3-23-406/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-406

Haldusasi

X kaebus Keskkonnaameti 22.11.2022 korralduse nr 1-

3/22/575 „Karu kinnistu metsateatise peatamise lõpetamine“

ja 24.01.2023 vaideotsuse nr 17/22/276-5 tühistamiseks ja

Keskkonnaameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X

Vastustaja – Keskkonnaamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastustaja 15.11.2023 taotlus jätta kaebaja 14.11.2023 esitatud seisukoht

arvestamata rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 15.01.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Otsuse resolutsiooni p 1 ei ole edasi kaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karu kinnistu endine omanik Y esitas 30.07.2020 metsateatise, millega on planeeritud

lageraie (kokku pind 0,7 ha ja hinnanguline raiutav maht 55 tm) eraldisel 7 Lääne

maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132;

katastritunnus 45202:001:0043). Metsateatis on registreeritud metsaressursi arvestuse

riiklikus registris numbriga 50000380408. 11.11.2022 on Karu kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse kantud omanikuna X.

2. Keskkonnaamet (KeA) 22.11.2022 korraldusega nr 1-3/22/575 „Karu kinnistu metsateatise

peatamise lõpetamine“ jättis KeA metsaressursi arvestuse riiklikus registris registreerimata

Y 30.07.2020 esitatud metsateatise numbriga 50000380408, millega kavandati lageraiet

(kokku pind 0,7ha ja hinnanguline raiutav maht 55 tm) eraldisel 7 Lääne maakonnas Lääne-

Nigula

vallas

asuval

Karu

kinnistul

(registriosa

nr

1317132;

katastritunnus

45202:001:0043) (dtl 7-9).

3. X esitas 22.12.2022 KeA korraldusele vaide, mille KeA 24.01.2023 vaideotsusega nr

17/22/276-5 rahuldamata jättis. Vaideotsuse resolutsiooni p 2 kohaselt luges KeA

„vaideotsuse p-s 4 „Keskkonnaameti põhjendused” esitatud selgitused 22.11.2022

korralduse nr 1-3/22/575 „Karu kinnistu metsateatise peatamise lõpetamine“ täiendavateks

selgitusteks“ (dtl 10-14).

4. 22.02.2023 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus Keskkonnaameti

22.11.2022 korralduse nr 1-3/22/575 „Karu kinnistu metsateatise peatamise lõpetamine“ ja

24.01.2023 vaideotsuse nr 1-7/22/276-5 tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks

registreerida metsaseaduse § 41 lg 81 kohaselt kavandatud raie metsaregistris (registrikande

number 50000380408).

Kohus võttis kaebuse oma 01.03.2023 määrusega menetlusse. 13.10.2023 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Kaebaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel:

5.1.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust. Kohatu ja

ebaõige on vastustaja poolt vaideotsuse punktis 4.4. esitatud seisukoht, et

haldusmenetluse võiski läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 punkti 1 kohaselt. HMS § 40 lg 3 p 1 alusel

võib menetluse läbi viia menetlusosalist ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju

ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Metsateatis

esitati 30.07.2020 ja KeA tegi selle suhtes otsuse 22.11.2022. Seega nähtub juba teatise

esitamise ja otsuse tegemise vahele jäävast ajavahemikust – 28 kuud -, et oleks

haldusorganil olnud vajadus tegutseda viivitamatult ning haldusakti ei oleks saanud

vastu võtta menetlusosalist ära kuulamata.

Seega tuleks KeA korraldus ja vaideotsus tühistada juba ainuüksi põhjusel, et haldusakti

andmisel on kaebaja jäetud ära kuulamata.

5.2.

Kaebaja on seisukohal, et lisaks minetustele haldusmenetluse läbiviimisel, ei ole

KeA korraldus ka sisuliselt õiguspärane ja tuleks tühistada. Isegi juhul, kui lugeda

vaideotsuse punktis 4 esitatud selgitused korralduse täiendavateks selgitusteks, ei

muuda see asjaolu, et korraldus on õigusvastane.

KeA korraldusest ei nähtu, millistel õigusaktidel otsus põhineb. KeA ei ole korralduses viidanud

ühelegi kehtivale õigusaktile (materiaalõiguse normile), mis keelaks või piiraks raie eraldisel 7

Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132;

katastritunnus 45202:001:0043).

Põhiseaduse (PS) § 32 sätestab omandipõhiõiguse - igaühel on õigus enda omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada. Looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 näeb ette ulatusliku riive

isikute omandipõhiõigusele, võimaldades piirata omandi kasutamist enne loodusobjekti kaitse

alla võtmist. Küll on õigusaktis selgelt piiratud ajaperioodi, mille vältel kirjeldatud riive

loetakse õigustatuks – maksimaalselt on lubatud tugineda algatatud kaitse alla võtmise

menetlusele kuni 28 kuud haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest. 28 kuud

on kaitse-eeskirja muutmise menetluse läbiviimiseks piisav aeg ja ministeeriumi suutmatus

seda teha, ei saa mõjutada isikute põhiseaduslikku õigust oma omandit kasutada. Õiguspärane

ei ole määramata aja jooksul tugineda kaitse-eeskirja muutmise kavatsusele, et sel alusel keelata

isikutel metsateatistega taotletud tegevusi ellu viia.

Kaebaja leiab, et KeA on ebaõigesti kohaldanud LKS § 8 lg 6, sest viidatud säte võimaldab

üksnes tähtajaliselt haldusakti andmise menetluse peatada, kuid see ei ole aluseks keelduda

metsaseaduse kohaselt kavandatud raie metsaregistris registreerimisest. Õigusaktid ei näe ette,

et keeldumise aluseks saaks olla õigusakti (kaitse-eeskirja) muutmise kavatsus, mida ei ole LKS

§ 8 lg 6 ettenähtud perioodi jooksul suudetud vastu võtta (või mille vastuvõtmiseks üldse

vajadus puudub, sest kaitse-eeskirja muutmine ei olegi vajalik). Vastavalt HMS § 54 on

haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse

alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Seega ei saa KeA anda haldusakti, mis keelaks tegevuse, mis ei ole kehtiva kaitse eeskirjaga

vastuolus. Kui menetluse peatamise tähtaja saabumise ajaks ei olnud loodusobjekti kaitse alla

võetud (kaitse-eeskirja muudetud), on ära langenud alused, mis takistaksid metsateatises

taotletud raie tegemist. Metsaseaduse (MS) § 41 lg 8 kohaselt on KeA-l õigus keelduda

metsateatise registreerimisest, kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele. Seejuures

kohustab eelpool viidatud säte KeA-d põhjendama keeldumist kirjalikult ja andma ühtlasi

soovitused tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks. KeA korraldus viidatud metsaseaduse

sättele ei vasta. Raie eraldisel 7 Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul

(registriosa nr 1317132; katastritunnus 45202:001:0043) ei ole vastuolus ühegi õigusaktiga, sest

eraldis asub väljaspool Matsalu kaitse-ala piire. Tulenevalt eeltoodust ei ole õiguspärane KeA

korralduses toodud viide LKS § 30 lg 2 p 1 ja 2 (lk 3 „Kuna eraldisele 7 kavandatud raie asub

projekteeritavas Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis, kus majandustegevus on

keelatud, siis vastavalt LKS § 30 lõikele 2 punktidele 1 ja 2 on KeA seisukohal, et eraldisel 7

on raie keelatud.“), sest eraldis ei asugi üldse sihtkaitsevööndis.

Õiguspärane ei ole määramata aja jooksul tugineda kaitse-eeskirja muutmise kavatsusele, et sel

alusel keelata isikutel metsateatistega taotletud tegevusi ellu viia.

Seda on rõhutanud ka kohtupraktikas – näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2017 otsuses

haldusasjas nr 3-15-2656 on viidatud LKS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale, milles on

märgitud, et 28 kuud on piisav aeg otsustamaks, kas ja mis ulatuses võtta loodusobjekt kaitse

alla. Selle aja jooksul on põhimõtteliselt võimalik teostada ekspertiis, korraldada avalik

väljapanek ja arutelu ning vormistada lõplik otsus, kas loodusobjekt kaitse alla võtta või mitte.

Tähelepanu väärib, et Tallinna Ringkonnakohtu menetluses olnud haldusasjas nr 3-15-2656 on

menetluses vastustajana osalenud Keskkonnaministeerium (kelle valitsemisalas asub ka

käesoleva kohtumenetluse vastustaja KeA) ka ise tunnistanud ja tunnustanud LKS piirangu

mõju selgelt ajalist piiratust: „Nii LKS-s kui ka seletuskirjas viidatud 28-kuuline menetlusaeg

on menetluse peatamisega seotud ning menetluse peatamise lõpptähtaja saabudes tuleb

menetlust jätkata ja teha otsus taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta vastavalt sel

hetkel teadaolevatele asjaoludele“ (otsuse p 7).

Kuigi LKS sätestatud 28-kuulise menetluse peatamise tähtaja möödumisel puudusid alused

KeA-l keelduda kaebuse esitaja metsateatise registreerimisest, on KeA siiski vastu võtnud

vaidlustatud korralduse.

Vaideotsusega on KeA lugenud täiendavad selgitused 22.11.2022 antud korralduse osaks, kuid

vaideotsuses ei ole täiendatud korralduse andmise õiguslikke aluseid (ja kaebaja hinnangul ei

saagi seda teha). Seega puudub kaebaja arvates haldusaktis endiselt viide selle andmise aluseks

olevale õigusaktile.

Asjakohatu on vastustaja vaideotsuses esitatud seisukoht, et asjaolu, et Matsalu rahvuspargi

kaitse-eeskirja eelnõu esimese avaliku väljapaneku ajal - 12.11.2020 kuni 08.02.2021 – ega

teise avaliku väljapaneku ajal – 04.04.2022 kuni 06.05.2022 – kinnistu tolleaegne omanik

konkreetse katastriüksuse kohta oma ettepanekut ei esitanud, muudaks kuidagi 30.07.2020

metsateatises esitatud taotlust teostada kinnistul raiet. Kaebaja hinnangul on tegemist

eraldiseisvate menetlustega. Juhul kui kinnistu omaniku tahe oleks olnud metsateatisega

taotletud raiest loobuda, oleks tal olnud võimalik teatis tagasi võtta, kuid seda ei ole kinnistu

omanik teinud. Seega oli ja on jätkuvalt kinnistu omanik tahe selline nagu see on märgitud

30.07.2020 esitatud metsateatisel.

Täiendavalt juhib kaebaja tähelepanu sellele, et tema sai kinnistu omanikuks pärast Matsalu

rahvuspargi kaitse-eeskirja avalike väljapanekute toimumist, mistõttu ei olnud tal nende

toimumise ajal üldse puutumust ega subjektiivseid õigusi, mida avaliku väljapaneku kaudu

kaitsta.

5.3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et muutunud faktiline olukord 2023 aasta aprillis ei muuda

olematuks seda, et KeA menetles juulis 2020 esitatud metsateatist ebamõistlikult kaua ning

menetlus päädis haldusaktiga, mis ei ole õiguspärane. Kaebuse esitaja tunneb, et tema õigusi on

riivatud, kui ilmselgelt õigusvastane haldusakt jääks kehtima, sest muutunud faktiline olukord

ei muuda seda haldusakti tagasiulatuvalt õiguspäraseks.

Karu kinnistu on soetatud kaebaja vanavanaisa poolt ning mõisnikult hõberublade eest välja

ostetud. Seda on heaperemehelikult hoitud ja põlvest põlve edasi pärandatud. Katastri nr

45202:001:0043 eraldis nr 7 suurusega 0,7 ha on talu juurde kuuluvatest metsa- ja põllumaadest

ainuke metsaosa, millele ei ole Eesti Vabariigi poolt looduskaitselisi piiranguid seatud ja

võimaldab talul teha elamu kütmiseks vajalikke küttepuid. Samas on see marginaalne osa kogu

Matsalu rahvuspargist, asudes rahvuspargi äärealal.

Kaebuse esitaja märgib, et isegi juhul kui enam ei olekski võimalik esitatud metsateatist

registreerida ja raiet lubada, siis haldusakti kehtetuks tunnistamisega koos või sellele tuginedes

on võimalik tema poolt kahjunõude esitamine, et luua varaline olukord, milles kaebuse esitaja

oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (st nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud

tulu).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

6.1.

Esmalt toob vastustaja välja, et Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 34

„Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (jõustus 01.04.2023) (määrus nr 34) kohaselt

paikneb kogu raieala Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis. Määruse nr 34 §

12 lg 2 kohaselt on Keravere sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärgiks Lääne-Eestile

iseloomulike metsa-, soo- ja poollooduslike koosluste ning nende liigirikkuse

säilitamine ja taastamine, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse ning

kultuuripärandi objektide ja kaitstavate looduse üksikobjektide säilitamine ning vanade

laane-, salu- ja soovikumetsade ja neile metsadele iseloomuliku elustiku mitmekesisuse

säilitamine ja taastamine. Määruse nr 34 § 14 p 1 kohaselt on sihtkaitsevööndis

majandustegevus sh metsamajandamine keelatud. Määruse nr 34 seletuskirja p 2.5.5.3

on märgitud, et „sihtkaitsevööndis jääb keelatuks metsamajandamine, sest kaitseala

eesmärk on ka loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide säilitamine looduslikus seisundis.

Samuti on metsaraie keelamine oluline kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaikade

säilimise

seisukohast.

Metsaraiete

lubamist

sihtkaitsevööndis

majanduslikel

eesmärkidel ei võimalda ka LKS“.

MS § 41 lg 8 kohaselt tuleb KeA-l kavandatava raie metsaregistris kinnitamisest keelduda juhul,

kui raie ei vasta õigusakti nõuetele. Kuna kavandatud raie on vastuolus 01.04.2023 jõustunud

kaitse-eeskirjaga, so selgelt kohtuotsuse tegemise ajaks juba kehtiva õigusakti nõudega, ei ole

kohtul võimalik KeA-d kohustada Karu kinnistu eraldisel 7 lageraiet kinnitama (TartRKm

18.09.2018 nr 3-18-232 p 18).

6.2.

Metsaseaduses sätestatud haldusmenetlustes kohaldub haldusmenetluse seadus

(HMS), võttes arvesse MS toodud erisusi (MS § 1 lg 2). HMS § 6 kohaselt on

haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud

ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. KeA lähtus raie keelamisel

ettevaatuspõhimõttest. KeA-le oli metsateatise menetluses teada, et kavandatud raie

võib ohustada Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndikaitse eesmärke.

Märgime, et kaebaja huvi metsamajandamise vastu ei kaalu üle looduskaitselist

avalikku huvi.

Keravere sihtkaitsevööndi üheks eesmärgiks on muuhulgas metsakoosluste ning nende

liigirikkuse säilitamine ja taastamine, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Kõnealuse

eraldise peamiseks väärtuseks, mis tingis rahvuspargiga liitmise vajaduse, on tagada I

kaitsekategooria liigi merikotka (Haliaeetus albicilla) elupaiga kaitse tervikuna. Kogu kinnistu

ulatuses on Eesti looduse infosüsteemi kantud merikotka elupaik (KLO9126510). LKS § 48 lg

1 kohaselt tuleb tagada I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või

kasvukohtade

kaitse

kaitsealade

või

hoiualade

moodustamise

või

püsielupaikade

kindlaksmääramisega. Merikotkas vajab pesametsaks metsamassiivi kuni 500 m kauguseni

pesapuust, mistõttu on merikotka elupaik tulenevalt biotoobi eripärast (nt metsa ulatusest ja

tihedusest) piiritletud ka antud juhul ligikaudu 500 m kauguseni pesapuust. Üheks peamiseks

ohuteguriks merikotkale on sobivate pesapuude vähesus ja sobivate pesapaikade hävimine,

eelkõige

tingituna

metsaraiest.

Merikotka

kaitsetegevuskava

kohaselt

(kinnitatud

Keskkonnaameti peadirektori 11. septembri 2019. a käskkirjaga nr 1-1/19/169) tuleb merikotka

pesapuu ja seda ümbritsev pesamets tsoneerida vähemalt 200 m ulatuses sihtkaitsevööndisse,

kusjuures sihtkaitsevööndiga hõlmatakse kogu pesitsemiseks sobiv vana pesamets juhul, kui

see ulatub 500 m kaugusele. Antud juhul on kõnealusel eraldisel metsakorralduse kohaselt

samaväärne puistu nagu sama kinnistu piirnevatel eraldistel, mis on samuti merikotka elupaiga

osa. Kõnealusel eraldisel enne kaitsekorra muutmist raie lubamisel oleks osa merikotka

elupaigast hävitatud, seetõttu oli vajalik raie keelata ja ala liita rahvuspargiga.

6.3.

KeA kontrollib nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust

õigusaktide nõuetele (MS § 41 lg 7). MS § 41 lg 8 ja 81 alusel tehtavad otsused on

hindamisotsused. Eeltoodust tulenevalt kuulub KeA pädevusse metsateatise menetluses

kontrollida kavandatud raie vastavust õigusaktide nõuetele, sealhulgas MS-s ja selle

alusel antud määrustes sätestatud nõuetele, LKS ning selle alusel antud õigusaktide

nõuetele ning ka muudest õigusaktidest (sh planeeringud) tulevatele nõuetele. Alles siis,

kui kavandatud raie vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele, registreerib KeA selle

metsaregistris.

6.4.

Keskkonnaministri 23.08.2019 käskkirjaga nr 1-2/19/580 algatati Matsalu

rahvuspargi kaitse-eeskirja (sh kaitsekorra) muutmise menetlus. Planeeritud raieala

paiknes kogu ulatuses projekteeritavas Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis.

PS § 5 näeb ette, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb

kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning

hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Seega PS tulenevalt vajab keskkond igaühe,

sh ka kaebaja hoolt. Metsateatise esitajale selgitati, et tema poolt kavandatud lageraie hävitab

väärtused, mida riik soovib range kaitse alla võtta ja mille osas riik on algatanud kaitse-eeskirja

muutmise menetluse ja soovib kaitsekorda rangemaks muuta.

Seega, juhul, kui KeA oleks metsateatise nr 50000380408 metsaregistris kinnitanud, oleks KeA

lasknud tekkida olukorral, kus ühelt poolt soovib riik, lähtudes looduskaitselisest avalikust

huvist, kavandataval raiealal kaitsekorda rangemaks muuta ning viib selle tarbeks läbi mahukat

ja ressursirohket kaitse-eeskirja muutmise menetlust (mis oli juba n-ö lõpusirgel) ning teiselt

poolt laseb maaomaniku majandushuvist lähtuvalt hävitada väärtuse, mida soovib rangemalt

kaitsta.

6.5.

LKS § 8 lg 6 ei reguleeri kaitse alla võtmise ettepaneku läbivaatamise või

algatatud menetluse läbiviimise tähtaega. Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlust

reguleerivad LKS §-d 9–13, mis ei kehtesta tähtaega, mille jooksul tuleb loodusobjekti

kaitse alla võtmine otsustada ja selleks vajalik haldusmenetlus läbi viia. Seega seadus

ei sätesta konkreetselt määratletud menetlustähtaega, mh kaitse-eeskirja muutmiseks

või uue kaitse-eeskirja vastuvõtmiseks seoses loodusobjekti kaitsega. LKS § 8 lg-s 6

nimetatud tähtaeg võib küll olla indikatiivne, st mõistliku tähtaja määramisel aluseks

võetav, kuid arvestada tuleb igas konkreetses menetluses tähtsust omavaid asjaolusid.

HMS § 5 lg-s 2 sätestatut arvestav mõistlik menetlusaeg võib olla pikem kui 28 kuud,

kui objektiivsed põhjused (menetluse keerukus, riigi haldussuutlikus jms) seda tingivad.

KeA hinnangul on kaebaja tõlgendus LKS § 8 lg 6 märgitud indikatiivsele tähtajale liialt

kitsendav, vastuolus looduskaitselise avaliku huviga ning PS §-ga 56.

6.6.

Matsalu rahvuspargi menetlus on olnud keerukas ja aeganõudev. Menetlusega

on tegeletud intensiivselt ja järjepidevalt arvestades LKS §-s 9 toodud nõudeid

menetluse läbiviimisele. Menetluse algatamise järgselt tuli ette valmistada avalik

väljapanek, sh leida ja kaasata kõik asjassepuutuvad maaomanikud jm huvigrupid.

Antud alal huvigruppide ja maaomanike rohkust arvestades on tegemist keskmiselt

kordades töömahukama menetlusega.

Haldusmenetluse läbiviimise reegleid ja hea halduse põhimõtteid arvestades tuli kõik

asjassepuutuvad osapooled ära kuulata, korraldada huvigruppe kaasavaid kohtumisi, kõiki

esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid põhjalikult kaaluda ning kujundada neile seisukohad ning

kirjalikud vastused. Kuna looduskaitselisi tingimusi määrav üldkorraldus puudutab laiu isikute

gruppe ja ka erinevaid avalikke huve, tuleb leida nende vahel õiglane tasakaal.

Esimese avaliku väljapaneku jooksul esitati väga palju erinevaid ja ka üksteisele vastukäivaid

ettepanekuid, samuti tekkis uusi teadmisi, mida tuli põhjalikult analüüsida ja uurimispõhimõtet

rakendades ka täiendavaid välitöid läbi viia. Pärast põhjalikku analüüsi ja huvigruppe ja

eksperte kaasavaid arutelusid jõuti järelduseni, et eelnõud on vaja oluliselt muuta sealhulgas oli

vaja läbi viia uus õiguslik analüüs, täiendada oluliselt eelnõu seletuskirja ja muid lisasid ning

muuta ja kujundada uued kaardid. LKS § 9 lg 10 kohaselt, kui avaliku väljapaneku või avaliku

arutelu tulemusena muutuvad loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse põhiseisukohad,

avaldatakse uus teade ja korraldatakse uus avalik väljapanek käesoleva paragrahvi lõigetes 7–

9 sätestatud korras. Sellest tulenevalt oli vaja korraldada uus avalik väljapanek ja läbida samad

menetlustoimingud nagu esimese avaliku väljapaneku ajal.

Keskmise kaitse alla võtmise menetluse korral on arvestatud, et üldjuhul on vajalik läbi viia üks

avalik väljapanek. Kuna antud ala puhul oli LKS tulenevalt vaja läbi viia mitu kaasamist, ei ole

olnud võimalik kogu eelnõu menetlust läbi viia selle aja jooksul, mis on LKS kohaselt seatud

haldusakti peatamiseks ehk 28 kuu jooksul. Pärast avalikke väljapanekuid esitati eelnõu

kooskõlastamiseks erinevatele ministeeriumitele, misjärel saadeti see Vabariigi Valitsusele

kinnitamiseks, kes kinnitas selle 17.03.2023.

6.7.

Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS) annab keskkonda puutuvate

tegevuste lubatavuse hindamisel täiendavad suunised. KeÜS § 8 sätestatud keskkonna

kõrgetasemelise kaitse põhimõtte kohaselt peavad keskkonnakaitse meetmed tagama

kõrgetasemelise kaitse, seejuures tuleb tagada keskkonna terviklik kaitse ja arvestada

keskkonnamõju

võimalikku

ülekandumist

ühelt

keskkonnaelemendilt

teisele

(keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte). KeÜS § 9 järgi peavad

keskkonnakaitse kõrget taset tagavad kaalutlused olema arvesse võetud kõikide

eluvaldkondade arengu suunamisel, et tagada säästev areng (lõimimispõhimõte). KeÜS

§ 10 kohaselt tuleb keskkonnaohtu vältida (vältimispõhimõte). Keskkonnaohtu või

olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu,

puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu

vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. KeÜS § 5 kohaselt loetakse

keskkonnaohuks olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisavat tõenäosust. Käesolevalt

oli enam kui tõenäoline, et kavandatav lageraie teostatakse enne, kui hakkab kehtima

rangem kaitsekord, mis välistab kavandataval raiealal majandustegevuse.

6.8.

Kuna KeA hinnangul puudub kavandatud lageraie tegemiseks ülekaalukas avalik

huvi, pidas KeA KeÜS § 10 sätestatud vältimispõhimõttest juhindudes põhjendatuks

kavandatud tegevust mitte lubada.

6.9.

HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise

arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. HMS § 40 lg 3 p 1 sätestab et menetlusosalise

arvamuse võib jätta ära kuulamata juhul, kui avalike huvide kaitseks on vaja

viivitamatult tegutseda. Selgitame lisaks, et Karu kinnistu omanik oli kaasatud Matsalu

rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmise menetlusesse ning oli teadlik ka sellest, et

kavandatava raie ala kaitsekord muudetakse selliselt, et seal saab olema

majandustegevus keelatud, kuid ta ei esitanud selles osas ühtegi ettepanekut ega

arvamust.

Juhuks, kui kohus leiab, et KeA rikkus ärakuulamise kohustust, märgib vastustaja, et Riigikohus

on haldusasjas 3-3-1-76-12, leidnud, et ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta

haldusakti tühistamata juhul, kui on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks

toonud kaasa tema jaoks soodsama haldusakti andmist. Käesolevalt on ilmselge, et ka juhul, kui

isikule oleks antud võimalus oma selgituste ja vastuväidete esitamiseks, ei oleks KeA

metsaregistris kavandatud lageraiet kinnitanud. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks

tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et

haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist.

Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu esimene avalik väljapanek toimus 12.11.2020 kuni

08.02.2021. Karu kinnistu maaomanikku teavitati eelnõu avalikust väljapanekust ja

võimalusest esitada sellele oma ettepanekuid ja vastuväiteid 09.11.2020 kirjaga nr 74/20/18815.

Kirja saamisehetkel oli kinnistusraamatu kohaselt Karu kinnistu maaomanik X. Maaomanik

esitas avalikustamise käigus ettepaneku sama kinnistu teise katastriüksuse kohta

(45202:001:0044), katastriüksuse 45202:001:0043 kohta ettepanekuid registreeritud ei ole.

Kirjavahetuses seoses katastriüksusega 45202:001:0044 anti maaomanikule ka informatsioon,

et kuna pärast eelnõu koostamist on selgunud uusi asjaolusid ning kaitse-eeskirja eelnõu

avalikustamise jooksul esitati mitmeid põhjalikke ettepanekuid, peab Keskkonnaamet

vajalikuks kaitse-eeskirja eelnõud korrigeerida ja täiendada nii sätete kui ka tsoneeringu osas.

Kuna kaitse-eeskirja muudetakse oluliselt, pannakse uus versioon uuesti avalikule

väljapanekule

ja

kõik

soovijad

saavad

ka

uuele

kaitse-eeskirja

versioonile

parandusettepanekuid esitada.

Pärast esimest avalikku väljapanekut muudetud ehk kaitse-eeskirja eelnõu teine avalik

väljapanek toimus 04.042022 kuni 06.05.2022. Karu kinnistu maaomanikku teavitati eelnõu

avalikust väljapanekust ja võimalusest esitada sellele oma ettepanekuid ja vastuväiteid

21.03.2022 kirjaga nr 7-4/22/5360. Kirja saamise hetkel oli kinnistusraamatu kohaselt Karu

kinnistu maaomanik X. Maaomanik teisel avalikul väljapanekul kaitseeeskirja eelnõule

ettepanekuid ega vastuväiteid ei esitanud. Sellest nähtub, et maaomanik ei ole esitanud eelnõu

kahe avaliku väljapaneku jooksul vastuväiteid kõnealuse eraldise rahvuspargiga liitmise ja

sihtkaitsevööndisse arvamise kohta.

KOHTU PÕHJENDUSED Taotluse lahendamine

7. HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt

kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.

Kaebaja esitas kohtule 14.11.2023 omapoolsed lõplikud seisukohad.

15.11.2023 teatas vastustaja kohtule, et 13.10.2023 kohtumäärusega andis kohus pooltele

võimaluse esitada täiendavaid seisukohti määrates tähtajaks 08.11.2023. Kaebaja esitas

täiendavad seisukohad 14.11.2023 ning need tehti Keskkonnaametile (KeA) nähtavaks

15.11.2023, seega on kaebaja rikkunud kohtu poolt määratud menetlustähtaega ning KeA palub

kohtul jätta kaebaja täiendavate seisukohtadega arvestamata.

15.11.2023 teatas kaebaja täiendavalt kohtule, et palub oma seisukohtadega arvestada, kuivõrd

seal ei esitatud ühtegi sellist uut asjaolu, millest vastustaja teadlik ei olnud, vaid kaebaja on

üksnes korranud üle olulisima kaebuse esitaja poolt varem kohtumenetluse käigus esitatud

seisukohtadest.

Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja taotlus kaebaja poolt 14.11.2023 esitatud

seisukohtade arvestamata jätmiseks on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus jagab

kaebaja seisukohta selles, et viidatud dokumendis ei ole esitatud uusi seisukohti vaid

kokkuvõtvalt esitatud juba varasemalt kohtule esitatud seisukohad. Eeltoodust tulenevalt on

kaebaja pidanud kinni 13.10.2023 määrusega määratud menetlustähtaegadest ning vastustaja

vastupidised väited on põhjendamatud. Kohtuotsus

8. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu

põhjendused on alljärgnevad.

Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik

haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56

lg 2). Kohus leiab, et vaidlustatud KeA 22.11.2022 korraldus nr 1-3/22/575 ja 24.01.2023

vaideotsus nr 1-7/22/276-5 vastavad eeltoodud nõuetele.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub

nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud korralduses (dtl 7-9) ja selle

suhtes tehtud vaideotsuses (dtl 10-14), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis

on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab

HKMSst tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse

rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kohus peab vajalikuks

täiendavalt märkida üksnes alljärgnevat (sh toob kohus eraldi välja need seisukohad, milles

kohus vastustajaga täielikult ei nõustu).

9. Esmalt leiab kaebaja, et käskkiri on õigusvastane, kuna vastustaja rikkus

ärakuulamisõigust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et enne KeA 22.11.2022 korralduse nr

1-3/22/575 andmist ei antud kaebajale võimalust omapoolsete seisukohtade esitamiseks.

Vastustaja tugines seejuures HMS § 40 lg 3 p 1, mis sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia

menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju

ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et viidatud sätte alusel kaebaja ära kuulamata

jätmine ei olnud põhjendatud. Kaebaja on asjakohaselt välja toonud, et arvestades, et metsateatis

esitati 30.07.2020 ja KeA tegi selle suhtes otsuse 22.11.2022, siis juba teatise esitamise ja otsuse

tegemise vahele jäävast ajavahemikust nähtub, et tegemist ei olnud sellise olukorraga, kus otsus

oleks tulnud vastu võtta viivitamatult kahju ära hoidmiseks avalikes huvides menetlusosalist

ära kuulamata. Lisaks tuli vastustajal arvestada ka sellega, et ilma vastustaja poolse otsuseta

(metsateatise suhtes) ei oleks kaebajal olnud võimalik nagunii metsa langetada, millest

tulenevalt ei ole õige vastustaja viide sellele, et otsus tuli vastu võtta viivitamatult kahju

vältimiseks. Seega vastustaja poolt viidatud HMS § 41 lg 3 p 1 ei saa olla aluseks kaebaja ära

kuulamata jätmiseks. Küll aga oleks kohtu arvates vastustajal olnud võimalik jätta kaebaja ära

kuulamata HMS § 41 lg 3 p 2 alusel, mis sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia

menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või

seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.

Kuna otsus põhineb kaebaja õiguseelneja enda taotluses esitatud ning avalikult kättesaadavatel

andmetel, puudus kohtu arvates vastutajal vajadus lisaandmete saamiseks ning kaebaja ära

kuulamine ei olnud vajalik.

Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja oleks tulnud ära kuulata ning vaidlustatud korraldus on

sellest tulenevalt formaalselt õigusvastane, tuleb nõustuda vastustajaga selles, et antud juhul ei

tooks see veel kaasa korralduse tühistamist, kuna on ilmselge, et kaebaja ära kuulamine

käesoleval juhul ei oleks toonud kaasa soodsama haldusakti andmist (vt Riigikohtu lahend nr

3-3-1-76-12). Kaebaja ei ole kohtumenetluses (ega ka vaidemenetluses) välja toonud, millised

kaebaja seisukohad, mida ta oleks avaldanud haldusmenetluses, oleks võinud mõjutada asja

otsustamist. Nimelt HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda

üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kokkuvõtvalt

leiabki kohus, et kaebaja ära kuulmata jätmine ei too antud juhul kaasa vaidlustatud korralduse

tühistamist, kuivõrd see ei saanud kuidagi mõjutada asja otsustamist.

10. Teiseks vaidlusküsimuseks on väidetav õigusliku aluse puudumine, mille alusel

vastustaja sai keelduda metsateatise registreerimisest.

Metsaseaduse (MS) § 41 lg 7 sätestab, et KeA kontrollib nõuetekohase metsateatise alusel

kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses ettenähtud juhtudel kehtivatele

inventeerimisandmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi, vanuse, rinnaspindala ning

varude suuruse kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele. Sama paragrahvi lg 8

kohaselt on KeA-l juhul, kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, õigus selle

registreerimisest keelduda, põhjendades keeldumist kirjalikult ja andes ühtlasi soovitused

tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks. MS § 41 lg 81 sätestab, et kui kavandatud raie

vastab õigusaktide nõuetele, registreerib KeA selle metsaregistris. Kui metsateatis on esitatud

paberil või e-kirjaga, saadab KeA metsateatise esitajale raie registreerimise kohta

registriväljavõtte.

Vaidlustatud korralduses on vastustaja viidanud metsateatise registreerimise keeldumise

alusena LKS § 30 lg 2 p 1 ja p 2, mis sätestavad, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on

sihtkaitsevööndis keelatud: 1) majandustegevus; 2) loodusvarade kasutamine.

Vaideotsuses täiendas vastustaja korralduse põhjendusi ja märkis, et: „Eesti Vabariigi

põhiseaduse (edaspidi PS) § 5 näeb ette, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik

rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja

looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Seega PS tulenevalt

vajab keskkond igaühe hoolt.

01.08.2014 jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seadus (edaspidi KeÜS) annab keskkonda

puutuvate tegevuste lubatavuse hindamisel täiendavad suunised. KeÜS § 8 sätestatud

keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõtte kohaselt peavad keskkonnakaitse meetmed tagama

kõrgetasemelise kaitse, seejuures tuleb tagada keskkonna terviklik kaitse ja arvestada

keskkonnamõju võimalikku ülekandumist ühelt keskkonnaelemendilt teisele (keskkonna

kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte). KeÜS § 9 järgi peavad keskkonnakaitse kõrget

taset tagavad kaalutlused olema arvesse võetud kõikide eluvaldkondade arengu suunamisel, et

tagada säästev areng (lõimimispõhimõte). KeÜS § 10 kohaselt tuleb keskkonnaohtu vältida

(vältimispõhimõte). Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on

vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise

keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. KeÜS § 5 kohaselt loetakse

keskkonnaohuks olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisavat tõenäosust.

Arvestades, et Keskkonnaameti hinnangul puudub praegusel juhul raiete tegemiseks

ülekaalukas huvi, peab Keskkonnaamet KeÜS § 10 sätestatud vältimispõhimõttest juhindudes

põhjendatuks kavandatud tegevust mitte lubada.“

Kohus märgib eeltoodut kokku võttes esmalt, et vaidlusaluse korralduse andmise ajal ei olnud

võimalik vastustajal keeldumise alusena viidata LKS § 30 lg 2 p 1 ja 2, kuivõrd poolte vahel ei

ole vaidlust selles, et vaidlusaluses metsateatises märgitud eraldis nr 7, mis asub Lääne

maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132; katastritunnus

45202:001:0043) ei asunud korralduse andmise ajal sihtkaitsevööndis. Korralduse andmise ajal

ehk 22.11.2022 oli Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja (sh kaitsekorra) muutmise menetlus

alles pooleli. Alles Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 34 „Matsalu rahvuspargi

kaitseeeskiri“, mis jõustus 01.04.2023 (määrus nr 34), määratletuna paikneb kogu raieala

Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis.

Küll aga arvestades, et vaideotsusega on vastustaja muutnud korralduse põhjendusi ja tuginenud

metsateatise registreerimisest keeldumise alusena hoopis KeÜS §-le 10, tuleb kohtul

analüüsida, kas KeÜS § 10 alusel, mis sätestab, et keskkonnaohtu tuleb vältida, on võimalik

käesoleval juhul metsateatise registreerimisest keelduda.

Kohus, arvestades käesoleva kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid märgib kõigepealt

seda, et vaidlust ei ole, et metsateatise nr 50000380408 menetlus Karu kinnistu (registriosa nr

1317132; katastritunnus 45202:001:0043) eraldisel 7 oli esiteks peatatud LKS § 8 lõike 6 alusel

Keskkonnaamet 07.08.2020 kirjaga nr 13-4/20/13483. Metsateatise menetlused peatati kuni

loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest

arvates. Metsateatise menetlus oli peatatud mitte kauemaks kui 07.12.2022. Teiseks, arvestades

sellega, et kaitse-eeskirja ei jõutud ülal viidatud 28 kuu jooksul kehtestada, siis nagu ka kaebaja

ise märgib, tuli vastustajal teha otsus taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta

vastavalt sel hetkel teadaolevatele asjaoludele.

Kuivõrd kaitse-eeskirja menetlus oli lõpusirgel, siis oli vastustajale ka juba korralduse andmise

ajaks teada asjaolu, et vaidlusaluse metsateatisega hõlmatud kinnistul asuv eraldis nr 7 hakkab

kuuluma kaitse-eeskirja kohaselt sihtkaitsevööndisse, kus metsa raiumine ei ole võimalik.

Lisaks oli vastustajale teada, et kõnealuse eraldise peamiseks väärtuseks, mis tingis

rahvuspargiga liitmise vajaduse, oli muuhulgas ka riigi kohustus tagada I kaitsekategooria liigi

merikotka (Haliaeetus albicilla) elupaiga kaitse tervikuna. Kogu kinnistu ulatuses on Eesti

looduse infosüsteemi kantud merikotka elupaik (KLO9126510). LKS § 48 lg 1 kohaselt tuleb

tagada I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse

kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Merikotkas

vajab pesametsaks metsamassiivi kuni 500 m kauguseni pesapuust, mistõttu on merikotka

elupaik tulenevalt biotoobi eripärast (nt metsa ulatusest ja tihedusest) piiritletud ka antud juhul

ligikaudu 500 m kauguseni pesapuust. Teada on ka, et üheks peamiseks ohuteguriks

merikotkale on sobivate pesapuude vähesus ja sobivate pesapaikade hävimine, eelkõige

tingituna metsaraiest. Merikotka kaitsetegevuskava kohaselt (kinnitatud Keskkonnaameti

peadirektori 11. septembri 2019. a käskkirjaga nr 1-1/19/169) tuleb merikotka pesapuu ja seda

ümbritsev pesamets tsoneerida vähemalt 200 m ulatuses sihtkaitsevööndisse, kusjuures

sihtkaitsevööndiga hõlmatakse kogu pesitsemiseks sobiv vana pesamets juhul, kui see ulatub

500 m kaugusele. Antud juhul on kõnealusel eraldisel metsakorralduse kohaselt samaväärne

puistu nagu sama kinnistuga piirnevatel eraldistel, mis on samuti merikotka elupaiga osa.

Kõnealusel eraldisel enne kaitsekorra muutmist raie lubamisel oleks osa merikotka elupaigast

hävitatud. Kaebaja ei ole vastavaid andmeid ümber lükanud.

Kohus leiab, arvestades tolleks hetkeks vastustajale teada olnud asjaolusid, et vastustajal oli

õigus keelduda metsateatise registreerimisest ka viitega KeÜS § 10, kuivõrd ilmselge on see, et

raied, mis on vastuolus menetluses oleva kaitse-eeskirjaga ja seal sätestatud kaitsekorraga

võivad mõjutada ebasoodsalt loodusobjekti seisundit (sh merikotka elupaika). Järelikult oli

vastustajal võimalik keelduda viitega KeÜS § 10 metsateatise registreerimisest. Nagu vastustaja

on selgitanud, on tegemist hindamisotsusega, millisel juhul tuli vastustajal hinnata metsateatise

vastavust seadusele. Antud juhul ei olnud metsateatise registreerimine kooskõlas KeÜS § 10

sätestatud keskkonnaohu vältimise põhimõttega ehk ettevaatusprintsiibiga. Kohus selgitab, et

ettevaatusprintsiip on üks peamisi printsiipe looduskaitses.

Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht, et vastustajal puudus õiguslik alus

metsateatise registreerimisest keeldumiseks.

11. Põhimõtteliselt õige on aga kaebaja seisukoht selles, et asjakohatu on vastustaja

vaideotsuses esitatud seisukoht, et asjaolu, et Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu

esimese avaliku väljapaneku ajal ega teise avaliku väljapaneku ajal kinnistu tolleaegne

omanik konkreetse katastriüksuse kohta oma ettepanekut ei esitanud, muudaks kuidagi

30.07.2020 metsateatises esitatud taotlust teostada kinnistul raiet. Kaebaja toob

põhjendatult välja, et tegemist on eraldiseisvate menetlustega. Lisaks on kaebaja

asjakohaselt viidanud, et tema sai kinnistu omanikuks pärast Matsalu rahvuspargi kaitse-

eeskirja avalike väljapanekute toimumist, mistõttu ei olnud tal nende toimumise ajal üldse

puutumust ega subjektiivseid õigusi, mida avaliku väljapaneku kaudu kaitsta.

Samas leiab kohus, et tegemist on täiendavate selgitustega KeA poolt, mis ei muuda korraldust

ega vaideotsust õigusvastaseks. Seejuures tuli kaebajal arvestada ka sellega, et kinnistu

omanikuks saades tuli tal välja selgitada kõik kinnistuga seotud õigused ja kohustused (sh

võimalikud piirangud) ja nendega ka arvestada.

12. Arvestades eeltoodut ja seda, et kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud Keskkonnaameti

22.11.2022 korralduse nr 1-3/22/575 ja 24.01.2023 vaideotsuse nr 1-7/22/276-5 tegemisel

vastustaja poolt ja selle sisus selliseid rikkumisi, mis võiks kaasa tuua nende tühistamise,

leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu (sh kohustamisnõudes, mida

käesolevaks ajaks ei oleks võimalik rahuldada ka muutunud õigusliku olukorra tõttu) ja

tuleb jätta rahuldamata.

13. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv Kohtunik