3-21-2674/54 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-2674

Haldusasi

Xi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes seoses 15. juunist 2020 kuni 25.

jaanuarini 2021 üksikvangistuses hoidmisega, lühi- ning

pikaajaliste kokkusaamiste piiramisega ning 30. jaanuaril

2021 kokkusaamise võimaldamata jätmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. detsember 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses 15. juunist 2020 kuni 25. jaanuarini

2021 üksikvangistuses hoidmisega, lühi- ning pikaajaliste kokkusaamiste piiramisega ning 30.

jaanuaril 2021 kokkusaamise võimaldamata jätmisega.

Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse saabumisel 15. juunil 2020 kohe

üksikkambrisse, kus ta hakkas tundma ärevust, närvilisust, peavalusid, paanikat, tal tekkis

depressioon ning tähelepanu- ja unehäired.

Samal ajal keelas vangla kaebajale kohtumised sugulaste ja lastega COVID-19 ettekäändel. Kuni

25. jaanuarini 2021 ei saanud kaebaja ühtegi pikaajalist kokkusaamist lähedastega.

25. jaanuaril 2021 viis vastustaja kaebaja Tallinna Vanglast õigusvastaselt üle Tartu Vanglasse ja

jättis kaebaja ilma kohtumisest abikaasaga, mis oli planeeritud Tallinna Vanglas 30. jaanuaril

2021.

2. Vastuses kaebusele palus Tallinna Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et Tallinna Halduskohus hindas 22. veebruari 2021. a otsuses asjas nr 3-20-

1646 kaebaja üksikvangistuses hoidmist alates 15. juunist kuni 28. novembrini 2020 ning pidas

vangla tegevust õiguspäraseks.

Riskihindamise ankeedi kohaselt ei elanud kaebaja vabaduses viibimise ajal koos oma lastega,

vaid koos uue elukaaslase ning tolle lastega. Kuna kaebaja elukaaslane ei kvalifitseerunud

vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 1 sätestatud kokkusaajate ringi, puudus kaebajal õigus saada

elukaaslasega pikaajalisi kokkusaamisi.

Vangla ei võimaldanud COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise vajadusest

tingituna kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi ema ja oma lapsega. Kaebajal oli võimalik taotleda

nimetatud isikutega lühiajalisi kokkusaamisi, mida kaebaja aga kordagi ei teinud.

Kaebaja taotles lühiajalise kokkusaamisi elukaaslasega ning ühel juhul ka tolle lastega. Talle

võimaldati 2020. aasta juulis ja augustis kaks lühiajalist kokkusaamist kuus. Järgnevatel kuudel

(v.a. jaanuaris 2021) olid kaebajale tagatud lühiajalised kokkusaamised VangS § 24 lg-s 1 ja

vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 39 lg-s 2 sätestatud minimaalses mahus.

Vastustaja hindas kaebaja terviseseisundit vaid aspektist, kas kaebajal oli vaidlusalusel perioodil

tervisest tingitud välistusi üksinda kambris viibimisele. Vastustaja ei saanud kaebaja paigutamise

ajal arvestada hilisemate diagnoosidega või tema terviseseisundi muutumisega peale Tallinna

Vanglast ära paigutamist.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 31. märtsi 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et haldusasjas nr 3-20-1646 jõustunud otsusega jättis Tallinna

halduskohus rahuldamata kaebaja kaebuse tuvastada tema üksiktingimustes hoidmise

õigusvastasus ning keelata kaebaja üksiktingimustes hoidmine. Kohus leidis, et ajal, mil kaebaja

oli vahistatu staatuses paigutas Tallinna Vangla kaebaja õiguspäraselt üksinda kambrisse, samuti

kohaldati kaebaja suhtes õiguspäraselt lukustatud kambris viibimise režiimi.

Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud vastustaja tegevuse õiguspärasus kaebaja

paigutamisel üksinda kambrisse alates vanglasse saabumisest kuni Tallinna Vangla 31. augusti

2020. a käskkirjaga nr 1-20/1-2/204 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude (eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine) lõpetamiseni, s.o 28. novembrini 2020. Selle perioodi osas on

täitmata kahju hüvitamise kohustuse eeldus – haldusorgani õigusvastane tegevus.

5. Perioodil 29. november kuni 24. detsember 2020 kandis kaebaja kartserikaristust Tallinna

Vangla 16. ja 27. novembri 2020. a käskkirjade alusel, olles seega paigutatud kartserikambrisse

26 päeva jooksul. Ei nähtu, et kaebaja oleks kaebusega neid käskkirju kohtus vaidlustanud.

Tegemist oli kehtivate ja õiguspäraste käskkirjadega. Kartseris viibimise ajal pöördus kaebaja

vangla meditsiiniosakonna poole 7. detsembril 2020, kurtes selja- ja peavalusid ning soovides

kartserisse päevaks madratsit. Arsti soovituste järgi puuduvad seljauuringud ning ei nähtu varasem

madratsi ettekirjutus, arst määras kaebajale ravimi ja diagnoosiks M54.9 – täpsustamata seljavalu.

Arsti kannetest nähtuvalt ei ole sedastatud kaebajal aktuaalseid psüühikahälbeid, pigem on

psüühiline seisund kompenseeritud. Seega ei ole tõendatud, et kaebajale oleks terviseseisundi tõttu

olnud välistatud kartserikambris viibimine või et see oleks põhjustanud kaebajale uusi

tervisehädasid.

Vastustaja tegevus oli õiguspärane ka selle perioodi osas.

6. Alates 24. detsembrist 2020 kuni 25. jaanuarini 2021 paiknes kaebaja vastuvõturežiimil. Tema

suhtlemis- ning liikumisvabadust oli piiratud VSkE § 8 lg 4 alusel Tallinna Vangla direktori

10. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/20/56, kuna vangla kohaldas COVID-19 viiruse leviku

tõkestamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid. Sel perioodil toimus kaebajal lühiajaline

kokkusaamine elukaaslasega ning kaks kokkusaamist kaitsjaga. Tal oli võimalik vaadata

televiisorit, kuulata raadiot, kasutada telefoni, lugeda raamatuid ja ajalehti, viibida jalutusboksis

värskes õhus üks tund päevas ning tegeleda kehakultuuriga nii jalutusboksis kui kambris.

Seega oli liikumisvabaduse piiramine õiguspärane ka selle perioodi osas.

7. Tallinna Vangla direktor piiras 27. augusti 2020. a käskkirjaga nr 1-1/20/44 vahistatute ja

süüdimõistetute vanglavälist suhtlemisvabadust muu hulgas lühiajaliste ja pikaajaliste

kokkusaamiste osas. Järgnevatel kuudel piiranguid jätkati ja osaliselt muudeti. Kaebaja soov saada

talle soovitud mahus kokkusaamisi ei kaalunud üles vangla vajadust tagada vangla ja ühiskonna

julgeolek ning teiste kinnipeetavate elu ja tervise kaitse. Kaebajal toimus Tallinna Vanglas

kaheksa lühiajalist kokkusaamist elukaaslasega. Seega oli talle minimaalne lühiajaliste

kokkusaamiste maht. Kaebaja elukaaslane ei kvalifitseeru VangS § 25 lg 1 kohasesse kokkusaajate

ringi. Seetõttu ei oleks võimaldatud elukaaslasega pikaajalisi kokkusaamisi ka juhul, kui poleks

kehtinud vanglas COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangud. Kaebaja taotles oma

emaga ja oma lapsega pikaajalisi kokkusaamisi Tallinna Vanglas, kuid ei soovinud nendega

lühiajalisi kokkusaamisi, nagu ta taotles oma elukaaslase ja viimase lastega.

Kaebaja õiguste riive oli põhjendatud viiruse leviku tõkestamiseks ning kaebaja väärikust ei

alandatud ega era- ja perekonnaelu puutumatust ei riivatud kõiki asjaolusid arvestades määral, mis

õigustaks hüvitamisnõude rahuldamist.

8. Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaan“ näeb ette

meessoost kinnipeetava, kes kannab karistust seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo eest,

paigutamise Tartu Vanglasse (§ 5 lg 3 p 1). Kuivõrd kaebaja tunnistati kohtuotsusega asjas nr 1-

20-6472 süüdi karistusseadustiku § 141 lg 1, § 25 lg 2, § 263 lg 1 p 1, § 121 lg 2 p 2, 3, § 4231, §

349 ja § 199 lg 2 p 7, 8 ja 9 järgi ja määrati karistuseks vangistus, siis tuli Täitmisplaani § 5 lg 1 p

3 alusel kaebaja paigutada Tartu Vanglasse.

9. Jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-21-236 Tartu Halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse ning

tuvastas 25. jaanuaril 2021 toimunud Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ümberpaigutamise ja

Tallinna Vanglas 30. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest ilmajätmise

õigusvastasuse.

Praegusel juhul ei rikutud aga kaebaja põhiõigusi lühiajalise kokkusaamise võimaldamata

jätmisega ja seoses kaebaja etapeerimisega Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse intensiivsusega,

mis õigustaks kaebajale rahalise hüvitise määramist. Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamine kohtuotsusega on piisav hüvitamaks kaebajale tekitatud mittevaralist kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja hoidis teda põhjendamatult

üksikvangistuses kogu Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul. Selle tõttu halvenes kaebaja

psüühiline tervis.

Samuti rikkus vangla kaebaja õigusi pikaajaliseks kohtumiseks emaga, tütre ja elukaaslasega.

Lisaks saatis vangla kaebaja õigusvastaselt Tartu Vanglasse ja jättis ta ilma kaevandatud

kokkusaamisest.

Kokkuvõttes on kaebajal õigus õiglasele kompensatsioonile.

2. ja 3. novembril 2023 esitas kaebaja kaebuse täiendusena pealkirjastatud menetlusdokumendid,

milles tsiteerib erinevaid kohtulahendeid ja VangS kommentaare.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

13. Kaebaja hinnangul halvenes tema vaimne tervis Tallinna Vanglas viibimise ajal

üksikvangistuses hoidmise tõttu ning selle hüvitamiseks tuleb talle määrata rahaline hüvitis.

Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja aga pööranud tähelepanu sellele, miks halduskohus otsustas

kaebuse selles osas rahuldamata jätta. Kokkuvõtlikult tugines halduskohus sellele, et Tallinna

Vanglasse saabumisest kuni 28. novembrini 2020 on kaebaja üksikvangistuses viibimise

õiguspärasus tuvastatud jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-20-1646; ülejäänud ajal nii kaebaja

kartserisse paigutamine kui ka vastuvõturežiimil hoidmine tugineb õiguslikule alusele ning

kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja eraldi paigutamine olnuks lubamatu tema vaimse

tervise tõttu või oleks toonud kaasa vaimse tervise kahjustamise. Oma seisukoha põhjendamiseks

on halduskohus muu hulgas kogunud tõendeid kaebaja tervisliku seisundi ja selle võimaliku

muutumise kohta vaidlusalusel perioodil. Samuti on halduskohus arvestanud sellega, et kaebaja

kartserisse paigutamine toimus Tallinna Vanglas kahe kehtiva distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirja alusel. Kartseris viibimise periood ei olnud karistuste järjestikku täitmisele vaatamata

lubamatult pikk. Kaebaja suhtes vastuvõturežiimi kohaldamine 2020. aasta detsembris ja 2021.

aasta jaanuaris on aga otseselt tema 2. detsembri 2020. a Harju Maakohtu otsusega (jõustus

edasikaebamata) kriminaalasjas nr 1-20-6472 süüdimõistmise tagajärg. Kaebaja staatuse muutuse

tõttu vahistatust kinnipeetavaks, samuti kuna Täitmisplaani järgi tuli kaebaja ümber paigutada

Tartu Vanglasse, viibis kaebaja seega pärast kartserist vabanemist 24. detsembril 2020 kuni Tartu

Vanglasse ümberpaigutamiseni vastuvõtuosakonnas, kus viibivatel isikutel VSkE § 8 lg 4 järgi ei

ole osakonnas igapäevaselt vähemalt nelja tunni jooksul liikumise õigust.

Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel tema

suhtes kohaldatud kinnipidamisrežiimi osas oli tervikuna õiguspärane ning puuduvad andmed, et

sellel oleks olnud ülemäära koormavad tagajärjed kaebajale. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et pärast Tartu Vanglasse paigutamist tema terviseseisundi muutumine oleks seostatav

Tallinna Vanglas kohaldatud kinnipidamise tingimustega. Samuti ei ole kaebaja viidanud sellist

seost kinnitavate tõendite kogumise võimalusele. Nendel asjaoludel, arvestades, et

apellatsioonkaebuses kaebaja ei selgita, milles täpsemalt ta halduskohtu otsuse põhjendustega ei

nõustu, ringkonnakohus selles osas kaebuse nõuet täpsemalt ei analüüsi, vaid nõustub halduskohtu

tõdemusega, et kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus –

ei ole täidetud.

14. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud vastustaja selgitust, et kaebaja elukaaslane ei kvalifitseeru

VangS § 25 lg 1 järgi isikuna, kellega kaebaja kinnipeetavana võinuks taotleda pikaajalist

kokkusaamist. Kaebajal ja elukaaslasel ei ole ühiseid lapsi. Varasema vangistuse järel vabanes

kaebaja 2019. aastal. Enne vabanemist elukaaslane teda külastanud isikute hulka ei kuulunud.

Seega 2020. aastaks, s.o kaebaja Tallinna Vanglasse saabumise ajaks, ei saanud kooselu kestus

küündida kahe aastani. Selles olukorras ei saanud elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise

võimaluse puudumine Tallinna Vanglas 2020. aasta sügisel COVID-19 viiruse leviku piiramiseks

kehtinud piirangute tõttu rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja ei oleks saanud pikaajalisi kokkusaamisi

elukaaslasega juba vahetult VangS § 25 lg-st 1 tuleneva piirangu tõttu.

Ringkonnakohus jagab siiski ka arusaama, et COVID-19 viiruse leviku piiramiseks oli vastustaja

õigustatud ja kohustatud rakendama meetmeid, s.h piirama kaebaja õigust pikaajalistele

kokkusaamistele. Kaebaja õigus perekonnaelule ja seega võimalus pikaajalisteks kokkusaamisteks

lähedastega on kahtlemata oluline vanglaväliste suhete hoidmiseks. Samas osutas vastustaja

piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta

kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat

avalikku huvi. Saab pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus seejuures otsustuste tegemise ajal

teada olnud andmetest ja teadlikest hinnangutest viiruse levimise ja toime kohta. Olukorras, kus

kaebajal oli siiski võimalus lühiajalisteks kokkusaamisteks lähedastega vähemalt seaduses

sätestatud minimaalselt nõutavas mahus, ei saa pikaajaliste kokkusaamiste võimaluse puudumist

pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks.

Tähelepanuväärne on siinjuures, et kaebaja ei ole püüdnud apellatsioonkaebuses selgitada, miks

kaebaja ei kasutanud kordagi võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks oma ema ja lapsega Tallinna

Vanglas viibimise ajal. Kui kaebaja pidas lähisuhete hoidmisel piisavaks suhtlemist telefoni teel

või hoidus ema ja lapsega lühiajalistest kokkusaamistest samuti COVID-19 viiruse tõttu, seab see

kahtluse alla, kui tõsiselt kaebaja ise suhtus ema ja lapsega pikaajaliste kokkusaamiste taotlustesse.

Igal juhul ei näe ringkonnakohus, et ka selles osas oleks vastustaja piiranud kaebaja õigusi

ebaproportsionaalselt.

Kokkuvõttes on vastustaja tegevus kaebajale lähedastega kokkusaamiste võimaldamisel ja

piiramisel olnud õiguspärane. Vastavalt ei ole ka selles osas täidetud kahju hüvitamise kohustuse

eeldus.

15. Kolmandaks soovib kaebaja hüvitist seetõttu, et tema ümberpaigutamise tõttu Tartu Vanglasse

25. jaanuaril 2021 jäi ära 30. jaanuariks 2021 kavandatud lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega.

Õige on kaebaja väide, et jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-21-236 on tuvastatud vastustaja

tegevuse õigusvastasus selles osas. Täpsemalt leidis kohus, et vastustaja pidanuks kaebaja teise

vanglasse ümberpaigutamise aja valimisel arvestama kaebaja kavandatud lühiajalise

kokkusaamisega ning andma kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht ümberpaigutamise aja

kohta. Samas pidas kohus kaebaja ümberpaigutamist Tartu Vanglasse kehtiva õigusega kooskõlas

olevaks, kuna Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 kuulub kaebaja karistus täideviimisele Tartu Vanglas.

16. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuli seega hinnata, kas vastustaja õigusvastase tegevuse

tõttu lühiajalise kokkusaamise ärajäämine põhjustas kaebaja õigushüve sellise riive, et sellega

tekitatud mittevaralise kahju eest on kohane maksta rahaline hüvitis.

Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja õiguste riive ei

olnud sedavõrd intensiivne, et rahaline hüvitis oleks põhjendatud. Kaebaja ei ole täpsemalt

kirjeldanud, kas kokkusaamise ärajäämisel oli mõju suhetele elukaaslasega või esines muu

kaalukas põhjus, miks lühiajaline kokkusaamine oli eriti oluline kaebaja jaoks. Kuna kaebaja ei

ole isegi väitnud kokkusaamise erilist tähendust või kokkusaamise ärajäämisest tingitud

kahjulikku mõju lähisuhetele, siis nõustub ringkonnakohus, et mittevaralise kahju hüvitamiseks

on piisav, et vastustaja tegevuse õigusvastasus on tuvastatud haldusasjas nr 3-21-236 jõustunud

kohtuotsuse resolutsioonis.

17. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda

kaebaja 2. ja 3. novembri 2023. a menetlusdokumentides esitatud tsitaadid erinevatest

kohtulahenditest. Kaebaja ei ole sidunud praeguse vaidluse asjaolusid tsiteeritud tekstiga ega

selgitanud, miks need võiks viia seisukohale, et halduskohus eksis, kui jättis kaebaja kasuks

rahalise hüvitise välja mõistmata. Ringkonnakohus ei näe, et eespool esitatud põhjendused selle

kohta, miks vastustaja tegevus kaebaja suhtes oli õigusvastane, oleks vastuolus kaebaja tsiteeritud

kohtulahenditega. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et erinevalt viidatud kohtulahendites käsitletud

olukordadest viibis kaebaja Tallinna Vanglas kas vahistatu staatuses või süüdimõistetuna

vastuvõturežiimil. Mõlemal juhul näeb kehtiv õigus ette rangema režiimi võrreldes

kinnipeetavatele tavapäraselt kohaldatava režiimiga. Lisaks langes kaebaja Tallinna Vanglas

viibimine olulises osas ajale, mil vastustaja põhjendatult rakendas meetmeid COVID-19 viiruse

leviku tõkestamiseks. Asjakohased ei ole andmed kaebaja tervisliku seisundi kohta perioodil pärast

paigutamist Tartu Vanglasse 25. jaanuaril 2021. Tallinna Vanglas viibimise ajal ei tuvastatud

kaebaja tervisliku seisundi halvenemist. Lisaks puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja tervise

võimalik halvenemine Tartu Vanglas viibimise ajal oleks põhjustatud Tallinna Vanglas

kartserikaristuste täitmisest, kaebaja viibimisest vastuvõturežiimil või pikaajaliste kokkusaamiste

võimaluse puudumisest, mitte kinnipidamistingimustest ja -režiimist vahetult terviseseisundi

muutumise ajal Tartu Vanglas.

18. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)