

aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse

(kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest

alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

3.5.3.

Menetluskulud jätta G.R., M.R. ja C.R. hagis I.R. vastu T.K. kanda ja I.R.

menetluskulud tema enda kanda ning G.R. ja M.R. hagis T.K. vastu poolte

endi kanda.

4. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus mõistis T.K.-lt G.R. kasuks

välja elatise alates 12. septembrist 2022 (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 10).

5. Rahuldada I.R. apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Rahuldada G.R. ja M.R. apellatsioonkaebus osaliselt.

7. Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

8.1. Jätta G.R., M.R. ja C.R. hagi I.R. vastu alates 1. aprillist 2018 elatise

saamiseks rahuldamata, kuid M.R. ja C.R. puhul määrata alates 1.

jaanuarist 2024 ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused.

8.2. Rahuldada G.R. ja M.R. hagi T.K. vastu elatise saamiseks osaliselt.

8.3. Mõista T.K.-lt G.R. kasuks välja 16. detsembri 2019 kuni 11. septembri 2022

eest elatis 8847,10 eurot.

8.4. Mõista T.K.-lt M.R. kasuks välja 2. detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020

eest elatis 3395,59 eurot.

8.5. Mõista T.K.-lt G.R. kasuks alates 12. septembrist 2022 kuni G.R. täisealiseks

saamiseni (20. detsember 2026) välja igakuine elatis 225,64 eurot (209,20

eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast) - 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta 1.

aprillil (esimest korda 1. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest

ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4

ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause)

suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust.

8.6. Määrata alates 1. jaanuarist 2024 ette kindlaks M.R. ja C.R. hagis I.R. vastu

elatissumma suuruse arvutamise alused, arvestades kummagi lapse puhul

elatise ettemaksuga 2081,73 eurot:

8.6.1. Mõista I.R. C.R. kasuks kuni M.R. täisealiseks saamiseni (26. oktoobrini

2028) välja igakuine elatis 86,77 eurot (249,78 eurot (baassumma) + 50,55

eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50%

lapsetoetusest) - 173,56 eurot (s.o 10 päeva kuus isa juures), mis muutub

iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2024), lähtudes baassumma

indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse

§ 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg

3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse

muutumisele järgnevast kuust.

8.6.2. Mõista I. R. C.R. kasuks kuni C.R. täisealiseks saamiseni (20. jaanuarini

2031) välja igakuine elatis 73,75 eurot (249,78 eurot (baassumma) + 50,55

eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50%

lapsetoetusest) - 173,56 eurot (s.o 10 päeva kuus isa juures), - 13,02 eurot

(15% vähendatud määr), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1.

aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning

lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause)

suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust.

8.6.3. I.R.-il tuleb pärast käesoleva resolutsiooni punktis 8.6 nimetatud

ettemaksu ammendumist elatis tasuda T.K. arvelduskontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks kuupäevaks.

8.6.4. T.K.-l

tuleb

elatis

tasuda

I.R.

arvelduskontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks kuupäevaks.

9. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud G.R., M.R. ja C.R. hagis I.R. vastu

T.K. kanda ja I.R. menetluskulud tema enda kanda ning G.R. ja M.R. hagis T.K.

vastu poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi I aluseks olevad asjaolud ning G.R., M.R. ja C.R. nõue I.R. vastu

1. G.R. (hageja I hagis I, laps I), M.R. (hageja II hagis I, laps II) ja C.R. (hageja III hagis I,

laps III) (koos hagejad või lapsed) esitasid 27. aprillil 2017 Harju Maakohtule I.R. (kostja

hagis I, isa) vastu hagi elatise välja mõistmiseks. Menetluskulud palusid hagejad jätta isa

kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt elavad lapsed alates 2017. a märtsi keskpaigast oma ema juures.

Isa ei ole ülalpidamiskohustust laste suhtes kohaselt täitnud. Hagejate hinnangul tuleb elatise

väljamõistmisel lähtuda tsiviilasjas nr 2-17-7190 kehtestatud suhtluskorra regulatsioonist.

Nimelt tegi Harju Maakohus 29. juunil 2018 määruse, millega määras kindlaks isa ja laste

suhtluskorra. Viidatud määrus jõustus 8. jaanuaril 2019. Samas asjas tehtud maakohtu 15.

jaanuari 2020. a määrusega peatas kohus menetluse ajaks isa suhtlusõiguse laste suhtes.

Seejuures ei muutnud viidatud määruse vaidlustamine seda kehtetuks ning 15. jaanuarist 2020

kuni 25. maini 2020 tuleb lähtuda asjaolust, et laste isal ei olnud suhtlusõigust lastega.

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2020. a määruse kohaselt peaksid lapsed ühes kuus

keskmiselt veetma ema juures 21 päeva ja isa juures kümme päeva, erinev kord on suvel, mil

veedetakse ühe vanema juures 14 päeva. Viidatud ringkonnakohtu määrus jõustus küll 12.

septembril 2022, kuid selles määratud suhtluskord rakendub alles seejärel, kui Tallinna

Perekeskuses on kokkusaamiste korraldamine ammendunud (määruse p 13.7.2). Kuna

kohtumised ei ole ammendunud, siis tuli isal alates 27. aprillist 2017 (s.o hagi esitamisest)

kuni 19. septembrini 2022 (s.o ringkonnakohtu määruse jõustumiseni) tasuda lastele

miinimumelatist. Seejuures ei ole lastel vahelduvat elukohta.

1.2. Kuna lapsed on isa vastu esitanud miinimumelatise nõude, ei pea laste igakuiseid

ülalpidamiskulusid tõendama. Isa võlgnevus laste ees on 31. oktoobri 2022. a seisuga 24

799,36 eurot (51 776,36 eurot, millest tuleb maha lahutada hagi tagamise määruse alusel

tasutud elatis 26 977 eurot).

1.3. Isa ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et ta ei ole suuteline tasuma

miinimumelatist. Vastupidi, isa majanduslik seis on tunduvalt parem kui laste ema oma.

Samuti ei ole isa tõendanud, et laste vajadused on tegelikult väiksemad kui miinimumelatis.

Laste ema ei saa alates 12. septembrist 2022 enam lasterikka pere toetust ega lapsetoetust

lapse I osas.

1.4. Laps I palus isalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021

kokku 15 159,33 eurot, alates 1. jaanuarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 kokku 640,32 eurot

ning alates 1. aprillist 2022 kuni 12. septembrini 2022 kokku 1669,83 eurot. Laps II palus isalt

välja mõista elatise alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 kokku 15 159,33 eurot,

alates 1. jaanuarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 kokku 640,32 eurot ning alates 1. aprillist

2022 kuni lapse II täisealiseks saamiseni 225,64 eurot kuus. Laps III palus isalt välja mõista

elatise alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 kokku 15 159,33 eurot, alates 1.

jaanuarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 kokku 640,32 eurot ning alates 1. aprillist 2022 kuni

lapse III täisealiseks saamiseni 225,64 eurot kuus.

I.R. vastuväited

2. I.R. (isa) palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate ema kanda.

2.1. Isa ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud, mistõttu puudub alus elatise väljamõistmiseks.

Vanemad leppisid 8. juulil 2014 kokku, et lapsed viibivad 7-päevaste ajavahemike kaupa

kordamööda ema ja isaga ning vanemad kannavad lastega seotud kulutused võrdselt.

Vastavalt 29. juuni 2018. a määrusele viibivad lapsed keskmiselt 42% aastast isaga, mil ta

annab neile ülalpidamist vahetult. Seejuures on isa täitnud ülalpidamiskohustust ka

vabatahtlikult. Laps I elab isaga alates 16. detsembrist 2019.

2.2. Isa on 2. maist 2017 kuni 31. maini 2017 kandnud lastega seotud kulusid kokku 898,52

eurot. Alates 2. maist 2017 kannab isa igakuiselt laste ülalpidamisega seonduvaid kulutusi

1073,52 eurot, koos hagi tagamise määruse alusel väljamõistetud elatisega kokku 1778,52

eurot. Isa hinnangul ei saa laste põhjendatud vajadused ületada ühes kuus 270 eurot. Seejuures

tuleb arvestada laste emale makstavaid peretoetusi ja ka mastaabisäästu. Ka ei ole laste kulude

kohta esitatud ühtegi tõendit. Kuna lapsed elasid kuni 2. detsembrini 2019 vanemate juures

vaheldumisi, mil isa andis lastele ülalpidamist vabatahtlikult, saab isa tasutud elatist

kogusummas 26 977 eurot arvestada osaliselt ettemaksuna tulevaste perioodide katteks.

Hagi II aluseks olevad asjaolud ning G.R. ja M.R. nõue T.K. vastu

3. G.R. (hageja I hagis II, laps I) ja M.R. (hageja II hagis II, laps II) esitasid 24. detsembril

2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T.K. (kostja hagis II, ema) vastu

540 euro elatise saamiseks. Seoses kostja ema vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja

nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Lapsed I ja II esitasid 12. veebruaril 2020 (täpsustatud 24. märtsil 2020) ema vastu hagi

elatise väljamõistmiseks. Harju Maakohus võttis 2. aprilli 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-

19-139515 hagi menetlusse ja liitis tsiviilasjad nr 2-17-6713 ja nr 2-19-139515 ühte

menetlusse ning luges tsiviilasja numbriks 2-17-6713.

3.1. Hagiavalduse kohaselt elas laps II 2. detsembrist 2019 kuni 27. novembrini 2020 isa

juures. Ema lapsele II elatist ei tasunud. Laps I elab alates 16. detsembrist 2019 isa juures,

kuid ema lapsele I elatist ei tasu.

3.2. Lapsed I ja II nõuavad elatise tasumist miinimummääras. Arvestades, et 16. detsembrist

2019 kuni 27. novembrini 2020 elasid mõlemad lapsed isaga, saab nimetatud ajavahemiku

puhul lapse I elatisnõude väljamõistmisel arvestada mastaabisäästuga 15% ulatuses.

Arvestades, et lapsed I ja II elasid isaga juba 2019. a detsembrikuus, on laste isa 30.

novembril 2019 tasunud mõlema lapse eest alusetult 270 eurot.

3.3. Laps I palub emalt välja mõista elatisvõlgnevuse 16. detsembri 2019 kuni 31. oktoobri

2022 eest kokku 9734,81 eurot ning alates 1. novembrist 2022 kuni lapse I täisealiseks

saamiseni elatise 285,64 eurot kuus. Laps II palub emalt välja mõista elatisvõlgnevuse 2.

detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020 eest kokku 3714,10 eurot.

T.K. vastuväited

4. T.K. (ema) palus jätta hagi rahuldamata.

4.1. Kuna hagi esitamise ajaks tuleb lugeda maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aeg

24. detsember 2019, on hagi esitatud ennatlikult. Lapsel I puudus hagi esitamise õigus ema

vastu kuni tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lõpplahendi jõustumiseni 12. septembril 2022,

kuna isal puudus lapse I suhtes viibimiskoha ainuotsustusõigus. Küll aga tuleb arvestada

tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud suhtluskorra määrust, mille kohaselt viibib laps I enamus ajast

ema juures. Asjaolu, et laste isa kindlaksmääratud suhtluskorda jätkuvalt rikub, ei anna talle

alust elatise nõude esitamiseks. Isal puudub õigus nõuda ka lapse II eest elatise tasumist, kuna

ta on ka lapse II osas rikkunud suhtluskorda.

4.2. Lapse I elatise nõude osas tuleb arvestada lapsetoetust. Alates 12. septembrist 2022 ei saa

ema enam lasterikka pere toetust ja lapse I lapsetoetus laekub isale. Seejuures ei vaja laste isa

üleüldse elatise saamist, sest ta on heal majanduslikul järjel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 31. mai 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt laste I–III

hagi kostja isa vastu. Maakohus mõistis isalt lapse I kasuks välja elatise 7673,54 eurot

ajavahemiku 20. märts 2020 kuni 11. september 2022 eest. Maakohus mõistis isalt lapse II

kasuks välja elatise 5583,96 eurot ajavahemiku 14. juuli 2020 kuni 11. september 2022 eest

ning alates 12. septembrist 2022 igakuise elatise 225,64 eurot, kuid mitte alla

perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 sätestatud määra, kuni lapse II täisealiseks saamiseni.

Maakohus mõistis isalt lapse III kasuks välja elatise 5441,69 eurot ajavahemiku 14. juuli 2020

kuni 11. september 2022 eest ning alates 12. septembrist 2022 igakuise elatise 191,79 eurot,

kuid mitte alla PKS §-s 101 sätestatud määra, kuni lapse III täisealiseks saamiseni. Maakohus

rahuldas osaliselt ka lapse I hagi ema vastu ning mõistis emalt lapse I kasuks välja igakuise

elatise alates 12. septembrist 2022 summas 225,64 eurot, kuid mitte alla PKS §-s 101

sätestatud määra, kuni lapse I täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis lapse II hagi ema vastu

rahuldamata. Maakohus määras, et elatist indekseeritakse iga aasta 1. aprillil. Menetluskulud

jättis maakohus poolte endi kanda.

5.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et lapse III elukoht on

ema juures, lapse II elukoht on käesoleval ajal samuti ema juures, kuid laps II elas 2.

detsembrist 2019 kuni 27. novembrini 2020 isa juures ning laps I elas kuni 15. detsember

2019 ema juures ning alates 16. detsembrist 2019 isa juures. Maakohus märkis, et poolte

vahel on vaidlus selle üle, kas elatise väljamõistmisel tuleks lähtuda tsiviilasjas nr 2-17-7190

kindlaksmääratud suhtluskorrast või laste tegelikust viibimiskohast.

5.2. Maakohus asus seisukohale, et elatise väljamõistmisel tuleb võtta aluseks tsiviilasjas nr 2-

17-7190 tehtud lahendid, sh esialgse õiguskaitse korras (EÕK) määratud ajutise suhtluskorra

lahendid, mis kuulusid viivitamatule täitmisele. Maakohus märkis, et kohus ei saa lähtuda

elatise väljamõistmisel faktilisest olukorrast ja nõustuda kohtulahendite mittetäitmisega, vaid

peab lähtuma õiguslikust olukorrast. Maakohus tuvastas, et 8. jaanuarist 2019 kuni 14.

jaanuarini 2020 oli laste osas antud ainuhooldusõigus viibimiskoha määramise osas emale

ning kohaldus Harju Maakohtu 29. juuni 2018. a määrusega kindlaksmääratud suhtluskord,

mille kohaselt veedavad lapsed isaga aasta lõikes keskmiselt kümme päeva, s.o 33%. 15.

jaanuarist 2020 kuni 26. märtsini 2020 viibisid lapsed Harju Maakohtu 15. jaanuari 2020. a

määruse alusel ema juures ning suhtlust isaga ei toimunud. 27. märtsist 2020 kuni 28. märtsini

2021 rakendus uuesti Harju Maakohtu 29. juuni 2018. a määrusega kindlaksmääratud kord

ning laste ainuhooldusõigus viibimiskoha määramise osas kuulus emale ja suhtluskorra alusel

viibisid lapsed isaga keskmiselt kümme päeva kuus. 29. märtsist 2021 kuni 11. septembrini

2022 oli laste elukoht jätkuvalt ema juures ning rakendus 29. märtsi 2021. a esialgse

õiguskaitse kohaldamise määrusega kindlaksmääratud suhtluskord, mille kohaselt toimusid

laste kohtumised vanematega Tallinna Perekeskuses. Kuna kohtumiste sagedus ei olnud

kindlaks määratud, tuleb lähtuda Harju Maakohtu 29. juuni 2018. a määrusest, mille alusel oli

laste elukoht ema juures ja suhtlust isaga Tallinna Perekeskuses ei saa elatise väljamõistmisel

nimetatud perioodil arvestada. Alates 12. septembrist 2022 tuleb lähtuda Tallinna

Ringkonnakohtu 16. veebruari 2022. a määrusest, mis jõustus 12. septembril 2022 ning mille

alusel laps I elab isa juures ning lapsed II ja III elavad ema juures.

5.3. Maakohus asus seisukohale, et põhjendatud on isalt välja mõista igakuine elatis lapse I

kasuks 1. aprillist 2018 kuni 11. septembrini 2022 ning laste II ja III kasuks alates 1. aprillist

2018 kuni laste II ja III täisealiseks saamiseni. Emalt on põhjendatud välja mõista igakuine

elatis lapse I kasuks alates 12. septembrist 2022 kuni lapse I täisealiseks saamiseni. Esile ei

ole toodud asjaolusid, et vanemad ei suuda anda lastele elatist miinimummääras ega teenida

täiendavat sissetulekut. Samuti ei tugine kumbki vanem asjaolule, et tal oleks lisaks hagejatele

ülalpidamisel teisi alaealisi lapsi. Ka ei olnud lastel vahelduvat elukohta, mis annaks aluse

elatise vähendamiseks. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka elatise vähendamine alla

miinimummäära vahetu ülalpidamise või vabatahtliku elatise tasumise tõttu lahuselava

vanema poolt.

5.4. Maakohus tuvastas, et 1. jaanuarist 2022 kuni 11. septembrini 2022 sai laste vajadused

rahuldada lapsetoetuse ning lasterikka pere toetuse arvel, mida tuleb arvestada elatise isalt

väljamõistmisel. Alates 12. septembrist 2022 ei saanud kumbki vanem enam lasterikka pere

toetust ning elatise väljamõistmisel isalt laste II ja III kasuks ning emalt lapse I kasuks saab

arvestada vaid lapsetoetust. Samuti saab alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva miinimumelatise

süsteemi alusel arvestada mastaabisäästu, mistõttu tuleb elatise väljamõistmisel perioodidel,

mil lapsed elasid koos, vähendada teise ja kolmanda lapse puhul elatise summat 15% esimese

lapse elatise summaga võrreldes. Maakohus pidas põhjendatuks laste elatise hagis isa vastu

arvestada mastaabisäästu ka varasema perioodi osas. Kuna väljamõistetav elatis ei ületa

seadusest tulenevat miinimummäära, ei andnud maakohus hinnangut vanemate

majanduslikule olukorrale.

5.5. Ema vastu esitatud tagasiulatuva elatise nõude osas märkis maakohus, et elatise

väljamõistmisel tuleb lähtuda kindlaksmääratud suhtluskorrast, mistõttu ei ole tagasiulatuva

elatise nõude rahuldamine põhjendatud. Lapsed I ja II elasid Harju Maakohtu 29. juuni 2018.

a määruse alusel hagi esitamisele eelnenud perioodil ema juures.

5.6. Maakohus märkis, et isa lastele elatise tasumise kohustusest tuleb maha arvestada juba

tasutud elatis. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kohtumenetluse ajal on isa tasunud

hagejatele kokku elatist 26 977 eurot. Kuna 27. aprillist 2017 kuni 31. märtsini 2018 osas on

menetlus lõpetatud, kuid konto väljavõttest nähtuvalt on isa poolt tasutud elatisest

kogusummas 26 977 eurot viidatud perioodil tasutud 8205 eurot, tuleb arvestada ettemaksuna

isa tasutud elatiseks 18 772 eurot.

Kostja I.R. apellatsioonkaebus

6. Isa esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus

hagi tema vastu rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

palus isa jätta laste ema kanda. Alternatiivselt palus isa saata asi maakohtule uueks

lahendamiseks.

