1-11-2312/11 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2011, Tallinn

Kriminaalasja number 1-11-2312 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Julia Katškovskaja Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. märtsi 2011 otsus Apellatsiooni esitaja V.V, isikukood XXX, elukoht Tallinn, XXXX

XX-XX, asukoht Tallinna Vangla; kodakondsus määratlemata,

algharidus ( 6 klassi), emakeel vene keel, ei tööta, varasemalt kriminaalkorras karistatud 4 korda Resolutsioon

Jätta V.V apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu

läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. märtsi 2011 otsusega tunnistati V.V süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,9

järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva.

KarS § 65 lg 2 alusel moodustati edasiselt liitkaristus ning liideti mõistetud karistusele Harju

Maakohtu 13.10.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 4 kuud vangistust, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks liitkaristusena tähtajalise vangistuse 11 kuud ja 28 päeva

V.V tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna pani

20.10.2010, 5.11.2010, 19.11.2010 ja 1.12.2010 toime vargusena kvalifitseeritud kuriteod. Ühel juhul oli vargus pandud toime avalikult.

Mõistetud karistust motiveeris kohus muuhulgas järgmiselt:

„Karistuse mõistmisel arvestab kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et kuigi süüdistatav on avaldanud sõnas puhtsüdamlikku kahetsust toimepandu suhtes,

ei arvesta kohus seda karistust kergendava asjaoluna. Süüdistatava käitumisest ja varasemast karistatusest saab järeldada, et vargused on osa tema elustiilist. Tema kahetsus on ainult sõnaline ega väljenda siirast kahetsust toimepandu suhtes, kuna igale kahetsusavaldusele ülekuulamise lõpus on

järgnenud kuni vahistamiseni uute kuritegude toimepanek. Vastutust raskendavad asjaolud

puuduvad. Süüdistatav on varem kohtulikult karistatud neljal korral. Talle on mõistetud tingimisi vangistus, mis on täitmisele pööratud seoses uue kuriteo toimepanemisega. Samuti on talle määratud rahaline karistus ning 13.10.2010 on talle määratud tingimisi vangistus. Kriminaalasja materjalidest

nähtuvalt on ta juba alates 20.10.2010 toime pannud uued kuriteod, s.o seitsme päeva möödudes peale kohtuotsust. KarS § 199 lg 2 p 9 ja 5 järgi on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni viie aastase vangistusega. Antud juhul on aga isik korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest ning iga kord lühikese aja jooksul peale karistuse kandmisest vabanemist toime pannud uued kuriteod. Isiku karistatus ei ole kordagi kustunud. Kohus ei nõustu kaitsja väitega selles osas, et uurimisorganite poolt katseajal esimese kuriteo toimepanemise järel kuni neljanda episoodini süüdistatava mittevahistamine näitab tema süü väiksust. Kohus leiab, et see näitab seda, et isikule anti korduvalt võimalus oma käitumismustrit muuta, kuid ta ei ole seda teinud. Samuti ei ole seni mõistetud karistustest süüdistatav ilmselgelt järeldusi teinud, kuna on jätkanud kuni vahistamiseni

uute kuritegude toimepanemist. Süüdistataval puudub töökoht ja legaalne sissetulek, samuti

arvestades tema varasemat karistatust ei ole mõeldav talle rahalise karistuse mõistmine. Kuivõrd süüdistatav on kahel korral talle mõistetud tingimisi vangistuse ajal toime pannud uued kuriteod, siis asub kohus seisukohale, et ta ei sobi kriminaalhoolduse alla. Selline karistus ei ole teda mõjutanud

kuritegude toimepanemisest hoiduma. Samuti, arvestades tema enda ütlusi, et isik vajas raha narkootikumide ostmiseks ning tema isikut, pidades silmas siinjuures seda, et isik kriminaalhoolduse all olles pani jätkuvalt toime kuritegusid ja tarvitas narkootikume, asub kohus järeldusele, et isik ei sobi ka üldkasulikku tööd tegema. Enda sõnade kohaselt oli süüdistataval emaisa firmas töökoht olemas ja ta sai sealt tasu, kuid see ei motiveerinud teda õiguskuulekalt elama Kuna antud juhul on

isik vahetult peale eelmist kohtuotsust asunud uuesti kuritegusid toime panema, tegemist on

