3-22-2124/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-2124

Haldusasi

X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses 30. juulil 2022 kaebaja suhtes

füüsilise jõu kasutamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. mai 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. mai 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi

kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. jaanuar 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas sellel ajal Tartu Vanglas vahistatuna viibinud kaebaja

Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

60 000 eurot seoses 30. juulil 2022 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega.

Kaebuse kohaselt 30. juulil 2022 kella 20.20 paiku, mil kaebajat ümber paigutati, väänasid kuus

valvurit kaebajat. Kaebajal oli vasaku käe luumurd ja kaebajale tehti suurt valu. Kaebajale astuti

saabastega mõlema jala peale, hing suruti kinni, mõlemad käed väänati seljale, pea löödi vastu

põrandat jne. Eelnevaga alandati kaebaja inimväärikust ja kahjustati tervist.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et valvuri ettekande nr 2-22-4249 kohaselt kaebaja kambrisse nr 1192

ümberpaigutamise ajal tegi kaebaja vanemvalvuri suunas peaga löögi liigutuse. Eelnevalt loenduse

ajal oli kaebaja kõrgendatud häälele küsinud vanemvalvurilt, kas viimane tahab kaebajaga poksida.

Kaebajal esinenud vigastuste raskus ja laad, samuti teenistusülesannete täitmiseks kulunud jõu

kasutamise aeg viitavad asjaolule, et see jäi vajalikkuse piiridesse ja oli vastavuses saavutatava

eesmärgiga.

Et kaebaja on võimeline ettearvamatult käituma ning varasemalt on ta ka sülitanud ametnike suunas,

siis ei saanud kaebaja järsku liigutust ametniku suunas alahinnata ja sellele tuli reageerida koheselt,

efektiivselt ja proportsionaalselt.

Kuigi kaebajale tekkisid ametnike poolt füüsilise jõu kasutamise tagajärjel kergemaliigilised

vigastused ja ta võis kannatada teataval määral valu, ei olnud ametnike tegevus õigusvastane.

Videosalvestis ei kinnita, et jõu kasutamise käigus oleks keegi ametnikest jalanõudega kaebaja jala

peale astunud või et kaebaja pead oleks vastu põrandat löödud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 8. mai 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise

ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli nr 6-16/26 kohaselt koheselt pärast kaebaja

ähvardavat pealööki haaras vanemvalvur kaebaja kaelast ning koos teise vanemvalvuriga tõmbas

kaebaja maha. Vanemvalvurid kontrollisid kaebaja pead ja paremat kätt, valvurid vastavalt kaebaja

vasakut kätt ja jalgu. Kuues intsidendi juures viibinud vanglaametnik paigaldas kaebajale käerauad

ning teavitas peavalvekeskust vajadusest meediku järele. Kaebajat ei hoiatatud vahetu jõu kasutamise

eest, kuna oht ametnike ründeks oli vahetu. Meedik kontrollis kaebaja terviseseisundit kell 20.25 ja

tuvastas kaebaja vasakul kõrval marrastuse ja käeraudade kasutamisest muljumisjäljed, kuid leidis,

et kaebaja seisund ei vaja meditsiinilist sekkumist.

Kirjeldatud jõu kasutamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks ega inimväärikust alandavaks. Jõu

kasutamisest hoiatamata jätmine ei ole õigusvastane. Kaebaja oli vahetult enne ametnike suhtes

agressiivselt meelestatud ja oma pealiigutusega näitas valmidust vanglaametnike suhtes füüsilist

jõudu kasutada.

5. On usutav, et eelnevalt loenduse ajal kaebaja öeldu ja kaebaja pealiigutuse koosmõjul võisid

vanglaametnikud tunda end ohustatuna. Vanglaametnike ohutunnetust ei saa olematuks teha ka

kaebaja luumurrus käsi.

6. Füüsilise jõu kasutamise ja kaebaja maha surumise käigus võis kaebaja pea tugevamini vastu

põrandat minna, kaebaja võis tunda valu, tal ei olnud võimalik hingata nii hästi kui muidu ning

kaebaja suhtes käeraudade kasutamisega ja kaebaja luumurrus käe tõttu tuli kaebaja käsi väänata, et

need kaebaja selja taha käeraudadesse panna, kuid esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks

liigset jõudu kasutatud ning alandanud kaebaja inimväärikust.

Tõendid ei kinnita kaebaja väidet, mille kohaselt astuti saabastega kaebaja mõlema jala peale. Ka ei

nähtu videosalvestiselt seda, et kaebaja pea löödi vastu maad.

7. Kuna käesoleval juhul ei olnud jõu kasutamine põhjendamatu ning tegemist ei olnud ka ülemäärase

jõu kasutamisega kaebaja suhtes, mille tulemusena oleks tal tekkinud oluline tervisekahju, ei tekitatud

kaebajale mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Kaebaja suhtes

kasutati ülemäärast jõudu olukorras, kus kaebaja ei andnud jõu kasutamiseks põhjust. Kaebaja tundis

tugevat valu ja alandust. Vastustaja ametnikud ei arvestanud üldse sellega, et kaebaja käel oli

luumurd.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

11. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla halduskohtu seisukohta VangS § 71 lg 2 kohaldamise osas.

Halduskohus selgitas viidetega kohtupraktikale, et füüsilise jõu kasutamine VangS § 71 lg 2 alusel

on lubatav, kui esineb oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine on kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega. Samuti pidas halduskohus vanglat seotuks nõudega, et analoogselt korrakaitseseaduse

§ 78 lg 1 regulatsiooniga ilma eelneva kohustava haldusaktita või hoiatuseta võib vahetut sundi

kohaldada, kui haldusakti andmine ja/või hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu

tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.

Halduskohus on sellega piiritlenud nii vahetu sunni kohaldamise aluse kui tingimused, mida ta

järgnevalt kontrollis kaebaja suhtes 30. juulil 2022 füüsilise jõu kasutamise õiguspärasuse hindamisel.

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus seisukoha kujundamisel arvestanud nii kehtiva õiguse

normide kui ka asjakohase kohtupraktikaga nende kohaldamisel.

12. Halduskohus analüüsis kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamise asjaolusid ning leidis, et jõu

kasutamiseks esines VangS § 71 lg-s 2 sätestatud alus. Täpsemalt oli kaebaja vahetult enne intsidenti

ametnike suhtes agressiivselt meelestatud ja oma pealiigutusega näitas valmidust vanglaametnike

suhtes füüsilist jõudu kasutada. Sellisele kaebaja ähvardavale liigutusele reageerimine kaebaja

põrandale surumise ja käeraudade paigaldamisega on proportsionaalne.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta.

13. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vastustaja ametnike poolt füüsilise jõu kasutamine oli

põhjendamatud ja ülemäärane. Kaebajat saatsid teise kambrisse ümberpaigutamisel valvurid, kellest

kaks hoidsid kaebaja käsi ja veel neli olid grupis tema ümber, kui kaebaja ootamatult maha suruti.

Valvekaamera salvestiselt (dtl 25) ilmneb tõepoolest, et kaebaja saatmisel hoidsid kaks valvurit

kaebaja kätest ülapool küünarliigest. Tema läheduses ei olnud aga veel nelja valvurit. Kolmas valvur

liikus kahe eelmise vahel otse kaebaja selja taga. Rohkem valvureid kaebaja saatmisel vahetult ei

osalenud. Kaebaja äkilise valvuri suunas lööki imiteeriva pealiigutuse järel surusid kolm valvurit

kaebaja põrandale. Kaebaja osutas vastupanu, intsidendi toimumise kohta saabus veel kolm vastustaja

ametnikku, kes aitasid kaebaja fikseerida ja seejärel paigutati kaebajale käerauad. Valvurite

tegevusest ei nähtu kaebaja kätele või muudele kehaosadele astumist ega muul viisil kaebajale

tahtlikku alandamist.

Valvekaamera salvestiselt nähtuv on kooskõlas intsidendi kohta koostatud ettekande (dtl 45) ja

füüsilise jõu kasutamise protokolliga (dtl 46). Ettekande kohaselt intsidendile vahetult eelnenud

loenduse käigus küsis kaebaja vanemvalvurilt ähvardaval ja kõrgendatul toonil kas viimane tahab

kaebajaga poksida.

Kaebaja tegevuse kohta samal päeval (30. juulil 2022) varem koostati veel kaks ettekannet. Neist

(dtl 58 ja 59) ilmneb lisaks õhtusel loendusel kaebaja poolt valvurile öeldule veel, et õhtusel loendusel

kaebajale ravimite andmisel tekkinud segaduses keeldus kaebaja öiseid ravimeid pinalisse tagasi

panemast, neelas kõik ravimid korraga alla, pillas tassi meelega maha selliselt, et vesi pritsis muu

hulgas valvurile, kasutas ebatsensuurset väljendit ning sülitas valvuri suunas, kuid ei tabanud.

Hommikuse värskes õhus viibimise järel eluosakonda saatmisel kasutas kaebaja kõrgendatud häält,

seades kahtluse alla teda saatnud valvuri pädevuse, vajaduse alluda valvuri korraldustele ning kasutas

valvuri suhtes solvava sisuga väljendeid.

Intsidente, milles kaebaja käitus vanglaametnikega vaenulikult ja üleolevalt oli 2022. aasta juulis

veelgi (dtl 60-62).

14. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub tõenditest üheselt, et kaebaja oli vaenulikult meelestatud

vastustaja ametnike suhtes. Tema käitumisest samal päeval järeldub seegi, et kaebaja ei tunnistanud

vanglaametnike autoriteeti ning oli valmis allumatuseks, samuti ründeks ametnike vastu. Asjaoludest

ei nähtu, et kaebaja käele paigutatud kipslahas oleks vähendanud kaebaja tegutsemisvõimet ja/või

ohtlikkust. Ilmselt vastustaja ametnikud hindasidki kaebajat ohtlikuks ja saatsid teda teise kambrisse

ümberpaigutamisel kolmekesi. See, kuidas valvurid tajusid kaebaja ohtlikkust ilmneb selgelt nende

reaktsioonist kaebaja poolt pealöögi imiteerimisele. Valvurid reageerisid sellele kohaselt kaebaja

põrandale surumisega. Seejuures oli valvurite reaktsioon üheaegne ning sarnane. Füüsilise jõu

kasutamine oli vahetu vastus kaebaja tegutsemisele. Valvurid ei vajanud tegevuse alustamiseks

vanemvalvuri korraldust ega omavahelist kooskõlastust. Seega tajusid vastustaja ametnikud kaebaja

tegevust ohuna endale ja vastavalt ka vangla julgeolekule üldiselt. Kaebaja varasemat käitumist

silmas pidades on valvurite vahetu hinnang ründe imiteerimisele mõistetav ja põhjendatud.

Seetõttu on halduskohus põhjendatult leidnud, et esines alus kaebaja suhtes füüsilise jõu

kasutamiseks. Füüsilise jõu kasutamine oli eesmärgipärane. Kaebaja põrandale surumist ja

käeraudade paigaldamist ei ole alust pidada vastustaja ametnike pahatahtlikkuseks, vaid üksnes

kaebajast lähtunud ohu neutraliseerimiseks.

15. Kaebaja leiab veel, et füüsilise jõu kasutamine ei olnud proportsionaalne, kuna sellega põhjustati

kaebajale tugevat valu ning vigastati varasema luumurru järel kipslahasega fikseeritud kätt.

Ka selle kaebaja seisukohaga ei saa nõustuda.

Füüsilise jõu kasutamise eesmärgiks oli kaebajast lähtuva ohu realiseerumise ärahoidmine. Selleks

oli õigustatud kaebaja kinnihoidmine ja seejärel ohjeldusmeetmena käeraudade paigaldamine. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt selgitas, ei ilmne asja materjalidest, et varasem vigastus või kipslahas oleks

takistanud kaebaja tegutsemist ja vähendanud tema füüsilist võimekust. Seetõttu ei saa ainuüksi

kipslahase olemasolust järeldada, nagu tulnuks kaebaja suhtes kasutada leebemat mõjutusvahendit.

Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, milline kaebaja suhtes leebem vahend oleks olnud ohu

tõrjumiseks sama tõhus kui kaebaja põrandale surumine ka käeraudade paigaldamine. Lisaks ilmneb,

et kaebaja osutas vastupanu tema põrandale surumisele ja käeraudade paigaldamisele. Seega kaebaja

põhjustas oma tegevusega nii tema suhtes füüsilise jõu kasutamise kui ka pikendas enda põrandal

kinnihoidmise kestust. Ringkonnakohus peab eluliselt usutavaks, et tugeva valu korral oleks kaebaja

üritanud valu lõpetada ja hoidunud seega vastupanust. Valvekaamera salvestiselt ei nähtu, et füüsilise

jõu kasutus oleks suunatud muu eesmärgi, kui kaebaja kinnihoidmise ja käeraudade paigaldamise,

saavutamisele. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et ametnikud põhjustaks seejuures kaebajale enam

kannatusi kui taotletud eesmärgi saavutamiseks mõistlikult vajalik.

Tõendid ei kinnita kaebaja väidet varasema luumurru tõttu kipslahases käe vigastamisest füüsilise jõu

kasutamise käigus. Füüsilise jõu kasutamise protokolli (dtl 48) kohaselt tuvastas meditsiinitöötaja

kaebajal füüsilise jõu kasutamise tagajärjel üksnes marrastuse ja muljumisjäljed randmetel. Muid

vigastusi ei ilmnenud. Samuti ei vajanud kaebaja arstiabi. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et tema väidetud vigastus oleks fikseeritud hiljem. Samuti ei ole kaebaja osutanud tema väidet

kinnitavate tõendite kogumise võimalusele.

Kokkuvõttes ei ole seega tõendatud, et kaebajale oleks põhjustatud ülemäärast valu või vigastusi.

16. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

10. augusti 2023. a määrusega jätkas ringkonnakohus kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Tulenevalt HKMS

§ 118 lg-st 3 tuleb sellega kaasnev menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

18. Otsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks

asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)