3-21-186/60 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-21-186

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 27.11.2023, Jõhvi

Haldusasja number 3-21-186

Haldusasi A. S kaebus Transpordiametile kohustava

ettekirjutuse tegemiseks ja 8.12.2020 otsusega nr 28-

7/20/52615-5 tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja: A. S

Vastustaja: Transpordiamet, esindaja: Kristi Orumets

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2023. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-186

1. A. S (kaebaja) pöördus Maanteeameti Jõhvi teenindusbüroo Narva esindusse taotlusega

digitaalse sõidumeeriku juhikaardi saamiseks.

2. Maanteeamet määras 20.11.2020 kirjaga nr 28-7/20/52615-2 kaebajale taotluses esinevate

puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.

3. Maanteeamet keeldus 8.12.2020 otsusega nr 28-7/20/52615-5 väljastamast kaebajale

digitaalset sõidumeeriku juhikaarti.

4. Kaebaja esitas 11.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse (registreeriti haldusasjana nr 3-20-

2489), milles ta palus Maanteeametile kohustava ettekirjutuse tegemist väljastada talle

juhikaart ja tuvastada Maanteeameti 8.12.2020 vastuse nr 28-7/20/52615-5 õigusvastasus.

5. Tartu Halduskohus tagastas 5.01.2021 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 14.05.2021 määrusega halduskohtu 5.01.2021 määruse ja

saatis asja tagasi esimese astme kohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

6. Tartu Halduskohus tagastas 19.11.2021 määrusega kaebuse HKMS 121 lg 1 p 2 alusel.

Tartu Ringkonnakohus jättis 16.02.2022 määrusega halduskohtu 19.11.2021 määruse

muutmata. Riigikohus jättis 12.04.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse ringkonnakohtu

16.02.2022 määruse peale menetlusse võtmata.

7. Kaebaja esitas 26.01.2021 Tartu Halduskohtule uue kaebuse (registreeriti haldusasjana 3-

21-186), milles märkis, et ta võttis ühendust Maanteeameti Jõhvi kontoriga, kuid talle ei

väljastatud 2 dokumenti, mis on talle vajalikud töötamiseks ega ka andnud kirjalikku vastust.

8. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2021 määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja

kaebuse nõude ja põhjenduste täiendamiseks.

9. Kaebaja esitas 12.04.2021 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles kinnitas, et kaebus on

esitatud Transpordiameti (kuni 31.12.2020 Maanteeamet) vastu. Kaebaja märkis, et 7.12.2020

keelduti suuliselt talle väljastamast tellitud dokumenti. Ta esitas kirjaliku avalduse, kuid talle

ei ole vastatud. Kaebaja palus tunnistada Transpordiameti tegevus õigusvastaseks ning

kohustada Transpordiametit väljastama talle kõik tellitud dokumendid ja andma talle kirjalik

vastus. Kaebaja täiendas kaebust kahju hüvitamise nõudega. Kaebaja palus peatada

menetlus kuni haldusasjas nr 3-20-2489 ringkonnakohtu poolt lahendi tegemiseni.

10. Tartu Halduskohus jättis 2.05.2022 määrusega kaebaja taotluse menetluse peatamiseks

rahuldamata, tagastas kaebuse tuvastamisnõude osas ning võttis kaebuse kohustamis- ja

hüvitamisnõuete osas (väljastada kaebajale digitaalse sõidumeeriku juhikaart ja vastus

pöördumisele) menetlusse.

11. Tartu Halduskohus selgitas 19.07.2022 kirjas kaebajale, et loeb Transpordiameti poolt

täidetuks kohustamisnõudes vastata tema taotlusele otsuse väljastamise tõttu ja selles osas

vaidluse ammendunuks. Kohus selgitas kaebajale võimalust minna üle kohustamisnõudelt

tuvastamisnõudele ning andis kaebajale tähtaja vastavasisulise taotluse esitamiseks. Kohus

märkis, et kui taotlus jääb esitamata, lõpetab kohus eelnimetatud kohustamisnõude osas

menetluse.

3-21-186

12. Kaebaja esitas 9.08.2022 avalduse, milles märkis, et tal ei ole võimalik täita kohtunõuet,

kuna kohus ei ole esitanud talle vastustaja seisukoha tõlget ega dokumentaalseid tõendeid.

Ühtlasi märkis kaebaja, et ta kavatseb hagiavaldust laiendada, kuna Maanteeamet võttis temalt

õiguse õppida.

13. Tartu Halduskohus jättis 27.09.2022 määrusega rahuldamata kaebaja menetlusabi

taotluse menetlusdokumentide tõlkimiseks. Tartu Ringkonnakohus tagastas 11.11.2022

määrusega kaebaja määruskaebuse halduskohtu 27.09.2022 määruse peale.

14. Taru Halduskohus jättis 6.01.2022 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja

arutamiseks kohtuistungil, määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, teatas, et

kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20.04.2023.

15. Transpordiamet teatas 19.04.2023 vastuses kohtunõudele, et kaebaja ei ole

Transpordiametile uut digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamise taotlust esitanud.

Transpordiameti andmesüsteem muutis 8.12.2020 otsuse nr 28-7/20/52615-5 kuupäeva ja

numbri ära kohtule 18.05.2022 vastuse esitamisel. Õige on varasem kuupäev ja numeratsioon.

16. Tartu Halduskohus uuendas 20.04.2023 määrusega haldusasja arutamise ja tühistas

6.01.2023 määruse p-ga 4 määratud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

17. Tartu Halduskohus jättis 24.04.2023 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat

kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kohus kohustas kaebajat esitama kaebetähtaja

ennistamise taotluse.

18. Kaebaja esitas 2.05.2023 puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja väitel pöördus ta

õigeaegselt kohtusse kohustamisnõudega, mis oli registreeritud haldusasja nr 3-20-2489

raames. Kaebaja väitel on haldusasja nr 3-20-2489 menetluse lõpetamine õigusvastane,

mistõttu on põhjendamata nõue esitada kohustamisnõude osas kaebetähtaja ennistamise

taotlus.

19. Tartu Halduskohus lõpetas 2.06.2023 määrusega asja menetluse kohustamisnõude osas.

Tartu Ringkonnakohus jättis 24.08.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu 2.06.2023 määruse muutmata. Määrused jõustusid 31.10.2023.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

20. Kaebaja arvab, et talle digitaalse sõidumeeriku juhikaardi väljastamata jätmine on

õigusvastane. Tema esitas vastustajale kõik vajalikud dokumendid juhikaardi saamiseks, kuid

vastustaja õigusvastase otsuse tõttu ei saanud ta juhikaarti kätte. Selle tulemusena kaotas

kaebaja töö ja ei saanud uut tööd ning õppimisvõimalust, mistõttu tekkis tal varaline ja

mittevaralise kahju, mille hüvitamist ta vastustajalt nõuab.

21. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Liiklusseaduse (LS) § 132 lg

2 kohaselt võib digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaarti taotleda Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 art 26 lg 2 kohaselt alalist elukohta omav

isik. LS § 100 lg 2 kohaselt on alaline elukoht LS tähenduses koht, kus isik tavaliselt elab iga

kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu või kui

tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb isiku märkimisväärne

seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab

3-21-186

seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse

alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi

pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Isik on kohustatud tõendama

oma alalist elamist Eestis. LS § 134 lg 1 kohaselt keeldutakse kaardi väljastamisest, kui kaardi

saamiseks ei ole esitatud vajalikke dokumente ja andmeid ja on esitatud teadavalt

valeandmeid, mis mõjutavad kaardi väljastamise otsustamist. Kaebaja poolt vastustajale

esitatud töölepingu puhul oli tegemist tähtajalise lepinguga, mis kehtis kuni 30.11.2020.

Menetluse ajal puudus kaebajal registreeritud elukoht. Seega oli vastustaja keelduv otsus

õiguspärane. Kahjunõude rahuldamise eeldusi ei ole vastustaja hinnangul täidetud. Puudub

põhjuslik seos kaardi väljastamata jätmise ja kaebajal tekkinud kahju vahel ning kaebaja

kahju on tõendamata.

KOHTU SEISUKOHT

22. Praeguse aja seisuga on menetluses kaebus vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemise

nõudes väljastada kaebajale vastus tema pöördumisele ja kahju hüvitamise nõue. Kohus

selgitab, et esmalt hindab veelkord kaebuse lubatavust kohustamisnõude osas (I), seejärel

otsustab kaebuse põhjendatavuse üle (II) ja viimasena jagab menetlusosaliste menetluskulud

(III).

I

23. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 152 lg 2 p 1 sätestab, et

kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist

ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Kohtupraktika kohaselt

kontrollib kohus kaebeõigust kaebuse esitamise aja seisuga. Kaebeõiguse eelduseks on

HKMS § 44 lg 1 järgi kaebaja õiguse võimalik riive. Juhul, kui halduskohtumenetluse käigus

selgub kaebeõiguse puudumine on võimalik jätta kaebus rahuldamata.1

Kohus on seisukohal, et halduskohtumenetluse käigus selgunud asjaoludele tuginedes puudub

kaebajal kaebeõigus kohustamisnõude osas väljastada talle tema pöördumisele kirjalik vastus.

Kohus tegi 24.04.2023 määrusega kindlaks, et kaebaja pöördus 11.11.2020 vastustaja poole

kirjaliku taotlusega digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaardi väljastamiseks.

Kaebaja sai vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 28-7/20/52615-5 kätte 21.12.2020, millega

vastustaja jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Peale seda ei ole kaebaja vastustaja poole

suulise või kirjaliku taotlusega juhikaardi väljastamiseks pöördunud ning vastustaja pole uusi

haldusakte välja andnud. Järelikult on kaebaja kätte saanud enda pöördumisele kirjaliku

vastuse. Sellest tulenevalt ei esinenud kaebajal kohustamisnõude osas HKMS § 44 lg-s 1

nimetatud subjektiivsete õiguste riivet, mistõttu puudus tal halduskohtusse pöördumise aja

seisuga kaebeõigus. Võttes arvesse, et kohus tegi kindlaks kohustamisnõude osas kaebeõiguse

puudumise selle sisulisel läbivaatamisel, peab kohus tuginedes eelpoolkirjeldatud

kohtupraktikale jätta kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata.

Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata.

II

24. Kohus on seisukohal, et kaebus hüvitamisnõude osas ei ole põhjendatud ja ei kuulu

rahuldamisele.

1 RKHKm 3-3-1-52-15, p 10.

3-21-186

24.1. Kaebaja väitis, et digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamisest keeldumise tõttu on

talle tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Kaebaja põhjendas varalise kahju tekitamist

sellega, et vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 1.2-1/21-289/11055-1 tõttu muutus ta töötuks ega

saanud edaspidi perioodil 9.12.2020-24.05.2021 tööd ning õppimisvõimalusi, mistõttu

vähenesid tema rahalised vahendid. Kaebaja palus kohtul hinnata talle tekitatud varalise kahju

suurust.

24.2. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise

kahjustamise eest. Sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2)

tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti süüliselt

(mittevaralise kahju nõude korral) isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud

isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel;

7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.

Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

24.3. Kaebaja arvas, et vastustaja on alusetult ja õigusvastaselt keeldunud talle digitaalse

sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaardi väljastamisest. Kaebaja väitel on ta esitanud

vastustajale kõik vajalikud dokumendid, sh töölepingu ja Eesti Töötukassa otsuse kaebaja

töötuna arvele võtmise kohta. Vastustaja oli arvamusel, et kaebaja taotlus ei vastanud

seaduses sätestatud nõuetele, kuna kaebaja ei ole tõendanud enda püsivat elukohta Eestis.

Sellest tulenevalt vaidlevad poole selle üle, kas vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 1.2-1/21-

289/11055-1 langetamiseks oli alus lähtudes kaebaja poolt vastustajale esitatud andmetest ja

dokumentidest selle haldusmenetluse käigus.

24.4. Vaidlusaluse otsuse põhjenduste kohaselt ei ole piisavad kaebaja poolt esitatud

dokumendid juhikaardi vahetamiseks. Kaebaja poolt püsiva elukoha tõendamiseks esitatud

tööleping kehtis kuni 30.11.2020. Transpordiamet võttis kaebaja tööandjaga OÜ Hormigon

Narva esindajaga telefoni teel ühendust, kus kinnitati, et kaebajaga töösuhet ei jätkata. Kohtu

hinnangul vastab eelpoolnimetatud vastustaja otsus haldusakti tunnustele (haldusmenetluse

seaduse § 51 lg 1), kuna sellega piirati kaebaja õigust saada digitaalse sõidumeerikuga

mootorsõiduki juhikaarti vastavalt LS §-le 132.

24.5. LS § 132 lg-te 1 ja 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki

juhil, digitaalse sõidumeerikuga mootorsõidukit kasutaval veoettevõtjal, riiklikku järelevalvet

teostaval ametiisikul ja digitaalse sõidumeeriku paigaldamise, remontimise või

kontrollimisega tegeleval ettevõtjal olema Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr

165/2014 artikli 2 punkti f, i, j või k kohane juhikaart, ettevõttekaart, töökojakaart või

kontrollikaart, mis võimaldab sõltuvalt kaardi otstarbest selle kasutajat kindlaks teha ning

andmeid salvestada ja säilitada. Digitaalse sõidumeerikuga mootorsõiduki juhikaarti võib

taotleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artikli 26 lõike 2 kohaselt

alalist elukohta omav isik, kui: 1) talle on väljastatud kehtiv juhiluba selle kategooria

mootorsõiduki juhtimiseks, millel on sõidumeeriku kasutamine kohustuslik; 2) talle ei ole

varem väljastatud kehtivat juhikaarti ega digitaalse sõidumeeriku paigaldajana tegutsemiseks

vajalikku töökojakaarti. EL nr 165/2014 art 26 lg 2 kohaselt peetakse isiku tavapäraseks

3-21-186

elukohaks kohta, kus isik vähemalt 185 päeva kalendriaastast tulenevalt isiklikest või

ametialastest sidemetest tavapäraselt elab, või kui isikul ametialased sidemed puuduvad, siis

tulenevalt isiklikest sidemetest, mis näitavad tihedaid sidemeid kõnealuse isiku ja tema

elukoha vahel. EL nr 165/2014 art 26 lg 3 sätestab, et juhid esitavad tõendusmaterjali oma

tavapärase elukoha kohta, näiteks oma isikutunnistuse või mis tahes muu kehtiva dokumendi.

Juhikaardi väljastanud liikmesriigi pädevad asutused võivad nõuda mis tahes täiendavat teavet

või tõendusmaterjali, kui nad kahtlevad tavapärase elukoha kinnituse kehtivuses või soovivad

teha teatavat erikontrolli. LS § 100 lg 2 sätestab, et alaline elukoht käesoleva seaduse

tähenduses on koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva

isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike

sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku

tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või

enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema alaliseks elukohaks tema

isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta

tõendavad rahvastikuregistri andmed. Isik on kohustatud tõendama oma alalist elamist Eestis.

24.6. Haldusasja materjalide kohaselt jättis vastustaja 20.11.2020 kirjaga nr 28-7/2052615-2

kaebaja juhikaardi vahetamise taotluse käiguta selles esinenud puuduste kõrvaldamiseks.

Vastustaja selgitas kaebajale viidates LS § 132 lg-le 2, et taotluse esitamise hetkel puudus

kaebajal registreeritud elukoht Eestis. Seega tuleb kaebajal registreerida enda elukoht Eestis

või tõendada enda alalist Eestis viibimist. Selleks paluti kaebajal esitada piisavad tõendid, mis

kinnitaksid kaebaja Eestis elamist või viibimist vähemalt 185 päeva jooksul. Vastustaja

selgitas kaebajale, et muu hulgas, kuid mitte ainult võivad kaebaja ajalist elamist Eestis aidata

tõendada järgmised dokumendid: üürileping (peab olema sõlmitud vähemalt 6-ks kuuks),

tööleping või muu teenuse osutamist kinnitav leping, nt käsundusleping/töövõtuleping jne

(peab olema sõlmitud vähemalt 6-ks kuuks) ja muud tõendid. Vastustaja palus kaebajal

esitada need tõendid hiljemalt 3.12.2020.

24.7. Kohus on seisukohal, et vastustaja on valesti mõistnud EL nr 165/2014 art 26 lg 2 ja LS

§ 100 lg 2, kui hakkas 20.11.2020 seisuga nõudma kaebajalt muu hulgas tõendeid, mis

kinnitaksid kaebaja alalist Eestis elamist edasiulutavalt, ehk alates 20.11.2020 kirja

kättesaamisest. Kuigi iseenesest töölepingu või üürilepingu esitamise nõue tõendamaks enda

alalist elukohta Eestis ei ole EL nr 165/2014 art 26 lg-ga 2 vastuolus, oli siiski vastustaja

arusaam selline, et tõend peaks tõendama, et kaebaja viibiks Eestis ka edaspidi vähemalt 185

päeva, on vale. Tõendada enda EL nr 165/2014 art 26 lg-s 2 nimetatud „tavapärane elukohta”

tuli kaebajal, mitte tagasiulatuvalt või edasiulatuvalt alates taotluse esitamisest või vastustaja

nõude kättesaamisest, vaid konkreetses kalendriaastas. Kuna kaebaja on esitanud vastustajale

taotluse digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamiseks 11.11.2020, oli kõne all

kalendriaasta 2020.

24.8. Kaebaja 08.12.2020 seisuga enda elukohta Eestis ei registreerinud, kuid esitas

vastustajale 1.12.2020 tema ja OÜ Hormigon Narva vahel 11.06.2018 sõlmitud töölepingu nr

21, mille kehtivus oli juba lõppenud 30.11.2020. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane

vastustaja väide, et OÜ Hormigon Narva ei kavatsenud peale töölepingu nr 21 kehtivusaja

lõppemist jätkata kaebajaga töösuhteid. Kohtu hinnangul oluline on aga see, kui lähtuda

sellest, et vastustaja nõustus aktsepteerima tõendina Eestis elamist või viibimist vähemalt 185

päeva jooksul ka töölepingut, siis tegelikult kaebaja poolt 8.12.2020 esitatud tööleping nr 21

kehtivusajaga nr 11.06.2018-30.11.2020 tõendaski seda, et 2020. a jooksul viibib kaebaja

Eestis vähemalt 185 päeva. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ei olnud vastustajal alust väita, et

kaebaja poolt 8.12.2020 seisuga vastustajale esitatud dokumendid ei olnud piisavad talle

3-21-186

juhikaardi vahetamiseks. Sellest tulenevalt puudus vastustajal õigus kaebajale digitaalse

sõidumeeriku juhikaardi vahetamisest keeldumiseks LS § 134 lg-tele 1 ja 2 alusel. Kohus

märgib täiendavalt, et vastustaja ei ole 08.12.2020 otsuses nr 28-7/20/52615-5 välja toonud

ühtegi õiguslikku alust. Eelpoolmainitu annab kohtule aluse lugeda vastustaja 08.12.2020

otsuse nr 28-7/20/52615-5 mittevastavaks HMS §-s 54 ja § 56 lg-s 2 sätestatule ja seetõtu

formaalselt ja materiaalselt õigusvastaseks haldusaktiks.

24.9. Kaebaja taotleb kohtult talle tekitatud muu hulgas mittevaralise kahju hüvitamist.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus on

seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud ega usutavalt põhistanud talle vastustaja 08.12.2020

otsusega nr 28-7/20/52615-5, mis osutus õigusvastaseks, mittevaralise kahju tekitamist, ehk

RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärje saabumist. Kohtule ka ei ole selline tagajärg ära tuntav,

mis võiks olla põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase otsusega.

24.10. RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse käesoleva paragrahvi lõigete 1–21 alusel otsene

varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu osas esitas kaebaja kohtule

halduskohtumenetluse käigus erinevad tõendid: 1) Eesti Töötukassa 9.12.2020 otsus nr TA20-

0177373 kaebaja töötuna registreerimise kohta; 2) Eesti Töötukassa 30.12.2020

töötukindlustushüvitise määramise otsus nr 120085072; 3) tõend kaebaja kuuekuise

sissetuleku kohta; 4) Eesti Töötukassa poolt 4.08.2021 väljastatud tõend nr 7-4/22/6585-2.

24.11. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ja OÜ Hormigon

Narva vahel 11.06.2018 sõlmitud tööleping nr 21 lõpetati 30.11.2020. Samuti on näha

haldusasja materjalidest, et kaebaja taotluse menetlemise raames (haldusmenetluse raames)

suhtles vastustaja telefoni teel kaebaja tööandjaga, kes ühtlasi kinnistas, et ei kavatse

töölepingu nr 21 pikendamist peale 30.11.2020. Kohus on seisukohal, et OÜ Hormigon Narva

peale telefonivestlust vastustaja esindajaga või selle käigus oleks pidanud teadma, et kaalul

on kaebajale digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamine ning juhul kui OÜ Hormigon

Narva kui tööandja oleks huvitatud kaebajast kui töötajast ja töösuhte jätkamise eelduseks

oleks kaebajal kehtiva sõidumeeriku juhikaardi olemasolu, siis oleks OÜ Hormigon Narva

teatanud vastustaja esindajale telefoni teel, et jätkab töösuhet kaebajaga tal kehtiva

sõidumeeriku juhikaardi olemasolu korral. Eelnevast on kohtu arvates võimalik järeldada, et

kaebajaga töölepingu 21 pikendamata jätmisel oli muu põhjus, kuid mitte digitaalse

sõidumeeriku juhikaardi vahetamata jätmine vastustaja poolt 08.12.2020 otsusega nr 28-

7/20/52615-5.

24.12. Kuna kohus ei tuvastanud põhjuslikku seost vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 28-

7/20/52615-5 ja töölepingu nr 21 lõpetamise vahel, ei pea kohus sellel põhjusel vajalikuks

hakata analüüsima kaebaja poolt kohtule esitatud tõendi usaldusväärsust kuuekuise

sissetuleku kohta, mis oli tal OÜ-l Hormigon Narva töötamise ajal.

24.13. Eesti Töötukassa 8.12.2020 otsuse nr TA20-0177373 (kaebaja töötuna arvele võtmine)

ja Eesti Töötukassa 30.12.2020 otsus nr 120085072 (töötukindlustushüvitise määramine)

kinnitavad kohtu arvates küll, et kaebaja oli alates 9.12.2020 töötuna registreeritud ning alates

30.12.2020 hakati talle maksma töökindlustushüvitist, kuid nende otsuste taga on OÜ-ga

Hormigon Narva töölepingu nr 21 lõpetamine, kuid mitte vastustaja 08.12.2020 otsus nr 28-

7/20/52615-5. Samas on kohus eespool tuvastanud, et vastustaja 08.12.2020 otsuse nr 28-

7/20/52615-5 ja OÜ-ga Hormigon Narva töölepingu nr 21 lõpetamise vahel puudub põhjuslik

3-21-186

seos. Eesti Töötukassa poolt 4.08.2021 väljastatud tõendi nr 7-4/22/6585-2 kohaselt oli

kaebaja töötuna registreeritud ajavahemikul 9.12.2020-24.05.2021, ehk 6 kuud ja 15 päeva.

Perioodil 16.12.2020-24.05.2021 on talle makstud töökindlustushüvitist summas 1543 eurot.

Lisaks tuleneb Eesti Töötukassa 4.08.2021 tõendist, et kaebaja pidi osalema

Mittetulundusühing NARVA AUTOM-i traktoristi koolitusel (T-kategooria C või CE-kat) ja

eksami sooritamisel ARK-s perioodil 26.04.2021-10.06.2021. Koolitus jäi ära põhjusel, et

kaebajal puudus Eestis registreeritud elukoht.

Kohus on seisukohal, et selle tõendiga on küll tõendatud kaebaja igakuise sissetuleku

vähenemine võrreldes tema igakuise sissetulekuga OÜ-s Hormigon Narva töötamise ajal, kuid

selle põhjuseks ei ole vastustaja 08.12.2020 otsus nr 28-7/20/52615-5, vaid OÜ Hormigon

Narva tahe kaebajaga töösuhet mitte jätkata. Puudub ka selge seos vastustaja 08.12.2020

otsuse ja kaebaja traktoristi koolitusele registreerimata jätmise vahel. Seda kinnitab ka Eesti

Töötukassa poolt 4.08.2021 väljastatud tõend, millest tuleneb, et kaebaja koolitusele

registreerimata jätmise põhjuseks on mitte kaebajal digitaalse sõidumeeriku juhikaardi

puudumine, vaid asjaolu, et kaebaja ei oma Eestis registreeritud elukohta.

24.14. Kohus rõhutab, et kaebaja ei ole esitanud kohtule muid tõendeid, mis kinnitaksid

selgelt seda, et vastustaja 08.12.2020 otsus nr 28-7/20/52615-5 tõi endaga kaasa olukorra, kus

kaebaja ei saanud ka peale OÜ-ga Hormigon Narva töölepingu lõpetamist talle sobivat tööd

just kehtiva digitaalse sõidumeeriku juhikaardi puudumise tõttu. Seega jäi kaebaja poolt

nimetatud kahjulik tagajärg halduskohtumenetluses vastavate tõenditega kinnitamata.

24.15. Kohus ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et vastustaja on selgitanud kaebajale, et

digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamiseks esmaseks eelduseks on kaebajal Eestis

registreeritud elukoht. Seda on rõhutanud ka Eesti Töötukassa, kui jättis kaebaja

registreerimata traktoristi koolitusele, aga samuti ka kohus. Sellest hoolimata ei ole kaebaja

esitanud vastustajale ja Eesti Töötukassale andmeid Eestis registreeritud elukoha kohta

digitaalse sõidumeeriku juhikaardi vahetamise menetluses. Kohus märgib, et kaebaja ei ole

teavitanud kohut, mis põhjusel ta varjas enda elukoha andmeid vastustajale. Kohtu hinnangul

on tegemist lihtsa toiminguga, mis ei peaks tooma kaasa negatiivseid tagajärgi, ega olema

rahaliselt või ajaliselt kulukas või muul põhjusel kaebaja jaoks ülemäära raske vms. Juhul, kui

kaebaja oleks esitanud vastustajale Eestis registreeritud elukoha andmed, oleks ta kätte

saanud vahetatud digitaalse sõidumeeriku juhikaardi, mis välistaks 08.12.2020 kaebaja

õigustele kahjuliku otsuse nr 28-7/20/52615-5. Seega kohtu arvates kaebaja kaassüü on

niivõrd suur, et isegi kui oleksid täidetud kahjunõude rahuldamise eeldused (mida antud juhul

ei ole), ei oleks siiski kaebajale rahalise hüvitise määramine põhjendatud (RVastS § 13 lg 1 p

4).

24.16. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse hüvitamisnõude osas rahuldamata.

III

25. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis kaebuse rahuldamata. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud

halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest

tulenevalt jätab kohus menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

26. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

initsiaalidega.

3-21-186

(allkirjastatud digitaalselt)

Asi lahendatud 27.11.2023 (Jõustunud: 17.06.2025). Põhjendusi muudetud Tartu RKK

18.12.2024 otsusega