1-21-2039/1211-21-2039/121 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-21-2039

K O H T U O T S U S E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2023, Tallinn Kohtuasja number 1-21-2039 (20231502140)

Kohtukoosseis Elina Elkind, Julia Katškovskaja, Orvi Koik Kohtuasi Margus Reidolfi süüdistuses KarS § 4231 järgi (üldmenetluses) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31. mai 2023. a otsus Apellant Margus Reidolfi kaitsja vandeadvokaat Ivo Kütt Teised apellatsioonimenetluse pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Vahur Verte Süüdistatav Margus Reidolf (isikukood 37405212764; elukoht: XXX; Eesti kodanik; XXX; emakeel eesti keel; töökoht: XXX; kahtlustatavana kinni peetud 18. oktoobril 2020, kohaldatud tõkendina vahistamist kuni 30. novembrini 2020, praeguse kriminaalasja kohtumenetluses tõkendit kohaldatud ei ole) Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 31. mai 2023. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA Süüdistus 1. Margus Reidolfile esitati KarS § 423¹ järgi süüdistus kokkuvõtlikult selles, et ta juhtis tahtlikult ja süstemaatiliselt mootorsõidukit 2019. a juuli algusest kuni 18. oktoobrini 2020 kokku kaheteistkümnel korral, kuigi tal ei olnud sel ajal B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

1-21-2039

Maakohtu otsus 2. Harju Maakohtu 31. mai 2023. otsusega tunnistati M. Reidolf süüdi KarS § 4231 järgi 8. juulil 2019, 9. juulil 2019, 10. juulil 2019, 11. juulil 2019 ja 18. oktoobril 2020 toime pandud tegudes ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära (lähtudes miinimumpäevamäärast 10 eurot), s.o 2 000 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistus 44 päeva, s.o 132 päevamäära, mistõttu ärakandmisele kuulub rahaline karistus 68 päevamäära, s.o 680 eurot. 3. Muus osas mõisteti M. Reidolf õigeks. M. Reidolfi kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. M. Reidolfi kaitsja taotlus apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks jäeti läbi vaatamata. Eesti Vabariigilt mõisteti M. Reidolfi kasuks kokku kaitsjale makstud tasu 12102 eurot, sealhulgas käibemaks. M. Reidolfilt mõisteti välja sundraha 1087 eurot ja 50 senti, mille tasumise tähtajaks määrati 1 aasta alates kohtuotsuse jõustumisest, samuti lahendas kohus asitõenditega seonduvat. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4. Süüdistatav tuleb mõista õigeks tegudes, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud 2019. a juuli alguses ehk alates 3. või 4. juulist 2019 kolme päeva vältel, samuti 2019. a juulis Tallinnast Tartusse, 2019. a juulis Peipsi järve äärde ja 2019. a juuli teises pooles Eestist läbi Poola Saksamaale sõites, kuna selle kohta ei esitatud kohtumenetluses tõendeid. 5. Süüdistatav tuleb õigeks mõista tegudes, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud 16. septembril 2020 kella 10.53 ajal Tallinnas Narva maanteel – Pirita teel, 1. oktoobril 2020 kella 9.20 ajal Viimsis Muuli teel suunaga Rünka tänava poole, 7. oktoobril 2020 kella 13.06 ajal Tallinnas Ahtri tn ja Jõe tn ristmikul ja 12. oktoobril 2020 kella 14.08 ajal Tallinnas Narva maanteel Reidi tee või Tallinna kesklinna poole sõites, kuna 2. veebruari 2021. a asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olnud videosalvestiste pinnalt ei ole tuvastatav mootorsõidukit juhtinud isik. Sõidukid (Renault Megane ja Toyota Auris) ei ole registri- või muude andmete pinnalt süüdistatavaga seostatavad. M. Reidolf eitab teo toimepanemist. 6. M. Reidolfi 8. juuli 2019. a tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX juhtimine Kopli 1 parklasse ja sellest välja sõites) on tõendatud 23. juuli 2019. a asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olnud videosalvestistega ning osaliselt ka M. Reidolfi ütlustega. Süüdistatav kinnitas sõidukis viibimist, kuid eitas selle juhtimist. Mootorsõiduki juhtimist kinnitab aga videosalvestiselt nähtuv. M. Reidolfi 9. juuli 2019. a tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX juhtimine Vesivärava kohviku juures) on tõendatud 6. augusti 2019. a asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olnud videosalvestistega ning osaliselt ka M. Reidolfi ütlustega. Süüdistatav kinnitas sõidukis viibimist, kuid eitas selle juhtimist. Mootorsõiduki juhtimist kinnitab aga videosalvestiselt nähtuv. Mõlema teo puhul esitas M. Reidolf alles asja teistkordsel arutamisel versiooni, et mootorsõidukit juhtis hoopis tema tüdruksõber Q, selgitamata, miks ta ei avaldanud seda asjaolu varem. Seetõttu ei ole süüdistatava ütlused selles osas usaldusväärsed. M. Reidolfi 10. juuli 2019. a tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX juhtimine Kauka tänavalt A. Lauteri tänava suunas) on tõendatud 24. juuli 2019. a asitõendi vaatlusprotokolliga ja selle lisaks olnud videosalvestisega ning osaliselt ka M. Reidolfi ütlustega, kes küll eitas mootorsõidukiga Lauteri tänavale saabumist, aga kinnitas süüdistuses nimetatud ajal Lauteri tänavas viibimist koos Yga. 11. juulil 2019 toime pandud tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX

1-21-2039

juhtimine CircleK Laagri jaama juures) on tõendatud nii M. Reidolfi ütlustega, kes kinnitas mootorsõiduki juhtimist süüdistuses nimetatud ajal ja kohas kui ka 22.-23. juuli 2019. a asitõendi vaatlusprotokolliga ja selle lisaks olnud salvestistega. 18. oktoobril 2020 toime pandud tegu (sõiduauto Rover Range Rover Sport registreerimisnumbriga HHHHHH juhtimine Tallinnas Merivälja teel) on tõendatud nii M. Reidolfi ütlustega kui ka tema suhtes koostatud mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Tegu on toime pandud kavatsetult. 7. Tegemist ei ole jätkuva teoga, vaid süstemaatiliselt toime pandud mootorsõiduki juhtimisega. Asjaoludest tuleneb, et M. Reidolf ei juhtinud sõidukeid ühtest tahtlusest kantuna, vaid see tahtlus oli vahepeal katkenud. Lisaks tähendaks kaitsjaga nõustumine vastuolu senises kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtetega süstemaatilise sõiduki juhtimise karistatavuse kohta. Kuna kriminaalasja on hinnanud Riigikohus ja jätkuva süüteo kontseptsiooni käsitleti juba kaitseaktis, oli kõrgeima astme kohtul kassatsioonimenetluses esitatud argumentidest sõltumatult, s.o kassatsiooni piire laiendades, võimalik väljendada oma seisukohta ka küsimuses, kas tegemist võib olla jätkuva süüteoga. Riigikohus ses osas oma seisukohti ei väljendanud, siis järeldub, et arutelu süüteo jätkuvuse kohta on asjakohatu. M. Reidolf juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta ca 1 aasta ja 3 kuu vältel viiel korral. Seejuures ei olnud M. Reidolfil 11. juuli 2019 ja 18. oktoobri 2020 vahelisel ajal võimalik mootorsõidukit juhtida, sest ajavahemikul 25. juuli 2019 – 1. aprill 2020 oli tema vabadus piiratud, mh KarS § 4231 järgi esitatud kahtlustuse tõttu. Ta juhtis sõidukit harjumusest, mugavusest ja soovimatusest otsida muud lahendust. Karistamine KarS § 4231 järgi ei eelda eelnevat karistatust, praegusel juhul on tegemist faktilise retsidiiviga. 8. Võttes arvesse süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi tuleb M. Reidolfi karistada rahalise karistusega 200 päevamäära (lähtudes miinimumpäevamäärast 10 eurot), mille hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg. Seega kuulub ärakandmisele rahaline karistus 68 päevamäära, s.o 680 eurot. Taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest kaitsja taotles kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, s.o seoses õigeksmõistmisega. Kuna M. Reidolf mõisteti süüdi, puudub õiguslik alus kahju hüvitada. 9. M. Reidolfile tuleb hüvitada kriminaalasja esmakordselt arutamisel maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu summas 5376 eurot, sh käibemaks. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud on lahendatud jõustunud kohtulahenditega, mistõttu tuleb jätta läbi vaatamata kaitsja taotlus nende hüvitamiseks. Praeguses menetluses tuleb seoses osalise õigeksmõistmisega hüvitada kohtueelse menetluse kulud kokku summas 3624 eurot, sealhulgas käibemaks ja maakohtu menetluses tekkinud kulu summas 3102 eurot, sealhulgas käibemaks. M. Reidolf peab tasuma sundraha. Apellatsioon 10. Harju Maakohtu 31. mai 2023. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ivo Kütt, kes palub tühistada maakohtu otsus M. Reidolfi süüdi tunnistamise osas ja mõista M. Reidolf õigeks. Samuti taotleb kaitsja mõista Eesti Vabariigilt välja maakohtus kriminaalasja teistkordsel läbivaatamisel valitud kaitsjale makstud tasu 5040 eurot (sh käibemaks) ehk täies ulatuses ja rahuldada M. Reidolfi taotlus süüteomenetlusega seotud kahju hüvitamiseks. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1-21-2039

1-21-2039

tegutses menetleja ebaseaduslikult nii juhul kui talle edastati teave M. Reidolfil joobe puudumise kohta kui ka juhul kui ta ei teadnud ekspertiisi tulemust. KarS § 4231 järgi esitatud kahtlustus oli ebaseaduslik, sest see tugines KH poolt 20. oktoobril 2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kantud teabele. Vastav asitõendi vaatlusprotokoll allkirjastati pärast M. Reidolfi kahtlustatavana ülekuulamise lõppu. 16. Maakohus rikkus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ka süüteo jätkuvuse küsimuse lahendamisel. Kuigi maakohus pööras sellele küsimusele kohtumenetluses tähelepanu, paludes selles osas ka kohtumenetluse poole seisukohti, ei vasta ta kohtuotsuses kaitsja väidetele. Maakohus nendib, et kriminaalasi oli arutlusel Riigikohtus ja kõrgeim kohus ei võtnud selles osas seisukohta. Maakohtule oli Riigikohtu otsus teada algusest peale, mistõttu on kohtu seisukoht kaitsja jaoks üllatav. Maakohtu viide ei ole ka relevantne, sest Riigikohus lahendas kassatsiooni piires küsimust ainult sellest, kas ja millal on võimalik tõendina arvestada süüdistatava varem antud ütlusi, kui isik ristküsitlusel ütlusi ei anna. Riigikohus ei pidanud analüüsima kõikvõimalikke muid asjas kohtumenetluse poolte tõstatud küsimusi, mida kassatsioonis ei käsitletud. 17. Materiaalõiguslikult oleks ka kohtuotsuses tõendatuks loetud süüdistuses nimetatud osategude (8-11. juuli 2019) puhul tegemist jätkuva süüteoga. Kohtuotsuses heidetakse M. Reidolfile sisuliselt ette igapäevast sõiduautode kasutamist kahel perioodil, millisel juhul näiks ka ilmne ühtse tahtluse jaatamine teo jätkuvuse tähenduses. Seega, isegi kui eeldada kohtuotsuses tuvastatu tõesust, nähtub endiselt üksnes kaks ühtsest tahtlusest kantud tegu: 1) sõiduki juhtimine 2019. aasta suvel enne vahistamist nelja päeva vältel ning 2) sõiduki juhtimine 2020. aasta sügisel pärast vahi alt vabanemist. Lisaks heidetakse süüdistatavale teo toimepanemist 18. oktoobril 2020. Seega olnuks tegemist vaid kahe teoga, mistõttu ei ole täidetud süstemaatilisuse tunnus KarS § 4231 tähenduses. 18. Samuti kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust süstemaatilisuse tunnuse sisustamisel, ignoreerides seejuures Riigikohtu praktikat kriminaalasjas nr 1-15-1446, milles Riigikohus asus seisukohale, et vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt KarS § 4231). Ajaliselt veelgi uuemas Riigikohtu 2. mai 2023. a otsuses kohtuasjas nr 1-22-5306 viidatakse samale lahendile. Kuivõrd M. Reidolfil puudub kehtiv karistus juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest (seda nii kriminaal- kui ka väärteokorras) on isiku süüditunnistamine KarS § 4231 järgi välistatud. Vastus apellatsioonile 19. Kaitsja apellatsioonile esitas vastuse prokurör, kes leiab, et apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata kui ilmselt põhjendamatu. 20. Jääb selgusetuks, mil viisil on käesoleva kriminaalasja seisukohalt asjakohane asjaolu, et kautsjoni vastu vabastatu jääb kautsjonist ilma uute kuritegude toimepanemisel. Vastav reegel tuleneb otsesõnu KrMS § 135 lg-st 6. Seega ei pidanud maakohus seda küsimust eraldi käsitlema. Samuti ei puutu asjasse Riigikohtu 14. juuni 2022. a määruse p-des 29-38 esitatud seisukohad. Tallinna Ringkonnakohtu 10. augusti 2023. a määrusega jäeti rahuldamata M. Reidolfi kaitsjate kaebus V. Verte suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmise osas. Seega on tegemist pahatahtlike ja alusetute väidetega.

1-21-2039

1-21-2039

ning ühtlasi selgitab, miks ta ei soostu kaitsja seisukohaga, et M. Reidolf juhtis ajavahemikus 8.-11. juuli 2019 mootorsõiduki jätkuva tahtlusega.

Menetlus ringkonnakohtus 28. Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2023. a määrusega võeti kaitsja apellatsioon menetlusse ja võimaldati kohtumenetluse pooltel esitada ringkonnakohtule e-toimiku kaudu taandusi, taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni 8. detsembrini 2023. 29. M. Reidolfi kaitsja I. Kütt esitas 7. detsembril 2023 kirjaliku seisukoha. Kokkuvõtvalt on selle sisu järgmine. Kaitsja jääb esitatud apellatsiooni juurde, korrates selles esitatud väiteid ja toob täiendavalt välja järgmist. 30. Kaitsja ei ole olnud seotud süüdistuskohustusmenetlusega, mis päädis Tallinna Ringkonnakohtu 10. augusti 2023. a määrusega asjas nr 1-23-4374. Seega ei saanud kaitsja selle lahendiga arvestada ja prokuröri etteheited selles osas on põhjendamatud. 31. Apellatsioonis on trükiviga osas, mis puudutab vaidlustatud asitõendi vaatlusprotokolli – nimelt peab apellant lubamatuks tõendiks 2. veebruari 2021. a asitõendi vaatlusprotokolli, mille vastuvõtmisele vaidles kaitsja vastu ka 3. aprilli 2023. a kohtuistungil. 32. M. Reidolf ei nõustu sellega, et ta pani uue kuriteo toime pärast kautsjoni kohaldamist teises asjas. Nimelt heidetakse talle ette pärast kautsjoni vastu vabanemist vaid ühe teo toimepanemist, s.o 18. oktoobril 2019 ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine, eraldivõetuna on aga tegemist väärteoga. Ringkonnakohtu seisukoht 33. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata ning põhjendab seda järgmiselt. I 34. Esmajärjekorras käsitleb kolleegium apellatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta. Alusetu on kaitsja väide, et maakohus tugines otsuse tegemisel lubamatult videosalvestistele, mida kriminaalasjas vaadeldi asitõendina. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendina käsitatav nii uurimistoimingu (ehk asitõendi vaatluse) protokoll kui ka asitõend ise. Praegusel juhul vaadeldi erinevate turvakaamerate videosalvestisi. Seega ei kajastanud videosalvestised näiteks mõne uurimistoimingu käiku ega ole selliselt (vaid) uurimistoimingu protokolli lisa. Sellistel juhtudel ongi tõendiväärtus ka videosalvestisel endal ja vaatlusprotokollis võib piirduda menetluslike asjaolude kajastamisega (videosalvestise kriminaalasja juurde võtmise viis), samuti võib tegemist olla abivahendiga videosalvestisel toimuva jälgimisel. (Vt nt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83- 15, p 9). Kohtumenetluses jäeti asitõendite vaatlusprotokollid ja nende lisaks olnud videosalvestised kohtumenetluse poolte kokkuleppel avaldamata (loeti avaldatuks). Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus hindas tõendina nii asitõendi vaatlusprotokolle kui ka neile lisatud videosalvestusi. Seejuures tugines maakohus vahetult videosalvestistele eeskätt kontrollimaks süüdistatava ja tema kaitsja väiteid, et mootorsõidukit võis juhtida ka teine isik, kuigi vastav asjaolu ei nähtunud vastavatest vaatlusprotokollidest. Praegusel juhul ei olnud tegemist ka

