2-22-4148/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Iris Kangur-Gontšarov

ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.12.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-4148

Kohtuasi

X hagi Q ja C vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.04.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q ja C apellatsioonkaebus

X vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Q ja C apellatsioonkaebus kostja I osas 2628 eurot ja kostja

II osas 2628 eurot

X vastuapellatsioonkaebus 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martin Lepp

Kostja I: Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II: C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Erki Siht

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 14.11.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 24.04.2023 otsus muutmata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda ning jätta

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

2-22-4148

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 21.03.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse Q (kostja I) ja C (kostja II)

vastu elatise vähendamiseks.

2. Hageja täpsustas oma nõuet 01.02.2022, loobus osaliselt nõudest ning palus muuta Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-19-18677 tehtud otsust ja määrata, et alates 01.12.2022 ei ole

hageja kohustatud kummalegi kostjale elatist maksma.

3. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja kostjate isa. Tallinna Ringkonnakohtu

05.06.2020 otsusega tsiviilasjas 2-19-18677 mõisteti hagejalt kummagi kostja kasuks välja

elatis 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast, kuni kummagi kostja täisealiseks saamiseni. 28.02.2022 jõustus Tallinna

Ringkonnakohtu 26.10.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-18464, millega määrati kindlaks hageja

ja kostjate suhtluskord selliselt, et esimese üheksa kuu kestel alates määruse jõustumisest on

üleminekuperiood ning alates kümnendast kuust (s.o 01.12.2022) on kostjatel vahelduv elukoht

ehk nad elavad 50% ajast kummagi vanema juures. Kuna kostjatel on vahelduv elukoht, siis ei

kuulu elatis tasumisele (vt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 6, RKTKo 12.05.2021, 2-18-

6491). Hageja on läbivalt väljendanud soovi anda kostjatele ülalpidamist vahetult. Suhtluskorra

alusel kohtumised ei ole õnnestunud, sest laste ema keeldub suhtluskorra täitmisest ja

võõrandab lapsi isast.

4. Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 12 ja lg 2 alusel

jätta laste ema W kanda, kuna vaidluse on tinginud W põhjendamatu keeldumine viia elatise

summa kooskõlla PKS-ga ja suhtluskorra määrusega. Hageja soovis lahendada elatise küsimuse

kohtuväliselt, kuid W keeldus sellest kategooriliselt. Menetluskulud on tekkinud enamjaolt W

poolt menetlusõigusi kuritarvitava käitumise tõttu. Lisaks puudub alus jätta hageja kanda

menetluskulud, mis puudutavad nõudeid, millest hageja loobus.

Kostjate vastuväited

5. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Elatise vähendamine ei ole põhjendatud, sest asjaolud ei ole võrreldes varasema kohtulahendi

tegemise ajaga muutunud. Vaatamata suhtluskorra lahendile ei soovi lapsed isaga suhelda ega

ole nõus tema juurde minema, st vahelduvat elukohta neil tegelikult ei ole, kostjad elavad

jätkuvalt kogu aja ema juures. Ema ei ole takistanud isa ja laste suhtlemist ega lapsi sihilikult

2-22-4148

isast võõrandanud. Ainus viis, kuidas isa oma lastega suhtleb, on läbi esindaja nõudekirju

esitades. Ta ei tee koostööd lastele psühholoogilise abi saamiseks. Suhtluskorra täitmist takistab

seeläbi hageja ise. Juhul, kui hageja nõue rahuldatakse, jäävad kostjad hagejapoolsest

ülalpidamisest täielikult ilma. Lastelt ei saa võtta ära õigust ülalpidamisele, kui nad mingil

põhjusel keelduvad ülalpidamiseks kohustatud vanemaga suhtlemast. Ka ülalpidamisasja

lahendamisel peab kohus lähtuma eelkõige laste huvidest. Asja lahendamisel tuleb arvestada ka

hageja varanduslikku seisu (PKS § 102 lg 3).

7. Loobutud nõuete osas tuleb jätta menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 4).

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Harju Maakohtu 24.04.2023 otsusega hagi rahuldati ning muudeti Tallinna Ringkonnakohtu

05.06.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-18677 välja mõistetud elatiste suurust ja määrati, et

alates 01.12.2022 ei ole hageja kohustatud kostjatele elatist maksma. Maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda.

9. Maakohus viitas PKS § 2172 lg-le 1, § 100 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 459 lg-le 1.

10. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem

ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, ei esine juhul, kus alaealine laps elab

vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast

kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad

vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka

lapse põhivajadused (vt RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491, p 13.1). Nimetatud eeldus kohaldub

ka alates 01.01.2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetavale elatisele (vt RKTKo 22.06.2022,

2-19-19160, p 15.4).

11. Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18464 on määratud

kindlaks laste ja isa vaheline suhtluskord. Suhtluskorra kohaselt viibivad lapsed alates

2022. aasta detsembrist võrdselt kummagi vanema juures. Pooled ei vaidle, et tegelikult

suhtluskorda ei täideta ning selle alusel ühtegi kohtumist toimunud ei ole.

12. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, mille kohaselt peaks hageja andma ülalpidamist

jätkuvalt täies ulatuses elatise maksmise teel. Riigikohus on leidnud, et nõustuda ei saa

seisukohaga, mille kohaselt ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades ei saa lähtuda

kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, vaid juhinduda tuleb sellest, kui palju aega

viibis kostja lastega tegelikult koos, mh põhjusel, et selline lähenemine pisendaks vanemate

kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades

vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel

vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491, p 14.1).

Samas selgitas Riigikohus p-s 13.3 täiendavalt, et kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse

kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse

kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud

seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises

omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel

vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine,

ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja

§ 105 lg- st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist.

