3-23-2037/86 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2037

Haldusasi

X ning AX, MX, EX, JX, FX ja VX kaebused

Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldusele nr 228

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad vandeadvokaadid Karl Kask ja

Paul Keres

Kaebajad – AX, MX, EX, JX, FX ja VX, esindaja

vandeadvokaat Katrin Orav

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad Astrid

Laurendt-Hanioja ja Laura Vaik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X

ning

AX,

MX,

EX,

JX,

FX

ja

VX

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

20.11.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata 20.11.2023 kohtuistungil esitatud kaebajate vastuväited kohtu

tegevuse peale.

2. Rahuldada X ning AX, MX, EX, JX, FX ja VX apellatsioonkaebused. Tühistada

Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-2037 ning teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebused ja tühistada Vabariigi Valitsuse 07.09.2023

korraldus nr 228.

3. Mõista Vabariigi Valitsuselt X kasuks välja esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud 46 365,30 eurot.

4. Mõista Vabariigi Valitsuselt AX, MX, EX, JX, FX ja VX kasuks välja esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud 4080 eurot.

5. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

6. Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2023.

3-23-2037

2(19)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas 04.01.2023 Eesti Vabariigile kirjaliku

taotluse Eesti kodaniku X väljaandmiseks Ameerika Ühendriikidele.

Harju Maakohus kontrollis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 451 alusel väljaandmise

õiguslikku lubatavust ning tunnistas 15.03.2023 määrusega nr xxx X Ameerika

Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis

30.06.2023 määrusega maakohtu määruse muutmata.

2. Vabariigi Valitsus otsustas 07.09.2023 korraldusega nr 228 KrMS § 452 lg 1 ning Eesti

Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise väljaandmislepingu art 2

alusel anda X Ameerika Ühendriikidele välja õigusega süüdistada teda 04.01.2023

kriminaalasjas nr CR22-185 RSL esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes

kirjeldatud kuritegude toimepanemises (resolutsiooni p 1). Resolutsiooni p 2 järgi ei saa Xt

ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude

enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses esitati Eesti

Vabariigile väljaandmistaotlus ning millega seoses luges Harju Maakohus 15.03.2023

määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

Korralduse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgnevad:

1) Vabariigi Valitsus ei ole kohustatud peale kohtu poolt väljaandmise õiguslikult lubatavaks

tunnistamist isikut välja andma, vaid võib sellest keelduda, kui KrMS § 436 lg 1 kohaselt

on rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö keelatud või kui esinevad KrMS §-s

440 sätestatud isiku välisriigile väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud;

2) Harju Maakohus tuvastas 15.03.2023 määruses, et ei esine asjaolusid, mis välistaks KrMS

§ 436 lg 1 p-de 1‒3 kohaselt rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö või KrMS §

440 kohaselt välistaks või piiraks isiku väljaandmist. Vabariigi Valitsus ei korda määruse

põhjendusi ja selgitusi;

3) väljaandmistaotluse saab rahuldada üksnes siis, kui seda tehes ei tagane Eesti riik oma

kohustusest kaitsta Xt kui Eesti kodanikku ka välisriigis ning kui ei riivata

ebaproportsionaalselt tema põhiseaduslikke õigusi või kellegi teise õigusi või huve;

4) põhiseaduse (PS) §-de 3 ja 10 koosmõjus on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse

respekteerida ka teiste riikide vajadusi uurida seal toimepandud õigusrikkumisi ning

tunnustada sanktsioone, mis järgnevad süüdimõistmisele õiglase kohtupidamise tulemusel,

kui sarnane tegu on kuriteoks ka Eestis ning menetluses ei rikuta ebaproportsionaalselt

isikute õigusi. Olles sõlminud väljaandmislepingu, on Eesti Vabariik ja Ameerika

Ühendriigid tunnustanud teise poole huvi selgitada välja toimepandud kuritegude asjaolud

ja võtta süüdlased vastutusele. Nimetatud põhimõte on tunnustatud Euroopa õigusruumis

tervikuna ning leiab kajastamist Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelises

väljaandmislepingus. Eelnevat arvestades on Vabariigi Valitsus seisukohal, et ei esine

KrMS §-des 436 ja 440 sätestatud keeldumise aluseid. X väljaandmine on KrMS § 439 lg 1

alusel lubatav. X kui Eesti kodanik on Ameerika Ühendriikides karistusõiguslike

üldpõhimõtete kohaselt kaitstud samal määral, kui ta oleks seda Eesti Vabariigis;

5) PS § 13 sätte realiseerimise garantii on, et Xt ei saa Ameerika Ühendriikides ilma Eesti

Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada nende tegude eest,

mille osas ei ole väljaandmist loetud lubatavaks. Vangistuse korral on tal õigus tugineda

kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonile, millega on ühinenud nii

Ameerika Ühendriigid kui ka Eesti Vabariik, ning taotleda vabaduskaotusliku karistuse

kandmist Eestis. Õigeksmõistmise korral on tal võimalus saada rehabiliteeritud ning soovi

korral taotleda Ameerika Ühendriikidelt tekitatud kahjude eest kompensatsiooni;

3-23-2037

3(19)

6) väljaandmine kujutab perekonna- ja eraelu puutumatuse riivet (PS § 26). Õigus perekonna-

ja eraelu puutumatusele ei ole piiramatu. Praegusel juhul on riive õigustatud PS § 26 teise

aluse alusel. Vabariigi Valitsusel puudub alus eeldada, et Ameerika Ühendriigid keelaksid

Xl tema lähedastega suhtlemist, kuigi võrreldes kinnipidamisega Eesti Vabariigis on

suhtlemine ilmselgelt raskendatud. X vahi alla võtmine süüdistatuna kuriteo

toimepanemises ning võimalik kohtus süüdimõistmine ja karistamine vabaduskaotusliku

karistusega on ka riigi poolt riigisiseselt menetluses realiseeritavateks piiranguteks.

Seetõttu ei saa X vabaduse piiramist ning ajutist eemalolekut lähedastest pidada

ebaproportsionaalseks riiveks. Ei ole alust eeldada, et X õigust perekonnaelu

puutumatusele

ja

vabadusele

piiratakse

tema

väljaandmisel

teisele

riigile

ebaproportsionaalselt, sest praegusel juhul kaalub avalik huvi kriminaalmenetluse

õiglaseks läbiviimiseks ning X õigus õiglasele kohtumenetlusele üles põhiõiguslikud

riived, mida ta peaks sarnaselt taluma ka Eesti Vabariigis. PS § 14 riive kaalub üles avalik

huvi kriminaalasja menetlemiseks ja vajadus kaitsta õigusriigi põhimõtteid;

7) väljaandmise kohta esitatud arvamuses kordas X lühidalt üle teemad, mida on läbi arutatud

ja mille kohta on seisukoha võtnud väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli

menetluses Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus – aegumine, karistuse pikkus,

vahistamismäärus, kahju. Kohtud lugesid väljaandmise lubatavaks ning Vabariigi Valitsus

ei hakka kõiki seisukohti üle kordama;

8) X on avaldanud muret seoses tema võimalike kinnipidamise tingimustega Ameerika

Ühendriikide kinnipidamiskohas ja seoses ohuga saada oma rahvuse tõttu alandava ja

diskrimineeriva kohtlemise osaliseks. Eesti Vabariigil puudub alus kahelda Ameerika

Ühendriikides läbiviidava kriminaalkohtumenetluse õigluses ja aususes ning millestki ei

saa järeldada võimalikke ebasobivaid tingimusi kinnipidamiskohas või väidetavat ohtu

langeda diskrimineerimise ohvriks. Tegemist on väljaandmise õigusliku lubatavuse

menetluses käsitletavate asjaoludega, mida X ei ole Harju Maakohtule ega Tallinna

Ringkonnakohtule esitanud. Tegemist ei ole selliste uute asjaoludega, mida ei oleks olnud

võimalik maa- ja ringkonnakohtus esile tuua ning seetõttu Vabariigi Valitsus sellel

pikemalt ei peatu;

9) PS ei keela Eesti kodanikku anda välja riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut

kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. Senises

väljaandmismenetluste praktikas ei ole Eestist Ameerika Ühendriikidesse välja antuid

maksimaalmääraga karistatud. Vabariigi Valitsusel puudub alus kahelda Ameerika

Ühendriikides kui õigusriigis ning eeldada, et Xle mõistetav karistus ei oleks vastavuses

süüteo raskusega ja Eesti karistuspoliitika põhimõtetega või talle võiks Ameerika

Ühendriikides osaks saada piinamine või muu ebainimlik ja alandav kohtlemine;

10) X väljaandmine Ameerika Ühendriikidele on põhjendatud, kooskõlas õigusriigi

põhimõtetega ja X õigusi proportsionaalselt riivav. Väljaandmisel ei rikuta PS §-e 24 ja 36,

vaid vastupidi, PS § 24 lg 2 kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures,

mistõttu on põhjendatud X väljaandmine Ameerika Ühendriikidele tema osalemiseks seal

toimuvas menetluses.

3. X esitas 17.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 07.09.2023

korralduse nr 228 tühistamiseks. Kaebaja vastuväited korraldusele olid kokkuvõtlikult

järgmised:

1) väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli läbi viinud kohus kohaldas vääralt KrMS §-i

438, § 439 lg-t 1 ja § 440 lg 1 p-i 3. KrMS § 4521 lg 3 tuleb jätta kohaldamata ja tunnistada

PS §-dega 14 ja 15 ning § 36 lg-ga 2 vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda

3-23-2037

4(19)

kontrollida korralduse õiguslike aluste ja põhjenduste vastavust KrMS §-le 438, § 439 lg -

le 1 ja § 440 lg 1 p-le 3;

2) kaebaja õigust ärakuulamisele on oluliselt rikutud. Justiitsministeeriumi 26.07.2023 kirjas

ei öeldud, millise sisuga kaebaja õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning

millised on akti andmise peamised põhjused. Kaebaja palus Justiitsministeeriumilt

korralduse projekti, tutvumaks projekti või vähemalt selle põhisisuga advokaadi abil.

