2-22-1753/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-1753

Kohtuasi

X hagi Y vastu 16 187,56 euro nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

16 880,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Maire Arm ja advokaat Simo

Soolo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21.10.2022 otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas

ja mõistis Ylt X kasuks välja võlgnevuse 15 964,56 eurot ja viivise alates 02.02.2022

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras põhinõudelt

11 445,51 eurot kuni põhinõude täitmiseni, jaotas menetluskulud ning mõistis Ylt X

kasuks välja menetluskulud 3932 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

rahuldamata X hagi Y vastu 15 964,56 euro ja viivise nõudes ning jaotada

menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

2. Harju Maakohtu 21.10.2022 otsus on jõustunud osas, millega maakohus võttis vastu

X loobumise 223 euro nõudest ja lõpetas menetluse X hagis Y vastu 223 euro nõudes.

3. Rahuldada Y apellatsioonkaebus.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Võtta vastu X loobumine 223 euro nõudest ja lõpetada menetlus X hagis Y vastu

223 euro nõudes.

4.2. Jätta rahuldamata X hagi Y vastu võlgnevuse 15 964,56 euro ja edasiulatuva

viivise nõudes.

2-22-1753

4.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 02.02.2022 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja 16 187,56 eurot. Hageja palus 06.08.2022 menetlusdokumendis

mõista kostjalt hageja kasuks välja 15 964,56 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates

02.02.2022 kuni põhivõla tasumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26.03.1986 abielu. Abielu ajal 07.01.2002

osteti 2/5 mõttelist osa kinnistust Tallinnas, aadressil XXX, mille ostmiseks hageja ja kostja

sõlmisid Aktsiaseltsiga Hansapank (Swedbank AS, edaspidi pank) laenulepingu nr 02-009116-

EL. Laenulepingu kohaselt olid laenusaajateks hageja ja kostja. 27.01.2006 kirjutasid pooled

alla laenulepingu nr 02-009116-EL lisale nr 1. Hageja ja kostja sõlmisid 18.10.2004 abikaasade

ühisvara jagamise lepingu, mille kohaselt muutus ühisvarasse kuuluv 2/5 mõttelist osa

kinnistust Tallinnas XXX kostja lahusvaraks. Kohustused panga ees jäid poolte vahel jagamata.

Pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist olid pooled jätkuvalt solidaarvõlgnikud ja tegu oli

nende mõlema kohustusega panga ees.

3. Pank kinnitas 05.11.2021, et ajavahemikul 18.10.2004 kuni 15.01.2021 tasuti laenulepingu

alusel laenu osamakseid ja intressimakseid kokku summas 32 375,13 eurot, millest 22 891,02

eurot moodustasid laenusumma tagasimaksed ja 9484,11 eurot tasutud intressimaksed. Kõik

maksed tehti hageja arvelduskontolt. Hagi esitamise ajaks on kohustus panga ees täidetud täies

ulatuses.

4. Kohus tegi 25.01.2021 tsiviilasjas nr 2-21-17446 otsuse, millega lahutas poolte abielu. Kuigi

kohustus oli võetud abielu ajal, ei ole seda enam võimalik jagada. Tegu ei olnud kohustusega,

mis oli võetud perekonna huvides, kuna kostja on saanud kinnistu enda lahusvaraks, kuid jäi

laenulepingu alusel solidaarvõlgnikuks. Pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist

18.10.2004, millega kinnistu muutus kostja lahusvaraks, ei olnud laenukohustuse täitmine

perekonna huvides. Kuna hageja on täitnud lepingust tuleneva kohustuse nii enda osas kui ka

kostja eest, on hagejal tagasinõudeõigus kostja vastu. Laenulepingust tulenev kohustus oli

mõlema poole kohustus.

