3-21-2643/74 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2643

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.11.2021 kirja ja

20.12.2021 otsuse nr 15.2-8/29-1 peale ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks väljastada kaebajale Eesti

Vabariigi pass

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad

v.adv-d Virge Murak ja Ramil Pärdi

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.06.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.06.2022 otsuse resolutsiooni p 4. Teha selles osas

uus otsus, millega kohustada Politsei- ja Piirivalveametit tegema uus otsustus Xle

Eesti Vabariigi kodaniku passi väljastamise kohta.

3. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 06.06.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta otsuse põhjendusi.

4. Mõista

Politsei-

ja

Piirivalveametilt

X

kasuks

välja

apellatsiooniastme

menetluskulude katteks 4000 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.01.2024.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

3-21-2643

2(16)

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 15.11.2021 Tallinna Halduskohtusse kaebuse ja 03.01.2022 kaebuse täienduse,

milles palus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 20.12.2021 Eesti kodakondsuse

omandanuks lugemisest keeldumise otsus nr 15.2-8/29-1; tuvastada, et PPA 1994. aastal tehtud

tuvastav haldusakt kaebaja Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendatuse kohta on kehtiv ja

kaebaja on Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, või alternatiivselt tuvastada, et kaebajal on

Eesti Vabariigi kodakondsus kodakondsusseaduse (KodS) § 32 lõikest 1 tulenevalt.

Kaebuse põhjenduste kohaselt taotles kaebaja Eesti kodaniku passi esmakordselt 1994. aastal.

Passi taotlemisel esitas kaebaja Eesti Vabariigi rahvastiku arvestuse kaardi (RAK). Sellel oli

märgitud isa Y sünniajaks 20.05.1940 ja sünnikohaks Nõukogude Liit, Ivanovo, ning ema C

(sünnijärgne perekonnanimi C/C) sünniajaks 08.07.1935 ja sünnikohaks Eesti Vabariik, Petseri

linn, Laura küla. RAK-i täitis PPA ametnik ja kaebaja lisas RAK-ile andmete kinnitamiseks

oma allkirja. Kuna RAK-i täitis PPA ametnik isiklikult, kontrolliti alusdokumentide õigsust

põhjalikult. RAK-il on kaebaja ema andmete juures ametniku märge „kontrollitud originaali

järgi“ ja ametniku allkiri.

Kaebajale väljastati Eesti kodaniku passid ka 2004. ja 2014. aastal. Kaebaja esitas 16.07.2019

uue taotluse Eesti kodaniku passi saamiseks. PPA teavitas 18.11.2019 kaebajat, et talle

väljastatakse Eesti kodaniku pass kehtivusajaga 2 aastat (kuni 18.11.2021) ning kaebaja Eesti

kodakondsusesse kuulumise väljaselgitamiseks alustatakse eraldi menetlus. 20.12.2021 tegi

PPA otsuse nr 15.2-8/29-1, millega keeldus kaebajat Eesti kodakondsust omandatuks lugemast.

Kaebaja on Eestis elanud kodanikuna 28 aastat, tal on siin pere ja lapsed. Kaebajalt

kodakondsuse äravõtmiseks puuduvad mõjuvad põhjused. PPA ei ole hinnanud, mis on otsuse

mõju kaebaja, tema pere ja laste jaoks. Kaebaja jääb ilma elatise teenimise võimalusest. PPA ei

ole tuvastanud, et kaebaja oleks esitanud teadlikult valeandmeid. Puudub alus arvata, et RAK-

i täitnud ametnik eiras oma kohustust kontrollida, et esitatud sünnitunnistus on kehtiv ja ehtne.

Kaebaja arvab, et ta ema sünnitunnistus oli A4-suuruses, kõval paberil, sinakas/rohelist värvi

ning kalligraafilises kirjas eesti keeles. Sünnitunnistusel olid ema õiged andmed ehk sünniaasta

1935 ja sünnikoht Petseri linn Laura küla. Ema juttude järgi teab kaebaja, et ema andmeid

muudeti, sest vanaisa sõdis valgete poolel ja oli majanduslikult heal järjel. Järelikult kartis

perekond repressioone ja kaebaja ema andmeid muudeti. Sellest räägiti vähe ja kaebaja ei tea

täpselt ema andmete muutmise asjaolusid. Kaebajal ei olnud põhjust esitada 1994. aastal ema

võltsitud sünnitunnistust ja tal puudus motivatsioon PPA-d eksitusse viia.

PPA otsus on vormistatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-de 55 ja 56 nõudeid eirates, sest

otsuses pole kirjas, milliseid valeandmeid ja/või milliseid valeandmeid sisaldava dokumendi

esitamist kaebajale ette heidetakse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajat ei saa KodS § 32 lg 1 alusel Eesti kodakondsust omandatuks lugeda. Kaebaja ema on

tegelikult sündunud 1943. aastal Venemaal Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas. Seda

tõendab kaebaja vanemate abieluakti märgitud ema sünniaeg ja -koht, kaebaja ema surmaakti

märgitud sünniaeg ja -koht ning Pihkva oblasti arhiivis 1935. aastal Petseri linnas või Laura

külas sündinud C sünniakti puudumine.

Kaebaja ema õiget sünniaastat (1943) kinnitab ka asjaolu, et 1993. aastal, mil kaebaja ema oli

50-aastane, vahetati kaebaja ema passis pilt (tollel ajal oli kohustus vahetada 50-aastaselt

3-21-2643

3(16)

passipilt). Kui kaebaja ema oleks sündinud 1935. aastal, aga sünniaeg oleks muudetud 1943.

aastaks, oleks kaebaja ema pidanud 1950. aastal minema 1. klassi 15-aastaselt, saama esimese

passi 24-aastaselt (passikohustus oli alates 16. eluaastast) ja minema pensionile 8 aastat hiljem.

Kuna kaebaja ema ise oma eluea jooksul sünniaega nn õigeks muuta ei soovinud, siis järelikult

pidas ta oma sünniaega õigeks.

Kaebaja ei esitanud PPA-le 2019. aastal ema surmatunnistust, vaid viivitas selle esitamisega,

sest teadis, et ema pole 1935. aastal Eestis sündinud. Kuna kaebaja esindaja palvel oli talle

edastatud kaebaja RAK, kus olid ema andmed erinevad tegelikest andmetest, tekkis vajadus

ema andmete muutmiseks tema surmatunnistusel. Selleks pöörduti Venemaa Föderatsiooni

kohtu poole. Kaebaja ema andmed muudeti Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse alusel ema

surmaaktis ja abieluaktis. See viitab kaebaja tahtlusele. Kui kaebaja oleks esitanud 1994. aastal

esmakordse Eesti kodaniku passi taotlemisel oma ema kohta õiged andmed, ei oleks teda Eesti

kodanikuna määratletud ning talle ei oleks Eesti kodaniku passi välja antud.

HMS ega KodS ei sätesta, et valeandmete esitamise puhul peaks väljastatud dokument kestvalt

kehtima jääma. Isiku heausksuse ja õiguspärase ootusega ei ole tegu juhul, kui isik on ise viinud

riigi eksitusse.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.06.2022 otsusega kaebuse, tühistas PPA 20.12.2021

otsuse nr 15.2-8/29-1; tunnistas õigusvastaseks Politsei- ja Piirivalveameti 18.11.2021 e-kirjaga

tehtud menetlustoimingu, millega pikendati kaebaja passitaotluse menetlust kuni 20.12.2021;

kohustas PPA-d väljastama kaebajale Eesti Vabariigi kodaniku pass 30 päeva jooksul

kohtulahendi jõustumisest arvates ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud.

Kohtu hinnangul pole PPA piisaval määral tõendanud, et 1994. aastal esitatud sünnitunnistus

oli võltsitud. Kaebaja väitel sai ta sünnitunnistuse oma ema käest ja tagastas selle hiljem. See

sünnitunnistus ei ole kaebajal säilinud. Pihkva oblasti arhiivis puudub 1935. aastal Petseri

linnas või Laura külas sündinud C sünniakt. Ei ole välistatud, et sünniakt ei ole ligikaudu 85

aastat hiljem ja arvestades ka teise maailmasõja ajal ning pärast seda toimunud korduvat

okupatsiooni- ja riigivõimude vahetumist lihtsalt säilinud. Erinevatel põhjustel dokumentide

hävitamine või hävimine ei ole välistatud (nt ei ole säilitatud ka kõiki kaebaja passitaotluseid

(dtl 334). Kohtule ei ole esitatud sünniakti, mis tõendaks kaebaja ema sündimist Venemaal

1943. aastal või sellise sünniakti alusel koostatud sünnitunnistust. Seega puuduvad kaebaja ema

sünniaega ja -kohta otseselt tõendavad dokumendid. PPA ei ole pidanud kaebaja ema õige

sünniaja väljaselgitamiseks ka vajalikuks kaebaja küsitlemist.