süstemaatilise vargaga, kelle tegevused on lõpule viidud ning nendest on põhjustatud ka varaline kahju, siis arvestades ka õiguskorra kaitsmise huvisid, leiab kohus, et isikut saab mõjutada edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma ainult reaalse tähtajalise vangistusega. Kuivõrd süüdistatavat

süüdistatakse nelja varguse toimepanemises, neist ühel juhul on tegemist avaliku vargusega, kus

süüdistatav rebis kannatanult käekoti käest, arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid, et

vargustega tekitatud materiaalne kahju ei ole suur ja osaliselt on kannatanud varastatud esemed

tagasi saanud, süüdistatava süüd, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja

süüdistatava isikut, leiab kohus, et teda tuleb karistada alla sanktsioonis märgitud vangistuse keskmist määra“.

2. Maakohtu otsuse peale esitas V.V apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu

otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub asendada mõistetud karistus ühiskondlikult kasuliku tööga. V.V leiab, et tema vangistuse asendamine üldkasuliku tööga oleks maksumaksja huve silmas pidades märkimisväärselt mõttekam. Samuti avaldas ta puhtsüdamlikku kahetsust ja tunnistas enda süüd. Ka karistuse eesmärke silmas pidades – isiku suunamine õiguskuulekusele – oleks üldkasulik

töö asjakohasem. Siis ei peaks ta vanglas veetma aega kogenud kurjategijate ning retsidivistide seltsis. Vabaduses saaks ta tõendada ühiskonnale ja riigile, et võib olla neile kasulik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi

juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks, täpsemalt mõistetud karistuse täiendavaks

individualiseerimiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada;

vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistuse võimalik asendamine üldkasuliku

tööga. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on karistust puudutavas küsimuses olnud enam kui põhjalik ja veenev ning apellatsioonis esitatud väited ei kummuta seal esitatud järeldusi

vähimalgi määral. Pidamata vajalikuks maakohtu otsuses märgitu kordamist, lisab kriminaalkolleegium järgmist.

6.1 Apellatsioonis esitatud taotlus – üldkasuliku töö kohaldamine - eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist.

Midagi sellist aga teha ei saa. Vaagides karistuse mõistmist on maakohus selgelt märkinud, et

süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest. Tal

puudub ka kindel töökoht. Neid asjaolusid silmas pidades on maakohus edasiselt järeldanud, et juba need näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Apellatsioonis neid argumente seejuures ka ei vastustata. Enam kui kõnekas on antud kontekstis ka tõik, et süüdistatava suhtes juba kohaldati karistuse individualiseerimise viisina katseaega, kuid uute kuritegude sooritamist alustas V.V

juba nädal pärast Harju Maakohtu 13.10.2010 otsust. Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et

kuritegude toimepanemine katkes alles pärast seda, kui V.V suhtes kohaldati tõkendina vahistamist.

6.2 Tallinna Ringkonnakohus on senises praktikas olnud kindlalt seda meelt, et üldkasuliku töö rakendamine võib kõne alla tulla esmajoones olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval

juhtumil aga eeldada ei saa. V.V on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud,

käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani ta toime vahetult pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist ning tema suhtes katseaja kohaldamist. Need asjaolud näitavad üheselt, et

V.V ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks

perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et

üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik.

Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt.

Pigem on V.V enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Apellandi taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata.

6.3 Samuti on ringkonnakohus sarnaselt maakohtule seda meelt, et süüdistatava poolt avaldatud

kahetsust ei saa lugeda karistust kergendavaks asjaoluks. Kohtupraktika on olnud kestvalt seisukohal, et kahetsust tuleb karistust kergendava asjaoluna arvestada vaid ning ainuüksi siis, kui see on enda olemuselt siiras ning usutav. Olukorras, kus isik paneb kohtu poolt mõistetud katseajal

toime süstemaatiliselt kuritegusid ning need lakkavad alles peale tema kinnipidamist, on ainetu rääkida osundatud karistust kergendavast asjaolust. Olgu seejuures märgitud, et kahetsenud on V.V ka varasemate kuritegude toimepanemist, kuid kummatigi ei ole see takistanud tal peatselt uute süütegude sooritamist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatult on jätnud maakohus selle asjaolu arvestamata.

7. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Julia Katškovskaja