2-19-8576/97 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.12.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8576

Kohtuasi

X hagi Y ja W

vastu 107 475 euro 6 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.06.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 95 000 eurot

Y ja W vastu-apellatsioonkaebus, hind 12 455,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

X

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Kostjad (vastuapellandid) W (isikukood XXXXXXXXX)

ja Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Teet Lehiste

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 28.11.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Jätta W ja Y vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Harju Maakohtu 21.06.2022 otsus osas, millega maakohus jättis hagi

90 745,99 euro ulatuses rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud

osas uus otsus, millega rahuldada hagi 90 745,99 euro ulatuses ja jaotada

menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

4.2. Mõista Wlt ja Ylt X kasuks solidaarselt välja kahjuhüvitis 90 745,99 eurot.

4.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 84% ulatuses

solidaarselt W ja Y kanda ning 16% ulatuses X kanda.

2-19-8576

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, pärandaja elukaaslane) esitas 05.06.2019 Harju Maakohtule W (kostja I, pärandaja

laps) ja Y (kostja II, pärandaja laps) vastu hagi, milles palus kohustada kostjaid andma vajalikud

tahteavaldused XXX asuva kinnisasja (kinnisasi) omandiõiguse (annaku) üleandmiseks ja

kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Hageja muutis kohtu nõusolekul 19.06.2020

nõuet ning palus mõista kostjatelt enda kasuks välja 107 475,06 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta kostjate kanda.

1.1. Hageja väidete kohaselt suri tema elukaaslane Q (pärandaja) 01.03.2017. Pärandaja

allkirjastas tunnistajate juuresolekul 23.02.2017 koduse testamendi, millega määras hagejale

annakuna kinnisasja. Kostjad on pärandaja pärijad (lapsed) ja annaku täitjad, kuid keelduvad

hagejale annakut üle andmast. Kinnisasi võõrandati 20.05.2020 täitemenetluse raames

toimunud enampakkumisel.

1.2. Kuna annaku ese on võõrandatud, nõuab hageja kostjatelt pärimisseaduse (PärS) § 72

alusel kahju hüvitamist.

Kostjad jätsid hagejale annaku üle andmata ning täitsid pahatahtlikult annaku arvel F nõude,

mida tegelikult ei eksisteerinud. Nõue on tõendamata. Kohustust ei ole kajastatud inventuuri

aktis. Hagejale tekkis seeläbi kahju kinnisasja väärtuse (95 000 euro) ulatuses. Pärandvara

inventuuri kohaselt kuulus pärandvara hulka ka muud vara (EEE asuv korteriomand väärtusega

40 000 eurot (korteriomand) ja pangakontol olev raha 12 455,22 eurot), mille arvel oleks saanud

kohustust täita.

1.3. Lisaks on hageja täitnud pärandaja laenukohustuse Swedbank AS ees 12 475,06 euro

ulatuses, et vältida kinnisasja müüki hüpoteegiga tagatud nõude täitmisel. Kuna pärandaja

kohustused läksid üle pärijatele, s.o kostjatele, peavad kostjad selle hagejale hüvitama.

Kostja vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

2-19-8576

2.1. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole nad keeldunud annakut üle andmast. Kostjad soovisid

anda kinnisasja üle koos kohustustega, kuid hageja keeldus sellest. Pärandaja viimase tahte

kohaselt pidi hageja saama kinnisasja koos kõigi sellega seotud õiguste ja kohustustega.

2.2. Kostjatel oli õigus keelduda annaku üleandmisest, kuni hageja ei olnud täitund oma

kohustusi kostjate ees.

Hageja peab hüvitama kostjatele nende poolt Swedbank AS-ile tasutud laenu tagasimaksed

4254,01 eurot. Pärandaja sõlmis 2007 Swedbank AS-ga laenulepingu, mille alusel võttis

pärandaja kinnisasja ostmiseks, kõrvalhoone ehitamiseks ja elamu renoveerimiseks kokku

laenu 32 809,84 eurot. Pärandi avanemise ajal oli laenujääk 15 570,94 eurot. Kostjad on täitnud

laenukohustust 4254,01 euro ulatuses. Ülejäänud osas on hageja ise laenukohustuse täitnud.

Kuna tegemist oli tingimusliku annakuga, mille kohaselt pidi hageja kandma ka kinnisasjaga

seotud kohustusi, ei ole kostjad alusetult rikastunud selle võrra.

Kostja pidi võtma üle kinnisasja omandamisega seotud pärandaja 65 190 euro

(1 020 000 krooni) suuruse laenukohustuse Z (kostjate vanaema) ees. Kostjate vanaema müüs

20.03.2007 talle kuulunud korteriomandi ning andis saadud raha pärandajale kinnisasja

ostmiseks. Pärandaja ostis 16.04.2007 kinnisasja ja tasus selle müügihinna (1 260 000 krooni)

nii saadud raha kui ka Swedbank AS-lt saadud laenurahaga. Pärandaja kohustus tagastama Fle

laenu pärast seda, kui ta on täitnud oma kohustused Swedbank AS ees. Laenukohustuse

olemasolu kinnitab Harju Maakohtu 31.05.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-19-6624 (tagaseljaotsus)

ning selles kohtuasjas on seatud kinnisasjale nõude täitmise tagamiseks kohtulik hüpoteek.

Kohtutäitur müüs kinnisasja täitedokumendi alusel avalikul enampakkumisel 75 000 euro eest.

2.3. Kui hagejal oleks kahju tekkinud, ei saaks see olla suurem kui 75 000 eurot (kinnisasja

enampakkumisel müümise hind).

2.4. Testament on tühine. Pärandaja tegi testamendi kuus päeva enne surma, olles tugevate

ravimite mõju all. Testamendi teksti koostas hageja, tunnistajateks olid hageja sõbrannad.

Pärandaja oli avaldanud soovi teha notariaalne testament.

2.5. Hageja peab andma kostjatele üle pärandvara hulka kuulunud 12 455,22 eurot (ekslikult

märgitud ka 12 455,12). D (pärandaja ema) suri 12.12.2016 ning tema pangakontol oli siis 12

455,22 eurot. Pärandaja ema pangakaart ja PIN-kood olid pärandaja käsutuses. Hageja võttis

pangaautomaadist 300 euro kaupa raha välja ega ole seda kostjatele üle andnud. Kostjad on

pärandaja surma tõttu ka pärandaja ema pärijad. Juhul, kui hageja rahaline nõue on põhjendatud,

teevad kostjad menetlusliku tasaarvestuse, millega tasaarvestavad hageja nõude oma nõudega

(12 455,22 eurot).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 21.06.2022 otsusega hagi osaliselt, jättis rahuldamata hageja

nõude 95 000 euro saamiseks ja rahuldas kostjate vastu solidaarselt hageja nõude

12 475,06 euro saamiseks. Maakohus jättis menetluskulud 11,61% ulatuses solidaarselt kostjate

kanda ja 88,39% ulatuses hageja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

2-19-8576

-

Z on kostjate vanaema; Z müüs 20.03.2007 pärast Q Ü (kostjate ema) abielu lahutamist

Tallinnas SSS asuva korteriomandi hinnaga 1 030 000 krooni, millest 1 020 000 krooni

kanti üle Q pangakontole;

-

Q ja Aktsiaselts Hansapank (Swedpank AS) sõlmisid 16.04.2007 laenulepingu ja selle

lisad, mille kohaselt oli laenulimiit 32 809,84 eurot, laenusumma tagastamise tähtpäev

20.06.2023 ning; laenulepingust tulenevate kohustuste jääk oli 01.03.2017 seisuga

15 570,94 eurot;

-

Q ostis 16.04.2007 XXX asuva kinnisasja hinnaga 1 260 000 krooni; kinnisasjale seati

Aktsiaseltsi Hansapank laenu tagamiseks hüpoteek;

-

D suri 12.12.2016;

-

Q oli D pärija;

-

D pangakontolt on ajavahemikul 16.12.2016–08.02.2017 välja võetud sularaha, sh Keila

Selveri juures asuvast pangaautomaadist 36 korral 300 eurot (kokku 10 800 eurot);

hageja töötas Keila Selveris; Q viibis haiglas ajavahemikul 07.12.2016–27.12.2016 ja

18.01.2017–01.03.2017 ning sel ajal võeti D pangakontolt sularahas 22 korral välja 300

eurot (kokku 6600 eurot);