1-21-2039

olukorraga, kus videosalvestis olnuks vastuolus asitõendi vaatlusprotokolliga ja see vastuolu jäeti kõrvaldamata. 35. Samuti põhjendas maakohus oma seisukohta, mille kohaselt M. Reidolfi ütlused on ebausaldusväärsed osas, milles ta eitab mootorsõiduki juhtimist ajavahemikus 8-10. juulil 2019. Maakohus tugines seejuures nii teistele tõenditele, sh asitõendite vaatlusprotokollidele ja nende lisaks olnud videosalvestistele kui ka tõsiasjale, et versiooni selle kohta, et mootorsõidukit Porsche Cayenne juhtis kahel korral hoopis tema elukaaslane Q, esitas süüdistatav alles kriminaalasja teistkordsel arutamisel ja muid seda kinnitavaid tõendeid kogutud ei ole. Nii süüdistatava elukaaslane kui ka tütar keeldusid tunnistajatena ütluste andmisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu argumentatsioon on selles osas piisav. 36. Seoses kaitsja taotlusega kontrollida menetleja tegevuse seaduslikkust kohtueelses menetluses märgib ringkonnakohus järgmist. Praeguses kriminaalasjas ei pea ega saagi kohus lahendada küsimust sellest, kuidas toimida teises kriminaalasjas kohaldatud tõkendiga, s.o kautsjoniga. Samuti ei ole sisulist tähtsust sellel, kas mõni kriminaalasi on prokuratuuri suurema või väiksema tähelepanu all. Ei ole oluline seegi, mida arvasid menetlejad kohtueelses menetluses teo tõendatusest. Kui prokuratuur esitab kohtule süüdistusakti, väljendab ta sellega veendumust, et esineb alus süüdistatavale teo etteheitmiseks. Kohtumenetluses hindab tõendeid, s.o nende lubatavust ja usaldusväärsust kohus, mida maakohus ongi praegusel juhul teinud, leides, et tõendatud on mootorsõiduki juhtimine 8. juulil 2019, 9. juulil 2019, 10. juulil 2019, 11. juulil 2019 ja 18. oktoobril 2020. Muus osas ei pidanud maakohus M. Reidolfile süüdistuses etteheidetud tegusid tõendatuks ja mõistis M. Reidolfi õigeks. 37. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et ta ei hinnanud 21. veebruari 2021. a asitõendi vaatlusprotokolli tõendina lubatavust ja taotletakse selle otsustuse tegemist ringkonnakohtult. Esmalt nähtub maakohtu otsusest, et kohus pidas selle tõendi lubatavaks, kuna asitõendi vaatlusprotokoll võeti vastu ja hinnati selle sisu usaldusväärsust. Samas nendib kolleegium, et apellatsiooni kohaselt vaidlustatakse maakohtu otsust M. Reidolfi KarS § 4231 järgi süüditunnistamise osas. Seejuures kaitsja ei selgita, miks ta soovib sellise tõendi lubatavuse hindamist, millele kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ei tuginenud. Nimelt leidis maakohus, et M. Reidolf tuleb õigeks mõista tegudes, mida pidanuks prokuröri hinnangul tõendama vastav asitõendi vaatlusprotokoll, sest teo toimepanemine ei olnud tõendatud. Teo tõendamatust põhjendas maakohus sellega, et asitõendi vaatlusprotokolli ja sellele lisatud videosalvestise pinnalt ei ole võimalik järeldada, et videosalvestisel on jäädvustatud just M. Reidolf. Ka süüdistatav ise eitas vastavatel kuupäevadel mootorsõiduki juhtimist. Seega ei riiva andmebaasi Milestone vaatlus ka sisuliselt vahetult M. Reidolfi õigusi. 38. Kaitsja viitab apellatsioonis ka M. Reidolfile 20. oktoobril 2020 väidetavalt ebaseadusliku kahtlustuse esitamisele. Apellatsioonist ei selgu, mis tähendust kaitsja sellele omistab. KrMS § 33 kohaselt on kahtlustatav isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud või keda on allutatud menetlustoimingule. M. Reidolf peeti kinni kahtlustatavana KarS § 424 lg 1 tunnustele vastava teo toimepanemises 18. oktoobril 2020 (kd I, tl 1-3). Kohtumenetluses kaitsja esitatud tõendi kohaselt kuulati M. Reidolf kahtlustatuna KarS § 424 lg 1 ja § 4231 järgi 20. oktoobri 2020. a hommikul tema kaitsja juuresolekul (kd I, tl 172-173). Kahtlustatavana ülekuulamisel saadud ütlusi ei ole kohtumenetluses avaldatud ega kasutatud M. Reidolfi süü tuvastamisel. Seejuures ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et isikut saab kinni pidada või üle kuulata kahtlustatavana KarS § 424 lg 1 järgi vaid joobeekspertiisi

1-21-2039

tulemuse olemasolul. Kaitsja ei esitanud ka tõendeid, mis kinnitaksid menetleja teadlikkust joobeekspertiisi tulemusest isiku kahtlustatavana ülekuulamisel. Samuti ei ole tähtsust asjaolul, millal (kas enne või pärast kahtlustatava ülekuulamist) allkirjastati 20. oktoobri 2020. a asitõendi vaatlusprotokoll, mis menetleja hinnangul kinnitas mootorsõiduki süstemaatilist juhtimisõiguseta juhtimist. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kindlaid nõudeid teabe kogumile ja selle vormile, mis peab olema menetleja valduses isiku kahtlustatavana ülekuulamisel. Vahistamismenetluses ei tuginenud prokuratuur KarS § 424 lg-le 1, seega ei mõjutanud algne kahtlustus selles teos ka vahistamisotsustust. KarS § 4231 järgi esitatud kahtlustuse sisul peatub ringkonnakohus täiendavalt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel. II 39. Maakohus ei kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust. Esmalt nõustub kolleegium maakohtuga selles, et kaitsja tõlgendab vääralt Riigikohtu praktikat süstemaatilisuse tunnuse sisustamisel KarS § 4231 koosseisu tähenduses. Kaitsja viidatud kriminaalasjas nr 1-15-1446 käsitles Riigikohus (kehtivate) karistusandmete õiguslikku tähendust. Ühe näitena tõi Riigikohtu kriminaalkolleegium tõepoolest KarS § 4231 süüteokoosseisu, selgitades, et varasem kehtiv karistus on vastutuse eelduseks, kui tuleb lahendada küsimus süüteo süstemaatilise toimepanemise kohta. Karistusõiguse teoorias ja kohtupraktikas on aktsepteeritud, et juhul kui koosseis näeb tunnusena ette süstemaatilisuse (s.o KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 4231), võib tegemist olla nii õigusliku kui ka faktilise retsidiiviga (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-15, p 8 ja 4. märtsi 2020. a otsus kriminaalasjas nr 4-19-4337, p 9). Seega võib süstemaatilise teoga olla KarS § 4231 kontekstis tegemist näiteks juhul, kui isikut on varem väärteo- või kriminaalkorras karistatud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest ja ta paneb toime uue (vähemalt kolmanda) samasuguse teo. Riigikohus selgitaski, et tegemist peab sel juhul olema kehtiva karistusega. Samas võib kolme või enama koosseisule vastava mootorsõiduki juhtimise episoodi toimepanemise tuvastamine toimuda samas menetluses – nagu praeguses kriminaalasjas. 40. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et käesolevas asjas on 8. juulil 2019, 9. juulil 2019, 10. juulil 2019 ja 11. juulil 2019 etteheidetava käitumise puhul tegemist ühe jätkuva teoga. Lisaks maakohtu põhjendustele selgitab ringkonnakohus järgmist. Tõepoolest, sellel, et Riigikohus ei võtnud väljaspool kassatsiooni selles osas seisukohta, ei ole siduvat õiguslikku mõju. Samas praegusel juhul on tuvastatud, et süüdistatav juhtis küll ühte ja sama mootorsõidukit Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX neljal järjestikusel päeval, kuid tegi seda erinevates kohtades (Vesivärava kohvik, Lauteri tänav, Kopli 1, Laagri tankla) ja aegadel. Mõnel korral oli ta seejuures koos oma tütrega, mõnel korral mitte; ta kohtus erinevate inimestega. Vähemalt kriminaalasjas tuvastatud välise teopildi pinnalt ei ole võimalik järeldada, et kõik need juhtumid olid hõlmatud süüdistatava ühtse tahtlusega – näiteks, et kõigil toimingutel oleks ühtne (jätkuv) eesmärk. Ainuüksi tõsiasjast, et igal päeval tegi süüdistatav otsustuse kasutada ringi liikumiseks mootorsõidukit ja seda ka juhtida, ei piisa sellest, et pidada tegu jätkuvaks. Selle kohta ei ole tõendeid esitanud ka kaitsja. 41. Seoses kaitsja taotlusega hüvitada süüdistatavale süüteomenetlusega ehk vahistamisega tekitatud kahju, märgib kolleegium järgmist. Taotluses tuginetakse SKHS § 5 lg 1 p-dele 1 ja 2 ehk vahistamisega ja kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju, kui süüdistatav mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus. Maakohus viitas sellele, et

1-21-2039

süüdistatav mõistetakse kriminaalasjas KarS § 4231 järgi süüdi ja seetõttu ei kuulu kahju hüvitamisele. Riigikohtu praktika kohaselt, kuigi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ei käsitle olukordi, mil kohus teeb osaliselt õigeks- ja osaliselt süüdimõistva otsuse, tuleb siiski SKHS § 5 lg 1 p 1 ja 2 kohaldada ka olukorras, kus taotlus on seotud meetmega, mida kohaldati vaid õigeksmõistvat otsust puudutavas osas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2022. a otsus kriminaalasjas nr 1-21-1652, p 25). Praegusel juhul nähtub Harju Maakohtu 20. oktoobri 2020. a vahistamismäärusest, et süüdistatavale heideti KarS § 4231 järgi mootorsõiduki juhtimist 16. septembril 2020, 1. oktoobril 2020, 2. oktoobril 2020, 7. oktoobril 2020, 12. oktoobril 2020 ja 18. oktoobril 2020. Maakohtu otsusega mõisteti M. Reidolf õigeks 16. septembril, 1. oktoobril, 2. oktoobril, 7. oktoobril ja 12. oktoobril 2020 toimepandud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimises. Seega tunnistati M. Reidolf vahistamismääruse aluseks olnud käitumisest süüdi vaid 18. oktoobril 2020 toimepandud teos, mis eraldiseisvalt ei andnuks vahistamismääruse tegemise ajal alust teo käsitamiseks süstemaatilisena ja seega ka isiku vahistamiseks. Eeltoodu tõttu saab järeldada, et meedet kohaldati osas, mis puudutab õigeksmõistvat otsust vaatamata sellele, et lõppkokkuvõttes tunnistati M. Reidolf siiski KarS § 4231 järgi süüdi ja seda ka 18. oktoobril 2020 toimepandu osas. 42. Kolleegium leiab siiski, et praeguses asjas on kahju hüvitamine välistatud SKHS § 8 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt isikul ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kui ta põhjustas kahju kaasa toonud meetme kohaldamise tahtlikult või ettevaatamatult, sealhulgas rõõnas ennast. Harju Maakohtu 20. oktoobri 2020. a vahistamismäärusest nähtub, et kahtlustatav tunnistas kohtuistungil kuriteo toimepanemist, kuid vaidles vahistamisele vastu, selgitades, et ei pidanud oma tegu kriminaalkorras karistatavaks. Ka tõkendi vaidlustamisel ringkonnakohtus tugines isiku kaitsja kuriteokahtluse osas vaid sellele, et M. Reidolf ei pidanud oma tegu kuriteoks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2020. a määrus). Kuigi kahtlustatav ei pea vahistamismenetluses ütlusi andma, siis olukorras, kus ta otsustab kuriteo toimepanemist tunnistada, mõjutab see paratamatult kohtu hinnangut. Süü ülestunnistamise rolli vahistamisotsuse tegemisel kinnitab tõsiasi, et asja sisulisel arutamisel ei pidanud maakohus ainuüksi asitõendi vaatlusprotokolli ja sellele lisatud videosalvestist süü tuvastamisel piisavaks olukorras, kus M. Reidolf eitas tegude toimepanemist. Seega leiab kolleegium, et M. Reidolf põhjustas oma tahtliku käitumisega vahistamismenetluses, s.o oma süüd tunnistades, enda suhtes tõkendi rakendamist. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse jätta kaitsja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. 43. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt