2-23-12148/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2023. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-12148

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus X (X) paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.08.2023 ja 29.08.2023 esialgse

õiguskaitse määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja:

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.08.2023 ja 29.08.2023 esialgse õiguskaitse määrused

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

2-23-12148

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik esitas 26.08.2023 Harju

Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles X suhtes esialgse

õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja ravi pikendamist

40 päevani. 25.08.2023 kell 20.35 rakendati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi

vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2. Taotlusega samal päeval esitas avaldaja kohtule psühhiaatrite VL ja KT arvamuse

puudutatud isiku kohta.

2.1. Arvamuses kirjeldatakse, et isik viibib Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliinikus ravil kuuendat korda. Esmakordselt vajas psühhiaatri abi Kanadas 1996.

aastal. Eestisse naastes vallandus äge psühhoos meelepetete, luulutaju, suurus- ja paranoidsete

luulumõtetega, mistõttu viibis haiglaravil 26.03.1997 - 22.04.1997. Diagnoositi äge

psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega. Psühhoosivastase ravi toimel psühhoos

taandus. Teistkordselt vajas haiglaravi 01.09.2018 - 11.10.2018 ja kolmandat korda 30.10.2018

- 03.12.2018. Raviga psühhoos taandus, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Diagnoositi

paranoidset

skisofreeniat.

Järgnevalt

viibis

haiglaravil

03.04.2022

-

12.05.2022.

Hospitaliseerimisele eelnevalt oli lõpetanud ravimite võtmise ja muutunud lähedaste suhtes

paranoiliseks ning käitumine oli ebaadekvaatne. Vedas koju mittevajalikku lammutusmaterjali,

hoovis põletas surnud kanu ja loopis ümberringi bensiini. Haiglaravil äge psühhoos möödus ja

tekkis formaalne haiguskriitika. Viimati oli hospitaliseeritud 23.12.2022 - 16.03.2023.

Haiglaravile eelnevalt oli käitumine muutunud ebaadekvaatsemaks (põletas esemeid kodus).

Lähedaste suhtes oli ähvardava ja agressiivse käitumisega ning kahtlustanud lähedasi enda

mürgitamises. Toetusravi ei kasutanud. Haiglaravil oli süüdistav abikaasa suhtes ja

hospitaliseerimist vajalikuks ei pidanud. Edasise ravi foonil seisund paranes osaliselt ja

luulumõtete aktuaalsus vähenes ning oli nõus toetusravi kasutama.

2.2. Käesolevalt on isik hospitaliseeritud psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei saatel.

Muutus paranoiliseks laste suhtes. Ähvardava käitumisega. Mõnitas ja alandas lapsi ning lõhkus

pojale kuuluvaid asju. Katkestas toetusravi ja viskas ravimeid prügikasti. Ühel õhtul võttis

toetusravi topelt annuses. Valvetoas avaldab paranoilisi luulumõtteid lähedaste suhtes. Väidab,

et tal on depressioon, mitte skisofreenia. Seisund ei ole paranenud. Ta on desorienteeritud

situatsioonis. Hindab, et on haiglas naise pärast, kes keeras ära ja hakkas teda sõimama ning

lapsi tema vastu ässitama. Enda agressiivsust eitab. Vastab küsimustele napisõnaliselt ja sisulist

vestlust ei kujune. Hindab, et on terve. Toetusravi ära viskamist ei tunnista.

2.3. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia - episoodiline

remiteeruv (F20.03). Haiguskriitika ja ravisoostumus puuduvad. Käitumine on täiel määral

psühhoosielamustest juhitud, millega ohustab nii ümbritsevaid kui iseend (ähvardav käitumine

lähedaste suhtes, anamneesis asjade põletamine, bensiini loopimine ja abikaasa ründamine;

ravimite suuremas annuses võtmine, kuigi tal on anamneesis süvaveenitromboos, mille

riskiteguriks on antipsühhootikumide kasutamine). Seisundist tulenevalt pole ta võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Varasemat ravikogemust hinnates ei ole

tõenäoline paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes.

2-23-12148

Maakohtu 26.08.2023 määrus ja põhjendused

3. Maakohus rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva

alates tema 25.08.2023 kell 20.35 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

Ühtlasi anti luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi loeti lõpetatuks 29.08.2023 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Menetluskulud jäeti riigi kanda.

3.1. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik,

on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534

lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb

psüühikahäire, tema käitumine psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta

ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada

enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud

ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht puudutatud isikule endale

kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist.

Vabatahtliku ravi korral võib puudutatud isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi

katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Taotlusest nähtuvalt

vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

4. Psühhiaatriakliiniku psühhiaater teavitas 28.08.2023 tahtest olenematu haiglaravi jätkamise

vajadusest. Puudutatud isiku seisund ei ole muutunud ja puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ning ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 29.08.2023 määrus ja põhjendused

5. Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 25.08.2023 kell 20.35 psühhiaatri

otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Ühtlasi anti luba isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loeti lõpetatuks 04.10.2023 või mõnel

eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jäeti riigi kanda.

5.1. Kohus kuulas 28.08.2023 ära puudutatud isiku, kes ärakuulamisel muuhulgas väljendas, et

elab Valingul koos abikaasa ja kahe lapsega ning ta teeb talutöid. Leiab, et on haiglas naise süül

ja ta ei peaks siin olema. Naine ärritas teda ja seetõttu ärritus ta laste peale. Puudutatud isikule

määratud esindaja toetas avaldaja esitatud taotlust.

5.2. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik,

on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis

2-23-12148

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Käitumine on psüühikahäirest

mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele.

Isiku mõttetegevus ei ole tegelikkusega kooskõlas. Haiguskriitika puudub. Haiglasse sattumise

põhjuseks peab oma naist. Hetkel ei saa isik korraldada oma elu ka mitte elementaarsel määral.

Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine.

Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud. Käesolevat seisundit arvesse võttes

vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib vabalt haiglast lahkuda, mis toob

kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Taotlusest

nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist ning tuleb anda luba isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

26.08.2023 ja 29.08.2023 määruse tühistada.

6.1. Määruskaebuse põhjenduste järgi pole täidetud PsAS § 11 eeldused. Puudub raske

psüühikahäire, mille tõttu oleks ohtlik endale või teistele. Ei nõustu välja pandud diagnoosiga

ja leiab, et on ainult depressioon. Haiglasse sattumisele eelnenud sündmuste kohta märgib, et

tüli pojaga oli olmetüli iseloomuga ja oli põhjustatud asjaolust, et poeg hakkas puhastama vana

roostetanud kiivrit. Takistas poja mõttetut tegevust. Perekonnas on suhted pingelised eelkõige

abikaasa tõttu, kes nüüd häälestab ka lapsi tema vastu. Mingit haiglaravi ei vaja.

7. Avaldaja vaidles kaebusele vastu ja põhjendab viitega PsAS § 11 lg-le 1, et puudutatud isikul

esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia. Käesolevalt on psüühikahäirest lähtuvalt

ohtlik iseendale ja oma perele. Ta on jätkuvalt paranoiline ja süüdistav abikaasa ning laste

suhtes. Kodus on ta käitumine agressiivne ja ähvardav, mõjutatud psühhootilistest elamustest.

Ta on mõnitanud ja alandanud lapsi, lõhkunud pojale kuuluvaid asju. Ajas lähedasi kodust välja.

Alaealisele pojale on öelnud: „kui laps mängib emaga isa vastu ning julgeb taas isaga vaielda

saab ta nii, et lendab“. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Peab ennast täiesti terveks. Ei

pea ravi vajalikuks ja on korduvalt katkestanud kodus toetusravi. Viimati augustis 2023,

mistõttu on tema terviseseisund taas halvenenud. Samuti keeldus korduvalt koostööst

lastekaitse ja sotsiaaltöötajatega, sh perenõustamisest. Ambulatoorselt pole võimalik

käesolevalt ravi korraldada, kuna puudub haiguskriitika ja ravisoostumus.

8. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. TsMS § 534 lg 1 järgi võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras

paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt

täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas

piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 esimese ja teise lause

alusel esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

2-23-12148

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see

on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. PsAS § 11 lg 1 kohaselt isik

võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi

korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata

(edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

12. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

Maakohus kuulas ära puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia - episoodiline

remiteeruv) ja ravita jäämisel võib ta olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele inimestele.

Ringkonnakohus nõustub sellega. Kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohtul tekkinud

siseveendumuses puudutatud isiku ohtlikkuses, mille kohaselt on isiku ohtlikkus iseendale ja

teistele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja

politsei saatel, kuna ta oli ähvardava käitumisega. Puudutatud isik on hospitaliseerimise eelselt

katkestanud toetusravi ja vähemalt korra võtnud toetusravi topelt annuses, millega ohustab

iseenda tervist (puudutatud isikul on anamneesis süvaveenitromboos, mille riskiteguriks on

antipsühhootikumide kasutamine). Kodus oli tema käitumine agressiivne ja ähvardav lähedaste

suhtes, millega ohustab teisi. Puudutatud isik oli muutunud paranoiliseks laste suhtes, oli

ähvardava käitumisega, mõnitas ning alandas lapsi ja lõhkus pojale kuuluvaid asju. Valvetoas

avaldas puudutatud isik paranoilisi luulumõtteid lähedaste suhtes (naine valetab tema kohta

ning naine tahab poolt maja endale, et see maha müüa).

13. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei ole tema seisund paranenud ja seisundist tulenevalt pole

ta võimeline kontrollima oma käitumist. Psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik

võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega käitumise tagajärgi adekvaatselt

hindama. Psühhiaatrite hinnangul ei olnud puudutatud isiku seisundit ja varasemat

ravikogemust hinnates tõenäoline paranemine 4 päeva jooksul, mistõttu esines vajadus

puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni 40 päevaks.

Kolleegium leiab, et kuna puudutatud isiku psühhiaatri 28.08.2023 hinnangust nähtuvalt ei

olnud muutunud puudutatud isiku seisund, siis leidis maakohus põhjendatult, et esialgse

õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Avaldaja avaldust toetas

ka määratud esindaja.

14. Samuti nähtub puudutatud isiku raskest psüühikahäirest ja haiguskriitika puudumisest, et

muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik leiab kaebuses, et mingit haiglaravi

ei vaja (väidab, et tal on depressioon, mitte skisofreenia). Puudutatud isiku ravivajadus on

piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh

PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks

olulisematest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi tuvastamisel hindama. Tegemist on

eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamisega. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka

ümber psühhiaatrite hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel

ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud

isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole ta

võimeline otsustama ravivajaduse üle. Psühhiaatrid on oma arvamuses märkinud, et puudutatud

isik oli toetusravi katkestanud, visanud ravimeid prügikasti ning vähemalt korra oli ravimeid

võtnud topeltannuses (dtl 14-15). Puudutatud isik on varasemalt viiel korral olnud haiglaravil.

2-23-12148

Seejuures on varasem haiglaravi mõjunud puudutatud isiku seisundile hästi ja raviga seisund

stabiliseerus, kuid haiglaravi järgselt hakkas ta kohe kodus rääkima, et ravimeid ei vaja ning

süvenes vaenulik käitumine kodus (dtl 14-15).

15. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kuni neli päeva alates

isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja tähtaja pikendamiseks. Seega jätab ringkonnakohus

maakohtu määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

16. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

17. TsMS § 543 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg