2-22-150688/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

15.12.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-150688

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võla nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 07.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

2989,80 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepingulised esindajad SR ja KR

Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.08.2023 otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades lisaks

käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (6)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 27.12.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 2447,36 € saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ja asi

anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28.02.2023 hagiavalduse 2522,20 € nõudes (sh põhivõlg 2296,72 € ja

sissenõutavaks muutunud viivis 225,48 €), paludes lisaks välja mõista viivis summalt 1970,95 €

alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 0,065% päevas.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

pooled sõlmisid 05.09.2022 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe (edaspidi: võla-

kokkulepe), mille kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva

seisuga hagejale 2256,72 € (sh põhisumma 1970,95 €, viivis 10,74 €, sissenõudmis-

kulu 40 € ja intress 235,03 €). Nimetatud summale lisandub lepingutasu 40 €. Kostja

kohustus võla tagastama maksegraafiku alusel, aga võla katteks makseid ei teinud;

-

võlakokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus, sest pooled leppisid nii kokku. Kostja

kaotas õiguse esitada võla olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või tekkimise aluseks

olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida ta võinuks esitada algse võla suhtes

enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest;

-

hagi alus pole tarbijakrediidileping, vastutustundliku laenamise põhimõtte ei kohaldu;

-

kohus ei saa käesoleval juhul hageja nõude menetlemisel võtta aluseks poolte

varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada tarbijakrediidilepingu sätteid.

3. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis 07.08.2023 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi selle õigusliku

põhjendamatuse tõttu TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja kulunimekirja ei esitanud ja tema kulusid ei

nähtunud toimikust, mistõttu jäid kulud rahaliselt kindlaks määramata.

4.1. Maakohus sedastas, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon

rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes.

Direktiiv võeti Eesti õigusese üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on

kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise

tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016,

C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste

täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020,

C-679/18). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla

teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude

väljatoomise kohustus võlausaldajal.

4.2. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et võlakokkulepe on konstitutiivse võlatunnistus.

Riigikohtu praktika põhjal tuleb tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi konstitutiivse

võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses, esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus –

vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega juhul, kui võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte

lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli neil eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu

(abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe

lepingudokumendi koostamise ajal (VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet

ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes

kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle

sissenõudmist (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p 16.2 ja selles viidatud varasem praktika).

3 (6)

4.3. Maakohus hindas võlakokkulepet ja leidis, et poolte ühine tahte, aga eelkõige kostja kui

võlgniku tahe ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega

kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud talle kui tarbijale

seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivsete sätete kaitsest. Ükski mõistlik isik ei

asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.

4.4. Maakohus arvestas tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlakokkuleppe sõlmimise

asjaolusid. Lepingudokumendi valmistas ette hageja ja puudub alus kahelda, et see on

tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlakokkulepet allkirjastades oli kostjal juba

tähtaegselt tasumata võlg 2256,72 €. Suure tõenäosusega sõlmiti võlakokkulepe olukorras, kus

kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse. Ilmselt

pidas kostja väheste õigusalaste teadmise tõttu kokkuleppe sõlmimist soodsamaks ja

mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata hageja kavatsusi.

4.5. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Võlakokkuleppega soovis hageja ühemõtteliselt

välistada tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb

tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele, milles hageja

osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping. Nii

soovis hageja tüüptingimuste kasutajana oluliselt ümber kujundada poolte õigussuhet viisil, mis

kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat olukorras, kus tarbijakrediidilepingu sätted on

imperatiivsed (VÕS § 421).

4.6. Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS

§ 30 toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk ei

ole välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki

toetab üheselt VÕS § 421 ls 2, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka

juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.

4.7. Kokkuvõtvalt ei tuvastanud maakohus, et poolte tegelik ühine tahe oli suunatud

konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et

kostja on kõikidest vastuväidetest loobunud. Maakohus leidis, et tüüptingimustega lepinguna

vormistatud ja sõnastuse kohaselt konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada

tarbijakrediidi sätete kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 ls-s 2 nimetatud kokkuleppena.

