1-09-14221/55 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-14221 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 19. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasi P.L-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi, K.F süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 307 lg 1 järgi, Argo Sirp’i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2010 aasta otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav P.L, kaitsjad A.Pärmann, R.Roosmaa, P.Järve Prokurör Ringkonnaprokurör Kristine Tamm Süüdistatavad

P.L, ik:xxx, varem

kriminaalkorras karistatud kahel korral, viibis eelvangistuses 9 kuud, kinni peetud 01.09.2010,

K.F, ik:xxx, varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis

eelvangistuses 9 kuud, tõkendelukohast lahkumise keeld,

2

Argo Sirp, ik: 38007024285, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 1 kuu ja 14 päeva, Kaitsjad

Vandeadvokaadid Avo Pärmann, Paul Järve, Rünno Roosmaa

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2010 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-09-14221

P.L-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi, K.F ja Argo Sirp’i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi muutmata.

Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1 , kes oli KarS § 200 lg 2 p 4 tähendatud isikuks ja Argo Sirp’ile on . P.L-ile

süüdistus esitatud selles, et nemad 13.01.2009.a kella 00.30 ajal, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas Pärnu kesklinnas, kuid Lõuna ja Vee tänavate

ristmiku ning Ringi ja Kuninga tänavate ristmiku vahelisel alal, olles alkoholijoobe

seisundis, tegutsedes grupis, ründasid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil tänaval kõndivat T M S´it. Argo Sirp haaras T M Sil käega ümber kaela kinni

ja hakkas teda pikali maha vedama, samal ajal lõi P.L T M Sit kohtueelse

menetluse käigus tuvastamata arvul korral, kuid vähemalt viiel korral rusikaga näo

piirkonda, mille tulemusel T. M. S kukkus pikali. P.L ja A. Sirp otsisid kannatanu riided läbi. Seejärel nõudis Argo Sirp kannatanult oma rahakoti ära andmist. Kannatanu võttis oma rahakoti taskust välja ning P.L võttis T M S´ilt ära temal

käes olnud viimasele kuuluva rahakoti väärtusega 4 inglise naela ehk 69,10 eesti

krooni, milles oli 3000 krooni sularaha, samal ajal Argo Sirp võttis T M S´ilt ära

viimasel ründe ajal käes olnud mobiiltelefoni Samsung i600 / i780 väärtusega 360 inglise naela ehk 6220,80 krooni. Röövimisega tekitasid P.L ja Argo Sirp T M

3

Sile füüsilist valu ja tervisekahjustusi näo marrastuste ja põlve põrutuse näol ning 9289,90 krooni suuruse varalise kahju.

2 ja K.F-ile esitatud süüdistus selles, et . Samuti on P.L-ile

14.01.2009.a õhtusel ajal, sõites S.A poolt juhitava sõiduautoga Volkswagen Golf reg nr 971 ATY Pärnu linnas ringi ning märganud 14.01.2009.a kella 22.50 paiku Pärnu linnas Ringi tänaval kõndimas üksikut naisterahvast, L K’e, kes oli

lõpetanud töö ja suundus mööda Hospidali tänavat kodu suunas, peatas S.A sõiduauto Ringi 10 maja juures, kus P.L ja K.F väljusid

autost. Nad leppisid eelnevalt kokku, et S.A ootab neid autoga Aia tänava ja Võimlemise tänava nurgal asuva Taisi poe juures. Autost väljudes kõndisid P.L ja K.F L Kse järel kuni nad 14.01.2009.a kella 22.50 paiku, tegutsedes grupis, tungisid Pärnu linnas Esplanaadi ja Hospidali tänava ristumiskohal L Kuusele võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale. K.F rebis L Kel vasakul õlal olevat käekotti, samal ajal hoidis P.L L Ke kinni, et ta ei saaks osutada vastupanu. Antud tegevusse sekkus A K, kes oli sündmust pealt näinud. A K lükkas K.F L Kuusest eemale, mille tagajärjel kukkus K.F kõhuli. Samal ajal õnnestus P.L L Kuuselt käekott ära rebida ning

tekkinud rüseluse käigus tõugata L K istukile ja A K vasakule küljele maha. Selle tegevuse juures kukkus L Kuuse käekott maha. P.L tõstis käekoti maast üles ja jooksis koos K.F-iga Taisi poe poole, kus neid ootas sõiduauto Volkswagen

Golf, mille roolis oli S.A. S.A sõidutas sõiduautoga Volkswagen Golf reg.nr 971 ATY P.L-i ja K.F kuriteopaigalt ära, aidates neil sellega sündmuskohalt põgeneda. P.L ja K.F võtsid L

Kelt röövimise käigus ära käekoti maksumusega 800 krooni, koos selles olevate esemetega. P.L ja K.F tekitasid röövimisega L Kele füüsilist valu ja 2424 krooni suuruse varalise kahju.

P.L-i ülaltoodud tegevus oli kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi, Argo Sirp’i tegevus oli kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja K.F tegevus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.

3. Samuti oli K.F-ile esitatud süüdistus KarS § 307 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises, kuid selles osas tegi maakohus õigeksmõistva otsuse, mida pole vaidlustatud.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

4 süüdi KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja mõistis . Maakohus tunnistas P.L-i karistuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 14.01.- 13.10.2009.a., s.o. 9 kuud ning luges ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Karistuse kandmise algust arvas alates 01.09.2010.a.

Maakohus mõistis K.F KarS § 307 lg 1 järgi õigeks.

4

Tunnistas K.F süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõistis karistuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 14.01.- 13.10.2009.a., s.o. 9 kuud ning luges ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust.

KarS § 76 lg 6 alusel pööras täitmisele 17.10.2007.a. Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 8 kuud ja 19 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendades

karistust varem mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistis liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud ja 19 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvas alates karistuse kandmisele asumise päevast.

Maakohus tunnistas Argo Sirp’i süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõistis karistuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 14.01.- 16.01.2009.a., s.o. 3 päeva, 03.02.-13.03.2009.a., s.o. 1 kuu ja 11 päeva, kokku 1 kuu ja 14 päeva ning luges ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 10 kuud ja 16 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendades karistust Pärnu Maakohtu 18.12.2008.a. otsusega mõistetud ärakandmata osa, 10 kuu võrra, mõistis liitkaristuseks 3 aastat 8 kuud ja 16 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvas 05.08.2010.a.

Sama otsusega mõisteti veel süüdi S.A ja V.J, kuid nende osas pole otsust vaidlustatud.

APELLATSIOONID:

5 kaitsja märgib, et P.L tunnistas end süüdi ja kahetses toimepandut. . P.L-i

Hinnates asjas kogutud tõendeid ja P.L-i enda selgitusi, asub apellant

seisukohale, et tema teod ei ole kvalifitseeritavad röövimistena, kuna nende käigus ei tarvitanud P.L röövimisele iseloomulikku vägivalda. P.L-i tegudes on KarS § 199 lg.2 p.5,s.o. avaliku varguse tunnused. P.L on viibinud seoses käesoleva kriminaalasjaga enam kui aasta vahi all. Tal oli

enne kinnipidamist kindel elu-ja töökoht, alaealine laps ning uue lapse sündi ootav

elukaaslane. Isegi süüdistuse kvalifikatsiooni säilimisel senisel kujul oleks otstarbekas karistada P.L tingimuslikult. Juhindudes KrMS §§ 318 lg.1, 337 p.4, 338 p.2 ja 4 ja 340 lg.2 p.4 kaitsja palub: Tühistada Pärnu Maakohtu otsus, kvalifitseerida süüdistus KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ning mõista P.L-ile tingimuslik karistus.

6. P.L enda apellatsioonis märgib, et tema pole kummagi kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud. Kannatanu L.K eitas tema poolt vägivalla kasutamist, kannatanu T.

M. Si ütlused on ebaõiged ja olnud istungitel ka erinevad, kannatanu süüdistab teda alusetult.

5

Elas 2009 aasta oktoobris vabanemise järgselt Tallinnas õiguskuulekat elu oma perekonna juures. Teeb politseiga koostööd. Palub tema poolt toimepandu kvalifitseerida avaliku vargusena ning karistada teda tingimisi.

7. A.Sirp’i kaitsja vaidlustab A.Sirp’i süüditunnistamist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi KrMS §§ 338 p 2 ja 339 lg 1 p 8 alusel.

Põhjendustes märgitakse, et süüdistatav ennast kohtus süüdi ei tunnistanud ja väitis, et

pole mingiski röövimises osalenud. Oli purjus ning kui ärkas, sai P.L-i käest

mobiiltelefoni, mille viis hiljem pandimajja. Kannatanu T. M. S 16.01.2009.a. äratundmiseks esitamisel Argo Sirp’i kui tema röövijat ära ei tundnud. Arusaamatul kombel ei ole kohus pidanud viidatud asjaolu vajalikuks analüüsida.

T. M. S’i tunnistuste usaldusväärsuse ja neis senikõrvaldamata vastuolude hindamisel tuleks kindlasti arvestada asjaoluga, et sündmuse toimumise ajal oli kannatanu joobes. Teised süüdistatavad kohtus Argo Sirp’i peale ei näidanud, kinnitades taoliselt A. Sirp’i tunnistust istungil.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KarS §§ 2 lg 2, 32 lg 1 ning KrMS §§ 338 p 2,3, 339 lg 1 p 8, 340 lg 2 p 1 kaitsja palub tühistada kaevatav kohtuotsus Argo Sirp’i süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõista ta sellest õigeks ning vabastada vahi alt.

