3-22-265/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-265

Haldusasi

TR, KS, PH ja M-HK kaebus tuvastada Andmekaitse

Inspektsiooni 3. jaanuari 2022. a ettekirjutus-hoiatuse nr

2.1.-4/21/1532 ning 4. jaanuari 2022. a ettekirjutus-

hoiatuste nr 2.1.- 4/21/1534, nr 2.1.-4/21/1535 ja nr 2.1.-

4/21/1537 õigusvastasus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. oktoobri 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – TR, KS, PH ja M-HK, esindajad v.adv Maarja

Pild ja v.adv Karmen Turk

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, esindajad LO ja

AK

Menetluse alus ringkonnakohtus

TR, KS, PH ja M-HK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. november 2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada taotlus kaebuse nõuete muutmiseks, täiendades kaebust Andmekaitse

Inspektsiooni 3. jaanuari 2022. a ettekirjutus-hoiatuse nr 2.1.-4/21/1532 ning

4. jaanuari 2022. a ettekirjutus-hoiatuste nr 2.1.-4/21/1534, nr 2.1.-4/21/1535 ja nr

2.1.-4/21/1537 tühistamise nõuetega.

2. Jätta TR, KS, PH ja M-HK apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 21. oktoobri 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-22-265 resolutsioon

muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

3. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. jaanuaril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

3-22-265

2(17)

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) teavitas 19.04.2021 kirjadega TR, KS, PH ja M-HK, et

AKI on saanud arvukaid kaebusi seoses eraisikute võlaandmete avalikustamisega

sotsiaalmeedias. Seetõttu on AKI algatanud selliste Facebooki (FB) lehtede ja gruppide osas

isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 56 lg 3 p 8 alusel omaalgatuslikult järelevalvemenetluse.

AKI on kaardistanud FB grupid ja lehed, mille eesmärk on eraisikute võlaandmete avaldamine

ning tuvastas nende seas mh TR, KS, PH ja M-HK poolt hallatavad grupid ja lehed.

TR, KS, PH ja M-HK kui grupi / lehe administraatorid vastutavad teiste inimeste andmete

avalikustajatena selle eest, et andmete avalikustamine oleks seaduslik (vt ka Euroopa Kohtu

05.06.2018 otsus nr C-210/16, p 44). Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM, Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) 2016/679) art 5 kohaselt on isikuandmete

töötlemine (sh avalikustamine internetis) seaduslik vaid siis, kui selleks esineb mõni IKÜM art

6 lg-s 1 toodud õiguslik alus. IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkti f (õigustatud huvi) alusel

isikuandmete töötlemine pelgalt teiste laenupakkujate hoiatamise eesmärgil ei ole õiguspärane.

Sellisel alusel isikuandmete töötlemisele peab eelnema õiguste ja huvide analüüs ja kaalumine.

Võlaandmete avaldamist reguleerib täiendavalt IKS § 10, millega on vastuolus inimese võla

avalikustamine internetis kõigile nähtavana. Eraisiku võlaandmete avalikustamine ei toimu mh

ajakirjanduslikul eesmärgil (IKS § 4). AKI ei õigusta võlgu jäämist ega lepingu rikkumist, kuid

ükski seaduses sätestatud õiguskaitsevahend ei anna õigust avaldada võlgniku isikuandmeid.

AKI tegi eeltoodust tulenevalt TRle, KSle, PHle ja M-HKle ettepanekud: 1) lõpetada

isikuandmeid sisaldavate postituste avalikustamine nende hallatavates sotsiaalmeediagruppides

ja lehtedel; 2) kustutada nende hallatavates FB gruppides ja lehtedel ilma õigusliku aluseta seni

avalikustatud teiste inimeste isikuandmed. AKI palus ettepaneku täitmise osas tagasisidet

hiljemalt 26.04.2021, juhtides tähelepanu, et AKI-l on õigus teha IKS § 56 lg 2 p 8 ja § 58 lg 1

ning IKÜM art 58 lg 2 alusel isikuandmete töötlejale ettekirjutus ning selle täitmata jätmise

korral võidakse igakordse rikkumise eest välja nõuda sunniraha, mille suurus on IKS § 60

kohaselt kuni 20 000 000 eurot. AKI märkis, et kui TR, KS, PH ja M-HK ettepanekuga ei

nõustu, tuleb neil hiljemalt 30.04.2021 selgitada, millisel õiguslikul alusel nad võlgnike

isikuandmeid avalikustavad ning kuidas on täidetud IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punktis f

või IKS §-s 10 sätestatud isikuandmete töötlemise eeldused, samuti kuidas nad täidavad

andmesubjektide teavitamise kohustust (IKÜM art 13). Selgituse küsimise õiguslike alustena

oli märgitud korrakaitseseaduse (KorS) § 30 lg-d 1 ja 3 ning IKÜM art 58 lg 1 p-d a ja e. AKI

selgitas ka, et kaebajatel on õigus esitada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 alusel asja

kohta oma arvamus ja vastuväited.

3-22-265

3(17)

2. TR, KS, PH ja M-HK palusid 14.05.2021 ühises vastuses AKI-l järelevalvemenetlus

lõpetada, leides, et nende tegevus võlgnike andmete avalikustamisel ei ole õigusvastane.

Vaidlusalusele andmetöötlusele IKÜM ei kohaldu ja isegi kui kohaldub, siis on andmetöötlus

IKÜM-ga kooskõlas. Vastusele oli lisatud ka õigustatud huvi analüüs.

3. Andmekaitse Inspektsioon kohustas 03.01.2022 ettekirjutus-hoiatusega nr 2.1.-

4/21/1532 ning 04.01.2022 ettekirjutus-hoiatustega nr 2.1.-4/21/1534, nr 2.1.-4/21/1535 ja

nr 2.1.-4/21/1537 IKS § 10, § 56 lg 1 ja lg 2 p 8 ning § 58 lg 1, samuti IKÜM art 58 lg 1 punkti

d ning lg 2 punktide f ja g alusel vastavalt TR, KS, PH ja M-HK lõpetama nende poolt

hallatavatel FB kontodel, lehtedel, postitustes ja gruppides ilma IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu

punkti a kohase nõusolekuta teiste inimeste isikuandmete avalikustamine. AKI määras

ettekirjutuse täitmise tähtajaks 18.01.2022 ning hoiatas, et kui ettekirjutust tähtpäevaks ei

täideta, määrab AKI adressaatidele IKS § 60 alusel sunniraha, mille suurus oli TR puhul 5000

eurot ja teiste puhul 3000 eurot.

Ettekirjutus puudutas järgmisi Facebooki gruppe:

1)

„Avaldame kõik petturid ja võlgnikud!“ (12 000 liiget, haldavad TR ja KS);

2)

„Võlgnikud&petturid Eestis ja välismaal.“ (7300 liiget, haldavad TR ja KS);

3)

„Võlgnikud ja petturid avalikuks!“ (14 800 liiget, haldavad TR ja KS);

4)

„Petturid,üürivõlgnikud ja muud võlgnikud!“ (4600 liiget; haldavad TR ja KS);

5)

„FinEst võlgnikud Soomes/Eestis,velalliset Suomessa/Virossa“ (9700 liiget, haldab TR);

6)

„Petturid ja võlgnikud avalikuks“ (21 000 liiget, haldavad KS, PH ja M-HK);

7)

„Laenuabi: laenud eraisikutele“ (2600 liiget, haldavad KS, PH ja M-HK;

8)

„Laenud eraisikutelt eraisikutele“ (1600 liiget, haldavad KS ja M-HK).

AKI järeldas kokkuvõtlikult, et Facebookis toimuv isikute võlaandmete töötlemine põhjustab

andmesubjektide ülemäärast kahjustamist ning ei ole õiguspärane. Isikuandmeid on töödeldud

ilma õigusliku aluseta, mistõttu tuleb adressaatidel lõpetada isikuandmeid sisaldavate postituste

avalikustamine nende poolt hallatavatel Facebooki lehtedel, kontodel, postitustes ja gruppides.

Tegemist ei ole eraisikute vahelise õigussuhte lahendamisega ning võlgnike võimalus kaitsta

enda õigusi tsiviilkohtus ei välista AKI järelevalvepädevust ja ettekirjutuse tegemist. IKÜM on

andmetöötlusele kohaldatav. FB gruppide liikmete arvust lähtuvalt on ilmne, et võlaandmeid ei

avaldata lähikondsete vahel, vaid eesmärk on isikuandmete avalikustamine võimalikult laiale

isikute ringile. Kuigi osa gruppe on määratud privaatseteks, on see pelgalt tehniline nüanss, sest

liikmeks võetakse kõik soovijad. Võimalikust laenulepingust tulenevat suhet ei saa mh lugeda

isiklikuks või koduseks puutumuseks. Postitusi avaldatakse igapäevaselt ja massiliselt ning see

toimub ärilisel eesmärgil. Kuna avalikustatakse mh võlgnike fotosid, isikukoode ja vestluste

väljavõtteid, siis kaasneb töötlemisega andmesubjektide eraelu puutumatuse ülemäärane riive.

Seejuures on isikuandmetele ligipääs ka inimestel, kellel puudub reaalne vajadus andmesubjekti

krediidivõimelisust hinnata.

FB gruppide moderaatorid on gruppides toimuvate isikuandmete avaldamise osas vastutavad

töötlejad (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 16.06.2015 otsus nr 64569/09, Delfi vs. Eesti,

p-d 116, 144). Eiratud on IKS § 10 nõudeid ja isikute võlaandmete töötlemiseks puudub IKÜM

art 6 lg 1 esimese lõigu punkti f kohane õigustatud huvi. Gruppide liikmete vahel toimuvat

infovahetust ei saa täiendava uurimiseta pidada usaldusväärseks. Võlausaldaja otsus anda

eraisikuna tagatiseta laenu enda jaoks tundmatule isikule on tema teadlik otsus ning sellega

kaasnevaid riske ei ole õiguspärane maandada laenusaaja eraelu puutumatuse arvelt. Isikute

võlgade avalikustamine FB gruppides ei seondu ajakirjandusliku eesmärgiga (IKS § 4). Samuti

ei saa olla tegemist nõusoleku alusel toimuva isikuandmete töötlemisega, sest andmesubjekti

3-22-265

4(17)

nõusolek peaks olema vabatahtlik ja nõusolekut peab olema võimalik ka igal ajal tagasi võtta

(sh pärast võlgnevuse tekkimist).

