3-21-2219/42 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-2219

Otsuse kuupäev

19. detsember 2023

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

Jaak Reinomägi kaebus Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (tervise

kahjustamine üksikvangistusega 16.10.2020 kuni

19.07.2021)

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Indrek Arming

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

3. Lahendada kaebaja taotlused järgmiselt.

3.1. Jätta riigi õigusabi taotlus läbi vaatamata.

3.2. Jätta taotlus haldusasja menetluse peatamiseks läbi vaatamata.

3.3. Jätta vastuväide kohtu tegevusele (menetlustähtaegade määramine, kirjaliku

menetluse määramine) rahuldamata.

3.4. Jätta taotlused haldusasja toimikust ärakirjade saamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja muud selgitused

4. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2024.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

5. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti

17).

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Kaebaja Jaak Reinomägi esitas 19.07.2021 ja 26.07.2021 Viru Vanglale samasisulised

kahju hüvitamise taotlused. Nõude aluseks oli kaebaja hoidmine üksikvangistuses. Kaebajal ei

võimaldata käia õues, puudub kambriväline suhtlemisvõimalus ja liikumisvabadus. Arst peaks

külastama kaebajat üksikvangistuses igapäevaselt. Helistada saab korra nädalas 10 minutit.

Kaebaja on taotlenud lisakõnesid. Kaebajal olid vanglasse saabumise ajal psüühikahäired,

vanglas on need süvenenud (kuuleb hääli, näeb nägemusi, enesetapu mõtted).

2. Viru Vangla jättis 21.09.2021.a otsusega nr 6-16/147-3 kaebaja kahju hüvitamise taotlused

rahuldamata, kuna tõendatud ei ole vastustaja õigusvastane tegu ega mittevaralise kahju

tekkimine.

Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 90 lõikele 3 hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud

kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vangla on arvestanud õiguskantsleri

soovitusega, et vahistatu paigutamisel tuleb arvestada üksikvangistuse mõjudega, pakkuda

pikka aega vahi all olnud inimesele mõtestatud tegevust väljaspool tema kambrit ning

võimaluse korral vältida pikaaegse vahistatu üksinda kambrisse paigutamist.

Vastustaja on pakkunud kaebajale võimalust asuda tööle, kaebaja keeldus sellest. Kaebajale

on pakutud võimalust osaleda kasvuhoone tegevustes, kaebaja keeldus sellest, kuna hõive

toimuks hommikusel ajal ning kaebaja avaldas soovi hommikusel ajal magada. Kaebajal oli

võimalus soovi korral kohtuda vanemkaplaniga, vestlus toimus 17.08.2021. Kaebajal oli

võimalus kasutada vangla raamatukogu teenuseid, kaebaja tegi seda ühel korral, 27.08.2021.

Kaebajal on õigus lühiajalistele kokkusaamistele, seda kasutas kaebaja ühel korral -

15.10.2020 toimus lühiajaline kokkusaamine tuttavaga. Vastustaja on paigutanud kaebaja

kambrisse teisi kinnipeetavaid, et kaebajal oleks võimalus sotsialiseeruda. 2021. aastal on

kaebajal olnud Viru Vanglas kuus erinevat kambrikaaslast. Vastustaja on teinud kõik endast

oleneva, et vähendada kaebajale üksikvangistusest tulenevaid vaegusi.

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et ta oleks oma terviseprobleemide põhjusena

välja toonud kinnises kambris veedetud aega. Kaebaja nimetatud terviseprobleemid, näiteks

skisofreenia ja depressioon, on diagnoositud vanglasse saabumisel. Vastustaja möönab, et

kinnises kambris viibimine võib mõjuda kaebaja tervisele ebasoodsalt, kuid vastustaja on

pakkunud kaebajale igakülgset arstiabi ning erinevaid kõrvaltegevusi, millega vähendada

üksikvangistuse mõju tervisele. Kaebajale on tagatud igapäevane tervishoiuteenuse

kättesaadavus, s.h on pidevalt kättesaadav meditsiiniõde. Vahistatute ja süüdimõistetute

erinev kohtlemine on põhjendatud ja on ette nähtud seadusega.

Vastustaja lahendas otsusega mõlemad kaebaja kahju hüvitamise taotlused, kuigi kaebaja on

26.07.2021 esitatud taotlusele kirjutanud, et võtab selle tagasi.