Justiitsministeerium korralduse eelnõud kaebajale ei esitanud. Selliselt jäeti kaebaja ilma

õigusabist;

3) haldusmenetluses ei uuritud, kas esinevad KrMS § 436 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud alused

rahvusvahelisest kriminaalmenetlusalasest koostööst keeldumiseks. Välja ei selgitatud, kas

kaebaja on Ameerika Ühendriikides kaitstud karistusõiguslike üldpõhimõtete kohaselt

samal määral, kui ta oleks seda Eestis ning milline potentsiaalne karistus kaebajat oodata

võib; kui tõenäoline on Ameerika Ühendriikides mõistetud vabaduskaotusliku karistuse

Eestis kandmise taotluse rahuldamine ja karistuse kandmiseks kaebaja Eestisse toomine;

millisel õiguslikul alusel saab kaebaja Ameerika Ühendriikides õigeksmõistmisel taotleda

Ameerika Ühendriikidelt tekitatud kahjude eest kompensatsiooni; lähedastega suhtlemise

võimalusi ning kui pikaks võib kujuneda „ajutine“ eemalolek; võimalikke ebasobivaid

tingimusi kinnipidamiskohas ning ohtu langeda slaavi päritolu ja inglise keele

mittevaldamise tõttu diskrimineerimise ohvriks;

4) korraldust ei ole sisuliselt arutatud, vaid ühehäälselt heaks kiidetud;

5) korraldus rikub kaebaja PS § 24 lg-s 1 sätestatud põhiõigust. Ameerika Ühendriikide

kriminaalmenetlusõigus ei suuda tagada põhiseadusega kaitstud õiguslikke garantiisid.

Väljaandmine rikub kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele mõistlike kuludega ning

õigust nõuda enda kaitseks kantud õigusabikulude hüvitamist ja süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamist. Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetluses puudub kaebajal

sisuliselt võimalus taotleda enda vabastamist kautsjoni vastu või asendada vahistamine

elektroonilise valvega, ühtlasi on tõenäoline, et kaebaja peab pikalt viibima vahi all;

6) vahistamise ja vangistuse tingimused ei ole kooskõlas Eesti õiguse üldpõhimõtetega.

Kaebaja tõenäolises kinnipidamiskohas puudub juurdepääs piisavale loomulikule valgusele

ja värskele õhule, huvitegevus ja vaba aja veetmise tingimused on piiratud. On tõenäoline,

et kambri suurus jääks alla 3 m2. Väljaandmise korral oleks suhtlemine perekonnaga

vältimatult äärmiselt raskendatud, ebakindel ning seotud ebamõistliku aja- ja rahakuluga.

Samuti oleksid raskendatud kaebaja võimalused oma kaitse ettevalmistamiseks, sh

kaitsjaga kohtumiseks. Väljaandmine võib kaebajale kaasa tuua suuremat COVID-19

nakatumise ja tervisekahjustuste tekkimise riski. Kaebaja võib sattuda hirmutamise ja

väljapressimise ohvriks. Karistuse täideviimisel koheldaks kaebajat rangemalt, kuna ta on

ühtlasi väljasaatmisele kuuluv välismaalane;

7) Eesti ja Ameerika Ühendriikide karistuspoliitikad on eesmärgi tasandil omavahel

vastuolus. Kinnipidamiskohas viibimine vähendaks kaebaja eluiga. Taotluse Ameerika

Ühendriikides mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmiseks Eestis rahuldamine on

perspektiivitu.

4. AX, MX, EX, JX, FX ja VX esitasid 15.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korralduse nr 228 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) X ja abikaasa kooselu on kestnud 19 aastat ja tegemist on äärmiselt kokkuhoidva perega. X

on laste sünnist alates nendega igapäevaselt tegelenud. X on taganud lastele kõik vajalikud

elamistingimused ja on olnud pere ainus ülalpidaja;

3-23-2037

5(19)

2) vaidlustatud korraldus rikub abikaasa ja laste õiguseid, kuna otsus on ebaproportsionaalne

ja X väljaandmine ei ole põhjendatud. Lapsi puudutavates otsustes tuleb alati esikohale

seada lapse huvid. Lapsel on õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud.

Eesti õiguse üldpõhimõtetena pidanuks vastustaja hindama PS § 26 ja § 28 lg 4 alusel

õigust perekonnaelule ning riigi erilist hoolt lasterikaste perede üle. X väljaandmisega

katkeksid peresuhted täielikult, kuivõrd perel ei ole võimalik Ameerikasse Ühendriikidesse

elama kolida või sinna regulaarselt reisida. Kaebajatel puuduvad külastamiseks vajalikud

rahalised vahendid. Ei piisa sellest, et nentida, et eelduslikult ei keelata lähedastega

kohtumist ja eemalolek on ajutine. Eestis oleks võimalik vanemat vanglas külastada,

samuti saada talt hoolitsust ja ülalpidamist;

3) abikaasat ja lapsi ei ole ära kuulatud. Nad on menetlusosalisteks haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 11 lg 1 p 3 kohaselt, kuna otsus puudutab vahetult nende õiguseid ja ka X

kohustusi lapsevanemana.

5. Vabariigi Valitsus palus jätta X kaebus rahuldamata ning tema abikaasa ja laste kaebus

kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata või selles osas menetlus lõpetada. Vastustaja jäi

haldusaktis toodud seisukohtade juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 18.10.2023 otsusega kaebused rahuldamata (resolutsiooni p

3) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4). Lisaks jättis halduskohus

rahuldamata taotluse Riigiprokuratuurilt tõendite väljanõudmiseks (resolutsiooni p 2) ning

kaebajate vastuväited kaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses 30 päeva jooksul ning

haldusakti originaali ja salvesti välja nõudmata jätmisele (resolutsiooni p 1).

6.1. Vaidlusaluse haldusakti originaali väljanõudmine pole põhjendatud. Ametliku

kinnitamise läbi antakse allkirjastatud dokumendile, dokumendi ärakirjale ja väljavõttele ning

andmekogu väljatrükile selline õigusjõud, et seda ametlikult kinnitatud ärakirja, väljavõtet või

väljatrükki on võimalik hiljem kasutada originaali asemel. Halduskohtule on esitatud

Riigikantselei digitempliga ärakiri ning puudub mõistlik kahtlus, et see erineb originaalist.

Allkirjast koopia puudumine ei ole selline puudus, mis takistaks isikul haldusakti sisuga

tutvuda ning haldusakt tuleb lugeda isikule teatavaks tehtuks.

6.2. Põhjendatud pole Vabariigi Valitsuse istungi salvestise väljanõudmine. Haldusakti

kaalutlused on kirjas selle tekstis. Kui haldusaktis kirjapandud kaalutlused on piisavad ja

kinnitavad korralduse resolutsiooni õiguspärasust, ei oma tähtsust, kas mõni argument, mis

täiendavalt korralduse andmist põhjendab, võis jääda korralduse tekstis kajastamata. Ka siis,

kui tegemist võis olla kaebaja hinnangul lubamatu argumendiga, ei kummuta selline argument

neid, mis on korralduses kirjas. Olukorras, kus on vastu võetud ühehäälne otsus, puudub

vajadus uurida, kas mõni sõnavõtja esitas veel mõne täiendava argumendi või vaidles mõnele

argumendile vastu. Õigusvastane pole ka olukord, kus suulist arutelu üldse ei toimunud, sest

sellist kohustust õigusnormidest ei tulene.

6.3. Taotlus Riigiprokuratuurilt kirjavahetuse väljanõudmiseks on esitatud hilinenult. Lisaks

pole praeguse kohtuasja esemeks Riigiprokuratuuri tegevus ega ka kriminaalasja üleandmise

või lõpetamise lubatavus. Riigikohus leidis 29.05.2013 määruses nr 3-4-1-10-13, et Ameerika

Ühendriikide ja Eesti Vabariigi pädevate organite vahel väidetavalt sõlmitud kokkulepe

menetleda isikute toimepandud tegusid Ameerika Ühendriikides, ei riku kaebaja

subjektiivseid õigusi. Kuna väljaandmise õigusliku lubatavuse osas on praeguses asjas

seisukoht võetud maakohtus, ei saa enam vaielda selle üle, kas seosed Ameerika

Ühendriikidega on piisavad või mitte.

6.4. Kaebajad on esitanud vastuväite asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. See ei ole

põhjendatud. KrMS § 4521 lg 2 sätestab, et halduskohus vaatab nõuetekohaselt esitatud

kaebuse läbi 30 päeva jooksul. Halduskohtute praktikas on järjekindlalt leitud, et see tähendab

3-23-2037

6(19)

30 päeva jooksul kohtuasja osas ühes astmes otsuseni jõudmist. Kohus täitis eelistungil

pooltega oluliste faktiliste kui ka õiguslike asjaolude arutamise nõude. X ei soovinud kasutada

võimalust olla isiklikult ära kuulatud.

6.5. Väljaandmisotsuse vaidlustamisel jätab halduskohus kaebuse lahendamisel läbi

vaatamata need asjaolud, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust, välja arvatud

juhul, kui neid asjaolusid ei olnud võimalik esitada Harju Maakohtule ega ringkonnakohtule

(KrMS § 4521 lg 3).

Eeltoodust tuleneb üheselt seadusandja eesmärk, et kuigi Vabariigi Valitsus ei ole seotud

kriminaalkohtu poolt väljaandmise õigusliku lubatavuse otsustusega, ei asu halduskohus

Vabariigi Valitsuse korralduse õiguspärasuse hindamisel uuesti kontrollima väljaandmise

õiguslikku lubatavust osas, milles maakohus ja ringkonnakohus on seda juba teinud asjas nr

xxx.