2-22-4148

13. Tähendust ei oma kostjate väidetu, et ema suhtluskorra täitmist ei takista, kuid lapsed ise ei

taha isa juurde minna. Lapse viibimiskoha otsustavad tema vanemad ning suhtlemiskorra

täitmine on vanemate kohustus. Üksikjuhtumi asjaoludega arvestamine ülalpidamise asjas ei

tähenda, et kohus saaks hakata hindama, kas jõustunud kohtulahendiga määratud suhtluskord

on laste huvides või peaks suhtlemine toimuma kuidagi teisiti, mistõttu ei ole asjakohased ka

poolte väited ega tõendid iseloomustamaks poolte- või vanematevahelisi suhteid. Elatise asja

raames kohus vaidlust suhtluskorra üle ei lahenda. Kohus ei nõustunud kostjatega, et vahetult

antava ülalpidamisega arvestamine oleks vastuolus põhimõttega lähtuda kõigi lapsi mõjutavate

otsuste vastuvõtmisel esmase kaalutlusena laste huvidest.

14. Kostjad ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, milliste nende vajaduste täitmiseks

on lisaks vahetule ülalpidamisele vajalik ülalpidamise andmine ka rahas. Olukorras, kus

suhtluskorra määrust reaalselt täitma ei ole asutud, on selliste vajaduste olemasolu ja ulatuse

tuvastamise võimalikkus ka küsitav, sest võimalik puudujääv osa laste vajaduste täitmisel

vaatamata vahetule ülalpidamisele ei ole veel ilmnenud. Kostjad ei ole lükanud ümber eeldust,

et nende vajadused on hagejale langevas osas täidetud hageja poolt vahetult seoses sellega, et

kostjate elukoht on 50% ajast hageja juures. Alates 2022. aasta detsembrist ei esine

PKS § 100 lg 2 eelduseid, mille esinemisega seob seadus kohustuse anda ülalpidamist rahas

elatise maksmise teel (s.o ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises). Olukorras, kus

kohustus ülalpidamise andmiseks rahas ehk elatise maksmiseks puudub, ei ole asjakohased ka

sätted, mis puudutavad elatise suuruse kindlaksmääramist.

15. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus ei

nõustunud kostjatega, et menetluskulud tuleks TsMS § 168 lg 4 alusel jätta osaliselt hageja

kanda seoses nõuetega, millest hageja loobus. Riigikohus on selgitanud, et poolte vahel

menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka

kohtukulude jaotamise üldisi põhimõtteid (RKTKm 26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 9). Tulenevalt

TsMS § 164 lg-st 1 kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud

ise. Kui hagi sisulisel lahendamisel tuleb reeglina kanda sõltumata tulemusest oma kulud ise,

siis põhjendatud ei ole hageja asetamine kulude kandmise mõttes ebasoodsamasse olukorda

seoses toiminguga, millega sisulise lahendamise vajadus osaliselt ära langes. TsMS § 164 lg 1,

§ 164 lg 12 ja § 164 lg 3 näevad ammendavalt ette menetluskulude jaotamise korra alaealise

lapse ülalpidamise asjas. Tegemist on eriregulatsiooniga mh TsMS § 168 suhtes ning nimetatud

regulatsioon kulude alaealiste laste kanda jätmist ei võimalda.

Kostjate apellatsioonkaebus

16. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda.

17. Kostjad palusid võtta vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendid (s.o menetlusdokumendid

tsiviilasjas nr 2-23-5012). Tsiviilasjas nr 2-23-5012 on kostjate ema pöördunud kohtusse

avaldusega tsiviilasjas nr 2-19-18464 tehtud määruste muutmiseks. Kostjad soovivad

täiendavalt tõendada, et kostjate ema ei riku suhtluskorra määrust ning asjaolu, et lapsed isaga

ei suhtle, lähtub täielikult hageja enda tegevusest. Samuti soovivad kostjad esitatud tõenditega

tõendada, et vahelduva ülalpidamise andmine on hageja poolt võimatu, kuivõrd hageja ei soovi

omalt poolt teha midagi kostjatega suhete taastamise eesmärgil. Sellises olukorras on

mõeldamatu hageja ülalpidamiskohustusest vabastamine.

2-22-4148

18. Kuivõrd kohtumenetluses on tuvastatud, et kostjad ei ole alates 2018. aastast viibinud

hageja juures, ei saanud kohus jõuda järeldusele, mille järgi puudub hagejal elatise tasumise

kohustus. Seega on maakohus vääralt kohaldatud PKS § 100 lg-t 2.

19. Maakohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu seisukohti (lahendid nr 2-18-6491 ja 2-19-

19160). Riigikohus ei väitnud, et juhul kui lapsel on vahelduv elukoht, ei ole võimalik

kohustada vanemat elatist rahas tasuma. Kui esinevad asjaolud, mille pinnalt saab asuda

seisukohale, et hoolimata kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast peab üks vanematest

tasuma lapsele ka rahas elatist, siis ei välista suhtluskorra lahend elatise väljamõistmist.

Vaidlusalusel juhul need asjaolud esinevad. Hageja ei soovi lastega suhelda. Elatise suuruse

saab kindlaks määrata iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, mistõttu ei saa suhtluskorra

määrus olla lõplikuks ja ainsaks tõendiks, kuidas vanem peab elatist tasuma ning selle alusel

üksinda ei saa otsustada, kas vanem on kohustatud andma ülalpidamist rahas.

20. Kohus on ühe tõendi (suhtluskorra määrus) baasil otsustanud, et hageja elatist tasuma ei

pea. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja kostjate vastu mitte mingisugust reaalset huvi ei

tunne. Sellises olukorras on laste huvide tahaplaanile jätmine põhjendamatu. Arusaamatu on,

et kohus peab suhtluskorra ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi käesolevas menetluses

tähtsusetuteks ja asjakohatuteks. Pirita Lastekaitse vastuses kinnitab lastekaitse, et lastekaitsele

teadaolevalt ei ole hageja teinud toiminguid lastega suhete taastamiseks (vt kostjate 06.03.2023

menetlusdokumendi lisa 1). Nimetatud tõendiga on tõendatud, et lastekaitse ei ole teinud laste

emale etteheiteid suhtluskorra määruse täitmatajätmise kohta ning tõendist nähtuvalt ei soovi

hageja teha mis tahes jõupingutusi lastega suhete taastamise eesmärgil.