3. Kaebaja esitas 26.09.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

mittevaralise kahju 5000 euro hüvitamise nõudes. Kohus tegi 17.01.2022.a määruses

kindlaks, et kaebaja taotleb tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, määratles

nõude aluseks olevad asjaolud ja kohustas kaebajat teatama, kui kohus on kaebaja tahet

kahjunõude sisustamisel valesti mõistnud. Kaebaja täpsustas oma 30.01.2022.a avalduses ühte

kohtu välja toodud kaebuse aluseks olevat asjaolu ja täpsustas seda veelkord 10.02.2022.

Eeltoodut arvestades on kaebus menetluses tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise

nõudes ning nõude aluseks on järgmised asjaolud:

1) kaebajale ei ole võimaldatud vahistatuna üksikvangistuses olles piisavalt kambriväliseid

sotsiaalseid tegevusi (sh helistada, värskes õhus jalutada). Vangla valetas, et kaebajal on

toimunud lühiajaline kokkusaamine;

2) kaebaja terviseseisundit ei ole igapäevaselt hinnatud.

Kohus täpsustas 17.11.2023.a määruses, et kaebaja saabus Viru Vanglasse 16.10.2020.

Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse 19.07.2021 ning rõhutas kohtumenetluses mõnede

vastustaja välja toodud asjaolude kohta, et need toimusid pärast kahju hüvitamise taotluse

esitamist. Kohtuasi hõlmab seega perioodi 16.10.2020 kuni 19.07.2021.

4. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Kaebajat ei ole hoitud tingimustes, mis tagaksid adekvaatselt tema tervise ja heaolu.

Üksikvangistuses olles halvenes kaebaja vaimne tervis - ta hakkas kuulma hääli, nende järgi

asju tegema, ta näeb nägemusi ja tal on enesetapu mõtted. Üksikvangistuses oleva isiku

terviseseisundit tuleb igapäevaselt hinnata, vastustaja seda ei teinud.

Kaebaja ei ole saanud käia jalutuskäikudel, kuna need toimuvad hommikul ajal, mil kaebaja

on unerohu mõju all. Piisav ei ole helistamise võimaldamine kord nädalas 10 minutit.

Kaebaja on olnud kambris üksi ja kahekesi.

Kaebaja ei nõustu, et vastustaja on pakkunud talle piisavalt tegevusi. Kasvuhoones on kaebaja

käinud ühel korral ja teist korda kastmas, rohkem seda võimalust ei pakutud. Kaebaja on

keeldunud hommikul jalutuskäikudest, kuna ta on õhtul võetud unerohu mõju all. Kaebaja

kohtus kaplaniga ja külastas raamatukogu pärast kahjunõude esitamist. 15.10.2020 oli

kaebajale lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega küll ette nähtud, aga see jäi ära

koroonapiirangute tõttu. Pärast seda suhe katkes.

Tervisekahju põhjustas ebapiisav helistamine, jalutuskäikude puudumine, lühiajalise

kokkusaamise ärajäämine ja see, et kaebaja tervisele ei pööratud igapäevaselt tähelepanu.

Kõik see kogumis halvendas kaebaja vaimset tervist. Kaebaja lähtus oma kaebuses

õiguskantsleri kirjast ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Tervisekahju tekkimise

tõendina viitas kaebaja oma haigusloole, mille palus vastustajalt välja nõuda.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi kohtueelses menetluses esitatud

seisukohtade juurde (vt otsuse punkti 3).

Vastustaja selgitas täiendavalt, et vangiregistri andmete kohaselt on kaebajal 15.10.2020

lühiajaline kokkusaamine toimunud. Kaebaja esitas 27.10.2020 vastustajale taotluse

lühiajaliseks kokkusaamiseks, mis pidi toimuma 04.11.2020, kuid see jäi koroonapiirangute

tõttu toimumata. Rohkem ei ole kaebaja esitanud taotlusi lühiajalisteks või pikaajalisteks

kokkusaamisteks.