8 karistamises KarS § 200 lg 2 p 7 . K.F kaitsja vaidlustab otsust K.F järgi 3 aastase vangistusega ( KrMS § 338 p 1,4 alusel ). Juhindudes KrMS § 318 lg 1,§ 319lg 1 ja 2, § 338 p 1,4,§ 340 lg 2 p 4 apellant taotleb kohtuotsuse osalist tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist, millega K.F tema karistamisel KarS § 200 lg 2 p 7 järgi , arvestades KarS § 57,61, 69 lg 1 sätestatut ,mõista alla kahe aasta pikkune vangistus, milline koos varem mõistetud, kandmata karistusega (8

kuud ja 19 päeva) ei ületaks kahte aastat vangistust, milline asendada ühiskondlikult kasuliku tööga.

Osas, mis puudutab K.F isikut ja temale mõistetava karistuse otsustamisel

arvestatavaid võimalikke asjaolusid, osutus maakohtu uurimine puudulikuks ja

ühekülgseks, mis ilmselt tingis ka olukorra ,kus kaitsja poolt taotletud võimalus ÜKT kohaldamiseks jäeti kohtu poolt kõrvale, seda ilmselt ka põhjusel, et kohus ei tuvastanud avaliku varguse toimepanemist (KarS § 199 lg 2 p 7).

KarS § 57 sätestab karistust kergendavate asjaolude loetelu, kuid mitte ammendavalt. KarS § 57 lg 2 kohaselt karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid.

Apellant soovib ringkonnakohtu tähelepanu juhtida tervele reale asjaoludele ,mis oma

olemuselt on nii erandlikud kui ka sellised, mis võiksid põhjusega kuuluda karistust kergendavate asjaolude hulka :

Kuigi K.F on varem kohtulikult karistatud ,ei ole ta enne ega ka pärast

temale käesoleva kriminaalasja raames süüks arvatud tegusid, toime pannud ühtegi

varavastast kuritegu . K.F ise kinnitas kohtus, et temal (töötas rannakalurina) puudus igasugune vajadus võõra vallasvara hõivamiseks. Samuti puudus temal selleks ka isiklik soov ja tahtlus.

6

Kuigi KarS § 36 kohaselt tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd, on kohtul siiski võimalik muu hulgas kaaluda ka seda ,mida selline seisund

isikule kaasa tõi, kas sellega kaasnesid veel mingid nähud nt psühhoosi olemasolu, mälulünk vms. Kohtul oli võimalus veenduda ,et K.F sündmuste kirjelduse järgi alkoholijoobe

tõttu allus teiste korraldustele. Samas on selge, et K.F joobe tõttu ei olnud sündmuskohal adekvaatne. Kõik see viitab sellele ,et K.F ei olnud võimeline oma

tegevust kontrollima. Arvestades sellist seisundit polnud ta ka teovalitseja seisundis. Kannatanu ründamise idee ei pärinenud ka temalt.

K.F on vaatamata sellele, et ta ei mäleta juhtunut, käitunud kohtus mitte ennastõigustavalt, vaid nõustunud sellega ,et kui kannatanud tema osalust kinnitavad, siis ta kahetseb oma tegu ja vabandab. K.F ei kasutanud kannatanute suhtes tõsist vägivalda.

Kõik eelnev viitab sellele, et K.F sattus varavastast kuritegu toime panema

juhuslikel asjaoludel, olukorras kus tema enda vastupanuvõime välistele ja kõrvalistele

mõjudele oli sisuliselt olematu. Saades kaineks, nõustus kaasa aitama teise kuriteo avastamisele, kuigi ta enda teadmised olid sellest teost sisuliselt olematud.

Kohtuistungi ajaks oli K.F viibinud vahi all juba 9 kuud ja oli seega olulise karistuse ja õppetunni juba saanud. Kohtuistungil oli K.F see, kes koheselt

nõustus lühimenetlusega ja ei soovinud pikaajalist ja koormavat üldmenetlust. Kaaskohtualuste põhjendamatu soovimatuse tõttu ei osutunud lühimenetlus võimalikuks.

Nii kohtu ajal kui ka käesolevaks ajaks on K.F olnud aktiivne õppija, läbis Hiiumaa Ametikoolis kutselise rannakaluri täiendkoolituse. Praeguseks on tööl Soomes, sooritades vajalikud eksamid. Kohtus kinnitas K.F ,et on valmis tegema ÜKT-d , kui kohus talle sellise karistuse määrab. Tallinna Vangla

Pärnu Kriminaalhooldusosakonna ametnik on kirjalikult avaldanud ,et K.F on

tema hinnangul isik, kes on sobilik täitma temale määratud ÜKT karistust KarS § 69 mõttes. K.F ei lasu kohustust hüvitada tsiviilkahjusid.

Kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga tuleb märkida ,et karistamise aluseks on isiku süü,

mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4.peatükist kui ka KrMS § 306 lg 1 pdest 5-8 ja 10 lähtudes ,tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega ,kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Antud juhtumi puhul on kohus küll leidnud, et K.F võib karistada pehmema karistusega ,kui seda taotles riiklik süüdistaja ,kuid vaatamata kaitsja esitatud seisukohale

ÜKT võimalikkusest ,ei ole kohtunik seda võimalust kaalunud. Samuti ei ole kohus

kaalunud ja hinnanud kõiki neid asjaolusid, mida kaitsja arvates tulnuks K.F-ile karistuse mõistmisel arvesse võtta.

Seadusandja ei ole ette kirjutanud, millised võiksid olla erandlikud asjaolud KarS § 61

järgi karistuse kohaldamiseks alla alammäära. Sellised asjaolud võivad puudutada süüdlase isikut ,tema käitumist peale kuriteo toimepanemist jne.

7 Apellant on seisukohal, et K.F puhul on põhjust väita , et sellised erandlikud

asjaolud moodustuvad eelnevalt apellatsioonis esile toodud asjaoludest. Apellant on seisukohal, et ka ringkonnakohtul on põhjust kaaluda K.F-ile karistuse kohaldamist alla alammäära. KarS § 200 puhul on selliseks alammääraks 3 aastat vangistust. Apellant on kindlalt veendunud, et nüüd, kui K.F on omandanud kindla eriala saanud korraliku töökoha ja ühtlasi mõistnud ka seda ,et tema põhihädade põhjuseks oli alkohol ,on ta tänaseks valmis tegema ÜKT-d ja samal ajal korraldama mõistlikult oma eraelu. Olles juba eemaldunud isikutest, kes võisid ja reaalselt mõjutasidki teda selliselt, et tulemuseks oli kohtu alla sattumine , teeks vangistus K.F-ile tema edasist elu ja arengut silmas pidades ainult halba . Temast saaks ühiskonna tarbeks vajalik liige ka ilma reaalse vangistuseta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

9. Süüdistatavapellant P.L toetab nii tema poolt kui ka kaitsja poolt esitatud

apellatsiooni. Tunnistab varavastaste kuritegude toimepanemisi, kuid leiab, et pole

kannatanute suhtes vägivalda tarvitanud ning seetõttu taotleb tegude kvalifitseerimist avalike vargustena ning tingimisi karistuse kandmisest vabastamist.

Süüdistatav K.F toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palub temale mõistetud karistuse määra lühendamist ning vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Süüdistatav A.Sirp toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palub teda õigeks mõista.

Kaitsjadapellandid toetavad apellatsioone ja paluvad nendes esitatud taotlused rahuldada.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonide

alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

10. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide sisudega, ära

kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohus on veenvalt ja loogiliselt põhistanud

seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ja näidanud tõendid, millele süüdistatavate süüdimõistmine rajaneb. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendused, milliseid tõendeid ja miks ei saa usaldusväärseks pidada. Maakohus on kõiki tõendeid analüüsinud ja andnud neile ka hinnangu. Kohtukolleegium,

nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 antud

õigusega vajalikuks kõiki maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid korrata, annab vaid hinnangu apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 11. A.Sirp’i kaitsja on maakohtu otsuse tühistamise alusena viidanud KrMS § 339 lg 1 p 8. Vastavasisulist põhistust pole apellant esitanud.

8

Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-106-06

sedastatule, et KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud

objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud

rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Antud juhul on kohus kohtuotsuse põhiosas leidnud, et A.Sirp on temale inkrimineeritud röövimise toime pannud, on andnud tema tegevusele juriidilise hinnangu ja tuvastanud tema süü kuriteo toimepanemises ja karistamise aluse tuvastamise järgselt põhistanud ka mõistetavat karistusliiki ja määra.

Kohtuotsuse resolutiivosas ongi kohus süüdistatava süüdi mõistnud ja karistanud

vastavalt otsuse põhiosa seisukohtadele. Seega pole antud juhul tegemist ülaltoodud

vastuoluga, vaid kaitsja poolt kohtu järeldustega mittenõustumisega, mis aga pole käsitatav eelnimetatud olulise rikkumisena.

Samuti peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste

mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi, on selline kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks /Riigikohtu otsus nr 3-1-1-46-07/.

Seega sellise rikkumise tuvastamisel ei ole apellatsioonikohtul seaduslikku õigust õigeksmõistva otsuse tegemiseks nagu on taotletud apellatsioonis.

12. ja tema kaitsja Kannatanu T.M.Si suhtes toimepandud kuriteo osas on P.L

apellatsioonides taotlenud uue otsusega P.L-i süüdi tunnistamist avaliku varguse toimepanemises ja kaitsja on teinud viite KarS § 199 lg 2 p 5. Teo ümberkvalifitseerimise põhjenduseks on esitatud väide, et P.L kannatanu suhtes vägivalda ei kasutanud.

A.Sirp’i kaitsja on taotlenud A.Sirp’i õigeksmõistmist põhjendusel, et ta pole kuritegu toime pannud, ei viibinud üldse sündmuskohal.