4. AKI lõpetas 21.01.2022 teadetega TR, KS, PH ja M-HK suhtes algatatud

järelevalvemenetlused, sest isikuandmete kaitse nõuete rikkumist ei ole enam võimalik

tuvastada. M-HK teavitas enda, KS ja PH nimel 05.01.2022, et isikuandmete avalikustamine

on lõpetatud. TR teavitas AKI-t ettekirjutuse täitmisest 17.01.2022. AKI kontrollis

ettekirjutuste adressaatide väiteid ja on tuvastanud, et ettekirjutuses loetletud Facebooki

gruppides on isikuandmete töötlemine tõesti lõppenud. AKI rõhutas siiski, et kui tulevikus

tuvastatakse nende hallatavates Facebooki gruppides uusi õigusliku aluseta avalikustatud

postitusi, algatab AKI uue järelevalvemenetluse ja võtab rikkumise raskuse osas arvesse

asjaolu, et neile on juba varasemalt selgitatud isikuandmete töötlemise nõudeid ja nende

eiramisega kaasnevaid õiguslikke meetmeid (sunniraha määramine, väärteomenetlus).

5. TR, KS, PH ja M-HK esitasid Tallinna Halduskohtule 02.02.2022 kaebuse, mille kohus

võttis menetlusse nõuetes tuvastada AKI 03.01.2022 ettekirjutus-hoiatuse nr 2.1.-4/21/1532

ning 04.01.2022 ettekirjutus-hoiatuste nr 2.1.-4/21/1534, nr 2.1.-4/21/1535 ja nr 2.1.-4/21/1537

õigusvastasus. AKI ei saanud IKÜM art 58 lg 2 p f alusel kaebajatel abstraktselt ja tulevikku

suunatult keelata väljendusvabaduse teostamist. Kui sätte sõnastus ei ole selge, siis tuleb küsida

Euroopa Liidu Kohtult eelotsust. IKÜM ei reguleeri kaebajate tegevust FB grupi haldajatena

ning nad võisid lisaks isiklikele FB lehtedele luua gruppe, kus saavad postitusi teha grupi

liikmed. FB grupi loomine ja haldamine ei muuda kaebajaid vastutavateks töötlejateks. Euroopa

Kohtu 05.06.2018 otsusest nr C-210/16 lähtudes tuleb FB grupi kui sisuliselt nn „turuplatsi“

puhul lugeda vastutavateks töötlejateks postituse tegijat ja Facebooki kui teenuse pakkujat, kuid

mitte kaebajaid kui moderaatoreid (vt EIK 19.09.2017 otsus nr 3877/14, Tamiz vs.

Ühendkuningriik). Kui IKÜM art 4 p 7 ei ole selge, siis tuleb küsida Euroopa Liidu Kohtu

eelotsust. Ettekirjutused on ebapiisavalt määratletud, sest resolutiivosa sõnastus „s.h“ ei

võimalda mõista ettekirjutustega pandud kohustuste ulatust. AKI ettekirjutused rikuvad

väljendusvabadust ja on ebaproportsionaalsed, sest ei kohusta kaebajaid hoiduma ainult

võlaandmete avaldamisest, vaid kõikvõimalike isikuandmete avaldamisest. Ka siis, kui

keelatud oleks ainult võlaandmete avaldamine, oleks ettekirjutused õigusvastased, sest andmete

avaldamiseks on õiguslik alus. IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkt f ja IKS § 4 ei eelda, et

täiendavalt peaksid olema täidetud IKS § 10 eeldused. Andmed võlgade kohta ei ole eriliiki

isikuandmed. AKI seisukoht, et võlaandmete avalikustamiseks ei eksisteeri IKS § 10 kõrval

muid õiguslikke aluseid, on vastuolus EL-i õigusega.

6. Andmekaitse Inspektsioon palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud

ettekirjutustes toodud põhjenduste juurde. Järelevalvemenetluse algatamine on kaalutlusotsus

ning AKI pidas praegusel juhul menetluse algatamist põhjendatuks ja vajalikuks. Vastustajale

jääb ebaselgeks, milline on kaebajate hinnangul nende tegevuse õiguslik alus. Ajakirjanduslik

erand kaebajate tegevusele ei kohaldu. Kaebajad on loonud kolmandatele isikutele võimaluse

teiste kohta kontrollimatult infot levitada ning peavad selle eest vastutama (vt Delfi vs. Eesti).

Kaebajate seisukohad vastutava töötleja küsimuses on vastukäivad, sest nende selgitused selle

kohta, milliseid meetmeid on nad võtnud kasutusele andmesubjektide õiguste kaitseks, viitavad

selgelt vastutava töötleja rollile. Samuti on kaebajad püüdnud põhjendada, et neil on andmete

töötlemiseks õiguslik alus. AKI ettekirjutused on tehtud FB gruppides andmete avalikustamise

osas. Kuna kaebajatel on võimalus luua FB-s ka uusi kontosid või jätkata sama tegevust enda

isiklikul FB kontol, on ettekirjutusega hõlmatud mh selline tegevus. Võlaandmete avaldamine,

kui selleks puudub isiku nõusolek või kui see ei vasta IKS § 10 tingimustele, ei ole lubatud.

3-22-265

5(17)

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.10.2022 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas

õigusvastaseks: KSle tehtud ettekirjutuse nr 2.1.-4/21/1534 resolutsiooni p 1 osas, mis puudutas

nõuet lõpetada isikuandmete õigusvastane avalikustamine FB gruppides „Laenud eraisikutele“

ja „Laenuabi: laenud eraisikutele“; PHle tehtud ettekirjutuse nr 2.1.-4/21/1535 resolutsiooni p

1 osas, mis puudutas nõuet lõpetada isikuandmete õigusvastane avalikustamine FB grupis

„Laenuabi: laenud eraisikutele“; M-HKle tehtud ettekirjutuse nr 2.1.-4/21/1537 resolutsiooni p

1 osas, mis puudutas nõuet lõpetada isikuandmete õigusvastane avalikustamine FB gruppides

„Laenud eraisikutele“ ja „Laenuabi: laenud eraisikutele“. Ülejäänud osas jättis halduskohus

kaebuse rahuldamata ning mõistis AKI-lt kaebajate kasuks välja menetluskulu 20 eurot.

IKS § 56 lg-st 1, lg 2 p-st 8 ja § 58 lg-st 1 ning IKÜM art 58 lg 2 p-st f tulenevalt oli AKI-l

pädevus ja volitus kehtestada kaebajatele ettekirjutustega alaline isikuandmete töötlemiskeeld.

Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 otsus nr 3-20-375 ei ole asjassepuutuv, sest nimetatud vaidlus

puudutas AKI keeldumist järelevalvemenetluse algatamisest. AKI pädevus ettekirjutusi teha ei

sõltu sellest, et kaebajate arvates teostavad nad väljendusvabadust. Isegi kui ettekirjutused oleks

õigusvastased, ei järeldu sellest AKI pädevuse ja volituste puudumist. IKÜM art 58 lg 2 p f on

selge ja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub vajadus. Ettekirjutustes on põhjendatud,

miks AKI ei nõustu võlaandmete avalikustamisega, mistõttu on alusetu etteheide, et kaebajate

väljendusvabadust on piiratud abstraktselt. Ettekirjutused on antud eesmärgil hoida ära keelatud

tegevuse jätkamine tulevikus. Ettekirjutuste resolutsiooni kohaselt võivad kaebajad tulevikus

töödelda neid võlaandmeid, milleks andmesubjektid on andnud nõusoleku.

Võlaandmete töötlemine on isikuandmete töötlemine IKÜM art 4 tähenduses. Seetõttu on FB

gruppides võlaandmete avalikustamine IKÜM-i kohaldamisalas. Kaebajad on selgitanud, et

võlaandmete avalikustamise eesmärk on hoiatada negatiivse maksekäitumisega inimeste eest.

Vaidlusalused FB grupid on kaebajate loodud ning seega määrasid nemad kindlaks FB gruppide

eesmärgi, võtsid FB kasutajaid gruppide liikmeteks ja võimaldasid neil teha postitusi, mida kõik

vastavate FB gruppide liikmed nägid. Järelikult on kaebajad kui FB gruppide administraatorid

vastutavad töötlejad IKÜM art 4 p 7 tähenduses. Kuna tegemist on selge sättega, siis puudub

vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Euroopa Kohtu 05.06.2018 otsus nr C-210/16 ei ole

asjassepuutuv.

Kuna kaebajad ei nõustunud AKI ettepanekuga lõpetada FB gruppides võlaandmete töötlemine,

siis oli neile ettekirjutuste tegemine vajalik haldussunnivahend. Ettekirjutuste resolutsioonid on

koosmõjus ettekirjutuste põhjendustega üheselt arusaadavad ning ettekirjutustega ei ole üldiselt

piiratud kaebajate väljendusvabadust. Kaebajate suhtes ei kehti ajakirjandusliku andmetöötluse

erand (IKÜM art 85 p 1, IKS § 4). Avalik huvi IKS § 4 tähenduses ei hõlma teavet, et mõni isik

on osutunud füüsiliste isikute vahelistes võlasuhetes sõnamurdlikuks, isegi kui see on toimunud

süstemaatiliselt. Kaebajate eesmärgiks ei ole kajastada uudisväärtusega sündmusi (vrd Euroopa

Kohtu 14.02.2019 otsus nr C-345/17, p-d 60, 69). Võlaandmete avalikustamine FB gruppides

ei vasta lisaks IKS §-le 10, sest selles peetakse silmas tarbija krediidivõimelisuse hindamist

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 47 lg 4 tähenduses (vt ka Riigikogu XIII

koosseisu 679 SE seletuskiri, lk 18–19). KAVS §-st 2 on selge, et tarbija krediidivõimelisuse

hindamine ei ole füüsiliste isikute ülesanne, kes on omal vastutusel andnud laenu, müünud

kaupu või sõlminud lepinguid (nt korteri üürimine) teiste füüsiliste isikutega. Krediidiandja või

-vahendaja peab krediidivõimelisuse hindamise raames täitma kehtestatud nõudeid (nt KAVS

§-d 40 ja 44 ning eelkõige § 50 lg-d 1–3). Krediidivõimelisuse hindamine on krediidiandjale

või -vahendajale seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus, mille nõuetekohaseks täitmiseks

tuleb töödelda tarbija isikuandmeid. IKÜM art 6 lg 2 jätab liikmesriigile võimaluse kehtestada

konkreetsemad sätted IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkti e täitmiseks. IKS §-ga 10 ongi

nähtud ette sellised täpsemad nõuded isikuandmete töötlemiseks seoses võlasuhte rikkumisega.

