5-23-36/4 · Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 5-23-36 Määruse kuupäev

13. detsember 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Hannes Kiris, Julia Laffranque, Heiki Loot ja Urmas Volens Kohtuasi XX-i kaebus tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku § 344 lõike 3 punkt 3 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda süüdistataval vaidlustada ringkonnakohtu süüdimõistvat otsust kaitsjast kassaatori vormistatud ja allkirjastatud kassatsiooniga Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX-i kaebus läbi vaatamata.

2. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas 3. juuni 2022. a otsusega kriminaalasjas nr 1-21-1421 XX-i (edaspidi ka kaebaja) süüdi karistusseadustiku (KarS) § 2351, § 2342 lõike 1 ja § 183 lõike 2 punkti 2 järgi ning karistas teda kaheksa aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. oktoobri 2022. a otsusega kaebaja süüditunnistamise ja karistuse muutmata.

3. XX-i kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar esitas 23. novembril 2022 Riigikohtule enda allkirjastatud avalduse pealkirjaga „Tallinna Vanglas viibiva XX-i kassatsioon“, paludes käsitada seda süüdistatava kassatsioonina, mis on esitatud advokaadi vahendusel, või alternatiivselt käsitada avaldust kaitsja kassatsiooni täiendusena. Avalduses leiti, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 344 lõike 3 punkt 3 annab kassatsiooni esitamise õiguse ka süüdistatavale kui kohtumenetluse poolele, kui ta teeb seda advokaadi vahendusel. Kaitsja märkis, et tema trükkis kaebaja kassatsiooni ümber ja vahendab kassatsiooni Riigikohtule.

4. Kaitsja esitas 24. novembril 2022 Riigikohtule oma kassatsiooni kriminaalasjas nr 1-21-1421.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium võttis 28. veebruari 2023. a määrusega kaitsja kassatsiooni menetlusse, jättis aga XX-i kassatsiooni läbi vaatamata põhjusel, et kaebajal ei ole kassatsiooni esitamise õigust.

5-23-36

2(5)

6. Kaitsja kassatsiooni alusel kriminaalasja läbivaatamise tulemusel tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium 16. juunil 2023 otsuse, millega muu hulgas jättis kaitsja kassatsiooni täienduse läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium selgitas, et KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 kohaselt ei ole süüdistataval kassatsiooniõigust. KrMS § 344 lg 3 kohaselt on kassatsiooniõigus prokuratuuril (punkt 1), advokaadist kaitsjal (punkt 2) ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel (punkt 3). Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve kriminaalmenetluses on üksnes advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kes on süüdistatava kaitsja KrMS-i tähenduses. Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. Kaitsja on KrMS § 17 lõike 1 järgi ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel ning süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 kohaselt. XX-i kassatsioonina pealkirjastatud avaldust ei saa käsitada ka kaitsja kassatsiooni täiendusena. Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. KrMS § 344 lõike 3 punkt 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks advokatuuriseaduse § 40 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. Käesolevas asjas kassatsioonile lisatud avaldus sellele nõudele ei vasta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus kohtuasjas nr 1-21-1421/182, punktid 55 ja 56).

7. Kaitsja esitas 29. juunil 2023 kassatsiooni täienduse ja taotles selle esitamise tähtaja ennistamist, öeldes muuhulgas, et XX-i kassatsiooni esitades kompas ta „võib-olla veidi avantüristlikult ebaselge seaduse piire“. Lisaks märkis kaitsja: „Selles kriminaalasjas on selgunud, et KrMS §-is 344 lg 3 p 3 sätestatud süüdistatava kassatsiooniõiguse kasutamise on seadusandja sätestanud ebaselgelt. Alles 16.06.2023. a otsusega tõi Riigikohtu tõlgendus arusaama, et osutatud säte ei kehtigi süüdistatava suhtes - kuigi nii on läbi KrMS §-i 17 normis kirjas - kuna vastasel juhul kaotaks mõtte KrMS §-is 344 lg 3 p 2 sätestatu. Enne viidatud lahendit sellist normi kohaldamise praktikat ei eksisteerinud.“

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 30. juunil 2023 määrusega kaitsja taotlused kassatsiooni täienduse esitamise tähtaja ennistamiseks ja kassatsioonimenetluse uuendamiseks rahuldamata ning kaitsja 29. juuni 2023. a täienduse kassatsioonile läbi vaatamata.

