2-20-11558/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.12.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-11558

Kohtuasi

Y.R-i hagi Osaühingu Pro Kinnisvara vastu

kahjuhüvitise 23 984,91 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.07.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Pro Kinnisvara apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

28 975,54 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Y.R (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari

Kostja (apellant) Osaühing Pro Kinnisvara (registrikood

10559984), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei

Vassiljev

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26.07.2022 otsus osas, millega maakohus rahuldas

Y.R-i kahjuhüvitise nõude 14 000 eurot ületavas osas ja viivisenõude sellest

suuremalt kahjuhüvitiselt, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta tühistatud osas Y.R-i hagi Osaühingu Pro Kinnisvara

vastu rahuldamata ning jätta menetluskulud 42% ulatuses Y.R-i kanda ja 58%

ulatuses Osaühingu Pro Kinnisvara kanda.

2. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon muus osas muutmata, osaliselt muutes ja

täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

3. Osaühingu Pro Kinnisvara apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada Y.R-i hagi osaliselt.

4.2. Mõista Osaühingult Pro Kinnisvara Y.R-i kasuks välja kahjuhüvitis 14 000

eurot.

4.3. Mõista Osaühingult Pro Kinnisvara Y.R-i kasuks välja viivis perioodi

04.01.2019 kuni 22.12.2023 eest 6005,23 eurot ja viivis põhinõudelt (14 000

2-20-11558

eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

23.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

4.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 42% ulatuses Y.R-i

kanda ja 58% ulatuses Osaühingu Pro Kinnisvara kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y.R (hageja) esitas 10.08.2020 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista Osaühingult

Pro Kinnisvara (kostja) välja kahjuhüvitise 23 984,91 eurot, alates 04.01.2019 kuni hagi

esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 3071,84 eurot ja alates hagi esitamisest kuni

põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Luminor Liising AS (varasem ärinimi AS Nordea

Finance Estonia, liisinguandja) ja hageja 09.08.2017 liisingulepingu nr 201719343

(liisinguleping). Lepingu alusel andis liisinguandja hageja kasutusse hageja soovil kostjalt

hinnaga 23 750 eurot 09.08.2017 omandatud sõiduauto Land Rover Range Rover Sport

tehasetähisega SALLSAAF4BA283825 (sõiduk).

1.2. Hagejalt võeti sõiduk ära 08.02.2018 kriminaalasja nr xxxxxxxxxxxx kohtueelse

menetluse raames. Hagejale teatati 22.02.2018, et sõiduki suhtes viidi läbi ekspertiis, mille

raames tuvastati, et sõiduki identifitseerimistunnused on muudetud ja sõiduki õige tehasetähis

on SALLSAAF4BA263961. Hageja teatas 01.03.2018 e-kirjas kostjale, et sõidukiga seoses

viiakse läbi kriminaalmenetlust ning et sõiduk on kinni peetud ja asub politsei parklas. Kostja

esindaja andis 26.02.2018 kriminaalasjas tunnistajana ütlusi, mille raames sai kostja teada, et

sõiduk on varastatud. Kostja palus hagejal veidi oodata, et vaadata, kuidas uurimine edeneb,

ning lubas seejärel teha otsused. Selgus, et sõiduk varastati ajavahemikus 19.08.2015 kuni

20.08.2015 Moskvas. Politsei- ja Piirivalveameti 18.12.2018 kuupäevaga kirja kohaselt

tagastati sõiduk Pärnu Maakohtu 13.12.2018 kohtuasjas nr X-XX-XXXX tehtud määruse

alusel sõiduki omanikule Vene Föderatsiooni kodanikule Qle. Eelviidatud määruse

põhjenduste kohaselt on Q Vene Föderatsiooni kriminaalasjas nr 300691 esitanud

transpordivahendi arvele võtmise kaardi, millest nähtub, et viidatud sõiduk kuulub talle alates

2-20-11558

31.12.2014. Samuti tuvastati 06.07.2021 kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud

kohtuotsusega, et sõiduk varastati 19.08.2015 selle omanikult Qlt.

1.3. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 115 lg 1 alusel müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju

eest hüvitist 23 984,91 eurot. Hageja on tasunud osaliselt ostuhinna (sissemakse) 5937,50

eurot, liisingumakseid koos intressiga kokku 3431,14 eurot, sh põhiosa 3196,23 eurot ja

intress 234,91 eurot ning liisinguandja nõuab hagejalt sõiduki eest tasutud ostuhinna ehk

jääkmaksumuse 14 616,27 eurot hüvitamist. Hageja kui liisinguvõtja saab esitada nõude

müüja vastu VÕS § 365 lg 1 alusel. Kuna sõiduk varastati Qlt, kellel on sõiduki suhtes

omandiõigus, siis ei vastanud sõiduk üleandmisel lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 2 p 4, §

218 lg 1 I lause). Kostja ei saanud 15.10.2015 müügilepingu alusel sõiduki heauskseks

omanikuks, sest sõiduk oli varastatud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3). Müüja vastutab

müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (VÕS

§ 218 lg 1). Kostja ei ole välja toonud vääramatu jõu asjaolusid (VÕS § 103).

1.4. Hageja saatis kostjale 03.01.2019 nõudekirja, milles palus kostjal hüvitada sõiduki

puudustest tingitud kahju kokku 24 409,73 eurot, millest 14 841,09 eurot tasuda otse

liisinguandjale. Seega võib hageja arvestada nõutavalt kahjuhüvitiselt viivist alates

04.01.2019 (VÕS § 113 lg-d 1 ja 2). Kuivõrd hageja ei nõua kostjalt intressi tasumist, vaid

intress on hageja kahjuks, siis ei välista seadus sellelt summalt viivise arvestamist.

1.5. Hageja 26.05.2021 menetlusdokumendi ja selle täienduste kohaselt seisneb ostjale

tekkinud kahju sõiduki väärtuse vähenemises. Kuivõrd sõiduk tagastati kolmandale isikule,

siis on selle väärtus koos puudusega null eurot. Seega on kahju suuruseks tasutud ostuhind 23

750 eurot. Samuti on hageja kahjuna käsitatav tasutud intress 234,91 eurot, sest seoses sõiduki

puudusega on krediidikulu muutunud mõttetuks. Kostja rikkumise ja kahju tekkimise vahel

esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Samuti on kahju kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg

3). Kui kohus leiab, et kahju ulatuse kindlaks määramisel tuleb lähtuda sõiduki väärtusest

valduse kaotamise aja seisuga (veebruar 2018), siis sel ajal oli sõiduki väärtus vähemalt 21

542 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Vastuse kohaselt ei ole poolte vahel lepingulisi suhteid. 09.08.2017 sõlmitud

müügilepingu poolteks on kostja kui müüja ja liisinguandja kui ostja. Ka ei ole hageja

esitanud oma nimel liisinguandjale kuuluvaid müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid.

