3-23-558/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-557

Haldusasi

OÜ Forestgreen kaebus Keskkonnaameti 17.10.2022

korralduse punkti 1.3 ja 07.02.2023 vaideotsuse

tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Forestgreen, lepingulised esindajad v.adv.

Indrek Leppik ja v.adv. abi Mari Kelve-Liivsoo

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme

Kolmas isik – MTÜ Karja Jahiselts, esindaja Lembit Soe

Asja läbivaatamise vorm

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaameti 17.10.2022 korralduse nr 1-3/22/515

punkt 1.3. ja 07.02.2023 vaideotsus nr 1-7/22/231-5.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.01.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116

lg 6).

3-23-558

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) pikendas 17.10.2022 korraldusega Kaali, Kaavi, Karja, Leisi,

Pärsama ning Võhma jahipiirkonna kasutusõiguse lube. Korralduse p-ga 1.3. pikendas KeA

MTÜ-le Karja Jahiselts väljastatud Karja jahipiirkonna (JAH1000106) kasutusõiguse luba nr

6 järgmiseks 10 aastaks, s.o kuni 20.10.2032. KeA avaldas 18.10.2022 Ametlikes

Teadaannetes teate Karja jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise kohta.

2. OÜ Forestgreen esitas 16.11.2022 vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks, leides, et

korralduse p 1.3. on materiaalselt ja formaalselt õigusvastane, kuna sellega on jahipiirkonna

kasutusõiguse luba antud isikule, kes ei täida jahiseaduse (JahiS) nõudeid ning KeA jättis läbi

viimata avaliku haldusmenetluse ja teostamata kaalutlusõiguse.

3. KeA jättis 07.02.2023 vaideotsusega (dtl 202 jj) vaide rahuldamata ning luges

vaideotsuse p-s 5 esitatud selgitused seoses Karja jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr 6

pikendamisega KeA 17.10.2022 korralduse punkti 1.3. täiendavateks selgitusteks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. OÜ Forestgreen esitas 10.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 17.10.2022

korralduse punkti 1.3. ja 07.02.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning KeA kohustamiseks Karja

jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise menetlust uuesti läbi viima. Kaebuse põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Vaideotsus ja vaidlustatud korralduse p 1.3. välistavad JahiS § 17 lg 2 p 4 piirangu

tõttu kaebaja võimaluse taotleda jahipiirkonnas ise kasutusõiguse luba. Kaebaja on huvitatud

oma põhitegevuse (s.o metsamajandust toetavad tegevused) raames ise kasutusõiguse luba

taotlema. Kaebaja vastab JahiS nõuetele. Kaebaja on juba sõlminud kokkuleppeid

maaomanikega.

2)

Karja Jahiselts esitas taotluse rohkem kui 6 kuud enne olemasoleva loa kehtivuse

lõppu, sellise taotluse menetlemiseks puudus vastustajal õigus. Ka õiguskantsler on leidnud, et

liiga vara esitatud taotlus tähendab, et liiga suur osa loa kestusest jääb hindamisperioodist

välja. See aga tähendab JahiS § 18 lg 2 p-ga 3 sätestatud kohustuse rikkumist. Õigus taotluse

esitamiseks tekkinuks alles 30.11.2022, kuid selleks ajaks oli luba juba pikendatud. Kasvõi

ainuüksi seetõttu tuleks korraldus tühistada.

3)

Kolmanda isiku luba oleks tulnud jätta pikendamata JahiS § 18 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel.

Kokkulepped maaomanikega olid jäetud esitamata. Vastustajale esitati teadlikult valeandmeid.

Kolmanda isiku sõlmitud lepingute nimekirjas (Saare maakonna jahindusnõukogu 31.08.2022

protokollile lisatud nimekiri 25.08.2022 seisuga) olid lepingud ka selliste äriühingutega, kes ei

olnud sõlminud lepinguid ega andnud nõusolekuid sõlmida lepinguid kolmanda isikuga. Nad

olid lepingute sõlmimisest/pikendamisest keeldunud. Saare maakonna jahindusnõukogu ei

kontrollinud lepingute olemasolu. Vastustaja teab, et jahindusnõukogu ei kontrolli enamasti

lepingute olemasolu ega mahtu. Seda kinnitab Saare maakonna jahindusnõukogu liikme e-kiri

(kaebuse lisa 18). JahiS § 20 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud.

4)

Kolmas isik rikkus viimase 3 aasta jooksul kahel korral seireandmete kogumise ja

esitamise kohtustust – 2019. a jäeti esitamata metskitse ja metssea vaatluskaardid (JahiS § 18

lg 2 p 3 ja JahiS § 21 lg 2 rikkumine). Vastustaja jättis kolmanda isiku rikkumise

vaidemenetluses tähelepanuta, mis tõi kaasa õigusvastase vaideotsuse.

2(8)

3-23-558

5)

Lisaks peab jahipiirkonna kasutusõiguse lubade menetlus olema avalik ja kaasata tuleb

huvitatud isikud, ent praegusel juhul avalikku menetlust korralduse vastuvõtmisele ei

eelnenud. Vastustaja ei kaasanud kaebajat ega teinud kaalutletud otsust. Korralduse p 1.3.

rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust – ta on kehtiva loa lõppemisel oluliselt ebasoodsamas

olukorras kui kehtiva loa omanik. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa omanikul ei ole JahiS-st

tulenevat ootust, et loa pikendamise menetlust ei viida läbi avalikus haldusmenetluses.

6)

Korraldus on oluliste kaalutlusvigadega, kaalutlusõigust ei teostatudki. Pole

põhjendatud, miks on kolmanda isiku loa pikendamine kõige otstarbekam võimalus jahimaa

heaperemeheliku kasutuse jätkamiseks, jahindusliku kasutuse edasiseks võimaldamiseks,

jahimaa kasutuse stabiilsuse ning jätkuva koostöö tagamiseks piirkonna maaomanikega.

Kaalutlusi ei esitatud ka vaideotsuses. Samuti ei põhjendatud, miks on korralduse p 1.3.

taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Vastustaja ei saa kõigi asjast puudutatud isikute

huve kaaluda jahindusnõukogu seisukoha alusel, mille esitab loa pikendamist taotlev isik.

Rikutud on uurimis- ja põhjendamiskohustust, kaebaja jäeti õigusvastaselt menetlusse

kaasamata.

5. KeA palub 18.05.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1)

Olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba (JKL) pikendati JahiS § 18 alusel,

saab kaebaja õiguste riivet pidada väga kaudseks. Kaebeõigust tuleb täiendavalt kontrollida.

Korralduse p 1.3. ei ole kaebaja suhtes koormav haldusakt. See on suunatud olemasoleva

õiguse pikendamisele, mitte tekitamisele. Puudub vaidlus, et juba olemasolevale

jahipiirkonnale ei saa JKL taotleda (JahiS § 17 lg 2 p 4).

2)

Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele ei kohaldata loa andmise kohta käivaid,

sh avatud menetlust puudutavaid sätteid. Tegemist on erinevate eesmärkidega

haldusmenetlustega.

3)

Kaebaja õigus ei puuduta see, millal esitati ja millal vaatas vastustaja läbi kolmanda

isiku JKL pikendamise taotluse. Taotlus tuleb JahiS § 18 lg 1 järgi esitada 6 kuud enne seda,

kui olemasoleva loa kehtivus lõppeb, mitte 6 kuu jooksul enne olemasoleva loa kehtivuse

lõppu.

4)

Vastustajal ei tule JKL pikendamise menetluses kontrollida maaomanikega sõlmitud

lepinguid. Vastustaja hinnangul ei esitanud kolmas isik teadlikult valeandmeid. Õigusaktid ei

näe ette 50% lävendit. Saare maakonna jahindusnõukogu otsustas konsensuslikult toetada

vaidlustatud JKL pikendamist.