6.1. Maakohus on vääralt leidnud, et 29. juuni 2018. a määruse kohaselt ei olnud lastel

vahelduvat elukohta. Viidatud määruse järgi on keskmine aeg, mil lapsed viibivad isaga, aasta

lõikes 42%. Maakohus ei arvestanud aja hindamisel koolivaheaegasid, sünnipäevi ega

isadepäeva. Seejuures on maakohus ise nõustunud, et vähemalt 40% ajast viibisid lapsed

isaga. Seega puudub igasugune alus alates 2017. a ja ka hiljem pärast 29. juuni 2018. a

määrust isalt elatise välja mõistmiseks. Kuna isa ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud, ei ole

hagi rahuldamise eeldused täidetud.

6.2. Maakohus on põhjendamatult jätnud laste vajadused hindamata. Isa leiab, et maakohus

oleks pidanud laste põhjendatud ja vajalike kulutuste hindamisel lähtuma Tartu Ülikooli

Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) uuringust. Ka on maakohus jätnud

tähelepanuta asjaolu, et ema on menetluses esitanud laste kulude all enda isiklikke arveid ning

ajal, mil lapsed on elanud isaga, kasutanud lapsetoetusi enda kulude kandmiseks.

6.3. Maakohus on jätnud arvestamata, et isegi siis, kui vahelduv elukoht puudub, tuleb elatise

väljamõistmisel arvestada vahetut ülalpidamist. Nii on maakohus mõistnud isalt välja elatise

sama aja eest, kus isa pidi nii faktiliselt kui ka suhtluskorra määruse kohaselt andma lastele

ülalpidamist vahetult. Samuti eksis maakohus, kui leidis, et isa on võtnud omaks nii elatise

suuruse kui kohustuse tasuda elatist rahas.

6.4. Isa hinnangul on maakohus alusetult mõistnud temalt välja lapse I osas elatise alates 16.

detsembrist 2019 ning lapse II osas elatise 2. detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020 eest.

Pooled ei vaidle selle üle, et alates 16. detsembrist 2019 elab laps I isa juures. PKS § 120 lg 4

mõttest tuleneb, et elatise üle peetavas vaidluses esindab last ainult see vanem, kes last

kasvatab ehk temaga igapäevaselt koos elab. Seega tulnuks maakohtul jätta lapse I nimel

esitatud hagi läbi vaatamata. Ka on maakohus jätnud arvestamata, et 2. detsembrist 2019 kuni

27. novembrini 2020 elas laps II isaga. Maakohus on vääralt leidnud, et tulenevalt

kohtupraktikast ei saa tegelikku olukorda ülalpidamiskohustuse täitmisel arvestada. Praegusel

juhul on tegemist olukorraga, kus vaatamata suhtluskorda reguleerivatest kohtulahenditest, on

lapsed soovinud elada isa juures. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest tuleneks,

et lapsed viibisid isa juures õigusvastaselt.

Hagejate G.R. ja M.R. apellatsioonkaebus

7. Lapsed I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas,

milles kohus jättis osaliselt rahuldamata laste I ja II hagi ema vastu, ning teha uus otsus,

millega mõista emalt lapse I kasuks välja elatisvõlgnevus 9366,27 eurot 16. detsembri 2019

kuni 12. septembri 2022 eest ja lapse II kasuks elatisvõlgnevus 3714,10 eurot 2. detsembri

2019 kuni 27. novembri 2020 eest, ning jätta menetluskulud ema kanda.

7.1. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks, et lapsed I

ja II viibisid isa juures õigusvastaselt. Kuigi maakohus viitab vaidlustatud otsuses korduvalt

tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrustele, ei tulene Harju Maakohtu 30. aprilli 2021. a

määrusest ega ka Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2022. a määrusest, et lapsed I ja II

viibisid isa juures õigusvastaselt või nagu oleks isa õigusvastaselt suhtluskorra määrusi

rikkunud. Seevastu viidatud ringkonnakohtu määrus tõendab, et lapsed keeldusid ema juurde

minemast põhjusel, et ema on vägivaldne.

7.2. Ka on maakohus vääralt leidnud, et tulenevalt kohtupraktikast (RKTKo 12.05.2021, 2-18-

6491/96) ei saa tegelikku olukorda ülalpidamiskohustuse täitmisel arvestada. Riigikohus on

leidnud, et olemasolev suhtluskorra lahend ei pruugi alati välistada elatise välja mõistmist.

Praegusel juhul ongi lapsed I ja II hoolimata kindlaksmääratud suhtluskorrast põgenenud ema

juurest isa juurde. Seejuures tuleb elatise suurus kindlaks määrata iga üksikjuhtumi

asjaoludest lähtudes, mistõttu ei saa ainult suhtluskorra määrus olla aluseks otsustamaks, kas

ja mis ulatuses peab vanem elatist tasuma.

7.3. Maakohus on rikkunud laste huvide kaitse põhimõtet. Vaidlustatud otsusest tulenevalt ei

pea laste ema lastele I ja II elatist tasuma aja eest, mil nad tegelikult elasid isa juures. Samuti

sai laste ema jätta endale peretoetused, mis on mõeldud lastele. Selline olukord on vastuolus

hea usu põhimõttega.

7.4. Ka on maakohus vaidlustatud otsuses tuginenud erinevatele tsiviilasjas nr 2-17-7190

tehtud määrustele, mida asja materjalide hulgas ei ole. Seejuures ei ole maakohus teinud

määrust, mille kohaselt tuleks kogu tsiviilasja nr 2-17-7190 toimik võtta praeguse tsiviilasja

juurde.

Poolte seisukohad

8. Hagejad paluvad jätta isa apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda.

9. Ema palub jätta laste I ja II apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda.

Hagejate G.R., M.R. ja C.R. vastuapellatsioonkaebus

10. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas, ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud isa kanda.

Samuti vaidlustab laste ema maakohtu põhjenduse tema vastu esitatud hagi ennatlikkuse osas.

10.1. Maakohus leidis vääralt, et ema vastu esitatud hagi ei olnud esitatud ennatlikult.

Maakohus viitas vaidlustatud otsuses Riigikohtu lahendile, mis on tehtud 1,5 aastat pärast

hagi menetlusse võtmist. Seega oleks maakohus pidanud ema vastu esitatud hagi jätma

menetlusse võtmata.

10.2. Ka oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud TsMS § 164 lg 12 alusel isa kanda,

sest isa on oma tegevusega kohtuvaidlused põhjustanud. Maakohus on rikkunud otsuse

põhjendamiskohustust, sest vaidlustatud otsusest ei nähtu maakohtu põhjendusi

menetluskulude jaotuse kohta. Kuna kohtute õiguseks on seaduse tõlgendus, tuleks

ringkonnakohtul tõlgendada, mis on seadusandja tahe ja millist tõlgendust tuleb omistada

TsMS § 164 lg 12 mõttele. Kui tegemist on sisutu ja tühja menetlusliku regulatsiooni

andmisega, siis ei ole selline õigusnorm põhiseadusega kooskõlas ning alustada tuleks

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Vastustaja seisukoht

11. Isa vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see läbi vaatamata või

rahuldamata. Menetluskulud palub isa jätta ema.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja

menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles

maakohus rahuldas laste hagi isa vastu elatise saamiseks ning jättis rahuldamata lapse I hagi

ema vastu 16. detsembri 2019 kuni 11. septembri 2022 eest elatise saamiseks ja lapse II hagi

ema vastu 2. detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020 eest elatise saamiseks, samuti osaliselt

menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega: jätab laste

hagi isa vastu elatise saamiseks rahuldamata, kuid lapse II ja lapse III puhul määrab alates 1.

jaanuarist 2024 ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused; rahuldab lapse I ja lapse

II hagi ema vastu elatise saamiseks osaliselt. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad laste

hagis isa vastu kummagi vanema kanda, ülejäänud osas poolte endi kanda. Isa

apellatsioonkaebus ning lapse I ja lapse II apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, laste

vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

13. Ema esindaja saatis 28. detsembril 2023 kohtule e-kirja koos Pärnu Maakohtu 22.

detsembri 2023. a määrusega tsiviilasjas nr 2-23-17700. Ema arvates on ebaõiglane, absurdne

ja vasturääkiv, et isa saab lapse I nimel esitada ema vastu elatise nõude olukorras, kus isa

suhtes menetletakse täielikult hooldusõiguse äravõtmist. Ema arvates oleks õiglane jätta lapse

I hagi ema vastu läbi vaatamata või menetlus peatada.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks uue asjaolu ja tõendi osas vastaspoolelt seisukoha küsimist.

Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (PKS § 96 lg 1 teine lause).

Ringkonnakohus jätab asjaoluga arvestamata ja tõendi asja juurde võtmata (TsMS § 238 lg 1).

Asja materjalidest nähtuvalt panevad mõlemad vanemad oma õigusi laste suhtes kohtu kaudu

maksma (hooldusõigus ja suhtluskord), kuid tuleb arvestada, et vanemal on lapse suhtes ka

kohustused, sh kohustus anda ülalpidamist. Praegusel juhul on vanemad seadnud oma õigused

ja huvid laste omadest ettepoole. Lapse I hagis ema vastu menetluse peatamise ega hagi läbi

vaatamata jätmise aluseid ei esine.

14. Praeguses asjas on ühte menetlusse liidetud kaks hagi: lapse I, lapse II ja lapse III hagi isa

vastu elatise saamiseks ning lapse I ja lapse II hagi ema vastu elatise saamiseks. Maakohtu

otsuse on vaidlustanud isa tema vastu esitatud laste hagis kui ka lapsed I ja II ema vastu

esitatud hagis. Ema ei ole maakohtu otsust elatise väljamõistmise osas vaidlustanud, mistõttu

ringkonnakohus ei kontrolli TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust osas, millega maakohus

rahuldas lapse I hagi ema vastu PKS §-s 101 sätestatud määras elatise saamiseks alates 12.

septembrist 2022 kuni lapse I täisealiseks saamiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni p 10).

Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

15. Asjas ei vaielda selle üle, et vanematel on kolm ühist alaealist last. Laps II ja laps III

elasid maakohtu otsuse tegemise ajal emaga ning laps I isaga. Samuti ei ole vaidlust selle üle,

et laps II elas 2. detsembrist 2019 kuni 27. novembrini 2020 isaga ning laps I elas emaga kuni

15. detsembrini 2019 ning pärast seda asus elama isaga. Selline elukorraldus ei olnud

kooskõlas tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud kohtulahenditega, mille kohaselt pidid lapsed elama

emaga ning suhtluskord oli määratud isaga. See muutus 16. veebruaril 2022 tehtud

kohtulahendiga, mis jõustus 12. septembril 2022. Apellatsioonkaebuste kohaselt vaieldakse

praeguses asjas eelkõige selle üle, kas ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb lähtuda

kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast või tuleb juhinduda ennekõike sellest,

kumma vanema juures laps tegelikult elab. Maakohus leidis, et lähtuda tuleb Riigikohtu

praktikas väljendatud põhimõttest (12.05.2021, 2-18-6491/96, p 14.1), ning võttis elatise

väljamõistmisel aluseks tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lahendid, sh EÕK määrused.

16. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga osaliselt. Üldise põhimõtte kohaselt tuleb

ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud

suhtluskorrast, samas ei saa arvestamata jätta iga üksikjuhtumi asjaolusid. Ka ei ole maakohus

olnud tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lahenditega arvestades järjepidev. Seetõttu tuleb

maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha asjas uus otsus.

16.1. Kolleegium ei pea põhjendatuks praeguse vaidluse asjaolusid arvestades kohaldada

põhimõtet, et ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb lähtuda kohtulahendiga

kindlaksmääratud suhtluskorrast. Riigikohus põhjendas oma seisukohta sellega, et tegelikust

olukorrast juhindumine raskendab laste ülalpidamisega seotud vaidluste lahendamist, luues

täiendava tõendamiskoormise, teisalt pisendab see kohtulahendiga kindlaks määratud

suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning

mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (vt viidatud RKTKo 2-18-

6491/96, p 14.1).

16.2. Kolleegiumi hinnangul ei olnud praegusel juhul tegemist suhtluskorrast kõrvale

kaldumisega, vaid laps I ja laps II asusid elama teise vanema juurde, suhtluskorda neil emaga

määratud ei olnud, samuti puudub vaidlus, et sellel perioodil laps I ja laps II emaga ei

suhelnud. Seetõttu langes lapse I ja lapse II ülalpidamise põhiraskus sel ajal isale. Sellises

olukorras on ebamõistlik lähtuda kindlaksmääratud suhtluskorrast, mis ei vasta tegelikule

olukorrale, suunates vanemaid pidama uut kohtuvaidlust teise vanema vastu võimaliku

tagasinõudeõiguse maksmapanekuks (vt viidatud RKTKo 2-18-6491/96, p 14.2). Kõnealuse

põhimõtte kohaldamine praeguses asjas kahjustaks oluliselt ülalpidamist saama õigustatud

lapse huve, sest kohustaks vanemat, kes peab last vahetult ülal ajal, mil laps tema juures elab,

maksma elatist teisele vanemale.

Harju Maakohtu 29. juuni 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-7190 lõpetati vanemate

ühine hooldusõigus osaliselt ning emale anti üle ainuhooldusõigus laste viibimiskoha

määramise osas, samuti määrati kindlaks laste suhtlemiskord lahuselava isaga (kd IV, tl-d

154–158). Määrus jõustus muutmata kujul 8. jaanuaril 2019 (kd II, tl-d 33–39; kd IV, tl 124).

Kõnealust määrust vanemad täitma ei asunud, laps I ja laps II muutsid ka elukohta, mille tõttu

esitas ema 13. detsembril 2019 ja 2. jaanuaril 2020 EÕK taotlused, mis maakohtu poolt 15.

jaanuari 2020. a määrusega rahuldati, kohustades isa last I ja last II emale välja andma (kd IV,

tl-d 160–161). Maakohus lähtus sellest, et kuigi esimese astme kohtu EÕK kohaldamise

määrused ringkonnakohtu poolt hiljem tühistati, siis kuulusid need viivitamatule täitmisele

ning nende määruskaebe korras vaidlustamine ei peatanud nende täitmist. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu, selgitades järgmist.

16.3. Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2020. a määrusega tühistati maakohtu 15. jaanuari

2020. a määrus osas, milles maakohus kohustas isa last I ja last II emale välja andma, peatas

laste ja isa suhtlusõiguse ja andis kohtutäiturile sunniraha ja jõu kasutamise õiguse (kd IV, tl-d

87–90). Ringkonnakohus tuvastas, et isa ei ole teinud takistusi laste emale üleandmiseks, kuid

lapsed ei ole ema juurde läinud, samuti, et kohtul ei tekkinud kahtlust, et isa juures on tagatud

laste elamiseks vajalik ja sobilik elukorraldus. Nii asus ringkonnakohus seisukohale, et

juhtumi asjaolusid arvestades ei ole EÕK kohaldamine laste huvides. Lisaks nähtub laste

ärakuulamise protokollist, et nad on valinud isa juures elamise ning nad ei soovi oma

elukorralduses muudatusi (kd VI, tl 61). Siinjuures tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada

vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Isa ei

ole suhtluskorda rikkunud hea usu põhimõtte vastaselt, sest laps I ja laps II, kes olid sellel ajal

piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega, otsustasid elada isa juures. Eelnevaga on ümber lükatud

ema väide, et isa käitus eesmärgiga hoida lapsi õigusvastaselt enda juures, sooviga nad

monopoliseerida.

16.4. Isa esitas apellatsioonkaebuses väite, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega,

et viitas otsuses kohtulahenditele, mida ei ole asja juurde võetud. Apellatsioonkaebuse p-s 33

on isa esile toonud, milliseid kohtulahendid tema arvates toimikus ei ole. Kolleegiumi

hinnangul on isa etteheide osaliselt põhjendamatu. Näiteks on isa poolt viidatud 15. jaanuari

2020. a määrus toimikus (kd IV, tl-d 160–161). Kohtulahendid, mida toimikus ei ole, ei oma

kolleegiumi hinnangul asja lahendamisel tähtsust või nende sisu on tuvastatav läbi kõrgema

astme kohtulahendi (Harju Maakohtu 8. mai 2020. a, 29. märtsi 2021. a ja 30. aprilli 2021. a

määrused). Isa ei ole taotlenud menetlusõiguse normi rikkumisele tuginedes mõne

kohtulahendi asja juurde võtmist (vt ringkonnakohtu 12. detsembri 2023. a protokoll; ajamärk

00:16:43). Ka ei ole põhjendatud võtta asja juurde tsiviilasja nr 2-17-7190 toimikut, sest see ei

ole kooskõlas TsMS § 236 lg-s 1 sätestatud tõendi esitamise ja kogumise korraga.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus rikkus TsMS § 5 lg-t 2 ja § 436

lg-t 2, viidates kohtuotsuse põhjendustes tõenditele, mida asjas esitatud ei olnud, siis see

menetluslik minetus ei toonud kaasa ebaõiget lahendit.

17. Maakohus on asja lahendades võtnud õigesti arvesse, et 1. jaanuaril 2022 jõusutnud

perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Nii

saab kohus PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1.

jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist

2022 peab kohus aga kohaldama alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid.

17.1. Enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse

summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (edaspidi PKS v.r).

Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole ning PKS § 101 alusel arvutatud

miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Praeguses asjas on vaidluse all elatis alates 1.

aprillist 2018 (kd II, tl-d 24–25).

17.2. Vaatamata sellele, et maakohus on õigesti arvestanud perekonnaseaduse muudatusega,

on maakohus enne 1. jaanuarit 2022 väljamõistetava elatise puhul valesti leidnud, et kuna

tegemist on miinimummääras elatise nõudmisega, siis ei pea laste vajaduste suurust

tõendama. Riigikohus on selgitanud, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses,

kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase

miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste

tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurust (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-

165-13, p 15). Ringkonnakohus juhtis sellele tähelepanu, kuid täiendavaid tõendeid ei esitatud

(kd VI, tl 157).

17.3. Isa tugineb RAKE uuringule, leides, et elatist tuleb PKS v.r § 102 lg 2 alusel vähendada

alla miinimummäära, sest laste vajadused on väiksemad. Ringkonnakohus ei nõustu isa

seisukohaga, et elatise suuruse määramisel on maakohus jätnud RAKE uuringu laste

põhjendatud vajaduste kohta tähelepanuta. Riigikohtu praktikas on RAKE uuringut peetud

vajalikuks kohaldada ennekõike seetõttu, et enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud alaealisele lapsele

elatise arvutamise kord ei võtnud arvesse mastaabisäästu (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p

20.2; 07.02.2018, 2-15-15909/124, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud RAKE

uuringust lähtuda juhul, kui tuleb arvestada kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu. Seda on

maakohus ka teinud (vt maakohtu otsuse lk 21).

Mis puudutab riiklike peretoetuste arvesse võtmisega enne 1. jaanuarit 2022 elatise

arvutamisel, siis nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et praeguses asjas ei anna

riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatist automaatselt alla miinimummäära

vähendada (vt maakohtu otsuse lk 20). Riigikohtu praktika järgi saab kohus PKS v.r § 102 lg

2 alusel miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista ning arvestada asjaolu, et osa lapse

vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, üksnes mõjuval põhjusel koostoimes muude

asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline

sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905/66, p 23).

Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis koostoimes peretoetustega annaksid alust toetuste

võrra elatist vähendada. Lisaks märgib kolleegiumi, et selline täiendav mahaarvamine (lisaks

mastaabisäästule) kahjustaks oluliselt laste huve. Küll aga tuleb otsuse põhjendustest välja

jätta maakohtu seisukoht, et isa on möönnud laste vajadusi kahekordses elatise

miinimummääras.