9. Kaitsja esitas Riigikohtule 14. juulil 2023 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2023. a määruse peale määruskaebuse, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 10. augusti 2023. a määrusega läbi vaatamata.

10. Kaebaja esitas 2. augustil 2023 Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusena pealkirjastatud taotluse, milles palub tunnistada KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 põhiseaduse (PS) § 24 lõikega 5 ja §-ga 13 vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda süüdistataval vaidlustada ringkonnakohtu süüdimõistvat otsust kaitsjast kassaatori vormistatud ja allkirjastatud kassatsiooniga. Samuti palub kaebaja mõista endale Eesti Vabariigilt välja kaebuse esitamisega seotud õigusabikulud, mille suurust täpsustatakse menetluse käigus.

KAEBAJA SEISUKOHT

11. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tugines kriminaalasjas nr 1-21-1421 tehtud otsuses KrMS § 344 lõike 3 punktile 3 esimest korda, siis ei olnud kaebajal või tema kaitsjal võimalik tõstatada asja arutamisel selle sätte PS-ile vastavuse küsimust. Seetõttu võib kaebaja tõstatada

5-23-36

3(5) küsimuse nimetatud sätte põhiseaduspärasusest Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatava individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega.

12. KrMS § 344 lõige 3 näeb ette, et kriminaalasjas kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. KrMS § 17 kohaselt on kohtumenetluse pool mh süüdistatav.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõlgendanud kriminaalasjas nr 1-21-1421 tehtud otsuses KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 selliselt, et süüdistataval ei ole õigust esitada kassatsiooni kaitsjast kassaatori vahendusel, kuid siiski kaitsjast erialdi. Alates selle otsuse tegemise ajast kehtib seega Riigikohtu seadusejõuline (KrMS § 2 punkt 4) tõlgendus, et süüdistatav ei saa kaitsjast advokaadi allkirjastatuna esitada ringkonnakohtu otsust vaidlustavaid seisukohti. KrMS-i nimetatud norm koos sellele kohtu antud tõlgendusega riivab süüdimõistetu PS § 24 lõikest 5 tulenevat põhiõigust tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata.

14. PS § 24 lõike 5 teksti ja mõtte kohaselt peab inimesele tema suhtes kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse vaidlustamiseks olema tagatud kaebeõigus. Õigusfilosoofiliselt ei ole seadusandjal õigustust PS-iga üksikisikule antud õigust piirata. Kuna seadusandjal ei olnud õigust PS-is sätestatut ignoreerida, siis ei välistanud ta KrMS § 344 lõike 3 punktiga 3 sõnaselgelt süüdistatava kaebeõigust, vaid sätestas süüdistatava kui menetlusosalise õiguse esitada kassatsioon advokaadi vahendusel. KrMS-i loogikat silmas pidades on selleks süüdistatava advokaadiks kriminaalmenetluses kaitsja. Kohtuasjas nr 1-21-1421 tõdes Riigikohus aga, et vaidlusalune norm ei võimalda süüdistataval realiseerida PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust iseseisva kassatsiooni esitamiseks kaitsjast advokaadi vahendusel. KrMS § 344 lõike 3 punkt 3 on seega Riigikohtu antud tõlgendust arvestades PS-iga vastuolus.

15. Riigikohus peab hindama ka KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 kooskõla põhiseadusliku õigusselguse põhimõttega. Selles sättes on sõnaselgelt kirjas, et menetlusosaline, kes ei ole prokurör või kaitsja, saab ringkonnakohtu otsuse peale esitada kassatsiooni advokaadi vahendusel. Olukord, kus materiaalõigus annab kooskõlas PS-iga süüdistatavale õiguse esitada ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioon, aga Riigikohtu tõlgendus sellise õiguse välistab, on vastuolus õigusselguse nõudega.

VAIDLUSALUNE SÄTE

16. KrMS § 344 lõige 3:

„(3) Kassatsiooni esitamise õigus on: 1) prokuratuuril; 2) advokaadist kaitsjal; 3) teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kaebaja on pöördunud Riigikohtu poole taotlusega tunnistada KrMS § 344 lõike 3 punkt 3 põhiseadusvastaseks osas, milles see ei võimalda süüdistataval vaidlustada ringkonnakohtu süüdimõistvat otsust kaitsjast kassaatori vormistatud ja allkirjastatud kassatsiooniga. See on individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus kohtumenetlusnormi peale, mida kaebaja suhtes kriminaalkohtumenetluses kohaldati. Vaidlustatud sättele tuginedes jättis Riigikohtu

5-23-36

4(5) kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 1-21-1421 läbi vaatamata kaebaja kui süüdistatava kassatsiooni ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse peale.

18. Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte (Riigikohtu praktika alates üldkogu

17. märtsi 2003. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. mai 2023. a määrus nr 5-23-15/4, punkt 4). Samuti on Riigikohus leidnud, et sõltumata sellest, kas isikul oli muu tõhus õiguskaitsevahend, on kaebus lubatav üksnes siis, kui väidetud subjektiivse õiguse riive on oluline (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

3. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-60-14, punktid 18 ja 19).

19. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloova akti norm, saab ta taotleda normi põhiseaduspärasuse kontrollimist eelkõige selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lõike 1 teine lause). Kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasust saab isik vaidlustada selles kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Samale seisukohale tuleb asuda olukorras, kus kohtusse pöördumist takistab menetlusnormi puudumine, mitte piirav norm (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. märtsi 2011. a määrus asjas nr 3-4-1-15-10, punkt 13; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. märtsi 2022. a määrus nr 5-22-11/4, punkt 13). Kaebuse, sh kassatsiooni menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisul on absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse PS-ile vastavust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

27. jaanuari 2017. a määrus asjas nr 3-4-1-14-16, punkt 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. novembri 2022. a määrus nr 5-22-7/4, punkt 30).

20. Kaebaja leiab, et KrMS § 344 lõike 3 punkt 3 riivab põhiseadusvastaselt tema PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebepõhiõigust, samuti ei ole säte õigusselge (vastuolu PS §-ga 13). Kaebaja väitel ei saanud tema ega tema kaitsja vaidlusaluse sätte PS-ile vastavust aga kassatsioonimenetluses tõstatada, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tugines kriminaalasjas nr 1-21-1421 tehtud otsuses KrMS § 344 lõike 3 punktile 3 esimest korda.

21. Kolleegiumi hinnangul soovib kaebaja saavutada individuaalkaebuse esitamise kaudu kriminaalmenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuse muutmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaalvõi halduskolleegiumi lahendite peale, mistõttu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust (vt viidatud määrus nr 5-22-7/4, punkt 30).

22. Vaidlustatud säte ei ole õigusselgusetu ning kolleegiumi hinnangul ei saanud selle kohaldamine olla kaebajale või tema kaitsjale ettenägematu, sest sama sisuga seisukohti on Riigikohus väljendanud korduvalt ka varem. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruaril 2010 asjas nr 3-1-1-9-10 tehtud määruse punktis 7 on öeldud: „KrMS § 344 lg 3 loetleb isikuid, kellel on kassatsiooni esitamise õigus. Kassatsiooniõiguse kasutamine süüdistatava huvides on reguleeritud KrMS § 344 lg 3 p-s 2 – sellisel juhul esitab kassatsiooni advokaadist kaitsja enda nimel, millest tulenevalt vastutab ta ka selle sisu ja seaduse nõuetele vastavuse eest. KrMS § 344 lg 3 p 3, millele viidatakse määruskaebuses, reguleerib kassatsiooni esitamist KrMS § 344 lg-tes 2 ja 21 nimetatud isikute huvides (kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik), ja ka sel juhul on kassatsiooni esitamise õigus vaid advokaadist esindajal. Kuna Riigikohus lahendab valdavalt õiguslikke küsimusi, on seadusandja lähtunud arusaamast, et

5-23-36

5(5) kassatsiooniga või määruskaebusega võib Riigikohtusse pöörduda vaid professionaalne ja eelduslikult põhjalike õigusteadmistega jurist – kas prokurör või advokaat. Vaid need isikud saavad kaitsta oma seisukohti ka Riigikohtu suulisel istungil“ (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-26-06; 10. septembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-35-07, punkt 1;

21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-74-11, punkt 10). Seisukohta, et KrMS § 344 lõike 3 kohaselt on süüdistataval kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadist kaitsja vahendusel, on väljendatud ka õiguskirjanduses (Kriminaalmenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2012, § 344, punkt 13). Seega said XX ja tema kaitsja tõstatada küsimuse KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 põhiseaduspärasusest Riigikohtule esitatud kassatsioonis.

23. Kaebaja suhtes toimunud kriminaalkohtumenetluses esitas kaitsja kassatsiooni, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium võttis menetlusse ja vaatas läbi. Seega oli kaebajal võimalik oma edasikaebeõigust teostada kaitsja esitatud kassatsiooni kaudu.

24. Selle kohta, kas kaebuses väidetud riive oli oluline, märgib kolleegium järgmist. PS § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kolleegium nõustub kaebajaga, et KrMS § 344 lõike 3 punkt 3, mis välistab süüdistatava õiguse esitada Riigikohtule kassatsioon, riivab nimetatud põhiõigust, see aga ei tähenda veel, et põhiõiguse riive oleks põhiseadusega vastuolus. PS-ist ei tulene, et isikul peab olema igal juhul võimalik teostada edasikaebeõigust isiklikult ja vahetult Riigikohtule kassatsiooni esitades. PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ning seadusandja on pädev seda õigust mõistlikele põhjendustele tuginevalt piirama (vt nt Riigikohtu üldkogu

12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38).

25. Nagu kohtusse pöördumise õiguse (PS § 15 lõige 1) teostamine, nii ei ole ka edasikaebeõiguse teostamine eesmärk iseeneses, vaid vahend kohtumenetluse kaudu muude õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse tagamiseks (nt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15, punkt 25). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et seadusandja on lähtunud süüdistatava edasikaebeõiguse piirangut kehtestades arusaamast, et Riigikohus lahendab valdavalt õiguslikke küsimusi, mistõttu võib kassatsiooniga Riigikohtusse pöörduda vaid professionaalne ja eelduslikult põhjalike õigusteadmistega jurist – kas prokurör või advokaat. Vandeadvokaadist kaitsja on kassatsiooni esitamisel süüdistatava esindaja ja teostab süüdistatava PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust tema eest. Seejuures peab kaitsja selgitama välja kaitsealuse seisukohad ja koostama kassatsiooni tema huve ja seaduse nõudeid arvestavalt (viidatud määrus asjas nr 3-1-1-9-10, punktid 7 ja 9). Individuaalkaebuses ei ole väidetud, et kaitsja on need kohustused täitmata jätnud. Samuti pole väidetud, et vaidlustatud edasikaebeõiguse piirangu tõttu jäid kaebaja õigused kassatsioonimenetluses muul põhjusel piisava kaitseta.

26. Kuivõrd kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisnes tema põhiõiguste oluline riive olukorras, kus tema kaitsja sai kassatsiooni esitada, samuti said XX ja tema kaitsja kassatsioonimenetluses tõstatada küsimuse KrMS § 344 lõike 3 punkti 3 põhiseaduspärasusest, jätab kolleegium individuaalkaebuse läbi vaatamata ja tagastab selle esitajale. Kuna kaebus jääb läbi vaatamata, jääb läbi vaatamata ka kaebuse osaks olev õigusabikulude hüvitamise taotlus.

(allkirjastatud digitaalselt)