5)

Vaidemenetluses ei käsitatud seireandmete esitamata jätmise küsimust, kuna kaebaja

seda ei tõstatanud. Formaalselt ei ole jahiulukite seirearuannete esitamise kohustus

jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustus. See on JKL-ga kaasnev kohustus.

Seireandmeid kogub Keskkonnaagentuur, kes ei ole vastustajat teavitanud seirearuannete

esitamata jätmisest. Isegi kui seda kohustust pidada JKL loas sätestatud kohustuseks ja leida,

et seda rikuti tahtlikult, ei oleks loa pikendamata jätmine üksikute seirearuannete esitamata

jätmise tõttu proportsionaalne. 6) KeA-l ei ole õigust ümber hinnata jahindusnõukogu

otsuseid. KeA ei teosta jahindusnõukogu tegevuse üle sisulist järelevalvet. KeA osaleb

jahindusnõukogu töös riigi esindajana võrdsetel alustel teiste liikmetega. Olemasoleva

jahipiirkonna kasutaja jätkamise toetamine on toimunud laiapõhjaliselt ja kõigi

jahindusnõukogus osalenud huvigruppide heakskiidul. Ka jahindusnõukogudel puudub

seadusest tulenev kohustus kontrollida maaomanikega sõlmitud lepingute mahtu ja ulatust.

3(8)

3-23-558

Kaebaja viidatud juhis ei ole jahindusnõukogudele täitmiseks kohustuslik – see on siseakt,

mitte õigusakt.

7)

Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et JahiS § 18 alusel ei saa pikendada 10 aastaks neid

lube, mis ei ole välja antud 01.06.2013 uue JahiS alusel. Vastustaja jääb õiguskantslerile

esitatud seisukoha juurde. JahiS § 67 lg 2 näeb ette ühekordse automaatpikenemise, pärast

mida toimub pikendamine üldreeglite alusel. Ka JahiS eelnõu menetlusest (351 SE) järeldub,

et lausalist JKL-de vahetust ei plaanitud.

8)

JKL pikendamiseks ei tulnud läbi viia avatud haldusmenetlust. Läbiviidud

haldusmenetlus oli avalik. Avatud haldusmenetlus toimub JKL andmisel. JKL pikendamise

menetluses ei otsita konkureerivaid taotlejaid, vaid otsustatakse selle üle, kas olemasolev ja

kehtiv JKL kuulub pikendamisele või esinevad alused pikendamisest keeldumiseks.

9)

Kuna kaebaja ja kolmas isik ei olnud JKL pikendamise menetluses võrdses olukorras

olevad isikud, ei saa vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja suhtes võrdse kohtlemise

põhiõigust. Kuna vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi ei puuduta, ei olnud vastustajale ära

tuntav kaebaja huvi JKL pikendamise menetluse vastu.

10)

Kaebusest nähtuvalt olid vastustaja kaalutlused kaebajale arusaadavad. Neid ei muuda

õigusvastaseks nende lakoonilisus ega ka asjaolu, et kaebaja kaalutlustega ei nõustu.

11)

Tühistamisnõude rahuldamisel ja vaidlustatud korralduse p 1.3. tühistamisel jätkab

vastustaja Karja Jahiseltsi taotluse menetlust, lähtudes analoogia korras HMS §-st 44.

Arvestades käesolevat kohtumenetlust, st et vastustajale on kaebaja huvi menetluse vastu

teada, tuleb ka kaebaja haldusmenetlusse kaasata. JKL pikendamise menetluses ei saa kohus

kohustada vastustajat andma kaebajale võimalust Karja jahipiirkonna JKL taotlemiseks. Kui

vastustaja otsustaks luba mitte pikendada, algatatakse vabanevale jahipiirkonnale uue kasutaja

otsimise menetlus, mis viiakse läbi JahiS § 15-17 alusel ja sel juhul on ka kaebajal õigus

esitada taotlus jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks, sest tegemist on avatud

menetlusega.

6. Kolmas isik palub 12.05.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1)

Kaebuses viidatud äriühingud olid nii meilivahetuses kui ka telefoni teel kinnitanud

kolmandale isikule, et nad ei keela kolmandal isikul jahipidamist ja lubavad oma kinnistutel

jahti edasi pidada, samas ei soovitud kirjalikult lepinguid pikendada. Seetõttu luges kolmas

isik lepingud suuliselt sõlmituks ja selliselt olid need ka jahindusnõukogule esitatud tabelisse

märgitud. Väide valeandmete esitamise kohta on väär. Kirjalikud lepingud kaebajaga on need

äriühingud sõlminud hiljem.

2)

Isegi kui kaebaja poolt viidatud maaomanikud kolmanda isiku sõlmitud lepingute

hulgast välja arvata, on kolmanda isiku poolt maaomanikega sõlmitud lepingutega ikka kaetud

51,2% eramaadest, koos RMK lepinguga 57,28% kogu pindalast.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Esmalt selgitab kohus seoses vastustaja 09.11.2023 ettepanekuga menetluse peatamiseks,

et ehkki õige on seisukoht asjakohase (jõustumata) kohtupraktika lahknevusest, ei ole

antud hetkel haldusasja menetluse peatamine menetlusökonoomia kaalutlustel

põhjendatud, arvestades ka praeguse asja menetlusstaadiumit ning asjaolu, et kaebaja on

4(8)

3-23-558

menetluse peatamisele vastu vaielnud. Kohtuasju, milles on küsimuse all ka selles asjas

määravat tähtsust omavate õigusnormide (JahiS § 18 ning § 67 lg 2) tõlgendamine, ei ole

kohtule teadaolevalt halduskohtu menetluses kuigi palju. Seejuures on praegune kaebus

esitatud juba 09.03.2023 ning kohtul tuleb tagada asja läbi vaatamine mõistliku aja

jooksul. Vastustaja viidatud kohtumenetluses haldusasjas nr 3-22-2414 on

apellatsioonkaebus võetud menetlusse 02.06.2023 ning sellele on esitatud vastus ja

seisukoht 14.08.2023 ja 17.08.2023. Võrreldavasse menetluslikku staadiumi on jõudnud

ka haldusasi nr 3-23-63. Apellatsioonkaebused haldusasjades nr 3-22-2418 ja 3-22-2692

on ringkonnakohtu menetlusse võetud novembris ning vastused neile ei ole veel

saabunud. Praegusel hetkel ei ole ettenähtav, milline viidatud haldusasjadest

lõppeb

esimesena

jõustunud

lahendiga

ja

millal. Arvestades

edasikaebevõimalusi, ei pruugi see toimuda lähema poole aasta jooksul ning tõenäoliselt

võtab jõustunud lahendini jõudmine kauemgi. Kohtu arvates on seega otstarbekam

jätkata asja menetlusega vastavalt 07.11.2023 määratud ajakavale.

8. Selles asjas on vaidluse all KeA 17.10.2022 korralduse õiguspärasus osas, mis puudutab

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist Karja jahipiirkonnas ehk korralduse punkti

1.3., millega KeA vastavalt MTÜ Karja Jahiselts taotlusele otsustas pikendada MTÜ-le

Karja Jahiselts väljastatud Karja jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks 10

aastaks, so kuni 20.10.2032. Nagu selgitatud 07.11.2023 määruses, ei ole kasutusõiguse

luba nr 6 kui haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ise haldusakt ega ole seega ka

tühistamisnõude esemeks. Vaidlustatud korralduse p 1.3. ja selle alusel välja antud luba

on vaadeldavad lahutamatu tervikuna ning juhul, kui vaidlustatud korralduse p 1.3.

tühistatakse, kaotab automaatselt kehtivuse ka pikendatud luba nr 6 (vt ka Riigikohtu

17.10.2023 määrus nr 3-23360, p 20). Lisaks korralduse punkti 1.3. tühistamisele on

kaebaja nõudnud ka asjas tehtud vaideotsuse tühistamist. Samuti on esitatud alternatiivne

taotlus vastustaja kohustamiseks kaebajat jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise

menetlusse kaasama ja/või andma kaebajale võimalus taotluse esitamiseks.

9. Kohtu hinnangul on kaebajal kaebeõigus KeA 17.10.2022 korralduse osaliseks

vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole esitanud kaebust maaomanikuna, vaid on selgitanud enda

huvi oma põhitegevuse raames ise jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotleda ehk osaleda

kasutusõiguse loa taotlemise menetluses. JahiS § 17 lg 2 p 4 kohaselt keeldub loa andja

jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest, kui jahipiirkond on juba kasutusel. Senise

kasutaja loa kehtivuse pikendamine välistab niisiis kaebaja õiguse selle jahipiirkonna

kasutusõiguse luba taotleda, sest sellisel juhul jahipiirkond ei vabane. Kaebajal on seega

õigus nõuda asjakohastest sätetest kinni pidamist ja kohtulikku kontrolli KeA tegevuse

õiguspärasuse osas (nt RKHKm 21.06.2022, nr 3-21-2230, p 9), sest tema õigusi

puudutab küsimus, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on

toimunud õiguspäraselt.

10. Jahipiirkonna kasutamist reguleerib JahiS 2. ptk, mis näeb ette, et jahipiirkonna

kasutusõigus antakse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga (§ 14 lg 1). Loa andjaks on KeA

ning luba antakse kümneks aastaks (lg-d 3-4). Loa taotlemine, taotluse avalikustamine

ning loa andmine ja sellest keeldumine, sh kasutusõiguse loa avalikult teatavakstegemine

on reguleeritud §-des 15–17. JahiS § 18 lg 1 näeb ette, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivust pikendatakse järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja on

esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist

jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale vastava taotluse koos jahindusnõukogu

5(8)

3-23-558

seisukohaga. 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahiS § 67 lg 2 nägi

rakendussättena ette, et seaduse jõustumisel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse luba

kehtib 10 aastat pärast selle seaduse jõustumist ulatuses, milles see ei ole vastuolus

seaduses sätestatuga.

11. Kohtul tuleb vaidlustatud korralduse punkti 1.3. õiguspärasuse hindamisel kontrollida,

kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega

kooskõlas (HMS § 54). Asja lahendamine sõltub sellest, kas JahiS § 18 lg 1 võimaldas

õiguspäraselt pikendada ka sellist kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse luba, mille

kehtivus oli üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt 10 aastat pärast seaduse jõustumist

01.06.2013.

12. Kohus selgitas 07.11.2023 määruses, et asus haldusasjades nr 3-22-2418 ja 3-22-2692

samasisulist õigusküsimust lahendades (22.09.2023 ja 28.09.2023 otsused; jõustumata)

seisukohale, et JahiS § 18 lg 1 ei saa olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa

pikendamisele olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba on üleminekusättest

tulenevalt automaatselt pikenenud.

13. Asjas puudub vaidlus selles, et 01.06.2013, mil kehtiv jahiseadus jõustus, omas Karja

Jahiselts Karja jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Järelikult pikenes loa kehtivus 2013. a

automaatselt 10 aastaks (vt ka vastustaja vastuse p 15) üleminekusättest (JahiS § 67 lg 2)

tulenevalt. Käesolevas asjas vaidlustatud korralduse p-ga 1.3. pikendati loa kehtivust

omakorda veel 10 aastaks, kuni 20.10.2032. Loa kehtivuse pikendamisel on õigusliku alusena

tuginetud JahiS § 18 lg-tele 1 ja 2.

14. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas või kuidas saab toimuda üleminekusätte

alusel juba pikenenud kehtivusega lubade pikendamine.

15. Nagu ülal selgitatud, omab asja lahendamisel määravat tähtsust küsimus, kas JahiS § 18

lg

1 võimaldas pikendada ka sellist kolmandale isikule antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba,

mille kehtivus oli üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt 10 aastat pärast seaduse jõustumist

01.06.2013. Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde. Kohtu hinnangul oli JahiS §

67 lg 2 eesmärgiks reguleerida enne uue JahiS jõustumist antud jahipiirkonna kasutusõiguse

lubade kehtivust. Sättega määratleti, et uue seaduse jõustumise hetkel kehtinud load kehtisid

edasi veel 10 aastat, st kuni 31.05.2023. JahiS § 20 lg 1 p 3 kohaselt lõppeb jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivus, kui selle kehtivuse tähtaeg on möödunud. JahiS § 18 lg 1 näeb

küll ette võimaluse pikendada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks

aastaks, kuid kohtu arvates ei saa see säte olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa

pikendamisele olukorras, kus loa kehtivus on üleminekusättest tulenevalt ühekordselt

automaatselt pikenenud.

16. Kohtu seisukoht ühtib kaebaja viidatud õiguskantsleri 11.03.2022 arvamuses toodud

seisukohaga, et JahiS § 67 lg 2 kohaselt juba automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkonna

kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa neid pikendada JahiS § 18 lg 1 alusel, kuna need load

ei ole välja antud kehtiva JahiS tingimusi ja korda arvestades (vt §-d 14–17).

Üleminekusätetest nähtuvalt reguleeriti nendega üksnes tol hetkel kehtinud jahipiirkonna

kasutusõiguse lubade kehtivust. Ehkki keeleliselt võimaldaks JahiS sätted ka vastustaja

kasutatud tõlgendust, toetab eeltoodud seisukohta JahiS sätete süstemaatika, kus loa

pikendamise säte järgneb loa andmise ja selleks ette nähtud avatud menetluse regulatsioonile

6(8)

3-23-558

ja moodustab sellega loogilise terviku, samas kui pikendamise võimalusele pole viidatud

rakendussätete juures.

17. Loa pikendamise eelduseks JahiS § 18 lg 1 alusel saab seega olla eelnevalt JahiS §-des

14– 17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna kasutusõiguse loa

väljastamine, mitte aga varasemas seaduses sätestatud eeldustel väljastatud ja ainuüksi

üleminekusättest tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load.

18. Samuti on põhiseadusega enam kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tekib kõigil

jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikutel perioodiliselt võimalus avatud menetluses

jahipiirkonna kasutusõiguse loale konkureerida. Vastupidine tõlgendus, mis võimaldaks

praegusel juhul juba automaatselt ja mistahes kontrollimiseta pikendatud jahipiirkonna

kasutusõiguse lube taas ilma avatud menetlust läbi viimata märkimisväärselt pikaks ajaks

pikendada, kujutaks kohtu arvates endast ebaproportsionaalset võrdsus- ja vabaduspõhiõiguse

riivet. Seaduse tekstis puuduvad muud normid, mis JahiS § 18 alusel jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamise menetluses – erinevalt loa andmise avatud menetlusest –

tagaksid teiste jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikute õiguste kaitse. Praegusel

juhul ei nähtu, et avatud menetlust oleks üldse läbi viidud. Ka eelnõu (351 SE, XII Riigikogu)

menetlemisel Riigikogus muudeti algselt tähtajatuna kavandatud jahipiirkonna kasutusloa

väljastamise regulatsioon teise lugemise käigus tähtajaliseks (muudatusettepanek nr 5),

tuginedes just põhiseaduspärasuse argumendile, ning alles seejuures lisati teksti ühtlasi

üleminekusätted (muudatusettepanek nr 33). Asjaolu, et eelnõu seletuskirja kohaselt on

kavandatud jätta seaduse jõustumisel jahipiirkondade kasutusõigus samaks, ei kinnita kohtu

hinnangul seadusandja soovi laiendada jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise

võimalust ka nendele lubadele, mida üleminekusätete alusel juba 10 aastaks pikendati.

19. Neil põhjustel leiab kohus, et KeA 17.10.2022 korralduse nr 1-3/22/515 p 1.3. ei ole

kooskõlas kehtiva õigusega ning on materiaalselt õigusvastane. Seega tuleb vaidlustatud

korralduse p 1.3. ja ka sellega lahutamatult seotud 07.02.2023 vaideotsus tühistada ning

puudub vajadus vastata menetlusosaliste muudele väidetele seoses jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamise menetluse sisulise läbiviimisega.

20. Kaebaja esitas ka alternatiivse kohustamisnõude enda kaasamiseks jahikasutusõiguse

loa andmise haldusmenetlusse juhuks, kui kohus tühistab punkti 1.3. oluliste kaalutlusvigade

või oluliste menetlusõiguste rikkumise tõttu. Kohus tühistab vaidlustatud korralduse punkti

1.3. selle sisulise õigusvastasuse tõttu, seega puudub vajadus alternatiivse kohustamisnõude

eraldiseisvaks lahendamiseks. Ka vastustaja on kaebusele vastates selgitanud, et loa

pikendamise menetluses kaebajale taotluse esitamise võimalust anda ei saa, ent uue kasutaja

otsimise menetluses kui avatud menetluses on ka kaebajal ja teistel huvitatud isikutel võimalik

avatud menetluses taotlus esitada.

Menetluskulud

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus rahuldab kaebuse, kannab menetluskulud vastustaja. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1

tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule kirjalikus menetluses kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul (praegusel juhul kuni 20.11.2023) menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid.

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta.

7(8)

3-23-558

22. Kaebaja esitas 20.11.2023 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 2936

eurot (esindajakulu 2916 eurot ja riigilõiv 20 eurot). Taotlusele oli lisatud ajaaruanne ja 4

arvet Greenevent OÜ-le (4579,20 eurot; 20 eurot; 3045,60 eurot; 453,60 eurot). Kaebaja

põhjendab, et arved on esitatud Greenevent OÜ-le ja ka tasutud Greenevent OÜ poolt

tulenevalt sõlmitud kokkuleppest. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma

käibemaksuta.

23. Vastustaja leiab 22.11.2023 seisukohas, et menetluskulude kandmine kaebaja poolt ei

ole tõendatud. Arve on esitatud Greenevent OÜ-le, kes ei ole kohtuasjas menetlusosaline.

Arvetelt ei selgu ka näiteks see, millise riigilõivustatud tegevusega on olnud tegu. Lisaks on

menetluskulud põhjendatud vaid osaliselt ja ajakulu ülehinnatud. Kaebaja on samadel

argumentidel esitanud kolm kaebust (haldusasjad nr 3-23-558, 3-23-577 ja 3-23-1008).

Kohtumenetluses sarnastel argumentidel tuginevate kaebuste ajakulu kokku 31,2 h (s.o 3-

23558 ja 3-23-577) on ebamõistlikult suur. Vaide esitamisel on samad argumendid läbi

analüüsitud ja nende kordamine kohtumenetluses ei saa võtta nii palju aega. Menetluskulude

nimekirja koostamise ajakulu (1 h) on liiga suur.

24. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see,

kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohtu praktikas on selles osas siiski selgitatud, et

kulud on väljamõistetavad vaid juhul, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise

kohustus,

s.o kohustus õigusabikulud tema eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 11 – vt

Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 27; ja 15.12.2022 otsus asjas nr 3-20-1310, p

37.1). Ehkki kaebaja on viidanud, et kulud kandis Greenevent OÜ tulenevalt sõlmitud

kokkuleppest, ei ole ta väitnud ega tõendanud, et kaebajal oleks tekkinud kohustus need kulud

Greenevent OÜ-le hiljem hüvitada. Seega ei ole eelnevat arvestades menetluskulud

väljamõistetavad ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)