17.4. Maakohus leidis, et isa on möönnud laste vajadusi kahekordses elatise miinimummääras

ning kuna isa tasus enne 8. jaanuarit 2019 lastele elatist, on ta ühtlasi möönnud, et laste

elukoht oli ema juures. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eeltoodud asjaolud lugenud

ebaõigesti tuvastatuks. Isa ei võtnud neid asjaolusid TsMS § 231 lg 2 järgi omaks. Kuna hagi

oli 4. mai 2017. a määrusega tagatud, siis sõltumata laste elukohast või vahetult

ülalpidamisest, pidi isa tasuma lastele elatist 235 eurot lapse kohta kuus (kd I, tl-d 27–28).

Hagi tagamine tühistati 29. juuni 2020. a määrusega, mis jõustus 17. juulil 2020 (kd V, tl-d 1–

3).

18. Maakohus tuvastas, et hagi tagamise korras on isa täitnud ülalpidamiskohustust 4. mai

2017 kuni 29. juuni 2020 eest 26 977 eurot järgmiselt: 1. aprilli 2017 kuni 1. aprilli 2019 eest

17 515 eurot ning 30. aprilli 2019 kuni 29. juuli 2020 eest 8900 eurot, millele lisandub

täitemenetluses saadud 562 eurot. Pooled maakohtu tuvastatut apellatsiooniastmes ei vaidlusta

ja ringkonnakohus saab võtta selle asja lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Ka

apellatsioonimenetluse jooksul ei ole olukord muutunud ning isa alates hagi tagamise määruse

tühistamist lastele elatist ei ole tasunud. Isa on seisukohal, et kuna lapse II ja lapse III suhtes

kehtib suhtluskord selliselt, et neil on vahelduv elukoht, siis soovib isa anda ülalpidamist

vahetult (vt ringkonnakohtu 12. detsembri 2023. a istungi protokoll; ajamärk 00:30:06).

19. Eelnevast tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus

arvestas elatise ülalpidamiskohustuse täitmisel tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud kohtulahendeid

olukorras, kus laps II elas 2. detsembrist 2019 kuni 27. novembrini 2020 isaga ning laps I elas

emaga kuni 15. detsembrini 2019 ning pärast seda asus elama isaga. Kui lapsed elasid emaga,

tuleb lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, kuid arvesse tuleb võtta isa

poolset vahetut ülalpidamist.

20. Maakohus on isalt laste kasuks miinimummääras elatise (lapse II ja lapse III puhul on

arvestatud mastaabisäästu 15%) välja mõistnud alates 1. aprillist 2018. Pooled ei vaidlusta

maakohtu tuvastatut, et selleks ajaks oli ema lastega ühisest kodust lahkunud. Esmalt hindab

ringkonnakohus perioodi 1. aprillist 2018 kuni 7. jaanuarini 2019, s.o ajani, mil jõustus

tsiviilasjas nr 2-17-7190 määratud suhtluskord (suhtluskord I). Maakohus on TsMS § 550 lg 3

kohaselt õigesti lähtunud hooldusõigust ja suhtlemist korraldava määruse jõustumisest (TsMS

§ 562¹ lg 3, mille kohaselt kuulub lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus täitmisele alates

teatavaks tegemisest, jõustus 1. septembril 2022).

20.1. Maakohtu hinnangul ei täitnud isa laste ülalpidamise kohustust, v.a hagi tagamise korras

tasutud elatis. Isa maakohtuga ei nõustu, leides, et ta on enne 8. jaanuarit 2019 oma

ülalpidamiskohustust täitnud, andes lastele vahetult ülalpidamist, samuti tasudes hagi

tagamise korras elatist. Maakohus tuvastas, et elatise vähendamise eeldused puuduvad, v.a

mastaabisääst.

PKS v.r § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2018. aastal oli miinimumelatise määr 250 eurot

ja 2019. aastal 270 eurot kuus. PKS v.r § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval

põhjusel siiski vähendada elatist alla miinimummäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu

hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel PKS v.r § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks

kui elatist saav laps. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatule ka igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt

mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega

suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund.

Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt

nt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28). Mõjuvad põhjused on PKS v.r § 102 lg 2

neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Kohus saab hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

PKS v.r § 101 alusel arvutatud summast väiksema elatise väljamõistmiseks iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades (vt nt RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.3).

20.2. Isa tugineb vanemate vahel 8. juulil 2014 sõlmitud kokkuleppele, mille kohaselt pidid

lapsed viibima vahelduvalt nädala kaupa kummagi vanema juures ning vanemad pidid lastega

seotud kulud tasuma võrdselt (kd I, tl 44). Ema (lapsi esindades) hinnangul ei saa isa sellele

vanemate kokkuleppele tugineda, sest olukord oli muutunud.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et kuni kohtu poolt suhtluskorra I

kindlaksmääramiseni elasid lapsed ema juures ning isa ei täitnud laste ülalpidamiskohustust.

Ainuüksi asjaolu, et vanemate kokkuleppe sõlmimise ajal elas pere veel koos ning isalt

nõutakse elatist alates 1. aprillist 2018, ei tähenda, et 8. juuli 2014. a kokkulepe vanemate

vahel enam ei kehtinud. Seda, et nimetatud kokkulepe kehtis, kinnitab lastekaitsetöötaja 12.

mai 2017. a e-kiri (kd I, tl 45), s.o pärast seda, kui ema koos lastega ühisest kodust lahkus,

reguleerides laste suhtlemist kummagi vanemaga 2017. a maikuus. Ka maakohtu 29. juuni

2018. a määruse põhjenduste kohaselt, elavad lapsed võrdses mahus kummagi vanema juures

(vt lk 7; kd IV, tl 73). Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole isa asjaolu, et laste

põhielukoht oli ema juures, TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud, kuna isa pidi tasuma lastele

elatist 235 eurot lapse kohta kuus hagi tagamise tõttu.

20.3. PKS v.r § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust

elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse

kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Olukorras, mil

laps viibib vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt

40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht, peavad mõlemad

vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka

lapse põhivajadused (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 13.1). Kuna vanem peab PKS v.r §

100 lg 2 kohaselt täitma ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela

lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises, ei pea ta elatist tasuma proportsionaalselt

aja eest, mil laps tema juures viibib.

20.4. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures (vt

RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 28.3). Isa on tõendanud, et vastavalt vanemate

kokkuleppele oli kindlaks määratud kord, et lapsed elavad pool ajast tema juures ning ta

kandis selle aja eest lastega seotud kulutusi vähemalt 1000 eurot kuus. Seega pidi ema (lapsi

esindades) kulude vahetu kandmise eelduse ümber lükkama ja tõendama, et ajal, mil lapsed

viibisid isa juures, pidi ka tema laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulusid tegema.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ema seda eeldust ümber lükanud. Kuigi menetluses on

elatise nõue alates 1. aprillist 2018, on mõlemad vanemad eelneva perioodi osas kandnud

lastega seotud kulutusi (vt isa 7. juuni 2017. a menetlusdokument ja sellele lisatud

arvelduskonto väljavõtted; ema 14. septembri 2017. a menetlusdokument ja sellele lisatud

kuludokumendid). Nende tõendite põhjal teeb ringkonnakohus järelduse, et laste jooksvate

vajaduste katmine jagunes vanemate vahel enam-vähem võrdselt. Ema ei ole tõendanud, et

laste ülalpidamise põhiraskus oli üksnes temal.

Lähtudes eeltoodust muudab ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis,

et isal tuleb tasuda lastele elatist 1. aprilli 2018 kuni 7. jaanuari 2019 eest. Erinevalt

maakohtust leiab ringkonnakohus, et sellel perioodil ei ole isa laste ülalpidamiskohustust

rikkunud ning ta ei pidanud vastavalt oma kohustuse ulatusele maksma lisaks elatist.

21. Järgnevalt hindab ringkonnakohus perioodi 8. jaanuarist 2019 kuni 31. detsembrini 2021.

2019. aastal oli miinimumelatise määr 270 eurot kuus, 2020. aastal ja 2021. aastal oli määr

292 eurot kuus. Elatis kuni 31. detsembrini 2021 tuleb välja mõista kindla summana, mitte

muutuva suurusena (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 17.2).

21.1. Isa ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et kohtu poolt määratud suhtluskorra I järgi olid

lapsed isaga keskmiselt 10 päeva kuus (33% aastas). Isa arvutuse kohaselt on lapsed isaga 153

päeva (41,91%) ja emaga 212 päeva (58,08%) aastas, ema arvutuse kohaselt saab see olla 31–

32% aastas (kd VI, tl-d 172–173 pöördel). Kolleegium ei nõustu kummagi vanema

arvutusega. Võttes aluseks ema (lapsi esindades) esitatud arvutuse, sest see põhineb kalendrist

tehtud väljavõttel, tuleb sellele juurde lisada maksimaalselt 20 päeva aastas. Üldreegli

kohaselt määrati kindlaks, et lapsed on lahuselava isa juures iga paaris nädala neljapäevast

kuni esmaspäeva hommikuni. Kolleegium ei nõustu emaga, et sellise arvestuse järgi on lapsed

isa juures kolm ööpäeva. Kuna periood neljapäevast esmaspäevani hõlmab endas neli ööd, siis

on kohane arvestada isa juures viibivate päevade arvuks neli ööpäeva, s.o 8 ööpäeva kuus,

millele lisanduvad kaks koolivaheaega ja neli nädalat suvel. Samas ei ole õige ka isa arvutus,

sest selles ei võeta arvesse, et kooli- ja suvevaheaeg sisaldab endas vähemalt kahel korral ühte

tavapärast nädalalõpu suhtluskorda. Eelneva põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et

lapsed olid lahuselava isa juures 10 ööpäeva kuus (33% aastas), mis jäi alla 40% aastas.

Kolleegiumi hinnangul ei olnud lastel suhtluskorra I järgi vahelduvat elukohta. Samuti ei ole

isa tõendanud, et vaatamata sellele, et isast lahus elavad lapsed olid suhtluskorra I järgi

temaga vähem kui 40%, jagunes laste jooksvate vajaduste katmine vanemate vahel enam-

vähem võrdselt.