Kolleegium peab vajalikuks kõigepealt osutada Riigikohtu poolt sedastatule/ otsus nr 3-1-

1-100-06/, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk

mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud

raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles

mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2

esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja

kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul

mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes

9

kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.

13.01. 2009 aasta öösel toimepandud röövimises on kohus hinnanud tõendina kannatanu

T. M.S’i poolt antud ütlusi muuhulgas sellest, et süüdistuses esitatud ajal ja kohas rünnati teda kahe noormehe poolt, kelledest üks hoidis tal selja tagant kinni, teine aga lõi mitmel korral rusikaga näkku. Tagaseisja võttis tal taskust telefoni. Maha tõmmatuna sai

aru, et vastupanu pole mõtet osutada andis ründajatele rahakoti. Ründajad rääkisid temaga inglise keeles, nõudsid füüsilist vägivalda kasutades temalt raha. P.L-i apellatsioonis esitatud väidete osas kannatanu poolt kohtuistungitel erinevate ütluste andmisest täpsustas P.L ringkonnakohtu istungil, et pidas silmas kannatanu

poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud erinevaid ütlusi temalt röövitud

rahasumma osas. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osundada, et maakohus ongi kuriteoga tekitatud varalise kahjunõude rahuldanud osaliselt, võtnud aluseks P.L-i ütlused hõivatud rahasumma osas. Kannatanu suhtes toimepandud kuriteo asjaolude suhtes pole kannatanu erinevaid ütlusi

andnud. On kinnitanud, et kurjategijaid oli kaks, et tema suhtes kasutati füüsilist

vägivalda mis seisnes tema kinnihoidmises, maha tõmbamises ja näkku löömises ning ühesed on tema ütlused ka temalt vara hõivamise asjaolude kohta. Kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist kinnitava tõendina on arvestatav patsiendikaardil olev teave, et kannatanul olid samal ööl näol marrastused ja põrutus põlvel/ 1 kd. t.lk. 7/.

P.L-i väited sellest, et tema poolt kannatanu näkku löömine pole tõendatud kuna

sellekohased jäljed puudusid peab kohtukolleegium märkima, et kannatanu on andnud ütlusi, et teda löödi näkku, kuid need löögid ei olnud tugevad. Asjaolu, et kannatanul ei tekkinud nõos rohkem vigastusi, ei anna alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses ega too kaasa P.L-ile esitatud süüdistuse mahu vähendamist.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on jõudnud seaduslikult järeldusele, et kannatanu T.M.Si suhtes kasutatud vägivald, millest füüsiline vägivald seisnes kannatanu kinni hoidmises, tema maha tõmbamises, löömises, seega talle valu ja näo ning põlvevigastuse

tekitamises, mille tagajärjena kannatanu andis maas lamades ära rahakoti, on käsitav

röövimise objektiivsesse koosseisu kuuluva vägivallana. Tuvastatav on, et vägivald oli ajaliselt seotud asja hõivamisega, oli vara hõivamise vahendiks, oli suunatud kannatanu

vastupanu mahasurumisele ning et vägivald on inkrimineeritav mõlemale

kaastäideviijale. Seega on täidetud röövimise objektiivsete tunnuste kogum ning

maakohtu poolt subjektiivsete tunnuste tuvastatust pole apellatsioonides kahtluse alla seatud.

Maakohus on tuvastanud kannatanu suhtes röövimise toimepanemise isikute grupi poolt

ja nimelt kohus tuvastas, et T.M.Si vara röövimise panid toime kaastäideviijatena P.L ja A.Sirp.

P.L pole vaidlustanud grupis kuriteo toimepanemises süüdimõistmist ning on kogu menetluse käigus andnud ühetaolisi ütlusi sellest, et pani kannatanu vara hõivamise

toime koos just Argo Sirpiga, kes haaras esimesena kannatanul selja tagant kinni ja tõmbas kannatanu pikali ning võttis taskust mobiiltelefoni. Rahakoti andis kannatanu ise juba maas lamades.

10 P.L kinnitas maakohtu istungil, et A.Sirpiga on suhtes normaalsed, mingit vaenu ei ole.

Apellatsioonikohtu istungil kinnitas A.Sirp, et ta ei oska nimetada mingeid põhjuseid miks P.L peaks tema suhtes andma valeütlusi.

A.Sirpi poolt grupis koos P.L-iga kuriteo toimepanemist on maakohtu istungil kinnitanud ka S.A, kes oli kaine ja juhtis sõiduautot, millega süüdistatavad ringi

sõitsid, kusjuures on andnud ütlusi, et A.Sirp ja P.L kõndisid kannatanu järel, viimast jälgides, tema sõitis autoga. Nägi kui A.Sirp ja P.L olid kannatanu juures, kusjuures kannatanu oli pikali, seejärel tulid A.Sirp ja P.L autosse koos kannatanu asjadega ja nad sõitsid ära.