3-22-265

6(17)

Kuivõrd kaebajad avalikustasid võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmeid IKS § 10

tähenduses, siis leiavad nad ekslikult, et IKS § 10 kõrval esineb muu õiguslik alus, mis õigustab

kaebajatel võlaandmete töötlemist. Kaebajatele ei ole pandud kohustust krediidivõimelisust

hinnata ja tulenevalt selle kohustuse puudumisest ei ole neile antud ka õigust isikuandmeid

töödelda. Isikuandmete kaitse direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24.10.1995 direktiiv

95/46/EÜ) käsitlev Euroopa Kohtu praktika kaotas aktuaalsuse IKÜM-i kehtestamisega.

IKS § 10 järgi on vastutava töötleja tegevus õiguspärane, kui ta kontrollib edastatavate andmete

õigsust. Kaebajad ei ole põhjendanud oma väidet, et nad avalikustavad usaldusväärset teavet.

Kaebajad väidavad, et kõigis Facebooki gruppides avaldatud võlainfo aluseks on valdavalt kas

täitedokumendid, mille puhul ei saa olla tegemist laimu või kontrollimata info levitamisega, või

alternatiivselt võlgniku ja võlausaldaja vahelised dialoogid, millest selgub ühemõtteliselt, et

isik möönab võlasuhet makselubaduste läbi. Samas ei ole kaebajad esitanud näiteid, kus võlga

oleks kinnitanud kohtulahend või notariaalne dokument või selguks see ühemõtteliselt mõnest

dialoogist. Seega on kaebaja väited tõendamata. Kaebajate esitatud postitustest nähtub hoopis,

et isikud saavad rääkida ära oma loo ja jagada oma negatiivset kogemust, kuid need ei näita, et

väidetav võlgnik nõustub tema kohta avaldatuga. Seega ei ole kaebajad vastutavate töötlejatena

kontrollinud FB gruppides jagatava teabe õigsust. Arvestades FB gruppide liikmete arvu, on

AKI jõudnud õigele järeldusele, et kaebajate eesmärk on avalikustada võlaandmeid võimalikult

laiale isikute ringile. Kokkuvõttes ei esine kaebajatel õigustatud huvi IKÜM art 6 lg 1 esimese

lõigu punkti f tähenduses ja võlaandmete töötlemine ei ole vajalik. Lisaks on põhjendatud

arvata, et kaebajad ei järgi andmesubjektide õigusi, sest nad ei ole tõendanud, et kontrollivad

edastatavate andmete õigsust. Väljendusvabadust (põhiseaduse (PS) § 45 lg 1) saab seadusega

piirata mh teiste isikute (andmesubjektid) õiguste kaitseks. Kaebajate eneseväljendusõigust on

piiratud õiguspäraselt, sest neil ei ole IKÜM-i ega sellega koos toimiva IKS § 10 alusel õigust

võlaandmeid töödelda.

Eeltoodud põhjustel on ettekirjutused õiguspärased, v.a FB gruppe „Laenud eraisikutele“ ja

„Laenuabi: laenud eraisikutele“ puudutavas osas. Kaebajad on nii haldusmenetluses kui ka

kohtumenetluses väitnud, et FB grupid „Laenud eraisikutele“ ja „Laenuabi: laenud eraisikutele“

ei sisalda võlaandmeid. AKI märkis 04.10.2022 seisukohas, et ta ei saa sellele väitele vastu

vaielda. Vastustajal on kohustus tõendada ettekirjutustes toodud väidete õigsust, kuid ta ei ole

seda teinud. Seetõttu ei ole halduskohtul võimalik hinnata, kas nimetatud FB grupid sisaldasid

võlaandmeid. Seega on õigusvastane KS, PH ja M-HK suhtes tehtud ettekirjutuste nõue

lõpetada nendes FB gruppides isikuandmete õigusvastane avalikustamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. TR, KS, PH ja M-HK paluvad 21.11.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

otsus osas, milles nende kaebus jäi rahuldamata, ning uue otsusega rahuldada kaebus tervikuna

ja jätta menetluskulud AKI kanda. Kaebajad märgivad, et kui ringkonnakohus peaks leidma, et

kaebajatel ei ole võimalik AKI 03.01.2022 ja 04.01.2022 ettekirjutusi vaidlustada ilma AKI

21.01.2022 menetluse lõpetamise teateid vaidlustamata, siis jäävad nad ka oma alternatiivsete

nõuete juurde ning taotlevad nii vaidlusaluste ettekirjutuste kui ka menetluse lõpetamise teadete

tühistamist. Kui kohus nõustub, et ettekirjutuste vaidlustamine ei eelda menetluse lõpetamise

teadete vaidlustamist, siis paluvad kaebajad jätta alternatiivnõuded tähelepanuta.

AKI vaidlustatud ettekirjutustega kohustati kaebajaid oma väljendusvabadust karmilt piirama.

Kaebajatel ei ole ettekirjutuste kohaselt õigust hoida avalikuna enda ega teiste isikute ajaloolisi

avaldusi ega teha ka tulevikus avaldusi teiste isikute kohta ilma andmesubjektide nõusolekuta.

IKÜM art 58 lg 2 p f ei anna vastustajale volitust teha vaidlusaluses sõnastuses ettekirjutusi (vt

3-22-265

7(17)

IKÜM art 55 lg 1, art 57 lg 4). Kõnealune norm lubab üksnes keelata teatava andmetöötluse,

kuid mitte lõpetada teatud väljendust. Ebaselguse korral tuleb IKÜM art 58 lg 2 p f sisustamise

kohta küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kuna andmesubjekti nõusolek ei ole kaugeltki ainus

alus isikuandmete töötlemiseks (vt IKÜM art 6 lg 1; lisaks nt IKS §-d 4 ja 5), siis rikuvad AKI

ettekirjutused selgelt kaebajate põhiõigusi. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajate

väljendusvabaduse rikkumine on lubatud. Ettekirjutused on nii formaalsete kui ka materiaalsete

puuduste tõttu õigusvastased. Formaalne õigusvastasus seisneb selles, et AKI-l puudub pädevus

ja volitus teha põhiõiguste teostamist lõpetavaid ettekirjutusi. Materiaalselt on ettekirjutused

õigusvastased, sest IKÜM ei reguleeri kaebajate tegevust FB grupi pidajatena ja järelikult ei

olnud AKI-l seaduslikku alust teha neile FB gruppide pidamise osas ettekirjutusi. FB grupis

reeglite kehtestamine ei tähenda, et kaebajad muutuvad automaatselt kõigi grupi liikmete tehtud

postituste sisu osas IKÜM art 4 p 7 tähenduses vastutavateks töötlejateks. Euroopa Kohtu

05.06.2018 otsuses nr C-210/16 (vt p-d 35, 37, 39) käsitleti FB (fänni)lehtesid, kuid erinevalt

nendest ei anta grupi loomisega Facebookile võimalust paigutada küpsiseid gruppi külastanud

isiku arvutisse. FB grupid on vestluste pidamiseks loodud foorumisarnased suhtluskohad, mille

puhul tuleb vastutavateks töötlejateks lugeda postituse tegijat ja Facebooki (teenusepakkujat).

Ebaselguse korral tuleb IKÜM art 4 p 7 sisustamise kohta küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

Ettekirjutused on lisaks vastuolus määratletuse põhimõttega (HMS § 55 lg 1), sest ettekirjutuste

resolutsioonid ei ole ilma põhjendusteta arusaadavad ega täidetavad (vrd Riigikohtu 29.05.2014

määrus nr 3-3-1-11-14, p 9). Kuna resolutsioonid sisaldavad sõnu „s.h“, siis ei ole kaebajatel

võimalik täie kindlusega aru saada, mida on vastustaja silmas pidanud. Halduskohus ei ole neid

kaebajate argumente üldse hinnanud. AKI on vaidlusaluste ettekirjutustega asunud lubamatult

keelama mh kaebajate seaduspärast tegevust, minnes kaugemale sellest, milleks seadus üldse

demokraatlikus ühiskonnas lubab teiste isikute tegevusse sekkuda. AKI ettekirjutuste kohaselt

on kaebajatel keelatud mh tulevikus teha Facebookis seaduspäraseid avaldusi. Ettekirjutusega

ei saaks kedagi kohustada abstraktselt hoiduma isegi seadusevastasest tegevusest (nt Riigikohtu

02.03.2005 otsus nr 3-2-1-167-04, p 29). Facebooki näol on sisuliselt tegemist vaid postituste

(väljenduste) levitamise „turuplatsiga“, mille looja vastutust on eitatud isegi olukorras, kus muu

hulgas avaldati solvanguid (EIK 19.09.2017 otsus nr 3877/14, Tamiz vs. Ühendkuningriik).

Ettekirjutused on selgelt ebaproportsionaalsed. Eelkõige on täitmata vajalikkuse ja mõõdukuse

kriteeriumid. Vastustaja oleks iga andmesubjekti puudutava eraldiseisva kaasuse puhul saanud

kohustada vajadusel rakendama nt täiendavaid kaitsemeetmeid. Seega ei ole AKI valitud vähim

koormavat abinõu ja abinõu ei ole vajalik. Lisaks kahjustab vastustaja tegevus kaebajate õigusi

rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Ettekirjutustega on kaebajaid

kohustatud edaspidi isikuandmeid Facebookis avaldama vaid IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu

punkti a kohase nõusoleku alusel. See tähendab, et kaebajatel ei ole ilma nõusolekuta võimalik

jagada mh enda kogemusi võlgnikega. Samas on võlgnike kohta avalduste tegemine üks enese

väljendamise vorme ja isikul on õigus avalikkusega jagada oma isiklikku negatiivset kogemust

rahalise kohustuse täitmisel näiteks seoses mõne isiku/ettevõtjaga (vt Tartu Ringkonnakohtu

30.06.2022 otsus nr 2-20-18905, p 7.4). Halduskohus ei ole neid küsimusi üldse analüüsinud.