Poolte õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sh vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise (VÕS § 4034) kohustus. Kostja ei ole loobunud vastuväidetest,

mis on talle kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust.

4.8. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei tõendanud

asjaomase põhimõtte järgimist. Maakohus hindas selle ja toimiku põhjal, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet on rikutud.

4.9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lg-s 6 sätestatud kohustust kontrollida

tarbija krediidivõimet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Maakohus andis hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS § 4034 lg-s 7

sätestatust, kuid hageja ümberarvestust ei esitanud. Seetõttu pole hageja nõue selge.

4 (6)

4.10. Maakohus juhindus Tallinna Ringkonnakohtu seisukohast, et kui krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS

§ 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saa hagi

ka osaliselt rahuldada. Hageja peab tooma esile ja tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh

millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks (TlnRnKm, 12.06.2023,

2-22-147995). Neil kaalutlustel jääb hagi tervenisti rahuldamata.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud

palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus rikkus põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg-d 1, 2 ja 4, § 442 lg 8);

-

võlakokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus, mida maakohus hindas valesti ja sellest

tulenevalt jaotas ekslikult ka tõendamiskoormise – isegi kui võlakokkulepe on

deklaratiivne võlatunnistus, pöördub tõendamiskoormus ikkagi kostja kahjuks ringi;

-

hageja ei ole krediidiandja ega andnud kostjale laenu või muud krediiti, mistõttu ei saa

poolte võlasuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid, sh VÕS § 421;

-

tarbijakrediidi sätted ega VÕS § 30 ei välista võlatunnistuse sõlmimist mh üles öeldud

või muul alusel lõppenud tarbijakrediidilepinguga seonduva sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta;

-

maakohus eksis VÕS § 29 kohaldamisel, sh ei teinud kindlaks poolte tegelikku ühist

tahet (mis nähtub võlakokkuleppe sõnastusest) ja asendas selle enda subjektiivse

hinnanguga.

6. Kostja kaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab selle

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Apellatsioonimenetluses esitatud väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1), st 05.09.2022 võlakokkuleppe sõlmimisest.

Hageja väitel ei ole kostja kokkuleppe alusel teinud ühtegi makset ning sellegi väite õigsust

tuleb TsMS § 231 lg 4 ja § 407 lg 1 ls 2 järgi eeldada.

9. Hageja käsitleb võlakokkulepet konstitutiivse võlatunnistusena. Maakohus kvalifitseeris

kokkuleppe deklaratiivseks võlatunnistuseks, millel on tarbijakrediidilepingu tunnused ja

milles sisalduvad kostjale kahjulikud tüüptingimused on tühised. Maakohtu hinnangul ei

loobunud kostja vastuväidetest, mis on VÕS §-ga 421 talle kui tarbijale tagatud VÕS 22. ptk

2. jao imperatiivse sätete kaudu. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja märgib

vastuseks hageja kaebuse väidetele järgmist.

9.1. Maakohus ei rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg-d 1, 2 ja 4, § 442

lg 8). Maakohus tuvastas asjaolud hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimiseks vajalikus

ulatuses, samuti sisaldab vaidlustatud otsus piisavas mahus hageja väidete käsitlemist. Kuigi

hageja maakohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda see, et põhjendused pole piisavad. Samuti

on maakohtu põhjendused loogilised ja jälgitavad.

9.2. Õige on hageja väide, et tarbijakrediidi sätted ega VÕS § 30 ei välista võlatunnistuste

sõlmimist mh üles öeldud või muul alusel lõppenud tarbijakrediidilepinguga seonduva

sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta. Samas ei tähenda see, et muidu deklaratiivse

võlatunnistuse tunnustele vastav tehing tuleks kirjeldatud olukorras alati kvalifitseerida

konstitutiivseks.

5 (6)

9.3. Esile toodud asjaoludest nähtuvalt ei saa võlakokkulepet kvalifitseerida konstitutiivseks

võlatunnistuseks. Maakohtu hinnang on õige, kooskõlas Riigikohtu praktika (vt sh hiljutine

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098) ja õigusnormidega ning asjakohaselt põhjendatud.

Maakohus kohaldas põhimõtteliselt õigesti VÕS § 29 sätteid ja tõlgendas võlakokkulepet.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). See põhimõte kohaldub ka käesolevas asjas.

Maakohtu hinnang kostja tegeliku tahte kohta vastab mõistliku isiku arusaamale.

9.4. Hageja väitel ei ole ta krediidiandja ega andnud kostjale laenu või muud krediiti, mistõttu

ei saa poolte võlasuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid, sh VÕS § 421. Ringkonnakohus

hageja järeldusega ei nõustu. Kui hageja on saanud nõude loovutuse teel, siis kohtumenetluses

on tal endiselt asjaolude esile toomise ja vajalikus ulatuses tõendamise koormis. Algne

krediidiandja ei saa vältida seadusega talle pandud tõendamiskoormise kandmist pelgalt nõude

loovutusega. Ühtlasi jaotas maakohus õigesti tõendamiskoormise (vt selle kohta pikemalt

järgnevas p 10 ja selle alapunktid).

10. Maakohus ei arutanud pooltega ega püüdnud selgitada välja deklaratiivse võlatunnistuse

aluseks oleva õigussuhte asjaolusid. Selles osas tuleb vaidlustatud otsust täiendada.

10.1. Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis kajastavad võlakokkuleppes

märgitud varasema kohustuse tekkimist ja kujunemist. Hageja väidetest on aru saada, et juba

enne võlakokkuleppe sõlmimist oli poolte vahel võlasuhe, millest tulenes kostjale rahaline

kohustus ja see oli (osaliselt) täitmata (edaspidi: esialgne võlasuhe). Kirjeldatud kohustus

tulenes kas hagejale loovutatud nõudest või poolte varasemast lepingust.

10.2. Hageja väitel võlgnes kostja talle esialgse võlasuhte põhjal põhisumma 1970,95 €, viivise

10,74 €, sissenõudekulu 40 € ja intressi 235,03 €. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nii

võlakokkuleppe kui ka esialgse võlasuhte osas eeldada, et kostja kui tarbijaga oli sõlmitud

tarbijakrediidilepingu tunnustele vastav leping. Vastupidise pidi esile tooma ja tõendama hageja

(tarbijast kostja ja majandus- või kutsetegevuses tegutseva hageja vahel sellise eelduse kohta vt

nt TrtRnKm, 28.09.2023, 2-23-104593, p 11). Hageja nimetatud eeldust ümber ei lükanud.

10.3. Kuivõrd ka esialgset võlasuhet tuleb eelneva põhjal käsitleda tarbijakrediidina, siis peab

kohus sellest tulenevate kohustuste hindamisel kontrollima lepingutingimuste kooskõla VÕS

22. ptk 2. jao imperatiivse sätetega, sh tuleb kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust

seaduses ettenähtud piirmäärale ja vastutustundliku laenamise põhimõte järgimist (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14, 17 ja 29). Ainult sel viisil on võimalik tuvastada, kas kostjal

oli tegelikult kohustus tasuda eelmises alapunktis märgitud summad. Kui esialgse võlasuhte

loomisel krediidiandja näiteks rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet või kehtestas

lubamatult kõrge krediidi kulukuse määra, siis ei tarvitsenud kostjal olla muid kohustusi peale

põhivõla ja VÕS § 94 järgse intressi. See omakorda mõjutaks esialgses võlasuhtes toimunud

kohustuse osalise täitmise arvestust. Kõnealust kontrolli võimaldavad asjaolud (sh vastutus-

tundliku laenamise põhimõtte järgimise, krediidi kulukuse määra arvutamise alused, esialgse

võlasuhtes tekkinud kohustused ja nende täitmise) pidi esile tooma ja tõendama hageja. Ka

selles osas jättis hageja asjaolud esile toomata ja tõendid esitamata.

10.4. Euroopa Kohus on direktiivi 93/13 tõlgendamisel otsustanud, et oma kohustusi mitte

täitvalt tarbijalt nõutava hüvitussumma ülemäärase suuruse hindamisel tuleb hinnata kõigi

selles lepingus sisalduvate asjakohaste klauslite kumulatiivset mõju, olenemata sellest, kas

võlausaldaja nõuab tegelikult nende kõigi täielikku täitmist, ning vajaduse korral tuleb

liikmesriigi kohtul välja selgitada kõik tagajärjed, mis tulenevad mõnede tingimuste ebaõiglase

laadi tuvastamisest, jättes kohaldamata kõik ebaõiglaseks tunnistatud tingimused, tagamaks, et

need ei ole tarbijale siduvad (EKo, 21.04.2016, C-377/14, resolutsiooni p 4). Öeldu kinnitab

arusaama, et tarbijaga sõlmitud lepingutes ebaõiglaste tingimuste tuvastamiseks on kohtul

6 (6)

kohustus kontrollida ka neid võlasuhte aspekte, millele hageja ise ei soovi tugineda. Samuti

järeldub eelnevast, et esialgse kohustuse refinantseerimise korral peab kohus kontrollima tarbija

jaoks kujuneva krediidi kogukulu suurust. Kui hageja ei esita piisavalt teavet kirjeldatud

kontrolli tegemiseks, siis pole kohtul muud võimalust, kui jätta tarbijakrediidi tunnustega

lepingul rajanevad rahalised nõuded rahuldamata.

10.5. Ringkonnakohus ei järgi käesolevas asjas varasema kohtupraktika seisukohta, et tarbija

antud deklaratiivne võlatunnistus pöörab tõendamiskoormise tema kahjuks ringi ka juhul, kui

esialgne võlasuhe vastab tarbijakrediidi tunnustele (vrd nt TlnRnKo, 04.08.2023, 2-20-19126,

p 17.3) või vähemalt tõendab sama dokument esialgset (refinantseeritud) kohustust (samas

p 17.4). Kirjeldatud varasem seisukoht ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel piisavalt kooskõlas

VÕS 22. ptk 2. jao sätete eesmärgi ja mõttega. Nimelt saab krediidiandja (või temalt loovutuse

teel nõude omandaja) tarbija teadmatust kasutades hõlpsasti sõlmida võlakokkuleppe sisuga

sarnastel tingimustel lepingu (võlatunnistuse) ja sel viisil vältida tarbijakrediidi puhul ette

nähtud kaitsenormide tõhusust. Kuivõrd hageja ei toonud esile ega tõendanud kostja kui

tarbijaga lepingute sõlmimise ja esialgse võlasuhte kujundamise asjaolusid, jääb hagi tervenisti

rahuldamata.

11. Hageja muid väiteid pole vaja sisuliselt käsitleda, sest see ei muudaks asja lahendamise

tulemust.

12. Ringkonnakohus märgib käesolevaga sarnase nõude maksekäsu kiirmenetluses esitamise

ja menetlemise kohta lisaks järgmist. TsMS § 481 lg 2³ p 1 järgi ei kohaldata maksekäsu

kiirmenetlust tarbijalepingust tuleneva nõude suhtes, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr ületab VÕS § 406² lg-s 1 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri.

Samuti on avaldajal kohustus esitada andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohta juba oma nõude esitamisel maksekäsu kiirmenetluses (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098,

p 25). Seega peab avaldaja maksekäsu kiirmenetluse avaldust esitades nimetama kõik asjaolud,

mis võimaldavad maksekäsuosakonnal kontrollida mõlemat nimetatud tingimust. Kui avaldaja

tugineb varasema võlasuhte ümberkujundamisele võlatunnistusega, siis peab ta mh avaldama

andmed esialgse võlasuhte kohta, märkima mõlemast võlasuhtest tervikuna kujuneva krediidi

kulukuse määra ja põhjendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist mõlema tehingu

korral.

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kostja

ei esitanud menetluskulude nimekirja ja tema kulusid ei nähtu toimikust, mistõttu jäävad need

rahaliselt kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)