3-22-2297/28 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-2297

Otsuse kuupäev

4. jaanuar 2024

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (ravi

Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas 23.07-06.08.2019)

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo

Kaasatud haldusorgan Tartu Vangla, esindaja Edvard

Remsel

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev

apellatsioon-kaebuse esitamiseks on 05.02.2024.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

4. Andmesubjektil on õigus esitada enne kohtuotsuse

jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt

otsuse punkti 20).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Kaebaja, Viru Vangla kinnipeetav X viibis 23.07-06.08.2019 ravil Tartu Vangla

psühhiaatriaosakonnas.

2. Kaebaja esitas 26.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

järgmiselt:

- tegemist on mittevaralise kahju hüvitamise nõudega;

- kaebaja taotleb tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist;

- nõude aluseks on see, et Tartu Vangla arst S. Kail ajavahemikul 23.07-06.08.2019 võttis

kaebaja vastu ainult ühel korral ning dokumenteeris kaebaja terviseandmeid ilma kaebajat

läbi vaatamata ja tagantjärele;

- vastustajaks on Viru Vangla.

Kohus tegi kindlaks, et kaebaja on selle nõude osas läbinud kohustusliku kohtueelse

menetluse.

3. Kaebaja põhjendas kaebust järgmiselt.

Kaebajal toimus vaadeldaval perioodil, s.o 23.07-06.08.2019 üks psühhiaater Y vastuvõtt

05.08.2019. Kaebajal toimus suhtlus dr Y ka 24.07.2019 läbi kambri toiduluugi, mille käigus

psühhiaater teatas, et tal pole kaebaja jaoks aega, ning 26.07.2019 läbi kambri toiduluugi,

mille käigus psühhiaater andis IPDE testi küsimustiku. Need ei ole käsitletavad arsti

vastuvõtuna.

Vaatamata sellele on dr Y teinud kaebaja ravipäevikusse kanded 24, 26, 31.07.2019 ja

01.08.2019 (I kd tl 4). Kuna nendel kuupäevadel kaebaja psühhiaatri vastuvõtul ei olnud, tegi

psühhiaater kanded ravipäevikusse (dokumenteeris meditsiiniteenuse osutamist) ilma patsienti

üle vaatamata ja kanded ei ole seega õiged. Lisaks on kanded tehtud tagantjärele, kuna dr Y

logis kaebaja tervisekaardi andmebaasi sisse ainult 23.07.2019 ja 02.08.2019 (I kd tl 5-7).

Dr Y rikkus kaebajale tervishoiuteenuse osutamise nõudeid, s.h tegi kaebaja suhtes

meditsiinilisi otsuseid ilma läbivaatuseta, rikkus kaebaja ravimise kohustust ja muude

meditsiiniliste ülesannete täitmise kohustust. Kaebajal tekkis dr Y poolt kaebaja tervisekaarti

(ravipäeviku vormis) tehtud sissekannetest teada saamisel šokk, stress ja süvenesid

uneprobleemid ning see süvendas kaebajal juba diagnoositud depressiooni. Kui kaebajal oli

2019. aasta alguses mõõdukas depressioon, siis 2021. aastaks oli välja kujunenud raske

depressioon. Depressiooni süvenemise põhjustamine on terviserikke tekitamine.

Ka šokk, stress ja uneprobleemide süvenemine on tervisekahjud. Kahju on tekkinud põhjuste

ahelana. Kaebaja tõendab põhjuslikku seost sellega, et enne dr Y tegevust (tegevusetust)

polnud kaebajal rasket depressiooni diagnoositud, kuid raske depressioon diagnoositi pärast

dr Y tegevust (tegevusetust). Kaebaja on seisukohal, et tegemist oli raviveaga, mille tõttu

kaebajal tekkis terviserike, mida oleks saanud vältida nõuetekohaste vastuvõttude ja

nõuetekohase terviseandmete dokumenteerimisega. Seega tuleb eeldada, et kahju tekkis

ravivea tagajärjel.

Kaebaja tugineb järgmistele tervisekaardi (I kd tl 9-118) kannetele:

- tervisekaardi lk 24 (I kd tl 20 pöördel), haigusjuht A16103 - kaebajal on diagnoositud

mõõdukas depressioon;

- tervisekaardi lk 33 (I kd tl 25), haigusjuht A2194 - kaebajal on diagnoositud mõõdukas

depressioon;

- tervisekaardi lk 122 (I kd tl 69 pöördel), haigusjuht A3306 - kaebaja käis 18.02.2021

psühhiaatri vastuvõtul ja dr Q poolt on diagnoos F32.3.

- tervisekaardi lk 125-126 (I kd tl 71 ja pöördel), haigusjuht A4334 - tervisekaarti on sisse

kantud dr Q diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta ja kahtlus raskes

depressioonis psühhootiliste sümptomitega.

Kaebaja esitas täiendavalt väljavõtte digiloo haigusjuhtumi 18.02.2021 kohta, mille kohaselt

on kaebajal diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta esmahaigestumisena

ja on kahtlus raskes depressioonis psühhootiliste sümptomitega, diagnoositud psühhiaater Q

poolt (I kd tl 171).

Kaebaja ei saa tervisekaardi 22.06.2019.a kandest (tervisekaardi lk 37, I kd tl 27) aru nii, et tal

diagnoositi juba siis raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Viidatud haigusjuhtumis

on põhidiagnoos siiski mõõdukas depressioon. Ka Viru Vangla on kohtuasjas 3-19-1837

esitanud oma 26.05.2021.a menetlusdokumendis seisukoha, et kaebajal püsitati 2019. aastal

raske depressiooni kahtlus.

Kaebaja taotleb hüvitist 5 000 eurot.

4. Vastustaja Viru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Asja tuumküsimus on, kas

kaebajale osutatud ravi on olnud vähemalt keskmise kvaliteediga. Ravi kvaliteedi hindamisel

ei ole kriteeriumiks mitte patsiendi soov või nägemus, vaid objektiivne näidustus ravi

saamiseks, s.h selles, kui tihti peab arst patsiendi läbi vaatama ning millises vormis peab

läbivaatus toimuma. Ravi toimub tervishoiutöötaja poolt. Patsiendil on õigus nõuda vangla

poolt arstiabi osutamist ning patsiendi nõudeõigus ei ulatu üldjuhul selleni, millised on tema

ravi täpsed asjaolud. Sama põhimõte kehtib ka väljaspool vanglat.

Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on kahju tekkinud või kuidas on Tartu Vangla

psühhiaatriaosakonna ravikorraldus selle väidetava kahju tekkimisega seotud. Kaebaja ei pea

kambri juures toimunud kohtumisi arstiga vastuvõttudeks ning ignoreerib asjaolu, et

psühhiaatriaosakonna statsionaaris toimus igapäevane tervishoiutöötajate poolne hindamine.

Dokumenteerimiskohustuse rikkumine ei too kaasa per se mittevaralise kahju tekkimist.

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 19.03.2020.a otsus lükkab selgesõnaliselt

ümber kaebaja väite tervishoiuteenuse ebakvaliteetsuse kohta.

5. Kaasatud haldusorgan Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vangla

tervishoiutöötajad ei ole teinud kaebaja ravimisel raviviga. Kaebaja kirjeldus väidetava kahju

kohta on ebamäärane ning hüpoteetiline, kaebaja kirjeldus kahjust ravipäeviku lugemise tõttu

ka eluliselt ebausutav. Isegi kui jaatada võimalust, et kanded ei ole digitaalsesse tervisekaarti

kantud samal päeval, mida kaardi kanne kirjeldab, siis ei ole eluliselt arusaadav, kuidas see

toob patsiendile kaasa mittevaralise kahju.

Raviviga peab tõendama patsient. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et patsient ei saa

nõuda ravi enda suva järgi, vaid selleks peab olema meditsiiniline näidustus, ning

tervishoiuteenuse liigi, viisi ja osutamise korra otsustab tervishoiutöötaja.

Kohtu seisukoht

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või

toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt tervise kahjustamise korral.

Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja

subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju

tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. J.T kahju korral lisandub

avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud

kõik need tingimused. Kui vähemalt üks tingimus on täitmata, siis ei ole kahju hüvitamise

nõude rahuldamine võimalik. Kohus ei ole tingimuste täidetuse kontrollimisel seotud

eeltoodud järjekorraga.

7. Kohus käsitleb esmalt seda, kas kaebajal on tekkinud kahju. Kohtupraktikas välja

kujunenud seisukoha põhjal (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 p 12.2) mõistetakse

mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei

saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus saab lähtuda väidetavalt kahju põhjustanud

juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja

väidetud valu ja kannatusi.

Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kaebajal

faktilise asjaoluna välja tuua ja pooltel tõendamist reguleerivates sätetes toodud korras

tõendada või ümber lükata tervisekahjustuse tekkimine. Seda, kas on tõenäoline, et

tervisekahjustus põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi, saab kohus hinnata alles pärast

seda, kui tervisekahjustuse tekkimine on tõendamist leidnud. Samuti saab kohus tõendatud

tervisekahjustuse puhul hinnata, kas see on põhjuslikus seoses kaebaja väidetud vastustaja

tegevuse või tegevusetusega.

8. Kaebaja väidetud tervisekahjustuseks on see, et tema psüühikahäire süvenes - 2019. aasta

alguses oli tema diagnoosiks mõõdukas depressioon ja 2021. aastaks oli välja kujunenud

raske depressioon. Kaebaja väide ei ole tõendatud.

8.1. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 27.11.2018 oli tema diagnoosiks F32.1 mõõdukas

depressioon ning sama diagnoosi on korratud 05.02.2019 (I kd tl 20 pöördel, 25).

8.2. Ajavahemikul 16.03-05.07.2019 tegeles kaebajaga psühhiaater O. Toomla. Kaebaja

diagnoosiks oli 16.03.2019 seisuga F32.1 mõõdukas depressioon. 22.06.2019 lisandus

kaasneva diagnoosina raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Dr Z leidis, et kaebaja

on ravimiresistentne ning suunas kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda (I kd tl 26

pöördel - 27).

8.3. Kaebaja viibis vaadeldaval perioodil, s.o 23.07-06.08.2019 statsionaarsel ravil Tartu

Vangla psühhiaatriaosakonnas, kus kaebaja raviarstiks oli psühhiaater Y. Kaebaja tervislikku

seisundit, käitumist ja ravimite tarvitamist jälgiti pidevalt (I kd tl 4, 213).

Dr Y leidis, et kaebajal kliiniliselt väljendunud depressiooni ei esinenud, kroonilise

nimmepiirkonnast paremasse jalga kiirguva valu tõttu on soovitav jätkata ravimitega

amitriptüliin 75 mg ja ketoprofeen 200 mg päevas ning kaebaja saadetakse 06.08.2019 tagasi

Viru Vanglasse. Diagnoosiks jäi Z73.1 isiksuse iseloomujoonte rõhutamine ja Z76.5 simulant

(teadlik simuleerimine). Arst märkis haigusloos muuhulgas, et kaebaja käitumises ja

sõnalistes avaldustes kliinilisel tasemel esinevat depressiooni või depressiivset psühhoosi ei

ilmestu. Kaebaja on suuteline igapäevaselt keskendunult ja pikaajaliselt lugema ja kirjutama

ning ametnikega vaidlema. Kaebaja seadis vereanalüüsi andmise eeltingimuseks, et ta saab

kätte soovitud võimlemistarbed, ning ei läinud jalutama, kui jalutusboks ei meeldinud. Ei

esine märgatavat depressioonile iseloomulikku kurbust, ükskõiksust, pidurdatust või rahutust,

isutust, unetust, või depressiivsele psühhoosile iseloomulikke laimava või süüdistava sisuga

kuulmismeelepetteid, hingepiina, depressiivse sisuga luulumõtteid. Sõnalistes avaldustes on

esiplaanil paranoiline vigade otsimine, s.h ravi suhtes. Ravimeid võttis kaebaja valikuliselt.

Arsti hinnangul on kaebaja depressioonile viitavad avaldused ja käitumine, s.h meelepetete

avaldamine ja suitsiidkatse tegemine sihipärane tegevus karistuse kandmise tingimuste

kergendamiseks ja seotud karistuse kandmisega seotud stressiga (I kd tl 4).

8.4. Dr Z nõustus 05.10.2019 eeltoodud hinnanguga ning muutis diagnoosi nii, et

põhidiagnoosiks jäi 05.10.2019 Z03.2 jälgimine kahtlustatud psüühiliste ja käitumishäirete

suhtes. Dr Z arvas, et vajalik on kaebajat veelkord uurida Tartu Vanglas simulatsiooni

tuvastamiseks. Saatediagnoosina on märgitud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega.

Dr Y ei pidanud saatmist vajalikuks. Tervisekaardi järgi on kanded teinud õde W, kuid

tegemist on veaga ja tegelikult tegi kanded dr Z (I kd tl 35 pöördel - 36, II kd tl 14).

8.5. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon hindas kaebajale Tartu Vanglas ja Viru

Vanglas osutatud tervishoiuteenuste kvaliteeti 19.03.2020.a koosolekul. Ekspertkomisjon

leidis, et esitatud meditsiinidokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada tervishoiuteenuse

osutamise kvaliteedi rikkumisi. Erinevate konsultatsioonide käigus on püütud selgusele jõuda

kaebaja kaebuste põhjustes ja talle on määratud ravi, mida on muudetud vastavalt tema

terviseseisundi dünaamikale. Heale kliinilisele praktikale vastab põhimõte, et diagnostiliste

probleemide esinemisel või ravitulemuse puudumisel suunatakse patsient haiglasse

täiendavateks uuringuteks ja raviks. Seda antud juhul ka tehti ning statsionaarse jälgimise ja

uuringute tulemusena jõuti otsusele, et kaebaja teeskleb psüühikahäire sümptoome.

Haiglaravi ja ambulatoorsed konsultatsioonid on dokumenteeritud, patsiendi terviseseisundi

hindamisel on kasutatud kõiki vajalikke diagnostilisi võimalusi (anamneesi kogumine,

kaebuste hindamine koos patsiendi seisundi jälgimisega, psühholoogiline diagnostika jm

uuringud) (II kd tl 8).

8.6. Eeltooduga on tõendatud, et vaadeldava perioodi lõpu seisuga ei esinenud kaebajal

depressiooni mistahes vormis või raskusastmega.

9. Kaebaja on esitanud psühhiaater Q ambulatoorse epikriisi, mille järgi oli diagnoos

18.02.2021 F32.2 raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta ning küsimärgiga F32.3

raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Dr Q märkis, et soovitatud on suunata

psühhiaatria statsionaari ravile ja diagnoosi täpsustamiseks (I kd tl 171). Kaebaja viitas ka

kahele kandele tervisekaardis, kus sellele epikriisile on viidatud (I kd tl 69 pöördel, tl 71 ja

pöördel).

Kohtu hinnangul ei ole see dokument piisavaks tõendiks, et 2021. aasta alguses oli kaebajal

tekkinud depressioon. Dr Q kohtus kaebajaga ühel korral - kaebaja viidatud dokumendid ei

kujuta endast mitut erinevat arsti hinnangut, vaid üht epikriisi, millele on viidatud ja mida on

tsiteeritud. Arvestades otsuse punktis 8 toodut ei saa ühekordse kohtumise põhjal pandud

diagnoosi pidada usaldusväärseks. Kaebajal on pikaajaline kogemus selles, kuidas jätta arstile

muljet psüühikahäire esinemise kohta. Ka varem diagnoosisid arstid kaebajal depressiooni,

mis lükati ümber kaks nädalat toimunud statsionaarse ravi ja jälgimise tulemusena.

Isegi kui pidada kaebajal depressiooni esinemist 18.02.2021.a seisuga tõendatuks, ei saa seda

diagnoosi seostada kaebaja ajutise viibimisega Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ligikaudu

1,5 aastat enne seda.

10. Kohus ei nõustu sellega, et kaebaja väidetud šokki, stressi ja uneprobleeme saaks

käsitleda iseseisvate tervisekahjustustena. Unehäireid ei ole arstid kaebaja tervisedokumentide

põhjal käsitlenud iseseisva haigusena, vaid depressiooni sümptomina. Depressiooni käsitlus

käesolevas otsuses hõlmab kaebaja väidetud unehäireid, s.h hinnati Tartu Vanglas kaebaja

und ja uneprobleeme ei ilmnenud. Sõnu „stress“ ja „šokk“ kasutab kaebaja tavatähenduses,

s.o oma üleelamiste kirjeldamiseks. Sarnaste nimedega haigused on küll olemas, kuid

puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajal oleks neid diagnoositud.

11. Otsuse punktis 8-10 toodu tähendab, et täidetud ei ole vähemalt üks kahju hüvitamise

eeldus - kaebajal ei ole tekkinud mittevaralist kahju tervise kahjustamise tõttu. Kaebaja soovis

üheselt arusaadavalt esitada just tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude, s.h

esitada kaebuse, mis on riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivuvaba. Kaebaja ei

väida, et talle on tekitatud kahju mõnel muul RVastS § 9 lg 1 nimetatud alusel. Kaebuse

rahuldamine ei ole võimalik.

Muude kahju hüvitamise eelduste põhjalikum käsitlemine ei ole asja lahendamiseks tingimata

vajalik. Kohus käsitleb siiski ka seda, kas on aset leidnud vastustaja õigusvastane tegevus või

tegevusetus.

12. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 ja 2 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid

tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist

reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit,

ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase

eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

Riigikohus leidis 28.06.2021.a otsuses asjas 3-21-30, et kinnipeetavale vabatahtliku

tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. Riik täidab

kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku

tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis. Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS § 49 ja

§ 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Kuigi

tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse

osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites. Tervishoiutöötaja

valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise

abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vangistus,

vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim mõjutavad oluliselt kinnipeetavate

ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või

raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti

hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete

kasutamise lubatavus). Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib seaduse

alusel kinnipeetava ja riigi vahel lepingulaadne võlasuhe, mille raames on kinnipeetaval õigus

saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga

sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid.

13. Kohtu hinnangul ei esinenud kaebaja ravimisel Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas

23.07-06.08.2019 õigusvastast tegevust või tegevusetust.

Kaebaja tugineb sellele, et Tartu Vangla psühhiaater Y võttis kaebaja vastu ainult ühel korral.

Kohus saab sellest aru nii, et ühel korral toimus kaebaja ja arsti kohtumine nii, et arst võttis

kaebaja vastu oma kabinetis ja vestles temaga. Kohtu hinnangul ei saa asjale läheneda nii

kitsalt.

Dr Y puutus vaadeldaval perioodil kaebajaga kokku vähemalt kolmel korral - lisaks

eelnimetatud vastuvõtule toimus kaks vestlust läbi kaebaja kambri toiduluugi (vestlus

vereanalüüsi teemal, vestlus seoses IPDE testiga). Kaebaja kinnitas kaebuses nende vestluste

toimumist. Sama arst oli kaebajaga kokku puutunud 24.04.2019 telesilla vahendusel toimunud

ligikaudu 1 tund kestnud vastuvõtul, mille raames arst koostas põhjaliku anamneesi ning

hindas kaebaja tervislikku seisundit ja talle määratud ravi (I kd tl 4, 27). Dr Y kajastas

haigusloos oma tähelepanekud kaebaja tervisliku seisundi kohta ning suunas kaebaja tagasi

Viru Vanglasse, kui oli jõudnud kaebaja tervisliku seisundi, diagnooside ja ravivajaduse osas

otsusele (I kd tl 4)

Lisaks dr Y tegelesid kaebajaga mitmed teised tervishoiutöötajad. Kaebajat jälgiti ning selle

kohta tehti igapäevaselt kandeid õenduspäevikusse (II kd tl 12). 31.07.2019 teostati kaebajale

isiksuseuuring (II kd tl 11).

Millegagi ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et psühhiaater saab oma arvamuse patsiendi

kohta kujundada üksnes n-ö klassikalise psühhiaatri vastuvõtu ehk arsti kabinetis toimuva

vestluse raames.

14. Dr Y lõppjäreldus oli, et kaebajal ei esine depressiooni. Tervishoiuteenuse kvaliteedi

ekspertkomisjon tõi välja, et statsionaarse jälgimise ja uuringute tulemusena jõuti otsusele, et

kaebaja teeskleb psüühikahäire sümptoome, ning ei ole võimalik tuvastada tervishoiuteenuse

osutamise kvaliteedi rikkumisi. Kaebajale osutatud ravi on eeltooduga kooskõlas ja seda

arvestades kohtu hinnangul nõuetekohane.

15. Kaebaja tugineb ka sellele, et arst dokumenteeris kaebaja terviseandmeid ilma kaebajat

läbi vaatamata ja tagantjärele. Dr Y tegi kandeid kaebaja haiguslukku 24, 26, 31.07 ning 01,

05.08.2019 (I kd tl 4). Tervisekaardi logide põhjal on dr Y vaidlusaluse perioodi jooksul

tervisekaarti sisse loginud 23.07 ja 02.08.2019 (I kd tl 5-7).

Määruse „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (edaspidi

määrus) § 3 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida

tervishoiuteenuse osutamine, järgides määruses sätestatud andmekoosseise, ning andmed

dokumenteeritakse tervishoiuteenuse osutamise päeval või sellele järgneva tööpäeva jooksul,

kui määruses ei sätestata teisiti. Määruse § 41 lg 3 näeb haigusloo päeviku osa kohta ette, et

päevikusse teeb arst kande olulise teabe kohta tehtud protseduuridest, terviseseisundi

muutustest, raviplaani muutustest ning kanne tehakse samal päeval, märkides iseloomustatava

perioodi alguse ja lõpu kellaaja. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel on

tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks,

diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise

seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.

16. Kohus märgib alustuseks, et kohtule ei ole lõpuni arusaadav, millise infosüsteemi

logidega on esitatud tõendi puhul tegemist.

Määruse § 4 lg 1 p 1, 5, 17 kohaselt on erinevateks tervishoiuteenuse osutamist tõendavateks

dokumentideks tervisekaart (määruse § 5 jj), haiguslugu (määruse § 33 jj, haigusloo üheks

alajaotuseks on epikriis), õenduslugu (määruse § 1061 jj).

Kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibimise kohta on koostatud haiguslugu ja

peetud on õenduspäevikut. Kaebaja esitatud andmed väljastati vastuseks kaebaja päringule

tema tervisekaardi kohta (I kd tl 192). Tartu Vangla on andmete väljastamisel neid nimetanud

tervisekaardi sissekannete logideks ja kaebaja andmete vaatamise logideks. On võimalik, et

vastus ei sisalda muid kui kaebaja tervisekaardi vaatamise andmeid. Sel juhul ei saagi need

sisaldada haiguslukku sissekannete tegemise andmeid.

Kohus ei pea vajalikuks koguda selles küsimuses täiendavaid tõendeid, kuna asja

lahendamisel ei oma tähtsust, kas haigusloo kannete tegemisel on järgitud määruses sätestatud

tähtaegu.

17. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige

diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse

rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat

asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse

osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.

Viga tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel ei kujuta seega endast tervishoiuteenuse

osutamise kohustuse rikkumist, vaid mõjutab üksnes tõendamiskoormise jagunemist.

Kohtul ei ole põhjust kahelda selles, et haigusloo kanded on sisult õiged. Osade faktiväidete

õigsust on kaebaja ise kinnitanud (arsti vastuvõtt, läbi toiduluugi toimunud vestlused).

Kanded haigusloos ühtivad kannetega õenduspäevikus. Kaebaja ei tugine ühegi haigusloos

sisalduva faktiväite osas sellele, et vastav väide on vale. Seega ei tõusetu ka küsimust, kas

vastustaja oleks pidanud neid faktiväiteid lisaks otsuses käsitletud tõenditele veel täiendavalt

tõendama.

Kohus juba leidis eespool, et põhjendatud ei ole kaebaja arusaam, et psühhiaatri ainus

võimalik töömeetod on vestlus patsiendiga arsti kabinetis. Kaebaja haigusloo ravipäeviku osa

kanded kujutavad endast suures osas arsti tähelepanekute ja mõttekäigu kajastamist. Seda

võib teha mistahes viisil või vormis arstile teatavaks saanud andmete alusel. Ühestki

õigusaktist ei tulene, et ravipäevikusse võib kanda ainult patsiendi läbivaatuse käigus kogutud

andmeid.

Kohus nõustub sellega, et kaebaja ei ole muutnud usutavaks, et eraldi võetuna teadmine

sellest, et haigusloo täitmisel võidi rikkuda määruses sätestatud kannete tegemise tähtaegu, sai

põhjustada kaebajal psüühikahäire tekkimise või ägenemise.

18. Kokkuvõttes ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamise tingimused täidetud. Kohus jätab

kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud. Selgitused

19. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud

kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud

välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka

menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte

endi kanda.

20. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus

avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui

isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige

kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.

Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata.

Kui kaebaja taotleb rohkemat kui tema nime avaldamata jätmist, siis tuleb kaebajal välja tuua

konkreetsed otsuse punktid, mille avaldamist ta ei soovi, ning põhjendada, miks on kaebaja

olenemata nime avaldamata jätmisest nende põhjal äratuntav.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks