3-21-2680/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-2680

Haldusasi

Undi Teenused OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 17.

septembri 2021. a maksuotsuse nr 12.2-3/054762-12

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26. oktoobri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja Undi Teenused OÜ

esindaja Ivo Raudjärv

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Jaanek Lips

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Maksu- ja Tolliametile apellatsioonkaebuse lisadena nr 1-44 esitatud

tõendid.

2. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tartu halduskohtu 26. oktoobri 2022. a otsus ja teha uus otsus, millega

jätta Undi Teenused OÜ kaebus rahuldamata.

4. Jätta Undi Teenused OÜ menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. jaanuar 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 23. oktoobril 2020 Undi Teenused OÜ-le korralduse

nr 12.2-12/00074-1 kauba kinnipidamiseks, dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks. MTA

kohustas kaebajat esitama dokumendid ja teave Reinu tee 18, Viljandi linn, liikuvtanklates nr 253-

5_9200, 5_5000 ja 02-390 oleva vedeliku kohta.

2. 29. jaanuari 2021. a korraldusega nr 12.2-3/054762-1 alustas MTA Undi Teenused OÜ suhtes

kontrolli, mis hõlmas 20. oktoobril 2020 riikliku järelevalve käigus Reinu tee 18, Viljandi,

liikuvtankla mahutitest 253-5_9200, 5_5000 ja 02-390 tuvastatud ning kontrollitud kütuste

päritolu ja edasise kasutuse välja selgitamist.

21. mai 2021. a otsusega nr 12.2-3/054762-6 pidas MTA kütuse kinni kuni asjaolude selgumiseni.

3. MTA andis 17. septembril 2021 Undi Teenused OÜ-le maksuotsuse, millega kohustas kaebajat

tasuma 6357,85 eurot aktsiisi. Tähtpäevaks tasumata maksusummalt tuli arvestada ja tasuda

intressi.

28. septembri 2021. a otsusega nr 12.2-3/054762-13 muutis vastustaja maksuotsust ja kustutas

tasumisele kuuluva intressi perioodi 19. juuli 2021 kuni 17. september 2021. a eest, vähendades

nõuet kokku 85,83 euro võrra.

4. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse 17. septembri 2021. a

maksuotsuse tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt nõustus maksuhaldur kaebajaga, et soetatud kütuselt on aktsiis tasutud. Kaebaja

ei ole kütuse käitleja vedelkütuse seaduse (VKS) tähenduses, vaid lõpptarbija. Vastustaja on aga

sisuliselt lähtunud sellest, nagu oleks kaebaja käitleja VKS-i mõistes.

Ei ole alust väita, et kaebaja oli 20. oktoobri 2020. a seisuga kütuse, millelt maksuhaldur aktsiisi

tasumist nõuab, valdajaks. 23. augustil 2020 seoses hädaolukorraga viis kaebaja koostööpartner

Mark Orava (OÜ Texor (endise nimega Texor Tanklad OÜ) ja OÜ Enera juhatuse liige) kütuse

aadressile Reinu tee 18, Viljandi. Kaebajal ei ole võimu Reinu tee 18 territooriumi ega seal asuvate

kütusemahutite üle. Tegemist on OÜ Enera territooriumiga, kus tegutsevad kütusega tegelevad

ettevõtjad OÜ Texor ja OÜ Viljandi Energiabaas. Kaebaja ei olnud täpselt teadlik, kas aadressil

Reinu tee 18 hoiustatakse kütust ühes või mitmes mahutis. Väidetavalt hoiustati eraldi OÜ Texor

kütusest, kuid kas koos kellegi teise kütusega või täiesti eraldi, ei ole teada. Sellele vaatamata toob

vastustaja maksustamise põhjendusena välja just kütuse valdamise fakti alkoholi-, tubaka-, kütuse-

ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 24 lg 1 ja § 41 lg 1 alusel. Kaebajat ei saa asjaolusid

arvestades pidada ka kütuse kaudseks valdajaks.

Kaebajal ei ole võimalik esitada väiteid ja tõendeid selle kohta, kas 20. oktoobril 2020 tõkendatud

kütus oli sama kütus, mis viidi ära kaebaja territooriumilt 23. augustil 2020 ja kas kütus on Reinu

tee 18 aadressil segunenud teiste kütustega.

Väär on maksuhalduri oletus, justkui ei saanud 23. augustil 2020 kaebaja territooriumilt ära viidud

kütus olla varasemast perioodist kui juuli 2020.

Diislikütust hoiustas kaebaja 2020. aastal oma territooriumil lisaks sinisele haagisele mahuga

31 000 liitrit (mille lekkimine on kogu segaduse põhjustanud) veel statsionaarsetes mahutites

suurusega 10 000 liitrit, 10 000 liitrit ja 3000 liitrit. See on võrdne umbes poole aasta jooksul

territooriumil toimuva tankimise mahuga. Kaebaja 22 autot tangivad valdavalt Olerexi tanklates

ja oluliselt väiksemas mahus oma territooriumil (vahekord umbes 70% ja 30%). Tavapärasest

suuremas mahus toimub tankimine kaebaja tegevuskohas vilja varumise perioodil. Soodsa hinna

korral võidakse kütust varuda pool aastat ja veelgi rohkem ette. Nii läkski 2020. aastal.

Maksuhaldur on oletanud, et soetatud kütus ladustati just haagisesse ja just haagisest seda ka

tarbiti, kuid see on tegelikkusest väga kaugel, kuna lisaks haagisele oli veel 3 mahutit, mida

kasutati. Ei ole võimalik välistada, et haagises, mis transporditi kaebaja territooriumilt ära

23. augustil 2020, oli suures osas enne aprilli 2020 soetatud kütust.

23. augustil 2020, kui kütus läks kaebaja valdusest välja, ei võetud kütusest proove ega tehtud

analüüse. Ei saa hakata oletama, et missuguste parameetritega kütus 23. augustil 2020 haagises

võis olla.

Ligi kaks kuud kaebaja valdusest väljas olnud kütusest proovide võtmine ei saa antud asjas midagi

tõendada ja see ei saa olla aluseks kaebajalt kui lõpptarbijalt aktsiisi nõudmiseks.

5. Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kontrollimisel liikuvtankla mahutitest avastatud ja analüüsitud kütuse näol

ei olnud tegu sama kütusega, mille kaebaja MTA-le esitatud arvete kohaselt olevat varasemalt

soetanud.

Kaebajale on aktsiisikohustus määratud mitte selle tõttu, et soetatud kütuselt oleks jäetud aktsiis

maksmata vaid seetõttu, et kaebaja valdas kütust, millelt ei ole aktsiisi makstud. See, kuidas

aktsiisiga maksustamata kütus kaebaja valdusesse sai, kas see osteti või saadi muul moel, ei oma

maksustamisel tähendust. Kütuse oletuslikku kogust ja tuvastatud diislikütuse omanikuks olemist

kinnitas kaebaja esindaja ise.

Kaebajal oli ligipääs OÜ Enera territooriumil Reinu tee 18 ladustatud kütusele igal vajalikul hetkel

(telefonikõne kaugusel) ning territooriumi valdaja talle kütuse kasutamiseks ja käsutamiseks

piiranguid ei teinud. Kuigi OÜ Enera ja kaebaja vahel ei ole sõlmitud kütuse hoiulepingut, on

sisuliselt tegemist selletaolise suhtega. See tähendab, et kaebaja on oma kütuse andnud ajutisse

valdusse suusõnalise kokkuleppe alusel.

Kuigi ei ole teada see, millised olid kaebaja territooriumilt ära viidud kütuse täpsed füüsikalised

ja keemilised näitajad, on siiski teada, milliste tunnustega kütust kaebaja äraviimisele eelnenud

ajal soetas. Soetusdokumentide kohaselt on alates 1. aprillist 2020 kuni kütuseveo toimumiseni

soetatud üksnes FAME ehk biolisandiga diislikütust kaebaja tegevuskohta. Sellest kütusest võetud

proovidest nii 20. oktoobril 2020 kui ka 28. aprillil 2021 nähtub minimaalne ja/või sisuliselt

olematu FAME sisaldus.

Kaebaja on perioodil aprill kuni august 2020 oma tegevuskohta soetanud kütust: aprillis 10 000 l;

mais 16 400 l; juunis 6 000 l; juulis 17 200 l; augustis 14 200 l. Seega on kaebaja perioodil 1. aprill

2020 kuni 23. august 2020 oma tegevuskohta soetanud kütust kokku 63 800 l. Seda on aga rohkem,

kui kaebuses väidetud ladustamisvõimekus. Järelikult pidi kaebaja seda kütust nimetatud perioodil

siiski ka oma tarbeks ära kasutama. Aprillis soetatud 10 000 liitrist kütusest oli ilma biolisandita

kütust üksnes 2000 l. Seega isegi juhul, kui kogu see 2000 l ladustati haagises (31 000 l) koos

biolisandiga kütusega, ei saanud selline segunemine tuua kaasa olukorda, kus haagisel olnud

kütuse biolisandi sisaldus oleks alla 1%. Väidetavalt kogu segunenud kütuse keskmine FAME

sisaldus pidanuks olema sellisel juhul 4,71% ja alates juulist 2020 soetatud jäägis oleval kütusel

minimaalselt 6,71%.

OÜ Enera on oma vastuses selgitanud, et liikuvtankla mahutites, kuhu kütus ümber pumbati, oli

põhjajääk ligikaudu 500 l, kütusele hoiustamise ajal lisaaineid ei lisatud. Seega oli liikuvtankla

mahutites seesama kütus, mis eelnevalt 23. augustil 2020 kaebaja territooriumilt ära viidi. Ka ei

ole paakautos ega liikuvtankla mahutites eelnevalt olnud sellises mahus põhjajääke, mis oleks

saanud muuta kütuse FAME sisaldust sellisel määral nagu analüüsidega on tuvastatud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohus 26. oktoobri 2022. a otsusega rahuldas kaebuse.

7. Halduskohus sedastas, et kaebaja lõpptarbijana on ostnud nõuetekohase kütuse ettevõtte

masinates kasutamiseks. Kui MTA tõkendatud kütuse kaebajale tagasi andis, siis oli see samuti

nõuetekohane kütus. Kaebaja ei ole kütuse käitleja VKS-i tähenduses. Lõpptarbija poolt kütuse

omatarbeks hoidmine ei ole kütuse käitlemine VKS-i tähenduses.

8. Kütuse lõpptarbijalt ei saa eeldada vedelkütuse käitleja hoolsust, sh seda, et ta peab kütuseid

eraldi hoidma, et oleks võimalik kindlaks teha, kust partii on tulnud. Samuti ei ole lõpptarbijal

kohustust tõendada, millistest partiidest protsentuaalselt koosneb ladustatud kütus. ATKEAS

eesmärgiga ei ole kooskõlas tõlgendus, et lõpptarbija peaks igal ajahetkel suutma tõendada tema

valduses olevalt kütuselt aktsiisi tasumist.

9. Vastustaja ei ole selgitanud, kuidas saaks kaebaja kontrollida, kas kütuse soetamisel arvele

märgitud vastavussertifikaat kajastab andmeid just konkreetse kütusepartii kohta või, kas erinevate

sertifikaatidega kütus on juba hulgimüüja juures segunenud. Maksuhaldur on kaebajale ette

heitnud, et tal puuduvad alternatiivsed tõendid, et kontrollida, kas kütuselt on aktsiis makstud.

Kaebajal on selliseid tõendeid ka väga keeruline leida või vähemasti ei tulene selliste tõendite

leidmise kohustus seadusest. Praegusel juhul ei ole tegemist ühegi VKS § 9 lg-s 3 nimetatud

juhuga, mil tuleks tõendada kütuse vastavust kehtestatud nõuetele.

10. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 6. novembri 2020. a analüüsiaktist nr KT20000208

(dtl 158-159) nähtub, et proovivõtukohast osaühing Enera, mahuti nr 5 500, Reinu tee 18, Viljandi,

võetud proovi FAME sisaldus oli 0,24 %. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 6. novembri

2020. a analüüsiaktist nr KT20000206-2 nähtub, et proovivõtukohast osaühing Enera, mahuti nr

02-309/3, Reinu tee 18, Viljandi, võetud proovi FAME sisaldus oli 1,16 %. Kaebaja soetas

biolisandita kütust viimati 1. aprillil 2020 koguses 2000 liitrit. Maksumenetluses on leidnud

tõendamist, et kõik hilisemad kütuse soetused kuni 23. augustini 2020 on tehtud diislikütuste osas,

mis sisaldavad biolisandit ehk FAME-t.

Vastuseks vastustaja küsimusele selgitas kaebaja esindaja P. Peek (dtl 12), et aadressil Reinu tee

18, Viljandi linn asub Undi Teenused OÜ-le kuuluv diislikütus, mille Undi Teenused OÜ on

soetanud kevad/suvel aastal 2020. Diislikütust on kokku 18 000 liitrit. Samas on kaebaja

selgitanud ka seda (dtl 153), et kütust on ladustatud mitmetes erinevates anumates, milledes olid

sees jäägid eelmistest tarnekordadest ja kütustest.

11. MTA on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata, et kaebaja ei ladusta igat soetatud

samaliigilist kütust oma tegevuskohas eraldi mahutitesse, eraldi hoitakse vaid suvist ja talvist

diislikütust.

12. ATKEAS-ga on Eesti õigusesse üle võetud muuhulgas Euroopa Liidu nõukogu direktiiv

2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda. Euroopa Kohus leidis kohtuasjas C‑279/19

järgmist: 1) direktiivis ei ole määratletud selle isiku mõistet, kelle „valduses“ aktsiisikaup on selle

direktiivi art 33 lg 3, art 7 lg 1 ja lg 2 p-i b või art 8 lg 1 p-i b tähenduses; 2) direktiivis ei viidata

selle mõiste määratlemiseks liikmesriikide õigusele. See tähendab, et õigusnormi sõnastust tuleb

tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning tõlgenduse andmisel tuleb

lähtuda väljendi tavakeele tähendusest, võttes arvesse ka sõnastuse kasutamise konteksti ja selle

õigusakti eesmärki, milles sõnastust on kasutatud; 3) isiku, kelle „valduses“ kaup on, mõiste

tähistab tavakeeles isikut, kelle füüsilises valduses kaup on; 4) tähtsust ei ole sellel, kas asjaomasel

isikul on tema valduses oleva kauba suhtes mis tahes õigus või huvi; 5) tähtsust ei ole ka sellel,

kas isik oli teadlik või pidanuks olema teadlik aktsiisi sissenõutavusest. Kui liidu seadusandja

oleks soovinud, et direktiivis võetakse aktsiisi maksmise eest vastutava isiku kindlaksmääramisel

arvesse tahtluse esinemist, oleks ta direktiivis vastavasisulise sõnaselge sätte ette näinud; 6) liidu

seadusandja soovis määratleda laialt isikute kategooria, kes vastutavad aktsiisi maksmise eest. See

tagab maksu võimalikult suures ulatuses sissenõudmise ja muudab aktsiisi sissenõudmise

lihtsamaks. Kui siseriiklik õigus seda võimaldab, siis saab aktsiisi tasunud isik esitada

regressinõude.

Euroopa Kohtu viidatud otsusest tuleneb, et vaidlusaluse kütuse valdajaks tuleb lugeda isik, kes

valdas seda tavatähenduses ehk kelle füüsilises valduses see oli. Euroopa Kohtu lahendis on

selgitatud ja ka Eesti kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et Euroopa Liidu õigust

tõlgendades ei saa selles kasutatud mõistetele omistada tähendust Eesti õigusest lähtudes.

13. Kaheldav on tõkendatud kütusest võetud proovide usaldusväärsus. OÜ Analiit võttis

28. aprillil 2021 mahutitest uued proovid. Katseprotokollide AN-L 040508 (dtl 372), AN-L

040509 (dtl 373) ning AN-L 040510 (dtl 374) kohaselt on kõigis liikuvtankla mahutites, sh

5_5000, nõuetele vastav diislikütus (klass C). Jääb arusaamatuks, kuidas said kütuse omadused

võrreldes OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse proovidega märgatavalt muutuda. 20. oktoobril

2020 tõkendati liikuvtanklad nr 253-5_9200, 5_5000 ja 02-390 MTA plommidega kauba

puutumatuse tagamiseks. Kontrollaktist ja vaatluse protokollist nähtub, et 3. juunil 2021 viis MTA

läbi kauba koguse mõõtmise Reinu tee 18 territooriumil (dtl 420-421). Lisaks koguse mõõtmisele

võimaldas see MTA-l veenduda, et eelnevalt 20. oktoobril 2020 ning 28. aprillil 2021

liikuvatankla mahutitele paigaldatud tõkendid olid rikkumata.

14. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 31. mai 2021 vastuskirja (dtl 396-397) kohaselt on

osaliselt parameetrite muutumine selgitatav kütuse seismisega, st kütuse vananedes võivad tekkida

raskemad ühendid, mis võib esile tuua kütuse tiheduse muutumise. Vastuskirja kohaselt võib

teoreetiliselt FAME külmaga välja settida, kuid OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus tehtud

esialgsed katsed näitavad, et seda ei juhtu. Väävlisisaldus iseenesest väheneda ei saa. Toode võib

olla mittehomogeenne.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leiab, et on välistusmeetodit kasutades piisavalt põhjendanud kahtluse ajendiks olevat

asjaolu ja ümber lükanud kaebaja maksumenetluses esitatud versioonid. Biolisand ei saanud

kütuse seest lihtsalt ära kaduda. Seega ei saanud tegu olla kaebaja esitatud arvete alusel soetatud

kütusega.

Kaebaja avaldused kütuste segunemisest juba hulgimüüjate ladudes on halduskohut eksitanud.

Kohus jättis põhjendamatult hindamata müügiarvetel näidatud kütuse sertifikaadid jt

dokumentaalseid tõendeid, mis biolisandi olemasolu kaebajale tarnitud kütuses tõendasid.

Hulgilaod käitlevad erinevate kaubakoodidega kütuseid, milleks on ka biolisandiga ja biolisandita

diislikütus, eraldiseisvalt. Selle üle teeb MTA järelevalvet jooksvalt kütuse käitlemisega seotud

andmekogudes (MKS § 259) esitatud andmete alusel. Vastasel juhu oleks tegu maksustatava

kütuse lubamatu tootmisega. Seega puudub objektiivne alus väitel, et hulgimüüjad on kaebajat

petnud.

Terminalide ja kaebajale kütust müünud isikute laoseisu väljavõttest ilmneb, et kaebajale arvete

alusel müüdud biolisandiga diiselkütust hoiustati nii VTS andmebaasi (sertifikaatide andmebaas),

kui ka KKS (vedajate andmebaas) andmetel biolisandita kütusest eraldi. Need kütused ei saanud

seguneda kaebaja esindaja väidetud viisil (terminalides ja ladudes) ega olnud pelgalt n.ö biolisandi

statistikaga kaetud.

Enne halduskohtu istungit ei esitanud kaebaja väidet, et kütus segunes juba terminalides ja ladudes,

kuni biolisandi kadumiseni temale tarnitud kütusest. Vastavalt puudus maksuhalduril varem

vajadus esitada kaebaja väidet kummutavad tõendid.

Halduskohus on ekslikult tõlgendanud ka Euroopa Kohtu otsust nr C-279, tehes sellest ootamatult

vastupidiseid järeldusi kaebaja teadma pidamise osas.

Asjas ei ole määrav ka laboriproovi usaldusväärsuse küsimus. Biokütuse kadumine on mõlema

laboriproovi poolt konsensuslikult tuvastatud.

Kaebaja oletus, et tema haagises võis olla valdavalt juba enne aprilli 2020 soetatud kütus on samuti

spekulatiivne. See väide on eelnevalt juba välistatud.

Vastustaja palub võtta asja juurde AS-ide Eksar-Transoil, Tartu Terminal, Jetoil, Maardu Terminal

ja OÜ Texor Tanklad poolt kütuse käitlemise andmekogusse (KKS, LAAK, VTS) esitatud

andmete väljatrükid (laoarvestused, vedude saatelehed, KKS kanded) ja piirata kaebaja õigust

nende dokumentidega tutvuda kolmanda isiku maksusaladuse kaitseks.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Kaebaja selgitab, et vaidluse raskuspunkt ei ole mitte sellel, millised olid VKS-i tähenduses kütuse

käitlejate kohustused, vaid kaebaja kui lõpptarbija kohustustel ja reaalsetel võimalustel teatud

asjaolusid kontrollida ja tõendada. Lõpptarbija valduses olev kütus ei pea olema keemiliste-

füüsikaliste näitude poolest identne soetusdokumendil kajastatud vastavussertifikaadi andmetega,

kuna see pole lihtsalt reaalses elus võimalik.

Kütuse sertifikaadi numbrid tõendavad kütuse parameetreid üksnes konkreetses mahutis ja ajal,

mille kohta sertifikaat väljastati. Iga järgmise nö liigutamisega järgmisse mahutisse või samasse

mahutisse teise nõuetekohase partii lisamisega kütuse keemilised-füüsikalised omadused

muutuvad. Lisaks on alati võimalik, et reeglitest saadakse erinevalt aru või on tekkinud juhuslikke

segunemisi, partiide segamini minekut vms. Kõik eelpool toodud võimalused segunemisteks,

mittevastavusteks on lõpptarbija kontrolli alt väljas.

Lisaks eeltoodule ei soovi maksuhaldur arvestada asjaolu, et kõnealune kütusekogus oli

kontrollimise ajal hoiul teise isiku mitmes erinevas mahutis, mis asusid kolmanda isiku

kontrollitaval territooriumil.

Kaebaja vaidleb vastu ühes apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisele. Tõendid ei

kinnita seda, milliste parameetritega kütus kaebajale müüdi. Tõendid on esitatud hilinenult. Kui

tõendid siiski vastu võetakse, ei ole põhjendatud nende varjamine kaebaja eest, kuna teada on

kütuse kogused ja apellatsioonkaebuses on avaldatud kuupäevad ja nimed, kes kellele müüs.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

18. Maksuotsuses leidis vastustaja, et kaebaja oli 20. oktoobril 2020 riikliku järelevalve käigus

Reinu tee 18, Viljandi, liikuvtankla mahutitest 253-5_9200, 5_5000 ja 02-390 tuvastatud

aktsiisikauba (KN koodid 2710 19 43 ning 2710 19 47) valdaja. Tegemist ei ole kaebaja

ostudokumentide järgi soetatud kütusega, seega valdas kaebaja aktsiisiga maksustamata

aktsiisikaupa ajutise aktsiisivabastuseta. Selline valdus on võrdsustatav aktsiisikauba tarbimisse

lubamisega (ATKEAS § 41 lg 1) ning tõi ATKEAS § 24 lg 1 ja § 22 lg 1 p 8 järgi kaasa kaebaja

kohustuse tasuda aktsiisi.

Halduskohtu hinnangul ei olnud aktsiisi nõudmine kaebajalt õiguspärane, kuna:

a) kaebaja ei olnud Reinu tee 18, Viljandis asunud kütuse valdajaks;

b) lõpptarbijana ei pidanud kaebaja jälgima, et oma tarbeks hoiustatud kütuse puhul hoitakse

erinevate sertifikaatidega kütuseid eraldi;

c) lõpptarbijana ei saanud kaebaja kütuse soetamisel kontrollida, et arvele märgitud

vastavussertifikaat kajastab andmeid konkreetse kütusepartii kohta;

d) lõpptarbijana ei saanud kaebaja kütuse soetamisel kontrollida, kas erinevate

sertifikaatidega kütus on segunenud juba hulgimüüja juures;

e) maksuhaldur ei ole arvestanud, et kaebaja ei ladusta iga soetatud samaliigilist kütust oma

tegevuskohas eraldi mahutitesse, eraldi hoitakse vaid suvist ja talvist diislikütust;

f) ei ole teada, milline oli 23. augustil 2023 kaebaja territooriumilt ära viidud kütuse

biolisandi sisaldus ega seegi, kuidas kütus Reinu tee 18 territooriumil mahutitesse paigutati

või kui palju kütusest ära tarvitati;

g) kaheldav on Reinu tee 18 territooriumil tõkendatud kütusest võetud proovide

usaldusväärsus.

19. Ringkonnkohus hindab esmalt, kas kaebajat saab pidada 20. oktoobril 2020 Reinu tee 18,

Viljandis, tuvastatud vaidlusaluse kütuse valdajaks (I), seejärel selgitab, kas tegemist oli aktsiisiga

maksustamata kaubaga ATKEAS § 41 lg 1 tähenduses (II) ning lahendab seni lahendamata

taotlused ja apellatsioonkaebuse (III).

I

20. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kui ka otsusega kaebajalt nõutava aktsiisi tasumise kohustuse

tekkimise ajal kehtinud siseriiklikus õiguses ega Euroopa Liidu õiguses ei olnud sätestatud kauba

valduses olemise mõistet aktsiisi tasumise kohustuse tekkimise kontekstis. Seega on tegemist

määratlemata õigusmõistega, mis tuli vastustajal sisustada aktsiisi tasumise kohustuse

määramiseks ATKEAS § 24 lg 1 ja § 41 lg 1 järgi.

21. Tuginedes Euroopa Kohtu seisukohale kohtuasjas nr C-279/19 selgitas halduskohus

põhjendatult, et olukorras, kus aktsiisi tasumise kohustuse tekkimise ja täitmise küsimus on

Euroopa Liidu pädevusse kuuluv küsimus ja vaidlusalusel ajal kehtinud Euroopa Liidu Nõukogu

direktiivis 2008/118/EÜ ei viidatud valduse mõiste määratlemiseks liikmesriikide õigusele, tuleb

mõistet tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. ATKEAS-ga on

siseriiklikku õigusesse üle võetud muu hulgas viidatud direktiiv. Seetõttu tuleb ka ATKEAS § 41

lg-t 1 tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu juhistega valduse mõiste sisustamiseks.

Halduskohus tõi välja, et kohtuasjas nr C-279/19 pidas kohus mõiste sisustamisel veel oluliseks,

et:

-

valduse mõiste tähistab tavakeeles kauba füüsilist valdust;

-

tähtsust ei ole sellel, kas asjaomasel isikul on tema valduses oleva kauba suhtes mis tahes

õigus või huvi;

-

tähtsust ei ole ka sellel, kas isik oli teadlik või pidanuks olema teadlik aktsiisi

sissenõutavusest;

-

liidu seadusandja soovis määratleda laialt isikute kategooria, kes vastutavad aktsiisi

maksmise eest. See tagab maksu võimalikult suures ulatuses sissenõudmise ja muudab

aktsiisi sissenõudmise lihtsamaks. Kui siseriiklik õigus seda võimaldab, siis saab aktsiisi

tasunud isik esitada regressinõude.

Halduskohus järeldas eelnevast, et vaidlusaluse kütuse valdajaks tuleb lugeda isik, kes valdas seda

tavatähenduses ehk kelle füüsilises valduses see oli. Ringkonnakohus mõistab halduskohtu

seisukohta selliselt, et halduskohus leidis, et kaebaja ei ole vaidlusaluse kütuse valdajaks ATKEAS

§ 41 lg 1 mõttes, kuna kaebaja kütus oli ladustatud kolmanda isiku territooriumil ja kaebajal puudus

juurdepääs kütusele oma suva järgi.

Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.

22. Euroopa Kohus pidas valduse mõiste sisustamisel tõesti oluliseks kauba füüsilist valdust.

Samas ei saa mööda vaadata sellest, et kohtuasjas nr C-279/19 oli vaidluse põhjustanud olukord,

kus aktsiisiga maksustamata kauba kinnipidamisel oli teada kauba vedaja, kui mitte kauba omanik

või muu aktsiisi maksmise eest vastutav isik ja hinnati just vedaja võimalikku maksukohustuse

aluse esinemist. Euroopa Kohtus lahendas eelotsuse menetluses küsimust direktiivi art 33 lg 3, art

7 lg 1 ja lg 2 p-i b või art 8 lg 1 p-i b tõlgendamisest. Kohus võrdles direktiivi viidatud sätteid

direktiivi teiste sätetega ning leidis, et aktsiisi maksmiseks kohustatud isiku määratlemisel ei ole

seadusandja art 33 lg 3, art 7 lg 1 ja lg 2 p-i b või art 8 lg 1 p-i b tähenduses soovinud kitsendada

kohustatud isikute ringi subjektiivse kriteeriumi „teadis“ või „pidi teadma“ kaudu.

Ringkonnakohus mõistab Euroopa Kohtu seisukohta selliselt, et valduse mõistet ei tohi rakendada

selliselt, et see piirab aktsiisi maksmiseks kohustatud isikute ringi. Esikohal on põhimõte, et

Euroopa Liidu seadusandja on soovinud laialt määratleda isikute kategooria, kes vastutavad

aktsiisi maksmise eest. Selle põhimõttega oleks ilmses vastuolus ATKEAS § 41 lg 1 tõlgendamine

selliselt, et maksustamata aktsiisikauba valdamine on üksnes kauba vahetu füüsiline hoidmine.

Selline tõlgendus vabastaks aktsiisi maksmise kohustusest kauba omaniku, kes ise küll vahetult ei

hoia ega transpordi kaupa, kuid kellel on siiski õiguslik võim asja üle ja kes seega otsustab asja

kasutamise ja käsutamise üle.

23. Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab kaudselt ka Euroopa Liidu Nõukogu 13. veebruaril 2022

jõustunud direktiiv 2020/262, mis asendab seni kehtinud direktiivi 2008/118/EÜ. Direktiivi

2020/262 art 6 lg 3 p b järgi eristatakse tarbimisse lubamise juhtudena kauba valdamist ja

ladustamist. Säte viitab sellele, et kauba vahetu füüsiline hoidmine ei ole valduse ainus kriteerium

ja aktsiisi tasumiseks kohustatud isikute ringi määratlemisel tuleb arvestada isiku tegeliku

võimuga kauba üle.

24. Praegusel juhul andis kaebaja vaidlusaluse kütuse selle ladustamise korraldamiseks üle

kolmandale isikule. Kuna üleandmist ei dokumenteeritud, siis ei ole üheselt selge, millised

eraõiguslikud suhted ja millise isikuga kaebajal seetõttu tekkisid. Oluline on siinjuures aga see, et

kaebaja ei väida, et ta oleks kolmandale isikule üle andnud kauba omandi või õiguse kaupa

kasutada ja käsutada. Seega ei ole kaebaja loobunud võimust vaidlusaluse kütuse üle ja teda tuleb

pidada maksuhalduri 23. oktoobril 2020 korraldusega nr 12.2-12/00074-1 kinnipeetud kauba

valdajaks ATKEAS § 41 lg 1 mõttes. Ka M. Orava, kellele kaebaja 2020. aasta augustis andis

kütuse üle ladustamiseks ei väida, et tema füüsilise isikuna või äriühingud, kelle seaduslikuks

esindajaks ta on, oleks saanud õiguse kütust kasutada või käsutada. Samuti ei väida kolmandad

isikud, et eelnevast sõltumata nad oleks kütust kasutanud või võimaldanud seda kasutada teistel

isikutel. M. Orava või mõni tema juhitud äriühingutest võib küll samuti vastata valdaja mõistele

ATKEAS § 41 lg 1 järgi, kuid see ei välista, et ka kaebajat tuli jätkuvalt pidada kütuse valdajaks

ja seega vastutavaks aktsiisi tasumise kohustuse eest ATKEAS § 41 lg 1 ja § 24 lg 1 järgi.

II

25. Teiseks on asjas vaidlus selles, kas 23. oktoobril 2020 peetud kütus oli aktsiisiga maksustamata

kaup või oli tegemist kütusega, mille kaebaja soetusdokumentide järgi oli varem ostnud ja mille

keemiline koostis oli muutunud segunemise tõttu varem soetatud kütusega. Samuti on vaidluse all,

millises ulatuses peab kaebaja tõendama kinnipeetud kütuse koostist ja päritolu.

26. Kaebaja enda selgitusel kasutas ta oma territooriumil kütuse ladustamiseks haagist 31 000 l ja

statsionaarseid mahuteid suurusega 10 000 l, 10 000 l ja 3000 l. Mahutite kogumahtuvus (54 000 l)

võrdub umbes poole aasta kasutusega kaebaja territooriumil. Kaebaja selgitas veel, et soodsa hinna

korral varutakse kütust ette pool aastat või veelgi rohkem, samuti, et eraldi ladustatakse üksnes

talvine ja suvine kütus. Biolisandi sisaldusest sõltuvalt kütuseid eraldi ei ladustata. Kaebaja esitas

maksuhalduri dokumendid kütuse soetamise kohta 2020. aasta aprillis mahus 10 000 l, mais 16

400 l, juunis 6 000 l, juulis 17 200 l, ja augustis 14 200 l, kokku 63 800 l.

Ringkonnakohtu hinnangul on tähelepanuväärne, et kaebaja ei ole pidanud vajalikuks selgitada,

millises mahutis hoiti 2020. aasta talvisel perioodil soetatud ja kasutamata jäänud talvist

diislikütust. Kaebaja väide, et 2020. aastal soetati kütust soodsa hinna tõttu ette, viitab, et kevadel

oli kaebajal talvise diislikütuse varu. Selge ei ole, kas talvist diislikütust võidi kasutada ka kevadel

ja suvel. Siiski saab kaebaja selgitustest järeldada, et talvise ja suvise diislikütuse eraldi

ladustamise tõttu vähemalt ühte mahutit ei kasutatud alates 2020. aasta aprillist soetatud kütuse

ladustamiseks.

27. Teiseks väidab kaebaja, et tema territooriumil toimuv poole aasta tankimine vastab umbkaudu

mahutipargi kogumahule, seega on igakuine tankimine suurusjärgus 10 000 l. Vaatlusaluse

viiekuulise perioodi jooksul soetas kaebaja kütust kokku 63 800 l, mis selgelt ületab kaebaja enda

väidetud tankimise mahu ja seab kahtluse alla kaebaja väite, et 2020. aastal oli ta soodsa hinna

tõttu soetanud kütust suures koguses kuus kuud ja rohkem ette. Mahutite täitumise järel ei oleks

kaebaja saanud soetada viiekuulisel perioodil kütust rohkem, kui tegelikult tarbiti. Arvestades veel

võimalust, et vähemalt üks mahutitest oli kasutuses talvise diislikütuse hoidmiseks, ei näe

ringkonnakohus võimalust, et kõige suuremat mahutitest sel perioodil soetatud kütuse

ladustamiseks ei kasutatud või kasutati minimaalselt. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et

31 000 l haagisel olnud mahuti lekke ilmnemisel anti kolmandale isikule hoiustamiseks üle ca

18 000 l kütust. Isegi, kui lekkimise tõttu läks osa kütusest kaotsi, on selge, et ka enne intsidenti

oli mahuti maksimaalsest mahtuvusest kasutamata 12 000 l või rohkem. Kokkuvõttes viitavad

kaebaja enda selgitused siiski selgelt, et 31 000 l suurune mahuti oli aktiivses kasutuses ja sellesse

ladustati ka alates 2020. aprillist soetatud kütust.

28. Halduskohus selgitas, et Majandus- ja kommunikatsiooniminister on 17. märtsil 2010 võtnud

vastu määruse nr 16 „Nõuded vedelkütusele“ (edaspidi määrus nr 16), mille § 1 lg 1 p 2 kohaselt

kuulub määruse reguleerimisalasse diislikütus – kütus, mille KN kaheksa numbrit on 2710 19 29,

2710 19 43 või 2710 20 11. Biodiislikütus on rasvhapete metüülestrid (FAME), mida kasutatakse

kas 100%-lises kontsentratsioonis diislikütusena või diislikütuse segukomponendina (määruse nr

16 § 11 p 2). Määruse nr 16 § 2 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et bensiin, diislikütus ja parafiinne diislikütus

peab vastama atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 120 lg 1 alusel kehtestatud määruses

toodud nõuetele.

Vaidlust ei ole selles, et soetusdokumentide kohaselt ostis kaebaja alates 1. aprillist 2020 valdavalt

biolisandiga (FAME) diiselkütust. Lisandit ei olnud üksnes 1. aprillil 2020 soetatud 2000 l

diislikütuses. FAME sisaldus biolisandiga diislikütuses jäi valdavalt 6,7% ja 7% vahele kütuse

mahust.

OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 6. novembri 2020. a analüüsiaktidest nr KT20000206-2 ja

nr KT20000208 ilmneb, et tõkendatud kütusest 20. oktoobril 2020 võetud proovides oli FAME

sisaldus vastavalt 1,16% (dtl 156) ja 0,24 % (dtl 158) kütuse mahust.

29. Ringkonnakohus nõustub, et perioodil 2020. aasta aprillist kuni augustini kaebaja poolt

soetatud kütuse kogust, mahutite kogumahtu ja võimalikku varasemat laovaru arvestades ei saanud

ka kütuste segunemisel FAME sisaldus sedavõrd madalaks kujuneda. Umbes üheprotsendiline

FAME sisaldus oleks 31 000 liitrises mahutis juhul, kui 26 000 l biolisandita diislikütusele oleks

lisatud ainult 5 000 l 6,7% FAME sisaldusega diislikütust. Eluliselt usutav ei ole, et alates 2020.

aprillist soetatud kütus ülejäänud osas kaebaja kõige suuremasse mahutisse üldse ei jõudnud.

Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et juba asjaolu, et kütuse kaebaja territooriumilt äraviimise ajal

oli mahutist täidetud ca 60% osutab, et mahuti oli aktiivses kasutuses. Kui kaebaja sõidukid

kasutasid mahutis olnud kütust tankimiseks, tuli äratarvitatud kütuse asendamiseks ladustada

mahutis soetatud kütus. 2020 kevadel ja suvel soetatud kütuse vastavussertifikaatidel näidatud

FAME sisaldus aga ei vasta 20. oktoobril 2020 tõkendatud kütuse FAME sisaldusele isegi kütuste

võimalikku segunemist arvestades. Seetõttu on põhjendatud vastustaja järeldus, et 20. oktoobril

2020 tõkendatud kütus ei ole kütus, mille kaebaja soetusdokumentide kohaselt oli soetanud.

Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal halduskohtuga, nagu ei oleks maksuhaldur selle järelduse

tegemisel arvestanud kaebaja selgitusega, et ta ei ladustanud biolisandit sisaldavat kütust eraldi

ning kütuste segunemine toimus ka kütuse ümberpumpamisel kolmanda isiku mahutitesse Reinu

tee 18, Viljandis, sest mahutites olid põhjajäägid. Kaebaja väited ei selgita, kuidas segunemise

järel sai kütuse FAME sisaldus olla ca 1% või veelgi madalam, kui juba näiteks ainuüksi 2020.

aasta aprillis soetatud 8 000 l biolisandiga kütuse ladustamisel 31 000 liitrises mahutis olnuks

segunenud kütuse FAME sisaldus selle määra selgelt ületanud.

Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu arusaama sellestki, nagu tuleks maksuhalduri järelduses

kahelda proovide ebausaldusvääruse tõttu. Õige on see, et kui 20. oktoobri 2020. a proovide

analüüsimisel jõudis OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus järeldusele, et kütus ei vasta

diiselkütusele esitatavatele nõuetele, siis 28. aprillil 2021 samadest mahutitest võetud proove

analüüsides leidis OÜ Analiit (dtl 372-374), et tegemist on nõuetekohase diislikütusega. Jättes

kõrvale spekulatsioonid sellest, kas vahepealsel ajal võis kütus mahutites olla välja vahetatud, ei

saa siiski mööda vaadata sellest, et OÜ Analiit ei tuvastanud kütuses üldse FAME-t, selle sisaldus

jäi alla 0,05% kütuse mahust. Halduskohus on põhjendatult esile toonud, et OÜ Eesti

Keskkonnauuringute Keskus 31. mai 2021 vastuskirja (dtl 396-397) kohaselt näitavad esialgsed

katsed, et ka madala temperatuuri toimel ei setti FAME kütusest välja. Seega ei saa hilisema proovi

tulemustest siiski järeldada, et 20. oktoobril 2020 oleks kütuse biolisandi osakaal olnud suurem

kui analüüsi tulemusena leitud 0,24% ja 1,16%. Seetõttu ei lükka vastuolud proovides ümber

vastustaja järeldust, et kaebaja valduses oli kütus, mille keemiline koostis ei saanud selliseks

kujuneda soetusdokumentide kohaselt soetatud kütuse erinevate partiide segunemisel.

30. Kaebaja isegi on sisuliselt möönnud, et perioodil 2020. aasta aprill kuni august soetatud

biolisandiga diislikütuse segunemisel varasemalt soetatud kütusega ei oleks saanud FAME

sisaldus langeda sedavõrd madalale. See ilmneb kaebaja väidetest selle kohta, et kütuse sertifikaat

näitab üksnes selle koostist kütuse tarbimisse lubamisel ning segunemine ja seetõttu muutused

kütuse koostises toimuvad juba hulgimüüjate mahutites. Viimased, sarnaselt kaebajale, ei ladusta

eraldi biolisandit sisaldavat ja mitte sisaldavat kütust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga need väited asjakohased.

31. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja soetas biolisandit sisaldavat kütust. Müüdava kütuse

kvaliteedi ja koostise osas viitas müüja kütuse vastavussertifikaadile. Juhul, kui tegelikult tarniti

kaebajale teistsuguse koostisega kütust, siis ei ole selge, kas tegemist on tarbimisse lubatud

kütusega, mille osas on täidetud aktsiisi tasumise kohustus. Hulgimüüja tegevus, kus ta müügil

tõendab kütuse nõuetekohasust kütuse vastavuse sertifikaadiga, mis kinnitab biolisandi olemasolu

kütuses, kuid tegelikkuses tarnib biolisandita või biolisandi vähese sisaldusega kütust viitab

võimalusele, et hulgimüüja tarnibki kütust, mida ei ole nõuetekohaselt tarbimisse lubatud ja mille

kohta ei ole seega ka vastavussertifikaati väljastatud. Igal juhul ei näe ringkonnakohus mõistlikku

selgitust kaebaja väidetule justkui võinuks hulgimüüjad mitme kuu vältel järjepidevalt tarnida

kaebajale segunenud või biolisandit üldse mitte sisaldavat kütust, kinnitades samas kütuse

nõuetekohasust biolisandit sisaldava kütuse vastavussertifikaadiga.

32. Aktsiisi tasumise kohustuse tekkimist ei sea ATKEAS § 24 lg 1 ega § 41 lg 1 sõltuvusse sellest,

kas isik, kelle valduses on kaup, millelt ei ole aktsiisi tasutud, on ise sellest teadlik ega sellestki,

kas sellise kauba isiku valdusesse sattumine on isikule endale mingil moel etteheidetav. Seetõttu

ei ole asja lahendamisel määrav, et kaebaja ei ole kütuse käitleja vedelkütuse seaduse tähenduses

ja talle ei laiene kütuse käitlejale kehtivad nõuded. Olukorras, kus aktsiisi tasumise kohustus tekib

objektiivse fakti tuvastamisest, s.o kütuse valdusest, ei ole maksuhalduril tõendamiskoormust

nende asjaolude osas, millest ei sõltu maksukohustuse tekkimine. Kaebaja arusaam, et talle aktsiisi

tasumise kohustuse panemiseks peaks maksuhaldur suutma välja selgitada ja tõendada nii selle,

millise koostisega kütus kaebajale tegelikult tarniti, kuidas see segunes teiste kütustega kaebaja

mahutites ja hiljem ka kolmanda isiku mahutites, muudaks aktsiisi kogumise ebamõistlikult

keerukaks. See omakorda avardaks pahatahtlike turuosaliste võimalusi käidelda nõuetekohaselt

tarbimisse lubamata kütust, jättes aktsiisi tasumise kohustuse täitmata. Kui hulgimüüja on müünud

kaebajale kokkulepitust erinevat kaupa ja see toob kaasa kahjuliku tagajärje kaebaja jaoks, siis

võib kaebajal olla sellest tulenev nõue kütuse müünud isiku vastu. Selline regulatsioon on

kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohaga asjas nr C-279/19, kes samuti pidas isikule kohaseks ja

piisavaks õiguskaitsevahendiks võimalust esitada tagasinõue isiku vastu, kelle tegevuse tõttu

aktsiisi tasumise kohustus tekkis.

33. Maksuhaldur on seega õigesti leidnud, et kaebaja valduses oli kütus, millelt aktsiisi tasumine

ei ole tõendatud, s.t tegemist on ATKEAS § 41 lg-s 1 nimetatud olukorraga. Ringkonnakohtu

seisukohta ei muuda asjaolu, et kütuse hulgas võis olla vähesel määral ka kaebaja esitatud kütuse

soetusdokumentidele vastavat kütust. Selle kütuse osakaalu tuvastamine ei ole mõistlikult

võimalik. Seetõttu laieneb aktsiisi tasumise kohustus tõkendatud kütusele tervikuna. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt märkis, juhul, kui kaebajale määratud aktsiisi tasumise kohustuse on

põhjustanud kaebaja lepingupartneri tegevus, saab kaebaja kaitsta oma õigusi nõude esitamisega

selle isiku vastu.

III

34. Vastustaja pühendas olulise osa apellatsioonkaebusest sellele, et selgitada ja põhjendada

kütuse käitlejate kohustust käidelda eraldi biolisandit sisaldavat ja ilma biolisandita diislikütist.

Samuti esitas vastustaja tõendid kütuse liikumise ja eraldi hoidmise tõendamiseks (AS-ide Eksar-

Transoil, Tartu Terminal, Jetoil, Maardu Terminal ja OÜ Texor Tanklad poolt kütuse käitlemise

andmekogusse esitatud andmed - laoarvestused, vedude saatelehed). Kuna aga kütuse käitlemise

asjaolud kaebajale kütuse müümise ahelas ei ole asja lahendamisel olulised, siis ei võta

ringkonnakohus vastustaja esitatud tõendeid asja juurde ja tagastab need vastustajale (HKMS § 62

lg 2). Vastavalt ei ole vaja lahendada küsimust nende tõendite osas menetluse kinniseks

kuulutamiseks kolmandate isikute maksu- ja/või ärisaladuse kaitseks.

35. Eeltoodu alusel ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja

teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.

36. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Vastavalt HKMS

§ 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud

menetluskulude

nimekirja

ega

kuludokumente

apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

Kaebaja menetluskulud nii halduskohtus kui ka apellatsioonimenetluses jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)