Võlaandmete avaldamiseks on igal juhul seaduslik alus ka IKÜM-i kohaselt. Sellisteks alusteks

saavad IKS § 10 kõrval olla IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkt f (õigustatud huvi) ja IKS §

4 (ajakirjanduslik erand). Kaebajad on viinud FB gruppide pidamiseks läbi põhjaliku õigustatud

huvi analüüsi ning nad on saanud suurel hulgal tagasisidet vaidlusaluste FB gruppide pidamise

tähtsuse osas. Isikutel ei oleks ilma nende gruppideta võimalik saada teavet nt kahju tekitanud

võlgnikest üürnike ega üldise eraisikute võlgade kohta ja seega esineb võimalus sattuda

petturite ohvriks. Maksehäireregistrite andmebaas ei ole alternatiiviks, sest see on puudlik ja

tasuline. Tulevikus kavatsetakse inimeste nimed ka kohtulahenditest automaatselt eemaldada

(vt Riigikogu XIV koosseisu 574 SE). Oluline on mh avaldada võlgniku foto, sest sarivõlgnikud

3-22-265

8(17)

vahetavad tihti nime ja sellisel juhul on ka selge, et võlglaseks ei peeta isiku nimekaimu.

Võlaandmed ei ole eriliiki isikuandmed ja need vastavad tõele. Kõigis FB gruppides avaldatud

võlainfo tugines valdavas osas täitedokumentidel (kohtulahendid, notariaalsed dokumendid

tasumata võlast) või alternatiivselt kajastas võlgniku ja võlausaldaja dialoogi, mille käigus on

mööndud võlasuhet. FB gruppides avalikustati üksnes täisealiste isikute andmeid ning

võlaandmed ei anna ülevaadet isiku eraelust, privaat- või intiimsfäärist ega profileeri teda, vaid

seonduvad konkreetse tehingu või juhtumiga. Võlaandmete avalikustamise eesmärk ei ole

rahuldada inimeste uudishimu või tekitada sensatsiooni. Võlaandmete avalikustamine langetab

ka riigi jõuorganite töökoormust. Enne võlaandmete avalikustamist on FB grupid kohustanud

postitajat võlgnikku andmete avalikustamisest teavitama ja otsima teisi heastamise võimalusi.

Võlaandmete avalikustamine ei ole isikule alati meelepärane, kuid demokraatlikus ühiskonnas

puudub ka kohustus avaldada üksnes positiivseid (isiku)andmeid. Lisaks on andmesubjekt

sellise olukorra ise põhjustanud ja tal oli võimalik selle tekkimist ära hoida. AKI ettekirjutuste

tulemusel väheneb ärikeskkonna läbipaistvus ning suureneb pettuste risk. AKI on varem ka ise

väljendanud avalikult seisukohta, et võlgniku õigus privaatsusele ei kaalu üles õigust hoiatada

halbade tehingute eest. Võlgu olemine ja võlausaldaja arvelt elamine ei peagi olema mugav.

Kaebajad on vaidlusalustes FB gruppides võtnud kasutusele kaitsemeetmed, et vältida

soovimatut kahju andmesubjektidele (nt võlgniku andmeid võib avalikustada vaid sellekohase

tõendi olemasolul; andmeid võivad avalikustada vaid postitajad, kes esinevad oma nime ja

näoga; andmeid võib avalikustada vaid juhul, kui võlgnikku on eelnevalt sellest kavatsusest

teavitatud ja antud võimalus võlgnevus likvideerida vmt; postitused kustutakse võlgnevuse

likvideerimisel, kuid hiljemalt postitamisest viie aasta möödumisel; moderaatorid on vaidluse

või kaebuse korral valmis töötluse lõpetama või vajadusel andmed parandama; lubatud ei ole

postitused, mille eesmärk on solvata või sildistada; täiendavalt saab kasutada Facebooki enda

pakutavaid tõhusaid meetmeid, nt „Teata postitusest“). Eelnevast tulenevalt oli kaebajatel

andmetöötluseks õiguslik alus.

Täiendavalt kaitseb kaebajate tegevust ajakirjandusliku andmetöötluse erand (IKS § 4), mis on

üks õigustatud huvi erialuseid. Kuna ajakirjanduse mõiste on laienenud, võib erand kohalduda

ka kaebajatele (vrd Euroopa Kohtu 14.02.2019 otsus nr C-345/17, p-d 50–53). Praegusel juhul

oli kaebajate eesmärgiks FB gruppide modereerimisel teabe, arvamuste või mõtete üldsusele

avalikustamine. Tehtud avaldused ei olnud vastuolus eetiliste kohustustega ning eesmärgiks oli

tagada kaitse heausksetele eraisikutele äritegevuse teostamisel. Avaldamine on mh kooskõlas

Meedialiidu ajakirjanduseetika koodeksis toodud nõuetega. Postituse avaldajaid on kohustatud

enne postituse tegemist võlgnikku sellest teavitama.

9. Andmekaitse Inspektsioon palub 20.12.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. AKI jääb vaidlusalustes ettekirjutustes ja

esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ning nõustub halduskohtu põhjendustega.

Asjaolust, et kaebajad ise FB gruppides postitusi ei tee, ei tulene, et nad ei ole isikuandmete

vastutavad töötlejad ja neile IKÜM ei kohaldu. Kaebajad on loonud FB-s grupid pealkirjadega,

mis kutsuvad üles isikuandmeid avalikustama. Seega on nad määranud töötlemise eesmärgid

(petturite jms inimeste avalikustamine) ja loonud selleks FB grupi näol ka vahendi. Seetõttu on

grupi looja ja haldaja grupis tehtud postitustes töödeldud isikuandmete vastutavaks töötlejaks.

IKÜM art 2 lg 2 punktist c tulenevalt ei kohalduks IKÜM juhul, kui isikuandmeid töödeldaks

eranditult isiklikul või kodusel otstarbel (nt kui negatiivset kogemust mõne inimesega jagatakse

väga lähedases pereringis). FB grupp, millega igaüks saab liituda ja mille liikmete arv ulatub

tuhandetesse, ei ole kindlasti loodud ega opereeritav isiklikul otstarbel. Sarnaselt Delfi vs. Eesti

kaasusega (vt EIK 10.10.2013 otsus nr 64569/09, p 94) ei ole kaebajad enda hallatavates FB

gruppides näinud ette efektiivseid kaitsemeetmeid, et neis ei tehtaks kontrollimata väidetega ja

3-22-265

9(17)

laimavaid postitusi. Samuti ei ole loodud andmesubjektidele võimalust esitada vastuväide või

paluda postitused eemaldada.

Ettekirjutused on selged ja täidetavad. Ettekirjutuste esemeks oli isikute krediidivõimelisuse ja

lepingute sõlmimise kontekstis isikute usaldusvääruse hindamist võimaldavate isikuandmete

töötlemine, mitte aga kolmandate isikute mis tahes isikuandmete avaldamine. Arusaamatu on,

miks kaebajad jätkuvalt väidavad, et AKI on ületanud oma pädevust ja volitusi, keelates neil

igasuguse väljendusvabaduse sotsiaalmeedias. Delfi vs. Eesti kaasuses ei pidanud EIK samuti

väljendusvabaduse rikkumiseks seda, et kommentaaride tegemise platvormi pakkunud ettevõtte

loeti vastutavaks kommentaaride sisu eest. Kuna Facebookis on samuti võimalik teha konto mis

tahes nimega, siis ei ole võimalik saada teada, kes on tegelik postitaja. IKÜM art 58 lg 2 punktist

f tulenevalt on AKI-l volitus kehtestada mh alaline (tulevikku ulatuv) isikuandmete töötlemise

keeld. Vaidlustatud ettekirjutustega ei ole siiski kaebajatele kehtestatud üldist ja alalist keeldu

töödelda sotsiaalmeedias teiste isikuandmeid. Isikute krediidivõimelisuse ja usaldusväärsuse

(lepingute sõlmimise kontekstis) hindamist võimaldavate isikuandmete töötlemiseks ei ole aga

AKI hinnangul muud õiguslikku alust kui andmesubjekti nõusolek. Töötlemisega õigustatud

huvi alusel ei saa tegemist olla juba seetõttu, et kaebajad ei ole näinud andmesubjektidele ette

ühtegi kaitsemeedet ja efektiivset vastuväite esitamise võimalust (vt IKÜM art 21). Samuti ei

suuda kaebajad kontrollida avaldatavate andmete õigsust ega isikuandmete saajate õigustatud

huvi. See viitab andmesubjektide ilmselgelt ülemäärasele kahjustamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Vaidluse eseme piiritlemine

10. AKI 03.01.2022 ettekirjutus-hoiatuse nr 2.1.-4/21/1532 ning 04.01.2022 ettekirjutus-

hoiatuste nr 2.1.-4/21/1534, nr 2.1.-4/21/1535 ja nr 2.1.-4/21/1537 (dtl 52–83) resolutsioonid

näevad ette järgmist: „Lõpetada /.../ poolt hallatavatel Facebooki kontodel, lehtedel, postitustes

ja gruppides, s.h Facebooki gruppides /.../, ilma IKÜM art 6 lg 1 p a kohase nõusolekuta teiste

inimeste isikuandmete avalikustamine.“ Kaebajatele pandud kohustuste kehtestamise volituse

alusena on AKI tuginenud IKÜM art 58 lg 2 punktidele f ja g. Ettekirjutuste täitmise tähtajaks

oli määratud 17.01.2022 või 18.01.2022.

11. Kaebajad pöördusid 02.02.2022 halduskohtusse taotlustega tühistada AKI 03.01.2022 ja

04.01.2022 ettekirjutused ning palusid alternatiivselt tühistada ka AKI 21.01.2022 menetluse

lõpetamise teated. Tallinna Halduskohus võttis 21.04.2022 määrusega kaebused menetlusse

AKI 03.01.2022 ja 04.01.2022 ettekirjutuste õigusvastasuse tuvastamise nõuetes. Halduskohtu

hinnangul on vaidlustatud ettekirjutuste mõju nende täitmisega ammendunud ehk ettekirjutuste

kehtivus lõppenud, mistõttu ei saa enam esitada ettekirjutuste tühistamise nõuet ning menetlus

tuleks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Kuna järelevalvemenetluste lõpetamise teadetest

nähtub, et uute rikkumiste tuvastamise korral algatatakse uus järelevalvemenetlus ning samas

on kaebajatel huvi andmeid edasi avaldada, siis on kaebajatel preventiivne huvi ettekirjutuste

õigusvastasuse tuvastamiseks (HKMS § 45 lg 2). Alternatiivnõude menetlemine ei ole vajalik,

sest AKI järelevalvemenetluse lõpetamise teated ei riku iseseisvalt kaebajate õigusi ning nende

suhtes esitatud nõuded ei aita kaasa preventiivse eesmärgi saavutamisele. Halduskohus märkis

lisaks, et kui kaebajad ei nõustu kohtu tõlgendusega kaebuse nõuetele, tuleb sellest viivitamatult

teavitada. Kaebajad halduskohtule mingeid vastuväiteid ei esitanud ja halduskohus lahendaski

üksnes ettekirjutuste õigusvastasuse tuvastamise nõuded.

3-22-265

10(17)

12. Kaebajad on 21.11.2022 apellatsioonkaebuses formuleerinud samad nõuded, mis esitati

02.02.2022 kaebuses halduskohtule. Ringkonnakohus selgitas 15.11.2023 istungil menetluses

olevate nõuetega seonduvat ja kaebajad esitasid taotluse kaebuse nõuete muutmiseks vastavalt

apellatsioonkaebuses märgitule. Vastustaja ei ole kaebuse muutmise taotlusele vastu vaielnud.

HKMS § 49 lg 2 kohaselt võib apellatsioonimenetluses kaebust muuta, kui täidetud on HKMS

§ 49 lg-s 1 märgitu sisulised tingimused (st muutmine oleks kaebuse eesmärgi saavutamiseks

otstarbekas ja kaebus oleks muudetud kujul lubatav) ning samas esineb mõjuv põhjus, eelkõige

kui muutmise tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab HKMS-i kohaselt arvestama, või

kui halduskohus on rikkunud menetlusnorme. Praegusel juhul on HKMS § 49 lg-s 2 sätestatud

tingimused kaebuse nõuete apellatsioonimenetluses muutmiseks täidetud.

13. Ehkki halduskohus on HKMS § 120 lg 1 p-st 3 tulenevalt iseenesest õigesti kontrollinud,

kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded, ei tohiks

kohus üldjuhul siiski ilma kaebaja nõusolekuta asuda ise kaebuse nõudeid muutma, sest üksnes

kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks

kõige tõhusam ja otstarbekam (vrd Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p-d 11–12;

20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13, p 15). Kui halduskohtu arvates on kaebuses esitatud nõuded

ebakohased, tuleks seda kaebajale selgitada ning anda talle võimalus kaebuse nõudeid muuta

(HKMS § 120 lg 1 p 3 ja lg 3). Erandina võiks halduskohtu poolt HKMS § 2 lg-te 4 ja 5 alusel

tõlgendamise teel leitud nõuete menetlemist pidada põhjendatuks olukorras, kus kaebaja ei

pruugi üldse olla võimeline nõudeid iseseisvalt formuleerima või koguni aktsepteerima kohtu

poolt sõnastatud nõudeid, mida saaks halduskohtu pädevust ja volitusi arvestades menetlusse

võtta ning samas ei ole alust anda kaebajale riigi õigusabi. Praeguses asjas esindasid kaebajaid

kaks kogemustega vandeadvokaati ja kaebuses esitatud nõuded olid selged.

14. Ringkonnakohus ei nõustu ka sisuliselt halduskohtu seisukohaga, et AKI 03.01.2022 ja

04.01.2022 ettekirjutuste kehtivus lõppes ning mõju ammendus nende täitmisega. Vaidlustatud

ettekirjutustega on kaebajatele pandud üheaegselt nii kohustus teha nõutav tegu kui ka kohustus

hoiduda keelatud teost (vrd asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 4 lg 1). Kaebajatelt

nõuti esiteks asjaomastes Facebooki gruppides seni avalikustatud isikuandmetele juurdepääsu

lõpetamist ja teiseks hoidumist edaspidi samasuguste andmete ilma andmesubjekti nõusolekuta

avalikustamisest (sh samades Facebooki gruppides ja ka mujal Facebookis). Viimane kohustus

oli tähtajatu (vt ka ATSS § 7 lg 1 p 3) ning see ei lõppenud ettekirjutuse muus osas täitmisega.

See, et ettekirjutustega kehtestati muu hulgas alaline isikuandmete töötlemise keeld, nähtub

ettekirjutuse õigusliku alusena viidatud IKÜM art 58 lg 2 punktist f. Halduskohtu otsuse p-st

13.3 nähtuvalt on seda tegelikult mõistnud ka halduskohus. Kuivõrd ettekirjutuste kehtivus ei

lõppenud osalise täitmisega ja ettekirjutuste regulatiivne toime ei olnud ammendunud, siis olid

kaebuses esitatud tühistamisnõuded asjakohased.

15. Pidades silmas, et halduskohus tunnistas 21.10.2022 otsusega KS, PH ja M-HK suhtes

tehtud ettekirjutused osaliselt õigusvastaseks ning apellatsioonkaebuses on halduskohtu otsust

vaidlustatud üksnes osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata, samuti ei ole vastustaja

halduskohtu otsust vaidlustanud, siis ei saa ringkonnakohus HKMS § 197 lg 1 kohaselt muuta

halduskohtu otsust osas, milles kaebus rahuldati. Seetõttu ei ole ühtlasi võimalik õigusvastasuse

tuvastamise nõudeid tühistamisnõuetega asendada, vaid kaebajatel tuleb lubada esitatud

kaebust HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 alusel täiendada vaidlusaluste ettekirjutuste tühistamise

nõuetega.

16. Kaebajad on lisaks esitanud alternatiivsed nõuded tühistada AKI 21.01.2022 menetluse

lõpetamise teated nr 2.1.-4/21/1532, nr 2.1.-4/21/1534, nr 2.1.-4/21/1535 ja nr 2.1.-4/21/1537

(dtl 84–95), märkides, et taotlevad nende nõuete menetlemist üksnes juhul, kui kohtu hinnangul

3-22-265

11(17)

ei oleks AKI ettekirjutusi võimalik vaidlustada ilma menetluse lõpetamise teateid vaidlustamata

(vt kaebuse p 4; apellatsioonkaebuse p 4). Halduskohus on õigesti leidnud, et alternatiivnõuete

menetlemine ei ole kaebajate õiguste kaitseks vajalik, kuivõrd menetluse lõpetamise teated ei

takista ettekirjutuste vaidlustamist (mh on kaebus esitatud 02.02.2022 ehk 30 päeva jooksul

ettekirjutuste teatavaks tegemisest arvates). Ehkki AKI 21.02.2022 teadetega lõpetati samad

järelevalvemenetlused, mida alustati 19.04.2021 teadetega (dtl 20–36) ning mille raames tehti

kaebajatele 03.01.2022 ja 04.01.2022 ettekirjutused (HMS § 43 lg 1 p 1), ei ole menetluse

lõpetamise teadetega ettekirjutusi kehtetuks tunnistatud või neid muudetud. Sisuliselt lõpetati

21.01.2022 teadetega üksnes ettekirjutuste täitmise kontrollimine, mis on menetlustoiming ning

ei mõjuta kuidagi vaidlustatud ettekirjutuste kehtivust ega piira nende vaidlustamist. Kaebajate

taotlusest lähtudes jätab ringkonnakohus alternatiivnõuded seetõttu tähelepanuta.

II

IKÜM-i kohaldatavus kaebajate tegevusele

17. AKI 03.01.2022 ja 04.01.2022 ettekirjutustega on kaebajaid kohustatud lõpetama teiste

inimeste isikuandmete ilma IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkti a kohase nõusolekuta

avalikustamine nende poolt hallatavatel Facebooki kontodel, lehtedel, postitustes ja gruppides.

Vaidluse all on esiteks küsimus, kas kaebajate tegevus Facebooki gruppide haldajatena on

IKÜM-i reguleerimisalas ehk kas neile ettekirjutuste tegemine oli üldse võimalik, ning teiseks

küsimus, kas ettekirjutused on piisavalt määratletud ja nendega esitatud nõuded jäävad AKI

volituste piiridesse. Viimasena tuleb hinnata seda, kas ettekirjutuste tegemine oli ka sisuliselt

põhjendatud ja proportsionaalne.

18. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad olid mitmete Facebooki gruppide haldajateks, millel oli

tuhandeid liikmeid ja kus avalikustati peamiselt andmeid füüsiliste isikute võlgnevuste kohta.

IKÜM-i põhjenduse 18 järgi ei tuleks määrust kohaldada mh sellise isikuandmete töötlemise

suhtes, mida füüsiline isik teeb eranditult isiklikel või kodustel eesmärkidel suhtlusvõrgustikes.

AKI on vaidlustatud ettekirjutuste p-des 2 tuginenud varem kehtinud direktiivi 95/46/EÜ art 29

kohaselt moodustatud töörühma (Article 29 working party) 27.02.2013 dokumendile,1 milles

on pakutud välja kontrollküsimustik, mis võiksid olla abiks selle eristamisel, kas tegemist on

isikuandmete töötlemisega isiklikel või kodustel eesmärkidel. Kaebajad ei ole ettekirjutustele

selles osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Asjassepuutuvate Facebooki gruppide liikmete arvu ja

andmetöötluse mahtu arvestades on ilmselge, et võlaandmeid ei ole avalikustatud isiklikel ega

kodustel eesmärkidel. Kaebajad on ka ise selgitanud, et nende eesmärk on olnud ärikeskkonna

puhastamine, ning tuginenud andmetöötluse seadusliku alusena IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu

punktile f (s.o õigustatud huvile) või IKS §-le 4 (s.o ajakirjanduslikule eesmärgile). Eeltoodust

tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata vastustaja põhjendusi, et füüsiliste isikute

võlgnevuste andmete avalikustamine vaidlustatud ettekirjutustes toodud Facebooki gruppides

on iseenesest IKÜM-i kohaldamisalas.