Ajavahemikul 16.10.2020 kuni 26.09.2021 on kaebajal olnud 10 erinevat kambrikaaslast,

kellega on olnud võimalus kambris viibimise vältel suhelda. Kaebaja on osalenud Ida-Viru

Kutsehariduskeskuse poolt läbi viidud aianduskursusel, mis toimus ajavahemikul 13.05-

31.08.2021. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et vähendada kaebajale vahistatu

režiimist tulenevaid ebamugavusi ja võimaldada piisavalt väljundeid sotsiaalseteks

tegevusteks.

Vastustaja on kaebajale võimaldanud telefoni kasutamist tihemini, kui seaduses sätestatud

vähemalt üks kord nädalas. See, et vanglas on telefoni kasutamine piiratud, on vanglas

kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus. Jalutuskäigud algasid kaebaja osakonnas

kella 8.45 paiku. Arst on märkinud, et kaebaja raviskeem ei tohiks põhjustada võimetust

hommikuti jalutada.

Kaebaja saabus juba vanglasse erinevate tervisehädadega. Õigusaktid ei pane vanglale

kohustust teostada kinni peetavale isikule igapäevaselt tervisekontrolle. Tervisekaardist ei

tulene, et kaebaja tervis oleks halvenenud vahistatu režiimil olles. Kaebaja kannab vangistust

tingimustes, mis tagavad tema tervise ja heaolu. Kaebaja avaldatud rahulolematust heaolu üle

tuleb võtta ebamugavusena, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega.

KOHTU SEISUKOHT

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või

toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja

subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju

tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju korral

lisandub RVastS § 9 lg 1 alusel avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused. Kui vähemalt üks tingimus on

täitmata, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik.

7. Kaebaja oli vaadeldaval perioodil, s.o 16.10.2020 kuni 19.07.2021 vahistatu. VangS § 90

lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Kaebaja hoidmine lukustatud kambris oli ette nähtud seadusega.

Vastustajal ei olnud võimalust seaduse selgest nõudest kõrvale kalduda.

VangS ei sisalda sätteid, mis paneksid vanglale kohustuse rakendada abinõusid VangS § 90

lõikes 3 sätestatud piirangu mõjude leevendamise eesmärgil. Selline kohustus saab esineda

üldise hoolsuskohustuse ehk käibekohustusena. Käibekohustuse saab tuletada VangS § 41

lõikest 1, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega.

8. Asja materjalide põhjal on vastustaja rakendanud järgmisi meetmeid.

8.1. Kaebajal oli enamusel vaadeldavast perioodist kambrikaaslane (dtl 230-231). Kohus

lähtus vastustaja esitatud kuupäevadest ja kõrvaldas kattuvuse mõnedes kuupäevades.

Kaebaja oli kambris üksi 17-22.10.2020 (6 päeva), 31.10-12.11.2020 (13 päeva), 11.12.2020-

06.01.2021 (27 päeva), 09-13.01.2021 (5 päeva), 31.03.2021 (1 päev), 09-20.06.2021 (12

päeva), 16-19.07.2021

(4 päeva). Kokku oli kaebaja kambris üksi 68 päeva (24,46 %

vaadeldava perioodi päevadest) ja koos kambrikaaslasega 210 päeva (75,54 % vaadeldava

perioodi päevadest). Perioodid, mil kaebaja oli üksi, vaheldusid perioodidega, mil kaebajal oli

kambrikaaslane. Vastustaja väitel olid kaebaja kambrikaaslasteks erinevad isikud, kaebaja ei

ole sellele vastu vaielnud.

8.2. Kaebajal oli õigusaktides ettenähtust oluliselt avaram võimalus kasutada telefoni. Vangla

sisekorraeeskirja § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord

nädalas. Viru Vangla kodukorra punktis 13.9.1.4 on ette nähtud, et helistada võimaldatakse

ühel korral kuni 10 minutit, erinevate telefoninumbrite valimise arvu ei piirata.