21. Maakohus on eiranud PKS § 123 lg-t 1, lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg-t 1 ning laste

õiguste konventsiooni art 19 ning jätnud kaitseta laste õigused saada vanemalt ülalpidamist.

Otsus on vastuolus PKS § 102 lg-ga 2. Kohus jättis lubamatult tähelepanuta ka PKS § 102 lg 3.

22. Arvestades menetluse käiku ning hageja poolt nõuetest loobumist, tulnuks jätta hageja

menetluskulud, vähemalt osas, mis puudutavad nõudeid, millest hageja loobus,

TsMS § 168 lg 4, § 164 lg 12 ja lg 2 alusel hageja kanda. Maakohus on jõudnud ebaõigele

seisukohale, mille järgi peavad kostjad kandma ka loobutud nõudega seotud menetluskulud.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

23. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas ja teha asjas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostjate kanda,

või alternatiivselt jätta menetluskulud W kanda. Hageja palus jätta apellatsiooniastme

menetluskulud kostjate kanda või alternatiivselt W kanda.

24. Maakohus jättis tähelepanuta TsMS § 164 lg 2, mille kohaselt võib kohus kalduda kõrvale

TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist elatise asjas kulude poolte endi kanda jätmise kohta,

kui kulude selline jaotus ei ole õiglane. Ka ringkonnakohtu praktikas on peetud võimalikuks

jätta alaealise lapse ülalpidamise asjas menetluskulud TsMS § 164 lg 2 alusel kostja (laste isa)

kanda (vt nt TlnRKo 11.11.2022, 2-21-101207, p 38).

25. Antud menetluse on põhjustanud W, kes keeldus igasugusest kokkuleppest elatise

vähendamiseks ning on keeldunud lahendamast vaidlust mõistliku kompromissiga. Suur osa

käesolevas asjas kantud menetluskuludest on tekkinud W poolt menetlusõigusi kuritarvitava

käitumise tõttu. W on teinud menetluse raames kõik, et hageja menetluskulusid suurendada

ning vaidlust ainetute käsitlustega pikendada. Olukorras, kus on tuvastatud, et hageja pöördus

2-22-4148

kohtusse õiguspäraselt ja hageja on omalt poolt püüdnud igati vältida kohtuvaidlust ning vältida

kohtuvaidluse raames suurte kulude tekkimist, oli maakohtu poolt äärmiselt ebaõiglane jätta

kostjatelt hageja kulud välja mõistmata.

26. Hagist osaline loobumine ei oma mõju menetluskulude jaotusele. Hageja loobus hagist

osaliselt vältimaks olukorda, kus menetlusosalised peavad hakkama tegelema suures mahus

uute dokumentide (poolte sissetulekute andmed) läbitöötamisega jne. Hageja soovis vähendada

kõigi kulusid. Loobumise tingis lisaks eeltoodule asjaolu, et vastavad nõuded olid kaotanud

oma aktuaalsuse, kuivõrd puudutasid elatise vähendamist perioodi eest, mis oli juba möödunud

ja mille eest oli hageja elatise tasunud. Loobutud nõuded moodustasid kogu nõuetest rahalises

vääringus vaid tühise osa.

27. Hageja viitas TsMS § 164 lg-le 12 ning märkis, et kohus peaks jätma kõik hageja

menetluskulud kostjate seadusliku esindaja W kanda, kuna W ei ole kasutanud oma

menetlusõigusi heauskselt. Kuigi antud juhul on menetluse esemeks elatisenõude vähendamine,

siis TsMS § 164 lg-s 12 sätestatud põhimõte kohaldub ikkagi, kuna vaidluse sisuks on ka

elatisenõude vähendamise hagi korral, kas elatisenõue rahuldatakse (ehk vähendamise hagi

jäetakse rahuldamata) või ei rahuldata (ehk vähendamise nõue rahuldatakse).

Vastustajate seisukohad

28. Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja

menetluskulud kostjate või alternatiivselt W kanda. Hageja palus jätta kostjate poolt

apellatsioonkaebusele lisatud tõendid vastu võtmata.

28.1. Kostjate seisukohad ja dokumendid seoses suhtluskorra täitmisega on asjakohatud,

kuivõrd suhtluskorra täitmise küsimused ei oma antud asjas tähtsust. Lisaks just W tegeleb

suhtluskorra mittetäitmisega. Hageja on alates suhtluskorra jõustumisest läbivalt ja pidevalt

püüdnud kostjatega kohtuda, kuid ei ole seda saanud teha, kuna W neid kohtumisi erinevate

kunstlike vabandustega ei luba (väidetavalt lapsed ei taha, hageja peaks enne kohtumisi läbima

mingid Wle sobivad koolitused jne).

28.2. Kui Ringkonnakohus leiab, et suhtluskorra täitmise küsimused on antud asjas siiski

olulised, ning võtab vastu kostjate apellatsioonkaebuse lisadena esitatud dokumendid, siis peab

kohus andma hagejale samuti võimaluse esitada ammendavalt kõik suhtluskorra täitmist

puudutavad seisukohad ja tõendid. Kuni ringkonnakohus ei ole andnud hagejale sellekohast

selget suunist, lähtub hageja maakohtu selgitusest, et suhtluskorra täitmise küsimused ei ole

antud asjas asjakohased ning poolte vastavad väited ja tõendid jäetakse tähelepanuta.

28.3. Hageja ei nõustu, et kohtuotsuses on vääralt tõlgendatud Riigikohtu otsuseid nr 2-18-6491

ja 2-19-19160. Kohtuotsus ei ole vastuolus PKS § 100 lg-ga 2. Suhtluskorra olemasolu

olukorras elatise tasumist (PKS § 100 lg 2) on Riigikohus käsitlenud otsuses nr 2-18-6491,

millega maakohus ka arvestas. Seega ei ole maakohtu otsus Riigikohtu praktikaga ega

PKS § 100 lg-ga 2 vastuolus. Kohtuotsus ei ole vastuolus ka PKS § 123 lg-ga 1.

28.4. PKS § 102 lg 3 kohaldamine antud olukorras ei ole loogiline. PKS § 102 lg 3 reguleerib

olukorda, kus vanemal juba on elatise tasumise kohustus, ning hinnatakse, kas vastavat

kohustust peaks suurendama. Antud juhul on aga vaidlus selle üle, kas elatise tasumise kohustus

üldse eksisteerib, millist kohustust PKS § 102 lg-st 3 tuletada ei saa.

2-22-4148

29. Kostjad vaidlevad hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

29.1. Käesolevas asjas menetluskulude kostjate kanda jätmine ei ole põhjendatud, kuivõrd

alaealistel lastel ei ole ülalpidamisasjas iseseisvat tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202)

ja nad ei saa iseseisvalt menetlustoiminguid teha, lisaks ei ole lastel üldjuhul ka sissetulekut.

Puudub ka õiguslik alus menetluskulude W kanda jätmiseks. Lahendis nr 3-2-1-69-13 on

Riigikohus märkinud, et seadusest ei tulene võimalust jätta hageja elatisenõude menetlemisega

seotud kulud hageja esindajaks oleva ema kanda (vt ka RKTKo 16.06.2010, 3-2-1-53-10, p 12).

Lisaks ei kohaldu käesoleval juhul laste ema puhul alates 01.01.2022 kehtiv TsMS § 164 lg 12,

kuna vaidlusalusel juhul oli tegemist elatisnõude vähendamise hagiga ning laste ema ei ole

esitanud hagi, vaid hagi esitajaks oli laste isa.

29.2. Kostjate menetluskulud, mis seonduvad haginõudega, millest hageja loobus, tuleks jätta

hageja kanda. Hagist loobumise korral ei kohaldu TsMS § 162 lg 4.

29.3. Ka PKS § 102 lg 3 alusel, arvestades, et kohus on tuvastanud, et lapsed hageja juures ei

ela, saanuks kohus jätta hagi laste huvides rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

30. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb mõlemad

jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

31. Esiteks käsitleb ringkonnakohus maakohtu 24.04.2023 otsuse vaidlustamise ulatust.

Kostjad vaidlustasid hagi rahuldamise ja menetluskulude osaliselt poolte enda kanda jätmise.

Hageja vaidlustas menetluskulude poolte enda kanda jätmise. Seega on maakohtu otsus

vaidlustatud täies ulatuses ning ringkonnakohus vaatab selle läbi tervikuna (TsMS § 651 lg 1).

32. Ringkonnakohus vastab järgnevalt esmalt (I) kostjate apellatsioonkaebuse sisulistele

väidetele, milles on vaidlustatud hagi rahuldamine, seejärel (II) lahendab kostjate

apellatsioonkaebuse maakohtu menetluskulude jaotust puudutavas osas ja hageja

menetluskulude jaotust puudutava vastuapellatsioonkaebuse ning viimasena (III) käsitleb

ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotust.

I Kostjate apellatsioonkaebuse vastuväited hagi rahuldamisele

33. Ringkonnakohtus on küsimuse all hageja hagi kostjate vastu kohtuotsusega välja mõistetud

igakuise elatise vähendamiseks 0 euroni, kuna alates 01.12.2022 ei peaks hageja suhtluskorra

määrusest tulenevalt enam elatist maksma (PKS § 100 lg 2).

34. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei ole ringkonnakohtus vaidlustanud, et:

• hagejalt on kummagi kostja kasuks jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020

otsusega tsiviilasjas nr 2-19-18677 välja mõistetud igakuine elatis 292 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui pool kuupalga alammäärast (I kd, tl 5 – 10), ning

• Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18464, mis jõustus

28.02.2022, on kindlaks määratud hageja ja kostjate suhtluskord, millest tulenevalt on

kostjatel alates 01.12.2022 vahelduv elukoht mõlema vanema juures võrdselt (I kd,

tl 11–21).

2-22-4148

35. Maakohus leidis, et lähtudes kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorrast, tuleb hagi

PKS § 100 lg 2 alusel rahuldada ja otsustas, et alates 01.12.2022 ei pea hageja kostjatele elatist

maksma. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tõlgendanud materiaalõiguse norme

(perekonnaseaduse sätteid) ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus selgitas

pooltele ka 01.02.2023 eelistungil, et lähtudes Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-18-6491 ei

saa käesolevas vaidluses vaielda suhtluskorra üle ning kui suhtluskorra määramise alused on

muutunud, tuleb pöörduda kohtusse suhtluskorra muutmiseks (I kd, tl 191, ajamärge 00:33:45).

Kostjad oma apellatsioonkaebuses ei nõustu maakohtu tõlgendusega PKS § 100 lg-le 2 ning

leiavad, et oluline ei ole vaid suhtluskorra määrus, vaid ka see, kuidas seda päriselt täidetakse.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei pidanud kohus hindama jõustunud

kohtulahendiga määratud suhtluskorra täitmist, vaid pidi lähtuma kehtivast suhtluskorrast.

Ringkonnakohus selgitas seda ka 14.11.2023 istungil (II kd, tl 119 p, ajamärge 00:06:35).

Ringkonnakohus nõustub seetõttu maakohtu otsuse põhjendustega täielikult ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6). Järgnevalt vastab ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse väidetele.