Kui kaebajad leiavad, et nende õigusi rikub see, et neil ei olnud võimalik esitada Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2023 määrusele nr xxx määruskaebust Riigikohtule, tuleb vastav

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus läbi viia eeltoodud asjas.

Õigusliku lubatavuse üle käesolevas asjas uuesti vaidluse avamine on vastuolus kohtulahendi

seadusjõu põhimõttega. Eeltoodu ei ole vastuolus PS §-dega 14 ja 15 ning § 36 lg-ga 2. Ka

olukorras, kus halduskohtu poolne kontroll on väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimuses

piiratud, on kaebajale olnud tagatud osavõtt kohtuasjas nr xxx.

Maakohus otsustab asjaolude üle, mis võivad tõstatuda kriminaalmenetlust hinnates.

Vabariigi Valitsuse korralduse järgselt hindab halduskohus asjaolusid, mis seostuvad

konkreetse isiku asjaoludega, mis jäävad kriminaalmenetluslikest küsimustest väljapoole.

Seega tuleb käesolevas asjas jätta tähelepanuta õigusliku lubatavusega seotud küsimused,

mida on maakohus ja ringkonnakohus juba varem käsitlenud:

1) arrest warrant’i ja aegumise käsitlemine kohtuasjas nr xxx (kaebuse p 4). Nendes

küsimustes on Harju Maakohus võtnud seisukoha määruse punktides 41-47 ja 67-71 ning

ringkonnakohus lahendi punktides 14 ja 18;

2) USAs määrata võidav karistus on ebaproportsionaalselt karm (kaebuse p 14), mida

maakohus on käsitlenud oma lahendi punktides 75-78 ja ringkonnakohus punktis 17.

Maakohtus tõstatamata on aga järgmised küsimused, vähemalt halduskohtule esitatud nurga

all:

1) kohtualluvuse võimalik vastuolu PS § 24 lg-ga 1;

2) rikutud on kaebaja põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele (ülemäärased kaitsekulud);

puudub õigus õigeksmõistmise korral kulude ja kahju hüvitamiseks;

3) kriminaalmenetluses puudub sisuliselt võimalus asendada vahistamine leebema meetmega;

4) kinnipidamistingimused vahistamisel ja võimaliku vanglakaristuse korral (sh juurdepääs

loomulikule valgusele, värskele õhule, huvitegevusele; privaatsus ja kambriruum;

suhtlemine

perekonnaga;

kohtumine

kaitsjatega);

tervishoid

ja

COVID-19;

diskrimineerimine kaebaja isikust lähtuvalt (paigutamine kokku kogenud kurjategijatega,

väljasaatmise eesmärgil kinnipidamine);

5) USA vanglas kinnipidamise mõju kaebaja elueale ja raskused kaebaja tagasitoomisel.

Puudub kahtlus, et kaebajal oli võimalus samad küsimused tõstatada kohtuasjas nr xxx, sest

tegemist ei ole ringkonnakohtu 30.06.2023 määruse järel tekkinud uute asjaoludega. Seega

tuleks kõik need asjaolud jätta KrMS § 4521 lg 3 alusel läbi vaatamata. Samas tuleb möönda,

3-23-2037

7(19)

et kaebaja on tõstatanud uusi aspekte ja küsimusi, mille osas on senises kohtupraktikas läbi

vaidlemata, kas neid tuleks käsitleda maakohtus või halduskohtus.

6.6. Vastustaja ei ole PS § 24 lg-t 1 rikkunud. Vaba tahte vastane kohtualluvuse muutmise

keeld ei tähenda isiku õigust valida endale sobiv kohtualluvus, kohus või kohtunik. Määrav

on, et kohtualluvus oleks ettenähtav ja vastava taseme õigustloova aktiga määratud. PS § 123

lg 2 kohaselt kohaldatakse seaduse ja välislepingu vastuolu korral välislepingut. Sama sätestab

KrMS § 433 lg 23. Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise

väljaandmislepingu on Riigikogu ratifitseerinud. Eelnimetatud välislepingul on legitiimne

eesmärk – rahvusvahelise koostöö tagamine. Lepingus ei ole märgitud, et paralleelne menetlus

takistaks väljaandmist. Lepinguosalised on möönnud, et üldjuhul tuleb isik ka paralleelse

menetluse korral välja anda (art 2 lg 4).

Põhjendatud pole kaebaja väide, et Eesti Vabariigi valitsuse loobumine otsustusest, millises

riigis oleks otstarbekam ja parem kriminaalmenetlust läbi viia, on põhiseadusvastane.

Vastustaja on piisavalt vastanud kaebaja väitele, miks Eesti riik enda kriminaalasju ise

kohtusse ei vii, tuginedes avalikule huvile respekteerida teiste riikide vajadusi uurida seal

toime pandud õigusrikkumisi.

6.7. Kaebaja tugineb asjaolule, et kriminaalmenetlus Ameerika Ühendriikides on oluliselt

koormavam menetlusest, mis võiks kaebajale osaks saada Eestis. Need küsimused tulnuks

tõstatada kriminaalmenetluses. Sõltuvalt käsitluse sisust võib olla vajalik süvitsi võrrelda Eesti

ja Ameerika Ühendriikide kriminaalsüsteemi, milleks on kohane koht maakohus.

Tuleb arvestada sellega, et Eesti Vabariik on sõlminud väljaandmislepingu. Sellega on isikult

vabaduse võtmine otsustatud juba taotletava riigi poolt ja tulenevalt rahvusvahelises koostöös

kehtivast vastastikuse tunnustamise printsiibist puudub täitval riigil alus selle otsuse õigsuses

kahelda. Lepingu sõlmimisega on Eesti Vabariik loobunud iga üksiku väljaandmise taotluse

korral igakordsest hindamisest, kas Ameerika Ühendriikide õigussüsteem vastab Eesti

Vabariigi õigussüsteemi tunnustatud põhimõtetele. Riigikohus on 19.06.2023 määruses nr xxx

leidnud, et Eesti kohus ei saa asuda hindama, kas väljaandmist taotleva riigi seadused on

kooskõlas Eesti seadustega, sest selliseks otsustuseks puudub Eesti Vabariigi kohtutel

pädevus. Tallinna Ringkonnakohus asus 18.08.2009 otsuses nr 3-09-1549, 19.02.2014 otsuses

nr 3-13-70113, 15.05.2014 otsuses nr 3-13-70111 ja 13.11.2020 otsuses nr 3-20-1707

seisukohale, et ei kahtle, et Ameerika Ühendriikides võimaldatakse väljasaadetavale vähemalt

sama õiglane kohtumenetlus kui Eestis.

Väljaandmislepingud sõlmitakse reeglina samasuguses väärtusruumis olevate riikide vahel.

Kuigi Ameerika Ühendriigid ei ole Euroopa Nõukogu liikmeks, ei ole Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) tunnistanud Ameerika Ühendriikidesse saatmist õiguskorraga kokkusobimatuse

või inimõiguste süstemaatiliste rikkumiste tõttu põhimõtteliselt lubamatuks. Euroopa Liit,

mille liikmesriigid on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

osalisriigid, on pidanud võimalikuks sõlmida Ameerika Ühendriikidega lepingud isikute

vastastikuse väljaandmise alal.

Käesolevas asjas ei nähtu, et kaebaja piinamise või inimväärikust alandava kohtlemise oht

eksisteeriks ulatuses, mis keelab tema väljaandmise PS § 18 ning EIÕK art 3 kohaselt.

Kaebaja poolt esitatud tõendid ei näita vastupidist.

6.8. Karistuse pikkuse küsimus tulnuks tõstatada maakohtu menetluses. Põhiseadus ei keela

anda Eesti kodanikku välja riiki, milles on samade tegude eest nähtud ette raskemad

karistused. Kaebajale võimalikult määratava karistuse pikkusele on andnud hinnangu nii

maakohus kui ka ringkonnakohus, leides, et maksimaalne karistus on kokku 20 aastat. See ei

välju Eestis määratava vangistuse ülemmäärast (KarS § 45 lg 1).

3-23-2037

8(19)

EIK on korduvalt hinnanud Ameerika Ühendriikide karistuspoliitika karmust ning pole

leidnud, et karistus oleks äärmiselt ebaproportsionaalne, arvestades konkreetsele isikule

etteheidetavaid tegusid.

Varasemates väljaandmise asjades tehtud statistika näitab, et seni ei ole Eesti poolt väljaantuid

maksimaalmääraga karistatud. Ka 85 või 115 aasta pikkuse ähvardava vangistuse korral on

tegelikult määratud karistused pikkusega 3‒7 aastat.

6.9. Üksnes asjaolust, kas riikide vahel on leping kinnipeetava tagasivõtmise kohta, ei saa

sõltuda väljaandmismenetluse tulemus. Praegusel juhul on olemas leping kinnipeetavate

tagasivõtmise kohta Ameerika Ühendriikidega Euroopa Nõukogu tasandil ja seda on reaalselt

rakendatud. Seega on kaebajal võimalik taotleda vangistuse kandmist Eestis.

6.10. Kaebaja on esitanud tõendi eksperdilt, milles järeldatakse, et kaebaja sureb umbes 52-

aastaselt ega elaks seega üle mitte ühtegi karistust, mis on pikem kui 15 aastat. Tõend põhineb

allikatel, mille lähteandmed on ligikaudu 20 aastat vanad. Mõlemas allikas on toodud välja

tegurid, mille olemasolu kaebaja ei väida (kindel etniline taust, vähene haridus, varasemad

tõsised sõltuvushäired või ravimata kroonilised haigused).

6.11. Ameerika Ühendriikide vanglate kinnipidamistingimuste teema tõstatas kaebaja juba

väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses. Ringkonnakohus leidis, et väljaandmisleping

ega KrMS ei näe ette õiguslikku alust kaitsja poolt viidatud asjaolusid hinnata või nendest

tulenevalt väljaandmisest keelduda.

Õige on seisukoht, et kinnipidamistingimused üldistatuna on õigusliku lubatavuse küsimus.

Kinnipidamistingimusi on nii Riigikohtu kui ka EIK praktikas käsitatud inimväärikuse

tagamise ja piinamise keelu kontekstis. Nagu nähtub kaebaja esitatud tõendist

vanglatingimuste kohta, on raske absoluutse kindlusega ennustada, millises asutuses kaebajat

kohtueelse menetluse ajal hoitakse. Tõendis ei ole välistatud loomuliku valguse olemasolu

ning piiratud ajal õues vaba aja veetmine. Ruumide osas leidis ekspert, et seda küsimust on

raske käsitleda, sest kambrite suurused varieeruvad suurel määral. Eeltoodu põhjal võib

järeldada, et mingil üksikul juhul esinevaid võimalikke rikkumisi või eriolukordi ei saa pidada

piisavaks, et eeldada kaebaja piinamist või alandavat kohtlemist.

Kaebaja tervislikku seisundit on võimalik hinnata enne reaalse üleandmise kavandamist ning

kaebajal on tervislikust seisundist tulenevalt õigus taotleda enda üleandmise edasilükkamist

väljaandmisotsuse täitmise käigus, kui selle hetke faktilised asjaolud kujutavad reaalset ohtu

kaebaja tervisele. Tegemist peab olema asjaoluga, mis on tekkinud pärast Vabariigi Valitsuse

korraldust.

6.12. Eesti Vabariik saab rahvusvahelise koostöö raames isiku väljaandmisest põhimõtteliselt

keelduda üksnes siis, kui esineb mingisugune konkreetse isiku ja temale tema väljaandmisega

kaasneda võivate tagajärgedega seotud kaalukas põhjus, mis lubab asuda seisukohale, et

vajadus seda isikut nende tagajärgede eest kaitsta on kaalukam vajadusest tagada tõhus

kriminaalasjades tehtav koostöö. Nimetatud asjaolu osas saab kohtulikku kontrolli teostada

halduskohus.

Väljaandmise vaidlustamiseks ei piisa pelgalt väitest, et väljaandmist taotlevas riigis toimuva

kriminaalmenetluse tulemus toob kaasa riive isiku era- ja perekonnaelule, vabadusõigusele ja

vabale eneseteostusele. Selline riive on kriminaalkaristuse õiguskorra poolt tunnustatav

tagajärg. Kaalutlusotsuse jätta väljaandmistaotlus rahuldamata tingib väljaantava isiku

põhiõiguste riive juhul, kui selle raskust võib väljaandmise eesmärgi suhtes pidada

ebaproportsionaalseks.

Vastustaja on hinnanud kaebajale tekkiva riivena eelkõige perekonnaelu riivet, hinnates ka, et

kaebaja äraolek saab olla pigem ajutine. Süüdistusakti kohaselt võidakse kaebaja süüdi mõista

3-23-2037

9(19)

teos, mis hõlmab sadu tuhandeid ohvreid ja millega tekitati kahju üle 550 miljoni dollari. Kui

kaebaja peaks eeltoodud süüdistuses süüdi mõistetama, siis on ka seni Eesti poolt

väljaantutele määratust oluliselt karmima karistuse määramine ning ka esialgu tagasitoomisest

keeldumine sellise teo raskusega kooskõlas. Kui kaebaja sellises mahus tegudes süüdi

mõistetakse, tuleb temal ja ta perel kaebaja tegude raskuse tagajärgi taluda. Isikut ei saa

kriminaalvastutusest vabastada perekonnaelu riivele viidates.

Asjakohane ei ole PS § 28 lg 4, mis näeb ette lasterikaste perede õiguse erilisele hoolele.

Nimetatud norm ei loo kaitset väljaandmise vastu. Väljaandmine kahtlemata riivab

väljasaadetava õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid sellist riivet ei saa pidada

ebaproportsionaalseks. PS § 26 riiveks on olemas legitiimne eesmärk. Kaebaja väljaandmine

on vajalik nii avaliku korra ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks kui ka kuriteo

tõkestamiseks. Laste huvide esikohale seadmine ei tähenda, et mistahes laste huvidega

vastuolus olevat otsust ei oleks võimalik teha. Määravaks pole ka see, kas perel on piisavalt

rahalisi vahendeid pereliikme võõrriigis külastamiseks.

6.13. Kaebaja ärakuulamine ei vastanud haldusmenetluse hea halduse tava parimatele

praktikatele. Isikule peaks olema teada, mis on haldusakti võimalik resolutsioon ja kaalutavad

põhimotiivid või olulised asjaolud. Vastustaja 26.07.2023 kiri sellele nõudele ei vasta.

Mistahes menetluslik minetus ei too aga kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). Asjaoludest

ei nähtu, et kaebajal jäi midagi olulist haldusmenetluses esitamata nimelt selle tõttu, et talle ei

avaldatud

haldusakti

põhimotiive.

Lisaks

pole

väljaandmise

õiguslik

lubatavus

kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus.

Põhjendatud pole kaebaja väide, et jäi õigusabita. Ta ei ole riigi õigusabi taotlenud.

Haldusmenetlusele ei laiene kriminaalmenetluse normid. Kui kaebaja soovis esindajat, oli tal

ka vahistuses viibides õigus pöörduda senise kaitsja või uue esindaja poole. Kaebaja

teavitamist haldusmenetlusest 26.07.2023 ning vastamise tähtaega 06.08.2023 (pikendatud

kuni 13.08.2023) ei saa pidada ülemäära lühikeseks, et kaebajal ei oleks olnud võimalik

endale esindajat leida või riigi õigusabi taotleda.

6.14. Pereliikmetel puudub kaebeõigus. Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul

subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi

kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Kaebeõiguse kontrollimisel on peetud

oluliseks nii adressaaditeooriat kui ka kaitsenormiteooriat. Praegusel juhul pole vaidlust, et

kaebaja pereliikmed pole haldusakti adressaadiks, sellest ei tulene neile ühtegi õigust,

kohustust ega keeldu. Kaitsenormiteooriat saab rakendada siis, kui säte kaitseb ka isiku huve

ehk norm eristab kuidagi üksikisikut avalikkusest või tõstab teda esile ja loob sellega talle

kaitsmist vääriva positsiooni. Kaitse ei saa tuleneda üksnes kõrvaltoimena. Praegusel juhul

saab pereliikmete õigusi küll kaaluda, kuid nende seos haldusaktiga on üksnes kaudne.

Pereliikmeid ei tulnud haldusmenetlusse kaasata.

6.15. X pereliikmed leiavad, et nii haldus- kui ka halduskohtumenetlusse oleks tulnud kaasata

õiguskantsler lasteombudsmanina. Taotlus pole põhjendatud. Õiguskantsleri esindaja osales

vastustaja istungil ja sai seega soovi korral arutelus osaleda. Lasteombudsmani ülesanne ei

hõlma endas konkreetses haldusmenetluses arvamuse andmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus avaldatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

3-23-2037

10(19)

7.1. Seoses kaebaja haldusmenetluses ärakuulamisega leidis halduskohus õigesti, et vastustaja

26.07.2023 kiri ei vastanud nõuetele, sest kirjast pole arusaadav, mille kohta võiks kaebaja

seisukohta avaldada. Samuti polnud põhjendatud arvamuse andmise tähtaja pikendamata

jätmine kuni 20.08.2023, arvestades, et korraldus anti alles 07.09.2023. Halduskohus jõudis

aga väärale järeldusele, et eeltoodud minetuste tõttu ei jäänud kaebajal midagi olulist

haldusmenetluses esitamata. Kaebajal jäid esitamata kõik täpsemad seisukohad ja neid

kinnitavad tõendid, mille kaebaja sai seetõttu esitada alles kohtumenetluses (21.09.2023,

03.10.2023, 11.10.2023, 12.10.2023 ja 17.10.2023). Halduskohus tegi otsuse juba 18.10.2023,

mille tõttu ei ole usutav, et ka kohus jõudis kohtumenetluses kõiki kaebaja seisukohti ja

tõendeid põhjalikult analüüsida. Kuna KrMS näeb asja läbivaatamiseks ette ainult 30 päeva,

on sisulise ärakuulamisõiguse andmine isiku saatust mõjutavas haldusmenetluses seetõttu

erakordselt olulise kaaluga.

Kaebaja jäi vajaliku õigusabita. Kaebaja andis esindajale volituse 23.08.2023. Peale seda jäid

kaebaja ja esindaja ootama vastustajalt täiendavat teavet kavandatava haldusakti kohta, mille

esitamise kohustus oli HMS § 40 lg-t 1 arvestades ilmselge. Selle asemel saadi teave

korralduse andmise kohta meediast 07.09.2023. Põhjendamatu on kaebaja viide riigi õigusabi

taotlemise võimalusele. Kaebajal oli lepinguline esindaja olemas. Probleem oli selles, et

vastustaja ei teostanud nõuetekohast ärakuulamist. Advokaat ei saanud ette näha, et vastustaja

irdub varasemast praktikast.

7.2. Halduskohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas vastustaja on rikkunud

uurimispõhimõtet. Väljaandmislepingu art 20 p 1 võimaldab pidada konsultatsioone seoses

üksikute juhtumite käsitlemisega. Vaidlust pole selles, et Ameerika Ühendriikidega

konsultatsioone ei peetud ega uuritud ühtegi küsimust, mille kaebaja 10.08.2023

Justiitsministeeriumile saadetud kirjas tõstatas. Halduskohus kritiseeris otsuses kaebaja

tõendeid, kuid HMS § 6 kohaselt peab uurimispõhimõtet teostama vastustaja, mitte kaebaja.

7.3. Õige pole halduskohtu seisukoht, et ainus riive, mida vastustaja sai korralduse andmisel

kaaluda ja mida halduskohus saab seetõttu kontrollida, on PS §-st 26 tulenev perekonna- ja

eraelu puutumatus. Kaebaja põhiseaduslikud õigused ei tulene ainult PS §-st 26 ning ka

korraldus ei keskendu ainult sellele riivele.