Vastustaja esitatud andmed (dtl 107-154, 156-200) näitavad, et

- kaebaja tegi vaadeldaval perioodil kokku 583 telefonikõnet, mille kestus oli kokku 3

443,72 minutit. Vaadeldavas perioodis oli 278 päeva. Kaebaja tegi seega keskmiselt 2,1

telefonikõnet vaadeldava perioodi ühe päeva kohta ja kasutas telefoni keskmiselt 12,39

minutit vaadeldava perioodi ühe päeva kohta;

- kaebaja on telefoni kasutanud 142 erineval päeval, s.o 51,08 % vaadeldava perioodi

päevadest. Telefoni kasutamine on jagunenud ühtlaselt;

- kaebaja on helistanud 61 erinevale telefoninumbrile. Kõige rohkem kõnesid tegi kaebaja

numbrile 372 503 8559 - 65 kõnet, kokku 271,75 minutit (avalikult kättesaadavatel andmetel

on tegemist vandeadvokaadi telefoninumbriga); numbrile 372 5308 1705 - 197 kõnet, kokku

898,98 minutit (avalikult kättesaadavatel andmetel on tegemist eraõigusliku isiku numbriga)

ja numbrile 372 5554 2663 - 122 kõnet, kokku 1 716,57 minutit. Muude numbrite puhul jääb

kõnede arv vahemikku 1 - 22;

- kaebaja suhtes ei ole rakendatud piirangut, et ühel helistamiskorral või -päeval ei saa

telefoni kasutada kauem kui 10 minutit. Kui kaebaja kasutas telefoni 142 erineval päeval,

telefonikõnede arv oli kokku 583 ja kestus kokku 3 443,72 minutit, siis telefoni kasutamise

päeva kohta oli telefonikõnede keskmine arv 4,1 ja telefoni kasutamise aeg keskmiselt 24,25

minutit.

Kaebaja väitis kaebuses, et helistamist võimaldati kord nädalas ja seda 10 minutit. Kohtu

hinnangul on kaebaja teadlikult esitanud kohtule vale faktiväite. Ei ole võimalik, et kaebaja ei

teadnud, et tegelikult kasutas ta telefoni oluliselt rohkem. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 50 lg 2 sätestab, et menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude

kohta peavad olema tõesed. Kohus hoiatab kaebajat, et kohus võib trahvida menetlusosalist,

kes esitab kohtule teadvalt või raskest hooletusest faktiväite, mis ei ole tõene, s.h võib kohus

seda teha eelneva hoiatuseta.

8.3. Vastustaja väitel pakuti kaebajale võimalust osaleda kasvuhoone tegevustes, kuid kaebaja

keeldus sellest, kuna tegevus toimus hommikusel ajal. Samuti oli kaebajal alates 13.05.2021

võimalus osaleda aianduskursusel (see lõppes pärast vaadeldava perioodi lõppu ehk

31.08.2021). Kaebaja väitel käis ta kasvuhoones kaks korda ja rohkem seda võimalust ei

pakutud.

Arvestades, et kaebaja väide telefonikõnede kohta osutus valeks, ei ole alust pidada usutavaks

kaebaja väidet ka selle kohta, kas ja millise kambrivälise tegevuse võimalust kaebajale pakuti.

Kohus loeb tõendatuks, et kaebajal oli võimalus osaleda kambrivälises tegevuses (käia tööl

kasvuhoones), kuid kaebaja ei soovinud seda teha.

8.4. Kaebaja väitel ei olnud tal piisavat juurdepääsu arstiabile. Kuivõrd õigusaktid ei pane

vastustajale kohustust kontrollida omal algatusel igapäevaselt kaebaja tervist, siis tuleb ka

arstiabi kättesaadavuse puhul hinnata, kas see vastas üldise hoolsuskohustuse nõuetele.

Kaebaja tervisekaardi väljavõtte (dtl 76-98) põhjal oli kaebajal vaadeldava perioodi jooksul

kokkupuude tervishoiutöötajaga

- oktoobris 2020 kuupäevadel 16, 19;

- novembris 2020 kuupäeval 15, lisaks 06 ja 23 taotlus tervisekaardi koopia saamiseks;

- detsembris 2020 kuupäevadel 06, 07;

- jaanuaris 2021 kuupäevadel 14, 18, hambaarst 20;

- veebruaris 2021 kuupäevadel 10, 15, 16;

- märtsis 2021 kuupäevadel 04, 15, 17, 23, hambaarst 17;

- aprillis 2021 kuupäevadel 01, 10, 13, 14, 16, 23;

- mais 2021 kuupäevadel 03, 12, 14, 16, 19, 22, 25, hambaarst 19;

- juunis 2021 kuupäevadel 01, 14, hambaarst 16;

- juulis 2021 kuupäevadel 06, 11, 14, 15, lisaks 02 taotlus tervisekaardi koopia saamiseks.