2-22-1753

5. Regressnõude alusel saab kohustuse täitnud solidaarvõlgnik ülejäänud võlgnikelt nõuda

sama, mida oleks saanud nõuda võlausaldaja. Kostja tasumata osa on 16 187,56 eurot

(32 375,13 / 2= 16 187,56). 06.08.2022 seisukohtades tõi hageja esile, et kuna kostja tegi

hagejale laenu tagasimaksmiseks ülekande summas 223 eurot, tuleb see nõudest maha

arvestada. Hageja vähendas oma nõuet 223 euro võrra.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

7. Asjaolu, et hageja on ajavahemikul 18.10.2004 kuni 15.01.2021 tasunud laenusumma

osamakseid ja intressi kokku summas 32 375,13 eurot ja laenulepingu järgi tuli makseid teha

hageja kontolt, ei tähenda, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt pool tasutud osamaksetest.

Maksed olid tehtud peaaegu aasta enne abielu ja varasuhete lõppemist. Kinnistu kostja

lahusvaraks jätmine oli hageja ettepanek ning kostja teda kuidagi ei survestanud.

8. 15.02.2002 sõlmitud laenulepingu nr 02-009116-EL kohaselt võtsid pooled laenu summas

16 072,69 eurot ühise kodu soetamiseks, s.o Tallinnas, XXX asuva kinnistu 2/5 mõttelise osa

ostuks. 27.03.2006 sõlmiti laenulepingu nr 02-009116-EL lisa nr 1, kui kinnistu oli ostetud ja

see oli alates 18.10.2004 kostja lahusvara. Hageja kasutas 27.03.2006 saadud laenu summas

5756 eurot oma äritegevuseks.

9. Abikaasade sissetulekud on ühisvaraks ja ühisvara režiimi puhul ei oma tähtsust, kumb

abikaasa milliseid kulutusi enda kontolt tasub. Hageja ja kostja kui endised abikaasad elavad

eraldi alates 25.10.2021. Kuni selle ajani pooled elasid ühise perena ja tegid kokkuleppeliselt

ühiseid kulutusi. Hageja ei tasunud kostjale kordagi üüri, kuigi kasutas tasuta kostjale kuuluvat

vara oma elukohana. Hageja tehtud ülekandeid saab pidada perekonna tavapärase elukorralduse

jaoks mõeldud jooksvate kulude katteks tehtud ülekanneteks. Hageja täitis ühisvaraks olevat

laenukohustust ühisvara, mitte iseenda lahusvara, arvelt. Pooled ei ole jaganud muud ühisvara

kui XXX kinnistu. Poolte vahel oli tegemist abikaasadega perekonnaseaduse tähenduses, mitte

solidaarvõlgnikega VÕS § 69 lg 1 tähenduses. Perekonnaseaduse kohaselt ei saaks hageja

tagasi nõuda solidaarkohustuse alusel tasutud summasid isegi siis, kui üks pooltest on

panustanud rohkem.

10. Kostja on teinud hagejale oma kontolt rahalisi ülekandeid perioodil 17.03.2007 kuni

26.06.2020 kokku summas 6013,83 eurot, mis tuleb hageja nõudest maha arvata, sest nende

maksete arvelt on toimunud ühise laenu tasumine. Alternatiivsel on hageja nimetatud summad

saanud alusetult ja on kostja arvelt alusetult rikastunud, mistõttu on kostjal nimetatud summa

ulatuses hageja vastu tagasinõudeõigus, mille ta tasaarvestab nõudega enda vastu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus võttis 21.10.2022 otsusega vastu hageja loobumise nõudest summas 223

eurot, milles lõpetas menetluse ja rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

15 946,56 eurot ja viivise põhinõudelt 11 445,51 eurolt alates 02.02.2022 kuni põhinõude

täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras kindlaks hagejale

hüvitatavate menetluskulude suuruse.

12. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et:

- hageja ja kostja sõlmisid 26.03.1986 abielu;

2-22-1753

- abielu ajal 07.01.2002 ostsid hageja ja kostja 2/5 mõttelist osa kinnistust Tallinnas, aadressil

XXX;

- kinnistu ostmiseks sõlmisid hageja ja kostja Aktsiaseltsiga Hansapank laenulepingu nr 02-

009116- EL;

- laenulepingu kohaselt olid laenusaajateks hageja ja kostja;

- 18.10.2004 sõlmisid hageja ja kostja abikaasade ühisvara jagamise lepingu, mille kohaselt

muutus ühisvarasse kuuluv 2/5 mõttelist osa kinnistust Tallinnas XXX kostja lahusvaraks;

- 27.01.2006 sõlmisid hageja ja kostja pangaga laenulepingu nr 02-009116-EL lisa nr 1

täiendava laenu saamiseks;

- laenu osamakseid ja intresse kokku summas 32 375,13 eurot tasuti hageja arvelduskontolt;

- hageja ja kostja abielu lahutati 25.01.2022.

13. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal, kes täitis üksinda poolte solidaarkohustuse, on õigus

nõuda kostjalt temale langenud kohustuse osana 15 964,56 euro ja viivise väljamõistmist.

14. Algses hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista 16 187,56 eurot, kuid pärast kostja

esitatud tõenditega tutvumist vähendas hageja nõuet 223 euro võrra ning palus kostjalt välja

mõista põhinõudena 15 964,56 eurot. Maakohus leidis, et nõude vähendamise näol on tegemist

nõudest osalise loobumisega, mis tuleb kohtul vastu võtta ning loobutud nõude osas tuleb

menetlus lõpetada.

15. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.01.2002 ehk abielu ajal

kaaslaenusaajatena laenulepingu pangaga 19 186 euro laenamiseks. Lepingu kohaselt oli laenu

otstarbeks 2/5 mõttelise osa kinnistu ostmine Tallinnas, aadressil XXX. Laenu pidi tagama

kinnistule seatav esimese järgu hüpoteek. Lepingu järgi olid hageja ja kostja mõlemad

laenusaajateks ning vastutasid lepingu tingimuste p 13.1 alusel laenulepingu kohase täitmise

eest solidaarselt. Seetõttu on kostja väide ekslik, et perekondlike suhete tõttu ei saa temal ning

hagejal olla solidaarkohustusest tulenevat õigussuhet, sest mõlemad pooled võtsid lepinguga

selge solidaarkohustuse. 27.02.2006 sõlmisid hageja ja kostja pangaga laenulepingu lisa nr 1,

millega suurendati laenulimiiti 21 828,69 euroni ning lisa alusel anti täiendavalt laenu summas

5756 eurot. Laenu otstarbeks oli lepingu järgi XXX elamu ostmisele lisaks selle renoveerimine.

Ka selle lepingu p 14.1 alusel vastutasid hageja ja kostja panga ees solidaarselt.

16. Hageja, kostja ja pank sõlmisid 18.10.2004 notariaalselt tõestatud abikaasade ühisvara

jagamise lepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ning asjaõiguslepingu.

Lepingu p-s 2.1.2 kinnitasid hageja ja kostja, et 2/5 mõttelist osa XXX kinnistust on nende

ühisvara. Nad kinnitasid, et ei oma pärast ühisvara jagamist teineteisele nõudmisi ega

pretensioone lepingu p-s 1.1. nimetatud ühisvara ehk kinnistu osas. Lepingu p-s 3.1. leppisid

pooled kokku, et kinnistu jääb kostja lahusvaraks. Hüpoteek kinnistule jäi kehtima ning see jäi

tagama panga nõudeid mõlema laenusaaja vastu tulenevalt laenulepingust ja selle lisast.

17. Maakohus leidis, et abikaasade laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab pidada

ühisvaral lasuvaks kohustuseks ja selle kohustuse täitmise eest vastutavad abikaasad nii oma

lahusvaraga kui ka ühisvaraga. Laenulepingute sõlmimise ja ühisvara jagamise lepingu

sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 20 lg 1 sätestab, et oma varalise kohustuse

eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara

jagamisel. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama

sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses

sätestatud juhul või tehingu alusel. Antud juhul nägid laenulepingud selgelt ette, et pooltel

tekkis solidaarkohustus. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 alusel üle

võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis ületab talle endale langevat osa.

