3-22-971/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-971

Haldusasi

X kaebus pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.02.2023 otsus

haldusasjas nr 3-22-971 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2024.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-971

2(5)

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 08.11.2011 otsusega nr 916031 Xle vanaduspensioni

alates 03.10.2011. Pensioniõigusliku staaži hulka arvati kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg

23.11.1967–26.11.1969. Staaži hulka ei arvatud üleajateenistuse aega 10.07.1970–

19.07.1972.

X esitas 29.03.2012 SKA-le kirja seoses asjaoluga, et tööstaaži hulka ei arvestatud

Nõukogude armees üleajateenijana Tallinna Tondi garnisoni sõjaväeorkestris teenitud kahte

aastat. SKA selgitas 30.03.2012 vastuses, et üleajateenistuses viibitud aega ei arvestatud

pensioniõigusliku staaži hulka riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 5 alusel.

X esitas 07.06.2012 SKA-le avalduse pensioni saamiseks seoses üleajateenistusega Eesti

Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise pensionikindlustust käsitletava koostöölepingu

alusel. SKA edastas 06.12.2012 Xle Venemaa Föderatsiooni Pensionifondi 09.11.2012

teatise, kus viidatakse koostöölepingu art 6 lg-le 1, mille kohaselt arvestab kumbki

lepingupool pensioni suuruse oma territooriumil omandatud pensionistaaži alusel vastavalt

oma õigusaktidele; kuna sõjaväeosad nr 12129 ja 42341 kuulusid NSVL koosseisu ning

paiknesid Eesti ja Leedu territooriumil, puudub Xl Venemaa Föderatsiooni territooriumil

omandatud pensionistaaž.

X esitas 22.03.2022 teabenõudena Sotsiaalministeeriumile küsimuse, kes peab maksma talle

pensioni NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus sõjaväelasena teenitud kahe aasta eest.

SKA 06.04.2022 vastuse kohaselt ei ole RPKS-i üleajateenistuses viibimise osas muudetud,

mistõttu jääb haldusorgan 30.03.2012 antud vastuse juurde.

2. X esitas 28.04.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 05.08.2022

määrusega menetlusse pensioniõigusliku staaži tuvastamise nõudes perioodi 10.07.1970–

10.07.1972 osas.

Eesti Vabariik on alates 03.10.2011 jätnud kaebajale maksmata pensioni NSV Liidu

relvastatud jõudude koosseisus sõjaväelasena teenitud aastate eest, rikkudes sellega

põhiseaduse (PS) §-i 10. Kaebaja teenis sõjaväelasena Tallinnas Tondi garnisoni väeosas nr

12129 sõjaväeorkestris vanemmuusikandina 10.07.1970–11.07.1972. NSV Liidu riiklike

pensionide seaduse (vastu võetud NSV Liidu Ülemnõukogu poolt 14.07.1956) paragrahv 1

alapunkti b kohaselt on õigus riiklikku pensioni saada sõjaväelastel. NSVL Ministrite

Nõukogu 2. jaanuari 1957. a määrus nr 1 kohaselt kuulus pensioni staaži arvutamise hulka

teenistus NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus. PS §-i 10 kohaselt on kaebajal

õiguspärane ootus eeldada, et vaidlusalune periood arvatakse tema pensioniõigusliku staaži

hulka. RPKS § 28 lg 5 on põhiseadusega vastuolus.

3. SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemas haldusmenetluses avaldatud

seisukoha juurde.

4. Tallinna Halduskohus jättis 13.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vaidlust ei ole selles, et SKA arvestas kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodil 23.11.1967–

26.11.1969 kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka. Vaidluse all on, kas kaebaja NSV Liidu

relvajõudude teenistuses viibitud ajast saab ajavahemiku 10.07.1970–10.07.1972 arvestada

kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka.

RPKS § 28 lg 1 sätestab, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse tegevuse aeg, kui

tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu. RPKS § 28 lg 5 kohaselt (jõustunud

23.11.2008) arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse ja

asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne ja pärast

väljastpoolt Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud

pensionistaaži ning mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni.

3-22-971

3(5)

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et NSV Liidu relvajõudude teenistuses olemise aeg on

pensioniõigusliku staaži hulka arvatav vaid siis, kui teenistusaeg oli arvatud Eesti

kaitseväeteenistuse staaži hulka (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2020 otsus asjas nr

3-3-1-92-09 (p-d 37-38); Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus asjas nr 3-19-460 (p-d 9

ja 11); Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2021 otsus asjas nr 3-17-1871 (p 11)).

Esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud Eesti kaitseväe teenistuses ning et

tema NSV Liidu relvajõudude tegevteenistusaeg oleks võrdsustatud teenistusega kaitseväes

ning arvatud kaitseväeteenistuse staaži hulka. Seega ei saa praegusel juhul RPKS § 28 lg 4

alusel kaebaja NSV Liidu relvajõudude tegevteenistuses viibitud ajavahemikku (10.07.1970–

10.07.1972) arvata pensioniõigusliku staaži hulka. Samuti ei saa nimetatud ajavahemikku

arvestada pensioniõigusliku staaži hulka RPKS § 28 lg 5 alusel, sest nimetatud säte reguleerib

üksnes kohustusliku sõjaväeteenistuse aega. Vaidlusalusel ajavahemikul ei olnud kaebaja

NSV Liidu relvajõududes kohustuslikus korras, vaid tegemist oli üleajateenistusega. Seega ei

ole vaidlusaluse ajavahemiku arvamine pensioniõigusliku staaži hulka RPKS kohaselt

lubatud ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Kaebaja leiab põhjendamatult, et tal on PS §-st 10 tulenevalt õiguspärane ootus eeldada, et

NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus sõjaväelasena teenimine arvatakse tema

pensioniõigusliku staaži hulka. Eesti Vabariik ei ole NSV Liidu õigusjärglane. Kaebaja ei saa

eeldada, et Eesti Vabariik oleks pidanud üle võtma ENSV-s kehtinud õigusnormid. Kaebajal

ei saanud olla õiguspärast ootust, et Eesti Vabariigis jäävad kehtima NSV Liidu

seadusandluses kehtinud põhimõtted ning et õiguskord jääb muutumatuks. Eesti Vabariigi

seadusandja on riikliku pensionikindlustuse seadust vastu võttes teinud poliitilise otsuse

seaduse sisu osas ehk seadusandja pole ette näinud sätet, mille alusel saaks üleajateenistust

NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus arvata pensioniõigusliku staaži hulka. Kõnealust

seadust ei ole seadusandja ka hiljem muutnud kuidagi kaebajale soodsamas või ebasoodsamas

suunas. Seega ei ole sellisel kujul seadust vastu võttes rikutud kaebaja õiguspärase ootuse

põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 13.02.2023 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus ei ole tõendeid hinnanud. Kohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, et periood

10.07.1970–10.07.1972 ei kuulu pensioniõigusliku staaži hulka, jättes arvestamata riiklike

pensionide seadusega ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni koostöölepinguga.

Koostöölepingu art 5 p 1 järgi arvestatakse pensioni määramisel pensionistaaži, mis on

omandatud lepingupoolte territooriumil, sh võetakse arvesse endiste Eesti NSV ja Vene NFSV

territooriumidel omandatud pensionistaaži. Endise Eesti NSV territooriumil kehtis kaebaja

poolt sõjaväelasena pensionistaaži omandamise ajal NSVL riiklike pensionide seadus. Vene

Föderatsiooni Pensionifond kinnitab, et Eesti on kohustatud sõjaväelastele pensionistaaži

arvestama. Kui RPKS on koostöölepinguga vastuolus, tuleb vastavalt PS §-le 123 kohaldada

välislepingu sätteid.

6. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionkindlustust käsitlev koostööleping ei

kohusta Eesti Vabariiki arvestama kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka üleajateenistusega

aega Nõukogude armees. Koostöölepingu art 6 lg 1 järgi arvestab kumbki lepingupool

pensioni suuruse oma territooriumil omandatud pensionistaaži alusel vastavalt oma

õigusaktidele. RPKS ei näe ette võimalust arvestada pensioniõigusliku staaži hulka

3-22-971

4(5)

üleajateenistuse aega. Vastavat seisukohta on väljendanud ka Riigikohus 22.04.2010 otsuses

nr 3-3-1-92-09.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitlev koostööleping

jõustus 01.04.2012, s.o peale kaebajale vanaduspensioni määramist. Vastustaja viidatud

Riigikohtu 22.04.2010 otsus nr 3-3-1-92-09 puudutas seevastu 25.06.1993 koostöökokkulepet

ja 05.11.2002 koostöökokkuleppe muutmise protokolli, mis kaotasid koostöölepingu art 13 lg

1 alusel 01.04.2012 kehtivuse. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajal tekkis

koostöölepingu alusel alates 01.04.2012 õigus saada pensioni ka perioodi 10.07.1970–

10.07.1972 eest.