-

Q tegi 23.02.2017 tunnistajate juuresolekul testamendi, milles tegi järgmised

korraldused: „1. Elukaaslasele X’ele, isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX jääb

minu varast täielikult kinnistu asukohaga XXX (endise nimega XXX), XXX. X'ele

jäävad ka kõik selle varaga seotud õigused ja kohustused. 2. Minu tütardele Y'le ja W'le

jääb võrdses osas: 2.1 Dlt pärandina saadud korter asukohaga EEE, Tallinn (pärand

hetkel vastu võtmata); 2.2 OÜ L osa“;

-

Q suri 01.03.2017;

-

kostjad (maakohtu otsuses ekslikult hagejad) on Q lapsed ja pärijad võrdsetes osades;

-

kostjate

ema

Üt

esindas

02.10.2017

vandeadvokaat

Teet

Lehiste

(Heta

Advokaadibüroo);

-

hagejale väljastati 02.09.2019 annakusaaja tunnistus, mille kohaselt määras pärandaja

hagejale annakuna XXX asuva kinnisasja;

-

Swedbank AS avalduse alusel alustati 16.04.2007 laenulepingust tulenevate

hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks täitemenetlust ning hageja tasus

(10.04.2019) täitemenetluse nr 022/2019/849 raames nõuete rahuldamiseks

12 475,06 eurot;

-

Z esitas kostjate vastu hagiavalduse, kostjad ei vastanud hagiavaldusele ning Harju

Maakohus rahuldas hagi 31.05.2019 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-6624; Z

esindas vandeadvokaat Ahti Kuuseväli (Heta Advokaadibüroo); tagaseljaotsuse

sundtäitmiseks pöörati sissenõue XXX asuvale kinnisasjale ning kinnisasi müüdi

täitemenetluses 11.05–18.05.2020 toimunud kordusenampakkumisel kolmandale

isikule hinnaga 75 000 eurot;

-

kinnisvarahindajad hindasid 22.05.2020 seisuga kinnisasja väärtuseks 95 000 eurot;

-

Q pärandvara nimekirjast ei nähtu Z nõuet;

-

kostjaid esindavad maakohtu menetluses Teet Lehiste ja Ahti Kuuseväli (Heta

Advokaadibüroo).

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejal õigust nõuda kostjatelt

pärimisseaduse (PärS) § 72 alusel 95 000 euro tasumist, sest kostjad ei rikkunud kohustust

valitseda heaperemehelikult pärandaja vara ulatuses, mis oli vajalik annaku hagejale

üleandmiseks, ega kohustust tagada selle pärandvara säilimine.

2-19-8576

Pärandaja andis testamendis korraldused konkreetsete varaliste hüvede kohta ning määras

hageja ja kostjad enda annakusaajateks, sh määras pärandaja hagejale annakuna XXX asuva

kinnisasja.

Testament ei ole kostjate väidetud asjaoludel tühine, sest asjas ei ole tõendatud, et pärandaja

oleks olnud testamendi tegemise ajal otsusevõimetu või piiratud teovõimega. Kohus määras

kohtupsühholoogia ja kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi ning eksperdid andsid asjas

arvamuse, mille kohaselt ei esinenud pärandajal testamendi tegemise ajal vaimutegevuse ajutist

häiret ning ta ei olnud muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võimet õigesti hinnata

seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), samuti ei esinenud tal testamendi

tegemise ajal vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust ega muud psüühikahäiret, mille tõttu ta ei

suutnud testamendi tegemise ajal oma tegudest kestvalt aru saada või neid juhtida (piiratud

teovõime).

Annakusaajal on PärS § 72 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 järgi õigus nõuda samaväärse asja

soetamiseks vastavate mõistliku kulutuste hüvitamist, mis on üldjuhul võrdne kaotsiläinud asja

väärtuse, s.o keskmise kohaliku turuhinnaga. Annakusaajale tekkinud kahju suurus tuleb välja

selgitada selle aja seisuga, millal muutus annaku üleandmine võimatuks. Kinnisvarahindajate

leitud kinnisasja väärtusest madalam tegelik ostuhind ei tõenda hindamisaktis märgitud

väärtuse ebaõigsust. Kinnisasi müüdi enampakkumisel, kus hind võib, aga ei pruugi kujuneda

võrdseks asja väärtusega. Kuna sarnase kinnisasja pakkumishind võis olla kuni 109 000 eurot,

on tõendatud, et kinnisasja väärtus ja ühes sellega samaväärse asja soetamiseks tehtavate

mõistlike kulutuste suurus oli 22.05.2020 seisuga 95 000 eurot.

Kuna pärandaja ei määranud annakutäitjat, oli PärS § 133 järgi annaku täitmise kohustus

pärijatel, st kostjatel.

PärS § 72 sätestab annakutäitja süülise vastutuse annakuks määratud eseme hävimise või

väärtuse vähenemise eest. Samas ei sätesta pärimisseadus otsesõnu annakutäitja kohustust

tagada annakuks määratud asja säilimine ning väärtuse vähenemise ärahoidmine. Annakutäitja

kohustused on samasisulised testamenditäitja ja pärandvara hooldaja kohustustega pärandvara

säilimise osas, sest seadus sätestab annakutäitja vastutuse annakuks määratud asja hävimise või

selle väärtuse vähenemise eest. Testamenditäitjal on PärS § 81 lg 4 järgi ning pärandvara

hooldajal PärS § 113 lg 2 järgi annaku täitmise kohustus. Testamenditäitja on PärS § 81 lg 5

järgi ja pärandvara hooldaja PärS § 112 lg 3 järgi kohustatud oma ülesannete täitmiseks

vajalikku pärandvara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise. Seega on pärijast

annakutäitjal PärS § 72 alusel koosmõjus PärS § 81 lg-ga 5 ja § 112 lg-ga 3 kohustus valitseda

heaperemehelikult pärandvara, mis on vajalik annaku täitmiseks, ning tagada selle säilimine.

Kui annakutäitja rikub annakuks määratud asja heaperemeheliku valitsemise ja säilimise

tagamise kohustust süüliselt, vastutab ta annakusaaja ees annakuks määratud asja hävimisest

või väärtuse vähenemisest tingitud kahju eest.

Annakuks määratud eseme hävimiseks PärS § 72 mõistes saab pidada mistahes asjaolu või

sündmust, mille tulemusel annakuks määratud ese ei kuulu enam pärandvara hulka ning annaku

täitmine on muutunud võimatuks. Kuna XXX asuv kinnisasi võõrandati täitemenetluse raames

toimunud enampakkumisel kolmandale isikule, siis ei kuulu see enam pärandvara hulka ja

kostjad ei saa seda enam hagejale üle anda, mistõttu on annakuks määratud ese PärS § 72

tähenduses hävinud.

Kostjad võivad olla rikkunud kohustust valitseda pärandvara heaperemehelikult ulatuses, mis

on vajalik annaku täitmiseks, kui Fl puudus pärandaja vastu laenulepingust tulenev raha

2-19-8576

tasumise nõue ning kostjad olid selle nõude puudumisest teadlikud, kuid jätsid sellele vaatamata

hagile vastamata. Kui kostjad soovisid hagile vastamata jätmisega tuua kaasa annaku

üleandmise võimatuse, on kostjad tekitanud kahju tahtlikult VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Hageja

ei ole tõendanud, et Fl ei olnud pärandaja vastu nõuet, et kostjad teadsid seda asjaolu ning

kostjad soovisid hagile vastamata jätmisega tuua kaasa annaku üleandmise võimatuse. See, et

F nõue ei olnud kantud pärandvara nimekirja, tõendab, et nõuet ei esitatud tähtaegselt

üleskutsemenetluses, aga mitte seda, et nõuet ei olnud. Kostjad on tõendanud, et Fl oli

laenulepingust tulenev 65 190 euro suurune nõue pärandaja vastu, mida kinnitavad Harju

Maakohtu 31.05.2019 tagaseljaotsuses tuvastatud asjaolud, F 30.09.2017 kirjalik kinnitus, Ü

02.10.2017 kohtule tehtud avaldus, F 20.03.2007 sõlmitud korteriomandi müügileping ning

pärandaja 16.04.2007 sõlmitud XXX kinnisasja müügileping. Z andis korteriomandi müügist

saadud raha pärandajale XXX asuva kinnisasja ostmiseks laenuks ning tema korraldusel tuli

raha kanda üle pärandajale. Pärandaja sõlmis vähem kui kuu aega pärast seda kinnisasja

müügilepingu, millega ostis HHH asuva kinnisasja. Seega on usutav, et pärandaja kasutas

müügihinna tasumiseks Flt saadud raha. Kuna selleks ajaks oli F tütre ja pärandaja abielu

lahutatud, on usutav, et Z ei soodustanud pärandajat kinkega. Hageja ei ole esitanud tõendeid,

millest nähtuks, et F ja pärandaja vahel ei olnud laenulepingut, raha anti üle kinkelepingu või

muu, laenusuhtest erineva õigussuhte alusel. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väidet, mille

kohaselt võisid pärandaja ja Z kokku leppida selles, et Z kingib vaidlusaluse summa

pärandajale, kui pärandaja ei esita F tütre vastu nõudeid seoses Tallinnas JJJ asuva kinnisasjaga.

Kuigi asjaolu, et Z, Ü ja kostjaid esindavad samad advokaadid ja Z on kostjate vanaema, tekitab

kahtlusi F ja kostjate tegevuse kooskõlastamise osas, ei tõenda kahtlus seda, et F ja pärandaja

vahel ei olnud laenulepingut. Hageja kahtlus F, Ü ja kostjate ühise koordineeritud tegutsemise

kohta on liiga üldsõnaline, et lugeda kostjate laenusuhte kohta esitatud tõendid

ebausaldusväärseks.

3.3. Kuna hageja ei soovinud tugineda asjaolule, et kostjad on rikkunud kohustust täita

pärandvaraga seotud kohustus PärS § 142 lg-s 1 sätestatud järjekorras, ei hinda kohus seda, kas

kostjad võiksid vastutada sel põhjusel. Samuti ei hinda kohus seda, kas annakuga määratud

kinnisasja täitemenetluses müümine on käsitatav kostjate poolt nõude rahuldamisena. Hageja

on tuginenud kostjate tahtlikule rikkumisele. Seetõttu ei hinda kohus, kas tõenditest nähtub

kostjate hooletus oma kohustuste täitmisel.

3.4. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt Swedbank AS asemel 12 475,06 euro tasumist ning

kostjatel ei õigust keelduda annakust tulenevate kohustuste täitmist põhjusel, et hagejale läksid

üle XXX asuva kinnisasjaga seotud kohustused. Samuti ei ole kostjatel õigust nõuda hagejalt

Swedbank AS-le makstud 4254,01 euro tasumist.

Aktsiaseltsi Hansapank ja pärandaja vahel 16.04.2007 sõlmitud laenulepingust tulenev laenu

tagasimaksmise kohustus kuulus pärandaja pärandvara hulka. Kohustused saavad üldjuhul üle

minna üksnes pärijale. Kumbki pool ei ole tuginenud sellele, et pärandaja tegelik tahe oli

suunatud hageja pärijaks nimetamisele. Kuigi testamendis oli märgitud, et kõik kinnisasjaga

seotud õigused ja kohustused jäävad hagejale, ei ole kohustus varaliseks hüveks PärS § 56 lg 1

tähenduses ja seda ei ole testamendiga (annakuna) hagejale üle antud. Samuti ei ole see

korraldus käsitatav sihtkäsundina PärS § 73 lg 1 tähenduses ega sihtmääranguna PärS § 76 lg 1

tähenduses. Samuti ei nähtu testamendist, et varaga seotud õiguste ja kohustuste üleminek on

eelduseks annaku üleandmise sissenõutavaks muutumisele. Testamendi tekstist ei nähtu, et

hagejale varaga seotud õiguste ja kohustuste ülemineku mittetoimumisel ei teki hagejal annaku

üleandmise nõudeõigust. Testamendi tekstis avaldatust erinevat pärandaja tegelikku tahet ei ole

kostjad tõendanud. Seega ei ole varaga seotud õiguste ja kohustuste üleminek tingimuslik

2-19-8576

korraldus PärS § 35 mõistes, sh edasilükkav tingimus PärS § 63 mõistes. PärS § 71 lg-st 1 ei

tulene annakutäitja õigust nõuda annakusaajalt annakuga määratud kinnisasjale seatud

hüpoteegiga tagatud kohustuste ülevõtmist. Seega ei sisalda testament korraldusi, mille alusel

oleks pärandaja kohustused saanud hagejale üle minna või mille alusel saaksid kostjad nõuda

hagejalt selliste kohustuste ülevõtmist annaku üleandmise eeldusena. Seega läksid kohustused

üle pärijatele, s.o kostjatele.

Kuna hageja täitis Swebank AS-le pärandvara hulka kuuluva kohustuse kostjate eest, et vältida

sundtäitmist annakueseme suhtes, läks laenulepingust tulenev nõue VÕS § 78 lg 3 p 1 ja § 173

lg 3 p 3 alusel hagejale üle ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt PärS § 151 lg 2 järgi

solidaarselt 12 475,06 euro tasumist. Kuna hagejale läks seaduse alusel üle laenulepingust

tulenev nõue, ei ole tegemist alusetu rikastumisega, nagu leidis hageja.

3.5. Kostjatel ei ole hageja vastu 12 475,06 euro suurust nõuet, mida saaks hageja nõudega

tasaarvestada, sest kostjad ei ole tõendanud, et hageja rikkus õigusvastaselt pärandaja omandi-

või muud sarnast õigust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 tähenduses.

Hageja kinnitas, et ta võttis D pangakontolt raha välja, kuid mitte kostjate väidetud summat

(12 455,22 eurot). On usutav, et hageja võttis raha välja oma töökoha läheduses asuvast

pangaautomaadist Keila Selveris ning tegi seda ajal, mil pärandaja viibis haiglas. Seega võttis

hageja välja 6600 eurot.

Kuigi kostjate väitel ei olnud hagejal raha väljavõtmiseks pärandaja nõusolekut, ei ole kostjad

põhistanud asjaolusid, millest nähtuvalt ei olnud hagejal pärandaja nõusolekut, mistõttu ei

läinud tõendamiskoormis üle hagejale. Arvestades seda, et pärandaja ja hageja olid elukaaslased

ning pärandaja soovis hagejat testamendiga soodustada, oli pärandajal võimalus anda hagejale

raha väljavõtmiseks nõusolek.

3.6. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 88,39% ulatuses hageja kanda ning 11,61% ulatuses

kostjate kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega

rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda koos kohustusega

tasuda menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus tõendeid vääralt hinnates ekslikult

seisukohale, et pärandaja ja F vahel oli 2007 sõlmitud laenuleping ning järeldas seetõttu vääralt,

et kostjad ei rikkunud oma kohustusi ega pea hagejale PärS § 72 alusel kahju hüvitama.

Z müüs talle kuulunud korteriomandi, mida ta ise ei kasutanud eluasemena, ning andis selle

müügist saadud raha pärandajale, et pärandaja ei esitaks kostjate ema vastu kohtusse hagi abielu

ajal omandatud kinnisasja jagamiseks.

Maakohtu mõttekäik suulise laenulepingu olemasolu kohta ei ole eluliselt usutav. Mõistlik

inimene oleks sedavõrd suure summa oma tütre endisele abikaasale 10 aastaks laenuks andmise

korral sõlminud kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis laenulepingu, et

tagada oma õiguste kaitse. Kostjad ei ole laenulepingu kinnituseks esitanud ühtki otsest ega

2-19-8576

kirjalikku tõendit. Ainuüksi tagaseljaotsus ja F kirjalik kinnitus laenulepingu sõlmimist ei

kinnita. Kaudsed tõendid ei saa laenulepingu olemasolu tõendada olukorras, kus kõik ülejäänud

faktilised asjaolud ei viita laenulepingu olemasolule. Sellises olukorras heitis maakohus

hagejale põhjendamatult ette negatiivse asjaolu tõendamata jätmist.

Z, Ü ja kostjad käitusid ühiselt ja kooskõlastatult, et jätta hageja annakust ilma ning rikastuda

hageja arvel, millele viitavad järgmised asjaolud: Z pöördus pärast seda, kui hageja tasus

pärandaja võla Swedbank AS-le, kohtusse oma lapselaste vastu; Z nõudis kogu laenusumma

korraga tagastamist; kostjad ei palganud endale advokaati (neid esindas Ü) ning nad ei esitanud

hagile ühtki vastuväidet; advokaat, kes esindas Z, esindas hiljem ka kostjaid; annaku esemeks

olnud kinnisasja sundenampakkumise tulemusena sai õiguslikus mõttes raha küll Z, kuid

faktiliselt kogu perekond, sh kostjad. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et Z ja kostjaid

esindasid sama büroo advokaadid.

4.2. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis analüüsimata, kas kostjad rikkusid

PärS § 142. Hageja tõi esile, et F nõue, mille rahuldamise tõttu jäi hageja annakust ilma, ei

sisaldunud pärandvara inventuuris, ning selle asjaolu valguses pidi maakohus ise õigust

kohaldama, sõltumata menetlusosaliste õiguslikest väidetest.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostjate vastuapellatsioonkaebus

6. Kostjad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas,

millega maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega

rahuldada hagi osaliselt, mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 19,94 eurot ning jätta

menetluskulud hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostjatel ei

ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet, s.o omandi- vms nõude rikkumisest tulenevat kahju

hüvitamise nõuet. Maakohus asus tõendeid vääralt hinnates ekslikult seisukohale, et hageja

võttis Z pangakaardiga välja üksnes 6600 eurot. Samuti pani maakohus vääralt kostjatele

pärandaja nõusoleku puudumise tõendamise koormuse olukorras, kus ükski tõend ega asjaolu

ei viita nõusoleku olemasolule. Nõusolekut võib eeldada üksnes abikaasade, mitte aga kooselu

puhul. Kui hageja väited raha viimise kohta pärandajale vastaksid tõele, oleks pidanud raha

sisalduma pärandvara hulgas või võlad kajastuma L OÜ raamatupidamises.

Hageja nõude ja kostjate kahju hüvitamise nõude tasaarvestamise korral peavad kostjad tasuma

hagejale 19,94 eurot.

Arvestades seda, et kostjad pakkusid hagejale maakohtus kompromissina 50 eurot, tuleb

menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda sõltumata hagi rahuldamise ulatusest.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega

2-19-8576

rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb

TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja

95 000 euro suuruse nõude kostjate vastu. Kostjad palusid tühistada maakohtu otsuse osas,

millega maakohus rahuldas hagi 19,94 eurot ületavas osas, seejuures ei ole kostjad esitanud

vastuapellatsioonkaebuses vastuväiteid selle kohta, et maakohus pidas hageja nõuet kostjatelt

12 475,06 euro saamiseks põhjendatuks, kostjad heidavad maakohtule ette üksnes seda, et

maakohus jättis vääralt hageja nõude kostjate nõudega tasaarvestamata. Seda arvestades

kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus jättis õigesti hageja 95 000 euro suuruse nõude

rahuldamata ning asus põhjendatult seisukohale, et kostjatel ei ole hageja vastu 12 455,22 euro

suurust nõuet (vastuapellatsioonkaebuses ekslikult märgitud ka 12 455,12 eurot), mida hageja

nõudega kostjate vastu tasaarvestada.

10. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende

asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus

ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

I

11. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kostjad peavad hüvitama hagejale annaku üle

andmata jätmisega ja pahatahtliku käitumisega põhjustatud kahju.

12. Ringkonnakohus märgib, et testaatori annaku määramise korraldus annab PärS § 56 lg 1 II

lause alusel annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist.

Seejuures tekib annaku täitmise nõue PärS § 62 lg 1 järgi üldjuhul pärandi avanemisel ning

juhul, kui annakuks määratud ese ei kuulu pärandi avanemise ajal pärandi hulka, on annak

PärS § 67 lg 4 järgi üldjuhul kehtetu. Kui testaator ei ole annakutäitjat määranud, on

annakutäitjaks PärS § 57 lg 1 II lause järgi pärija, kes on pärandi vastuvõtmise korral PärS § 133

järgi kohustatud täitma testamendiga ettenähtud annaku. Kui pärija ei täida annakusaaja nõuet,

s.o rikub annakuks määratud eseme üleandmise kohustust, saab annakusaaja kasutada pärija

vastu VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid (vt ka T. Mikk. Annak pärandvarast

eseme omandamise alusena. Magistritöö. 2010, lk 76–77). Eelkõige on annakusaajal õigus

nõuda VÕS § 101 lg 1 ja VÕS § 108 lg 2 I lause alusel annaku täitmist.

Siinsel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostjad on pärandaja pärijad ning pärandaja määras

testamendis hagejale annakuna XXX asuva kinnisasja, mis kuulus pärandi avanemise ajal, s.o

01.03.2017 pärandvara koosseisu. Samuti ei vaidle pooled enam selle üle, et testament kehtib.

Seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjatelt kui pärijatelt annaku täitmist ning poolte vahel on

seaduse alusel tekkinud võlasuhe. Hageja on nõudnud kostjatelt annaku täitmist, esitades mh

siinses asjas esmalt hagi annaku täitmiseks ja annaku esemeks oleva kinnisasja omandi

üleandmiseks vajalike tahteavalduste saamiseks, kuid kostjad ei ole annakut täitnud.

13. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole nad annakut täitnud seetõttu, et hageja keeldub täitmast

annakuga seotud kohustusi. Seega tuli maakohtul välja selgitada, kas ja milliseid pärandaja

kohustusi pidi hageja kandma.

2-19-8576

13.1. Ringkonnakohus märgib, et annakusaajale ei lähe seaduse alusel üle pärandaja

kohustused, sh ka mitte sellised kohustused, mis on seotud annaku esemega või mille

tagamiseks on annaku eset koormatud (nt seatud kinnisasjale hüpoteek), sõltumata sellest, et

annaku saaja ei või nõuda annaku eset koormavate õiguste kõrvaldamist PärS § 71 lg 1 järgi.

Annakusaajal on annaku eseme koormamise korral üksnes kohustus taluda kinnisasja

realiseerimist. Samuti ei saa pärandaja üldjuhul nõuda annakusaajalt pärandaja kohustuste

ülevõtmist. Küll aga võib pärandaja teha testamendis korralduse, et annakusaajal on kohustus

täita pärandaja laenukohustus kas üksnes sise- või ka välissuhtes, sh määrata edasilükkava

tingimusega annaku PärS § 63 lg 1 tähenduses, mille kohaselt tekib annaku nõue alles siis, kui

annakusaaja täidab või võtab üle pärandaja kohustuse, või määrata lisaks ka pärija kasuks

PärS § 56 lg 1 tähenduses annaku, mille sisuks on pärija õigus nõuda annakusaajalt

laenukohustuse täitmist sisesuhtes või teha vajalikud toimingud kohustuse ülevõtmiseks

välissuhtes (vt T. Mikk. Annak pärandvarast eseme omandamise alusena. Magistritööst

12 aastat hiljem. Juridica 8/2022).

13.2. Siinses asjas tegi pärandaja lisaks hagejale annaku määramisele testamendis järgmise

korralduse: „X'ele jäävad ka kõik selle varaga seotud õigused ja kohustused“.

Testamendi tõlgendamisel lähtutakse PärS § 28 järgi testaatori tegelikust tahtest, seejuures tuleb

Riigikohtu praktika järgi eelistada tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult

suurel määral ellu viia ja saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele oli suunatud tema tegelik

tahe (RKTKo 24.10.2018 2-16-2978/58, p 19).

Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus testaatori korraldust tõlgendades õigesti

seisukohale, et sellist korraldust ei saa pidada sihtkäsundiks PärS § 73 lg 1 tähenduses ega

sihtmääranguks PärS § 76 lg 1 tähenduses. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et korraldusest

ei saa järeldada ka seda, et tegemist oleks edasilükkava tingimusega annakuga PärS § 35 lg 1

ja § 63 tähenduses. Korralduse sõnastusest ei saa kuidagi järeldada, et pärandaja tahteks oli see,

et hagejal tekib annaku nõue alles siis, kui ta täidab või võtab üle pärandaja kohustuse. Küll aga

nähtub korraldusest selgelt pärandaja tahe, et lisaks kinnisasjale peaks hageja omandama ka

kõik kinnisasjaga seotud õigused ning tema kanda peaksid jääma ka kõik kinnisasjaga seotud

kohustused. Seega ei olnud pärandaja tahe suunatud sellele, et hagejale jääb kinnisasi, kuid

sellega seotud kohustused jäävad pärijate kanda. Teisalt ei sisalda korraldus ühtki viidet sellele,

et hageja peaks võtma kinnisasjaga seotud pärandaja ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingust

tulenevad kohustused VÕS § 175 tähenduses üle. Sellest tulenevalt saab ringkonnakohtu

hinnangul mõista pärandaja korraldust selliselt, et pärandaja määras testamendiga pärijatele

annaku PärS § 56 lg 1 tähenduses, mille sisuks oli õigus nõuda hagejalt annakusaaja ja pärijate

vahelises suhtes seda, et hageja täidab kinnisasjaga seotud pärandaja kohustused võlausaldaja

või pärijate ees.

13.3. Pooled ei vaidle selle üle, et pärandaja sõlmis Swedbank AS õiguseellasega laenulepingu,

mille alusel andis Swedbank AS õiguseellane pärandajale XXX asuva kinnisasjaga seotud laenu

ning laenu tagamiseks seati XXX asuvale kinnisasjale hüpoteek. Antud laenu jääk oli

01.03.2017, s.o pärandi avanemise aja seisuga 15 570,94 eurot. Arvestades pärandaja

korraldust, pidi hageja tasuma laenujäägi Swedbank AS-le või hüvitama laenukohustuse

kostjatele, kellele läks pärandaja kohustus üldõigusjärgluse alusel üle. Kuna kostjad on tasunud

pärandi avanemise järel pärandaja ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat

laenu tagasi 4254,01 euro ulatuses (I kd, tl 48–50), on kostjatel pärandaja korraldust arvestades

õigus nõuda hagejalt annakuna 4254,01 euro üleandmist. Ülejäänud osas on hageja täitnud

pärandaja kohustused Swedbank AS ees.

2-19-8576

13.4. Pooled vaidlevad selle üle, kas lisaks eelnevale oli pärandajal ka F ees kinnisasjaga seotud

laenukohustus, st kas pärandaja sõlmis 2007 Fga lepingu, mille alusel laenas Z pärandajale 1

020 000 krooni ja pärandaja pidi saadud raha tagastama pärast seda, kui ta oli täitnud oma

kohustused Swedbank AS ees.

Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus tõendeid vääralt hinnates ekslikult seisukohale, et

pärandaja ja F vahel oli 2007 sõlmitud laenuleping.

Ringkonnakohus märgib, et laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega üks isik

(laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga

kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi

üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1

järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja

tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning

nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava

lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi

sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool

kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma.

Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida

selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt.

Pooled ei vaidle selle üle, et pärandaja oli kostjate emaga abielus, abielu lahutati 2007 alguses

ning pärast abielu lahutamist müüs Z 20.03.2007 talle kuulunud Tallinnas SSS asuva

korteriomandi hinnaga 1 030 000 krooni ning müügilepingu kohaselt pidi ostja kandma sellest

1 020 000 krooni pärandaja pangakontole. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et pärandaja ostis

16.04.2007 XXX asuva kinnisasja hinnaga 1 260 000 krooni. Nimetatud tõendite (I kd, tl 59–

67) alusel saab järeldada, et pärandaja sai F korraldusel kolmandalt isikult 1 020 000 krooni,

mille eest ta ostis XXX asuva kinnisasja, kuid need tõendid ei kinnita raha ülekandmise aluseks

olnud F ja pärandaja kokkulepet ega selle sisu, sh seda, et pärandaja pidi rahasumma Fle tagasi

maksma. 20.03.2007 korteriomandi müügilepingust ei nähtu, mis oli F antud lepingu p-s 3.2.1

sisalduva korralduse (kanda müügihinnast 1 020 000 krooni pärandaja pangakontole) aluseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa F ja pärandaja vahel laenulepingu sõlmimist ja selle tingimusi

kuidagi tõendada ka Harju Maakohtu 31.05.2019 tagaseljaotsus, millega maakohus mõistis

kostjatelt F kasuks välja 65 190 eurot ja viivise (I kd, tl 68–69). Kuigi kohus võib TsMS § 407

lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja jätab hagile vastamata, ei hinda kohus

tagaseljaotsust tehes tõendeid ega tuvasta asjaolusid. Pelgalt tagaseljaotsuses hagi alusena esile

toodud asjaolude väljatoomine ei kinnita, et need asjaolud vastavad tegelikkusele.

Seda, et Z ja pärandaja leppisid kokku, et ülekantud raha tuli tagasi maksta ja millistel

tingimustel tuli seda teha, ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist peale F 30.09.2017

digitaalselt allkirjastatud kirjaliku kinnituse (I kd, tl 57). Laenulepingu sõlmimist ja selle

tingimusi puudutavate asjaolude tõendamiseks ei ole kostjad taotlenud F tunnistajana

ülekuulamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole F kui võlausaldaja poolt ligi 10 aastat pärast

väidetava 1 020 000 krooni suuruse laenu andmist antud kirjalik digitaalselt allkirjastatud

kinnitus piisav, et lugeda selle alusel tõendatuks F ja pärandaja vahel suulise laenulepingu

sõlmimine. Arvestades pärandajale üle antud rahasumma suurust, aga ka seda, et rahasumma

2-19-8576

anti üle pärast seda, kui pärandaja ja F tütar olid lahutanud abielu, ei ole usutav, et Z andis

pärandajale suulise kokkuleppe alusel, ilma et selle kohta oleks tal ühtki kirjalikku tõendit,

laenuks sedavõrd suure rahasumma. Lisaks nähtub pärandaja pärandvara nimekirjast (II kd, tl

134–135 pöördel), et Z ei esitanud üleskutsemenetluses oma nõuet, mis annab samuti alust

kahelda sellise nõude olemasolus. Seejuures nähtub pärandvara nimekirjast, et F tütar Ü on

teavitanud kohtutäiturit matusekuludest, mistõttu pidi Z olema üleskutsemenetlusest oma tütre

kaudu tõenäoliselt teadlik.

Lisaks ei ole välistatud, et Z võis nimetatud rahasumma kanda pärandajale üle selleks, et

hüvitada Ü eest pärandajale tema osa ühisvarast. Hageja tõi esile, et pärandaja ja Ü omandasid

abielu ajal Tallinnas JJJ asuva kinnisasja. Kinnistusraamatu andmetel on Ü kantud selle

kinnisasja omanikuna 25.06.2001 kinnistusraamatusse (II kd, tl 125). Kuigi kostjate väitel oli

tegemist Ü lahusvaraga, ei ole kostjad seda väidet täpsemalt põhistanud. Seega võis Z müüa

talle kuulunud Tallinnas SSS asuva korteriomandi selleks, et maksta Ü eest pärandajale

ühisvara jagamisel omandi kaotamise eest hüvitist.

Ülaltoodut arvestades on asjas tõendatud, et pärandaja sai Flt 1 020 000 krooni XXX asuva

kinnisasja ostmiseks, kuid asjas ei ole tõendatud seda, et pärandajal oli kohustus saadud raha

Fle tagastada. Seega ei olnud hagejal pärandaja korraldust arvestades kohustust tasuda Fle või

kostjatele pärandaja kohustuse katteks 65 190 eurot.

13.5. Ülaltoodut arvestades on hagejal pärandaja korraldust arvestades õigus nõuda kostjatelt

annakuna määratud kinnisasja omandiõiguse üleandmist ning kostjatel õigus nõuda hagejalt, et

hageja täidaks pärandaja 4254,01 euro suuruse kohustuse kostjatele. Seejuures ei pea kostjad

olema esitanud vastuhagi selleks, et tugineda enda annaku täitmise nõudele siinses menetluses,

ning ringkonnakohus saab seda arvestada hageja nõude rahuldamise üle otsustades

(vt RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836, p 17.1–17.2).

14. Kuigi üldjuhul saab annakusaaja nõuda pärijalt annaku täitmist, võib ta annaku täitmisest

keeldumise korral nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 alusel ka kahju hüvitamist. Seejuures ei

või annakusaaja nõuda pärijalt VÕS § 108 lg 2 p 1 järgi täitmist juhul, kui annaku täitmine on

võimatu. Täitmise võimatuse korral saab annaku saaja aga samuti nõuda VÕS § 115 alusel

pärijalt annaku täitmise asemel kahju hüvitamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja annaku esemeks olev kinnisasi müüdi täitemenetluses

11.05–18.05.2020 toimunud kordusenampakkumisel kolmandale isikule, st see ei kuulu enam

pärandvara hulka. Seega ei saa pärijad annakuks määratud eset enam hagejale üle anda ning

annaku täitmine on muutunud VÕS § 108 lg 2 p 1 tähenduses võimatuks. Kuna kinnisasi ei

kuulu enam pärandvara hulka, on ilmselge, et kostjad ei saa enam annaku täitmiseks kinnisasja

omandit hagejale üle anda. Sellest tulenevalt on hagejal VÕS § 115 lg 1 alusel õigus nõuda

kostjatelt täitmise asemel kahju hüvitamist, andmata selleks VÕS § 115 lg 3 järgi kostjatele

eelnevalt täiendavat tähtaega annaku täitmiseks.

15. Annaku täitmise kohustuse rikkumise korral võib annakusaaja VÕS § 115 lg 1 järgi nõuda

annaku täitmise asemel pärijalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud

juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest

tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seejuures peavad olema täidetud kahju hüvitamise

nõude eeldused, st annakusaaja ja pärija vahel on kehtiv annaku täitmise võlasuhe, pärija rikub

annaku täitmise kohustust, pärija vastutab rikkumise eest ning annaku täitmise kohustuse

rikkumine põhjustab annaku saajale sellist kahju, mis on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-

eesmärgiga (täidetud on VÕS §-s 127 sätestatud eeldused).

2-19-8576

Nagu ülal märgitud, ei ole siinsel juhul vaidlust selle üle, et poolte vahel on seadusest tulenev

annakusaaja ja annakutäitja vaheline võlasuhe, mille alusel on hagejal õigus nõuda kostjatelt

annaku täitmist. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kostjad ei ole annakuks määratud eset

hagejale üle andnud. Seega võivad kostjad olla rikkunud PärS §-st 133 ja § 57 lg 1 II lausest

tulenevat pärija annaku täitmise kohustust.

16. Annaku saajale annakuks määratud eseme üle andmata jätmine on käsitatav annaku täitmise

kohustuse rikkumisena siiski vaid siis, kui pärimisseaduse järgi ei ole pärijal alust jätta annakut

täitmata. Seega pidi maakohus sõltumata poolte õiguslikest väidetest asjas esitatud asjaolusid

arvestades kontrollima, kas kostjatel oli pärimisseaduse järgi alust jätta annak täitmata või

rikkusid kostjad annaku täitmise kohustust.

16.1. Annaku täitja rikkumist hinnates tuleb esmalt arvestada seda, et annakutäitja on PärS § 58

järgi kohustatud annakut täitma üksnes pärandist saadud vara ulatuses ning kui pärandist ei

piisa kõigi annakute täitmiseks, vähendatakse annakuid võrdeliselt nende suurusega. Samuti

tuleb arvestada seda, et pärandvara inventuuri tegemise korral tuleb pärandvaraga seotud

kohustused täita PärS § 142 lg-s 1 sätestatud järjekorras, st esimeses järjekorras tasutakse

pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning

inventuuri tegemise kulud, teises järjekorras üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja

võlausaldajate nõuded ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuded ning alles kolmandas

järjekorras täidetakse annakud, sihtkäsundid ja sihtmäärangud, seejuures täidetakse järgmise

järjekorra kohustused PärS § 142 lg 2 järgi pärast eelmise järjekorra kohustuste täielikku

täitmist. Kuigi PärS § 142 lg 1 ei nimeta, millises järjekorras täidetakse üleskutsemenetluses

esitamata jäänud nõuded, saab sätet mõista ringkonnakohtu hinnangul selliselt, et annakunõude

ees saavad eelise üksnes PärS § 140 kohaselt üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja

võlausaldajate nõuded. Üleskutsemenetluses esitamata nõudeid saab küll samuti esitada pärijate

vastu, kuid neid ei täideta enne annakunõudeid (vt T. Mikk. Annak pärandvarast eseme

omandamise alusena. Magistritöö. 2010, lk 86). Seega ei ole annaku täitja rikkunud annaku

täitmise kohustust, kui tal ei ole ülaltoodud sätete järgi kohustust annakut täita.

16.2. Siinsel juhul ei vaidle pooled selle üle, et pärandaja vara suhtes viidi läbi pärandvara

inventuur. Selle tulemusena valminud pärandvara nimekirjast (II kd, tl 134–135 pöördel)

nähtub, et inventuuri viis läbi kohtutäitur Toomas Saarma, kes korraldas mh ka

üleskutsemenetluse, mille kohta avaldati 20.03.2017 teade väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Nimekirja kohaselt kuulus pärandajale XXX asuv kinnisasi (hinnanguline väärtus

60 000 eurot), Swedbank AS pangakontol asuv raha 15,74 eurot, OÜ L osa 7669 eurot ning

pensionifondide osakud (LHV Pensionifond 50 – 905,121, SEB Progressiivne pensionifond –

311,000, Nordea pensionifond A – 1115,439). Pärandaja matusekulud olid 893 eurot, millest

200 eurot kanti matusetoetuse arvel, muid esimese järjekorra kohustusi pärandvara hulgas ei

olnud. Üleskutsemenetluses teatas Swedbank AS, et pärandaja ja Swedbank AS on sõlminud

laenulepingu, mille jääk oli 01.03.2017 seisuga 15 570,94 eurot. Pärandvara nimekirjast ei

nähtu, et Z oleks esitanud üleskutsemenetluses tähtaegselt oma nõude.

Lisaks tuleb arvestada seda, et pärandaja oli Z ainupärija (I kd, tl 51–51 pöördel) ning talle

kuulus pärandi avanemise ajal ka Zlt päritud vara. Z pärandvara inventuuri käigus koostatud

pärandvara nimekirja (I kd, tl 52–53 pöördel) järgi kuulus Zle EEE asuv korteriomand

(ühetoaline korter, hinnanguline väärtus 40 000 eurot) ja Swedbank AS pangakontol olev raha

12 455,22 eurot. Pärandaja matusekulud olid 520 eurot. Üleskutsemenetluses ei esitatud teateid

kohustuste kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et Z pärandvaraks olnud korteriomand oli pärandaja

surma ajal (01.03.2017) alles. Seega kuulus ka see pärandaja pärandvara hulka. Z pangakonto

2-19-8576

(I kd, tl 54–54 pöördel) kohaselt oli tema pangakonto jääk 01.03.2017 seisuga 117,1 eurot.

Seega kuulus pärandajale lisaks tema pärandvara nimekirjas märgitule ka nimetatud vara.

16.3. Arvestades seda, et pärandaja surma järel tehti pärandvara inventuur, mille tulemusena

koostatud pärandvara nimekirja kohaselt andis Swedbank AS üleskutsemenetluses teada

pärandaja laenukohustusest, tuli PärS § 142 lg 1 järgi täita enne annaku täitmist esimeses

järjekorras pärandaja matusekulud (893 eurot, millest 200 eurot kanti matusetoetuse arvel),

teises järjekorras pärandaja kohustus Swedbank AS ees (15 570,94 eurot), kolmandas

järjekorras hagejale määratud annak (üle anda XXX asuv kinnisasi hinnangulise väärtusega

60 000 eurot) ning alles seejärel täita pärandaja väidetav kohustus F ees. Seega ei olnud pärijatel

õigust keelduda annakut täitmast pärandaja väidetava kohustuse tõttu F ees ka siis, kui selline

kohustus oleks eksisteerinud. Pärandvara arvel tuli esmalt täita pärandaja matusekulud ja

Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus ning seejärel anda hagejale üle

annakuks määratud ese (ja nõuda hagejalt pärandaja ja Swedbank AS vahelisest laenulepingust

tulenevate kohustuste hüvitamist). Pärandvara nimekirjades märgitud vara väärtust arvestades

ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et pärandvarast ei oleks PärS § 58 tähenduses piisanud

annaku täitmiseks. Ülaltoodu kohaselt oli pärandajale kuuluva vara hinnanguline väärtus üle

100 000 euro ning kohustusi ligi 16 000 euro ulatuses (sh matusekulud ja üleskutsemenetluses

teada antud kohustused), millest suurema osa pidi hageja pärijatele hüvitama.

16.4. Seega ei välistanud pärandaja kohustused ega pärandvara puudumine hageja annakunõuet

ning kostjad pidid ka PärS §-des 58 ja 142 sätestatut arvestades täitma annaku. Seda tegemata

rikkusid kostjad PärS §-st 133 ja § 57 lg 1 II lausest tulenevat pärija annaku täitmise kohustust.

17. Üldjuhul vastutab pärandaja VÕS § 103 lg 1 järgi seadusest tuleneva annaku täitmise

kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine on vabandatav, seejuures eeldatakse, et rikkumine

ei ole vabandatav. Kuigi seaduses sätestatud juhtudel võib ka pärija vastutada VÕS § 104 lg 1

järgi üksnes süü olemasolu korral, ei tulene pärimisseadusest, et pärandaja vastutaks annaku

täitmata jätmise või kohustuste täitmise järjekorra rikkumise korral üksnes süüliselt. Annaku

täitmise kohustuse rikkumise kohta puudub pärimisseaduses erisäte ning kohustuste täitmise

järjekorra rikkumise puhuks näeb küll PärS § 142 lg 4 ette pärija vastutuse selle tagajärjel

tekkinud kahju eest, kuid ei sätesta pärija süülist vastutust. Seega vastutavad pärijad annaku

täitmata jätmise eest üldjuhul sõltumata süüst ning võivad üksnes vääramatu jõu asjaoludel

vastutusest vabaneda. Erandina näeb PärS § 72 ette küll annaku täitja süülise vastutuse kahju

hüvitamise eest juhul, kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud

annakutäitja käitumise tõttu, kuid see säte ei ole siinses vaidluses kohaldatav. Üldjuhul saab

hävida, s.o lakata senisel kujul olemast üksnes vallasasi, kinnisasja puhul saab rääkida üksnes

selle väärtuse vähenemisest kinnisasja kahjustamise tõttu (vt AÕS I komm (2014), § 84, p 3.1.3;

VÕS I komm (2021), § 132, p 4.1). Eeltoodut arvestades vastutavad kostjad VÕS § 103 lg 1

järgi kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine on vabandatav.

Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust

vääramatu jõu, s.o asjaolu tõttu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või

seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostjad ei ole toonud esile ega

tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostjad jätsid annaku eseme hagejale üle

andmata vääramatu jõu tõttu. Arvestades kostjate hagile esitatud esialgseid vastuväiteid,

keeldusid nad annaku eset hagejale üle andmast seetõttu, et hageja ei olnud nõus üle võtma ja

täitma pärandaja kohustusi Swedbank AS ja F ees. Seega ei olnud tegemist vääramatu jõu

asjaoludega. Samuti ei saa pidada vääramatuks jõuks VÕS § 103 lg 2 tähenduses siinsel juhul

asjaolu, et annakuks määratud kinnisasi võõrandati täitemenetluse raames pärandaja väidetava

2-19-8576

võla katteks. Nimetatud asjaolu muutis küll annaku täitmise võimatuks, kuid kostjatel oli

võimalik ära hoida F väidetava nõude rahuldamine annakueseme arvel, esitades F hagile

õigeaegselt kohtumenetluses vastuväited, ning sellist käitumist sai kostjatelt ka mõistlikult

oodata. Arvestades seda, et Z ei esitanud koos hagiavaldusega (II kd, tl 103–104) kohtule

laenulepingu ja selle tingimuste kohta asjakohaseid tõendeid, oli kostjatel selgelt võimalik

mõjutada tsiviilasjas nr 2-19-6624 nende vastu tagaseljaotsuse tegemist ja neilt pärandaja võla

väljamõistmist, mis oleks hoidnud ära samas kohtuasjas hagi tagamiseks annaku esemele seatud

kohtuliku hüpoteegi realiseerimise täitemenetluses.

Ülaltoodut arvestades vastutavad kostjad annaku täitmise kohustuse rikkumise eest.

18. Kui pärija on rikkunud annaku täitmise kohustust, peab ta annaku täitmise asemel hüvitama

annakusaajale VÕS § 115 lg 1 alusel kahju. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi

annaku saaja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud,

kui pärijad ei oleks jätnud annakut täitmata, st oleksid annaku eseme üle andnud.

Ringkonnakohtu hinnangul on PärS §-s 133 sätestatud annaku täitmise kohustuse eesmärgiks

VÕS § 127 lg 2 tähenduses tagada annakusaajale annaku üleandmine või selle rikkumise korral

hüvitada annakusaajale annakueseme väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind VÕS § 128 lg

3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 tähenduses. Kui pärija jätab annaku täitmata,

jääb annakusaaja ilma talle pärandaja korraldusel määratud hüvest, st pärija rikkumise ja kahju

vahel on VÕS § 127 lg 4 tähenduses otsene põhjuslik seos. Seega peab pärandaja annakueseme

üle andmata jätmise korral hüvitama annakusaajale annakueseme väärtuse annaku täitmise

nõude kaotamise aja seisuga.

Siinses asjas esitas hageja annaku eseme väärtuse tõendamiseks kaks hinnangut (I kd, tl 29–42

ja 112–123), mille kohaselt oli XXX asuva kinnisasja väärtus 13.07.2017 seisuga 80 000 eurot

ja 22.05.2020 seisuga 95 000 eurot. Kostjate väitel pandi kinnisasi enampakkumisele

alghinnaga 80 000 eurot, kuid enampakkumine luhtus. Kinnisasi müüdi täitemenetluses

kordusenampakkumisel 18.05.2020 alghinnaga 75 000 eurot (I kd, tl 182–184 pöördel) ning

kostjate väitel ei saa kahju olla sellest suurem. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus

õigesti seisukohale, et hagejale tekkinud kahju suurus tuleb praegusel juhul välja selgitada selle

aja seisuga, millal muutus annaku üleandmine võimatuks, ning kinnisasja keskmist turuhinda

ei saa siinsel juhul määrata selle järgi, millise hinnaga müüdi kinnisasi kordusenampakkumisel.

Tehinguhind ei pruugi vastata keskmisele turuhinnale ning täitemenetluses korraldatud

enampakkumise puhul on tegemist kiirmüügiga, mille puhul on müügihind üldjuhul keskmisest

turuhinnast madalam (vt ka TsÜS komm (2023), § 65, p 3.3.). Seega luges maakohus õigesti

annakueseme üle andmata jätmisega põhjustatud kahju suuruseks 95 000 eurot.

19. Ülaltoodut arvestades on hagejal õigus nõuda kostjatelt annaku eseme üle andmata

jätmisega põhjustatud kahju hüvitamist 95 000 euro ulatuses, aga ka kostjatel on õigus nõuda

hagejalt annaku täitmisena 4254,01 euro tasumist, mida saab arvestada hageja nõuet rahuldades.

Kokku on hagejal õigus nõuda kostjatelt seega kahjuhüvitist 90 745,99 eurot.

II

20. Lisaks annaku täitmise kohustuse rikkumisega põhjustatud kahjule vaidlevad pooled ka

selle üle, kas kostjatel on hageja vastu 12 455,22 euro suurune nõue, mida hageja kahju

hüvitamise nõudega tasaarvestada.

21. Kostjate väitel oli pärandaja ema Z pärandvara hulgas 12 455,22 eurot, hageja võttis

pärandaja nõusolekuta raha Z pangakontolt välja ja kostjad jäid seetõttu sellest rahast ilma (raha

2-19-8576

ei olnud pärandaja pärandvara hulgas). Sisuliselt heidavad kostjad hagejale ette seda, et ta võttis

pärandaja teadmata pärandaja raha endale ja põhjustas sellega pärandajale, aga ühes sellega ka

kostjatele kui pärandaja üldõigusjärglastele kahju.

21.1. Arvestades asjas esitatud asjaolusid, võib kostjatel olla õigus nõuda hageja sularahas

väljavõetud summade ulatuses hagejalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 alusel või VÕS § 1037 lg 1 alusel õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi

käsutamise korral rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist.

Õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise,

äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik

(rikkuja) peab VÕS § 1037 lg 1 järgi hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku

väärtuse. Teisele isikule (kannatanu) omandi või sellega sarnase õiguse või valduse

rikkumisega õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1

p 5 alusel kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. Tegemist on alternatiivsete konkureerivate nõuetega ning kannatanu peab

valima, kumma nõude ta esitab. Siinsel juhul on kostjad valinud deliktilise nõude VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Seega sõltub kostjate nõude põhjendatus sellest, kas hageja pani toime

talle etteheidetud teo, mille tagajärjel tekkis pärandajale kahju, kas hageja tegu oli õigusvastane

ning kas hageja oli kahju tekkimises süüdi.

21.2. Pooled ei vaidle selle üle, et Z suri 12.12.2016 ja pärandaja oli Z pärija. Z pärandvara

nimekirja (I kd, tl 52–53 pöördel) kohaselt oli Z pangakonto saldo tema pärandi avanemise ajal

12 455,22 eurot. Seega läks Z pangakontol olnud 12 455,22 euro käsutamise õigus üle

pärandajale ning pärandajal oli oma elu ajal õigus seda oma äranägemisel kasutada, sh ära

tarvitada. Pooled ei vaidle ka selle üle, et pärandaja suri 01.03.2017 ning kostjad on pärandaja

pärijad. Z pangakonto väljavõtte (I kd, tl 54–54 pöördel) kohaselt oli pärandaja surma aja

seisuga (01.03.2017) Z pangakonto saldo 117,1 eurot. Seega läks pärandaja pärandi avanemise

aja seisuga Z pangakontol olnud raha PärS § 4 lg 1 alusel üle kostjatele kui pärandaja

üldõigusjärglastele. Sellest tulenevalt saaks kostjate nõue puudutada üksnes pangakontolt

puuduvat 12 338,12 eurot (12 455,22-117,1). Samas ei saa kostjate esitatud asjaoludest

järeldada, et nad heidavad hagejale ette kogu nimetatud summa väljavõtmist. Kostjad heitsid

hagejale ette 300 euro suuruste maksetena sularaha välja võtmist ning on tähistanud Z

pangakonto väljavõttel need sularaha väljavõtmised, mida nad heidavad hagejale ette (36

korda). Samuti tõi kostjate esindaja ringkonnakohtu istungil rikkumisena esile 36 korda 300

euro väljavõtmise. Seda arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja on oma

töökoha juures 36 korda välja võtnud 300 eurot, s.o kokku 10 800 eurot. Teistsugust järeldust

ei saaks Z pangakonto väljavõttest koosmõjus sellele märgitud selgitustega teha. Maakohus

asus aga ekslikult seisukohale, et hageja võttis raha välja üksnes ajal, mil pärandaja viibis

haiglas. Ükski asjas esitatud tõend nimetatud asjaolu ei kinnita. Seega loeb ringkonnakohus

tõendatuks, et hageja võttis enne pärandaja surma Z pangakontolt välja sularaha 10 800 eurot.

21.3. Ainuüksi sularaha väljavõtmisest ei saa aga järeldada seda, et hageja rikkus pärandaja

omandisarnast õigust. Kostjate väitel võttis hageja sularaha välja pärandaja nõusolekuta ja

pööras raha enda kasuks. Selle kohta, et hageja võttis raha välja pärandaja teadmata ja

nõusolekuta ning jättis raha endale, ei ole kostjad esitanud ühtki otsest tõendit. Seega seda, et

hageja võttis sularaha välja pärandaja nõusolekuta ja jättis selle endale, ei ole kostjad

tõendanud. Hageja väitel võttis ta pärandaja palvel raha välja ning andis selle pärandajale, st

hageja ei ole seda endale võtnud. Samas ei ole ka hageja oma väiteid tõendanud.

2-19-8576

Kostjad ei pea hageja väidet usutavaks ning on sisustanud oma nõuet kaudsete asjaoludega, sh

sellega, et hageja väitel kasutas pärandaja raha äriühingu kohustuste täitmiseks, kuid

majandusaasta aruandest ei nähtu sellises mahus kohustusi, ning leidnud, et arvestades hageja

väidet tema varalise olukorra kohta, ei oleks hagejal pidanud olema raha pärandaja

laenukohustuse täitmiseks Swedbank AS ees. Kostja esitas hageja väidete usutavuse

hindamiseks ja oma väidete kinnituseks Ü kirjaliku seletuse (I kd, tl 97) ja L OÜ 2017. a

majandusaasta aruande (II kd, tl 130–133).

Ü kirjalikust seletusest nähtub, et Ü kinnitusel ei eitanud hageja 28.06.2017 kohtumisel raha

väljavõtmist, kuid hageja väitel käskis pärandaja tal raha välja võtta, kuna pärandaja äriühingul

olid võlad, ning raha läks nende võlgade katteks (võlausaldajad käisid haiglas ja said oma raha

kätte), samas ei nähtunud Ü kirjaliku seletuse kohaselt L OÜ raamatupidamisdokumentidest 12

000 euro suurust võlga ega selle tasumist. Samuti olevat hageja kohtumisel väitnud, et tal ei

ole raha pärandaja kohustuste täitmiseks, kuid hiljem on hageja pärandaja kohustuse Swedbank

AS ees siiski täitnud. Sisuliselt kinnitab Ü kirjalik seletus seda, et hageja on väitnud, et ta võttis

raha välja pärandaja korraldusel ja ta andis raha pärandajale, kes kasutas seda äriühingu võlgade

tasumiseks. Samuti on hageja 28.06.2017 väitnud, et tal ei ole raha pärandaja võlgade

tasumiseks. Muud ei saa ringkonnakohtu hinnangul nimetatud tõendist järeldada.

Seda, et hageja kinnitus pärandaja korralduse ja pärandajale raha üleandmise kohta ei vasta

tõele, on kostjad põhistanud asjaoluga, et pärandaja ei saa olla kasutanud ligi 12 000 eurot L

OÜ võlgade tasumiseks, sest raamatupidamisdokumentide kohaselt ei olnud äriühingul sellises

ulatuses võlgu. Oma väidete kinnituseks esitasid kostjad üksnes L OÜ 2017. a majandusaasta

aruande. Muid äriühingu raamatupidamisdokumente ei ole kostjad esitanud. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole äriühingu majandusaasta aruandes märgitud üldiste, 31.12.2016 ja 31.12.2017

seisuga kajastatud andmete alusel võimalik järeldada, millises mahus on täidetud äriühingu

kohustusi. Majandusaasta aruandes sisalduva kasumiaruande kohaselt oli äriühingu müügitulu

2016. aastal 23 239 eurot ja 2017. aastal 5457 eurot, kuid mõlemal aastal oli tegevus kahjumlik.

Arvestades müügitulu suurust ja seda, et tegevus oli kahjumlik, täitis äriühing aruande kohaselt

märkimisväärses ulatuses kohustusi. Samas, arvestades seda, et tegemist oli pärandaja isikliku,

mitte äriühingu rahaga, ei pruukinud isikliku raha arvel võlausaldajate kohustuste täitmine

raamatupidamisdokumentides ka kajastuda, st tegemist võis olla bilansiväliste kohustustega.

Lisaks, ainuüksi asjaolu, et pärandaja ei pruugi olla kasutanud raha hageja väidetud viisil, ei

anna piisavalt alust kahelda hageja ülejäänud väidete tõele vastavuses, s.o selles, et hageja võttis

raha välja pärandaja korraldusel ja andis raha üle pärandajale. See, kuidas pärandaja tegelikult

raha kasutas, ei olnud hageja mõjualas.

Ka seda, et hageja oleks jätnud pärandaja raha endale ja tasunud selle eest pärandaja kohustuse

Swedbank AS ees, ei saa asjas esitatud tõenditest järeldada. Hageja on tõendanud, et ta võttis

2019 märtsis ja aprilli alguses laenu (II kd, tl 149 pöördel–156 pöördel) ning sai A OÜ-lt

dividende (II kd, tl 167 pöördel). Seega oli hagejal võimalik selle raha arvel tasuda pärandaja

kohustus Swedbank AS ees.

Seega ei ole kostjad veenvalt põhistanud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada,

et hageja ei võtnud raha välja pärandaja korraldusel ega andnud raha pärandajale. Ainuüksi

asjaolust, et pärandvara hulgas ei olnud sellises ulatuses sularaha, ei saa sellist järeldust teha.

Pärandajal oli õigus temale pärimise teel üle läinud raha kasutada ja käsutada.

22. Ülaltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et kostjatel ei ole hageja vastu

kahju hüvitamise nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada.

2-19-8576

III

23. Kokkuvõttes tuleb ülaltoodud põhjendusi arvestades hageja apellatsioonkaebus osaliselt

rahuldada ning jätta kostjate vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse

alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi üksnes

12 475,06 euro ulatuses, ning asjas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi 90 745,99 euro

ulatuses.

24. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

hagi 84% ulatuses, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163

lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 165 lg-ga 3 84% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 16%

ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate

menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)