1-11-5046/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.aprillil 2011.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-11-5046 (11231500127) Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Tõlk Julia Griškova Kriminaalasi S.M süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Prokuröri abi

Katrin Kabel Süüdistatav

S.M elukoht: Xxx, isikukood: xxx,

kodakondsus: EV kodanik; emakeel: vene keel; haridus:

keskharidus, töökoht: J AS, õmbleja; varem kriminaalkorras

karistatud: 4 korda, viimati 10.02.2010.a. Harju Maakohtu

Liivalaia kohtumaja otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 9 alusel vangistusega 2 aastat, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 1 aasta ja 4 kuud. Vabanes pärast karistuse kandmist 28.12.2010.a.

Kahtlustatavana kinnipidamine alates 19.04.2011.a. Kaitsja

Dmitri Školjar RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada S.M KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 1

(üks) aasta vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista S.M-ile 8 (kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 19.04.2011.a.

2

Tõkendina kohaldada S.M suhtes vahistamine. Vahistada S.M kohtusaalis.

Välja mõista S.M ´lt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 256

5 lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 208 (kakssada kaheksa) eurot 52 senti

riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „S.M , 1-11-5046 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank

märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606

Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777.

Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades

kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale.

Kohtuotsuse põhiosa

S.M süüdistatakse selles, et tema, olles viimati 10.02.2010.a. Harju Maakohtu

otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava süstemaatilise varguse toimepanemise eest reaalse vangistusega, samuti olles 12.04.2011.a. ning 14.04.2011.a. Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo otsustega karistatud KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavate pisivarguste toimepanemise eest rahatrahvidega, taas 19.04.2011.a. kella 20.30 ajal Tallinnas,

aadressil Peterburi tee 62a asuvast Eesti Tarbijateühistu Keskühistule kuuluvast kauplusest Lasnamäe Maksimarket üritas võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada 9 pakki sigarette Marlboro punane, ühe paki maksumus 3 eurot, kokku

maksumusega 27 eurot, ühe paki sigarette Marlboro Gold maksumusega 3 eurot, ühe paki sigarette Kent punane maksumusega 2,95 eurot, kokku kaupa kogumaksumusega 32,95 eurot,

pannes kauba endale kotti ning möödus kaupluse kassadest, jättes nimetatud kauba eest

tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna S.M peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Seega S.M, olles varem karistatud süstemaatilise varguse toimepanemise eest, võõra vallasasja äravõtmise katsega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis

on toime pandud süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava varguse katse.

S.M süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja

kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Eesti Tarbijateühistu Keskühistu avaldus nr 124, millest nähtub, et palutakse võtta vastutusele

19.04.2011.a kell 20.30 kaupluses Lasnamäe Maksimarket, aadressil Peterburi tee 62A

õigusvastase teo toime pannud kodanik, kelle juurest avastati Eesti Tarbijateühistute

3

Keskünistu-le kuuluvat maksmata kaupa 32,95 euro väärtuses. Kaup – sigaretid Marlboro

punane 9 pakki, ühe pakki maksumus 3 eurot, sigaretid Marlboro Gold 1 pakk, ühe paki maksumus 3 eurot ja sigaretid Kent punane 1 pakk, ühe paki maksumus 2,95 eurot. Kaup on korras ja tagastatud kauplusele /tlk 2/; õigusvastase teo toimepanemise akt, millest nähtub, et

19.04.2011.a. kell 20.30 Lasnamäe Maksimarketis aadressil Peterburi tee 62a, naisterahvas

väljus kassadest kauplusele kuuluva kaubaga, jättes tahtlikult kauba eest tasumata. Õigusrikkuja on S.M /tlk 3/; tunnistaja FL ütlused, millest nähtub, et tema olles

tööl 19.aprill 2011 a. Lasnamäe Maksimarketis, aadressil Peterburi tee 62a. turvatöötaja ametikohal, kell 20:25 hakkas jälgima ühte naisterahvast kellel olid jalas sinist värvi püksid,

seljas tumerohelist värvi jope ja õlal oli rohelist värvi käekott. Nägi, kuidas naisterahvas suundus kuivainete osakonda, kus võttis riiulilt eelnevalt teise isiku poolt peidetud suitsud ja toppis need omale käekotti. Jalutas mingit aega mööda saali ja suundus kassade poole. Peale

seda, kui naisterahvas väljus kassadest läbides sellega turvaväravad kell 20:30 ning jättes

maksmata kauplusele kuuluva kauba eest, pidas tema kinni ja toimetas turvaruumi. Turvakontrolli käigus avastas naisterahvalt käekotist 10 tk. MARLBORO suitsupakki mille

ühe paki väärtus on 3 eurot/tk ja ühe "KENT" suitsupakki mille väärtus on 2,95 eurot/tk. Kauba kogu väärtus oli 32,95 eurot. Kaup kuulub kauplusele ja selle eest ei ole tasutud. Kaup tagastatud kauplusele rikkumata. Naisterahva andmed: S.M ik xxx /tlk

4-5/; 19.04.2011.a. kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tlk 9-12/; Väljavõtted karistusregistrist ja väärteoasjade ostustest, millest nähtub, et S.M on varem

karistatud kriminaalja väärteokorras /tlk 17-24/; 12.04.2011.a. kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2315,11,003871 /tlk 25-26/; 14.04.2011.a. kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2315,11,003984 /tlk 27-28/; 20.04.2011.a kiirmenetluse protokoll /tlk 33-34/; 10.02.2010.a. Harju Maakohtu otsus, millega S.M on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 7, 9 – 25 lg 2 järgi /tlk 35-43/; kahtlustatava S.M ütlused, milles tunnistas end süüdi ja

andis ütlusi, et 19.04.2011.a. kella 20.30 paiku läks Lasnamäel kauplusesse Maksimarket,

selleks, et kaupa vaadata. Sisenes müügisaali, nägi ühe riiuli peal muude kaupade vahel suitsupakke ning otsustas need endale võtta, et edasi müüa. Võttis riiulilt sigaretid, pani need oma käekotti. Pärast seda maksis kassas muu kauba eest ja läks kassast mööda sigarettide eest

tasumata. Pärast kassade läbimist tuli tema juurde kohe turvatöötaja ja palus temal tulla turvaruumi, kus andis ära tema poolt võetud sigaretid. Turvatöötaja kutsus politsei ja politsei toimetas teda jaoskonda. Tema võib selgitada oma tegu raske majandusliku olukorraga. Tema kahetseb tehtud puhtsüdamlikult /tlk 14-16/ ning toimiku teiste materjalidega.

Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud.

Süüdistatav S.M on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end

süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Süüdistatava S.M enda sõnade kohaselt on kolmandat kuud rase, seega KarS § 57 lg 1 p 7 loeb kohus karistust kergendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine raseda isiku poolt, karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Süüdistatav S.M avaldas kohtueelsel uurimisel puhtsüdamlikku kahetsust ja kohtus kahetsust, kuid kohus leiab, et S.M kahetsus ei ole siiras. Siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi

vältida. S.M on ka eelnevalt avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust (tlk. 25-26,

35-43), kuid samas jätkanud temale väljakujunenud kuritegelikku käitumist. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid

toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude süstemaatiline

4

toimepanemine S.M poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras.

Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda

põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks

karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada

süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku

omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). S.M

on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. S.M-ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige

isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra

kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada

S.M ´t edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et S.M ´t ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna S.M ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo

toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud S.M suhtes ka põhjusel, kuna S.M ei oma sissetulekut /t lk. 29, 30/, temale mõistetud eelnevad

rahatrahvid on tasumata /tlk. 17-24/ ning lisaks kuuluvad S.M ´lt

väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine

S.M suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. Kaaludes asenduskaristusena

üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja,

kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada

asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. S.M

ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema

karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna S.M ´t on eelnevalt karistatud

korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist

ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning S.M

suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks arvestades

toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, s.t. üldkasulik töö ei sobi isikule, kellel on terviseprobleemid, s.t. XXX, kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. S.M

suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki

eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka

tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid

reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et S.M suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö

täideviimise ebaõnnestumisrisk on S.M puhul väga kõrge. S.M

käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale.

Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks

(vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt

Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi

vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest

individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise

alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud

põhimõtetest lähtuvalt ei ole S.M suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada

5

KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav

eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest S.M

tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole

pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt

väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega

vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega

eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel

täitmisele pööramisel puudub S.M suhtes šokivangistusega taotletav

eripreventiivne eesmärk. Kaitsja leidis kohtuvaidlustes, et S.M karistus võiks olla kergem kui palus prokurör, arvestades karistuse mõistmisel kahju puudumist ja et tegu jäi

katsestaadiumi. Kohus märgib, et varguste avastamine ja varastatud kauba kauplusele

tagastamine ei sõltunud S.M tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada

karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. S.M pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumisja tegevusmallide kohasel ning tema

näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud

toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus

leiab, et S.M suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on

varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest. S.M ´l väidetava töökoha olemasolu, ei anna alust ning ei ole piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, et talle karistus mõista sanktsiooni alammääras. Lisaks tuleb märkida, et väidetav töökoht oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning see ei takistanud S.M

´l kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Pole õigustatud

S.M ootus, et kuriteo toimepanemisega võib kaasneda leebe karistusõiguslik

kohtlemine. Kohus leiab, et S.M ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud

karistuste tähendusest ning eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et S.M

pani uue kuriteo toime vähem kui nelja kuu möödumisel kui vabanes peale

karistuse kandmist, samuti jätkas S.M varavastaste süütegude toimepanemist peale 12.04.2011.a. ja 14.04.2011.a. temale väärteokorras määratud rahatrahvide kohaldamist. Vangistusest vabanemise järel lühikese ajavahemiku järel uue kuriteo toimepanemine kinnitab

kohtu veendumust, et süüdistatav S.M on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on

alus arvata, et S.M võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud

kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1

sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus

tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. S.M ´lt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 208 eurot 52 senti, kaitsjatasu osutatud õigusabi

eest kokku 115.05 eurot. Arvestades S.M

varalist seisundit ja

resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda.

Kohtunik