2.2. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks müügilepingut rikkunud. Tõendamata on sõiduki

kuulumine kolmandale isikule ja sõiduki vargus. Kostja omandas sõiduki heauskselt

15.10.2015 müügilepingu alusel Ylt, tasudes viimasele sõiduki eest 37 000 eurot.

2.3. Igal juhul ei vastuta kostja rikkumise eest.

Kostja vastutus on välistatud VÕS § 103 järgi. Kostja ei saanud mõjutada asjaolu, et tegemist

võib olla varastatud sõidukiga, ning kostjalt ei saanud ka oodata, et ta seda asjaolu

müügilepingu sõlmimise ajal väldiks.

Hageja ei teatanud lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul, mistõttu ta ei

või lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Hagejale pidi juba 08.02.2018, mil sõiduk

läks hageja valdusest välja, olema selge, et kolmandal isikul võib olla sõiduki suhtes õigus.

2-20-11558

Hageja teatas kostjale väidetavast puudusest esimest korda alles 03.01.2019 kirjas. Kostja

ülekuulamine kriminaalasja raames ei vabasta hagejat kohustusest teatada puudusest mõistliku

aja jooksul pärast puudusest teadasaamist.

Sõiduki kasutusvõimaluse kaotusest tingitud kahju peaks hagejale hüvitama liisinguandja, kes

andis hageja kasutusse väidetavalt puudusega sõiduki. Liisinguandja ei vabane vastutusest

liisinguvõtja ees (VÕS § 362 lg 3 p 2).

Sõiduki hagejale üleandmisega läks hagejale üle sõiduki juhusliku hävimise ja kahjustumise

riisiko (VÕS § 214 lg 2, § 364), sh risk, et sõiduk võib olla varastatud, kadunud või muul

viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud.

2.4. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel.

Hagis kahjuna märgitud tasutud liisingumaksed koos intressiga on tasu sõiduki kasutamise

eest. Liisingumaksete tasumise kohustust ei põhjustanud väidetav puudus sõidukil, vaid

hageja poolt endale lepinguliste kohustuste võtmine. Hagejale ei saanud tekkida kahju

asjaolust, et liisinguandja esitas hageja vastu nõude sõiduki 14 616,27 euro suuruse

jääkmaksumuse hüvitamiseks. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks liisinguandja nõude

rahuldanud. Liisinguandja nõude rahuldamiseks puudub ka alus, mh peaks sõiduki ostuhinna

liisinguandjale hüvitama kindlustusandja. Samuti tekkis hagejal sõiduki jääkmaksumuse

hüvitamise kohustus seetõttu, et hageja rikkus liisingulepingut.

Tasutud ostuhinna tagastamist on õigus nõuda üksnes müügilepingust taganemise korral.

Hageja ei ole müügilepingust taganenud. Seejuures on liisinguvõtjale ette nähtud võimalus

müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul (VÕS § 365 lg 2). Hageja ei tugine

asjaolule, et liisinguandja oleks andnud hagejale nõusoleku müügilepingust taganemiseks. Kui

hageja 03.01.2019 e-kirja pidada müügilepingust taganemise avalduseks, ei ole

taganemisavaldust tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS

§ 118 lg 1). Hageja pidi juba sõiduki äravõtmisel aru saama, et kolmandal isikul võib olla

sõiduki suhtes õigus.

Kuna hageja ei ole sõiduki omanik, siis ei saanud tal tekkida kahju sõiduki väärtuse

vähenemisest. Igal juhul on sõiduki turuväärtus kõige rohkem 14 000 eurot.

06.07.2021 kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud kohtuotsusega rahuldati liisinguandja

tsiviilhagi ja mõisteti kriminaalmenetluses süüdi tunnistatud isikutelt solidaarselt liisinguandja

kasuks välja 69 945,03 eurot. Tsiviilhagi rahuldamisest tuleneva nõude tegelik täitmine on

tagatud hageja sõlmitud kindlustuslepinguga, milles soodustatud isikuks on liisinguandja ja

kindlustatud riskiks on muu hulgas sõiduki hävimine ja vargus.

2.5. Kuna hageja põhinõue on alusetu, siis on alusetu ka viivisenõue. Samuti ei ole

põhjendatud arvestada viivist alates 04.01.2019, sest hageja teatas sõiduki väärtuse

vähenemisest tingitud kahju hüvitamise nõudest esimest korda 26.05.2021

menetlusdokumendis. Lisaks on hagiavalduse kohaselt hageja kahjuks muu hulgas

liisingulepingu alusel makstud intress, kuid viivist ei ole lubatud nõuda intressi maksmisega

viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6).

2.6. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Hageja täpsustas 26.05.2021 menetlusdokumendis,

et ta nõuab sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt

sai hageja väidetava kahju aluseks olevatest asjaoludest teada 08.02.2018. Seetõttu on sõiduki

2-20-11558

väärtuse vähenemise hüvitamise nõue aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146

lg 1, § 147 lg 1).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 26.07.2022 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 23 984,91 eurot, 10.08.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

3071,84 eurot ja alates 11.08.2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja liisinguandja sõlmisid 09.08.2017 liisingulepingu, mille alusel sai hageja

enda kasutusse kostjalt hinnaga 23 750 eurot omandatud sõiduauto Land Rover Range

Rover Sport tehasetähisega SALLSAAF4BA283825;

-

hagejalt võeti sõiduk ära 08.02.2018 kriminaalasja nr xxxxxxxxxxxx menetluse

raames;

-

hagejale teatati 22.02.2018, et sõiduki suhtes viidi läbi ekspertiis, mille raames

tuvastati, et sõiduki identifitseerimistunnused on muudetud ja sõiduki õige tehasetähis

on SALLSAAF4BA263961;

-

Qle kuulunud sõiduk varastati ajavahemikus 19.08.2015 kuni 20.08.2015 Moskvas;

-

hagejale teatati 18.12.2018 Lääne prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud

kuritegude talitusest, et sõiduk tagastati Pärnu Maakohtu 13.12.2018 kohtuasjas nr X-

XX-XXXX tehtud määruse alusel Vene Föderatsiooni kodanikule Qle;

-

hageja nõudis kostjalt 03.01.2019 kohtuväliselt kahju hüvitamist.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus esitada kostja kui müüja vastu

sõiduki puudusest tulenev kahju hüvitamise nõue (VÕS § 365 lg 1). Liisinguvõtjal ei ole

müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks vaja liisinguandja nõusolekut

või loovutust. Hageja ei ole kostja vastu esitanud taganemisest tulenevat nõuet (VÕS § 365 lg

2). Kostja ei ole väitnud, et hagejale või liisinguandjale oleks sõiduki väärtus hüvitatud.