Eestis samadel asjaoludel menetletava kriminaalasja tõttu on avalik huvi kriminaalasja

menetlemiseks kaitstud sama hästi kaebaja välja andmata jätmisel ning kaebajal on seega

õigus selle küsimuse kaalumisele. Kuna korralduses pole ühtegi kaalutlust, miks kriminaalasja

jätkamine just Ameerika Ühendriikides on ainuõige, muutub sisutühjaks halduskohtu analüüs

kohtualluvuse, õiglase kohtumenetluse, vangistuse pikkuse, tagasitoomise võimalikkuse,

oodatava eluea ja kinnipidamistingimuste kohta, sest just vastustaja peab väljaandmist esmalt

kaaluma ja põhjendama. Kaalumata on jäetud kõik apellatsioonkaebuse p-s 3.3.12 toodud

asjaolud.

7.4. Halduskohus leidis vääralt, et KrMS § 436 lg 1 p-des 1–3 nimetatud aluste kontrollimine

on maakohtu pädevuses. KrMS § 436 lg-s 1 toodud loetelu puhul ei ole tegemist õigusliku

lubatavuse kriteeriumidega ning nendele peab andma hinnangu vastustaja. KrMS-i

tõlgendamisel ei saa kasutada kaebaja põhiõiguste kitsendamiseni viivat meetodit.

Halduskohus ei tõlgendanud otsuses KrMS § 4521 lg-t 3 õigesti. Nimetatud norm ei välista

õiguse kohaldamise kontrolli halduskohtu poolt. Kui norm aga kohtu hinnangul siiski takistab

korralduse õiguspärasuse kontrolli KrMS § 436, § 438, § 439 lg 1 ja § 440 lg 1 p 3 õige

kohaldamise küsimuses, tuleb see tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta

kohaldamata seoses PS §-des 14, 15 ja 36 ette nähtud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega.

7.5. Vastustajale pidi olema teada, et kaebaja suhtes menetletakse sama asja Eestis. Vastustaja

jättis kaalumata ja põhjendamata kaebaja väljaandmise olukorras, kus kaebaja suhtes alustas

3-23-2037

11(19)

kriminaalmenetlust 18.08.2018 esimesena just Eesti Vabariik tegude suhtes, mis kattuvad

täielikult Ameerika Ühendriikides ette heidetavate tegudega.

Arvestamata on jäetud järgmiste oluliste asjaoludega: kahtlustatavad on Eesti kodanikud, kes

elavad Eestis; kahtlustatavate vallas- ja kinnisvara, mis on Ameerika Ühendriikide taotlusel

kohtu poolt arestitud, asub Eestis; Bitcoini ja Ethereumi mündid ja nendega seotud

virtuaalvääringud asuvad avalikel aadressidel, mitte Ameerika Ühendriikides; Ameerika

Ühendriikides ei ole kedagi, kes oleks aidanud väidetavaid kuritegusid toime panna; Ameerika

Ühendriikides on neli kannatanut.

7.6. Halduskohus rikkus HKMS § 158 lg-t 3, sest asus kaalutlusõigust teostama vastustaja eest

ning hindas vastustaja eest tõendeid, mida kaebajal oli võimalik esitada alles kohtumenetluses.

Kohus oleks pidanud korralduse ärakuulamisõiguse, uurimispõhimõtte ja kaalumiskohustuse

rikkumise tõttu tühistama.

Kirjaliku menetluse läbiviimine oli vastuolus PS § 24 lg-s 3 sätestatud kohtuistungi avalikkuse

põhimõttega ning HKMS § 131 lg-ga 1, sest kirjaliku menetluse eeldused puudusid. Vaidluse

all polnud üksnes õigusküsimused, vaid kohus uuris poolte esitatud tõendeid poolte osavõtuta.

Tõendeid

pooltega arutamata rikkus

kohus

ka kirjaliku menetluse põhimõtteid.

Menetlusosalisel peab olema võimalik ka kirjalikus menetluses tõendite uurimises aktiivselt

osaleda, avaldades oma arvamust ja pöörates kohtu tähelepanu detailidele, mis on tema

arvates asja lahendamiseks olulised. Tõendite hindamise tulemus oli kaebajat üllatav. 30-

päevane kiirmenetlus on vastuolus nii PS-ga kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-ga 47.

Kohus leidis ebaõigesti, et taotlus kriminaalasja üleandmise materjalide väljanõudmiseks

esitati hilinenult. Kohtu 27.09.2023 määruse resolutsiooni p 6 kohaselt tuli taotlused esitada

hiljemalt eelistungiks (01.10.2023). Kohtu 05.10.2023 määruse resolutsiooni p 5 kohaselt oli

kaebajal õigus esitada täiendavaid seisukohti kuni 12.10.2023. Kaebaja esitas taotluse kohtule

11.10.2023.

Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata taotluse Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 istungi

salvestise väljanõudmiseks. Istungi protokolli kohaselt esinesid kaebajat puudutaval teemal

sõnavõtuga kolm ministrit. Tõendatud on, et arutelu toimus ja selle salastamine kaebaja eest

rikub tema kaebeõigust. Puudub norm, mille kohaselt on piiratud kaebaja õigust saada teavet

tema põhiõigusi erakordselt riivavas küsimuses.

Halduskohus kasutas korralduse õiguspärasuse põhjendamiseks vastustaja tõendeid, millele

korralduses pole kordagi viidatud, ning ei piirdunud ainult korralduse teksti kontrolliga.

Halduskohus jättis põhjendamatult korralduse originaali välja nõudmata. Vabariigi Valitsuse

seaduse § 30 lg 4 kohaselt kirjutavad valitsuse korraldusele alla peaminister ja riigisekretär.

Riigikantselei digitemplist selle nõude täitmiseks ei piisa. Kuna korralduse originaali ei ole

esitatud, on tegemist tühise haldusaktiga.

7.7. Asjas on tõendatud, et kaebajat ei kuulatud enne korralduse andmist nõuetekohaselt ära

ning vastustaja ei teostanud uurimispõhimõtet. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks

tegelenud tõendamiskoormuse küsimusega. Kohus on otsuses piirdunud vaid kaebaja tõendite

kriitikaga ja vastustaja tõendite tunnustamisega. Sellega on oluliselt rikutud HKMS § 59 lg-t

1. Tõendite kogumisel ja hindamisel rikkus halduskohus HKMS § 59 lg-st 3 tulenevat

selgitamiskohustust ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kohus tegi 04.10.2023 eelistungil vaid

vastustajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Vastustaja pole kaebaja tõenditele vastu

vaielnud, seda on asunud tegema kohus vastustaja asemel. Kohus ei hinnanud tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, vaid on kasutanud tõenditest üksikuid fragmente, mis on

vastuolus HKMS § 61 lg-tega 1 ja 2. Samuti on uuritud dokumente, mida toimikus ei ole.

3-23-2037

12(19)

Kaebaja esitas koos kaebusega kohtule Ameerika Ühendriikide süüdistusakti, mis on oluline

korralduse proportsionaalsuse hindamisel. Halduskohus jättis tõendi alusetult hindamata.

Lisaks esitas kaebaja Anneli Soo õigusliku analüüsi, Marcos D. Jimenezi arvamuse ja Robert

J. Palmquisti kinnituse. Ka need tõendid jäid kohtu poolt hindamata.

7.8. Väljaandmine on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Kohus on otsuses tuginenud Euroopa

Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelisele väljaandmise raamlepingule, jättes tähelepanuta, et

raamlepingu sõlmimisel ei viidud läbi sisulist kontrolli selle üle, kuidas on Euroopa Liidu

liikmesriikide elementaarsed põhiõigused ja nende standardid Ameerika Ühendriikides

tagatud.

Peale väljaandmislepingute sõlmimist jõustus 01.12.2009 Lissaboni leping ning sellega

muutus kõikidele liikmesriikidele siduvaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Kaebaja

väljaandmine on vastuolus harta art 19 lg-ga 2 ja art-ga 47. Kui ringkonnakohus kaebaja

käsitlusega ei nõustu, on kohtul kohustus taotleda harta kohaldatavuse ja tõlgendamise kohta

eelotsust Euroopa Kohtult apellatsioonkaebuse p-s 10.49 toodud küsimustes.

7.9. Halduskohus tugines asjaolule, et väljaandmisleping on Riigikogu poolt ratifitseeritud,

mistõttu saab selle lugeda samaväärselt KrMS sätetega seadusandja tahteks. Kohus jättis

tähelepanuta, et ratifitseerimisel on tehtud viga.

Väljaandmise menetluses on olulisel kohal kohtumenetlus. Esmalt on KrMS §-des 447 ja 450

sätestatud kohustuslik väljaandmise õigusliku lubatavuse menetlus, seejärel on isikul õigus

vaidlustada oma väljaandmise korraldus KrMS § 4521 alusel halduskohtus. Kui õigusnorm on

olemuslikult mõeldud peamiselt reguleerima PS § 104 lg 2 p-des 1–17 sätestatud valdkondi,

on tegemist konstitutsioonilise õigusnormiga ning lähtuda tuleb PS § 104 lg 2 p-st 14

tulenevast Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõudes. Kõnealuse väljaandmislepingu

ratifitseerimise poolt hääletas aga 50, mitte 51 Riigikogu liiget. Seega on nii

ratifitseerimisseadus kui ka väljaandmisleping ise põhiseadusega formaalselt vastuolus.

8. AX, MX, EX, JX, FX ja VX paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu 18.10.2023 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaebajatel puudub kaebeõigus. Kohus kohaldas ebaõigesti

õigusnorme, jättis analüüsimata kaebuses ja täiendavates seisukohtades esitatud Riigikohtu ja

EIK lahendid ning kaebuses viidatud õigusnormid (PS, HMS, lastekaitseseadus,

perekonnaseadus, EIÕK).