8. Koostöölepingu art 13 lg 2 sätestab, et pensionid, mis on määratud enne lepingu jõustumist,

võidakse isiku taotlusel kooskõlas lepinguga ümber arvestada alates vastavasisulise avalduse

esitamise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Kaebaja esitas SKA-le avalduse 07.06.2012

(dtl 95–97) ning seega oleks saanud juhul, kui avaldus oli põhjendatud, hakata kaebajale

perioodi 10.07.1970–10.07.1972 eest pensioni maksma alates 01.07.2012.

Pensionitoimikust ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja 07.06.2012 avalduse osas teinud

konkreetse otsuse. Kaebajale saadeti 06.12.2012 kaaskirjaga (dtl 101) Venemaa Föderatsiooni

Pensionifondi 09.11.2012 teatis, mille järgi puudub kaebajal pensioniõiguslik staaž Venemaa

Föderatsioonis, sest sõjaväeosa paiknes Eesti territooriumil (dtl 99–100). SKA 11.12.2012

otsuses nr 916031 pensioni ümberarvutamise kohta (dtl 78) ei ole arvesse võetud kaebaja

poolt soovitud staaži. Samas ei nähtu otsusest, et selle tegemise ajendiks oleks olnud kaebaja

07.06.2012 avaldus.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja oleks pidanud hiljemalt SKA 11.12.2012 otsusest nr 916031

aru saama, et tema 07.06.2012 taotlust ei rahuldatud. RPKS § 40 lg 1 (kuni 31.12.2012

kehtinud redaktsioonis) kohaselt oleks tulnud tühistamiskaebusega kohtusse pöörduda 3 kuu

jooksul ehk hiljemalt 2013. a märtsis. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et vastustaja oli

kaebaja 07.06.2012 avalduse lahendamisel tegevusetu või viivituses, oleks HKMS § 46 lg 2

kohaselt tulnud kohtusse pöörduda hiljemalt 21.06.2013 ehk ühe aasta jooksul haldusakti

andmiseks ettenähtud tähtaja (2012. a-l 10 tööpäeva) möödumisest.

9. Kaebaja eelnimetatud õiguskaitsevahendeid ei kasutanud, vaid pöördus alles 22.03.2022

teabenõudega Sotsiaalministeeriumi poole küsimusega, kes on kohustatud talle maksma

pensioni NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus sõjaväelasena teenitud kahe aasta eest (dtl

31–32). SKA vastas 06.04.2022, et RPKS-i pole muudetud ning jääb seetõttu 30.03.2012

vastuse juurde (dtl 63).

10. Ringkonnakohus leiab, et eelnevat arvestades ei ole tuvastamiskaebuse menetlemine antud

juhul lubatav, sest kaebaja õiguste kaitseks olid olemas tõhusamad vahendid (HKMS § 45 lg

2). Koostöölepingu art 13 lg 2 näeb ette, et pensioni ümberarvestamiseks tuleb esitada

avaldus. Kaebaja esitaski selle, kuid ei pöördunud soovitud tulemuse mittesaavutamisel

kohtusse. Kuigi kaebaja oleks pidanud kohtusse pöörduma 2013. a-l, tegi ta seda alles 2022. a-

l. Väidetav pensionistaaž, mille arvestamist kaebaja soovib, tuleneb koostöölepingust ning

sellise staaži kindlakstegemiseks ei saa pöörduda tuvastamiskaebusega kohtusse. Tegemist on

õigusliku vaidlusega, mitte olukorraga, kus mingid faktilised asjaolud vajaksid kohtu poolt

täiendavat tuvastamist.

11. Kaebus jääks rahuldamata ka juhul, kui tuvastamiskaebuse esitamise õigust jaatada.

Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4). Lisaks jääb ringkonnakonnakohus 17.10.2019 otsuses nr 3-19-460

3-22-971

5(5)

toodud seisukoha juurde, et koostöölepingust ei tulene kaebajale eraldiseisvat õigust nõuda

tema sõjaväeteenistuse aja arvestamist pensionistaaži hulka, kui seda ei näe ette Eesti õigus.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on 22.04.2010 otsuse nr 3-3-1-92-09 p-s 16

seoses varem kehtinud koostöökokkuleppega märkinud, et see ei puuduta Eestis elavaid Eesti

Vabariigi kodanikke ja Venemaa Föderatsioonis elavaid Venemaa Föderatsiooni kodanikke.

Sama põhimõte laieneb ringkonnakohtu hinnangul ka koostöölepingule. Kaebaja on Eesti

Vabariigis elav Eesti Vabariigi kodanik ning tema õigust pensionile reguleerib RPKS-s, mitte

välisleping.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)