Viru Vangla kodukorra punkti 20.8 alusel jagab narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid õde

koos valvuriga. Tervisekaardi kanne 16.02.2021 ütleb, et õhtuse psühhotroopse ravimi

jagamise ajal andis kaebaja teada, et ta ravimit enam ei soovi, ning ravim alprasolaam on

lõpetatud. 25.05.2021 on tervisekaarti märgitud, et õhtuste psühhotroopsete ravimite jagamise

ajal palus kaebaja rohtu kõrvetiste vastu ning see anti talle. Eeltoodu tähendab, et seoses

psühhotroopsete ravimite jagamisega puutus kaebaja iga päev kokku tervishoiutöötajaga,

kelle poole tal oli võimalik ka muude muredega pöörduda.

8.5. Otsuse punktis 8.1-8.4 toodut arvestades on vastustaja kohtu hinnangul rakendanud

piisavalt abinõusid selleks, et leevendada VangS § 90 lg 3 sätestatud kinnipidamisrežiimi

võimalikke mõjusid, pakkuda kaebajale mõtestatud tegevuse ja suhtlemise võimalusi ning

vajalikul määral arstiabi. Kaebaja viibis enamusel vaadeldavast perioodist ühes kambris

erinevate isikutega. Kaebajal oli soovi korral võimalus käia tööl kasvuhoones. Kaebaja sai

ligikaudu pooltel vaadeldava perioodi päevadest suhelda telefoni teel. Kaebajal oli regulaarne

ning psühhotroopsete ravimite tarvitamise ajal igapäevane kokkupuude tervishoiutöötajaga.

Vastustajale ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist.

9. Eraldi tuleb käsitleda kaebaja etteheiteid seoses jalutamisega, kuna seda reguleerib

konkreetne asjakohane õigusnorm. VangS § 93 lg 5 alusel võimaldatakse vahistatul tema

soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus.

Kaebaja ei väida, et talle ei ole pakutud võimalust iga päev vabas õhus viibida. Kaebaja

etteheide seisneb selles, et jalutuskäik oli ette nähtud hommikuti, kuid kaebaja soovis jalutada

pärastlõunal. Vastustaja selgitas, et jalutuskäigud toimusid kella 8.45 paiku.

Kaebajal ei olnud meditsiinilist näidustust jalutada pärastlõunal või õhtupoolikul.

Tervisekaardis ei ole andmeid selle kohta, et kaebaja oleks enne 04.03.2021 jalutamise

probleemiga tervishoiutöötaja poole pöördunud. Tervisekaardi kandest 04.03.2021 nähtub arst

H. Silveti hinnang, et olemasolev raviskeem ei tohiks põhjustada võimetust hommikuti

jalutada. Kui kaebajal meditsiiniline näidustus puudus, siis ei olnud kaebajal subjektiivset

õigust nõuda ega vastustajal kohustust võimaldada jalutamist kaebaja soovitud ajal.

Kohus märgib, et samale järeldusele on kohus selles küsimuses jõudnud ka varem. Kaebaja

taotles kohtuasjas 3-21-989 mittevaralise kahju hüvitamist alusel, et vastustaja ei ole

võimaldanud kaebajale jalutuskäike õhtupoolikul. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Kohus leidis, et kaebajal

puudub subjektiivne õigus konkreetsel ajal jalutuskäigu nõudmiseks, meditsiinilist näidustust

õhtupoolikul jalutamiseks ei ole ning kohtu hinnangul ei ole usutav, et und soodustavate

tablettide tõttu ei ole kaebaja võimeline hommikuti jalutama minema. Tartu Ringkonnakohus

märkis kaebaja määruskaebuse lahendamisel, et arst ei ole viidatud hinnangu andmisel

tuginenud üksnes asjaolule, et kaebaja võtab õhtuti und soodustavat ravimit, vaid on

arvestanud kõikide kaebaja poolt manustatavate ravimitega, viidates olemasolevale

raviskeemile.