Ei saa olla kahtlust selles, et vaidlustatud korraldus puudutab otseselt X perekonnaliikmete

õigusi ja huve. Kaebajad on põhjalikult kirjeldanud, millist mõju korraldus neile avaldab.

Kaebeõigus tuleneb HMS § 40 lg-st 2. Kaebajad jäeti väljaandmise menetlusse kaasamata.

Haldusmenetluses oleks tulnud pereliikmete õigusi kaaluda. Selleks aga oleks tulnud

pereliikmed menetlusse kaasata.

Väljaandmise menetlusse oleks tulnud kaasata õiguskantsler, kes kaitseb lasteombudsmanina

laste õigusi ja lahendab laste õigusi puudutavaid avalduse suhetes avalikke ülesandeid täitvate

inimest ja asutustega. Õiguskantsleri esindaja osalemine vastustaja 07.09.2023 istungil ei

tähenda seda, et laste õigused oleksid olnud istungil lasteombudsmani poolt kaitstud. Asjaolu,

et HKMS ei näe ette õiguskantsleri menetlusse kaasamise kohustust, ei tähenda, et selline

võimalus peaks olema välistatud.

9. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, nõustudes valdavas osas

halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

9.1. Õige pole halduskohtu järeldus, et kaebaja ärakuulamine ei vastanud haldusmenetluse hea

halduse tava parimatele praktikatele. Vastustaja teavitas 26.07.2023 kirjaga kaebajat, et Harju

3-23-2037

13(19)

Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega tema väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Samuti

märkis vastustaja kirjas, et väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus ning enne seda viib

Justiitsministeerium läbi haldusmenetluse, mille käigus on kaebajal vastavalt HMS § 40 lg-

tele 1 ja 2 võimalik esitada väljaandamise kohta oma arvamus tähtajaga 05.08.2023.

Eelnevalt oli kaebaja suhtes kestnud väljaandmismenetlus üle kaheksa kuu. Pole kahtlust, et

kohtuistungitel selgitasid kohtud kaebajale igakülgselt menetlusega seotud asjaolusid. Kirjas

märgitud kaebaja õigus esitada enda väljaandmise kohta arvamus on üheselt arusaadav ning

annab võimaluse tuua välja mistahes asjaolusid, mida kaebaja oluliseks peab. Kaebajat on

kogu menetluse käigus esindanud vandeadvokaadid ning puudub alus kahtluse alla seada

nende pädevust esindada oma klienti kogu väljaandmismenetluse käigus. Kunstlik on kaebaja

etteheide, et ta jäeti õigusabita.

9.2. Vastustaja ei ole uurimispõhimõtet rikkunud. Kaebaja see väide põhineb väärarusaamal,

et täitevvõim peaks hindama uuesti väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses

hinnatud asjaolusid ning halduskohus peaks teostama kontrolli ka maa- ja ringkonnakohtu

otsustuste üle.

Halduskohus määratles oma pädevuse piiri õigesti, leides, et ei asu uuesti kontrollima

väljaandmise õiguslikku lubatavust osas, milles maakohus ja ringkonnakohus on oma

menetluses juba otsuse teinud. Kaebaja tõlgendab KrMS § 436 lg-t 1 valesti.

9.3. Halduskohus ei ole apellatsioonkaebuses osundatud kohtumenetluse norme rikkunud.

9.4. Eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult ei ole vajalik. Vastustaja ega halduskohus ei sea

kahtluse alla küsimust, et väljaandmise taotluse saanud riik on kohustatud kontrollima, kas

väljaandmisega rikutakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenevaid õigusi, ning hindama

nendest lähtuvalt väljaandmise õiguspärasust ja lubatavust. Praeguses asjas pole vastuolu

põhiõiguste hartaga tuvastatud.

9.5. Õige pole kaebaja seisukoht, et väljaandmisleping tuli ratifitseerida kooskõlas PS § 104 lg

2 p-ga 14. Lepingu ratifitseerimine ei nõua Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest seda pole

nimetatud PS § 104 lg-s 2 sätestatud loetelus. Lepingut ei ole võimalik mahutada PS § 104 lg

2 p 14 alla, kuna olemuslikult pole selle näol tegemist kohtukorralduse seaduse või

kohtumenetluse seadusega. PS § 36 ei loo mingeid erisätteid.

9.6. Halduskohus leidis õigesti, et pereliikmetel puudub kaebeõigus ning õiguskantsleri

kaasamine pole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus lahendab esmalt 20.11.2023 istungil esitatud vastuväited (I), siis annab

hinnangu X (II) ja seejärel tema pereliikmete apellatsioonkaebusele (III). Viimaks jagab

ringkonnakohus menetluskulud (IV).

I

11. Ringkonnakohus

lahendas

20.11.2023

istungil

X

ja

tema

pereliikmete

apellatsioonkaebustes ning X 15.11.2023, 19.11.2023 ja 20.11.2023 menetlusdokumendis

esitatud taotlused. Ringkonnakohus jättis rahuldamata taotlused nõuda välja Vabariigi

Valitsuse 09.07.2009 korraldus nr 289, Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 istungi salvestis ning

dokumendid, mis seonduvad Riigiprokuratuuri suhtlusega Ameerika Ühendriikidega

seonduvalt kaebaja väljaandmisega. Lisaks jäi rahuldamata taotlus kaasata arvamuse

andmiseks menetlusse õiguskantsler. Kaebajad esitasid eeltoodud osas ringkonnakohtu

tegevusele vastuväite.

3-23-2037

14(19)

Vastuväide ei ole põhjendatud. Kohus korraldab vaid sellise tõendi kogumise, millel on asjas

tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud

põhjendustega, miks ei ole õiguskantsleri kaasamine ega Vabariigi Valitsuse 07.09.2023

istungi salvestise ning Riigiprokuratuuri kirjavahetuse asja juurde võtmine vajalik (vt otsuse

p-d 6–7 ja 30), ega korda neid. Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korralduse nr 289 osas märgib

ringkonnakohus, et tegemist ei ole asjakohase tõendiga, sest viidatud korraldusega otsustati

Eesti kodaniku Ameerika Ühendriikidele väljaandmine tänaseks kehtivuse kaotanud

menetlusnormide alusel. Samuti ei saa sellest, kas ja kuidas on vastustaja varem otsustanud

teise isiku väljaandmise üle, teha järeldusi praeguses asjas vaidlustatud korralduse

õiguspärasuse kohta.

II

12. X apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada, sest Vabariigi

Valitsus on jätnud otsustamisel olulised asjaolud uurimata ja kaalumisel arvesse võtmata, mis

on võinud mõjutada isiku väljaandmise otsustamist. Ringkonnakohus põhjendab oma

seisukohti järgmiselt.

13. Vabariigi Valitsus on 07.09.2023 korralduse nr 228 lk-l 4 õigesti osutanud: „Vabariigi

Valitsus ei ole kohustatud Xit välja andma. Väljaandmistaotlust saab rahuldada üksnes siis,

kui seda tehes ei tagane Eesti riik oma kohustusest kaitsta Xit kui Eesti kodanikku ka

välisriigis ning kui ei riivata ebaproportsionaalselt tema põhiseaduslikke õigusi või kellegi

teise õigusi või huve.“ Ometi on valitsus korraldusest nähtuvalt kaalunud kaebaja

haldusmenetluses esitatud seisukohtades välja toodud võimalikest põhiõiguste riivetest

(kinnipidamistingimused ja suhtlus perega) üksnes isiku väljaandmisega seonduvat riivet isiku

perekonnaelu puutumatusele. Kinnipidamistingimuste osas (mis peaks hõlmama EIÕK art-ga

3 kaitstud inimväärsete kinnipidamistingimuste kontrolli) on vastustaja asunud korralduses

seisukohale, et need küsimused oleks tulnud tõstatada väljaandmise õiguslikult lubatavaks

tunnistamise menetluses maakohtus, mida kaebaja ei teinud, mistõttu Vabariigi Valitsus sellel

küsimusel pikemalt ei peatu (korralduse lk 6). Need seisukohad on ebaõiged.

14. Vabariigi Valitsuse korraldus isiku väljaandmiseks on haldusakt, mille andmisel rakendab

valitsus kaalutlusõigust (KrMS § 452 lg 1 esimene lause). Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 tuleb

kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib

halduskohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta

haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).

Nendest normidest tulenevalt lasus Vabariigi Valitsusel kohustus pärast seda, kui ta oli

veendunud, et kaebaja väljaandmine on õiguslikult lubatav, kaaluda otsuse tegemisel kõiki

asjas tähtsust omavaid asjaolusid (vt Riigikohtu 29.01.2010 otsus nr 3-3-1-72-09, p-d 13–14)

ja hinnata otsuse proportsionaalsust ehk riivet isiku põhiõigustele. Halduskohus kontrollib, kas

vastustaja järgis otsuse tegemisel kaalutlusreegleid.

15. Riigikohus on 29.05.2013 määruse nr 3-4-1-10-13 p-s 37 väljendanud seisukohta, et

maakohus ja ringkonnakohus peavad isiku välisriigile väljaandmise õigusliku lubatavuse

menetluses muu hulgas hindama seda, kas väljaandmine on kooskõlas Eesti õiguse

üldpõhimõtetega (KrMS § 436 lg 1 p 2). Seda seisukohta tuleb koosmõjus seadusandja

eesmärgi ja KrMS §-dega 438‒442 mõista viisil, et väljaandmise õigusliku lubatavuse

menetluses hindavad maakohus ja ringkonnakohus KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel väljaandmise

3-23-2037

15(19)

kooskõla nende Eesti õiguse üldpõhimõtetega, mis seonduvad karistusõiguse ja

kriminaalmenetlusega, s.o eeskätt küsimustes, mis kuuluvad maakohtu kompetentsi (nt

seaduse tagasiulatuva mõju keelu ja määratletuse nõuded, enese mittesüüstamise privileegi,

süütuse presumptsiooni ning ausa ja õiglase kohtumenetluse austamine jne).

16. KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelisest kriminaalmenetlusalasest koostööst

keeldumise alused (sh p-s 2 märgitud vastuolu Eesti õiguse üldpõhimõtetega) ei ammendu aga

väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluses (KrMS §-d 450–4511) antava

hinnanguga, vaid KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud keeldumise aluste esinemist või puudumist

tuleb hinnata ka Vabariigi Valitsusel väljaandmisotsuse tegemisel (KrMS § 452 lg-d 1 ja 3).

Väljaandmisotsuses on võimalik piirduda viitega maakohtu põhjendustele KrMS § 436 lg-s 1

sätestatud keeldumise aluste puudumisele üksnes ulatuses, mis käsitleb väljaandmise

lubatavuse karistusõiguslikke ja kriminaalmenetluslikke aspekte. Samas peab Vabariigi

Valitsus kontrollima KrMS § 436 lg 1 p-s 2 sätestatud aluste puudumist laiemalt, analüüsides

kõigi asjassepuutuvate põhiõiguste riivete proportsionaalsust ja sellest tulenevalt väljaandmise

kooskõla Eesti õiguse (sh vangistusõiguse) üldpõhimõtetega. See, et isiku kohtlemist

väljaandmist taotlevas riigis peab hindama Vabariigi Valitsus, on sõnaselgelt välja toodud ka

asjakohase eelnõu (Riigikogu XI koosseisu 755 SE) seletuskirjas (lk 62). Järelikult on

Tallinna Ringkonnakohus jätnud 30.06.2023 määruse nr xxx põhjendatult hindamata kaebaja

need väited, mis tõstatati ringkonnakohtu menetluses seonduvalt tema võimalike

kinnipidamistingimustega.

17. KrMS § 4521 lg-st 3 tulenevalt tuli halduskohtul jätta tähelepanuta need kaebaja väited,

mis olid seotud väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse küsimusega, mis tuli ja oli

võimalik

esitada

maakohtu

menetluses:

kriminaalasja

üleandmise

võimalikkus,

vahistamismääruse (arrest warrant) olemus, tegude karistatavus, karistuse määrad

süükspandava kuriteo eest Eestis ja Ameerika Ühendriikides, kuriteo aegumine, kautsjoni

vastu vabastamise võimalus eeluurimise ajaks Ameerika Ühendriikides, ennetähtaegse

vabanemise võimalused karistuse kandmisel Ameerika Ühendriikides, karistuse kandmiseks

Eestile üleandmise võimalikkus ja tõenäosus. Nendes küsimustes avaldatud maakohtu ja

ringkonnakohtu seisukohti ei saa ümber hinnata ka halduskohus. Kui väljaandmise

(kriminaal)õigusliku lubatavusega seonduvad seisukohad jäid maakohtus esitamata, kuid

nende esitamine oli põhimõtteliselt võimalik, ei saa ega pea neid hindama halduskohus (KrMS

§ 4521 lg 3). Ülalviidatud eelnõu seletuskirja kohaselt on KrMS § 4521 lg-s 3 sätestatud

täiendav seisukohtade esitamise võimalus nähtud ette juhuks, kus teatud asjaolud omandavad

ajalises plaanis uue tähenduse (nt kuriteo aegumistähtaega puudutavad asjaolud), kuid

praegusel juhul selliste asjaoludega tegemist pole. Seepärast tuleb ka apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel jätta need väited ja väidetega seonduvad tõendid tähelepanuta.

18. Ringkonnakohus ei pea KrMS §-de 440 ja 4521 regulatsiooni põhiseadusega vastuolus

olevaks õigusselgusetuse ega ette nähtud lühikeste menetlustähtaegade tõttu. Norme on

võimalik tõlgendada mõistlikult ja põhiseadusega kooskõlas ning lühikesed menetlustähtajad

teenivad kaalukat avalikku huvi – kriminaalmenetluse läbiviimise võimaldamine mõistliku aja

jooksul. Menetlustähtajad ei ole nii lühikesed, et takistaksid kaebeõiguse teostamist.

19. Põhiseadusega vastuolus ei ole ka väljaandmisleping. Välislepingu ratifitseerimise seaduse

vastuvõtmiseks ei ole PS § 104 lg 2 p-de 1 ja 14 kohaselt nõutav Riigikogu koosseisu

häälteenamus, kuna väljaandmisleping ei reguleeri kodakondsuse küsimusi ega sisalda

kohtumenetluse ja kohtukorralduse norme. Väljaandmisleping ei ole vastuolus õigusselguse

põhimõttega. Kohustus arvestada väljaandmisel isiku põhiõiguste riivega tuleneb Vabariigi

Valitsusele PS-st, EIÕK-st, hartast ja HMS-st ega peagi olema välislepingus eraldi välja

toodud. Asjas puudub vaidlus selles, et EIÕK ja harta normid ning nendega seotud EIK ja

3-23-2037

16(19)

Euroopa Kohtu praktika on asjakohased ka väljaandmismenetluses. Taotlus Euroopa Kohtult

eelotsuse küsimiseks tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kohaldatav õigus on selge.

20. Euroopa Kohus on 06.09.2016 otsuses nr C-182/15 selgitanud, mida tuleb

väljaandmistaotluse saanud liikmesriigil harta art 19 lg 2 kontekstis kontrollida. Harta art-s 4

sätestatud ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld on absoluutne, kuna see

on tihedalt seotud harta art-s 1 nimetatud inimväärikuse austamisega. Pelgalt deklaratsioonide

olemasolust ja põhimõtteliselt põhiõiguste järgimist tagavate rahvusvaheliste lepingute

heakskiitmisest ei piisa, et tagada sobiv kaitse väärkohtlemise ohu eest, kui usaldusväärsetest

allikatest ilmneb ametiasutuste tegevus või nende poolt sallitav tegevus, mis on ilmselgelt

vastuolus EIÕK põhimõtetega. Sellest järeldub, et kui väljaandmistaotluse saanud

liikmesriigil on andmeid, mis näitavad, et taotluse esitanud kolmandas riigis esineb reaalne

oht, et isikuid koheldakse ebainimlikult või alandavalt, on ta kohustatud isiku sellele riigile

väljaandmise üle otsustamisel selle ohu olemasolu hindama. Selleks peab väljaandmistaotluse

saanud liikmesriigi pädev asutus tuginema objektiivsetele, usaldusväärsetele, täpsetele ja

nõuetekohaselt ajakohastatud andmetele. Need andmed võivad tuleneda muu hulgas

niisuguste rahvusvaheliste kohtute nagu EIK otsustest, väljaandmistaotluse esitanud kolmanda

riigi kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite poolt või ÜRO süsteemis tehtud

otsustest või koostatud aruannetest ja muudest dokumentidest. Väljaandmistaotluse saanud

liikmesriik peab kontrollima, et väljaandmine ei kahjusta harta art-s 19 nimetatud õigusi

(otsuse p-d 56‒60). Et kinnipidamistingimused Ameerika Ühendriikide kinnipidamisasutuses

võivad koosmõjus isiku perekonna ja sidemete puudumisega Ameerika Ühendriikides

põhimõtteliselt rikkuda EIÕK art 3 nõudeid ning EIK praktika kinnipidamistingimuste kohta

EIÕK art 3 kontekstis on asjakohane ka väljaandmismenetluste puhul, kinnitas EIK otsustes

Aswat vs. Ühendkuningriik (p 57) ja Babar Ahmad jt vs. Ühendkuningriik. Viimati nimetatud

lahendi kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi hinnata kumulatiivselt, pöörates erilist

tähelepanu isiku poolt välja toodud asjaoludele, samuti tuleb arvesse võtta kinnipidamise

pikkust võimalikes kinnipidamistingimustes (p-d 200‒204).

21. Eelnevast nähtub kokkuvõtvalt, et kaebaja väljaandmise proportsionaalsuse hindamise

raames tuli Vabariigi Valitsusel hinnata kaebaja väiteid tema kinnipidamistingimuste kohta

Ameerika Ühendriikides. Tegemist ei ole küsimustega, mis seonduksid karistusõigust või

kriminaalmenetlust puudutava õigusliku lubatavuse kontrolliga. Vastustaja esindaja kinnitas

ringkonnakohtu 21.11.2023 istungil haldusasjas nr 3-23-2038, et sellist uurimist ja kaalumist

läbi ei viidud ning sama nähtub ka vaidlustatud korraldusest. Vastustaja ei saanud tugineda

üksnes sellele, et Ameerika Ühendriigid on õigusriik ja ka varem on Eesti kodanikke sinna

välja antud. Kaebaja on esitanud asjatundjate arvamusi, mis puudutavad (EIÕK art 3

rikkumisega seonduvate EIK lahendite eeskujul) kinnipidamistingimusi kinnipidamisasutuses,

kuhu kaebaja vahistatuna tõenäoliselt paigutatakse, täpsemalt võimalust õues jalutada ja

sportida; tegeleda huvitegevusega; privaatsust ja kambri suurust; puudulikku juurdepääsu

tervishoiuteenustele; turvalisuse ja diskrimineerimise probleeme; oodatava eluea lühenemist

ning kohtumiste võimaldamist advokaadiga. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud

asjatundjate pädevust ega vaielnud vastu arvamustes esitatud seisukohtadele. Vastustaja ei ole

esitanud ka tõendeid, mis nendes arvamustes esitatud seisukohad ümber lükkaks. Uurida

tuleks ka seda, kas kinnipeetavate kaebuste lahendamiseks loodud kaebesüsteem on efektiivne

määral, et seda ei ole alust pidada näilikuks. Eesti ja Ameerika Ühendriigid on

väljaandmislepingu art-s 20 leppinud kokku konsulteerimise ja täiendava informatsiooni

nõudmise. Vajadusel tuleb vastustajal neid kanaleid kasutada.

22. Väljaandmine on menetlus, mille eesmärk on võidelda sellise isiku karistamatuse vastu,

kes viibib muul territooriumil kui see, kus ta süüteo väidetavalt toime pani (Euroopa Kohtu

06.09.2016 otsus nr C-182/15, p 39). Selle eesmärgi saavutamiseks on isiku väljaandmine küll

3-23-2037

17(19)

sobiv meede, kuid kui väljaandmisega kaasneks isiku põhiõiguste väga intensiivne riive, tuleb

Vabariigi Valitsusel kaaluda, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada ka isiku põhiõigusi

vähem riivama meetme abil, praegusel juhul kriminaalmenetluse läbiviimisega Eestis (nn

paralleelmenetluse temaatika, vrd EIK 26.01.2010 otsus King vs. Ühendkuningriik, p 29).

Ehkki otsuse selle kohta, millises riigis kriminaalmenetlus läbi viia, teeb väljaandmise

menetluse alguses prokuratuur (kriminaalmenetluse läbiviimise ökonoomia küsimus), ei

välista see siiski valitsuse pädevust hinnata sellise otsusega kaasnevat põhiõiguste riivet ja

väljaandmise proportsionaalsust.

23. Kaebaja õigust ärakuulamisele pole rikutud määral, mis iseenesest tooks kaasa Vabariigi

Valitsuse korralduse tühistamise. Ehkki korralduse eelnõu saatmine kaebajale arvamuse

avaldamiseks oleks aidanud tal paremini ärakuulamisõigust teostada, sai ta siiski oma

seisukoha väljaandmismenetluses esitada ja seda kohtumenetluses oluliselt täiendada. Kuigi

vastustaja poolt kaebajale vastamiseks antud tähtaeg oli lühike, ei saa seda pidada oluliseks

ärakuulamisõiguse rikkumiseks. Kaebajal oli sel perioodil võimalik soovi korral võtta endale

esindaja ja esitada vastustajale oma seisukoht.

24. Perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu

otsuse p-s 24 esitatud seisukohtadega neid kordamata. Ainuüksi perekonnapõhiõiguse riive

tõttu

ei

saa

kaebaja

väljaandmist

pidada

ebaproportsionaalseks.

Avalik

huvi

kriminaalmenetluse läbiviimiseks kaalub üles kaebaja perekonnapõhiõiguse riive. Erandlikke

asjaolusid, millele on viidatud EIK otsuses Čalovskis vs. Läti (p 147), praeguses asjas ei esine.

25. Eelnevast tulenevalt tuleb Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldus nr 228 tühistada

põhjusel,

et

oluliselt

on

rikutud

uurimiskohustust

ja

jäetud

kontrollimata

kinnipidamistingimused Ameerika Ühendriikide kinnipidamisasutuses, kuhu kaebaja suure

tõenäosusega pärast väljaandmist paigutataks, ning asjaolu, kas väljaandmine riivaks kaebaja

põhiõigusi kumulatiivselt määral, et tuleks kaaluda kriminaalmenetluse läbiviimist Eestis.

Teisisõnu on vastustaja jätnud kaebaja väljaandmise proportsionaalsuse hindamisel osa

olulistest asjaoludest arvesse võtmata. Sellega tehti oluline kaalutlusviga, mis võis viia

sisuliselt väära otsuseni. Viidatud uurimiskohustust ja oluliste asjaolude kaalumist ei saa

haldusorgani asemel toimetada halduskohus.

III

26. X perekonnaliikmete apellatsioonkaebus tuleb rahuldada samadel põhjendustel nagu X

apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et välja antava isiku

pereliikmetel puudub väljaandmise otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Perekonnapõhiõiguse

kandjateks on kõik perekonna liikmed. Olenemata sellest, et väljaandmise otsus riivab kõige

intensiivsemalt just välja antava isiku õigusi ning isikul oleks võimalik enda kaebuses tuua

esile mh kõik need aspektid, millele võiksid tugineda tema perekonnaliikmed, ei anna see

alust välistada viimaste võimalust pöörduda ka ise kohtusse. Kohtusse pöördumise õigus

sõltub HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste riive võimalikkusest,

mitte selle riive intensiivsusest (nt Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p 9). Kaebaja

perekonnaliikmed ei ole vaidlustatud haldusakti adressaatideks, kuid ringkonnakohtu

hinnangul ei ole mõistlikult võimalik väita, et väljaandmise otsustamist reguleerivad

õigusnormid kaitsevad küll välja antava isiku PS §-s 26 sätestatud põhiõigust, kuid mitte tema

perekonnaliikmete samasisulist põhiõigust. Eeltoodu ei tähenda, et Vabariigi Valitsus

pidanuks omaalgatuslikult kaasama kaebaja perekonnaliikmed ka haldusmenetlusse, kuid

perekonnaliikmetel olnuks võimalik taotleda HMS § 11 lg 1 p 3 alusel enda kaasamist.

IV

27. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab

kaebused, siis tuleb kaebajate haldus- ja ringkonnakohtu menetluses kantud vajalikud ja

3-23-2037

18(19)

põhjendatud menetluskulud välja mõista vastustajalt (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg-d 4 ja 6).

Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

28. X taotles 17.10.2023 menetluskulude nimekirjade kohaselt halduskohtus menetluskulude

hüvitamist kokku 51 093,56 eurot, millest 20 eurot oli riigilõiv, 33 864 eurot esindajate kulud

ning 17 209,56 dokumentaalsete tõendite saamise ja tõlkimise kulud.

Ringkonnakohtus taotles X 19.11.2023 menetluskulude nimekirjade kohaselt menetluskulude

hüvitamist kokku 43 247,10 eurot, millest 20 eurot oli riigilõiv, 26 326,80 eurot esindajate

kulud ning 16 900,30 eurot bürookulud, dokumentaalsete tõendite saamise ja tõlkimise kulud.

HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kulude vastaspoolelt väljamõistmine peab olema põhjendatud sisuliselt. Arvesse tuleb võtta

läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, menetluse kestust ja kaalul

olevaid huvisid (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35). Vajalike ja põhjendatud

menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus

tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-1570,

p 17).

Kohtupraktika

kohaselt

saab

halduskohtumenetluses

välja

mõista

ainult

halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud kulusid (vt

Riigikohtu 05.12.2013 otsus nr 3-3-1-60-13, p 17; 25.04.2016 otsus nr 3-3-1-10-16, p 16.1).

Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldus on antud 07.09.2023. Enne seda kuupäeva ei

saanud kaebajal seega kohtumenetlusega seotud kulusid tekkida. Halduskohtule 17.10.2023

esitatud menetluskulude nimekirjale lisatud välismaksekorraldustest nähtuvalt on asjatundja

arvamuste saamise kulu 16 459,59 kantud 18.07.2023, 23.07.2023 ja 04.09.2023, mil kaebaja

esindajal ei saanud olla teada 07.09.2023 korralduse vaidlustamise vajadus ega kohtus

tehtavad kohtumenetluse toimingud. Seetõttu ei saa vastavat kulu menetluskulude jagamisel

arvesse võtta ja see kulu jääb kaebaja enda kanda. Muus osas on menetluskulude kandmine

ning

nende

seos

praeguse

haldusasja

menetlemisega

nõuetekohaselt

tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja esimese ja teise astme esindajakulud võrreldes sarnase

mahu ja keerukusega asjadega siiski ülepaisutatud. Osaliselt ei ole põhjendatud kaebuse

koostamisele ning apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aeg. Kokkuvõtvalt saab pidada

kaebaja taotlust esindajakulude osas põhjendatuks esimese astme kohtus 18 000 eurot (koos

käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 10 800 (koos käibemaksuga). Esimese ja teise astme

kohtus kokku tuleb koos esindajakulude, dokumentaalse tõendi saamise kulude ja kantud

riigilõivudega menetluskuludena vastustajalt X kasuks välja mõista 46 365,30 eurot.

29. AX, MX, EX, JX, FT ja VX taotlesid 17.10.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt

halduskohtus menetluskulude hüvitamist 5620 eurot, millest 120 eurot oli riigilõiv ning 5500

eurot esindajakulud. Kuna kaebajate argumendid said käsitleda üksnes perekonnaõiguse riive

ja kaebeõiguse küsimust, peab ringkonnakohus esindajakulusid ülepaisutatuks ning

mõistlikuks ja vajalikuks kuluks 3000 eurot. See tuleb lisaks riigilõivule vastustajalt kaebajate

kasuks välja mõista.

Ringkonnakohtus

oli

kaebajate

menetluskulude

suuruseks

vastavalt

21.11.2023

menetluskulude nimekirjale 2020 eurot, millest 120 eurot oli riigilõiv ja 1900 eurot

esindajakulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebajate kasuks saab välja mõista riigilõivu ning

ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulud 840 eurot. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb

menetluskulude nimekiri

ja kuludokumendid esitada kohtule enne kohtuvaidlusi.

Kohtuistungil osalemisega seotud kuludokumendid esitatakse hiljemalt kolme tööpäeva

jooksul pärast istungi lõppu. Kuna kohtuistung toimus 20.11.2023, ei saa ringkonnakohus

21.11.2023 esitatud menetluskulude nimekirja alusel vastustajalt välja mõista kulusid, mis ei

3-23-2037

19(19)

ole seotud kohtuistungil osalemisega. Riigilõivu saab välja mõista, sest selle kuludokumendid

olid esitatud juba koos apellatsioonkaebusega.

Eelnevat arvestades tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista kokku 4080 eurot.

30. Kaebajate taotlus menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

suuruses

viivise

väljamõistmiseks

jääb

rahuldamata.

Hüvitamisele

kuuluvatele

menetluskuludele viivise kohaldamise näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4,

mille kohaldamiseks halduskohtumenetluses puudub alus (HKMS § 1 lg 3; vt ka Riigikohtu

03.11.2016 otsus nr 3-3-1-37-16, p 26).

31. Kaebajate eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada nende nimed

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)