19. Kaebajad ei ole apellatsioonimenetluses enam tõstatanud küsimust ka sellest, kas AKI oli

KorS § 4 lg-st 2 tulenevalt pädev riikliku järelevalve meetmetega sekkuma eraõiguslike isikute

vahelistesse suhetesse. AKI on viidanud kohtupraktikale, millest tulenevalt ei saa AKI keelduda

IKS § 28 lg 1 või IKÜM art 77 lg 1 alusel esitatud järelevalvemenetluse algatamise taotluse (nn

sekkumistaotluse) sisulisest lahendamisest pelgalt argumendiga, et taotlejal on võimalik saada

õiguskaitset muul viisil või on täitmata teised KorS § 4 lg-s 2 või AKI sekkumiskriteeriumites

toodud tingimused (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019 määrus nr 3-19-579, p-d 14–15;

Tallinna Halduskohtu 20.06.2020 otsus nr 3-20-375, p-d 14–18). Kuigi järelevalvemenetluse

1 https://ec.europa.eu/justice/article-29/documentation/other-

document/files/2013/20130227_statement_dp_annex2_en.pdf

3-22-265

12(17)

alustamise teadetes ja ettekirjutustes on viidatud, et AKI on saanud „arvukaid kaebusi“ seoses

võlaandmete sotsiaalmeedias avalikustamisega, alustati järelevalvemenetlust siiski AKI enda

initsiatiivil, mitte ühegi konkreetse kaebuse alusel ega ühegi kindla isiku subjektiivsete õiguste

kaitseks ning seetõttu ei ole KorS § 4 lg 2 praegusel juhul asjassepuutuv. Andmekaitseõigus on

seejuures osaks avalikust õigusest, mille normide järgimiseks on riikliku järelevalve meetmete

rakendamine asjakohane (KorS § 2 lg 4, § 4 lg 1).

20. IKÜM art 4 p 7 kohaselt hõlmab vastutava töötleja mõiste mh füüsilise isiku, kes üksi või

koos teistega määrab kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid ja vahendid. Ettekirjutuste

p-des 3 on AKI leidnud, et Facebooki grupi moderaator on käsitatav IKÜM art 4 p 7 tähenduses

vastutava töötlejana, kellel lasub kohustus tagada IKÜM art-tes 16–18 sätestatud andmesubjekti

õigused. Kaebajad on seisukohal, et Facebooki grupis reeglite kehtestamine ei tähenda, et nad

oleksid automaatselt muutunud grupi liikmete tehtud postituste osas vastutavateks töötlejateks,

vaid kaasvastutavad töötlejad on praegusel juhul Facebook ja konkreetsete postituste tegijad.

Vastustaja on ettekirjutustes tuginenud EIK 16.06.2015 otsusele nr 64569/09, Delfi vs. Eesti

(p-d 116, 144), milles peeti oluliseks, kas platvormi haldaja suunab mingil moel diskussiooni

omapoolse panuse või sisuga. AKI viitab ettekirjutustes lisaks, et kaebajad on oma 14.05.2021

vastuses (dtl 40–49) AKI 19.04.2021 ettepanekutele (dtl 133–145) ka ise selgelt omaks võtnud,

et moderaatorid on Facebooki gruppides toimuvate isikuandmete avaldamise osas vastutavad

töötlejad. Viimati märgitud argument ei ole asjakohane. Esiteks on kaebajad 14.05.2021 vastuse

p-des 3.40.5 ja 3.52.1 põhjendanud isikuandmete töötlemise seaduslikkust üksnes juhuks, kui

AKI peab neid siiski vastutavateks töötlejateks, kuid see ei tühista kaebajate esmast seisukohta,

et IKÜM nende tegevusele ei laiene. Teiseks ei saa isiku käsitamine vastutava töötlejana üldse

sõltuda sellest, kas isik ise sellise käsitusega nõustub või mitte, vaid tegemist on ettekirjutuse

koostamise vältimatu eeltingimusega, mille peab välja selgitama järelevalveasutus iseseisvalt

(vrd Riigikohtu 11.04.2016 otsus nr 3-3-1-75-15, p 15).

21. Kuna IKÜM art 4 p-s 7 sisalduv vastutava töötleja määratlus ei erine sisuliselt direktiivi

95/46/EÜ art 2 p-s d toodud vastutava töötleja määratlusest (nt Euroopa Kohtu 08.12.2022 otsus

kohtuasjas C-460/20, Google, p 49), siis on asjakohane tugineda ka direktiivi sätte tõlgendamist

käsitlevale kohtupraktikale. Kaebajate viidatud Euroopa Kohtu 05.06.2018 otsusest kohtuasjas

C-210/16, Wirtschaftsakademie Schleswig-Holstein (p-d 25–44) nähtub, et direktiivis oli selle

eesmärgist (vt art 1 lg 1 ja põhjendus 10: tagada isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute

põhiõiguste ja -vabaduste ning eelkõige eraelu puutumatuse kõrgetasemeline kaitse) lähtuvalt

vastutava töötleja mõiste määratletud laialt, et tagada andmesubjektide tõhus ja täielik kaitse,

ning mõiste võib hõlmata ka mitut töötlemises osalejat, kelle rollid ja vastutus ei pea olema

võrdsed (nt Euroopa Kohtu 05.12.2023 otsus kohtuasjas C-807/21, Deutsche Wohnen, p-d 40–

42; 29.07.2019 otsus kohtuasjas C-40/17, Fashion ID, p-d 65–70). IKÜM art 1 lg-st 2 ning

põhjendustest 4, 9 ja 10 tulenevalt on direktiivi 95/46/EÜ eesmärgid ja põhimõtted jätkuvalt

ajakohased (nt Euroopa Kohtu 30.03.2023 otsus kohtuasjas C-34/21, Hauptpersonalrat der

Lehrerinnen und Lehrer, p 54; 01.08.2022 otsus kohtuasjas C-184/20, Vyriausioji tarnybinės

etikos komisija, p 61). Facebookis majutatava nn fännilehe haldaja (kaas)vastutavaks töötlejaks

lugemisel peeti kohtuasjas C-210/16 otsustavaks asjaolu, et haldaja määras fännilehe seadetega

ise kindlaks selle, milliseid isikuandmeid Facebook töötlema hakkab (lehe külastaja arvutisse

nn küpsiste paigaldamisega), et panna nende andmete põhjal kokku fännilehe haldaja soovitud

kasutajastatistika. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodud lahendist siiski teha järeldust, et

veebilehe haldaja vastutavaks töötlejaks lugemine eeldab alati küpsiste paigaldamise võimalust,

vaid viidatud kohtuasjas oli küpsiste paigaldamisega seonduv oluline põhjusel, et fännilehe

külastajate isikuandmete töötlemine toimuski üksnes küpsiste paigaldamise kaudu. Erinevalt

praegu vaidluse all olevast juhtumist ei avalikustatud viidatud fännilehel kellegi isikuandmeid,

vaid ettevõtja pakkus selle kaudu koolitusteenuseid.

3-22-265

13(17)

22. EIK 19.09.2017 otsuses nr 3877/14, Tamiz vs. Ühendkuningriik, oli vaidluse all olukord,

kus Google’le kuuluvas Blogger.com keskkonnas hallatava blogi ühes postituses avaldati isiku

pilt koos mitmete teda solvavate ja laimavate kommentaaridega ning need eemaldati alles pärast

3,5 kuu möödumist, kuid isikule ei mõistetud selle eest Google’lt välja mingit hüvitist. Otsuses

rõhutati (p 85), et erinevalt EIK 16.06.2015 otsuses nr 64569/09, Delfi vs. Eesti (p-d 115–116)

kajastatud olukorrast ei olnud tegemist professionaalselt juhitava uudisteportaaliga, mis ka ise

sisu toodaks, vaid Google pakkus blogi pidamiseks ainult platvormi, kuid ei suunanud mingil

moel diskussiooni. Ringkonnakohus ei jaga kaebajate seisukohta, et nende hallatud Facebooki

gruppide puhul oli tegemist pelgalt samalaadse nn turuplatsiga ning neid ei saa seetõttu lugeda

(kaas)vastutavateks töötlejateks.

23. Delfi kaasuses rõhutas EIK, et selles otsuses tehtud järeldused puudutavad üksnes selliste

ärilistel eesmärkidel toimivate suurte ja professionaalselt juhitavate interneti uudisteportaalide

kohustusi ja vastutust, kes avaldavad ise uudisteartikleid ning kutsuvad oma lugejaid üles neid

kommenteerima (vt p-d 115–117, 144). Eeltoodust ei saa siiski teha järeldust, et kõigil muudel

juhtudel n-ö platvormi looja avaldatava sisu eest ei vastuta, vaid need jäid lihtsalt kõnealusest

kohtuasjast väljapoole. Kuigi kaebajate loodud Facebooki gruppidel puudub kahtlemata Delfi

portaaliga võrreldav levik, organisatsiooniline ülesehitus ja majanduslik toimimisloogika, on

kaebajad siiski suunanud gruppides toimuvat diskussiooni, määratledes neis avalikustatavate

andmete laadi, ning seeläbi sisuliselt kaasanud gruppidesse postituste tegijad sisu tootmisesse.

Pidades täiendavalt silmas, et andmesubjektide tõhusa ja täieliku kaitse tagamiseks on vastutava

töötleja mõiste varasema direktiivi 95/46/EÜ art 2 p-s d ja praeguse IKÜM art 4 p-s 7 teadlikult

määratletud laialt, tuleb kaebajaid kui Facebooki gruppide haldajaid pidada kaasvastutavateks

töötlejateks koos platvormi loojaga (Facebook / Meta Platforms). Ringkonnakohtu hinnangul

on IKÜM art 4 p 7 piisavalt selge, mistõttu ei ole tarvis küsida selle tõlgendamise kohta Euroopa

Kohtult eelotsust.