Seega on eksitav kaitsja apellatsioonis esitatu, et keegi süüdistatavatest A.Sirpi kui kuriteo toimepanija kohta ütlusi ei ole andnud.

Kohtueelse uurimise käigus on A.Sirp end nimetatud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud ning on andnud toimepandu suhtes üksikasjalikke ütlusi/ 1 kd. t.lk 281-282/. Kohtuliku uurimise käigus on süüdistatav eitanud kuriteo toimepanemist, on andnud

teisesisulisi ütlusi. Vastuolude tõttu on tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused

prokuröri taotluse alusel avaldatud ning kohtukolleegium leiab, et diametraalselt

erinevate ütluste andmise tõttu pole A.Sirpi poolt antud ütlused usaldusväärsed ning maakohus on seaduslikult need tõendite kogumis välja jätnud ja pole nendega arvestanud.

Sellise tõendite hindamise põhimõtet on korduvalt toonitanud oma lahendites ka Riigikohus/ nt 3-1-1-3-07, 3-1-1-62-07/.

Kohtueelsel uurimisel ei ole kannatanu tõepoolest fotode järgi äratundmisel ühe röövijana ära tundnud A.Sirpi. Samas pole selline asjaolu A.Sirpi süüd välistavaks ega kummuta teisi tema poolt kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid. Asjaolu, et kannatanu tundis teda röövinud isikutena kohtusaalis ära nii A.Sirpi kui P.L-i pole käsitatav KrMS § 81 kehtestatud isiku äratundmisena vaid on käsitatavad kannatanu poolt antud ütlustena. Küll on aga kannatanu andnud nii kohtueelsel uurimisel kui kohtuistungil röövijate kohta

isikukirjelduse ning maakohus on õigustatult tuvastanud, et ühe isiku riietuse suhtes antud kirjeldus vastab A.Sirpi riietusele, millega ta 14. jaanuaril 2009 aastal kinni peeti.

Nimelt oli A.Sirpil süüdistatavatest ainukesena seljas helebeež jope, mida kannatanu mäletab valgena/ 1 kd. t.lk. 268/.

A.Sirpi poolt röövimise toimepanemise kaudseks tõendiks on kinnipidamisel tema

juurest leitud laenuja käsipandileping mille kohaselt oli A.Sirp isikuks, kes viis pandimajja kannatanult röövitud mobiiltelefoni /1 kd t.lk. 38/.

Kohtukolleegium leiab, et A.Sirpi poolt grupis kaastäideviijana röövimise toimepanemine on maakohus seaduslikult tõendite kogumile toetuvalt tuvastanud ning tema käitumisele on antud õige juriidiline hinnang. Apellatsioonis esitatu ei kummuta kohtu järeldusi ega

anna alust tõdeda süütuse presumptsiooni rikkumist, mis annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks.

13. Kannatanu L.Kuuse vara röövimise episoodi osas on P.L ja tema kaitsja vaidlustanud P.L-i poolt toimepandu kvalifitseerimist röövimisena ja samuti nagu

11 eelmise kuriteoepisoodi osas, on taotletud P.L-i poolt toimepandu kvalifitseerimist avaliku vargusena.

Kohtukolleegium leiab, et apellantide taotluse rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad.

Antud juhul puudub vaidlus sellest, et P.L oli üks varavastase kuriteo

kaastäideviijatest. Seetõttu puudub kolleegiumil vajadus sellel aspektil peatuda. Vaidlusesemeks on antud juhul vaid kannatanu suhtes tarvitatud vägivald.

Apellantide poolt pole kahtluse alla seatud kannatanu L.Kuuse ja ka A.Kanguri poolt

kohtuistungil antud ütluste õigsust. Maakohus on süüdistatavate poolt toimepandule hinnangu andmisel tuginenud L.Kse kohtuistungil antud ütlustele sellest, et tänaval suruti ta kahe noormehe vahele kokku ja temalt hakati käekotti ära rebima. Tema kotist lahti ei

lasknud ja läks rüselemiseks. Talle tuli appi veel keegi naisterahvas ja koos asuti ründajate tegevust takistama. Tõugeldi ja kannatanu hoides käekotist kinni, püüdis oma vara säilitada. №ormeestega rüselemise käigus L.K kukkus, tundis valu ja vigastada sai vasak käsi, õlg ja puus, mis olid valusad veel umbes kuu aega. Vaatamata vastupanule, õnnestus ründajatel temalt käekott koos sealolnud esemetega kätte saada ja ära joosta.

Samuti on süüdistatavate teole juriidilise hinnangu andmisel olnud aluseks A.Ki poolt antud ütlused, mis on analoogsed kannatanu ütlustega ja muuhulgas ka P.L-i enda ütlused sellest, et käekoti hõivamise takistamiseks osutas kannatanu vastupanu, sekkus ka teine naisterahvas, kes tuli kannatanule appi, tekkis tõuklemine. Kolleegium peab vajalikuks korrata, et vara hõivamisega üheaegselt kasutatav vägivald, sealhulgas ka kannatanu kinnihoidmine, temalt koti rebimine ehk igasugune tegevus, mis

on suunatud sellele, et kannatanu käest vara kätte saada ning kui vägivallategude tagajärjena kannatanu tunneb valu, on käsitatav röövimise koosseisulise tunnusena. Süüdistatavad ja kaitsjad on maakohtu istungil esitanud analoogse taotluse süüdlaste poolt toimepandu kvalifitseerimise osas ning maakohus on jälgitavalt juba analüüsinud

otsuse lk. 21 miks selline taotlus rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium täielikult sellise põhistusega nõustub. Ringkonnakohtul puudub alus nii P.L-i kui tema kaitsja poolt apellatsioonis esitatud

vastavasisulise taotluse rahuldamiseks ja P.L-i poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks.

14. P.L ja tema kaitsja on apellatsioonis taotlenud P.L-i tingimisi karistusest vabastamist. Kolleegium leiab, et selline taotlus rahuldamisele ei kuulu. P.L on kahe röövimise toimepanemise eest karistatud 3 aastase vangistusega, mis

on KarS § 200 lg 2 ettenähtud vangistuse miinimummääraks. Maakohus on sellise karistuse mõistmisel arvestanud nii süüdlase perekondliku olukorraga kui ka süüdistatava noorusega. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud tema puhtsüdamlikku kahetsust ja koosseisuväliste raskendavate asjaolude puudumisega.

Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt

on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui

tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

12

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult jõudnud järeldusele, et P.L tuleb karistada reaalse vangistusega.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud

ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03).

Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane.

Esmalt peab märkima, et KarS § 200 lg 2 inkrimineeritud kuriteod ei ole väikese

raskusastmega kuriteod kuna vastavalt KarS § 4 lg 2 on tegemist esimese astme kuritegudega. Röövimiste toimepanemisel pole tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud,

mis annaksid aluse kaaluda süüdlase tingimisi karistusest vabastamist. №ored mehed,

kellel oli vaja raha, et alkoholi saaks juurde hankida ja joomingut jätkata, ründavad tänaval vara hõivamise eesmärgil üksikut naisterahvast, kasutavad tema suhtes vägivalda. Selline faktoloogia ei anna alust tuvastada mingeid erandlikke, kergendavaid asjaolusid.

Ka süüdlase isikuandmed välistavad antud juhul tema karistusest tingimisi vabastamise.

Ta on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ja sealhulgas ka röövimise toimepanemise eest. Kohtul oli alust jõuda järeldusele, et eelnevalt mõistetud karistused pole sundinud teda õiguskuulekale käitumisele kuna ta jätkas vahetult pärast karistuse kandmisest vabanemist vaid ühe kuu möödumisel, uute kuritegude toimepanemisi. Karistuse õiendi kohaselt on P.L toime pannud ka rida varavastaseid süütegusid/4 kd. t.lk. 128-135/.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul asja materjalide ega ka apellatsioonide alusel pole

tuvastatavad teo toimepanemise erandlikud tehiolud ega ka süüdlase isiku

märkimisväärseid erisused mis tooks endaga kaasa süüdlase karistusest tingimisi vabastamise.

15. K.F kaitsja on vaidlustanud süüdlasele KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõistetud 3 aastast vangistust. Kaitsja on apellatsioonis eksitavalt püüdnud K.F osalust kuriteo toimepanemises

näidata väiksema raskusastmega kui kohus on kriminaalasjas kogutud ja vahetult kohtuistungil kontrollitud tõendite põhjal tuvastanud.

Vastavalt esitatud süüdistusele on K.F tunnistatud süüdi röövimise kaastäideviijana, mida pole apellatsioonis vaidlustatud.

Tuvastatav on, et P.L ja K.F olid need kes leppisid kokku kuriteo toimepanemises. Tuvastatav on, et K.F oli selleks isikuks kes rebis kannatanult

käekotti kui P.L hoidis viimast kinni. Ka kannatanu poolt osutatud vastupanu ei

takistanud K.F oma kuritegelikku käitumist lõpule viimast vaid käekoti enda

kätte saamiseks asus ta kannatanu ning kuriteo toimepanemist segama tulnud A.Kiga rüselema ning jätkas koti rebimist.

13 A.K lükkas K.F L.Kest eemale, mille tagajärjel K.F kaotas tasakaalu ja kukkus ja kaotas oma mobiiltelefoni. Seega polnud tegemist kaitsja poolt viidatud sellise alkoholijoobega, et süüdistatav ei oleks suutnud püsti seista.

Ka kaitsja väited K.F kaasaaitamisest teise kuriteo avastamisele pole

asjakohased. K.F on kohtuistungil väitnud, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused, millised kohtuistungil ristküsitluse käigus avaldati, on uurija poolt väljamõeldud, tema selliseid ütlusi andnud ei ole. Seega pole alust rääkida ega arvestada KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud karistust kergendava asjaoluga.

Kohtukolleegium leiab, et alkoholijoobes kuriteo toimepanemine pole karistust

kergendavaks asjaoluks ning nõustub maakohtu järeldusega, et K.F karistust kergendavad asjaolud puuduvad. K.F on pärast kuriteo toimepanemist 14.01 2009 koheselt kinni peetud. Vastavalt kinnipidamise protokollile on ta adekvaatselt taotlenud kinnipidamisest oma õele teatada, on andnud õe telefoninumbri on omakäeliselt kirjutanud, et protokolliga on tutvunud, on

andnud vastavad allkirjad ( 1 kd. t.lk. 171-172) Kaitsja poolt süüdistatava nii tugevas alkoholijoobes olekust, et ta ei suutnud mõelda ega adekvaatselt käituda ega seista püsti,

rääkimata mingi psühhoosi seisundist, on paljasõnalised ning vastuolus kriminaalasja materjalidega ning kohtu poolt tuvastatuga.

Kolleegiumi veendumuse kohaselt pole K.F poolt röövimise toimepanemise asjaoludes tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud, mis annaksid ringkonnakohtule aluse KarS § 61 kohaldamiseks. Tegemist on kuriteo kaastäideviijaga, kes tegi kõik oma kuritegeliku plaani teostamiseks., Kuigi teda pole varem varavastaste kuritegude toimepanemiste eest karistatuid, on siiski tegemist isikuga, keda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Karistusregistri õiendi kohaselt on teda karistatud ka väärtegude toimepanemiste eest/ 4 kd. t.lk. 43-48/. Seega pole tegemist seaduskuuleka isikuga.

Kohtukolleegium ei tuvastanud ei asja materjalide ega ka apellatsioonis esitatu alusel

selliseid süü suurust mõjutavaid asjaolusid, milliseid saaks hinnata erandlikeks ja mis

annaksid aluse mõista karistuse alla alammäära. Tegemist oli raske esimese astme

kuriteoga, kannatanuks naisterahvas, K.F oli aktiivne kuritegeliku eesmärgi

saavutamisel, ei loobunud kannatanu vara hõivamise lõpuleviimisest ka siis kui

kannatanu osutas vastupanu. Karistust kergendavad asjaolud pole tuvastatavad. Uue

kuriteo pani toime vaid mõne kuu möödumisel pärast vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

Vabaduses eriala omandamine ja töötamine on küll positiivsed näitajad kuid pole käsitatavad süü suurust mõjutavate erandlike asjaoludena, mis annaksid aluse KarS § 61 kohaldamiseks.

Kaitsja taotluse osas K.F karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga leiab kohtukolleegium, et seadus K.F suhtes sellist võimalust ette ei näe.

Nimelt on K.F karistatud viimati 17.10.2007 aastal Pärnu Maakohtu otsusega

KarS § 424 § 329 alusel 1 aasta ja 4 kuulise vangistusega. K.F vabanes 07.10.2008 KarS § 76 alusel vangistusest tingimisi ennetähtaega 1 aastase katseajaga.

14

Ärakandmata karistuseks jäi 8 kuud ja 19 päeva. Vaidlustatud kriminaalasjas pani K.F röövimise toime 14.01.2009, seega määratud katseaja kestel. KarS § 76 lg 6 kehtestab, et kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2.

KarS § 65 lg 2 näeb ette aga liitkaristuse mõistmise eelmise kuriteo eest kandmata karistuse võrra mõistetava karistuse suurendamise teel. Seega tuleneb otseselt KarS § 76 lg 6, et kandmata jäänud karistuse osa viiakse täide ja erinevalt KarS § 73 lg 4 ja § 74 lg 5 pole vangistuse asendamine üldkasuliku tööga võimalik.

Samas kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt isegi kui KarS § 76 lg 6 näeks ette seadusliku võimaluse üldkasuliku töö kohaldamiseks ei võimalda KarS § 69 sätestatu üle kaheaastase vangistuse korral selle üldkasuliku tööga asendamist.

15. A.Sirpi’ile mõistetud karistust pole apellatsioonides vaidlustatud. Kuna oli taotletud

tema õigeksmõistmist peab kolleegium vajalikuks kontrollida ka temale mõistetud karistuse vastavust seadusele. A.Sirpile röövimise toimepanemise eest mõistetud karistus 3 aastane vangistus on KarS §

200 lg 2 sanktsiooni miinimummääraks. Ta on uue kuriteo toime pannud eelmise

otsusega määratud katseaja kestel, seega oli kohus kohustatud mõistma temale

liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel ja suurendama karistust eelmise otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa võrra. Nii on maakohus ka teinud ning seega on mõistetud

karistus kooskõlas seadusega ning selles osas otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2010 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

IVI KESKÜLA STEN LIND URMAS REINOLA