3.3. Kostja müüdud sõidukil oli selle ostjale üleandmisel puudus, sest sõiduk ei kuulunud

kostjale. Kostja ei omandanud sõidukit heauskselt, kuna sõiduk oli varastatud (AÕS § 95 lg

3). Qle kuulunud sõiduauto Land Rover Range Rover Sport tehasetähisega

SALLSAAF4BA263961 vargus ja sõiduauto talle tagastamine on tõendatud kriminaalasja nr

xxxxxxxxxxxx vara 16.03.2018 arestimise taotlusega, kriminaalasja nr X-XX-XXXX

(XXXXXXXXXXXX) 20.03.2018 määrusega, PPA 19.02.2018 kirjaga, Q avaldusega,

kriminaalasja nr X-XX-XXXX (xxxxxxxxxxxx) 13.12.2018 määrusega, kriminaalasja nr

xxxxxxxxxxxx 18.12.2018 asitõendina käsitletava sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktiga,

18.12.2018 kirjadega ja kriminaalasja nr X-XX-XXXX 06.07.2021 kohtuotsusega.

3.4. Kostja vastutab sõiduki puuduse eest (VÕS § 218 lg 1). Puudus ei tulenenud ostjast (VÕS

§ 101 lg 3). Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et ostja teadis või

pidi teadma puudusest (VÕS § 218 lg 4). Ka ei ole sõlmitud müüja vastutust piiravat

kokkulepet (VÕS § 221 lg 2). Kostja sai sõiduki puudusest teada või pidi saama teada

hiljemalt 26.02.2018, mil ta käis varastatud sõiduki kohta kriminaalasja raames ütlusi andmas.

Hageja teatas kostjale puudusest hiljemalt 01.03.2018, s.o mõistliku aja jooksul (VÕS § 220

lg 1).

2-20-11558

3.5. Kahjuks võib olla lepingutingimustele mittevastavusest tingitud sõiduki väärtuse

vähenemine (VÕS § 127 lg 1). Kuivõrd sõiduk tagastati tegelikule omanikule, on sõiduki

väärtuseks null eurot. Seega on kahju suuruseks sõiduki ostuhind 23 750 eurot. Asjas ei oma

tähtsust sõiduki turuhind, kuivõrd hageja nõuab kahju hüvitamist lepingutingimustele

mittevastavuse tõttu. Samuti on hageja kahjuks liisingulepingu alusel tasutud intress 234,91

eurot. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja ei oleks puudusega asja

müünud, ei oleks kahju tekkinud.

3.6. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, on ka kahjuhüvitiselt arvestatud

viivise nõue põhjendatud (VÕS § 113 lg 1). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alates

04.01.2019, mil hageja teatas kostjale oma nõudest, kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks

muutunud viivis 3071,84 eurot (VÕS § 113 lg 2). Hageja viivisenõue TsMS § 367 alusel on

samuti põhjendatud.

3.7. Hageja ei muutnud menetluse käigus hagi alust ega eset. Kostja aegumise vastuväide ei

ole seetõttu põhjendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai nõude aluseks olevatest

asjaoludest teada 08.02.2018 ja esitas hagi 10.08.2020. Seega ei ole hageja nõue aegunud

(TsÜS § 146 lg 1).

3.8. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

162 lg 1 järgi kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja ei

muutnud hagi alust ega eset. Hageja nõudis algses hagiavalduses kostjalt liisingulepingust

tulenevate kohustuste eest hüvitist. Hageja muutis 26.05.2021 vaidluse eset selliselt, et esitas

liisinguandjale kuuluva sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, mille

näol on sisuliselt tegemist liisinguandja tasutud ostuhinna hüvitamise nõudega. Sõiduki

väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg

1), sest hagiavalduse kohaselt sai hageja nõude aluseks olevatest asjaoludest teada

08.02.2018.

4.2. Maakohus leidis ebaõigesti, et tähtsust ei oma see, kas müüja rikkumine on vabandatav

VÕS § 103 järgi. Siinsel juhul on rikkumine vabandatav, sest kostja omandas sõiduki

heauskselt 15.10.2015 müügilepingu alusel Ylt, tasudes viimasele sõiduki eest 37 000 eurot.

Kostja kontrollis registriandmetele tuginedes sõiduki kuulumist müüjale. Samuti on kostja

vastutus välistatud, sest müügilepingu puhul läheb asja üleandmisega ostjale üle asja

juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko (VÕS § 214 lg 2), sh risk, et asi võib olla

varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud.

4.3. Hageja 26.05.2021 menetlusdokumendis esitatud nõude sisuks on sõiduki eest tasutud

ostuhinna tagastamine, milline nõue tekib ostjal müügilepingust taganemise korral.

Liisinguandja ei ole andnud hagejale nõusolekut müügilepingust taganemisest tulenevate

nõuete esitamiseks. Müügilepingu puhul ei saa VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kahju

hüvitamise nõuet kohustuse täitmise asemel esitada, sest müügilepingut reguleerivate

erisätetega on võimaldatud müügilepingust taganeda (VÕS § 223 lg-d 1 ja 3). Isegi kui sellise

kahju hüvitamise nõude esitamine on võimalik, siis tuleks VÕS § 365 lg-t 2 tõlgendada

2-20-11558

selliselt, et nõude esitamiseks on vajalik liisinguandja nõusolek. Samuti ei nähtu maakohtu

otsusest, et hageja oleks andnud kostjale VÕS § 115 lg 2 järgi täiendava tähtaja põhikohustuse

täitmiseks. Põhikohustuse täitmine saanuks seisneda sõidukiga samaväärse sõiduauto omandi

üleandmises. Kuna hageja realiseerib VÕS § 365 alusel mitte enda, vaid liisinguandja kui

sõiduki ostja müügilepingust tulenevaid õigusi müüja vastu, siis oleks ta pidanud taotlema

kahjuhüvitise väljamõistmist liisinguandja kasuks.

4.4. Maakohtu seisukoht kahju tekkimise ja suuruse kohta ei ole põhjendatud.

4.4.1. Hageja esitas nõude sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamiseks.

Sõiduki turuväärtus ei ületa 14 000 eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel on kohus

asunud seisukohale, et sõiduki väärtus on 23 750 eurot. Maakohus ei põhjendanud ka oma

järeldust, et hageja kahjuks on liisinguandjale tasutud intress 234,91 eurot. Intress on oma

olemuselt tasu raha kasutamise eest. Hagejal oli kohustus tasuda liisingulepingu alusel intressi

olenemata sellest, kas sõiduk on puudusega või mitte.

4.4.2. Hageja esitas otse oma nimel liisinguandjale kuuluva nõude (VÕS § 365 lg 1), mistõttu

tuleb varalist diferentsi hinnates lähtuda olukorrast, milles liisinguandja oleks olnud, kui

rikkumist ei oleks toimunud. Kui sõiduk ei oleks hageja väidetud puudusega, oleks sõiduk

liisinguandja omandis ja liisinguandjal oleks õigus saada liisingulepinguga ettenähtud

makseid. Seetõttu tuleb liisinguandja tsiviilasjas nr 2-20-3148 esitatud nõue hageja vastu

sõiduki jääkmaksumuse 14 616,27 eurot hüvitamiseks kahjuhüvitisest maha arvata VÕS §

127 lg 5 alusel. Maakohtu väljamõistetud kahjuhüvitis ei ole kahju hüvitamise eesmärgiga

kooskõlas ka siis, kui asetada hageja hüpoteetilisse olukorda, milles ta oleks olnud, kui

rikkumist ei oleks toimunud. Kui sõiduk ei oleks hageja väidetud puudusega, oleks hagejal

tulnud tasuda liisingulepingu alusel esimese sissemaksena 5937,50 eurot ja liisingumaksed

koos intressiga kokku 3431,14 eurot ning hüvitada sõiduki jääkmaksumus 14 616,27 eurot.

Kahjust tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata ka kriminaalkorras süüdi tunnistatud

isikutelt liisinguandja kasuks väljamõistetud rahasumma ja nõue kindlustusandja vastu

varastatud sõiduki väärtuse hüvitamiseks. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX 06.07.2021 tehtud

kohtuotsusega rahuldati liisinguandja tsiviilhagi ja mõisteti süüdistatavatelt liisinguandja

kasuks välja 69 945,03 eurot. Nõude täitmine on tagatud hageja sõlmitud kindlustuslepinguga,

milles soodustatud isikuks on liisinguandja ja kindlustatud riskiks on muu hulgas sõiduki

hävimine ja vargus.

Kahjust tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel samuti maha arvata sõiduki kasutamisest saadud

kasutuseelised. Sõiduk oli hageja kasutuses vähemalt kuni 08.02.2018.

4.5. Kuivõrd hageja põhinõue on alusetu, siis on alusetu ka viivisenõue. Samuti on

viivisearvestus põhjendamatu. Hageja teatas sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju

hüvitamise nõudest esimest korda 26.05.2021 menetlusdokumendis. Seega ei ole VÕS § 113

lg 2 järgi põhjendatud arvestada viivist alates 04.01.2019.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

6. Ringkonnakohus selgitas pooltele 20.11.2023 kirjas, et kahjuhüvitise kindlaks määramisel

võib asjas kohaldamisele tulla VÕS § 132, mistõttu võib omada asjas tähtsust see, millised on

2-20-11558

samaväärse sõiduki soetamise kulud ja seda ka asja kaotsiminekust hilisemal ajal. Samuti

selgitas ringkonnakohus pooltele tõendamiskoormist kahjuhüvitise vähendamise aluseks

olevate asjaolude osas. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse oma seisukohti nendes

küsimustes täpsustada.

7. Hageja vastas, et vaidlusaluse sõidukiga sarnaste seitsme aasta vanuste sõidukite keskmine

müügihind on 34 276 eurot. Kostja vastas, et sõiduki turuhind ei ületa 14 000 eurot.

8. Ringkonnakohus lahendas poolte taotlused 06.12.2023 määrusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

millega maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude 14 000 eurot ületavas osas ja

viivisenõude sellest suuremalt kahjuhüvitiselt, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ning

menetluskulud 42% ulatuses hageja kanda ja 58% ulatuses kostja kanda. Muus osas tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 22 alusel.

10. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad

kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

11. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja muutis maakohtu

menetluse käigus hagi, kas hageja nõue on aegunud ning kas ja kui suures ulatuses saab

hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja viivist.

12. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja ei muutnud maakohtu menetluse

jooksul hagi alust ega eset ning et hageja nõue ei ole aegunud, kuid põhjendas seda osaliselt

ekslike põhjendustega. Kolleegium muudab ja täiendab selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi.

12.1. 10.08.2020 maakohtule esitatud hagis nõudis hageja, et kostja hüvitaks müügilepingu

rikkumisega tekitatud 23 984,91 euro suuruse kahju, mis seisneb hageja sõiduki eest osaliselt

tasutud ostuhinnas (sissemakse), tasutud liisingumaksetes koos intressiga ja sõiduki

jääkmaksumuses. 26.05.2021 maakohtule esitatud menetlusdokumendis märkis hageja, et ta

nõuab sõiduki väärtuse vähenemisest tingitud kahju, mis hageja arvates võrdub sõiduki eest

tasutud ostuhinnaga, ja intressikulu hüvitamist kokku summas 23 984,91 eurot.

12.2. Kolleegiumi arvates on hageja jäänud algselt esitatud menetlusliku nõude ja asjaolude

juurde.

Ekslik on maakohtu põhjendus, et hageja ei ole muutnud hagi eset, sest on läbivalt nõudnud

kostjalt kahju hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole hageja selgelt väljendatud nõue

ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses nõude nimetus (nt kahju hüvitamine), vaid

konkreetne hüve (nt rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral

soovib (RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181, p 11). Samas nõustub kolleegium, et hageja nõue on

2-20-11558

jäänud samaks, sest hageja ei ole muutnud rahasummat, mille väljamõistmist ta kostjalt hagi

rahuldamise korral soovib. Muutunud ei ole ka hagi alus TsMS § 363 lg 1 p 2 tähenduses.

Hageja kahju hüvitamise nõude aluseks on nii hagis kui ka 26.05.2021 menetlusdokumendis

asjaolu, et kostja rikkus müügilepingut, sest müüs varastatud sõiduki, mis võeti hageja

valdusest ära ja tagastati kolmandast isikust omanikule. Hageja on samuti algusest peale

tuginenud sellele, et tal on õigus esitada otse oma nimel kostja kui müüja vastu liisinguandjale

kuuluvaid müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid.

Hageja täpsustas 26.05.2021 maakohtule esitatud menetlusdokumendis, et kahjuna on

käsitatav sõiduki väärtuse vähenemine, mis võrdub hageja arvates sõiduki ostuhinnaga. Kuigi

hageja märkis algselt, et põhinõue koosneb hageja sõiduki omandamisel tasutud

omafinantseeringust, tasutud liisingumaksetest ja sõiduki jääkmaksumusest (kokku 23 750

eurot), siis nende maksmise kaudu maksab hageja liisinguandjale tagasi sõiduki

omandamiseks kantud kulutused, st eelkõige sõiduki ostuhinna (vt ka VÕS § 367). Seega on

hageja olnud menetluses läbivalt seisukohal, et kahju ulatuse kindlaks määramisel tuleb

lähtuda kokkulepitud sõiduki ostuhinnast 23 750 eurot, mis tuleb hageja arvates lugeda

sõiduki väärtuseks. Kolleegium märgib, et hagi eseme muutmiseks ei ole kahju arvestamise

metoodika muutmine (vt ka RKTKo 11.05.2005, 3-2-1-41-05, p 11; 26.10.2016, 3-2-1-93-16,

p 15). Seejuures on kahju hüvitamise põhimõtte ning kahjuhüvitise arvestamise aluse ja

metoodika kindlaksmääramise näol tegemist materiaalõiguse kohaldamisega, mida kohus teeb

üldjuhul omal algatusel.