RAK-ilt nähtub, et sünnitunnistust on kontrollinud RAK-i täitnud ametnik. Muid

sünnitunnistuse andmeid peale kaebaja ema sünniaja ja -koha ei ole üles tähendatud, samuti ei

tehtud sünnitunnistusest koopiat. Kaebaja on selgitanud, et tema mälu järgi oli sünnitunnistus

A4-formaadis, sinakas-halli värvi ja kalligraafilises kirjas. PPA on sellele väitele vastanud, et

selliseid sünnitunnistusi ei andnud tol ajal välja Eesti Vabariik. PPA on selgitanud, et 1994.

aastal väljastati passe usalduse alusel. Kaebajale ei antud 1994. aastal passi siiski tema suuliselt

esitatud andmete, vaid ka ema sünnitunnistuse kui dokumentaalse tõendi alusel. Kuigi

võimalik, on kohtu hinnangul ebausutav, et ametnik 1994. aastal väljastas ilmselgelt võltsitud

sünnitunnistuse kui kaebaja Eesti Vabariigi kodakondsusesse kuulumist tõendava dokumendi

alusel kaebajale passi. Seejuures oleks kaebaja kirjeldatud kujundusega sünnitunnistuse (mida

1935. aastal Eestis ei väljastatud) ebaehtsus pidanud olema ametniku jaoks ilmselge.

PPA ei ole tõendanud, et kaebaja esitas 1994. aastal oma ema sünniaja ja -koha kohta teadlikult

valeandmeid. Seejuures on oluline mitte kaebaja ema õige sünniaeg ja -koht, vaid see, kas

kaebaja teadis, et ema sünnitunnistusel olevad andmed olid valed. Seetõttu puudub vajadus

kontrollida, kas kaebaja ema sündimine 1935. aastal on eluliselt usutav ning kas ja millistel

põhjustel kaebaja ema sünniandmeid Venemaale kolides muudeti. PPA pidi 20.12.2021 otsuses

3-21-2643

4(16)

tõendama, et kaebaja läks 1994. aastal passi taotlema ema sünnitunnistusega, millel olevat ema

sünniaega ja -kohta ta teadis vale olevat. Koolikohustuse olemasolust ei saa järeldada selle

täitmist. Kuigi lapseeas on vanusevahe märgatav, ei ole see niivõrd äratuntav täiskasvanueas,

mistõttu ei pidanud kaebaja oma ema väljanägemisest tema eluajal järeldama, et ema on

kaebajale teadaolevast 8 aastat noorem või vanem.

Kaebaja käitumine haldusmenetluses on inimlikult mõistetav. Kui isik, kes on olnud endale

teadaolevalt 25 aastat Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, saab teada, et tema vanema

sünniandmed võivad olla valed, võib eeldada nii PPA tõenditest nähtuva seadusjärgset

kummutamist (s.o Venemaa kohtusse pöördumist) kui ka alternatiivina õiguslikule alusele

tuginemist, et ka valeandmete olemasolul tuleb kodakondsus säilitada (KodS § 32). Kui kaebaja

oleks juba 1994. aastal teadnud, et RAK-ile esitatud ema sünniaja ja -koha andmed on valed,

oleks kaebajale olnud kasulikum alustada andmete muutmise protsessiga esimesel võimalusel,

s.o vahetult pärast ema surma 2011. aastal või ema kaasabil ka varem.

Kohtu jaoks on eluliselt usutav, et kaebaja ei teadnud 2019. aastal passi taotlemisel peast oma

vanemate täpseid sünniandmeid, ei pruukinud olla teadlik ka Venemaa registrites olevatest

andmetest ega sellest, et RAK-il esitatud andmed Venemaa registrites olevate andmetega ei

kattu. Kaebaja esitas 2019. aastal andmed, et tema ema sündis 08.07.1939/1940 XXX külas

Pärnu rajoonis ja selgitas, et küsimus ema sünniaja ja -koha kohta tuli ootamatult ja ta ei suutnud

sel hetkel meenutada (dtl 319). RAK-ile märgiti eelduslikult kaebaja öeldu alusel isa sünniajaks

20.05.1940 (dtl 277), kuid abieluakti koopialt nähtub sünniaeg 01.01.1940 (dtl 200). Seega on

usutav, et kaebaja pidas oma vanemate sünniajaks aegasid, mis erinesid Venemaa registrites

olevatest. Isa kohta RAK-ile teadvalt ebaõigete andmete esitamiseks puudus kaebajal ajend,

kuna isa andmed ei olnud kaebaja kodakondsuse aluseks.

Ei ole välistatud, et kaebaja ema elas teades, et tema kohta Venemaa registrites ja dokumentides

märgitud andmed ei ole õiged, kuid ei avaldanud seda teavet kellelegi teisele. Kaebaja ema

teadmisi ei saa aga ilma asjaomaste tõenditeta omistada kaebajale endale.

Kaebaja passitaotluse menetlustähtaja pikendamine ei olnud kooskõlas haldusmenetluse

efektiivsuse ega hea halduse põhimõtetega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Politsei- ja Piirivalveamet esitas halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada halduskohtu otsus ja teha uue otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et kui isikut ei saa lugeda KodS § 32 alusel

Eesti kodakondsuse omandanuks, siis ei ole tal võimalik taotleda Eesti kodakondsust ka

naturalisatsiooni korras. KodS § 21 lg 1 p 1 kehtib vaid isikute kohta, kes naturalisatsiooni

korras Eesti kodakondsust taotledes on esitanud valeandmeid.

PPA ei ole nimetanud kaebaja ema sünnitunnistust võltsitud dokumendiks. Tegemist on

ebaõigeid andmeid sisaldava dokumendiga.

Ebaõige on kohtu järeldus, et kaebaja ema sünniakt ei pruugi olla säilinud, kuna akti

koostamisest on möödunud ligikaudu 85 aastat. Pihkva arhiivi vastusest nähtub, et arhiivis

puudub C sünniakt, kes on sündinud 08.07.1935 Petseri linnas või Laura külas. Vastusest

nähtub, et kaebaja ema sünniakt puudub põhjusel, et sellist sünniakti ei ole koostatud. Juhtudel,

kui arhiivides ei ole mingite üksuste või piirkondade sünniaktid täielikult säilinud, siis

perekonnaseisuasutused märgivad selle info ka oma vastustes.

PPA ei teinud menetluse käigus päringut kaebaja ema sünniakti kohta Sverdlovski oblasti

Verhnjaja Salda linna seetõttu, et algselt puudus PPA-l teadmine, kus kaebaja ema võis sündida.

3-21-2643

5(16)

PPA-l oli võimalik kaebaja ema sünniaeg ja sünnikoht välja selgitada tema abieluakti ja endise

Nõukogude Liidu passi avalduse alusel. Kaebaja ema sünniaja ja sünnikoha andmed olid tema

abieluaktis ja surmaaktis (kuni kaebaja poolt andmete muutmiseni) sünniajaga 08.07.1943 ja

sünnikohaga Sverdlovski oblast Verhnjaja Salda. Sama info oli ka emale välja antud passidel.

Seega pidid samad andmed olema ka kaebaja ema sünni registreerimisel 1943. aastal koostatud

sünniaktis ning sünniakti alusel välja antud sünnitunnistusel.

Kaebaja on haldusmenetluses väitnud, et mälu pole tema tugevaim külg. Seetõttu tugines PPA

menetluses pigem dokumentaalsetele tõenditele. PPA-l on õigus kontrollida dokumente iga

kord dokumendi väljastamisel.

Kui kaebaja 1994. aastal esitas avalduse Eesti kodaniku passi saamiseks, oli Eesti kodaniku

passe välja antud alles 2 aastat. Passimäärustik nägi ette üksnes RAK-i esitamist, mis oli

täidetud vajalike andmetega. Algusaastatel ei olnud ametnikel kogemusi ega teadmisi, kuidas

tuvastada valeandmeid sisaldavaid või võltsitud dokumente.

Ei ole võimalik, et Eesti territooriumil elanud ühestki kaebaja pereliikmest ei ole Rahvusarhiivis

ühtegi jälge.

Kaebaja ema sünniaasta ja koha muutmise ajastus langeb ajale, mil PPA teostas täiendavat

kontrolli kaebaja Eesti kodakondsusesse kuulumise küsimuses. PPA hinnangul muutis kaebaja

isa andmeid vastavalt ema andmetele, et vanusevahe ei oleks liiga suur. Kohtu seisukoht, et isa

andmete muutmiseks puudus kaebajal vajadus, on väär.

Pole usutav, et kaebaja ema soovis pensioniea saabumist 8 aasta võrra edasi lükata. Kuna

kaebaja ema oma andmeid parandada ei soovinud, siis järelikult pidas ta oma sünniaastat 1943

õigeks. Asjakohatu on kohtu selgitus kaebaja ema vanusevahe kohta.

5. X vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Arhiivi tervikuna säilimine pole varasema kohtumenetluse kestel küsimuse alla tulnud, kuid

Pihkva arhiiv on kinnitanud, et arhiivifond ei ole täielikult säilinud. Seetõttu on eluliselt

võimalik, et kaebaja ema sünniakt on hävinud.

PPA väide, et kaebaja ema sünniaktis peab olema märgitud sünniajaks ja -kohaks 08.07.1943

Sverdlovski oblast Verhnjaja linn, on oletuslik. Sünniaja ja -koha tõendamiseks ei piisa ajaliselt

palju hiljem ja Nõukogude Liidus välja antud dokumentidest. Sünniakti, mis ütleks, et kaebaja

ema on sündinud Sverdlovski oblastis Verhnjaja linnas, ei eksisteeri. Seetõttu tuleb pidada

kaebaja emale väljastatud Nõukogude Liidu dokumente mitteehtsateks.

Kaebaja on elanud Eestis alates 1991. aastast ning on tuvastatud kui sünnijärgne Eesti Vabariigi

kodanik alates 1994. aastast. Ligi 30 aastat tagasi ei pakkunud Eesti Vabariigi kodanikuks

olemine hüvesid. Kuivõrd 1994. a-l ei olnud passi väljastamiseks vajalik esitada kaebaja ema

sünnitunnistust, jääb selgusetuks, miks oleks kaebaja pidanud sünnitunnistust võltsima, kui

sünnitunnistuse esitamine ei olnud passi väljastamise eelduseks. Kaebaja rõhutab, et ei täitnud

1994. a-l RAK-i kaarti ise, vaid pöördus PPA poole, esitades ema sünnitunnistuse. RAK-i täitis

ametnik.

PPA tegevus on vastuolus hea halduse tavaga. Haldusaktid, millega riik on inimest kodanikuna

tunnustanud, ei saa muutuda automaatselt kehtetuks. Vastasel juhul võiks riik aastakümneid

hiljem teavitada inimesi sellest, et kunagised otsused kodanikuna tunnustamise kohta pole

õiguslikult üldse eksisteerinud. See oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. PPA tegevus

riivab õigusrahu põhimõtet.

Menetluskäik ringkonnakohtus

3-21-2643

6(16)

6. PPA esitas apellatsioonimenetluse käigus täiendavaid seisukohti, mis on kokkuvõtlikult

järgmised.

6.1. Kaebaja sai ema sünnitunnistuse väidetavalt 1992. a-l, mil ta ema käis tal Eestis külas.

Sünnitunnistuse kaotsimineku kohta esitas kaebaja erinevaid versioone (ei tea, kuhu kadus või

andis emale kohe tagasi; tõenäoliselt oli sünnitunnistus pandud raamatu vahele, mis visati pärast

ema korteri koristamist minema; õde arvas, et kuna ema hoidis osa oma dokumentidest

töökohas ja see hoone on praeguseks lammutatud, siis ilmselt on ema dokumendid kaduma

läinud). Samuti kirjeldab kaebaja oma suhteid emaga vastuoluliselt.

6.2. Haldusmenetluse ajal väitis kaebaja, et ei tea, kes ema asjus Venemaa kohtusse pöördus.

Kohtumenetluses kinnitas aga kaebaja, et kohtusse pöördus tema õde sooviga teda aidata.

Kaebaja isikuandmetega RAK ei saa olla ainukeseks dokumendiks kaebaja ema isikuandmete

muutmiseks. Kaebaja pole esitanud Sankt-Peterburi kohtu toimikuid ega otsuste täistekste,

nagu nõudis ringkonnakohus. PPA-le on teistes menetlustes esitatud Venemaa Föderatsiooni

tsiviilasjade kohtutoimikuid.

6.3. Venemaa Föderatsiooni kohtus on seoses kaebaja ema andmete muutmise taotlustega

olnud menetluses kolm tsiviilasja (2-2375/19 ja 2-903/21 ning üks tsiviilasi veel aastal 2020.

PPA on 2020. aastal saanud vastuse C abieluaktis 31.07.2020 tehtud muudatuste kohta Sankt-

Peterburi Dzeržinski rajooni kohtu 27.02.2020 otsuse alusel. Seega saab selle tsiviilasja numbri

lõpus kaldkriipsu taga olla 20). Asja nr 2-903/21 osas puudub selgus, milliste andmete muutmist

selles taotleti. Tegemist võib olla asjaga, kus taotleti ema sünniaktis andmete muutmist.

6.4. Petseri linna elanike registreerimisraamatu lk-l 336 märgitud isik W ei saa olla kaebaja

vanaisa. Isikute vanuse ja ühe isiku sünniaja alusel on võimalik välja selgitada, millal on kanded

sellele lehele tehtud. Tegemist on ilmselt P ja tema seitsme lapsega, kelle hulgas on märgitud

poeg W, kes oli kande tegemise ajal 10-aastane. W ei saa olla kaebaja vanaisa ka põhjusel, et

Venemaa kodusõja ajal lapsed ei sõdinud rindel, kuid kaebaja kinnitusel sõdis tema vanaisa

valgete poolel.

6.5. Kaebaja esitatud uus tõend, Pihkva arhiivi 10.10.2019 vastus, ei tõenda Petseri

linnavalitsuse ja Laura vallavalitsuse koostatud sünniaktide mittetäielikku säilimist.

6.6. 05.04.2023 esitas kaebaja kohtule uue asjaolu, et ta tuli Eestisse koos abikaasaga ning

esimest korda Eestisse 1991. aasta oktoobris ja ostis siin korteri. 1991. a-l ei tehtud Eestis

korterite müügitehinguid. PPA-le selgitas kaebaja 14.11.2019, et saabus Eestisse 1991. a talvel.

6.7. Elukoha registreerimisteatelt nähtub, et kaebaja elukoht oli Pärnu maakonnas Vändra

vallas XXX külas alates 19.08.1994 ning Eestis elab kaebaja alates 1991. aastast, eelmine

elukoht oli alates 1991. aastast Tallinnas. Arvestuskaardilt nähtub, et kaebaja sündis 30.06.1968

Venemaal. Ta oli kutsutud NSVL sõjaväe tegevteenistusse Pärnusse 04.07.1990. Tema

tegevteenistuse aeg NSVL väeosas nr 52515 oli autojuhi ja tankijana alates 1990. aasta juulist

kuni 19.10.1991, mil arvati reservi. Kaebaja väited sõjaväes mitteteenimise kohta ei vasta tõele.

Kaitseressursside ameti vastuses kinnitatakse, et kaebaja oli kaitseväekohuslaste registri

andmetel ajateenistuses Nõukogude armees ajavahemikul 04.07.1990–19.10.1991. 20.02.1995

kanti tema isikuandmed Nõukogude armee kaardilt Pärnumaa riigikaitse osakonna poolt

arvestuskaardile ning Pärnumaa riigikaitse osakonna ülema 28.02.1995 käskkirjaga nr D-4/10

omistati kaebajale Eesti sõjaväeline auaste reamees.

6.8. Arvestuskaardi punktis 23 on märgitud NSVL sõjaväepileti number, väljaandmise aeg ja

koht (sõjaväepilet nr 3404847, välja antud 04.07.1990 Pärnus sõjaväeosas nr 52515).

Arvestuskaardi andmetest võib järeldada, et NSVL sõjaväeosa nr 52515 asus Pärnus ning

kaebaja teadmine Eestist ja Pärnust oli tegelikult seotud sõjaväeteenistusega Eesti NSV-s

3-21-2643

7(16)

Pärnus, mitte ema soovitusega. Kaebaja on RAK-il märkinud, et ta saabus Eestisse Rostovi

oblastist Volga-Doni linnast 04.11.1991 ning elas alates 04.11.1991 Vändra vallas XXX külas.

6.9. Kuigi kaebaja väidab, et talle on välja antud sõjaväepilet nr 7807475, ei esitanud ta seda

arvele võtmisel Pärnumaa riigikaitse osakonnas. Olenemata asjaolust, et sõjaväepiletil nr

7807475 puuduvad tehnilise võltsimise tunnused, jääb kahtlus dokumendi vormistamise

tegeliku aja, koha ja põhjuse osas.

6.10. Arvestuskaardile on märgitud kood nr 837037A, mis tähistas nõukogude armees kaebaja

sõjalist eriala autojuhina. See oli märgitud kaebajale välja antud NSVL sõjaväepiletis nr

3404847. Seega oli kaebaja sõjaväe tegevteenistuses autojuht, mitte tankist, nagu kaebaja nüüd

kinnitab. Samas soovib kaebaja kohtule esitatud sõjaväepiletiga tõendada, et ta ei ole

nõukogude armees teeninudki. Arvestuskaardile on märgitud punktis 15 elukutseks erialaks

remondilukksepp, mis tõenäoliselt oli märgitud ka tema sõjaväepiletis nr 3404847 esimesel

leheküljel punktis 6 selleks ettenähtud väljal. Nimetatud elukutse ja eriala lukksepp omamist

kinnitab kaebaja poolt kohtule esitatud diplomi koopia, mis omakorda kinnitab arvestuskaardi

punktis 15 elukutse erialana märgitud andmete (remondilukksepp) õigsust. Kohtule esitas

kaebaja aga sõjaväepileti nr 7807475, kus esimesel leheküljel punktis 6 on märgitud, et kaebaja

eriala ei oma.

6.11. Kaebaja pöördus vastavalt Eesti Vabariigi kaitseteenistuse seadusele elukohajärgsesse

(tema elukoht oli alates 19.08.1994 Pärnu maakond Vändra vald XXX küla) Pärnumaa

riigikaitse osakonda end arvele võtma. Seal tuvastati kõigepealt tema isik ja tema elukoha

andmed talle välja antud Eesti kodaniku passi nr K0620973 alusel, kus oli märgitud isikukood

ja elukoha andmed. Kaebajale välja antud sõjaväepileti nr 3404847 alusel täideti aga

arvestuskaardi teised ettenähtud andmete väljad. Kui kaebaja ei oleks ilmunud Pärnumaa

riigikaitse osakonda ennast arvele võtma, ei oleks tema kohta kõnealust arvestuskaarti

20.02.1995 eespool nimetatud andmetega koostatud, sest kaebaja nõukogude armees

sõjaväeteenistusega seonduvad andmed sisaldusid üksnes tema sõjaväepiletis nr 3404847.

Samuti ei oleks kaebajale omistatud ka tema eelmise sõjaväelise auastme nooremseersant

asemel Pärnumaaa riigikaitse osakonna ülema 28.02.1995 käskkirjaga nr D-4/10 Eesti

kaitseväelase auastet reamees, nagu arvestuskaardil olevalt templilt nähtub.

7. X esitas apellatsioonimenetluses täiendavaid seisukohti.

7.1. Kaebajale ei ole teada, kes ja mis asjaoludel koostas registreerimisteate ja arvestuskaardi.

Nendes dokumentides olev info on osaliselt väär. Kaebaja pole õpetajaametit pidanud, vaid on

erialalt aatomielektrijaama montaažiluksepp. Kaebaja esitas sõjaväepileti nr 7807475. Sellelt

nähtub, et kaebaja arvati Rostovi oblasti Volgodonski sõjakomissariaadi otsusega reservi

10.04.1991. Arvestuskaardi punktis 22 on märgitud kaebaja väidetavaks pikkuseks 180

sentimeetrit, kuid kaebaja on 194 sentimeetrit pikk. Arvestuskaardi punkti 23 järgi on kaebaja

kaitseväeteenistuse tunnistuse number 340847, kuid kaebaja sõjaväepileti number on hoopis

7807475. Sõjaväepiletilt nähtub, et see on välja antud Rostovi oblasti Volgodonski linna

sõjakomissariaadi poolt 10.04.1991 ning sellel puudub seos Pärnuga. Sõjaväepiletilt nähtub ka

see, et kaebaja pole kunagi teeninud nõukogude armees. PPA väidab, et kaebaja on käinud

sõjaväepiletiga nr 3404847 end arvele võtmas, kuid see pole tõsi. Sõjaväepileti nr 7807475

autentsust on kinnitanud kaks riiklikult tunnustatud eksperti.

7.2. Venemaa Föderatsiooni kohus on usaldanud Eesti Vabariigi ametniku kinnitust RAK-il

ja on muutnud kaebaja ema andmed Venemaa Föderatsioonis õigeks. Eesti ja Venemaa andmed

kinnitavad nüüdseks, et kaebaja ema sündis 08.07.1935. aastal Petseris.

7.3. PPA ei ole kaalunud, kas ja millistel alustel on kaebaja kodakondsusest omandanuks

lugemisest keeldumine põhjendatud 29 aastat peale sünnijärgse kodanikuna tunnistamist.

Kaebaja Eesti sünnijärgse kodanikuna mittetunnustamine on vastuolus õiguspärase ootuse ja

3-21-2643

8(16)

õigusselguse põhimõttega (PS § 10). Kaebaja eraelu ja perekonna puutumatuse põhiõigust on

rikutud.

7.4. Rahvusarhiiv on väitnud, et XXXde nime Petseris ei eksisteeri. Kaebaja on suutnud leida

tõendi, et Petseri külas on elanud isik, kes võis olla kaebaja ema isa. Petseri linna elanike

registreerimise raamatu kohaselt on Petseris elanud W, kes võis olla kaebaja vanaisa. Arhiiv

kinnitab, et kanne nr 48 leheküljel 336 tähendab, et W on registreeritud kui Petseri linna elanik.

Täiendava info saamiseks soovitab arhiiv uuesti pöörduda Pihkva arhiivi poole, mida on

kaebaja juba teinud ning saanud vastuseks, et arhiiv ei ole säilinud tervikuna (dtl 420).

Rahvusarhiiv on pädeva ametiasutusena kinnitanud, et ei ole võimalik öelda, mis aastal on

kanded tehtud ning kannete põhjal pole võimalik leida otseseid seoseid isikute vahel.

7.5. Kaebaja esitas uue tõendina foto 1935. a sünnitunnistusest, mis langeb kokku kaebaja

mälu järgi kirjeldatud kaebaja ema sünnitunnistusega. PPA on apellatsioonimenetluses esitanud

erinevate isikute korduvad sünnitunnistused, kuid need ei tõenda, et kaebaja ema sünniakti ei

ole 1935. aastal Laura vallavalitsuses koostatud.

7.6. Kaebaja Eestisse saabumise asjaolud ei puuduta sünnijärgse kodakondsuse tuvastamise

eeldusi. Kuna kaebaja ema andis kaebajale oma sünnitunnistuse sünnijärgse kodaniku passi

taotlemiseks, puudus kaebajal põhjus kahelda selle autentsuses. Sellest, et kaebajal olid oma

emaga head suhted, ei saa tuletada, et nad oleksid omavahel kõigest rääkinud.

7.7. PPA ei näe põhjust kahelda, et Kaitseressursside amet oleks eksinud kaebajaga seotud

dokumentide vormistamisel, kuid samas peab PPA reaalseks, et 1994. a-l ametnik eksis. PPA-

l puudub alus seada kahtluse alla Venemaa kohtuotsuste usaldusväärsust. PPA järeldused Vene

dokumenteerimissüsteemi kohta on asjakohatud. Nõukogude Liidus eksisteeris 16-aastaseks

saanud isikul kohustus taotleda Nõukogude Liidu sisepassi, kuid seda alates 1974. aastast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebust nii, et PPA on vaidlustanud Tallinna

Halduskohtu 06.06.2022 otsuse osas, millega halduskohus rahuldas kaebaja taotluse PPA

20.12.2021 otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus ei sisalda põhjendusi, millest nähtuvalt

vaidlustaks PPA halduskohtu järeldust, et PPA 18.11.2021 menetlustoiming on õigusvastane.

9. Kaebajale väljastati 1994. a-l esmakordne Eesti kodaniku pass kui sünnijärgsele Eesti

Vabariigi kodanikule. Passi taotlemisel oli tõendamiskoormus kaebajal. Haldusorgani otsustus

passi väljastamise kohta põhines kaebaja ütluste ja kaebaja ema sünnitunnistuse alusel

koostatud rahvastiku arvestuse kaardil (RAK), mille järgi kaebaja ema C (sünnijärgne

perekonnanimi C/C) sünniajaks oli 08.07.1935 ja sünnikohaks Eesti Vabariik, Petseri linn,

Laura küla (dtl 31–32, 277–278). RAK-il on kaebaja ema andmete juures ametniku märge

„kontrollitud originaali järgi“ ja ametniku allkiri. Haldusorgan luges RAK-i alusel 1994. a-l

tõendatuks, et kaebaja on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Haldusorgan väljastas kaebajale

ka 2004. ja 2014. ning 2019 a-l Eesti kodaniku passi.

10. Vastustaja luges 20.12.2021 otsusega, et kaebaja pole Eesti kodakondsust omandanud.

Vastustaja hinnangul on kaebaja ema sündinud 08.07.1943 Sverdlovski oblastis Verhnjaja

Saldas.

11. Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas on tõendatud, et kaebaja ema pole Eesti kodanik

kunagi olnud; kas kaebaja esitas Eesti kodaniku passi taotlemisel 1994. a-l haldusorganile KodS

§ 32 lg 3 mõttes valeandmeid sisaldava dokumendi ja teadvalt valeandmeid ning kas

haldusorgani 20.12.2021 otsus on proportsionaalne.

3-21-2643

9(16)

12. Apellatsioonkaebuse lahendamiseks hindab ringkonnakohus esmalt, kas haldusorgan on

menetletavas asjas välja selgitanud kõik olulise tähendusega asjaolud, mis annaksid alust

järelduseks, et kaebajale väljastati Eesti kodaniku pass KodS § 32 lg 3 mõttes valeandmeid

sisaldava dokumendi esitamise tõttu (I) või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (II). Seejärel

lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse (III) ning jaotab menetluskulud (IV).

I

13. Eesti kodakondsuse saab omandada sünni või naturalisatsiooniga, mitte Eesti passi

saamisega. Passi väljastamine ei asenda juriidilist fakti (sünd või naturalisatsioon), mis annab

Eesti kodakondsuse. Otsus, millega tuvastatakse sünnijärgse kodakondsuse mitteomandamine,

ei võta kelleltki kodakondsust. See otsus omab vaid tuvastavat iseloomu.

14. Kaebaja omandas kodakondsuse väidetavalt sünniga (KodS § 2 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus jääb Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2020 otsuses asjas nr 3-19-1238 võetud

seisukoha juurde, et sünniga omandatakse kodakondsus automaatselt KodS § 5 lg-s 1 nimetatud

eelduste esinemisel ning mingit täiendavat haldusmenetlust pole selleks ette nähtud. Sünniga

omandatud kodakondsus on isikul ka siis, kui ta pole selle realiseerimiseks mingeid samme

astunud (nt taotlenud Eesti kodaniku isikutunnistust). Eeltoodu kehtib ka vastupidi. Kui isikule

on Eesti kodaniku isikut tõendav dokument väljastatud ekslikult, ei tähenda see, et faktiliste

eelduste puudumisest olenemata on ta omandanud kodakondsuse sünniga. Sellisel juhul

loetakse isik sünniga Eesti kodakondsuse omandanuks PPA tuvastava haldusaktiga KodS § 32

alusel, arvestades selles sättes toodud erisusi. Küsimust, kas isik on kodakondsuse omandanud

sünniga, ei tule lahendada eraldi haldusaktiga. Seetõttu ei ole välistatud, et PPA kontrollib Eesti

kodaniku isikut tõendava dokumendi väljastamise menetluses kodakondsuse olemasolu

korduvalt. Eesti kodakondsuse puudumise kohta ei pea PPA tegema eraldi otsust, vaid seda

vaadeldakse Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljastamise tingimusena.

15. Vastustaja on haldusakti p-s 33 märkinud, et kaebaja määratleti sünnijärgse Eesti

Vabariigi kodanikuna valeandmeid sisaldava dokumendi (ema sünnitunnistuse) esitamise tõttu.

KodS § 32 lg 3 sõnakasutus "võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu"

viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikut

tõendava dokumendi väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani

eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav

võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist

otsustust teha (Riigikohtu 11.02.2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14, p 19).

16. 1994. a-l kehtinud passimäärustik nägi ette, et passi saamiseks tuleb esitada vormikohane

avaldus, rahvastiku arvestuse kaart (RAK) ja registreerimisteade. Kui passi taotleja esitas Eesti

kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks lisaks RAK-ile ka oma vanema sünnitunnistuse,

mille esitamine ei olnud nõutav, võrdles ametnik RAK-ile märgitud andmeid sünnitunnistuse

andmetega (dtl 406). Praegusel juhul on tuvastatud, et RAK-i täitis kas kaebaja ise või ametnik

kaebaja ütluste alusel ning kaebaja esitas lisaks oma ema sünnitunnistuse, millest väidetavalt

nähtus, et kaebaja ema sündis 08.07.1935 Eestis, Petseri linnas, Laura külas (dtl 31–32). Kuigi

lisadokumentide (sünnitunnistuse) esitamine ei olnud nõutav, siis puudub vaidlus, et praegusel

juhul kaebaja sellise dokumendi esitas ning ametnik märkis kaebaja ema andmete juurde

„kontrollitud originaali järgi“ ja ametniku allkirja. Seega väidetavalt tuvastati 1994. a-l kaebaja

Eesti kodakondsusesse kuulumine tuginedes dokumendile, mille osas nüüd vaieldakse, kas see

võis sisaldada valeandmeid.

17. KodS § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab sünniga Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise

ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. PPA on järelkontrolli käigus

saadud andmete alusel tuvastanud, et kaebaja poolt Eesti kodaniku passi taotlemisel esitatud

andmed olid ebaõiged, 1994. a-l esitatud sünnitunnistusele kantud andmed ei saanud vastata

3-21-2643

10(16)

tegelikkusele ning sünnitunnistus pidi sisaldama KodS § 32 lg 3 mõttes valeandmeid. Seda

kinnitab vastustaja hinnangul surmaakti kohta esitatud Venemaa Föderatsiooni Interpoli vastus

(dtl 193–195); kaebaja ema ja isa abieluakt (dtl 200–201); kaebaja ema endise Nõukogude Liidu

kodaniku passi väljastamisega seotud avalduse koopia (dtl 207–210); Pihkva oblasti arhiivi

30.09.2020 vastus ema sünniakti puudumise kohta (dtl 205–206) ning Rahvusarhiivi vastus (dtl

202). Kaebaja tugineb ema sünni tõendamisel enda ütlustele, Eesti Vabariigi rahvastiku

arvestuse kaardile (dtl 31–32); Pihkva arhiivi 10.09.2019 vastusele (dtl 420–421); Peterburi

Dzeržinski rajoonikohtu otsusele (dtl 193); Rahvusarhiivi 18.05.2023 vastusele (dtl 573–5741),

Rahvusarhiivi kirjele (dtl 546). Kaebaja ema sünnitunnistust (ei 1943. a ega 1935. a oma) ei ole

menetlusosalised kohtule esitanud.

18. HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on tõendamiskoormus

haldusorganil, kes peab tõendama vaidlusaluse haldusakti põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19.12.2006

otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). Olukorras, kus kogutud tõendid ei võimalda teha

kindlat järeldust vaidlusaluse asjaolu kohta ega ole võimalik koguda mõistlikult ka täiendavalt

tõendeid, määrab asja lahenduse tõendamiskoormus (Riigikohtu 10.02.2023 otsus asjas nr 3-

20-1058, p 23). Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate tõendite esitamise koormus on ennekõike

vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just

temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1, vt Riigikohtu 11.08.2020 otsus asjas nr 3-18-

830, p 18).

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta asjas kogutud tõendid kogumis kaebaja väidet, et

kaebaja ema võis sündida 08.07.1935 Eestis. Halduskohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise

kohustust, jättes hindamata tõendid, mis puudutavad kaebaja ema sündimist Venemaal.

Ringkonnakohus saab selle rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

20. Ainus tõend, mis viitab sellele, et kaebaja ema C (sünnijärgne perekonnanimi C/C)

sünniajaks oli 08.07.1935 ja sünnikohaks Eesti Vabariik, Petseri linn, Laura küla, on RAK-i

kaart (dtl 31–32). Ema väidetavat sünnitunnistust kaebajal esitada ei ole ning arhiivides see

sünnitunnistus puudub. Ka puuduvad arhiivides muud tõendid, millest nähtuks, et kaebaja ema

võis Eestis sündida. Sellises olukorras ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada 1994. a-l

koostatud RAK-i piisavaks dokumendiks, et tõendada kaebaja ema Eestis sündimist. Seda

sõltumata asjaolust, et RAK-il on märgitud, et ametnik oli andmete õigsust kontrollinud. On

ebatõenäoline, et kui kaebaja ema sündis Eestis, siis selle kohta (ning ka tema pere Eestis

elamisest ja Eestist lahkumisest) võivad puududa arhiivides mistahes muud tõendid. Kohtul

pole võimalik teha kogutud tõendite pinnalt ka järeldust, et kaebaja ema sünnitunnistus võib

olla arhiividest kadunud või hävinenud. Pihkva arhiiv on vastuseks PPA päringule 30.09.2020

selgitanud, et C sünniakt puudub Petseri linnavalitsuses ja Laura vallavalitsuses (dtl 206–206).

Selles vastuses puudub märge, et Petseri linnavalitsuses ja Laura vallavalitsuses on aktid

mittetäielikult säilinud. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja tõendi, millega soovis

tõendada, et arhiivid ei ole täies ulatuses säilinud. Kaebaja esitas 2019. a-l päringu Pihkva

arhiivile Petseri vallas ema sünniakti olemasolu kontrollimiseks. Pihkva oblasti arhiiv vastas

kaebaja päringule 10.09.2019, et küsitud kanne puudub ning et selle perioodi arhiivifond ei ole

täielikult säilinud (dtl 420–421). Kuivõrd kaebaja päring puudutas Petseri valda, mitte Petseri

linna või Laura valda, ei ole sellest võimalik järeldada, et ka Petseri linnas või Laura vallas pole

aktid osaliselt säilinud. Aastatel 1920–1940 kuulusid Eesti Vabariigi koosseisu Petseri linn,

Petseri vald ja Laura (alates 1938. aastast Lõuna) vald. PPA leiab õigesti, et halduskohtu

võrdlus kaebaja passitaotluste mitte säilitamisega on praegusel juhul asjakohatu, sest

passitaotluste hävitamine toimub seaduses sätestatud tingimustel ja korras, seoses

1 Kanne nr 48 leheküljel nr 336 – W on registreeritud kui Petseri linna elanik.

3-21-2643

11(16)

säilimistähtaja möödumisega, mis ei ole sünnitunnistuse kadumise või juhusliku hävinemisega

võrreldav.

21. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Rahvusarhiivi vastusest ega kaebaja poolt esitatud

Rahvusarhiivi säilikust (dtl 546 ja 573) järeldada, et kaebaja vanaisa elas Petseri linnas.

Rahvusarhiivi kinnitusel Petseri Linnavalitsuse arhiivifondis säilitatavas linnaelanike (valijate)

dateerimata nimekirjas aastatest 1937–1938 W ei märgita (dtl 202). Arhiivi säilikust (dtl 546)

nähtub kanne nr 48, mille kohaselt on Petseri linna elanike registreerimise raamatusse kantud

Petseris elanud W. Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt järeldada, millal ja kelle kohta kanne

on tehtud, ei saa ainuüksi sellest kandest (s.o ees- ja perekonnanime sarnasusest) tuletada, et

tegemist oli kaebaja vanaisaga. Kaebaja on kinnitanud, et tema vanaisa sõdis valgete poolel.

Asjakohane on PPA märkus, et arhiivi säilikus märgitud Alexandr ei saa olla kaebaja vanaisa

mh põhjusel, et kandes märgitud Alexandr oli kande tegemise ajal 10-aastane, kuid lapsed ei

sõdinud Venemaa kodusõja ajal (1917–1921) rindel.

22. Asjas kogutud tõendid viitavad ringkonnakohtu hinnangul kogumis sellele, et kaebaja

ema sündis tegelikult siiski 08.07.1943 Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas. Seda toetavad

ringkonnakohtu hinnangul nii Venemaa Föderatsiooni Interpoli keskbüroo vastus (dtl 193–

195); kaebaja ema ja isa abieluakt (dtl 200–201); kaebaja ema endise Nõukogude Liidu

kodaniku passi väljastamisega seotud avalduse koopia (dtl 207–210); Pihkva oblasti arhiivi

vastused (dtl 205–206 ja dtl 420–421) ning lisaks ka kaebaja enda vastuolulised ütlused ema

sünnikoha, -aja ja vanuse kohta. Halduskohus on otsuses märkinud, et täiskasvanueas ei ole 8-

aastane vanusevahe niivõrd märgatav kui lapseeas. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus siiski

põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et pole eluliselt usutav, et kaebaja ema oleks läinud 8 aastat

hiljem ettenähtust 1. klassi või 8 aastat hiljem pensionile. Selle kohta ei ole kaebaja suutnud

menetluses veenvaid selgitusi esitada ning neid ei nähtu kogutud materjalidest ka

ringkonnakohtule.

23. Vaidlus puudub, et kaebaja emale oli väljastatud Nõukogude Liidu kodaniku sisepass

ning passil uuendati kaebaja ema fotot 50-aastaseks saamisel (dtl 208). Puudub mõistlik

põhjendus, miks tuleks pidada kaebaja ema passi (mida ta oma terve elu isikut tõendava

dokumendina teadlikult ja vabatahtlikult kasutas) ning kaebaja ema ja isa abieluakti

ebausaldusväärseteks dokumentideks. Puudub alus eeldada, et kaebaja ema sünnitunnistust

Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas ei eksisteeri, nagu väidab kaebaja. Sellele ei viita ükski

asjas kogutud tõend. Venemaa Föderatsiooni pädev asutus on oma vastuses selgitanud, et on

kontrollinud ning ei ole tuvastanud, et Sverdlovski oblastis oleks dokumenteeritud selline isik

nagu 08.071935. a-l sündinud C (C), kuid on tuvastanud, et samanimeline isik sündis

Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas 1943. a-l (dtl 209).

24. Kodakondsuse omandamise tingimuste määratlemine on rahvusvahelise õiguse kohaselt

riigi suveräänsuse väljendus. Kodakondsuse kaudu määratleb riik oma rahva. Selle abil

moodustatakse riigi ühiskond ja seetõttu on selge, et liikmesriik võib vabalt tõmmata sellele

piirid ja määratleda isikud, keda ta peab oma kodanikeks. Seetõttu ei ole asjaolu, et teise riigi

kohus on otsustanud kaebaja RAK-i kaardi alusel muuta kaebaja ema sünniaega, piisavaks, et

lugeda kaebaja põlvnevaks Eestis sündinud isikust. Arvestades kodakondsuse olulisust, on riigil

õigus nõuda, et sünniaeg ja -koht oleks tuvastatud tegelike asjaolude ja tõendite alusel, mitte

formalistlikult, iseäranis välisriigi võimude poolt.

25. Kodakondsuse sünniga omandamine on oluline juriidiline fakt, mida saab üldjuhul

tõendada dokumentaalsete tõenditega. Samuti ei oma tähtsust, et kaebajat on Eesti sünnijärgse

kodanikuna käsitatud alates 1994. a-st. Määrav on, et kogutud andmed ei kinnita, et kaebaja

ema oleks Eestis sündinud. Arhiiviandmete ebapiisavusega ei ole võimalik põhistada kaebaja

ema poolt Eesti kodakondsusesse kuulumist, sest kogutud andmed annavad põhjendatud aluse

3-21-2643

12(16)

kahtlustada vastupidist. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA piisavalt täitnud HMS §-s 6

sätestatud uurimisprintsiibist tulenevat nõuet selgitada välja menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel.

26. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul PPA õigesti leidnud, et kaebaja ema

sünnitunnistus, mille kaebaja esitas koos RAK-i kaardiga 1994. a-l Eesti Vabariigi kodaniku

passi taotlemisel, sisaldas KodS § 32 lg 3 mõttes valeandmeid.

II

27. KodS § 32 lg 3 sätestab, et võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise

kõrval võib jätta isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata ka juhul, kui on tuvastatud,

et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti

kodanikuna teadvalt valeandmete esitamise tõttu. Erinevalt eespool hinnatud valeandmeid

sisaldava dokumendi esitamise alustest on valeandmete esitamise korral sellest teadlik olemine

KodS § 32 lg 3 kohaldamise eeltingimuseks.

28. Riigikohus on selgitanud, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata

sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist

lähtudes (vt Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-62-14, p 22). Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel

on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda,

milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (Riigikohtu halduskolleegiumi

19.05.2009 otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 19).

29. Seega tuleb praegusel juhul hinnata, kas kaebaja esitas haldusorganile 1994. a-l RAK-i

kaarti täites valeandmeid oma ema sünnikoha kohta teadlikult. Halduskohus on jõudnud

vaidlustatud kohtuotsuses järeldusele, et kaebaja ema 1935. a-l Eestis sündimise usutavust ja

kaebaja ema pere Venemaale kolimise asjaolusid ei tule hinnata. Ringkonnakohus halduskohtu

seisukohaga ei nõustu ning hindas neid asjaolusid otsuse eelmistes punktides.

30. Kaebaja on menetluses väitnud, et nende perekonnas ei räägitud Eesti päritoluga seotud

asjaoludest. Samuti ei osanud kaebaja kohtuistungil vastata, kui vana ema oli, kui ta suri.

Kaebaja kinnitusel ei tähistatud nende perekonnas ka juubeleid. Lisaks väitis kaebaja

kohtuistungil, et tuli ema soovitusel Eestisse 1991. a oktoobris koos oma endise abikaasaga.

Esmalt elasid nad hotellis kuu aega ning seejärel ostis kaebaja korteri. 1994. a-l elas kaebaja

Pärnus XXX külas ning Tallinnasse tuli kaebaja elama 1994. a lõpus. Ema tõi kaebajale

sünnitunnistuse 1992. a-l kodakondsuse taotlemiseks. See oli ainus kord, kui ema Eestis

kaebajal külas käis. Kaebaja väitel ei ole ta Nõukogude armees teeninud ning seda tõendavad

kaebaja hinnangul eksimused arvestuskaardile ja registreerimisteatele kantud andmetes ning

lisaks kaebaja sõjaväepilet numbriga 7807475 (dtl 447–451, 453–454; 501) ja diplom (dtl 452

ja 455). PPA esitas ringkonnakohtule kaebaja elukoha registreerimisteate koopia (dtl 438–439)

ja Kaitseressursside Ameti elektroonilises kartoteegis oleva sõjaväeteenistuse arvestuskaardi

koopia (dtl 440–441).

31. Ringkonnakohtu hinnangul omavad kaebaja Eestisse saabumise ja sõjaväes teenimisega

seotud asjaolud vaidlusaluse asja lahendamisel kaudset tähendust ning mõjutavad eeskätt

kaebaja ütluste üldist veenvust.

32. Kaebaja soovis sõjaväepiletiga nr 7807475 tõendada, et PPA poolt esitatud andmed ei

vasta tõele. See sõjaväepilet on välja antud Rostovi oblasti Volgodonski linna

sõjakomissariaadi poolt 10.04.1991 ning samal kuupäeval arvati kaebaja pileti kohaselt reservi.

Pileti kohaselt pole kaebaja kunagi nõukogude armees teeninud ning piletil on märgitud, et

kaebaja oli tegevteenistuse ajal tankist. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut on seisukohal, et

sõjaväepileti puhul 7807475 võltsimisele viitavad tunnused puuduvad, kuid dokumendi

3-21-2643

13(16)

käsikirjaliste sissekannete tegemise aega ei ole võimalik määrata (dtl 512–513). Sõjaväepiletile

nr 7807475 tehtud kannete aega ei olnud ekspertiisi käigus võimalik kindlaks teha.

33. HKMS § 61 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu,

kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus on

seisukohal, et sõjaväepilet nr 7807475 ei ole veenvaks tõendiks, et kaebaja ei läbinud

sõjaväeteenistust Eesti NSV ajal Pärnus. Asjas kogutud tõendid viitavad ringkonnakohtu

hinnangul kogumis sellele, et kaebaja saabus Eestisse seoses sõjaväeteenistusega ning otsustas

pärast tema reservi arvamist siia elama jääda. Arvestades kaebaja Eestisse saabumise ja

algusaastatel siinviibimise kohta koostatud dokumentide sisu ning tema ema Eestis sündimist

ja ta perekonna Eestis elamist puudutavate dokumentide arhiivides puudumist, on eluliselt

usutav, et kaebaja ei esitanud RAK-i täitmisel tõeseid andmeid oma saabumise ega ka oma ema

päritolu kohta ning tegi seda teadlikult.

34. Kaitseressursside Amet on kinnitanud (dtl 519), et kaebaja oli kaitseväekohustuslaste

registri andmetel ajateenistuses Nõukogude armees ajavahemikul 04.07.1990–19.10.1991 ning

praegu on ta selles registris arvel kui reservis olev isik. 20.02.1995 kanti tema isikuandmed

Nõukogude armee kaardilt Pärnumaa riigikaitse osakonna poolt arvestuskaardile. Pärnumaa

riigikaitse osakonna ülema 28.02.1995 käskkirjaga nr D-4/10 omistati kaebajale Eesti

sõjaväeline auaste reamees. Puudub mõistlik põhjus kahelda korraga nii Kaitseressursside

Ameti kinnituses kui ka elukoha registreerimisteatele ja arvestuskaardile kantud andmete

õigsuses. Kuigi nii registreerimisteates kui ka arvestuskaardil esineb osaliselt vasturääkivaid

või tegelikkusele mittevastavaid andmed (nagu kaebaja pikkus või tema amet õpetajana), on

nende andmete tähtsus kõrvaline. Tõended kogumis hinnates pole ringkonnakohtu arvates

võimalik jõuda järeldusele, et nii Kaitseressursside Ameti kinnitus, kaebaja elukoha

registreerimisteade ja arvestuskaardile märgitud andmed ei käi kaebaja isiku kohta ja/või on

fabritseeritud. Sellel puudub loogiline seletus.

35. 1994. a-l pidi isik pöörduma passi saamiseks kohaliku omavalitsuse täitevorgani

passiametniku poole, kes kontrollis isiku avaldusel ja RAK-il näidatud andmete vastavust

andmetega isikut tõendavas dokumendis ning elukoha andmeid. Kohaliku omavalitsuse

ametnik vormistas elukoha registreerimisteate. Registreerimisteatelt nähtub, et kaebaja kohta

vormistas

14.09.1994

Vändra

Vallavalitsuse

ametnik

registreerimisteate

kaebaja

isikuandmetega. Vaidlus puudub, et kaebaja pöördus 1994. a-l pädeva asutuse poole passi

saamiseks (dtl 277–278). Registreerimisteade oli vaja esitada koos avalduse ja RAK-iga Eesti

kodaniku passi saamiseks. Seega esitas kaebaja 14.09.1994 esmakordse Eesti kodaniku passi

taotluse ning tema kohta vormistati ka registreerimisteade.

36. Kaebaja kohta koostatud registreerimisteatelt nähtub, et alates 1991. aastast oli tema

elukohaks Tallinn ning alates 19.08.1994 Pärnu maakond Vändra vald XXX küla. Seega on

usutav, et kaebaja sõjaväeline arvestuskaart täideti 20.02.1995 seoses tema elukoha vahetusega.

Arvestuskaardi andmetest nähtub, et kaebaja oli tegevteenistuses Pärnus ning seega on

tõenäoline, et kaebaja teadmine Eestist ja Pärnust oli seotud sõjaväeteenistusega Eesti NSV-s

Pärnus.

37. Tuleb arvestada, et pärast Eesti taasiseseisvumist algas endise NSVL sõjaväe Eestist

väljaviimine. Sellest tulenevalt on loogiline, et kaebaja võis tunda 1994. a-l vajadust seadustada

oma Eestis viibimine ning valis selleks Eesti passi taotlemise tee.

38. Dokumentaalsete tõendite kõrval tuleb arvestada ka kaebaja väidete üldist veenvust ning

seda mõjutavad ringkonnakohtu hinnangul kogumis nii kaebaja ebamäärased vastused ema

vanuse kohta ja kaebaja erinevad selgitused Eestisse saabumise aja kohta.

39. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav, et isikul puudub igasugune taju

oma vanema ka vähemalt ligikaudse vanuse kohta ning et kaebaja ema ei pidanud ka hiljemalt

3-21-2643

14(16)

1992. a-l vajalikuks mainida võimalikke märkimisväärseid vastuolusid seonduvalt tema

sünniaja ja -kohaga, iseäranis arvestades, et kaebaja kinnitusel tema perekonnas neid küsimusi

varem ei arutatud. 1992. aastal kehtis C Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass, milles oli tema

sünniajaks märgitud 08.07.1943 ja sünnikohaks Sverdlovski oblast Verhnjaja Salda linn.

Kaebaja kinnitusel tõi ema talle oma sünnitunnitunnistuse Eestisse ära 1992. a-l just selleks, et

poeg saaks taotleda Eesti passi.

40. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isikule ei saa reeglina ette heita, et ta asub

talle teatavaks saanud ebaõigeid andmeid muutma talle teadaolevalt õigete vastu siis, kui

andmed teda mõjutama hakkavad. Samas tuleb ringkonnakohtu arvates vaadelda Venemaa

kohtu poole pöördumist kogumis kaebaja käitumise ja menetluse käigus antud info ning

ütlustega. Kohtumenetluses on tuvastatud, et kaebaja õde pöördus Sankt-Peterburgi linna

Dzeržinski rajooni kohtu poole avaldusega perekonnaseisuakti kandes muudatuste tegemiseks

ning see kohus tegi muudatused kaebaja ema surma kohta koostatud perekonnaseisuaktis nr

311. Kuigi PPA väited sünnitunnistuse andmete võimaliku muutmise kohta kohtuasjas nr 2-

903/21 on oletuslikud, ei räägib kaebaja positsiooni vastu asjaolu, et kaebaja pole, sõltumata

ringkonnakohtu nõudest, esitanud Venemaa kohtu menetluses olnud kohtuasjade materjale.

Asjas kogutud tõenditest on ilmne, et kaebaja oli algusest peale teadlik Venemaa kohtu poole

pöördumisest, kuid ei olnud selle osas PPA-ga avameelne. Kaebaja avaldas ringkonnakohtu

istungil, et kohtusse pöördus tema õde kaebaja aitamiseks. Kaebaja on jätnud kõnealused

Venemaa kohtu otsused esitamata väitega, et tegemist oli kinnise menetlusega. Samas ei ole

menetluses esitatud mõistlikku põhjendust, miks ei saanud kaebaja õde kui menetlusosaline

kohtumenetluse materjale välja nõuda ja oma vennale edastada. Kohtuasja materjalid pidid

koosnema peaasjalikult kaebaja õe esitatud dokumentidest. 12.06.2023 ringkonnakohtule

esitatud tõenditest nähtub, et Venemaa kohus oli valmis avaldama kaebajale kohtuasja sisu

puudutavaid andmeid, s.o asja materjale ei loeta täielikult salastatuks.

41. Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses vastuse Pihkva arhiivilt, märkides, et arhiivide

täielikkuse küsimus pole varasemalt vaidluse all olnud. Samas oli PPA juba halduskohtule

esitanud seisukohtades selgitanud, et kui kaebaja ema oleks sündinud 1935. aastal Petseri linnas

või Laura külas, siis peaks PPA hinnangul kaebaja ema sünniakt olema olemas Pihkva oblasti

arhiivis (dtl 185). Lisaks teatas kaebaja PPA-le 27.11.2019, et ei ole arhiividelt vastuseid

saanud, kui tegelikult vastas arhiiv kaebajale 10.10.2019 (dtl 420–421). Need asjaolud (lisaks

eespool märgitule) viitavad sellele, et kaebaja ei ole olnud oma väidetes lõpuni järjekindel.

Seetõttu ei oma veenvat tähendust ka kaebaja kirjeldus ema 1935. a sünnitunnistusest, sest nagu

kaebaja on ise välja toonud, on selline sünnitunnistus saadaval internetis, mistõttu puudub ka

mõistlik võimalus veenduda, et kaebaja mälestus põhineb originaaldokumendil.

42. Eespoolmärgitu tõttu on ringkonnakohus kokkuvõttes seisukohal, et asjas esitatud tõendid

ei lükka ümber PPA vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolu, et kaebaja esitas 1994. a-l teadvalt

ebaõigeid andmeid nii oma saabumise aja kui ka oma ema Eesti päritolu kohta.

III

43. KodS § 32 lg 3 jätab haldusorganile kaalutlusõiguse otsustamaks selle üle, kas jätta isik

Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata, kui on tuvastatud, et ta määratleti isikut tõendava

dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid

sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu. Haldusorgani otsus isiku Eesti

kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega, kui on tuvastatud, et ta määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise

menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või

teadvalt valeandmete esitamise tõttu.

3-21-2643

15(16)

44. Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate

õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon, HMS § 4 lg 1). See seisneb

ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise

proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS §

158 lg 3 esimene lause). Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on

diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on

toimunud ratsionaalselt. Kaalutlusveaga on tegemist juhul, kui haldusorgan on lähtunud

lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta (Riigikohtu otsus asjas

3-3-1-54-03, p 40). Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele

mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on

kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.

45. Praegusel juhul on vastustaja küll tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud, kuid pole

kaebaja õigusi enim piirava otsustuse tegemisel diskretsioonivolitust sisuliselt kasutanud ega

oma otsust selles osas põhjendanud. Haldusorganil tuleb HMS § 4 lg 2 kohaselt diskretsiooni

teostades arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine peab toimuma ratsionaalselt,

tasakaalustades erinevaid kaalukaid huve (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2002 otsus

haldusasjas nr 3-3-1-42-02, p 11; 28.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-13, p 31).

Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi

nii riigile kui isikule. Kodakondsussuhtele on iseloomulik, et see põhineb erilisel

solidaarsussuhtel asjaomase riigiga ning õiguste ja kohustuste vastastikkusel (EKo C-135/08,

Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, kohtujurist M. Poiares Maduro ettepanek, 30.09.2009, p

17). Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel

järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik

järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi (vt Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-62-14, p 26).

46. Ringkonnakohus märgib, et kui seadusandja oleks soovinud valeandmeid sisaldava

dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise korral igal juhul välistada kodakondsuse

omandatuks lugemise, nagu võib järeldada PPA otsuse p-dest 81–83, siis oleks norm olnud

selliselt ka sõnastatud. Kuid seadusandja jättis lahtiseks võimaluse, et teatud olukordades võib

olla on põhjendatud lugeda kodakondsus omandatuks ka siis, kui taotleja on esitanud

valeandmeid sisaldava dokumendi või on koguni teadvalt esitanud valeandmeid. PPA otsusest

nähtub, et sisuliselt on välistatud sellisel juhul taotleja suhtes positiivse otsuse tegemine. Sellele

viitab ka otsuse ekslik põhjendus, et võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt tuleb kõigi

isikute puhul teha ühtviisi negatiivne otsus. Seega on PPA ekslikult mõistnud ja kohaldanud

KodS § 32 lg-t 3 ja teinud kaalutlusvea.

47. Seadus ei näe ette kodakondsuse puhul aegumise instituudi kohaldamise võimalust, kuid

KodS § 32 lg-s 3 ettenähtud kaalutlusõiguse teostamisel haldusakti proportsionaalsuse

hindamisel tuleb võtta arvesse haldusakti tegemisest möödunud aega. Euroopa Kohus on

naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse äravõtmise küsimuse hindamisel selgitanud, et

otsuse uurimisel tuleb võtta liidu kodaniku õiguste kaotamist puudutavas osas arvesse

võimalikke tagajärgi, mida see otsus toob kaasa huvitatud isikule ja sõltuvalt olukorrast tema

perekonnaliikmetele. Kontrollida tuleb eelkõige seda, kas arvestades isiku poolt toime pandud

õigusrikkumise raskust, kodakondsuse andmise ja selle äravõtmise otsuste vahele jäänud

ajavahemikku ning asjaomase isiku võimalust taastada algne kodakondsus, on kodakondsuse

kaotamine õigustatud (vt EKo C-135/08, Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 56). Kuigi

siinses asjas pole tegemist kodakondsuse äravõtmisega, on osundatud põhimõtted vähemalt

osaliselt laiendatavad ka siinses asjas vastustaja otsuse proportsionaalsuse hindamisele.

48. Eespool märgitust tulenevalt on kokkuvõttes õige halduskohtu järeldus, et vaidlustatud

otsus tuleb tühistada. Kuna vastustaja peab kohaldama KodS § 32 lg 3 kohase otsuse tegemiseks

kaalutlusõigust ja kohus ei saa seda teha haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), siis kohustab

3-21-2643

16(16)

ringkonnakohus vastustajat kaebaja taotlust passi väljastamiseks uuesti lahendama (HKMS §

41 lg 3; riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 4 ja 5). Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega

kohus kohustas haldusorganit väljastama kaebajale Eesti Vabariigi kodaniku pass, tuleb eespool

märgitu tõttu tühistada. Ringkonnakohus kohustab PPA-d tegema kaebajale passi väljaandmise

kohta KodS § 32 lg 3 alusel uue kaalutletud otsuse.

49. Muus osas jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni jõusse, kuid muudab

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuste põhjendustele. Kuna vastustaja

positsioon paraneb ringkonnakohtu otsuse tulemusel, tuleb apellatsioonkaebus lugeda

rahuldatuks osaliselt.

IV

50. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). PPA apellatsioonkaebust ei rahuldata täies ulatuses ja ringkonnakohtu

otsuse tulemusel peab PPA asja uuesti läbi vaatama. Seega on lahend tehtud kaebaja kasuks

ning menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda.

51. Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule 02.12.2022, 04.04.2023 ja 02.10.2023 avaldused,

millest nähtuvalt on kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 12 684 eurot (60 tundi

ja 24 minutit tunnihinnaga 175 eurot, millele lisandub käibemaks).

52. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Arvestades asjaolu, et PPA apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning

kaebaja peamine eesmärk tuvastada tema Eesti kodanikuks olemine jääb saavutamata, samuti

arvestades asja keerukust ja mahtu, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista vastustajalt

kaebaja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude katteks 4000 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)