21.2. Vaidlusaluse perioodi osas tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada, et laps I ja laps II

läksid isa juurde elama ning neil ei olnud emaga kindlaks määratud suhtluskorda. Eeltoodu

põhjal saab järeldada, et sellega muutus ka laste jooksvate vajaduste katmiseks kulude

tegemise jaotus. Nagu kohtupraktikas on leitud, tuleb arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid,

tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu

tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb

vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse ülalpidamise põhiraskus siiski ühel

vanematest (vt eespool viidatud RKTKo 2-18-6491/96, p 13.2). Vastuseks

vastuapellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et sellises olukorras, vaatamata

suhtluskorrale I, sai isa (last I ja last II esindades) esitada ema vastu elatishagi.

Lähtudes eeltoodust muudab ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis

isalt lapse II kasuks välja elatise 2. detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020 eest ning lapse I

kasuks 16. detsembri 2019 kuni 11. septembri 2022 eest, ning selles osas jätab uue otsusega

isalt elatise välja mõistmata.

22. Harju Maakohtu 15. jaanuari 2020. a määruse kohaselt olid mõlemad vanemad esitanud

avaldused lepitusmenetluse algatamiseks (kd IV, tl-d 76–78). Isa esitas avalduse 24.

septembril 2019 ja ema 9. detsembril 2019 (kd V, tl 32). Maakohus leidis 29. märtsi 2021

kuni 11. septembri 2022 osas, et kuna EÕK korras oli kindlaks määratud suhtluskord, mille

kohaselt toimusid laste kohtumised vanematega Tallinna Perekeskuses, siis ei saanud isa laste

ülalpidamiskohustust täita vahetult. Kolleegium selle maakohtu seisuga ei nõustu osas, mis ei

arvesta vaidlusalusel perioodil lapse I tegelikku elukohta. Lapse II ja lapse III osas, kes elasid

sel ajal emaga, kolleegium maakohtuga nõustub.

22.1. Perioodi osas, mil vanemate vahel oli käimas lepitusmenetlus, tuleb arvestada lapse I ja

lapse II tegeliku elukohaga. Sealjuures arvestab kolleegium põhimõttega, et vanemate eraldi

elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased

kulud, nt söögikulud ja eluasemekulud (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 23.4). Elatise

suurus tuleb määrata selle järgi, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste

rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse

ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt RKTKo

08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 13).

22.2. Kolleegium leiab, et ülalpidamiskohustuse rikkumisel tuleb arvestada lepitusmenetluse

ajal 29. märtsil 2021 kohaldatud EÕK määrust, mille kohaselt toimuvad laste kohtumised

vanematega Tallinna Perekeskuses vastavalt 2. märtsil 2021 toimunud ümarlaual

kokkulepitule. Kõnealuse määruse asjaolud nähtuvad Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr

2-17-7190 tehtud 16. veebruari 2022. a määruse p-st 11 (kd V, tl 32). Nimetatud määrusega

muudeti Harju Maakohtu 29. juuni 2018. a määrusega määratud vanemate ja laste suhtlemise

korda selliselt, et tavapärane suhtluskord taastub siis, kui Tallinna Perekeskuses on

kokkusaamised ammendunud (suhtluskord II)(vt määruse resolutsiooni p 13.7.2; kd V, tl-d

29–39 pöördel). Määrus jõustus 12. septembril 2022.

22.3. Maakohus ei ole isa ülalpidamiskohustuse suuruse kindlaksmääramisel suhtluskorraga II

arvestanud. Sellega ei ole maakohus arvestanud ka emalt lapse I kasuks alates 12. septembrist

2022 välja mõistatava elatise puhul (kuid erinevalt isast, ei ole ema maakohtu otsust selles

osas vaidlustanud). Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et suhtluskorra II kohaldamise

eeldus on täidetud. Tallinna Perekeskuse 12. juuni 2023. a teate kohaselt on sellest kuupäevast

teenuse osutamine lõpetatud (kd IV, tl 81). Seega tuleb alates 13. juunist 2023 lähtuda

suhtluskorrast II. Ringkonnakohus selgitab, et asjaolu, kas vanemad hakkavad suhtluskorda

täitma, ei anna käesoleval hetkel alust sellega mitte arvestada. Lastel on õigus uues elatishagis

nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui on oluliselt muutunud maksete suurust või

kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise

aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks

võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (TsMS § 459 lg 1 p-d 1–2).

Kuna suhtluskord II järgib suhtluskorda I, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et

lapsel II ja lapsel III ei ole vahelduvat elukohta, sest nad ei ela olulise osa ajast isa juures.

Samuti ei ole isa tõendanud, et vaatamata sellele, et laps II ja laps III ei ela tema juures olulise

osa ajast, jaguneb jooksvate vajaduste katmine vanemate vahel enam-vähem võrdselt.

23. Eeltoodud asjaolusid arvestades muudab ringkonnakohus maakohtu otsust isalt laste

kasuks väljamõistetud elatise osas järgmiselt.

23.1. Isal tekkis laste ülalpidamiskohustus alates suhtluskorda I kehtestava määruse

jõustumisest, s.o 8. jaanuarist 2019. Maakohus on isalt laste kasuks välja mõistnud

miinimumelatise, arvestades lapse II ja lapse III puhul 15% mastaabisäästu. Samas ei ole

maakohus arvestanud, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et

laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise

nõudega (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 15). Ringkonnakohus juhtis poolte tähelepanu

sellele, selgitades, et kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks

teha (kd VI, tl 157).

26. juuni 2019. a menetlusdokumendis toodud asjaolude kohaselt on laste vajadused

miinimumist suuremad (kd II, tl-d 57–157). Samas on tegemist ema (lapsi esindades)

omakäeliselt koostatud arvestusega, mis ei ole tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes ning üksnes

osade kulutuste kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid. Isa on kulude arvestusele vastu

vaielnud, mistõttu ei saa ka eeldada asjaolu kohta esitatud väite omaksvõttu TsMS § 231 lg 2

alusel. Samas oli laste ülalpidamise põhiraskus suhtluskorra I järgi emal ning isa ei ole

tõendanud, et ta kandis lastega seotud püsikulusid, nagu sidekulud või kulud riietele,

hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, treeningutele, huvialaringidele, sest need kulud ei

sõltu sellest, kumma vanema juures laps on. Kolleegium märgib, et selles asjas ei ole täpse

mahaarvamise protsendi määramine realistlik, samuti ei ole vanemad (lapsi esindades)

esitanud kohtule arvutuste tegemiseks nii täpseid andmeid. Eelnevast tulenevalt peab

ringkonnakohus põhjendatuks vähendada miinimumelatist 33% võrra, arvestades suhtluskorra

I kohast laste vahetut ülalpidamist.

23.2. Isal tuleb lapsele I anda ülalpidamist alates 8. jaanuarist 2019 kuni 15. detsembrini 2019

2036,59 eurot (= (209,03 + 10 x 270 + 130,65) x 0,67). Lapse I nõue isa vastu alates 16.

detsembrist 2019 elatise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, sest PKS v.r § 100 lg-s 2

sätestatud elatise maksmise eeldus on täitmata – laps I elab koos isaga.

23.3. Lapse II puhul on maakohus arvestanud mastaabisäästu 15%. Kuna ringkonnakohus

arvestab lapse I ja lapse II tegeliku elukohaga, saab lapse II puhul mastaabisäästu arvestada

üksnes siis, kui laps I ja laps II elasid mõlemad koos emaga. Seega peab ringkonnakohus

põhjendatuks vähendada miinimumelatist kuni 1. detsembrini 2019 48% võrra, pärast seda

33% võrra ning EÕK rakendamisest mahaarvamisi ei toimu. Isal tuleb lapsele II anda

ülalpidamist järgmiselt:

-

8. jaanuarist 2019 kuni 1. detsembrini 2019 1517,22 eurot (= (209,03 + 10 x 270 +

8,7) x 0,52);

-

28. novembrist 2020 kuni 28. märtsini 2021 783,19 eurot (= (29,20 + 3 x 292 +

263,74) x 0,67);

-

29. märtsist 2021 kuni 31. detsembrini 2021 2656,26 eurot (= 28,26 + 9 x 292).

23.4. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kohalduvad alates 1. jaanuarist 2022 kehtivad

perekonnaseaduse sätted. Maakohus on arvestanud mastaabisäästu 15%, kuigi laps I elas sel

ajal juba isaga. Seetõttu ei saa PKS § 101 lg-st 7 tulenevat mahaarvamist teha. Selles osas

teeb ringkonnakohus ümberarvestuse. Isal tuleb lapsele II tasuda 1. jaanuari 2022 kuni 31.

märtsi 2022 eest elatist 479,27 eurot ja 1. aprilli 2022 kuni 11. septembri 2022 eest 921,41

eurot.

23.5. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust edasise perioodi osas. Perehüvitiste seaduse

(PHS) § 17 lg 3 järgi on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 80 eurot

(rakendatakse tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2023). Isal tuleb lapsele II anda ülalpidamist

järgmiselt:

-

12. septembrist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 767,18 eurot (90,26 + 3 x 225,64);

-

1. jaanuarist 2023 kuni 31. märtsini 2023 646,92 eurot (3 x 215,64): baassumma

209,20 eurot, millele lisandub 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot

(50% lapsetoetusest);

-

1. aprillist 2023 kuni 12. juunini 2023 624,79 eurot (2 x 260,33 + 104,13): baassumma

249,78 eurot, lisandub 50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50%

lapsetoetusest).

Edasise perioodi osas tuleb arvestada suhtluskorraga II. Selle kohaselt viibib laps II isa juures

umbes 126 ööpäeva aastas, s.o keskmiselt vähemalt 10 ööpäeva kuus (126 ÷ 12), s.o 66,67%

igakuisest kohustatud ajast. Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda PKS § 101 lg-s 6

toodust ning elatise kindlaksmääramisel tuleb arvestada lapse II poolt isaga koos veedetud

ajaga. Seega tuleb eeldada, et isa täidab sellel ajal lapse II ülalpidamiskohustust vahetult. Kui

isa on sisuliselt kohustatud lapsele II ülalpidamist andma 15 päeva ulatuses igal kuul, siis

ülejäänud viie päeva eest tuleb isal täita ülalpidamiskohustus elatise maksmise teel.

23.6. Kolleegium leiab, et kui kohus mõistab elatise välja kindla summana kuni 31.

detsembrini 2023, on lahend selge ja täidetav. Alates 1. jaanuarist 2024 mõistab

ringkonnakohus elatise PKS § 101 lg 2 kohaselt välja muutuva suurusena, määrates ette

kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused.

Isalt tuleb alates 13. juunist 2023 mõista välja lapse II kasuks igakuine elatis 86,77 eurot:

baassumma 249,78 eurot, lisandub 50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot

(50% lapsetoetusest) – 173,56 eurot (66,67% kohustatud ajast, s.o 10 ööpäeva isa juures). 13.

juuni 2023 kuni 31. detsembri 2023 eest on elatis kindla summana 572,68 eurot (52,06 + 6 x

86,77). Alates 1. jaanuarist 2024 tuleb isalt lapse II kasuks kuni lapse II täisealiseks saamiseni

välja mõista elatis 86,77 eurot, mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2024,

lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele

3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates

lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

23.7. Lapse III puhul on maakohus arvestanud mastaabisäästu 15%. Kuna ringkonnakohus

arvestab lapse II tegeliku elukohaga, saab lapse III puhul mastaabisäästu arvestada üksnes

siis, kui laps II ja laps III elasid mõlemad koos emaga. Seega peab ringkonnakohus

põhjendatuks vähendada miinimumelatist kuni 1. detsembrini 2019 48% võrra, pärast seda

33% võrra ning EÕK rakendamisest 15%. Isal tuleb lapsele III anda ülalpidamist järgmiselt:

-

8. jaanuarist 2019 kuni 1. detsembrini 2019 1517,22 eurot (= (209,03 + 10 x 270 +

8,7) x 0,52);

-

2. detsembrist 2019 kuni 31. detsembrini 2019 175,06 eurot (= 261,29 x 0,67);

-

1. jaanuarist 2020 kuni 27. novembrini 2020 2132,48 eurot (= 10 x 292 + 262,80) x

0,67);

-

28. novembrist 2020 kuni 28. märtsini 2021 2429,93 eurot (= (29,20 + 15 x 292 +

263,74) x 0,52);

-

29. märtsist 2021 kuni 31. detsembrini 2021 2257,82 eurot (= (28,26 + 9 x 292) x

0,85).

23.8. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kohalduvad alates 1. jaanuarist 2022 kehtivad

perekonnaseaduse sätted. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus isalt elatise väljamõistmisel

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme. Kuni 12. juunini

2023 ei saanud arvestada suhtluskorraga II, sest selle rakendamise eelduseks oli

kokkusaamiste korraldamise ammendumine Tallinna Perekeskuses. Apellatsioonimenetluses

ei ole isa arvutusveale tuginenud. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et isal tuleb lapsele

III tasuda 1. jaanuari 2022 kuni 31. märtsi 2022 eest elatist 365,76 eurot ja 1. aprilli 2022 kuni

11. septembri 2022 eest 709,96 eurot.

23.9. Nii nagu lapse II puhul, täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi edasise

perioodi osas. Isal tuleb lapsele III anda ülalpidamist järgmiselt:

-

12. septembrist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 652,12 eurot (76,75 + 3 x 191,79);

-

1. jaanuarist 2023 kuni 31. märtsini 2023 549,87 eurot (3 x 183,29): baassumma

209,20 eurot, millele lisandub 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot

(50% lapsetoetusest) x 0,85 (15% vähendatud määr);

-

1. aprillist 2023 kuni 12. juunini 2023 531,07 eurot (2 x 221,28 + 88,51): baassumma

249,78 eurot, lisandub 50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50%

lapsetoetusest) x 0,85 (15% vähendatud määr).

Edasise perioodi osas tuleb arvestada suhtluskorraga II. Isalt tuleb alates 13. juunist 2023

mõista välja lapse III kasuks igakuine elatis 73,75 eurot: baassumma 249,78 eurot, lisandub

50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) – 173,56 eurot

(66,67% kohustatud ajast, s.o 10 ööpäeva isa juures) x 0,85 (15% vähendatud määr). 13. juuni

2023 kuni 31. detsembri 2023 eest on elatis kindla summana 486,75 eurot (44,25 + 6 x 73,75).

Alates 1. jaanuarist 2024 tuleb isalt lapse III kasuks kuni lapse III täisealiseks saamiseni välja

mõista elatis 73,75 eurot, mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2024),

lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele

3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates

lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

24. Maakohus jättis lapse I hagi ema vastu elatise saamiseks rahuldamata osaliselt, s.o 16.

detsembri 2019 kuni 11. septembri 2022 eest, ning lapse II hagi täies ulatuses, s.o 2.

detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020 eest. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus

ebaõigesti PKS § 100 lg-t 2, sest olukorras, kus laps I ja laps II elasid isaga, tuli kontrollida,

kas ema täidab laste ülalpidamise kohustust. Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu

otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab lapse I ja lapse II hagi ema vastu osaliselt.

24.1. Laps I ja laps II nõuavad emalt miinimumelatist. Hagiavalduses esile toodud asjaolude

kohaselt ei esine eeldust, et lapsed elasid osa aega ema juures. Seega ei olnud lapse I ja lapse

II kulutuste tõendamine vajalik (vt RKTKo 09.07.2017, 3-2-1-35-17, p 27). Asja materjalidest

nähtuvalt võimaldab ema majanduslik olukord tasuda lapsele I ja lapsele II miinimumelatist.

Ema vastuväidete kohaselt kandis ta lapse I ja lapse II kulutusi vahetult.

Ema esitatud väidete kohaselt kandis ta kulusid vähemalt 676,06 euro ulatuses. Kolleegiumi

hinnangul on tõendatud, et ema kandis lapse I ja lapse II mobiilsideteenuste kulusid (kd IV, tl-

d 122–132 pöördel). Esitatud tõendite põhjal saab arvestada mõlema lapse osas kuluga 6 eurot

kuus, sest arve sisaldab ka ema mobiilsideteenuse kulu. Kuigi ema on esitanud

kuludokumendid paari kuu osas, saab eeldada, et kuna tegemist on püsikulutusega, ei

piirdunud need paari kuuga. Isa ei ole väitnud, et vaidlusalusel perioodil kandis tema lapse I ja

lapse II kulu mobiilsideteenuse eest. Koduse teleteenuse kulu arvestamist ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks, sest lastel ei olnud sellel ajal vahelduvat elukohta (kd IV, tl-d

133–139). Ema on tõendanud, et ta kandis vaidlusalusel perioodil lapse I huvikooli kulusid

kokku 153 eurot (kd IV, tl-d 140–145) ning lapse II kulusid kokku 25 eurot (kd IV, tl-d 146–

147). Ringkonnakohus ei arvesta ühekordseid kulusid, mis on tehtud väljaspool vaidlusalust

perioodi, sest selles osas on isalt laste kasuks elatis välja mõistetud. Samuti jääb merisigade

toiduga seotud kulutused arvestamata, sest asja materjalide põhjal pole võimalik tuvastada,

kas tegemist oli lapse I ja lapse II lemmikloomadega, et arvestada nendega seotud kulud

vanema ülalpidamiskohustuse hulka (kd IV, tl-d 150–151).

24.2. Emal tuleb lapsele I anda ülalpidamist järgmiselt:

-

16. detsembrist 2019 kuni 31. detsembrini 2019 139,35 eurot;

-

1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2021 eurot 7008 eurot (24 x 292).

Sellest summast tuleb maha arvestada ema kantud kulutustest pool, s.o 25 kuu eest

mobiilsideteenuse kulu 75 eurot (150 ÷ 2) ja huvikooli kulu 76,50 eurot (153 ÷ 2), mis teeb

6995,85 eurot.

Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kohalduvad alates 1. jaanuarist 2022 kehtivad

perekonnaseaduse sätted. Emal tuleb lapsele I anda ülalpidamist järgmiselt:

-

1. jaanuarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 640,32 eurot (3 x 213,44): baassumma 200

eurot, millele lisandub 43,44 (3% keskmisest brutokuupalgast) – 30 eurot (50%

lapsetoetusest);

-

1. aprillist 2022 kuni 11. septembrini 2022 1210,93 eurot (5 x 225,64 + 82,73):

baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 46,44 eurot (3% keskmisest

brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest).

Seega tuleb emalt lapse I kasuks 16. detsembri 2019 kuni 11. septembri 2022 eest välja mõista

elatis 8847,10 eurot.

24.3. Emal tuleb lapsele II anda ülalpidamist järgmiselt:

-

2. detsembrist 2019 kuni 31. detsembrini 2019 eurot 261,29 eurot;

-

1. jaanuarist 2020 kuni 27. novembrini 2020 eurot 3182,80 eurot (10 x 292 + 262,80).

Sellest summast tuleb maha arvestada ema kantud kulutustest pool, s.o 12 kuu eest

mobiilsideteenuse kulu 36 eurot (72 ÷ 2) ja muud kulud 12,50 eurot (25 ÷ 2), mis teeb

3395,59 eurot. Seega tuleb emalt lapse II kasuks 2. detsembri 2019 kuni 27. novembri 2020

eest välja mõista elatis 3395,59 eurot. Kolleegium märgib, et väljamõistetavale elatisele ei saa

juurde arvestada enamtasutud 270 eurot. Kui isa leiab, et ta on lapsele II andnud elatist

suuremas ulatuses, võib isal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt RKTKo 12.05.2021,

2-18-6491/96, p 14.2).

25. Pooled ei vaidle selle üle, et isa on vaidlusalusel perioodil tasunud elatist 26 977 eurot.

Maakohus on 27. aprilli 2017 kuni 31. märtsi 2018 eest arvestanud eeltoodud summast 8205

eurot ülalpidamiskohustuse katteks. Isa maakohtuga ei nõustu (vt isa apellatsioonkaebuse p

24). Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti arvestanud 8205 eurot 27. aprilli 2017 kuni

31. märtsi 2018 eest tasutud elatise katteks.

25.1. Isa on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et ta täitis laste ülalpidamiskohustust

vahetult, sest lastel oli vahelduv elukoht. Nii tuvastas ka ringkonnakohus, et kuni suhtluskorra

I kehtima hakkamiseni jagunes laste jooksvate vajaduste katmine vanemate vahel enam-

vähem võrdselt. Maakohtu 13. aprilli 2018. a määruse põhjendustes ei ole märgitud, et kohus

arvestab 27. aprilli 2017 kuni 31. märtsi 2018 katteks hagi tagamise korras makstud elatisega.

Seetõttu ei saanud isa enne esimese astme kohtu otsust maakohtu sellesisulist seisukohta

vaidlustada.

25.2. Eelnevast tulenevalt saab 26 977 eurot arvestada alates 1. aprillist 2018 elatise

ettemaksuna. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on jaatatud elatise ettemaksu

võimalikkust. Näiteks on tsiviilasjas nr 2-16-13484 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni

2018. a otsuse p-s 28 leitud, et kostja poolt hagejale üleantud 3000 euro osas on maakohus

õigesti leidnud, et tegemist oli elatise ettemaksuga.

25.3. Maakohus on jaganud ettemaksu kolme lapse vahel võrdselt. Ringkonnakohus on

seisuga 31. detsember 2023 teinud elatise osas ümberarvestused, mille kohaselt pidi isa

tasuma elatist järgmiselt: lapsele I 2036,59 eurot, lapsele II 8968,92 eurot ja lapsele III 11

808,04 eurot. Isa on kuni 31. detsembrini 2023 välja arvutatud elatise puhul tasunud 4163,45

euro võrra rohkem elatist (= 26 977 - 22 813,55). Seega tuleb lapse II ja lapse III hagi isa

vastu elatise saamiseks jätta rahuldamata. Vaatamata sellele, et isal on elatise osas ettemaks,

peab ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vajalikuks alates 1.

jaanuarist 2024 määrata lapse II ja lapse III osas ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise

alused, arvestades kummagi lapse ettemaksu suuruseks 2081,73 eurot.

Arvestades vanematevahelist erimeelsust ülalpidamiskohustuse täitmise üle, ei ole

kolleegiumi hinnangul põhjendatud, et laps II ja laps III peaksid lähiajal esitama isa vastu uue

elatishagi. Sellise järelduse, et laps II ja laps III peavad lähitulevikus esitama isa vastu

elatishagi, teeb ringkonnakohus isa avaldatust, mille kohaselt on lapsel II ja lapsel III

suhtluskorra II järgi vahelduv elukoht ning isa täidab ülalpidamiskohustust vahetult. Need

asjaolud ei ole asjas tuvastamist leidnud, mistõttu saab eeldada, et isa elatise maksmise

kohustust tulevikus ei täida (TsMS § 369).

26. Lapsed esitasid isa apellatsioonkaebusele vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad jätta

menetluskulud isa kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole eeldused, et menetluskulud jätta

TsMS § 164 lg 1² alusel isa kanda, täidetud. Ringkonnakohus tuvastas, et isa ei ole rikkunud

laste ülalpidamise kohustust, samuti kuulub lapse I ja lapse II hagi ema vastu osaliselt

rahuldamisele.

Menetluskulude jaotus

27. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma

menetluskulud ise. Sellest üldreeglist on TsMS § 164 lg-s 1² sätestatud erand olukorraks, kus

vanem, kes lapse nimel hagi esitab, kasutab oma menetlusõigusi elatisnõude esitamisel või

menetluse vältel pahatahtlikult, ja hagi jäetakse rahuldamata. Sellises olukorras on kohtul

võimalik jätta kulud menetlusõigusi pahatahtlikult kasutanud vanema kanda.

Mõlemad vanemad (lapsi esindades) leiavad, et menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda

erandist ning menetluskulud tuleb jätta vanema kanda, kas laste nimel hagi esitas. Ema (lapsi

esindades) seisukoha kohaselt on isa käitumine äärmiselt pahatahtlik ja kiuslik, jättes täitmata

hooldusõigust ja suhtluskorda reguleerivad kohtulahendid. Samuti viitab ema, et asjas tuleb

lähtuda Riigikohtu praktikast (RKTKo 2-18-6491/96). Kolleegium, arvestas praeguse

üksikujuhtumi asjaolusid, leiab, et olukorras, kus laps I ja laps II tegelikult ema juures ei

elanud, oli emal (lapsi esindades) põhjendamatu esitada isa vastu elatisnõue. Sellises

olukorras oli ema poolt õiguste maksmapanek lapse I ja lapse II nimel vastuolus laste

huvidega. See annab põhjuse jätta menetluskulud ema, kes laste nimel hagi esitas, kanda, isa

menetluskulud jäävad tema enda kanda. Elatishagi ema vastu rahuldatakse osaliselt, mistõttu

kohaldub TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreegel ja kulud jäävad poolte endi kanda. Sama

menetluskulude jaotamise põhimõte kohaldub ka apellatsiooniastmes kantud kulude osas.

Menetluskulude üksnes ema või laste kanda jätmine ei ole üksikjuhtumi asjaolusid arvestades

õiglane ning see kahjustaks ülemääraselt ema ja laste olulisi vajadusi. Mõlemad vanemad on

selles vaidluses kandnud märkimisväärseid menetluskulusid, mida nad oleksid saanud

kasutada laste huve arvestades elatise maksmiseks. Eelnevast tulenevalt jäävad maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud laste hagis isa vastu kummagi vanema enda kanda ning lapse I

ja lapse II hagis ema vastu poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

28. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 31.03.2025 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2024. a otsus osas, milles

ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 31. mai 2023. a otsuse osas, milles maakohus

rahuldas M.R. elatisenõude I.R. vastu ajavahemiku 28. novembrist 2020 kuni

31. märtsini 2025 eest 8561 euro 85 sendi ulatuses ning alates 1. aprillist 2025 igakuise

elatisenõude 100 eurot 58 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti

(kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50%

lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101 lg 6 järgi)]. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas

C.R. elatisenõude I.R. vastu ajavahemiku 14. juulist 2020 kuni 31. märtsini 2025 eest

8180 euro 66 sendi ulatuses ning alates 1. aprillist 2025 igakuise elatisenõude 85 eurot

49 senti [(282 eurot 31 eurot (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti

Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101

lg 6 järgi) × 85% (PKS § 101 lg 7 järgi)]. C.R. elatise suuruse arvutamisel tuleb lõpetada

kordaja 85% kasutamine, kui lõppeb I.R. kohustus tasuda M.R-le elatist. Jätta

tühistatud osas jõusse maakohtu otsus. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus

menetluskulude jaotuse osas.

2. Jätta kassatsioonkaebused läbi vaatamata osas, milles kassaatorid vaidlustasid T.K-lt

nende kasuks elatise väljamõistmise.

3. M.R. ja C.R. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. G.R. kassatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Jätta rahuldamata G.R. elatisehagi I.R. vastu.

4.2. Rahuldada osaliselt M.R. ja C.R. elatisehagi I.R. vastu.

4.3. Mõista I.R-lt M.R. kasuks välja ajavahemiku 28. novembrist 2020 kuni 31. märtsini

2025 eest elatis 8561 eurot 85 senti ning alates 1. aprillist 2025 kuni M.R. täisealiseks

saamiseni igakuine elatis 100 eurot 58 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot

43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50%

lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101 lg 6 järgi)], mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest

korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (kehtiva

perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse

suuruse muutumisele järgnevast kuust.

4.4. Mõista I.R-lt C.R. kasuks välja elatis ajavahemiku 14. juulist 2020 kuni 31. märtsini

2025 eest 8180 eurot 66 senti ning alates 1. aprillist 2025 kuni C.R. täisealiseks saamiseni

igakuine elatis 85 eurot 49 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti

(kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50%

lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101 lg 6 järgi) × 85% (PKS § 101 lg 7 järgi)], mis muutub iga

aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja

brutokuupalga muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse

(kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates

lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. C.R. elatise suuruse arvutamisel

tuleb lõpetada kordaja 85% kasutamine, kui lõppeb I.R. kohustus tasuda M.R-le elatist.

4.5. Rahuldada osaliselt G.R. ja M.R. elatisehagi T.K. vastu.

4.6. Mõista T.K-lt G.R. kasuks välja ajavahemiku 16. detsembrist 2019 kuni

11. septembrini 2022 eest elatis 8847 eurot 10 senti.

4.7. Mõista T.K-lt M.R. kasuks välja ajavahemiku 2. detsembrist 2019 kuni

27. novembrini 2020 eest elatis 3395 eurot 59 senti.

4.8. Mõista T.K-lt G.R. kasuks alates 12. septembrist 2022 kuni G.R. täisealiseks

saamiseni (20. detsember 2026) välja igakuine elatis 225 eurot 64 senti (209 eurot

20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast) - 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta 1. aprillil

(esimest korda 1. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (kehtiva

perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse

suuruse muutumisele järgnevast kuust.

4.9. I.R-l tuleb igakuine elatis tasuda T.K. arvelduskontole iga kuu esimeseks

kuupäevaks.

4.10. T.K-l tuleb igakuine elatis tasuda I.R. arvelduskontole iga kuu esimeseks

kuupäevaks.

5. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.