12.3. Hageja nõue ei ole aegunud, sest hagi esitamine peatas TsÜS § 160 lg 1 järgi hageja

nõude aegumise. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates

hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Pooled ei vaidle selle üle ja

ka kolleegium nõustub, et hagi esitati tuvastatud ja vaidlustamata asjaolusid arvestades TsÜS

§ 146 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi hagi

esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kuivõrd hageja nõue, sh selle ulatus ja

nõude aluseks olevad asjaolud on menetluse kestel jäänud samaks, siis ei ole hageja nõue

aegunud.

13. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja rikkus müügilepingut ja vastutab selle

eest, kuid eksis materiaalõiguse kohaldamisel, mistõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendusi

muuta ja täiendada.

13.1. Maakohus leidis ekslikult, et kostja rikkumine seisneb lepingutingimustele mittevastava

sõiduki üleandmises. Müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral tuleb eristada

müüja vastutust müügilepingu täitmata jätmise ja täitmisega viivitamise puhul ning müüja

vastutust lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise puhul. Müügilepingu täitmata

jätmine võib seonduda mh sellega, et müüja ei suuda täita VÕS § 208 lg-st 1 tulenevat asja

omandi ostjale üleandmise kohustust (VÕS II komm (2019), sissejuhatus §-de 217–228

juurde, p-d 2 ja 2.1.1.c). Ka siinsel juhul täitis kostja sõiduki üleandmise kohustuse, kuid ei

suutnud omandit ostjale (liisinguandjale) üle anda, sest tuvastatud asjaoludel ei ole kostja

sõiduki omanik. Sõidukit polnud võimalik omandada ka heauskse omandamise sätete alusel,

sest kostja müüs sõiduki, mis on kolmandast isikust omanikult varastatud (AÕS § 95 lg 3).

Kuivõrd kostja jättis täitmata enda lepingujärgse põhikohustuse teha võimalikuks sõiduki

omandi üleminek, on tegemist täitmata jätmisega.

2-20-11558

13.2. Kolleegium ei nõustu ka maakohtu käsitlusega, et kostja vastutust tuleb hinnata VÕS §

218 lg 1 alusel. Viidatud norm sätestab müüja vastutusstandardi lepingutingimustele

mittevastava asja üleandmise puhuks. Kuivõrd siinsel juhul jättis kostja täitmata VÕS § 208

lg-st 1 tuleneva lepingulise põhikohustuse, tuleb tema vastutust hinnata VÕS §-s 103

sisalduva üldise vastutusstandardi alusel. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab lepingupool mis

tahes lepingurikkumise eest, kui ta ei tõenda rikkumise vabandatavust VÕS § 103 lg-s 2

sätestatud vääramatu jõu esinemise tõttu (nn garantiivastutus). Seega peab ostja tõendama

müüjapoolse müügilepingu täitmata jätmise korral üksnes lepingu rikkumise fakti, müüja võib

VÕS § 103 lg 2 kohaselt üritada tõendada, et temapoolne rikkumine oli vabandatav.

13.3. Kostja väidab, et ta peaks vabanema vastutusest seetõttu, et rikkumine on vabandatav

VÕS § 103 lg 2 järgi. Samuti tugineb kostja sellele, et sõiduk läks kaotsi pärast sõidukiga

seotud riskide müüjalt ostjale üleminekut VÕS § 214 järgi. Kolleegium leiab, et kostja ei ole

tõendanud vastutust välistavate asjaolude esinemist.

VÕS § 103 lg 2 II lause kohaselt saab vääramatuks jõuks lugeda sellist takistavat asjaolu,

mida võlgnik ei saanud mõjutada, ette näha ega vältida või ületada. Seega ka mitte igasugune

väljaspool võlgniku mõjusfääri olev kohustuse täitmist takistav asjaolu ei tähenda veel

vääramatut jõudu. Seaduse kohaselt peab asjaolu saabumine olema ootamatu ja võlgnikult ei

saa mõistlikult eeldada, et ta asjaoluga arvestaks (vt VÕS I komm (2016), § 103, p 6.1.2).

Sõiduauto tehasetähise võltsimine ja varastatud sõiduauto müümine selliseks erakordseks ja

objektiivselt vääramatuks sündmuseks kolleegiumi arvates ei ole. Asjaolu, et tegemist võib

olla varastatud sõidukiga, pidi olema kostjale mõistlikult ettenähtav. Võttes arvesse

vallasasjade võõrandamise lihtsust, peab vallasasja võõrandamisel arvestama, et hilisemalt

võib selguda kolmanda isiku õigus müügilepingu objektiks oleva vallasasja suhtes.

Vastupidiseks järelduseks ei anna alust kostja väide, et registriandmete järgi kuulus sõiduk

müüjale. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning

tegemist on informatiivse andmekoguga (vt ka RKTKm 11.12.2013, 3-2-1-133-13, p 23).

Kostja viidatud VÕS § 214 reguleerib müüdud asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko

üleminekut. Juhul, kui juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko on müüjalt ostjale üle

läinud, ei kaasne asja edasise kahjustumise või hävimisega müügilepingust tulenevate müüja

kohustuste rikkumist. Samas on hävimine või kahjustumine juhuslik, kui see on toimunud

asjaolu tõttu, mille eest kumbki lepingupool ei vastuta. Sisuliselt on asja kaotsiminek juhuslik

seega üksnes eelnevalt viidatud VÕS § 103 lg 2 II lauses nimetatud asjaolude esinemise

korral (vt VÕS II komm (2019), § 214, p 3.1.2). Kuivõrd siinsel juhul oli tegemist riskiga, mis

pidi olema kostjale ettenähtav ja jääb kostja vastutussfääri, siis ei olnud sõiduki kaotsiminek

juhuslik. Asjaoludest ei tulene ka muid kostja vastutust välistavaid asjaolusid. Seega vastutab

kostja müügilepingu rikkumise eest.

14. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja saab nõuda kostjalt põhikohustuse täitmise

asemel kahju hüvitamist.

14.1. Vastuseks kostja väitele, et hageja esitas sisuliselt nõude sõiduki eest tasutud ostuhinna

tagastamiseks, milline nõue tekib ostjal müügilepingust taganemise korral, märgib kolleegium

järgmist. Hageja ei ole tuginenud sellele, et tema või liisinguandja oleks müügilepingust

taganenud, ning ka asja materjalidest ei nähtu, et taganemisavaldus oleks tehtud. Iseenesest

saab Riigikohtu praktika kohaselt lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise

nõudmist lugeda järelduslikuks taganemiseks lepingust (vt nt RKTKo 23.02.2010, 3-2-1-165-

09, p 13). See kehtib siiski vaid juhul, kui taganemine on võimalik ja selle eeldused on

täidetud (vt nt RKTKo 30.05.2013, 3-2-1-34-13, p 14). Müügilepingust taganemise eeldused

2-20-11558

ei ole praegu täidetud. VÕS § 365 lõike 2 kohaselt vajab liisinguvõtja müügilepingust

taganemiseks liisinguandja nõusolekut. Pooled ei ole väitnud ega tulene ka asja materjalidest,

et liisinguandja oleks andnud hagejale nõusoleku müügilepingust taganemiseks.

14.2. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt ei saa müügilepingu

puhul VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kahju hüvitamise nõuet kohustuse täitmise asemel

esitada, vaid võimalik on üksnes müügilepingust taganeda. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib

võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või

lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab korraga kasutada, kui seadusest või

lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lg 2 võimaldab seega õigustatud poolel valida, milliseid

õiguskaitsevahendeid kohustuse rikkumise korral kasutada (vt RKTKo 30.09.2015, 3-2-1-

100-15, p 24). Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et lepingulise põhikohustuse asemel

saab nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui lepingust ei taganeta (VÕS I komm (2016), § 115, p-

d 10.1 ja 10.3). Ka Riigikohus on kinnitanud, et VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgne kahju

hüvitamise nõue täitmise asemel säilib ka juhul, kui lepingust ei ole õigust taganeda (vt nt

RKTKo 27.11.2013, 3-2-1-126-13, p 13; 24.11.2021, 2-18-13432, p-d 22–23).

14.3. Kostja leiab, et isegi kui hageja saab nõuda lepingulise põhikohustuse asemel kahju

hüvitamist, tuleks VÕS § 365 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et ka sellise nõude esitamiseks on

vajalik liisinguandja nõusolek. Kolleegium kostja sellise käsitlusega ei nõustu. VÕS § 365 lg-

s 2 on liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja

nõusolekul. Seda põhjusel, et müügilepingust taganemise korral toimub selle tagasitäitmine,

mis avaldab olulist mõju ka liisingulepingule ja mõjutab liisinguandja huvisid. Nimelt peab

taganemise korral liisinguandja tagasi andma müügieseme omandi ja müügilepingust

taganemine on VÕS § 366 järgi aluseks ka liisingulepingu ülesütlemisele (vt RKTKo

19.04.2006, 3-2-1-29-06, p 26). Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt põhikohustuse täitmise

asemel kahju hüvitamist, kuid kolleegium leidis eespool, et sellega ei kaasne taganemist ega

seega ka müügilepingu tagasitäitmist (VÕS § 189 jj). Kui lepingupool nõuab teiselt poolelt

põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kuid sellega ei kaasne taganemist, asendub

täitmata põhikohustus sisuliselt raha maksmise kohustusega selles ulatuses, mis on vajalik

võlausaldaja paigutamiseks olukorda, kus kohustust ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1).

Eeltoodut arvestades ei ole hagejal kahju hüvitamise nõude esitamiseks vajalik liisinguandja

nõusolek.

14.4. Kostja märgib apellatsioonkaebuses iseenesest õigesti, et maakohus jättis kontrollimata,

kas hageja andis kahju hüvitamise nõude eeldusena kostjale VÕS § 114 järgi täiendava tähtaja

põhikohustuse täitmiseks, nagu näeb ette VÕS § 115 lg 2. Samas ei muuda see ebaõigeks

maakohtu järeldust, et hageja saab nõuda kostjalt kahju hüvitamist, sest praegusel juhul ei

pidanud hageja andma kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks (omandi

üleandmiseks). Tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik, kui on ilmne, et

täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1–4 nimetatud

juhtudel. Praegusel juhul on müügileping omandi üleandmise kohustuse rikkumise tõttu

sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud saavutamata (VÕS § 116 lg 2 p 1). Samuti on

ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks olnud tulemust, sest täitmine on võimatu.

Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et ta oleks saanud omandi üleandmise

kohustuse omapoolsete täiendavate toimingute tegemisega täita. Vastupidiseks järelduseks ei

anna alust kostja väide, et ta oleks saanud anda üle samaväärse sõiduauto. Praegusel juhul oli

lepingu esemeks konkreetne sõiduk, s.o individuaaltunnustega asi. Kostja ei saa anda selle

sõiduki omandit üle, sest sõiduk kuulub kolmandale isikule.

2-20-11558

14.5. Kuna liisinguandja osaleb liisingusuhtes üldjuhul finantseerijana, kannab liisingulepingu

puhul asja kaotsiminekuga seotud riske liisinguvõtja (VÕS §-d 362, 364). Seetõttu näeb VÕS

§ 365 ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale

kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid (vt RKTKo 14.03.2012, 3-2-1-12-12,

p-d 11 ja 15). Seega saab hageja liisinguvõtjana esitada samasuguseid kahju hüvitamise

nõudeid nagu liisinguandja. Liisinguvõtja ja liisinguandja on vastavatest

õiguskaitsevahenditest tulenevate müüja vastu suunatud nõuete osas solidaarvõlausaldajateks

VÕS § 73 tähenduses (vt RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-29-06, p 27). Solidaarnõude tunnuseks

on, et igal solidaarvõlausaldajal on võlgniku suhtes kogu kohustuse täitmise nõue (VÕS § 73

lg 1). Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud

taotlema kahjuhüvitise väljamõistmist liisinguandja kasuks.

15. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt leidis maakohus ekslikult, et

hagejale tuleb sõiduki väärtuse hüvitamiseks välja mõista sõiduki ostuhind 23 750 eurot.

15.1. Väärtuse hüvitamiseks hagejale väljamõistetavat hüvitist tuleb kolleegiumi hinnangul

arvestada VÕS § 132 lg 1 järgi, mis näitab erinormina, kuidas arvutatakse kahju ulatust

(diferentsi) asja kaotsimineku korral. Asja kaotsiminekuks saab pidada olukorda, kus asi läheb

isiku valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et asi ei

kuulunud selle müüjale (vt RKTKo 14.03.2012, 3-2-1-12-12, p 11). Asja kaotsimineku korral

loetakse VÕS § 132 lg 1 I lause järgi kahjuhüvitise suuruseks mõistlikud kulutused, mis on

vajalikud uue samaväärse asja soetamiseks. Kui asja väärtus oli kaotsimineku hetkel,

võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist

kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Niisiis ei ole hüvitiseks mitte see väärtus, mis

asjal vahetult enne kaotsiminekut oli, vaid see, mis on vajalik pärast asja kaotsiminekut uue

samaväärse asja soetamiseks. Ringkonnakohus selgitas pooltele eeltoodut ja andis võimaluse

oma seisukohti selles küsimuses täpsustada (II kd, tl-d 167–168).

15.2. Hageja tugines koos 29.11.2021 menetlusdokumendiga esitatud portaali auto24.ee

väljavõttele (II kd, tl 81), millest nähtub, et ajavahemikus 01.11.2017 kuni 30.05.2018 müüdi

sõiduautot Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 keskmiselt hinnaga 21 542

eurot. Samuti lisas hageja 28.11.2023 menetlusdokumendile portaali auto24.ee väljavõtte (II

kd, tl 176), millest nähtub, et 28.11.2023 müüdi sõiduautot Land Rover Range Rover Sport

väljalaske aastaga 2016 keskmiselt hinnaga 34 276 eurot. Kostja lisas 28.11.2023

menetlusdokumendile maakohtule koos 18.06.2021 menetlusdokumendiga esitatud portaali

auto24.ee väljavõtte (II kd, tl 172) ning väidab selle põhjal, et 17.06.2021 seisuga ei ületanud

sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 turuhind 14 000 eurot.

15.3. Kahju ulatuse kindlaks määramisel ei saa lähtuda hageja

28.11.2023

menetlusdokumendile lisatud portaali auto24.ee väljavõttest (II kd, tl 176), sest selles välja

toodud müügipakkumised ei kajasta võimalikult samaväärse sõiduki müügipakkumisi.

Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et kahjuhüvitise arvutamisel tuleb lähtuda

väljalakseaastast 2016, sest ajal, mil sõiduk läks kaotsi (08.02.2018), oli sõiduk seitse aastat

vana. Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 132 mõte kaitsta kahjustatud isiku vara

koosseisu säilimist. Seetõttu ei lähtu VÕS § 132 kahju ulatuse kindlaks määramisel mitte

isiku vara väärtuse vähenemisest, vaid vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste

suurusest (vt nt RKTKo 25.02.2009, 3-2-1-121-08, p 15; 12.06.2019, 2-17-11269, p 12.1).

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja valduses oli sõiduauto Land Rover Range Rover Sport

väljalaske aastaga 2011 ja mootori võimsusega 180 kW. Arvestades, et asjade kaotsimineku

korral on kaitstavaks huviks esmajoones huvi asja asendamise vastu võimalikult samaväärse

asjaga, tuleb hagejale hüvitada sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga

2-20-11558

2011 hind. Kolleegium märgib, et VÕS § 132 lg 4 näeb ette võimaluse saada teatud

tingimustel hüvitatud ka samaväärse asja kasutamise kulud või asja valduse ning sellega

kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelis TsÜS § 62 lg 1 tähenduses), millest

valdaja lepingurikkumise tõttu ilma jääb, väärtus. Sellise kahju hüvitamist ei ole hageja

käesolevas asjas nõudnud.

15.4. Kolleegium on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista kahjuhüvitis 14 000 eurot, mis

peaks esitatud asjaolude kohaselt võimaldama asemele soetada kaotsiläinud sõidukiga

samaväärse sõiduauto. Hageja väitel oli sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske

aastaga 2011 väärtus ehk kohalik keskmine turuhind ajavahemikus 01.11.2017 kuni

30.05.2018 keskmiselt 21 542 eurot (II kd, tl 81). Kostja tõi esile, et eelnimetatud näitajatega

sõiduauto sai 17.06.2021 turult soetada keskmiselt hinnaga 14 000 eurot (II kd, tl 172).

Riigikohtu praktika kohaselt peab VÕS § 132 järgi olema kahjuhüvitis nii suur, et kannatanul

oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi, st lähtuda tuleb samaväärse asja

soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt nt RKTKo 20.03.2019,

2-16-6563, p 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu leiab kolleegium, et lähtuda tuleb

2021. a kui kohtuotsuse tegemisele lähemal olevate pakkumiste keskmisest hinnast. Kostja

tõendas, et samaväärse asja soetamise hind ei ole enam 21 542 eurot, vaid et eelduslikult on

turult võimalik omandada kaotsiläinud sõidukiga samaväärne sõiduauto 14 000 euro eest.

Hageja arvates tuleb arvesse võtta asjaolu, et ajavahemikus 2018 kuni 2023 tõusis

tarbijahinnaindeks 42,8% võrra. Hageja ei ole samas tõendanud, et tarbijahinnaindeksi tõusu

tõttu tuleb sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 soetamise eest

maksta rohkem kui 14 000 eurot. Eeldada ei saa, et sõiduauto soetamise hind tõuseb

võrdeliselt tarbijahinnaindeksiga. Seda kinnitab ka asjaolu, et poolte esitatud tõendite kohaselt

oli samaväärse sõiduauto turuhind ajavahemikus 01.11.2017 kuni 30.05.2018 keskmiselt 21

542 eurot, kuid 2021. a juuniks oli turuhind langenud keskmiselt 14 000 euroni. Seega langes

sõiduauto turuhind vaatamata hageja väidetud tarbijahinnaindeksi tõusule.

16. Maakohus leidis õigesti, et kahjuhüvitist ei ole alust vähendada, kuid põhjendas seda

osaliselt ekslike põhjendustega. Kolleegium muudab ja täiendab selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi.

16.1. Iseenesest õige on kostja märgitu, et VÕS § 127 lg 5 kohustab kohut arvama

kahjuhüvitisest maha igasuguse kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu.

Tõendamiskoormist kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude osas, sh selle osas,

et kahjustatud isik on saanud kahju tekitamisega seoses kasu, kannab kahju tekitaja (vt VÕS I

komm (2016), 7. ptk sissejuhatus, p 7; RKTKo 10.06.2015, 3-2-1-60-15, p 16).

16.2. Kostja tõi esile, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX 06.07.2021 tehtud kohtuotsusega

rahuldati liisinguandja tsiviilhagi kriminaalmenetluses süüdi mõistetud isikute vastu ja

mõisteti neilt solidaarselt liisinguandja kasuks välja 69 945,03 eurot (II kd, tl 94). Kostja

väidab, et tsiviilhagi rahuldati käesolevas asjas hagi aluseks oleva sõiduki vargusega seoses.

Kolleegium on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et liisinguandja tsiviilhagi oleks

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX rahuldatud samadel asjaoludel, mis on käesolevas asjas kahju

hüvitamise aluseks. Kõnealuses kriminaalasjas 06.07.2021 tehtud kohtuotsusest ei selgu, mis

asjaoludel mõisteti liisinguandja kasuks välja 69 945,03 eurot. Kostja viitab sellele, et

kõnealuse kohtuotsuse p-s 1, lk-del 6–7 on nimetatud vaidlusalune sõiduk Land Rover Range

Rover Sport tehasetähisega SALLSAAF4BA283825 ja registreerimismärgiga XXXXXX.

Samas ei ilmne kohtuotsusest, et otsuse resolutsiooni p-s 17 oleks rahasumma liisinguandja

kasuks väljamõistetud nimetatud sõiduki vargusega seoses. Kostja viidatud kohtuotsuse p-s 1

on märgitud, et vargusega tekitati varalist kahju sõiduki omanikule Qle, mitte liisinguandjale.

2-20-11558

Samuti nähtub kohtuotsusest, et kriminaalmenetlusega on seotud palju erinevaid sõidukeid.

Seega ei ole tõendatud, et liisinguandja tsiviilhagi oleks rahuldatud käesolevas asjas hagi

aluseks oleva sõiduki vargusega seoses. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et kriminaalasjas oleks

rahuldatud tsiviilhagi üldse samadel asjaoludel, mis on käesolevas asjas kahju hüvitamise

aluseks, siis on asjakohatu maakohtu põhjendus, et kostja ei esitanud väidet, et kriminaalasja

raames väljamõistetud hüvitis oleks hagejale või liisinguandjale tasutud.

16.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et kahjuhüvitisest

kuulub mahaarvamisele sõiduki kasutamisest saadud kasutuseelis. Sõiduki kasutamisest

saadud kasutuseelised tuleks nõudest maha arvata müügilepingust taganemise korral (VÕS §

189 lg 2 p 1), sest taganemise korral toimub lepingu tagasitäitmine vastavalt VÕS §-le 189 jj.

Kolleegium leidis eespool, et hageja ega liisinguandja ei ole müügilepingust taganenud.

Samuti võib kahju hüvitamisel olla mõju hageja ja liisinguandja vahelisele liisingulepingule

ning tekkida võib küsimus saadu jagamisest liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes, kuid

kahjuhüvitisest ei ole alust maha arvata liisinguandja tsiviilasjas nr 2-20-3148 esitatud nõuet

hageja vastu sõiduki jääkmaksumuse hüvitamiseks, nagu leiab kostja. Kolleegium selgitab, et

VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata kasu, mis on põhjuslikus

seoses kahju põhjustanud teoga.

16.4. Kostja on ka seisukohal, et kahjuhüvitisest kuulub maaharvamisele nõue kindlustusandja

vastu varastatud sõiduki väärtuse hüvitamiseks, sest kostja väitel kohustus hageja

liisingulepingu p 4 kohaselt sõlmima vara vabatahtliku kindlustuse lepingu. Kolleegium

kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Kolmandate isikute maksed, mis tehakse lepingust või

seadusest tuleneva kohustuse alusel (nt kindlustushüvitis) ei kuulu üldjuhul kasuna

kahjuhüvitisest mahaarvamisele. Kindlustuse eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju

hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine (vt VÕS I komm (2016), §

127, p 4.12.a). Asjas ei ole ka esile toodud, et kahju oleks hüvitanud kindlustusandja, kellele

võinuks üle minna nõue kostja vastu.

17. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse etteheitega, mille kohaselt ei põhjendanud

maakohus oma järeldust, et hagejale hüvitamisele kuuluvaks kahjuks on ka liisinguandjale

makstud intress 234,91 eurot. Intressikulu väljamõistmine ei ole kolleegiumi hinnangul

põhjendatud.

17.1. Kolleegium selgitab, et kahju hüvitamise nõude esitamine eeldab muu hulgas, et kahju

on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning et rikkumise ja kahju

vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

17.2. Hageja leiab, et talle tekkinud kahjuks on ka liisinguandjale krediidi eest makstud

intress kokku 234,91 eurot. Hageja väitel on krediidikulu muutunud mõttetuks, kuna kostja

müüs ja hageja sai valduse varastatud sõidukile, mis on hagejalt ära võetud ja kolmandast

isikust omanikule tagastatud. Kolleegiumi hinnangul on sellise kahju hüvitamise nõude

rahuldamise eeldused täitmata.

VÕS § 127 lg 2 järgi ei ole hüvitatav liisinguandjale makstud intress, mida hageja pidi

liisinguandjale maksma krediidi kasutamise eest, st sisuliselt selle eest, et liisinguandja

võimaldas hagejal sõiduki omandamise kulud tasuda osamaksetena liisinguperioodi jooksul.

Kolleegium märgib, et kahju hüvitamise nõude aluseks olev norm/kohustus ei ole mõeldud

mitte kõikide mõeldavate tagajärgede ärahoidmiseks, vaid üksnes teatud konkreetsete kahjude

vältimiseks. Liisinguandjale makstud intressi näol hagejale väidetavalt tekkinud kahju ei ole

kolleegiumi arvates hõlmatud liisinguandja ja kostja sõlmitud sõiduki müügilepingust

2-20-11558

tuleneva omandi üleandmise kohustuse kaitse-eesmärgiga ega kuulu hüvitamisele sõltumata

sellest, kas selline kahju oli ettenähtav.

Samuti ei esine kolleegiumi arvates kostja omandi üleandmise kohustuse rikkumise ja

makstud intressi näol hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. VÕS § 127

lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb,

on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

Liisinguandjale sõiduki kasutamise ajal makstud intressi ei saa käsitada sõiduki

(liisingueseme) kaotsimineku kahjuna.

18. Kahjuhüvitise nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka hageja

viivisenõue.

18.1. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 I lause

järgi viivist. TsMS § 367 järgi võib hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige võib viivist nõuda selliselt,

et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

18.2. Hageja on palunud mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivise alates 04.01.2019 kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 I lausest tuleneb, et kui

rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude

puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule

oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Kostja vaidleb vastu hageja viivisearvestusele, väites, et hageja teatas sõiduki väärtuse

vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõudest esimest korda 26.05.2021

menetlusdokumendis. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu ning leiab, et maakohus luges

põhjendatult viivisenõude algusajaks 04.01.2019. Hageja saatis 03.01.2019 kostjale e-kirja,

milles nõudis kahju hüvitamist põhjusel, et sõiduk võeti hagejalt ära ja tagastati kolmandast

isikust omanikule (I kd, tl 13). Hageja palus hüvitada sõiduki omandamiseks kantud

kulutused, st sisuliselt sõiduki müügist kostja saadud hinna, mis tuleb hageja arvates lugeda

sõiduki väärtuseks, ning liisinguandjale makstud intressi. Seega teatas hageja kostjale nõude

olemasolust 03.01.2019. Kuivõrd hageja teatas piisavalt täpselt ka seda, mis asjaoludega

seoses nõue tekkis, siis tekkis kostjal võimalus nõue rahuldada ja seeläbi viivisenõuet vältida.

18.3. Alates 04.01.2019 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani (s.o 22.12.2023) on

põhinõudelt 14 000 eurot arvestatav VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis 6005,23

eurot (viivisekalkulaator.ee andmetel), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks

tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja ka edasiulatuv seadusjärgses määras viivis

põhinõudelt 14 000 eurot alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

19. Ülaltoodud põhjendusi arvestades rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonkaebuse

ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 14 000 eurot ületavas osas ning seda ületavalt hüvitiselt seadusjärgses määras viivise.

Kolleegium teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata.

2-20-11558

Menetluskulude jaotus

20. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS §

173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust

(ca 58%) ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, jäävad menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi 42% ulatuses hageja kanda ja 58%

ulatuses kostja kanda.

21. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist

suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 II lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast

kohtuotsuse jõustumist.

22. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 I lause kohaselt saab menetluskulude

jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 12.02.2025 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-

11558 hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas.

2. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Jätta OÜ Pro Kinnisvara kassatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada Y.R vastukassatsioonkaebus osaliselt.