10. Kaebaja väidetest seoses lühiajaliste kokkusaamistega saab kohus lõppkokkuvõttes aru

nii, et vastustaja keeldumise tõttu on ära jäänud üks lühiajaline kokkusaamine ning ärajäämise

põhjuseks olid koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud piirangud. Rohkem

lühi- või pikaajalisi kokkusaamisi ei ole kaebaja Viru Vanglas taotlenud. Vastustajale ei saa

ette heita väheseid võimalusi kokkusaamisteks, kui kaebaja ei ole neid taotlenud. Vanglas

kehtinud piiranguid seoses koroonaviiruse leviku tõkestamisega on kohtupraktikas peetud

õiguspärasteks.

Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et õige ei ole vastustaja väide 15.10.2020.a

kokkusaamise toimumise kohta. Kohus märgib, et sel kuupäeval ei olnud kaebaja veel Viru

Vanglas. Vastustaja selgitas, et ta tugines vangiregistri andmetele. Kuna tegemist on

vaadeldavast perioodist välja jääva kuupäevaga, siis ei ole kokkusaamise toimumisel või

ärajäämisel sisulist tähtsust.

11. Otsuse punktis 7-10 toodu tähendab, et asjas ei esine vastustaja õigusvastast tegevust või

tegevusetust.

12. Kaebaja esitas tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kaebaja

väidetud tervisekahjustuseks on see, et tema vaimne tervis halvenes. Tõendid kaebaja väidet

ei kinnita.

Tervisekaardi andmetest nähtub, et kaebaja tarvitas vanglasse saabumisel regulaarselt

mitmeid ravimeid (Lyrica, Cyclodol, Olanzapin, Haloperidol, Quetiapine, Ambrolan) ja tal

oli arvukalt diagnoose (s.h F20.0 paranoidne skisofreenia, korduvhaigestumine; F23.0 äge

polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta; F33 korduv depressiivne häire,

korduvhaigestumine; F10.3 võõrutusseisund (kuulub jaotisse alkoholi tarvitamisest tingitud

psüühika- ja käitumishäired), korduvhaigestumine; F10.31 võõrutusseisund krampidega,

korduvhaigestumine; T42.4 mürgistus bensodiasepiiniga, korduvhaigestumine.

Psühhiaater korrigeeris kaebaja raviskeemi vaadeldava perioodi jooksul 15.11.2020,

15.02.2021 (nähtub kandest 04.03.2021), 15.07.2021 (nähtub kandest 20.07.2021). Viimases

kandes on öeldud, et hetkel arsti vastuvõtul kaebaja räägib, et kuuleb peas mingeid hääli,

magab ravi foonil normaalselt, hommikuti kirjeldab kerget uimasust, muus osas kinnipeetav

arsti vastuvõtul ei kaeba midagi. Kaebaja diagnoos on alates 15.02.2021 F22.0 luululine

(paranoidne) häire.

Pärast vaadeldava perioodi lõppemist on arst H. Silvet teinud tervisekaarti järgmised kanded:

- 03.08.2021 kaebajal tarbitavate ravimite osas pretensioonid puuduvad, soovib sama

raviskeemi jätkumist, räägib, et ravi toimib. Obj igakülgselt õigesti orienteeritud,

psühhoosile viitavat ei tuvasta;

- 12.10.2021 kurtis kaebaja ikka unehäireid, hääli peas ning arvas, et vajab psühhiaatri

vastuvõtul raviskeemi ülevaatamist. Obj arsti vastuvõtul igakülgselt õigesti orienteeritud,

psühhoosi pole. Jutt aruselge, adekvaatne;

- 16.12.2021 ravi toimub vastavalt psühhiaatri soovitustele, objektiivselt kaebaja arsti

vastuvõtul orienteerus igakülgselt õigesti, psühhoosile viitavat ei tähelda, suitsidaalsusele

viitavat ei tähelda.

13. Otsuse punktis 12 toodu näitab, et kaebajal olid vanglasse saabumise ajal diagnoositud

erinevad tervisehäired. Vaadeldava perioodi ajal asendusid varasemad diagnoosid (mille

hulgas olid F20.0 paranoidne skisofreenia ja F23.0 äge polümorfne psühhootiline häire

skisofreenia sümptomiteta) uue diagnoosiga F22.0 luululine (paranoidne) häire.

Meditsiinikirjanduse põhjal kuuluvad kõik need diagnoosid haiguste gruppi skisofreenia,

skisotüüpsed ja luululised häired ning nende kõigi puhul võivad esinda

kuulmishallutsinatsioonid

(hääled)

(vt

näiteks

valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm). Kohus peab üldiselt

teadaolevaks, et skisofreenia ja muud luululised häired on rasked kroonilised haigused, mida

on ravimitega võimalik kontrolli all hoida, ning õige raviskeemi leidmine võib nõuda aega.

Kaebaja puhul saavutati vaadeldava perioodi kestel rahuldav tulemus ning pärast vaadeldava

perioodi lõppemist hea tulemus - 16.12.2021.a seisuga kaebaja orienteerus igakülgselt õigesti

ning psühhoosile viitavat arst ei täheldanud.

14. Kokkuvõttes ei ole täidetud kaks olulist kahju hüvitamise eeldust - puudub vastustaja

õigusvastane tegevus või tegevusetus ja kaebajal tervisekahjustuse tekkimine. Muude kahju

hüvitamise eelduste kontrollimine sel juhul vajalik ei ole. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

Taotlused. Menetluskulud. Selgitused

15. Kohus lahendab kaebaja praeguseks lahendamata taotlused järgmiselt.

15.1. Kohus jätab HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse riigi õigusabi

saamiseks, kuna tegemist on samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses

osalemiseks) esitatud korduva taotlusega.

Kaebaja väitis 24.01.2022 kohtusse jõudnud riigi õigusabi taotluses, et ta ei ole võimeline end

tõhusalt kaitsma. Kaebuse põhjal oli kohtule ühtlasi teada, et kaebaja tervislik seisund on halb

(16.02.2022.a määruse punkt 3). Kohus jätis 24.01.2022.a määrusega (resolutsiooni punkt 5)

kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

15.02.2022 kohtusse jõudnud teises riigi õigusabi taotluses tugines kaebaja taas sellele, et

tema tervis on halb, s.h on tal psüühikahäire ja ta on ravimite mõju all. Kohus jättis

16.02.2022.a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja esitas

korduva taotluse samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses osalemiseks).

28.11.2023 kohtusse jõudnud kolmandas riigi õigusabi taotluses ei ole kaebaja välja toonud

uusi asjaolusid, mida saaks siduda riigi õigusabi taotlusega (vt ka otsuse punkti 15.3).

Tegemist on korduva taotlusega.

Uueks asjaoluks ei ole see, et kaebaja soovib esindaja abil hinnata perspektiivikust kohtuniku

taandamise taotluse esitamiseks. Tegemist on ühega paljudest võimalikest menetlus-

toimingutest. See, et kaebaja kaalub kohtuniku taandamise taotluse esitamist, ei anna

kaebajale eelist riigi õigusabi saamisel. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja kohtuniku

taandamise taotlusi iseseisvalt koostanud ja esitanud (kohtuasjad 3-21-988 ja 3-21-1708).

15.2. Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse menetluse

peatamiseks. Taotlus on puudustega ja seda ei ole võimalik puuduste kõrvaldamise teel

lubatavaks muuta. Menetluse peatamise võimalikud alused on sätestatud HKMS § 93 - 951.

Kaebaja avalduses toodud asjaolud ei ole neist ühegagi seostatavad. S. h ei ole kohaldatav

HKMS § 94, mis lubab menetluse peatada poolest tuleneval mõjuval põhjusel. See, et kaebaja

kohtuasja ei mäleta, ei ole mõjuv põhjus. Taotlus ei ole tegelikult käsitletav menetluse

peatamise taotlusena, vaid pigem on tegemist vastuväitega kohtu tegevusele

menetlustähtaegade määramisel (vt otsuse punkti 15.3). Ka ei ole avalduse põhjal kaebaja

eesmärgiks saavutada menetluse peatamine, s.o olukord, kus ükski menetlusosaline ei saa teha

menetlustoiminguid (HKMS § 96 lg 2). Vastupidi, taotluse aluseks on kaebaja väide, et ta

soovib teha menetlustoiminguid.

15.3. Kohus tõlgendab kaebaja 28.11.2023 kohtusse jõudnud avaldust nii, et kaebaja on

esitanud vastuväite kohtu tegevusele esiteks menetlustähtaegade määramisel ja teiseks

kirjaliku menetluse määramisel. Kaebaja väitel tuli kohtu 17.11.2023.a määrus (kirjaliku

menetluse ja menetlusdokumentide esitamise tähtaegade määramine) talle üllatusena, kuna

kaebaja ei mäleta kohtuasja ja selle faktilisi asjaolusid ning ei ole selle kohta teinud

märkmeid. Kohus jätab vastuväite rahuldamata.

Kaebaja sai 23.11.2023 kätte kohtu 17.11.2023.a määruse, vastustaja vastuse kaebusele ja

selle lisad. Määruses antud tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks olid

04.12.2023 (uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavad avaldused ja tõendid) ning 13.12.2023

(muud menetlusdokumendid). Kohtumäärus ja vastus kaebusele kajastasid põhjalikult kaebaja

nõude sisu ning väiteid, mida kaebaja menetluses on esitanud. Kaebaja tutvus toimikuga

07.12.2023.

Kohus möönab, et asja menetlus on veninud pikaks. Kuid sellele vaatamata on ka kaebajal

kohustus olla oma kohtuasjadega kursis, säilitada talle saadetud menetlusdokumente,

vajadusel teha endale märkmeid jms. Kaebajal oli võimalus 23.11.2023 talle kätte toimetatud

dokumentide alusel asja sisu meelde tuletada. Kaebajal jäi uusi asjaolusid sisaldavate

avalduste esitamiseks 11 päeva (23.11-04.12) ja muude menetlusdokumentide (näiteks

kokkuvõtva seisukoha) esitamiseks 20 päeva (23.11-13.12). Kaebaja on teadlik võimalusest

taotleda menetlustähtaja pikendamist. Kaebaja on seda teinud käesoleva asja raames

(24.01.2022 kohtusse jõudnud kaebaja taotlus ja kohtu 24.01.2022.a määrus).

Tõendamiskoormist ja vajadust esitada tõendeid selgitas kohus käesoleva asja raames juba

17.01.2022.a kohtumääruses ning kaebaja vastas 03.02.2022 kohtusse jõudnud avaldusega.

Kohus püstitas 17.11.2023.a määruses pooltele ainult ühe täpsustamist vajava küsimuse -

millistel perioodidel oli kaebaja kambris üksi ja mitu erinevat kambrikaaslast on kaebajal

olnud. Vastustaja vastas sellele küsimusele.

Kohus leiab eeltoodust lähtudes, et kaebajal oli piisav võimalus osaleda menetluses ja soovi

korral esitada oma seisukohti.

Kohus põhjendas 17.11.2023.a määruses, miks on õige vaadata asi läbi kirjalikus menetluses.

Kohus jääb nende seisukohtade juurde. Kohus ei väitnud selles määruses, et kaebaja on

kirjaliku menetlusega nõus. Kohus määras kirjaliku menetluse HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel.

See säte võimaldab lahendada asja kirjalikus menetluses ka kaebaja nõusolekuta, kui kohtu

hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit

korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus istungi korraldamist nõuda.

Kaebaja ei ole vastuväites esile toonud asjaolud, millest võiks järeldada, et need eeldused ei

olnud täidetud.

15.4. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotlused ärakirjade saamiseks. HKMS § 88 lg 1

kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest

menetlusdokumentidest ärakirju. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et seda õigust

piirab HKMS § 28 lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi

kuritarvitada. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd

väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks.

Kaebaja soovib ärakirju dokumentidest, mille ta on ise koostanud (vastustajale ja kohtule

esitatud kaebaja avaldused) või mis on talle haldus- või kohtumenetluses juba edastatud

(kohtueelses menetluses tehtud vastustaja otsus, kohtumäärused). Kaebaja on toimikuga

tutvunud. Kaebaja ei ole piisavalt põhjendanud vajadust saada ärakirju tema enda koostatud

või talle varem juba edastatud dokumentidest.

16. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole (kaebus oli riigilõivuvaba). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel

juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid

oli, siis jäävad need poolte endi kanda.

17. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

Kui kaebaja taotleb rohkemat kui tema nime avaldamata jätmist, siis tuleb kaebajal välja tuua,

milliste käesoleva otsuse punktide avaldamist ta ei soovi ja millega ta seda põhjendab.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks