3-21-2477/40 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-2477

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29.12.2023, Tartu

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17.09.2021. a

otsuse nr 15.3-3.1/374-3 osaliseks tühistamiseks, s.o

sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X., esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Janika

Jürgen-Määr

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja 14.09.2022. a taotlus Viru Vanglalt täiendavate andmete

väljanõudmiseks rahuldamata.

2. Jätta X.X.-i kaebus rahuldamata.

3. Jätta asjas tasumisele kuulunud riigilõiv 30 eurot Eesti Vabariigi kanda ning

menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada käesolevas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.01.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, § 67 lg 4).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2477

1. X.X. (kaebaja) on 1986. aastal Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik. 1999.

aastal anti talle Eesti Vabariigi alaline elamisluba, mis 2006. aastal jõustunud välismaalaste

seaduse (VMS) muudatustega loeti pikaajalise elaniku elamisloaks.

Kaebaja on kriminaalkorras karistatud viiel korral: kolmel korral tingimisi vangistusega

(röövimine ja avaliku korra rikkumine vägivallaga grupis; kahel korral süstemaatiline

juhtimisõiguseta sõitmine) ning kahel korral reaalse vanglakaristusega (piinamine,

narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine grupis). Viimati tunnistati kaebaja

Harju Maakohtu 11.10.2018. a otsusega nr 1-18-5249 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184

lg 2 p 1 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine)

ning karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Kaebaja kandis vanglakaristust alates 15.02.2018

kuni 15.02.2023.

2. Viru Vangla edastas 22.01.2019 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) ettepaneku kaebaja

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks

(digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl) 77–81).

3. PPA tunnistas 17.09.2021. a otsusega nr 15.3-3.1/374-3 (dtl 51–75) kaebaja pikaajalise

elaniku elamisloa alates 17.09.2021 kehtetuks, tegi kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks koheselt pärast vangistusest vabanemist ning kohaldas kaebaja suhtes

sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. Kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist

ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja on kriminaalkorras karistatud 5

korral ja väärteokorras karistatud 21 korral. Toime pandud kuritegude ja väärtegudega on

kaebaja mitmel korral loonud reaalse ohu avalikkusele ning kannatanutele, mis realiseerus

raskete vägivallakuritegude toimepanemises lähisuhtes, aga ka teiste isikute ründamises,

suures koguses narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises grupis ja korduvas mootorsõiduki

juhtimises, omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Suures koguses narkootikumide

ebaseaduslikku käitlemist grupis majandusliku kasu teenimise eesmärgil saab käsitada ohuna

riigi julgeolekule. Kaebajat ei ole mõjutanud õiguskuulekale teele asuma ka esimesed

mõistetud leebed karistused ning õiguskuulekad perioodid süüdimõistmiste vahel on olnud

pea olematud. Kaebajat on viimase vangistuse jooksul korduvalt distsiplinaarkorras karistatud

ning tema suhtes on 3 kuu jooksul rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, sest ta ründas

kaaskinnipeetavat. See näitab, et isik ei ole suuteline ka vangla rangelt kontrollitud

tingimustes õiguskuulekalt käituma. Kaebaja eluviisi ei ole suutnud muuta vangistuses

korduvalt läbitud sotsiaalprogrammid. Arvestades kaebaja toime pandud kuritegude iseloomu,

raskust, etteplaneeritust grupis ja pikaajalist toimepanemist, on temast lähtuv oht piisavalt

tõsine, kuna ta on kahjustanud ühiskonna põhihuvisid ja põhiõiguseid. Lähtuvalt asjaolust, et

kaebajast tulenev oht rahvatervisevastaste kuritegude, mis on oma olemuselt piiriülesed

kuriteod, liikluskuritegude ja raskete vägivallakuritegude sooritamise näol on tõenäoline

realiseeruma ka tulevikus, on vajalik kohaldada talle sissesõidukeeld Schengeni õigusruumi,

et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse.

3.2. Arvestades isiku pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga, kaebaja vanust, seda, et siin

elavad tema pojad ja onu, ta on alustanud B1-taseme riigikeeleõpet, aga ka asjaolu, et kaebajal

puuduvad sidemed teistes Schengeni õigusruumi riikides, tuleb talle kohaldada maksimaalsest

võimalikust sissesõidukeelust lühem, s.o 4-aastane sissesõidukeeld Schengeni õigusruumi.

Kuigi kaebaja on viidanud. et ta on haige ning võtab eluliselt olulisi tablette, ei ole Venemaa

Föderatsioon selline riik, mille osas tuleks kahelda igapäevase ravi kättesaadavuses. Samuti

on Venemaa Föderatsioonil kohustus oma kodanikke toetada. PPA ei ole tuvastanud kaebaja

3-21-2477

puhul humaanseid kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

4. X.X. esitas 29.10.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 17.09.2021. a otsuse nr 15.3-

3.1/374-3 tühistamiseks.

5. Tartu Halduskohus võttis 10.12.2021. a määrusega kaebuse menetlusse.

6. PPA esitas 10.01.2022 kaebusele vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus kohaldas 09.03.2023. a määrusega kaebaja taotlusel asjas esialgset

õiguskaitset ning keelas PPA-l kaebaja Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni asjas menetlust

lõpetava lahendi jõustumiseni.

8. Kohus tühistas 09.06.2023. a määrusega asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse kaebaja

taotlusel.

9. Kohus võttis 28.06.2023. a määrusega vastu kaebaja osalise loobumise kaebusest ja

lõpetas asja menetluse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja

lahkumisettekirjutuse tegemist puudutavas osas.

10. Kohus otsustas 20.10.2023. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning

andis pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade, tõendite ja muude menetlusdokumentide ning

nendele vastuväidete esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebaja palub tühistada PPA 17.09.2021. a otsuse tema suhtes kohaldatud

sissesõidukeeldu puudutavas osas ning on esitanud kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

11.1.

4-aastase sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud ja proportsionaalne. PPA ei

ole kaebajast lähtuva ohu hindamisel võtnud arvesse kõiki kaebajaga seotud asjaolusid,

näiteks seda, et kaebaja käitumine kinnipidamisasutuses on olnud viisakas ja probleemideta

ning ta on seal probleemideta töötanud. Kaebaja käitumine kinnipidamisasutuses näitab, et ta

teeb tõepoolest pingutusi selleks, et muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks.

Positiivne käitumine vangistuses annab võimaluse asuda seisukohale, et kaebaja käitumine

teiste isikutega võib olla ka tulevikus normaalne ja ohutu. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et

PPA oleks kaebajaga seotud positiivseid asjaolusid arvestanud. Kaebaja on talle määratud

karistused täies mahus ära kandnud, need on oma eesmärgi täitnud ning kaebaja on oma

käitumist muutnud. Seda näitab näiteks see, et kuigi kaebaja ei olnud esmalt vangistuses nõus

majandustöödel töötama, nõustus ta sellega hiljem. Seega on kaebaja soov muuta oma elu

õiguskuulekamaks tõsine. PPA on tuvastanud kaebaja käitumise vangistuses 2019. aastal

koostatud ettepaneku pinnalt. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja käitumine ei

muutunud ettekande koostamisest möödunud aja jooksul paremaks.

11.2.

Kaebajale pikaajalise sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneb kaebaja era- ja

perekonnaelu tugev riive. Kaebaja on Eestis sündinud, siin kooli lõpetanud ja töötanud.

Kaebajat kasvatas pärast tema isa surma tema onu. Seaduse järgi peaks nüüd tema hoolitsema

onu eest. Venemaal ei ole kaebajal kedagi, aga Eestis on tal kaks poega ja väike tütar.

Vaatamata sellele, et kaebaja suhted poegadega ei ole lähedased, kavatseb ta seda muuta.

Korteri, kus elavad kaebaja lapsed, kinkis kaebaja nende emale ülalpidamiskohustuse

täitmiseks. Samuti soovib kaebaja luua positiivseid suhteid oma tütrega, kuna tal on head

suhted tema kasuperekonnaga.

11.3.

Kaebajal puuduvad Venemaal sugulased, elukoht ja sotsiaaltoetused. Kuigi väidetavalt

elab Venemaal kaebaja ema, puudub kaebajal tema kohta igasugune teave. Kaebaja on haige

ja võtab eluliselt vajalikke tablette, mida Venemaal ei ole. Kaebaja võib seetõttu surra. On

3-21-2477

tõenäoline, et väljasaatmisel Venemaale ei saa ta seal kohe tema esmaste eluvajaduste

tagamiseks vajalikku töökohta ega sotsiaaltoetusi. Samuti on raske eeldada, et ta leiab endale

Venemaal kiiremas korras üürikorteri. Sel juhul võib aga tekkida oht kaebaja elule. Kaebaja

elutase ja elukvaliteet halveneb vältimatult. PPA ei ole kaebaja vajadusi ja reaalseid võimalusi

analüüsinud. PPA otsus on seetõttu kaalutlusvigane.

11.4.

Kaebaja on vangistuses õppinud eesti keelt ning ta soovib sooritada Eesti Vabariigi

kodanikuks saamise eksami. Ka pärast vaidlustatud PPA otsuse tegemist on kaebaja olnud

vangistuses hõivatud tööga, tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on soovinud

jätkata eesti keele õppimist, kuid temast sõltumatul põhjusel ei saanud ta seda teha, ning

taotledes ennetähtaegset vabastamist, väljendas ta nõusolekut asuda vabanemisel elama

rehabilitatsioonikeskusesse.

12. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

12.1.

Kaebaja ei ole selgitanud, milles täpsemalt seisneb otsuse ebaproportsionaalsus.

Üksnes kaebaja väitest, et ta ei kujuta ohtu, ei saa tuletada otsuse õigusvastasust. Vangistuses

valdavalt viisakas käitumine ja töötamine probleemideta pesumaja operaatorina ei tähenda, et

isiku käitumine võib olla normaalne ja ohutu. Kaebajat on muu hulgas 2021. aastal karistatud

distsiplinaarkorras ja varasemalt on tema suhtes rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.

Muu hulgas on PPA arvestanud, et kuna sõltuvusained ei ole kinnipidamisasutuse kontrollitud

keskkonnas kättesaadavad, ei saa ainuüksi vangistuses viibimise pinnalt teha prognoose isiku

edasise ohutu käitumise osas. Kaebaja ei ole teinud pingutusi, mis näitaks, et talle on

põhjendatud anda täiendavaid võimalusi.

12.2.

Arusaamatu on kaebaja väide, et ta soovib luua positiivseid suhteid oma tütrega.

Kaebajale on korduvalt selgitatud, et laps on lapsendatud, mistõttu puudub tal suhtlemisõigus.

Eeltoodud kaebaja lubadused ja selgitused võivad olla antud selleks, et luua endast kuvand,

mis seab ta riigi silmis paremasse positsiooni, mitte siirast soovist asuda täitma lapsevanema

rolli. Vastustaja toetub eelkõige varasemalt vanglas viibimisele, faktile, et kaebaja pani

kuritegusid toime oma alaealiste laste silme all nende ema vastu, samuti sellele, et varasemalt

ei ole kaebaja vabaduses laste kasvatamises osalenud ning püüdlused laste käekäiguga kursis

olla algasid pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamist.

Kaebajale on antud korduvalt võimalusi muuta oma elustiil seaduskuulekaks, kuid ta ei ole

neid kasutanud.

12.3.

Puudub igasugune alus eeldada, et kaebaja kolimisega Venemaa Föderatsiooni

kaasneb oht tema elule. Kaebaja on 35-aastane vene keelt emakeelena kõnelev teovõimeline

isik ning tal on võimalik oma kodakondsusjärgses riigis tööle asuda. Kaebaja ei ole viidanud

ühelegi asjaolule, mida tuleks käsitada humaanse kaalutlusena.

KOHTU SEISUKOHT

13. PPA on tunnistanud 17.09.2021. a otsusega kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa, leides, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule (VMS

§ 241 lg 1 p 2), ning teinud kaebajale sundtäidetava lahkumisettekirjutuse samuti põhjusel, et

kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4). Eeltoodut puudutavas osas on PPA otsus

jõustunud ning kaebaja on käesolevaks ajaks ka Eestist Venemaa Föderatsiooni lahkunud.

Vaidluse esemeks on jäänud see, kas PPA on õigesti kohaldanud kaebaja suhtes 4-aastast

sissesõidukeeldu.

3-21-2477

14. VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et kui lahkumisettekirjutuses ei anta välismaalasele vabatahtliku

lahkumise tähtaega ehk talle tehakse sundtäidetav lahkumisettekirjutus, kohaldatakse

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 jätab PPA-le võimaluse

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on

kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Tulenevalt VSS § 74 lg-st 4

võib jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Riigikohus on rõhutanud, et

PPA-l tuleb kohaldada eeltoodud norme koosmõjus ning igal üksikjuhtumil kaaluda, kas

sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne (Riigikohtu 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 34; 03.05.2019. a

otsus asjas nr 3-18-89, p 26). Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu

pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma.

Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS

§ 158 lg 3).

15. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-2088, p 18; 01.10.2019. a otsus

asjas nr 3-18-1891, p 18). Muu hulgas sel põhjusel jätab kohus HKMS § 62 lg 2 alusel

rahuldamata kaebaja 14.09.2022. a menetlusdokumendis esitatud, kuid veel lahendamata

taotluse Viru Vanglalt andmete väljanõudmiseks kaebajale alates 17.09.2021 määratud

distsiplinaarkaristuste (või nende puudumise) kohta ning selle kohta, kuidas kaebaja täitis

alates 17.09.2021 individuaalset täitmiskava ja töötas. Need kui sissesõidukeelu

kohaldamisele järgnenud aega puudutavad andmed (sh võimalikud uued tõendid) ei saaks

omada tähtsust asja lahendamisel. Sellele vaatamata märgib kohus, et asja materjalide hulgas

on kohtule esitatud Viru Vangla 25.08.2022. a iseloomustus kaebaja kohta (dtl 312–316),

millest nähtuvalt oli kaebajal 25.08.2022. a seisuga kaks kehtivat distsiplinaarkaristust

(määratud 12.11.2021 ja 10.01.2022).

16. Kohtu hinnangul ei ole PPA teinud kaalutlusvigu VSS § 74 lg 3 alusel kaebajale

kohaldatava sissesõidukeelu kestuse üle otsustamisel. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et PPA-

le ei ole võimalik ette heita seda, et arvesse oleks jäetud võtmata asjas tähtsust omavaid

kaebajaga seotud positiivseid asjaolusid. PPA otsuses on arvestatud, et kaebaja on asunud

vangistuses õppima eesti keelt, ta on probleemideta vangistuses töötanud ning läbinud

vangistuses ka mitmeid sotsiaalprogramme. Samuti on PPA võtnud arvesse kaebaja poolt

väljendatud soovi enda käitumist ja elustiili muuta. Neid asjaolusid kõrvutas PPA aga

asjakohaselt kaebajaga seotud teiste aspektidega, näiteks kaebaja varasema käitumisega Eestis

tõsiste kuritegude toimepanemisel ja süütegude toimepanemisega katseaja kestel.

16.1.

Kaebaja toime pandud kuritegusid kajastab kohtule esitatud karistusregistri väljavõte

(dtl 175–181). Sellest nähtuvalt on kaebaja esimest korda mõistetud 2008. aastal süüdi

röövimises ja avaliku korra rikkumises vägivallaga (Viru Maakohtu 02.04.2008. a otsus nr 1-

07-470, dtl 182–192), kusjuures kaebaja toime pandud vägivalda sisaldavaid kuriteoepisoode

oli 5. Järgmisena mõisteti kaebaja Viru Maakohtu 10.12.2009. a otsusega nr 1-09-17914 (dtl

193–197) süüdi vägivalla rakendamises enda elukaaslase ja lapse ema suhtes (vähemalt 3

episoodi, kvalifikatsiooniks piinamine sel ajal kehtinud KarS § 122 järgi) ja talle mõisteti

reaalne vanglakaristus 3 aastat, 3 kuud ja 28 päeva. Kaebaja kandis vanglakaristuse lõpuni.

Veel on kaebaja süüdi mõistetud mootorsõiduki juhtimise eest süstemaatiliselt omamata

vastava kategooria juhtimisõigust (Viru Maakohtu 12.05.2016. a otsus nr 1-16-4105, dtl 206–

208; Viru Maakohtu 02.10.2017. a otsus nr 1-17-8433, dtl 209–212) ning Harju Maakohtu

11.10.2018. a otsusega nr 1-18-5249 (dtl 213–223) narkootilise aine suures koguses

ebaseadusliku käitlemise eest grupis. Siinjuures märgib kohus, et vastavalt karistusregistri

seaduse § 5 lg 2 punktile 1 ja § 20 lg 1 punktile 4 on PPA-l õigus tugineda muu hulgas

3-21-2477

andmetele isiku arhiveeritud karistuste kohta. Vaatamata arhiveerimisele ja karistuse

ärakandmisele iseloomustavad ka need isiku varasemat elukäiku (vt Riigikohtu 26.01.2022. a

otsus asjas nr 3-20-915, p 18).

16.2.

Lisaks on PPA asjakohaselt arvestanud seda, et kaebaja oli enne viimast vangistust

pannud toime hulgaliselt väärtegusid, sh narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende

lähteainete seaduse rikkumisi; kaebaja oli viimase vangistuse ajal kinnipidamisasutuses teist

isikut rünnanud, millest tulenevalt oli tema suhtes kohaldatud täiendavaid

julgeolekuabinõusid; ning et tema toime pandud kuritegude tõsidusest ja sõltuvusainetega

seotusest tulenevalt tuli pidada tema poolt korduvate kuritegude toimepanemise ohtu ja seega

ka ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule piisavalt tõsiseks ja reaalseks.

16.3.

PPA on eelnevalt välja toodud asjaolusid omavahel kaalunud ning kohtule ei nähtu, et

PPA oleks kaalutlusreeglite vastu eksinud, näiteks omistanud mõnele asjaolule liigselt suure

kaalu. Seejuures ei saa muuta hinnangut kaebaja toime pandud kuritegude tõsidusele kaebaja

poolt välja toodud asjaolu, et ta ei pannud kuritegusid toime majandusliku kasu teenimise

eesmärgil.

17. Kaebaja leiab, et 4-aastase sissesõidukeelu kohaldamine on olnud ebaproportsionaalne,

kuna sellega riivatakse intensiivselt tema õigust era- ja perekonnaelule. Kohus leiab, et

vastustaja ei ole ka kaebaja eraeluliste sidemete arvestamisel eksinud ning on asjakohaselt

põhjendanud, et muu hulgas kaebaja sugulastega seotud asjaolusid arvestades on õigustatud

vähendada sissesõidukeelu kestust 1 aasta võrra. Kohtule esitatud Põhja-Tallinna Valitsuse

23.08.2021. a vastusest PPA päringule (dtl 158) nähtub, et kaebaja 2017. aastal sündinud tütar

on lapsendatud. Kaebaja kahe poja ema sõnul ei ole kaebaja aga poegade kasvatamises

osalenud ning suhtlemine nendega on olnud väga vähene, seejuures ei ole kaebaja kunagi ka

materiaalselt laste kasvatamisse panustanud (kaebaja poegade ema küsitluse protokoll, dtl

164–168). Poegade ema sõnul kaebaja Eestist väljasaatmine laste elu ei mõjutaks. Kohus

leiab, et sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestuse määramise õiguspärasust ei mõjuta

kaebaja väited sellest, et ta soovib suhteid enda lastega taastada, ega see, et kaebaja on ka

reaalselt poegadega kontakti otsinud ja nendega kontaktis olnud ning üks poegadest on

kohtule 20.01.2023 esitatud avalduses (dtl 268, tõlge eesti keelde dtl 273) kinnitanud, et ta

soovib oma isaga pärast tema vangistusest vabanemist suhteid säilitada, ja palunud isa mitte

välja saata. Kohtul puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks võimalik hoida oma poegadega

kontakti Venemaal olles ning jätkata võimalusel nendega suhtlemist pärast sissesõidukeelu

kestuse lõppu võimalikul Eestisse naasmisel. Sissesõidukeelu ebaproportsionaalsust ei ole

võimalik järeldada ka kaebaja väitest, et tema onu on eakas ning vajab tema hoolt, kuivõrd

kohtul puuduvad andmed, millest nähtuks, et kaebaja onu saaks käsitada kaebaja perekonnana

VSS § 29 lg 4 tähenduses.

18. Kaebaja on nii haldus- kui ka kohtumenetluses väitnud, et ta on haige ning võtab eluliselt

vajalikke tablette. Küll ei ole aga kaebaja ise ega tema esindaja kohtule avanud kaebaja

haiguse täpsemaid asjaolusid või selgitanud seda, millised ravimid kaebajale Venemaal

kättesaadavad ei ole. Viru Vanglas kaebaja kohta (25.08.2022) koostatud iseloomustusest (dtl

312–316) nähtub tõepoolest, et kaebajal esinevad kroonilised haigestumised, ta vajab pidevat

ravi ja jälgimist. Samas on iseloomustusse märgitud ka see, et isik ise hindab oma tervist

heaks ega kurda probleemide üle. Kaebaja sõnul oli tal varasemalt, üle 10 aasta tagasi

diagnoositud psüühikahäire ja ta oli ravil kliinikus. Seejuures oli tema psüühiline seisund

tingitud pereprobleemidest ning iseloomustuse koostamise ajal ei olnud need probleemid

enam päevakorras. PPA on aga kohtumenetluses osutanud sellele, et kaebajal on varasemalt

tuvastatud liigesevalu (põlvedes) ja HIV (PPA 24.03.2023. a e-kiri, dtl 407).

3-21-2477

18.1.

Kohtupraktika kohaselt saavad isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis olla

lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks vaid väga

erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 25; 03.05.2019. a

otsus asjas nr 3-18-89, p 25). Kohtu hinnangul ei anna kaebaja väited praegusel juhul piisavalt

alust arvata, et tema haiguste ravi ei oleks vajadusel Venemaal tagatud ning sellest tulenevalt

oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kaebajale üldse kohaldamata.

19. Kaebajale on antud haldusmenetluse käigus korduvalt võimalus esitada oma arvamus ja

vastuväited (29.01.2019. a menetluse algatamise teade, dtl 85–86; 03.08.2021. a kiri, dtl 90–

91) ning ta on neid võimalusi ka kasutanud (31.01.2019. a arvamus, dtl 87, tõlge eesti keelde

dtl 89; 12.08.2021. a arvamus, dtl 93, tõlge eesti keelde dtl 94). Seejuures on PPA kaebajalt

seisukohtade küsimisel selgelt viidanud sellele, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib

kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Seega on kaebajale

olnud nõuetekohaselt tagatud õigus olla ära kuulatud ja esitada asja kohta oma arvamus ja

vastuväited (haldusmenetluse seaduse § 40).

20. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et puuduvad alused PPA 17.09.2021. a otsuse nr

15.3-3.1/374-3 tühistamiseks kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas

ning kaebus jääb seetõttu rahuldamata.

21. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui menetluskulud on kohustatud hüvitama

menetlusabi saaja ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Kui kohtule kuludokumente ja

menetluskulude nimekirja ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1

neljas lause). Kohus vabastas 10.12.2021. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu

15 euro tasumisest ja 09.03.2023. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel

riigilõivu 15 euro tasumisest. Need menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi

kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud

jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause).

22. Arvestades, et käesolev kohtuotsus sisaldab kaebaja eraelulisi andmeid, asendab kohus

HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)