2-22-10121/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

15.12.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-10121

Tsiviilasi

X hagi Y OÜ vastu töövaidluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

28 250 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann

Kostja (apellant): Y OÜ (registrikood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Kivi

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30.08.2023 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

2 (8)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja, töötaja) esitas 11.07.2022 Harju Maakohtule hagi Y OÜ (kostja, tööandja) vastu

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, sama lepingu kohtus lõpetamise, hüvitise

24 750 € ja sellelt summalt viivise nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja ja kostja sõlmisid 12.03.2021 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures

tööle turundusspetsialistina. Hageja brutopalk pärast katseaja lõppu oli 2250 €;

-

hageja edutati jaanuaris 2022 ettevõtte turundusmeeskonna juhiks;

-

hageja teavitas 28.04.2022 kostja juhatuse liiget C ning 02.05.2022 kostja juhatuse

liiget Q suuliselt oma rasedusest. Kostja hakkas pärast rasedusest teadasaamist hagejat

negatiivselt kohtlema ja diskrimineerima. Kostja juhatuse liige andis 09.06.2022

telefoni teel hagejale korralduse jätta töölt lahkudes büroo võtmed ja tööarvuti

töökohale ning alates järgmisest päevast jätkata tööd kodukontorist kaugtööna. Kostja

sulges ligipääsu hageja e-posti kontole ja teistele hageja poolt kasutatavatele tööandja

IT-programmidele (Chrome Space, Jira, Confluence, chat Slack ja Flock). Kostja

teatas, et tal ei ole enam hagejale tööd pakkuda ja oli nõus vormistama hagejale

puhkuse kuni augusti lõpuni, kui hageja jääb rasedus- ja sünnituspuhkusele. Hageja ei

nõustunud tööandja ettepanekuga lõpetada tööleping kokkuleppel, sest ta soovis

töötada ja oli valmis töösuhet jätkama;

-

kostja saatis 21.06.2022 hagejale e-kirjaga töölepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse, millele lisas ülesütlemise kokkuvõtvad põhjendused. Kostja märkis, et ütleb

töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, tuues välja, et hageja ei tulnud pikka aega

toime oma tööülesannete täitmisega;

-

tegelikkuses ütles kostja hageja töölepingu üles põhjusel, et hageja on lapseootel,

diskrimineerides sellega hagejat sooliselt. Hagejal on õigus nõuda kostjalt TLS § 109

lg 2 alusel töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu 12 kuu keskmise töötasu ulatuses

hüvitist. Kuivõrd ühe kuu hüvitise on kostja hagejale tasunud koos lõppearvega, tuleb

kostjalt välja mõista 11 kuu töötasu brutosummas 24 750 €.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja nõudis hagejalt 27.04, 04.05 ja 01.06.2022 turundusosakonna koosolekutel

töökvaliteedi kohest parandamist. Kostjale selgus 06.05.2022, et hageja ei saa hakkama

töökohustustega, otsib konflikte kaastöötajatega ja rikub tahtlikult kostja korraldusi.

Hageja soovitas kaastöötajatel vahetada töökohta ja lõpetada tööleping kostjaga, et

tekitada kostjale kahju. Kostja pakkus 08.06.2022 videokõnes hagejale tasustatud

puhkust augusti lõpuni, sest soovis võimaldada hagejale rahulikku aega enne lapse

sündi. Sellest hageja keeldus. Kostja andis 09.06.2022 hagejale korralduse jätkata tööd

kaugtöö vormis, sest kostja ei soovinud hoida kontoris tööl alamotiveeritud töötajat,

kes teeb tahtlikke vigu ja tekitab konflikte teiste töötajatega;

-

kostja pakkus 11.06.2022 lõpetada töösuhe kokkuleppel, sest hageja oli rase, kuid

hageja keeldus sellest. Kostja ütles 21.06.2022 töölepingu erakorraliselt üles hageja

rikkumiste tõttu;

-

hageja kohustus oli planeerida ja kirjutada postitusi sotsiaalmeediakanalites, kuid

hageja ei saanud sellega hakkama. Teised töötajad pidid hageja tööd olulises ulatuses

parandama. See juhtus nt 22.10, 25.10 ja 02.11.2011 ning 14.01 ja 22.02.2022. Hageja

suutmatuse tõttu anti sotsiaalmeedia sisu tootmine üle teisele töötajale. Hageja ei tulnud

toime ka suhtekorraldustegevuste ega SEO-artiklite planeerimise ja jälgimisega ning

uudiskirjade planeerimise ja kirjutamisega. Uudiskirjad jäid pidevalt hiljaks ning neid

ei avaldatud piisavalt tihti. Hagejale anti tagasisidet, aga sellega ta ei arvestanud;

3 (8)

-

kostja käitus õiguspäraselt. Kostja andis korduvalt turundusosakonna koosolekutel

suuliselt hagejale tagasisidet ja nõudis töökohustuste korrektset täitmist. Kostja ei ole

hagejat diskrimineerinud, lepingu lõpetamise tingisid üksnes hageja minetused lepingu

täitmisel, mitte hageja rasedus;

-

nõutav hüvitis on ülemäära suur. Töölepingu lõpetamise asjaoludel tuleb hüvitist

vähendada nullini. Arvestama peab hageja rasedusega seonduvat täiendavat tulu;

-

kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue 100 000 €. Hageja rikkus korduvalt töö-

lepingu p 2.8.7 (andmete kopeerimise keeld) ja p 2.10.3 (ülevõtmise keeld), mille eest

näeb lepingu p 1.9 ette leppetrahvi 25 000 € iga rikkumise kohta. Ühes episoodis

kopeeris hageja kostja konfidentsiaalset teavet, teises episoodis laadis kogu tööarvuti

sisu enda isiklikule võrgukettale ja kustutas selle tööarvutist. Lisaks meelitas hageja

kostja töötajaid teise ettevõttesse. Kui kohus otsustab mõista kostjalt välja suurema

hüvitise kui 0 €, tasaarvestab kostja hageja nõude leppetrahvinõudega kattuvas

ulatuses.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus tegi 30.08.2023 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hageja kõik

nõuded, st tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas sama lepingu 21.07.2022 TLS

§ 107 lg 2 alusel, mõistis välja hüvitise 24 750 € (brutosumma) ja sellelt viivise alates

11.07.2022. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas

määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kostja

28.06.2023 tõenditaotluse.

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

pooled sõlmisid 12.03.2021 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle

turundusspetsialistina;

-

hageja edutati jaanuaris 2022 ettevõtte turundusmeeskonna juhiks;

-

hageja teavitas 28.04.2022 tööandja juhatuse liiget C ja 02.05.2022 juhatuse liiget Q

suuliselt oma rasedusest;

-

kostja pakkus 08.06.2022 videokõnes hagejale puhkust kuni augusti lõpuni, aga hageja

seda ei soovinud. Kostja andis 09.06.2022 hagejale korralduse jätta ettevõtte sülearvuti,

laadija ja kontori võtmed töökohale ning alates järgmisest päevast jätkata tööd kodu-

kontorist. Kostja sulges 10.06.2022 ligipääsu hageja e-posti kontole ja teistele

IT-programmidele. Hageja pöördus 10.06.2022 kostja poole selgituste saamiseks,

kuidas ta kodust töötada saab. Kostja teatas, et tal ei ole enam hagejale tööd pakkuda

ja oli taas nõus vormistama hagejale puhkuse kuni augusti lõpuni, kui hageja jääb

rasedus- ja sünnituspuhkusele. Hageja ei nõustunud tööandja ettepanekuga lõpetada

tööleping kokkuleppel;

-

kostja saatis 21.06.2022 hagejale e-kirjaga töölepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse, millele lisas kokkuvõtte ülesütlemise aluseks olevate põhjenduste kohta.

Kostja tugines TLS § 88 lg 1 p-le 2 väites, et hageja ei tulnud pikka aega toime oma

tööülesannete täitmisega.

3.2. Töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Maakohus märkis siiski, et

kohtumenetluse käigus muutis kostja mitmel korral oma õiguslikku positsiooni hagejaga

töölepingu ülesütlemise aluse ja põhjuste osas. Töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse ja

sellele lisatud teatise kohaselt ütles kostja töölepingu üles hageja ebapiisava tööoskuse tõttu

TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. Seejärel väitis kostja, et hageja tööleping öeldi üles töökohustuste

rikkumise tõttu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, käsitledes rikkumistena hageja väidetavaid rikkumisi

alates 2021. a. Kostja lõpliku seisukoha järgi ütles ta töölepingu üles hageja rikkumiste tõttu,

mis leidsid väidetavalt aset märtsist kuni juunini 2022.

4 (8)

3.3. Tööandja peab TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töölepingu ülesütlemisel pakkuma töötajale teist

tööd. Kostja hagejale teist tööd ei pakkunud ega tõendanud, et tal ei olnud teist tööd pakkuda.

Lisaks võib tööandja töötaja töölepingu TLS § 88 lg 1 p 2 alusel üles öelda vaid juhul, kui

ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus (TLS § 88 lg3). Kostja hagejale töölepingu

kehtivuse ajal kirjalikku hoiatust ei esitanud. Kostja võttis 09.06.2022 hagejalt tööarvuti ja

kontori võtmed ning teatas, et saadab hageja kodutööle (tegelikkuses blokeeris kostja koheselt

ka kõik hageja digitaalsed ligipääsud töösüsteemidele), kuid ei teinud hagejale tema töö suhtes

etteheiteid. Koosolekutel esitatud väidetavat etteheidet hagejale ei ole võimalik käsitleda

hoiatusena, mis vastab TLS § 88 lg 3 nõuetele, mille järgi peab töötajale olema kahtlusteta selge

töölepingu hilisem ülesütlemine juhul, kui tema tööülesannete täitmine ei parane.

3.4. Kostja ei võimaldanud hagejal alates 09.06.2022 täita tööülesandeid, sest võttis hagejalt

ligipääsu kontorile ja veebirakendustele. Kostja teatas e-kirjaga 11.06.2022 hagejale, et kõige

parem oleks lõpetada töölepingu vastastikkuse kokkuleppega ja pakkus lahkumisel kolme kuu

palga suurust hüvitist (nagu töötaks hageja augusti lõpuni). Samas kirjas märkis kostja mh, et

hageja on suurepärane, tore ja tark inimene, keda kostja juhatuse liikmel on väga hea meel oma

sõbraks pidada. Nii survestas kostja hagejat lõpetama lepingut poolte kokkuleppel.

3.5. Kostja võttis omaks, et hageja teatas talle rasedusest 28.04.2022. Kostja tunnistajate

ütlustest järeldas maakohus, et hageja suhtumine muutus negatiivseks pärast seda, kui ta oli

teatanud kostjale rasedusest ja kostja hakkas hagejat diskrimineerima, jättes teda mh kutsumata

koosolekutele ja vähendades töökohustusi. Hageja töötas kostja juures umbes 15 kuud ja sai

jaanuaris 2022 ametikõrgendust, mistõttu pole eluliselt usutav kostja väide nagu puudunuks

töötajal vajalikud teadmised ja oskused. Kostja ei esitanud kirjalikku tõendit, et hagejale oleks

tehtud töölepingu kehtivuse ajal etteheiteid tööülesannete täitmise kvaliteedi osas.

3.6. Kõik kostja tunnistajad avaldasid, et hageja suhtumine muutus halvaks, kui kostja palkas

F, kes võttis hageja töö üle. Nimetatu on ümber lükatud 10.06.2022 e-kirjaga, kus F tänab

hagejat nendega olemise eest ja mh selle eest, et ta aitas Fl kohaneda. Nimetatu tõendab, et F ja

hageja suhted olid hageja lahkudes head. Samuti nähtub C 11.06.2022 kirjast, et juhatuse liige

kiidab hageja iseloomuomadusi mh märkides, et hagejal on suurepärane tööeetika ja

motiveeritus. Maakohtu hinnangul ei oleks kostja juhatuse liige pöördunud hageja poole sel

viisil, kui hageja oleks tahtlikult ja süstemaatiliselt rikkunud oma töökohustusi ja tekitanud

ettevõttes negatiivset õhkkonda.

3.7. Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused.

Seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine

(TLS § 104 lg 1). Kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles TLS-s sätestatud lubatud

alusel, loetakse tööleping ülesöelduks põhjusel, et töötaja on rase või kasvatab alla kolmeaastast

last (TSL § 92 lg 2 p 1). Seega on töölepingu ülesütlemine 21.06.2022 tühine ja TLS § 107 lg 1

alusel tööleping sel kuupäeval ei lõppenud. Korralisest ülesütlemisest peab töötaja tööandjale

ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva (TLS § 98 lg 1). Hageja taotlusel lõpetas maakohus

töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 21.07.2022.

3.8. TLS § 109 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist töölepingu õigusvastase

ülesütlemise tõttu 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Ühe kuu hüvitise on kostja juba tasunud,

mistõttu tuleb kostjalt mõista välja hüvitis 11 kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja töölepingu

ülesütlemise ajal oli tema brutotöötasu kuus 2250 € ja hüvitise summaks kujuneb 24 750 €.

3.9. Kostja vastuväited hüvitise suurusele pole põhjendatud. Seadus ei luba hüvitise suurust

vähendada riigilt saadavate hüvitiste ja toetuste arvel. Maakohus arvestas töölepingu lõpetamise

asjaoludega, sh kostja poolt hageja survestamisega töölt lahkumiseks pärast hageja rasedusest

teada saamist. Hageja jäi ilma töökohata, kuhu pärast lapsehoolduspuhkust tagasi tulla ja ilma

sissetulekuta. Samuti ei ole rasedal lihtne saada tööle enne rasedus- ja sünnituspuhkusele

minekut. Hüvitiste ei ole alust vähendada põhjusel, et hageja töötas kostja juures 15 kuud.

5 (8)

3.10. Kostja tasaarvestusavalduse tegemise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei tõendanud, et

hageja rikkus konfidentsiaalsuskohustusi ja kopeeris kostja arvutist konfidentsiaalset teavete.

Ühtegi kirjalikku tõendit andmete kopeerimise kohta kostja ei esitanud. Tunnistaja Z väitel

hageja pildistas oma telefoniga arvuti ekraanilt asju ja kustutas siis info ära. Samas tunnistaja

vastas kohtu küsimusele, et ta ei näinud, kuid oletab, et hageja tegi pilti ja siis seadistas arvuti

ümber. Seega tunnistaja tegelikkuses ei näinud, et hageja oleks mingit teavet tööandja arvutist

kopeerinud või kustutanud. Tunnistaja W andis kohtuistungil ütlusi, justkui oleks ta seisnud

nende ees ja näinud, et hageja salvestas väidetavaid varufaile. Täpsustavale küsimustele, kus ta

täpselt seisis sel ajal, vastas tunnistaja, et oli köögis, aga arvuti ekraani ei näinud. Seega ei

näinud kumbki tunnistaja, et hageja oleks kopeerinud konfidentsiaalset teavet. Järelikult ei ole

kostja tõendanud, et hageja kopeeris kostja ärisaladust. Samuti ei tõendanud kostja, millist

konkreetset ärisaladust (konfidentsiaalset teavet) hageja väidetavalt kopeeris ja millisele

töölepingu punktile väidetav ärisaladus vastab. Nii ei ole kostjal nõuet, mida hageja nõudega

tasaarvestada.

3.11. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Teise võimalusena taotleb kostja hüvitise vähendamist ja kolmanda võimalusena

tasaarvestamist tema vastunõudega. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse

väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks tuvastas maakohus ebaõigesti töölepingu lõpetamise aluse, tegelikult lõpetati

tööleping rikkumiste tõttu TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel. Kostja tõi esile elulised asjaolud

(märtsist juunini 2022 toimunud sündmused), mis õigustasid töölepingu ülesütlemise.

4.2. Teiseks ei võtnud maakohus seisukohta küsimuses, kas hagejat pidi hoiatama. Hageja

rikkus tahtlikult tööõhkkonda, meelestas teisi töötajaid üksteise ja juhtkonna vastu ning

soovitas teistel töötajatel vahetada töökohta. Need asjaolud õigustavad töölepingu ülesütlemist

ilma eelneva hoiatuseta.

4.3. Kolmandaks tegi maakohus olulisi kaalutlusvigu. Maakohus märkis, et kuivõrd töötaja M

ja juhatuse liige C tänasid hagejat viisakusest tehtud töö eest, ei ole eluliselt usutav, et hageja

tekitas negatiivsust ja rikkus teiste töötajate jaoks tööõhkkonda. Ühe töötaja ja juhatuse liikme

viisakusavaldused ei lükka ümber kaheksa töötaja vahetult kogetut (mis on tõendatud töötajate

kirjalike kinnituskirjade ja mitmete tunnistajate ütlustega).

4.4. Neljandaks ei hinnanud maakohus kinnituskirju ega pööranud tähelepanu tunnistajate L,

H, D, N ütlustele. Need tõendid kinnitavad, et hageja rikkus tööülesandeid ja tekitas halba

tööõhkkonda.

4.5. Viiendaks ei lahendanud ega käsitlenud maakohus kostja leppetrahvinõuet. Tunnistajate

L ja D ütlusest nähtuvalt ei jää mingit mõistlikku kahtlust, et hageja rikkus ülemeelitamise

keeldu. Maakohus oleks pidanud tuvastama nõude olemasolu ja tegema tasaarvestuse.

4.6. Kuuendaks ei kaalunud maakohus hüvitise vähendamise asjaolusid. Maakohus jättis

tähelepanuta, et hageja rikkus töökohustusi ja töökeskkonda ning tahtlikult kahjustas kostja

huve. Need on olulised asjaolud, mille arvestamisel tulnuks hüvitist vähendada.

4.7. Seitsmendaks jättis maakohus toimikusse võtmata uksekaardisüsteemi logid, mis

näitavad tunnistaja D ütluste ebausaldusväärsust. Tunnistaja eksis täpse tööaja nimetamisel.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

6 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata

(TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Lisaks ei vaidle

pooled, et hageja töötasu enne töölepingu lõpetamist oli 2250 € kuus ja 11 kuu töötasu summa

moodustab nõutava hüvitise.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks kaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.

8.1. Maakohus ei eksinud töölepingu lõpetamise aluse tuvastamisel.

8.1.1. Maakohus otsustas õigesti, et tervikuna jäid tõendamata kostja väited nii hageja

rikkumiste kui ka tööülesannete ebapiisava täitmise kohta. Mõneti on vaidlustatud otsus

ebaselge küsimuses, millised kostja etteheited tuleb liigitada TLS § 88 lg 1 p 2 (töövõime

vähenemine) või p 3 (tööandja korralduste eiramine või töökohustuse rikkumine) alla. See ei

muuda maakohtu põhjendusi ekslikuks ega anna alust hinnata poolte väiteid ja tõendeid

maakohtust erinevalt.

8.1.2. Õige on kostja põhjendus, et tööandja ei pea töölepingu lõpetamisel esitama iga

väidetava aluse õiguslikku kvalifikatsiooni. Maakohus aga ei ole kostjalt sellist kvalifikatsiooni

ka nõudnud. Ülesütlemisavalduses (I kd tl 20A–24) tugines kostja sellele, et hageja ei

saavutanud aja jooksul vajalikku taset ja iseseisvust tööülesannete täitmisel. Kostja tõi hageja

töövaldkondade kaupa esile väidetavad puudused töös. Nende etteheidete põhjal sai kostja

kaaluda lepingu lõpetamist TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. Maakohus järeldas vaidlustatud otsuse

p-des 19 ja 20 asjakohaselt, et kostja etteheited pole tõendatud ega eluliselt usutavad. Lisaks

märkis kostja, et hageja suhtumine töösse (ja kollektiivi) halvenes ning nimetas üksikud

juhtumid, kus töötaja väidetavalt ei järginud tööandja korraldusi. Need etteheited kuuluvad TLS

§ 88 lg 1 p 3 alla. Samas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks andnud hagejale just selliseid

korraldusi, mille eiramist ta töölepingu lõpetamisel ette heidab. Maakohus leidis vaidlustatud

otsuse p-s 22 põhjendatult, et hageja negatiivne suhtumine töösse ega kollektiivi pole

tõendatud.

8.1.3. Ülesütlemisavaldusest ega selle lisast ei nähtu etteheidet hagejale nagu oleks ta pannud

toime varguse, pettuse vm teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu (TLS

§ 88 lg 1 p 5). Õige on maakohtu põhjendus vaidlustatud otsuse p-s 19, et tööandja ei saa

hilisemas kohtumenetluses tugineda uutele ülesütlemise alustele, mis ei nähtu töölepingu

ülesütlemise avaldusest. Seetõttu ei saa kostja kohtumenetluses edukalt tugineda töölepingu

ülesütlemise alusena TLS § 88 lg 1 p-le 5.

8.1.4. Kokkuvõttes analüüsis maakohus vaidlustatud otsuses piisavas ulatuses neid

etteheiteid, mis nähtuvad ülesütlemisavalduse lisast ja millele kostja tugines hagile vastates.

Eeltoodud kaalutlustel pole kostja kaebuse esimene väide edukas.

8.2. Ainetu on kaebuse teine väide, et maakohus ei võtnud seisukohta hoiatamise vajalikkuse

osas. Vaidlustatud otsuse p-dest 18 ja 21 nähtub nende koostoimes piisava selgusega, et

maakohus pidas töötaja eelnevat hoiatamist vajalikuks. Eelneva hoiatamise kohustus tuleneb

otseselt TLS § 88 lg 3 ls-st 1 ja see kehtib nii TLS § 88 lg 1 p 2 kui ka p 3 alusel lepingu

lõpetamisel. Põhimõtteliselt on võimalik, et hoiatamine pole vajalik rikkumise raskuse tõttu vm

põhjusel (TLS § 88 lg 3 ls 2), aga vastavaid asjaolusid pole kostja piisava selgusega esile

toonud ega tõendanud. Eespool p-s 8.1.3 märgitud kaalutlustel ei saa kostja tugineda TLS § 88

lg 1 p-le 5. Eelkõige on siiski asjakohane märkida, et kui tööandja väited töötajale ette heidetava

töö tegemise puuduse või töökohustuse rikkumise osas on niigi tervikuna tõendamata (nagu

käesoleval juhul), siis ei olegi kohtul vaja eraldi käsitleda väidetava rikkumise raskust.

7 (8)

8.3. Maakohus ei eksinud diskretsiooni teostamisel, kui tuvastas hageja suhtes tehtud

varasemate avalduste põhjal, et kostja hilisemad etteheited ei ole eluliselt usutavad. Kohus

hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab

oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte,

arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1). Ühelgi tõendil ei ole

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232

lg 2). Kaebuse kolmandas väites kahtluse alla seatud maakohtu hinnangud vastavad viidatud

sätete tingimustele.

8.4. Kaebuse neljanda väitega kritiseerib kostja vaidlustatud otsust töötajate kirjalike seletuste

hindamata jätmise ja tunnistajaütluste osaliselt arvestamata jätmise osas. See väide pole

sisuliselt põhjendatud. Vaidlustatud otsuse p 22 esimeses lõigus märkis maakohus, et hindab

kõiki tõendeid kogumis, mis on kooskõlas käesoleva otsuse eelmises p-s 8.3 viidatud

tingimustega. Maakohus käsitles vaidlustatud otsuse p 22 neljandas lõigus nii tunnistajate

ütluste kui ka kostja esitatud töötajate kirjalikest seletustest (I kd tl 67–83) nähtuvat hinnangut,

nagu oleks hageja suhtumine halvenenud pärast F (F) palkamist. Ühtlasi analüüsis maakohus

samas väiteid hageja ebapädevuse, töökohustuste rikkumise ja tööõhkkonna halvendamise

kohta. Maakohtu hinnang tõenditele, samuti ka kokkuvõttev järeldus töölepingu lõpetamise

tegeliku põhjuse (hageja rasedus) kohta on õige ja piisavalt põhjendatud. Siinjuures pole

oluline, et maakohus ei viidanud nimeliselt igale tunnistajale ja konkreetsetele

dokumentaalsetele tõenditele, vaid üldistas neist lähtuvat ja käsitles seda koos tunnistajate

ütlustega. Maakohus juhtis 17.01.2023 istungil poolte tähelepanu sellele, et menetlusvälise

isiku kirjaliku ütluse tõendusjõud on pigem madal. Sellega on kooskõlas otsuses suurema kaalu

omistamine tunnistajaütlustele. Maakohtu käsitlus on ka selles osas kooskõlas eelmises p-s 8.3

viidatud tingimustega

8.5. Kaebuse viies väide leppetrahvinõude lahendamata jätmise kohta on sisuliselt ainetu.

Maakohus käsitles leppetrahvi nõuet vaidlustatud otsuse p-des 27 ja 28 ning otsustas neis

kokkuvõttes õigesti, et kostjal ei ole esile toodud asjaoludel rahalist nõuet hageja vastu.

Leppetrahvi saab VÕS § 158 lg 1, § 161 lg 1 ja lepingu alusel nõuda juhul, kui teine

lepingupool on lepingut rikkunud. Kostja tugineb töölepingu p 2.8.7 (andmete kopeerimise

keeld) ja p 2.10.3 (ülevõtmise keeld) rikkumisele. Maakohus tuvastas menetlusnorme oluliselt

rikkumata, et hagejale nüüd alles kohtumenetluses ette heidetavad rikkumised pole piisvalt

tõendatud. Siinjuures põhjendas maakohus oma järeldusi ja analüüsis vajalikus ulatuses

tunnistajate ütlusi. Ka selles osas on kohane kostja töötajate kirjalike seletuste ja tunnistajate

ütluste koos käsitlemine, sest neist nähtusid sarnased avaldused.

8.6. Samuti on ainetu kuues väide, nagu poleks maakohus kaalunud hüvitise vähendamise

asjaolusid. Vaidlustatud otsuse p-s 25 põhjendas maakohus hüvitise määramist just 11 kuu töö-

tasule vastavas summas.

8.7. Ringkonnakohus võttis 10.11.2023 määrusega vastu kostja tõendi (ukselogi, II kd tl 5–

8), millega ta soovis seada kahtluse alla tunnistaja D ütluste (I kd tl 147–149) usaldusväärsuse.

Siinjuures asus ringkonnakohus oma määruses maakohtust erinevale seisukohale tõendi

esitamise tähtaja osas. Siiski ei muutu ka kostja tõendi põhjal hinnang nimetatud tunnistaja

ütluste usaldusväärsuse osas ja kaebuse seitsmes väide pole sisuliselt põhjendatud. Tunnistaja

ütles, et tema ja hageja alustasid hommikul 8:30–9:00 ja töötasid õhtul üheksa või kümneni.

Hiljem täpsustas ta, et tööpäeva algus võis olla ka kell 10. Kostja esitatud ukselogid kajastavad

ainult kontorisse sisenemise kellaaegu 2021. a detsembrist kuni 2022. a märsini. Osade kannete

järgi saabus tunnistaja tööle varem kui kell 9:00. Tunnistaja andis kohtus ütlusi 2023. a juunis,

st umbes poolteist aastat hiljem. Tunnistaja ja hageja tööle saabumise kellaaeg ei olnud

tunnistajale istungil jagatud teabe kohaselt väga oluline. Neil kaalutlustel ei anna üldistatud

avaldus tööle saabumise aja ja ukselogist nähtuva paljudel päevadel mõneti erineva aja osas

alust pidada tunnistaja ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks.

8 (8)

9. Eelneva põhjal pole alust maakohtu otsust muuta. Hageja põhi- ja viivisnõuete õiguslik

kvalifikatsioon on õige ning seda pole kostja oma kaebuses ka kahtluse alla seadnud.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Otsuse

resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kulud

määrab rahaliselt kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)