III

AKI ettekirjutuste määratletus

24. IKS § 51 lg 1 ja § 56 lg 1 näevad ette, et IKÜM art 51 lg 1 ja art 55 lg 1 kohaseks

järelevalveasutuseks on AKI, kes võib IKS § 58 lg 1 kohaselt rakendada riikliku järelevalve

teostamiseks IKÜM art-s 58 sätestatud meetmeid. Vaidlustatud ettekirjutustega ongi vastustaja

rakendanud IKÜM art 58 lg 2 p-des f ja g sätestatud nn parandusvolitusi. IKÜM art 58 lg 2

kohaselt on järelevalveasutusel järgmised parandusvolitused:

„f)

kehtestada ajutine või alaline isikuandmete töötlemise piirang, sealhulgas töötlemiskeeld;

g)

anda korraldus isikuandmeid parandada või need kustutada või isikuandmete töötlemist

piirata artiklite 16, 17 ja 18 alusel ning teavitada nimetatud meetmetest vastuvõtjaid,

kellele isikuandmed on artikli 17 lõike 2 ja artikli 19 kohaselt avaldatud;“

25. Kaebajad on rõhutanud, et IKÜM art 58 lg 2 p f ei anna vastustajale volitust piiranguteta

(s.o abstraktselt ja tulevikku suunatult) keelata väljendusvabaduse teostamine (andmesubjekti

nõusolekuta), vaid AKI-l on õigus keelata üksnes konkreetsete isikuandmete töötlemine, kuid

vastustaja on vaidlustatud ettekirjutustega ületanud temale antud volituste piire, kohustades

kaebajaid lõpetama igasuguse teiste inimeste isikuandmete avalikustamise nende nõusolekuta

ning keelates seejuures ka õiguspärase andmetöötluse. AKI selgitusel oli ettekirjutuste tegemise

aluseks nn võlaandmete avalikustamine konkreetsetes Facebooki gruppides ja ettekirjutustega

on kaebajatel keelatud üksnes samalaadsete võlaandmete avaldamine Facebookis (sh teistes või

muudetud nimedega gruppides, lehtedel, kontodel vm) ilma andmesubjekti nõusolekuta.

3-22-265

14(17)

26. Ringkonnakohus märgib esmalt, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et menetlusosaliste

vahel oleks sisuline vaidlus selle üle, et IKÜM art 58 lg 2 p-st f ei tulene vastustajale volitust

abstraktselt keelata igasugune isikuandmete töötlemine. Riikliku järelevalve raames saab teha

ettekirjutuse üksnes konkreetse ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, kuid mitte

abstraktse ohu ennetamiseks (KorS § 28 lg 1; Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 14).

KorS § 5 lg 2 kohaselt on oht selline olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.

Sättest tulenevalt saavad ohuhinnangu aluseks olla üksnes konkreetses olukorras juba selgunud

faktid (M. Laaring jt. Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, lk 22–23).

Praegusel juhul on AKI tuvastanud, et kaebajad avalikustasid isikuandmeid seadusliku aluseta

ja plaanivad seda tegevust jätkata. Kuna AKI ei ole ettekirjutustega soovinud abstraktselt piirata

kaebajate väljendusvabadust ega õiguspärast andmetöötlust ning IKÜM art 58 lg 2 p-st f tuleneb

selgelt, et töötlemiskeeld võib olla mh alaline, ei ole vaja küsida nimetatud sätte sisustamise

kohta Euroopa Kohtult eelotsust. Samuti ei saa nõustuda seisukohaga, et IKÜM art 58 lg 2 p-i

f alusel kehtestatav isikuandmete töötlemise piirang või töötlemiskeeld saab puudutada üksnes

asjaomase ettekirjutuse koostamise hetkeks juba toimunud andmetöötlusi. Selline kitsendus

muudaks riikliku järelevalve äärmiselt ebatõhusaks ja sisuliselt välistaks üldse võimaluse teha

ettekirjutusi ohu tõrjumiseks. Seetõttu tuleb IKÜM art 58 lg 2 p-i f tõlgendada viisil, et

järelevalveasutus saab kehtestada isikuandmete töötlemise alalise piirangu või keelu mh üldiste

tunnuste alusel kindlaksmääratud isikuandmete ja töötlemistoimingute suhtes. See oleks ka

paremini kooskõlas IKÜM-i põhjenduses 129 välja toodud eesmärkidega.

27. Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud ettekirjutuste resolutsiooni sõnastus ei ole eriti

õnnestunud ning ettekirjutustega kaebajatele pandud kohustuse või keelu ulatuse mõistmine on

ilma põhjendustesse süüvimata raskendatud. Iseenesest on õige, et õiguslikke tagajärgi loob ja

täitmiseks on kohustuslik üksnes kehtiva haldusakti resolutiivosa (s.o haldusakti see osa, mis

sisaldab haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi) ning haldusakti muudel osadel

on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel (HMS § 60 lg 2). Eeltoodule

vaatamata on ettekirjutuse sisu (regulatiivse toime ulatuse) väljaselgitamisel võimalik lisaks

resolutiivosale arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, ning ettekirjutuse aluseks

olevaid õigusnorme, ettekirjutuse tegemise faktilist konteksti, adressaadi isikut ja käitumist jm

(nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 13; 17.11.2020 otsus nr 3-18-1725, p-d 16–17).

HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema küll selge ja üheselt mõistetav, kuid kohtuotsuse

resolutsioonile HKMS § 162 lg-s 4 esitatavad nõuded ei ole siiski laiendatavad haldusaktidele.

Haldusakt võib olla üheselt mõistetav ka resolutiivosa ja põhjenduste koostoimes. Haldusakti

määratletuse nõue ei vabasta adressaati kohustusest haldusaktis esitatud nõuet vajaduse korral

mõistlikult ja eesmärgipäraselt sisustada. Nii haldusaktide kui ka kohtulahendite arusaadavus

on eelkõige vajalik nende täitmiseks. Seetõttu omab resolutsiooni iseseisev arusaadavus ja

täidetavus erilist tähtsust siis, kui haldusakti või kohtulahendit tuleb (sund)täita mõne muu isiku

(nt kohtutäituri) vahendusel. Seevastu haldusakti adressaat ise ei saaks õigustada ettekirjutuse

täitmata jätmist pelgalt argumendiga, et selle resolutiivosa ei ole arusaadav ilma ettekirjutuse

põhjendusteta, vaid tal tuleks ettekirjutuse nõue täita viisil nagu keskmine mõistlik adressaat

pidi ettekirjutuse (sh põhjenduste) või selle kohta haldusorgani antud selgituste põhjal nõuet

mõistma (nt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-62-16, p 14; Tallinna Ringkonnakohtu

30.04.2021 otsus nr 3-20-1245, p 16; 17.10.2019 otsus nr 3-18-2131, p 14).

28. Ettekirjutuste resolutiivosa ja põhjenduste koosmõjus on piisavalt arusaadav, et vastustaja

on kohustanud kaebajaid lõpetama nii konkreetsetes Facebooki gruppides juba avalikustatud

võlaandmete edasise avalikustamise ilma andmesubjektide nõusolekuta kui ka keelanud neil

samasisulise tegevuse jätkamise tulevikus. Kuivõrd kaebajatele ettekirjutuste koostamise tingis

nende roll konkreetsete Facebooki gruppide moderaatoritega (vastutavate töötlejatena), siis ei

3-22-265

15(17)

laiene ettekirjutused kaebajate tegevusele (sh võlaandmete avalikustamisele) Facebooki n-ö

tavakasutajatena (sh jagades isiklikku negatiivset kogemust mõne võlglase või petturiga) ning

ei piira seega kaebajate väljendusvabadust määratlemata ulatuses. Ettekirjutuste resolutiivosas

sisalduvad üldistavad viited kaebajate poolt hallatavatele Facebooki kontodele, lehtedele,

postitustele ja gruppidele puudutavad üksnes võlaandmete avalikustamise kohta (s.o sisuliselt

Facebook kui platvorm tervikuna), kuid ei laienda piirangu sisulist ulatust. Kaebajatel on

keelatud jätkata samalaadsete andmete (st füüsiliste isikute võlgnevuste kohta) nõusolekuta

avalikustamise korraldamist sarnasel viisil (st Facebookis ja sisuliselt piiritlemata isikute

ringile). Seda, kas vaidlusaluste nn võlaandmete kaebajate valitud viisil töötlemiseks võib lisaks

andmesubjekti nõusolekule olla ka mõni muu IKÜM art 6 lg-s 1 nimetatud seaduslik alus,

hindab ringkonnakohus ettekirjutuste materiaalse õiguspärasuse raames. Ettekirjutuse nõuete

sisustamisel on oluline silmas pidada, et ettekirjutustega ei ole soovitud kaebajatel keelata

isikuandmete õiguspärast töötlemist ning kaebajatele ettekirjutustega pandud kohustusi või

seatud piiranguid tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt.

IV

Võlaandmete avalikustamise seaduslikkus

29. Nagu märgitud, keelavad ettekirjutused kaebajatel jätkata isikuandmete töötlemist senisel

viisil, hõlmates lisaks ettekirjutuste tegemisele eelnevalt toimunud avalikustamistele ka teised

füüsilistest isikutest võlglased ja ka teised asukohad Facebookis. Füüsiliste isikute võlgnevusi

kajastavate andmete avalikustamise seadusliku alusena tuginevad kaebajad esiteks õigustatud

huvile (IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkt f) ja alternatiivselt ajakirjanduslikule eesmärgile

(IKS § 4). Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalune andmetöötlus saaks olla seaduslik vaid

juhul, kui andmesubjektid on andnud selleks nõusoleku (IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkt

a). Seejuures ei ole vaidlust, et IKÜM art 6 lg 1 sisaldab ammendavat loetelu juhtudest, mil

isikuandmete töötlemine on seaduslik (Euroopa Kohtu 07.12.2023 otsus liidetud kohtuasjades

C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p 73; 04.07.2023 otsus kohtuasjas C-252/21, Meta

Platforms jt, p 90; 04.05.2023 otsus kohtuasjas C-60/22, Bundesrepublik Deutschland, p-d 55–

57; 22.06.2021 otsus kohtuasjas C-439/19, Latvijas Republikas Saeima, p 99).

30. Vastustaja seisukohtadest saab järeldada, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete

töötlemine võiks olla seaduslik üksnes siis, kui see vastab IKS §-s 10 sätestatud tingimustele.

Seejuures ei ole vastustaja väitnud, et nn võlaandmete töötlemise seaduslikuks aluseks ei võiks

olla ka IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkt f, vaid rõhutanud pigem seda, et IKS § 10 nõuete

mittetäitmise korral oleksid tõenäoliselt täitmata ka IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkti f

nõuded. Sama nähtub mh AKI 13.12.2022 menetlusdokumendis viidatud 03.10.2022 juhendi

„Maksehäirete avaldamine“ p-st 2.2. IKÜM art 1 lg-st 1 koostoimes eelkõige põhjendustega 9,

10 ja 13 tuleneb, et IKÜM-i eesmärk on tagada isikuandmete kaitset käsitlevate riigisiseste

õigusaktide põhimõtteliselt täielik ühtlustamine. IKÜM annab liikmesriikidele siiski võimaluse

näha ette täiendavaid, rangemaid või erandeid ettenägevaid riigisiseseid eeskirju ja jätavad

liikmesriikidele kaalutlusruumi nende sätete rakendamisel (nt Euroopa Kohtu 30.03.2023 otsus

kohtuasjas C-34/21, Hauptpersonalrat der Lehrerinnen und Lehrer, p 51; 28.04.2022 otsus

kohtuasjas C-319/20, Meta Platforms Ireland, p 57). IKÜM art 6 lg-st 2 tulenevalt on selliste

täpsustuste vajadust seostatud peamiselt IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punktidega c ja e ning

IX peatükis (art-d 85–91) sätestatud isikuandmete töötlemise eriolukordadega. IKS §-st 10 ega

asjaomasest eelnõust (vt Riigikogu XIII koosseisu 679 SE seletuskiri, lk 18–19) ei järeldu, et

kõnealune säte täpsustaks IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkti f, vaid seletuskirjas viidatakse

IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punktile e (s.o krediidivõimelisuse hindamisele kui avalikes

huvides oleva ülesande täitmisele) ning ühtlasi selgitatud, et IKÜM ei võimalda liikmesriikidel

õigustatud huvi iseseisvalt sisustada. Kuna sisulist vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune tegevus

3-22-265

16(17)

ei vastanud IKS §-s 10 kehtestatud tingimustele (nt ei kontrollitud Facebooki gruppides

avalikustatud andmete edasise töötlemise eesmärke) ning kaebajad ei ole sellele sättele ka

tuginenud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks IKS §-ga 10 seonduvat pikemalt analüüsida.

31. IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punktist f tuleneb, et isikuandmete töötlemine on seaduslik,

kui see on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, v.a juhul, kui

sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel

tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps. Sättes on nähtud ette kolm

kumulatiivset tingimust, mis peavad olema korraga täidetud, et isikuandmete töötlemine oleks

seaduslik: esiteks peab vastutaval töötlejal või kolmandal isikul olema õigustatud huvi, teiseks

peab isikuandmete töötlemine olema õigustatud huvi elluviimiseks vajalik ja kolmandaks ei

tohi andmekaitse subjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused kaaluda üles vastutava töötleja

või kolmanda isiku õigustatud huvi (nt Euroopa Kohtu 07.12.2023 otsus liidetud kohtuasjades

C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p 75; 04.07.2023 otsus kohtuasjas C-252/21, Meta

Platforms jt, p 106; 17.06.2021 otsus kohtuasjas C-597/19, M.I.C.M., p-d 106–107).

32. „Õigustatud huvi“ IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkti f tähenduses on määratlemata

õigusmõiste ning põhimõtteliselt võib õigustatuks pidada suurt hulka huve. Euroopa Kohus on

leidnud, et isikute maksevõime hindamiseks nende krediidivõimelisuse kohta teabe esitamine

teenib muu hulgas krediidisektori sotsiaal-majanduslikku huvi (vt 07.12.2023 otsus liidetud

kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p-d 76, 82–83). See kohtuasi puudutas

täitmata jäänud võlakohustustest vabastatud isikute kohta riigi loodud maksejõuetusregistris

kuueks kuuks avalikustatud andmete edasist säilitamist ja kättesaadavaks tegemist eraõigusliku

majandusteaberegistri kaudu, kus neid andmeid säilitati kolm aastat. Andmete pikemaajalisem

avalikustamine hinnati õigusvastaseks. Otsuses viidati, et kohtupraktikast tulenevalt kujutavad

andmesubjekti maksevõime hindamisel negatiivseks teguriks olevad andmed endast tundlikku

teavet andmesubjekti eraelu kohta (nt Euroopa Kohtu 13.05.2014 otsus kohtuasjas C-131/12,

Google Spain ja Google, p 98). Andmete töötlemine võib oluliselt kahjustada andmesubjekti

huve, kuna see võib oluliselt raskendada tema vabaduste teostamist, eriti kui tegemist on

põhivajaduste rahuldamisega ja andmeid säilitatakse pikka aega (nt Euroopa Kohtu 07.12.2023

otsus liidetud kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p-d 94–95).

33. Kaebajad on õigustatud huvi hinnangus (dtl 50–51) käsitanud õigustatud huvina sisuliselt

väljendusvabaduse teostamist ning avalikkuse (piiritlemata arv kolmandaid isikuid või laiemalt

ärikeskkond tervikuna) huvi saada teavet isikute maksekäitumise kohta. Iseenesest on õige, et

vaidlusalustes gruppides avalikustatud andmeid ei oleks huvitatud isikutel tõenäoliselt võimalik

saada muudest allikatest (nt maksehäireregister, kohtulahendid) või oleks see oluliselt piiratum

ning samas võiksid need andmed aidata potentsiaalsetel lepingupartneritel vältida võlasuhteid

ebaausate või halva maksekäitumisega füüsiliste isikutega. Isegi kui nõustuda, et vaidlusaluste

võlaandmete töötlemiseks esineb kaebajate või kolmandate isikute õigustatud huvi ja selle

realiseerimiseks ei ole ühtegi muud vähemalt sama tõhusat võimalust (st töötlemine on vajalik),

nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebajate välja toodud õigustatud huvid on äärmiselt

üldist laadi ning juba seepärast oluliselt väiksema kaaluga kui andmesubjektide huvid või nende

põhiõigused ja -vabadused. Väljendusvabadusega või hüpoteetilise võimalusega, et keegi võib

kunagi soovida mõne andmesubjektiga teha mingeid tehinguid, ei saa õigustada füüsiliste

isikute võlgnevusi (s.o eraelu) kajastavate andmete avalikustamist sisuliselt piiramata isikute

ringile. Seda ka juhul, kui sellised andmed vastavad tõele ning eelnevalt on püütud leida muid

heastamisvõimalusi. Väidetavalt kohustusi rikkunud isiku avalikult nn häbiposti panek ei ole

õigusriigis kohane õiguskaitsevahend. Seetõttu ei saa kaebajatega nõustuda, et töötlemiskeelu

kehtestamise asemel oleks AKI saanud ettekirjutustega kohaldada nende suhtes ka leebemaid

meetmeid, nt kohustades kaebajaid rakendama täiendavaid kaitsemeetmeid.

3-22-265

17(17)

34. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebajate tegevusele ei laiene ajakirjandusliku

andmetöötluse erand (IKS § 4). Pelgalt asjaolust, et ajakirjanduse või meediana võidakse teatud

tingimustel käsitada ka Facebooki gruppide laadseid teabe avaldamise kohti (nn sotsiaalmeediat

või suhtlusvõrgustikke), ei saa tuletada, et kaebajate tegevusel on ajakirjanduslik eesmärk. Pole

arusaadav, milles seisneb konkreetsete füüsiliste isikute lepingurikkumisi kajastavate andmete

valimatu avalikustamise puhul n-ö uudisväärtus. Samuti ei ole tagatud teabe avalikustamise

kooskõla ajakirjanduseetika koodeksis sätestatud põhimõtetega (nt p-d 4.2, 4.9, 5). Kaebajate

ettenähtud kaitsemeetmed (vt õigustatud huvi hinnangu p D.1) on selleks ebapiisavad.

35. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi vaidlustatud ettekirjutustega pandud

kohustused ja keelud võiksid olla paremini sõnastatud, on ettekirjutuste nõuete ulatus piisavalt

arusaadav koosmõjus ettekirjutuste põhjendustega. Isikuandmete avalikustamine ettekirjutustes

välja toodud koosseisus ja viisil oli õigusvastane (st selliseks töötlemiseks puudus IKÜM art 6

lg-s 1 sätestatud seaduslik alus) ning seega on vastustaja õiguspäraselt kohustanud kaebajaid

asjaomase andmetöötluse lõpetama ja keelanud samadele tunnustele vastava andmetöötluse ka

tulevikku suunatult. Ettekirjutusi ei ole põhjust tühistada mh halduskohtu poolt õigusvastaseks

tunnistatud osas. Kuivõrd ettekirjutuse eesmärk oli keelata kaebajatel isikuandmete töötlemine

vaidlusalusel viisil Facebookis tervikuna, siis hõlmab keeld mh Facebooki gruppe „Laenud

eraisikutele“ ja „Laenuabi: laenud eraisikutele“, sõltumata asjaolust, kas nendes gruppides on

füüsiliste isikute võlgnevuste andmeid varasemalt avalikustatud või mitte. Kaebajate õigusi ei

saa rikkuda see, et AKI ei ole keelanud vaidlusaluste võlaandmete avalikustamist, kui selleks

on IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu punkti a kohane andmesubjekti nõusolek.

V

Kokkuvõte ja menetluskulud

36. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb TR, KS, PH ja M-HK apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.10.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

37. TR, KS, PH ja M-HK on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 80 eurot ning kandnud

ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 3060 eurot (koos käibemaksuga; vastab advokaatide

17,2 töötunnile tunnitasuga 148,25 eurot + käibemaks). Kokku 3140 euro suuruste

menetluskulude kandmine või nende kandmise kohustus seoses praeguse asja lahendamisega

ringkonnakohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes

HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. AKI ei ole menetluskulude kandmise kohta

ringkonnakohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)