36. Kostjad on esitanud apellatsioonkaebuse 9 lehel, kuid selle peamine ja läbiv väide puudutab

seda, et PKS § 100 lg-t 2 ja sellega seonduvat kohtupraktikat (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491)

on tõlgendatud valesti ja vastuolus Riigikohtu seisukohtadega ning maakohtu tõlgendus ja

lahend ei ole tehtud laste huvides. Kostjad väidavad, et asjaomase Riigikohtu lahendi ja selle

järgselt alama astme kohtutes tehtud lahendite asjaolud on olnud teistsugused, st küsimus on

reeglina olnud selles, et lapsed ei viibi mõlema vanema juures täpselt 50% ajast, kuid siiski

elavad ka teise vanema juures. Kostjate hinnangul ei saa kindlaksmääratud suhtluskorrast

lähtuda aga sellisel juhul, kus lapsed ei viibi suhtluskorrast hoolimata üldse ühe vanema juures.

37. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu ning vastab kostjate apellatsioonkaebuse väidetele

kokkuvõtlikult järgmist.

38. Esiteks leiab ringkonnakohus, et Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-18-6491 kannab endas

eelkõige mõtet, et kohtulahendiga jõustatud suhtluskord – kui ja kuni see on jõus – on täitmiseks

kohustuslik ning elatiseasjas ei peaks seda hindama. Ringkonnakohtu arvates ei sõltu

suhtluskorra täitmise hindamine elatiseasjas sellest, kas suhtluskorda rikutakse väidetavalt vähe

või palju. Kuigi Riigikohus viitas oma lahendis ka sellele, et elatiseasjas suhtluskorra tegelikust

täitmisest juhindumine loob täiendava tõendamiskoormise (2-18-6491, p 14.1), siis on

Riigikohtu seisukoha põhirõhk sellel, et kui kohtud on juba hinnanud laste ja vanemate suhteid

ning määranud suhtluskorra, mille järgi on põhjendatud ja õigustatud laste vahelduv viibimine

kummagi vanema juures, siis õõnestaks jõustunud kohtulahendi kõrvalejätmine suhtluskorra

tähendust (2-18-6491, p 14.1).

39. Ringkonnakohus leiab, et just suhtluskorra kõrvalejätmine ning vanema, kellel on

suhtluskorra järgi õigus ja kohustus anda lastele võrdselt teise vanemaga vahetut ülalpidamist,

kohustamist vahetu ülalpidamise asemel jätkuvalt elatist maksma, kahjustaks laste peamist huvi

ja õigust, milleks on tasakaalus suhtlus mõlema vanemaga. Seda eriti olukorras, kus kohus on

pärast põhjalikku uurimist ja kaalumist leidnud, et põhjendatud on suhtluskord, mille järgi

viibivad lapsed võrdselt mõlema vanema juures, st kohus on juba tuvastanud, et selline

suhtluskord on laste parimates huvides. Seetõttu ei ole praegu relevantsed kostjate viited

tsiviilasjale nr 3-2-1-177-16 (RKTKm 08.03.2017, p 11), kus Riigikohus selgitas, et kui vanem

ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, on tal elatise tasumise kohustus, kuid üldjuhul

tuleb elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure aja viibib laps lahuselava vanema juures.

Erinevalt viidatud kohtuasjast, ei ole käesoleval juhul tegemist faktiliste asjaolude

muutumisega suhtluskorras, vaid olukorraga, kus alles üsna hiljuti kohtuvaidluse tulemusel

jõustunud suhtluskorda lihtsalt ei täideta. Seetõttu leiab ringkonnakohus erinevalt kostjatest, et

2-22-4148

Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 2-18-6491 toodud seisukohad suhtluskorrast lähtumise

kohustuse kohta peavad kehtima ka olukorras, kus kohtulahendiga määratud suhtluskorda üldse

ei täideta.

40. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib Riigikohtu 2-18-6491 määruses väljatoodud

suhtluskorra tähtsust rõhutav põhimõte käesoleval juhul täiel määral, kuna kostjate suhtluskorra

määramisel on kohtud faktilist olukorda väga põhjalikult hinnanud ja kaalunud. Käesoleval

juhul on 28.02.2022 jõustunud Tallinna Ringkonnkohtu 26.10.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-

19-18464 kehtestatud laste (kostjate) järkjärguline isaga (hagejaga) suhete taastamise kord.

Selle järgi pidid kostjad alates 01.12.2022 viibima mõlema vanema juures kordamööda

võrdselt. Ringkonnakohus põhjendas oma otsustust muu hulgas järgnevate kaalutlustega.

40.1. Ringkonnakohus selgitas suhtluskorra määramise lahendi p-s 67, et „[k]olleegiumi

hinnangul on laste huvides säilitada vanemate ühine hooldusõigus. Ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks laste viibimiskoha määramise osas puudub alus ka seetõttu, et maakohtu määratud

suhtluskorra järgi hakkaksid lapsed viibima kummagi vanema juures vaheldumisi võrdses

ajamahus. … Ringkonnakohus usub, et kui kohtu poolt on määratud vahelduva elukohaga

suhtluskord, on vanemad võimelised erimeelsused selja taha jätma ja võtma vastu lapsi

puudutavaid otsuseid üksteise arvamusi arvestavalt ning tagama laste elu sujuva korraldamise.

Selleks peavad vanemad tegema omavahel koostööd, juhindudes sellest, mis on laste huvidele

vastav.“

40.2. Määruse p-s 80 rõhutas ringkonnakohus, et „ei nõustu [laste] ema seisukohaga, et

maakohtu määratud suhtluskord ei ole täidetav põhjusel, et lapsed ei soovi isaga kohtuda. …

Laste esindaja ja eestkosteasutused on järeldanud, et laste hoiakuid ja suhtumist isasse

mõjutavad ema hoiakud isa suhtes … Lapsed võtavad eeskuju oma lähedastest. Olukorras, kus

ema mõjutab lapsi oma hoiakutega selliselt, et lapsed keelduvad isaga kohtumast, ei saa

arvestada vastuväiteid suhtlemise korra täitmata jätmisest lastest tulenevalt. Vanemate edasine

koostöövalmidus sõltub mõlema vanema käitumisest ja suhtluskorra täitmise eest vastutavad

eelkõige lapsevanemad. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ema soovi jätta isaga edaspidise

kohtumiste üle otsustamine üksnes lastele. Sellist suurt vastutust ei saa jätta ainult laste kanda.“

Seega nähtub suhtluskorra määramise lahendist, et kostjate teine seaduslik vanem, ema, on juba

varem suhtunud negatiivselt vahelduva elukoha määramisse. Sellest hoolimata leidis

ringkonnakohus suhtluskorra määramisel (määruse p 80), et „laste arengule on oluline nii oma

ema kui isa eeskuju. Laste ja isa suhtlemise piiramine ja isa laste igapäevaelust täielikult

väljajätmine ei paranda laste ja isa omavahelisi suhteid. Ainult isa ja laste regulaarsel

suhtlemisel saab nende vahel püsida (või uuesti tekkida) lähedus- ja kiindumussuhe, milleks isa

on näidanud üles omapoolset valmisolekut. Seega sõltub suhtluskorra täitmine eelkõige sellest,

kas vanemad aktsepteerivad kohtu seisukohta, suudavad oma emotsioonid maha suruda ja

aidata lastel mõlema vanemaga suhelda.“

40.3. Suhtluskorra määruse p-st 81 nähtub ka see, et „lastele [on] korduvalt selgitatud ja nad on

teadlikud, et kohus otsustab, kuidas nad isaga tulevikus kohtuma hakkavad. Lapsevanematelt

oodatakse jõustunud kohtulahendi aktsepteerimist ja lahendi täitmist, mis muuhulgas tähendab

lastele suhtluskorra osas vastava info jagamist ja selgitamist, et vanemate vaidlus on kohtu poolt

lahendatud ja edaspidi lapsed viibivad kummagi vanema juures nii nagu kohus otsustas.

Suhtlemiskorra täitmine on vanemate kohustus.“

41. Kostjad on viitega Riigikohtu lahendile (RKTKm 29.10.2014, 3-2-1-95-14, p 21) väitnud

ka seda, et last ei saa vanemaga suhtlemiseks kohustada. Ringkonnakohus leiab, et see lahend

ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv. Viidatud Riigikohtu lahend puudutas täitemenetlust ja

2-22-4148

täituri tegevuse piire. Riigikohus selgitas, et täitur ei saa lapse suhtes TMS § 179 lg 4 alusel

kasutada jõudu, v.a lapse ühekordse üleandmise korral. Samas lahendis on Riigikohus

selgitanud, et „küll aga saab vanem mõjutada ja veenda last suhtlemise korda täitma ega tohi

teha kohtumääruse täitmiseks takistusi. Seetõttu saab lapsega suhtlemist reguleeriva

kohtulahendi täitmiseks mõjutada sunnivahenditega nt vanemat, kes on kohustatud

võimaldama lapsel kohtu määratud suhtlemise korra järgi teise vanemaga suhelda, ja kasutada

vanema vastu ka TMS § 179 lg 4 esimese lause alusel jõudu.“ Asjaolu, et käesoleval juhul ei

ole kostjate teise seadusliku esindaja (ema) suhtes sunnivahendeid kasutatud, ei muuda fakti, et

ta peaks aitama kaasa suhtluskorra täitmisele.

42. Kostjad on apellatsioonkaebuses rõhutanud ka seda, et elatisevaidluses paberil kindlaks

määratud suhtluskorrast lähtumine ei ole laste huvides, viidates Riigikohtu lahendile asjas 3-2-

1-18-13 (RKTKo 26.06.2013, p 17, kus on viidatud PKS § 123 lg-le 1 ja TsMS § 230 lg-le 3,

samuti TsMS 558 lg-tele 1 ja 3 ja § 563 lg-le 6 (viimane säte ei ole alates 01.09.2022 kehtiv),

samuti LasteKS §-le 21 ja lapse õiguste konventsioonile. Kuigi kostjate viidatud Riigikohtu

lahend ei ole käesoleva asja kontekstis relevantne, kuna puudutas vaidlust privaatsusõiguse üle,

siis nõustub ringkonnakohus, et lapsi puudutavates asjades tuleb alati lähtuda laste parimatest

huvidest. Laste parimad huvid sõltuvad samas iga konkreetse juhtumi asjaoludest, sh tuleb neid

kaaluda koosmõjus vanemate huvidega. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et

kuigi väljakujunenud kohtupraktika järgi peetakse lapse asjades olulisimaks lapse parimaid

huvisid, tuleb seejuures leida õige tasakaal lapse õiguste ja vanema õiguste vahel (vt nt EIKo

(SK) 06.07.2010, 41615/07, Neulinger ja Shuruk vs. Šveits, p 135; EIKo (SK) 26.11.2016,

27853/09, X vs. Läti, p 96).

43. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostjate tõlgendusega ka PKS § 143 lg-le 1.

Kuigi suhtlemine vanemaga on lapse õigus, mitte „kohustus“, siis ei tähenda see seda, et üksnes

lapse soovimatus vanemaga suhelda saaks takistada vanema õigust ja kohustust lapsega

suhelda. Seega see, kui lapsed ei soovi sõltumata kohtumäärusega kindlaks määratud

suhtluskorrast ühe vanemaga suhelda, ei tähenda, et nad ei peagi seda tegema. Sellise

tõlgenduse korral jääb arusaamatuks, milline sisuline mõte on kohtu korras suhtluskorra

kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus pöörab tähelepanu PKS § 143 lg-le 2, mille järgi peab

vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Seega, isegi kui lapsed

väidaksid, et nad ei soovi elada osaliselt teise vanema juures, on vanemal, kelle juures lapsed

seni elanud on, kohustus täita suhtluskorda ning tagada ka teise vanemad õigused, milleks antud

juhul on hageja õigus, et lapsed elaksid võrdse aja tema juures, nagu selgitas suhtluskorra

määruses ka Tallinna Ringkonnakohus (vt eesp p 40 koos alap-dega).

44. Sama põhimõte tuleneb ka EIK praktikast, kus on rõhutatud, et vanema ja lapse võimalus

olla koos on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 kaitstud perekonnaelu

põhituumaks isegi siis, kui vanemate omavaheline suhe on lõppenud (vt EIKo 20.10.2020,

41736/18, Suur vs. Eesti, p 71). See tähendab samas ka seda, et riik (sh kohtud) ei või ilma

tõsise põhjuseta jätta lapsi ilma teise vanemaga suhtlemise võimalustest. Nii ongi EIK

rõhutanud, et lahku läinud vanemate omavahelise koostöö puudumine ei anna alust

ametivõimude vabastamiseks nende positiivsetest kohustustest konventsiooni art 8 alusel. See

tähendab riigi kohustust võtta meetmeid poolte vastukäivate huvide lepitamiseks, pidades

eelkõige silmas lapse huvisid (Suur vs. Eesti, p 76 koos edasiste viidetega). EIK on selgitanud,

et vanem ei saa konventsiooni art 8 alusel nõuda lapse tervist ja arengut kahjustavate meetmete

võtmist, kuid muul juhul on kõikide asjaosaliste koostöö ja mõistev suhtumine sellises

menetluses väga oluline. Ka EIK on möönnud, et riigipoolne sunni kohaldamise kohustus peab

olema piiratud, ent see ei tähenda, et kehtiva kohtulahendi täitmist saaks pidada sunniks. Samuti

2-22-4148

on EIK selgitanud, et kuigi lapse soove peab arvesse võtma, ei piisa lapse vastuväidetest

ilmtingimata vanemate huvide eiramiseks, eriti lapsega korrapärase suhtlemise puhul. Lapse

õigust oma arvamust avaldada ei tohiks tõlgendada talle sisuliselt tingimusteta vetoõiguse

andmisena teisi asjaolusid arvesse võtmata ja lapse huvide tuvastamiseks uurimist läbi viimata:

nendest huvidest tuleneb üldjuhul see, et lapse sidemeid perekonnaga tuleb säilitada, välja

arvatud juhul, kui see kahjustab lapse tervist või arengut (Suur vs. Eesti, p 79; vt ka EIKo

14.03.2017, 36216/13, K. B. jt vs. Horvaatia, p 143-144 koos edasiste viidetega). Nagu juba

eespool näidatud on käesoleval juhul suhtluskorra määramisel kõikide osapoolte, sh eelkõige

laste huve arvesse võetud, samuti on suhtluskorra määramisel tuvastatud, et hagejast (isast)

lastele lähtuv kahju ei ole tõendatud (suhtluskorra määruse p 65-66). Seetõttu puuduks

käesoleval juhul ka mis tahes eriti mõjuv põhjus, mis võimaldaks kehtiva suhtluskorra niisama

kõrvale ja arvestamata jätta.

45. Ringkonnakohus leiab, et kuna suhtluskorra asjas nr 2-19-18464 tehtud määruses on juba

kaalutud laste parimaid huve, siis tuleb käesolevas elatisevaidluses arvestada suhtluskorra

kindlaksmääramise lahendit ning mitte hinnata seda, kuidas seda täidetud on või ei ole.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seetõttu tuleb ka praegusel juhul lähtuda eeldusest, et

mõlemad vanemad peavad kostjaid üleval ajal, mil lapsed on nende juures, st et hageja ei pea

elatist tasuma (PKS § 100 lg 2). Ringkonnakohus võtab arvesse ka seda, et hageja on korduvalt

kinnitanud, et ta soovib suhtluskorda täita ning soovib lastele vahetult ülalpidamist anda,

milleks tal on nii õigus kui ka kohustus (nt 10.03.2022 kiri kostjate emale, I kd, tl 22; vt ka

hageja lepingulise esindaja e-kirjad kostjate emale, I kd, tl 72 – 79 pöördel, 114, 176–183;

hagiavalduse p 2.2.5, I kd, tl 68 pöördel; hageja 06.03.2023 seisukoha p 2.1, II kd, tl 9 pöördel;

hageja vastus apellatsioonkaebusele, II kd, tl 108–112).

46. Kui ringkonnakohus lähtuks sellest, et kostjad ei ole pärast suhtluskorra määruse jõustumist

hageja juures elanud, ning nõustuks kostjatega, et hageja peab seetõttu jätkama elatise tasumist,

siis tähendaks see sisuliselt, et ringkonnakohus nullib teises asjas tehtud jõusoleva lahendi ja

kahjustab nii isa (hageja) kui ka laste (kostjate) huve. Kui kostjad saaksid jätkuvalt isalt elatist,

siis arvestades senist tegevusetust suhtluskorra täitmisel, puuduks kostjatel (või nende emal)

igasugune motiiv jõustunud suhtluskorda täita. Selliselt ei oleks tagatud laste parimad huvid

oma mõlema vanemaga suhtlemisel ning ringkonnakohus leiab, et selline ei saa olla PKS § 100

lg 2 mõte ega eesmärk. Asjassepuutuvaks ega tähtsust omavaks ei ole seega kostjate teise

seadusliku esindaja (ema) väiteid, et lapsed ei taha suhtluskorda täita ega isa juurde minna,

mistõttu ei käsitle ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse suhtluskorra täitmist

puudutavaid väiteid pikemalt. Ringkonnakohus ei pea seetõttu asjassepuutuvaks ka kostjate

esitatud uusi asjaolusid, st viiteid selle kohta, et kostjad taotlevad maakohtule 31.03.2023

esitatud avalduses kehtiva suhtluskorra muutmist (tsiviilasi nr 2-23-5012). Kuna tsiviilasjas

nr 2-23-5012 menetlus on olnud alates 14.04.2023 peatatud, siis selgub selle tulemus alles

kaugemas tulevikus (vt ka 14.11.2023 istung, ajamärked 00:01:42, 00:02:22, II kd, tl 119 ja p).

47. Ringkonnakohus märgib edasi, et hoolimata apellatsioonkaebuse väidetest uute asjaolude

eksisteerimise kohta, ei ole kostjad tõendanud, et esineksid asjaolusid, mis annavad aluse otsuse

tegemiseks, et hageja peab kostjatele jätkuvalt ka elatist tasuma. Riigikohus on pidanud uute

asjaolude all silmas olukordi, kus vanemad reaalselt kannavad erinevaid kulutusi (nt vanemad

ei ole jõudnud laste ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või

ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa

katteks suuremaid kulutusi, 2-18-6491, p 13.2 – 13.3, p 14.2), mitte olukorda, kus ühel vanemal

ei lasta kulutusi teha seeläbi, et kostjad ei tee hagejale ülalpidamise vahetut andmist

võimalikuks. Kuna kostjad ei ole tõendanud, et hoolimata vahelduvast elukohast kannab

kostjate ema suuremaid kulutusi kui hageja, siis ei ole muud või uued asjaolud tõendatud.

2-22-4148

Pelgalt see, et kostjatest tulenevalt (kostjad ei soovi isaga elada) ei saa hageja vahetu

ülalpidamise kulusid kanda, ei ole Riigikohtu lahendi tähenduses „täiendavateks asjaoludeks“.

Seega ei ole käesoleval juhul kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele

PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (2-18-6491, p 13.3,

p 15.1).

48. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse muudele väitetele vastab ringkonnakohus järgimist.

48.1. Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2023 määrus käesolevas asjas, millega tühistati Harju

Maakohtu 08.12.2022 määrus, millega oli hagi hageja kasuks tagatud (II kd, tl 1–5), ei ole asja

sisulisel lahendamisel siduv ega määrav, kuna hagi tagamisel ei lahendata vaidlust sisuliselt.

48.2. Kostjate viidatud PKS § 102 lg-d 2 ja 3 ei ole käesoleval juhul relevantsed, kuna maakohtu

otsus ei põhine neil sätetel. Käesoleval juhul ei seisne vaidlus selles, kas elatise vähendamiseks

oleks alust PKS § 102 alusel, vaid hageja tugines PKS § 100 lg-le 2, mille kohaselt vahelduva

elukoha puhul täidab vanem elatise maksmise kohustuse lapsele vahetu ülalpidamise

andmisega.

49. Eeltoodust tulenevalt jääb kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu 24.04.2023

otsus muutmata.

II Menetluskulude jaotuse vaidlustamine

50. Kostjad leiavad oma apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud arvestama hageja

poolt nõudest osaliselt loobumist ning vähemalt selles osas oleks tulnud jätta menetluskulud

täielikult hageja kanda TsMS § 168 lg 4 ning § 164 lg 1² ja lg 2 alusel. Kostjate hinnangul on

TsMS § 168 lg 4 erinorm. Hageja tugineb vastuapellatsioonkaebuses sellele, et TsMS § 164

lg 2 järgi oleks õiglane jätta menetluskulud kostjate kanda või TsMS § 164 lg 1² alusel laste

teise seadusliku esindaja, st ema kanda, kes ei ole kasutanud menetlusõigusi heauskselt.

51. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude vaidlustamise osas tuleb jätta rahuldamata nii

apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus, sest maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole

alust. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 19–20),

siis ta neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).

51.1. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 168 lg 4 ei

ole erinorm TsMS § 164 suhtes. Kuigi TsMS § 168 lg 4 on üldjuhul erinorm menetluskulude

jaotamiseks asja menetlusse võtmisest keeldumise, hagi läbi vaatamata jätmise, asja menetluse

lõpetamise ja hagi õigeksvõtmise puhul, siis ei ole see erinormiks TsMS § 164 (menetluskulude

jaotus hagilises perekonnaasjas) asjades. Seda kinnitab ka asjaolu, et TsMS § 164 alusel tuleb

menetluskulud jätta poolte endi kanda ka siis, kui hagi jääb rahuldamata, samas kui üldreegli

järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Seega on

TsMS § 164 lg 1 suhtes erinormiks vaid TsMS § 164 teised lõiked, mis ei näe ette

menetluskulude muul viisil jagamist (kui menetlusosaliste enda kanda jätmine) olukorras, kus

hagist loobutakse. Sellist tõlgendust kinnitab Riigikohtu selgitus selle kohta, et menetluskulud

hagilises perekonnaasjas tuleb jätta kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1;

RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21). Nimelt on Riigikohus hoolimata TsMS § 171 lg-st 1,

mis näeb ette apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses menetluskulude selle poole kanda

jätmise, kelle kaebus jäi rahuldamata, kohaldanud TsMS § 164 lg-t 1 kui erisätet.

2-22-4148

51.2. Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus täiendavalt, et

TsMS § 164 lg 1², st kulutuste kostjate ema kanda jätmise võimalus, ei ole käesoleval juhul

asjakohane, kuna tegemist ei olnud alaealiste laste elatisenõude rahuldamata jätmisega.

Käesoleval juhul on hagejaks laste isa, seega ei saa hageja (laste isa) tugineda sellele sättele

väitega, et kostjate ema kasutab oma menetlusõigusi elatisnõude esitamisel pahatahtlikult ja

menetluskulud tuleks jätta tema kanda.

52. Eeltoodust tulenevalt jääb maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas muutmata.

III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine ringkonnakohtus

53. Ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda, kuna juba viidatud

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetluskulud hagilises perekonnaasjas jätta kõigis

kohtuastmetes poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1; RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160,

p 21). Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja neid kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Iris Kangur-Gontšarov Indrek Soots