2-22-1753

18. Maakohus nõustus kostjaga, et peale ühisvara jagamise lepingu sõlmimist jäi kostja

lahusvaraks üksnes poolte ühiseks elamispinnaks ostetud kinnistu ning muus osas oli poolte

vahel jätkuvalt ühisvaraline suhe.

19. Panga 05.11.2021 kinnitusega, et ajavahemikul 18.10.2004 kuni 18.01.2021 tasuti

laenulepingu alusel hageja kontolt kokku laenu osamakseid ja intressi summas 32 375,13 eurot,

millest 22 891,02 eurot olid laenusumma tagasimaksed ja 9484,11 eurot intressimaksed, on

hageja tõendanud, et ta täitis mõlema poole eest laenulepingust tuleneva kohustuse täielikult.

20. Kuna hageja pangakonto väljavõttest ajavahemikust 01.01.2004 kuni 12.11.2021 nähtuvalt

on ta teinud regulaarseid makseid Eesti Energia AS-ile, Elektrum Eesti OÜ-le ja

AKTSIASELTSILE TALLINNA VESI, kui pooled elasid perekonnana ühiselt XXX kinnistul,

siis ei saa kohus lugeda tõendatuks kostja väiteid, et ainult tema tegi kõik perekonna vajadusteks

vajalikud kulutused. Maakohtu hinnangul ei olnud vaidluses tähtsust selles, millises osas

kumbki abikaasadest tegi igapäevasteks kulutusteks makseid. Mõlemal abikaasal lasus

seadusest tulenevalt kohustus neid kulutusi teha. Kehtiv PKS § 17 näeb ette, et kui üks abikaasa

teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust

nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.

21. Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest, et kostja kandis 08.10.2006 hagejale üle 2600

krooni selgitusega „tagastamine“, 17.03.2007 4300 krooni selgitusega „maja remondi jaoks“

ning 15.04.2007 sama selgitusega 7100 krooni, võib järeldada, et kostja väited, milliste kohaselt

pärast elamu ostmist selles enam mistahes renoveerimistöid ei tehtud ega kasutatud pangast

saadud laenu elamu renoveerimiseks, ei ole usutavad ega tõesed.

22. Kostja ülekanded hagejale, mille puhul kostja ei ole märkinud selle konkreetset eesmärki,

ei tõenda, et need on tehtud laenu tasumise eesmärgil. Ainsa ülekande osas, milles kostja on

viidanud laenu tasumisele, on hageja oma nõuet vähendanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi

hagejale makseid nimelt laenu tasumiseks. Perekonna muude kulutuste katteks tehtud makseid

14 377,57 euro ulatuses ei saa kostja hagejalt tagasi nõuda ega seetõttu hageja nõudega

tasaarvestada. Lisaks on kostja ise korduvalt väitnud, et kõik summad, mis kummagi abikaasa

kontol olid, kuulusid ühisvarasse.

23. Kostja väited selle kohta, et täiendavalt saadud laenu ei kasutatud perekonna huvides, ei ole

tõendatud ega ka asjakohased. Hageja ei ole kostja vastu esitanud nõuet mitte PKS § 33 lg 1

p 1 alusel, vaid hageja ja kostja poolt ühiselt sõlmitud laenulepingute alusel, milliste kohaselt

oli kostjal koos hagejaga solidaarkohustus. Sõltumata sellest, millisel otstarbel tegelikult laenu

kasutati, tulenes kostjale laenulepingust ja selle lisast panga ees solidaarne kohustus laen tagasi

maksta. Laenulepingutest ega ühestki õigusaktist ei tulene, et kui saadud laenu kasutatakse

mõnel muul otstarbel, kui laenulepingus märgitud, ei ole võlgnikul või ühel võlgnikest laenu

tagastamise kohustust. VÕS § 69 lg 2 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb

üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle

endale langevas osas. Seega läks laenulepingu täielikult täitnud hagejale üle panga nõue kostja

vastu.

24. Osaühingu Q olemasolust ei saa järeldada, et laenu kasutati äriühingu huvides. Samas oli

äriühing poolte ühisvaraks. Äriühingu 2005. aasta majandusaasta aruandest, mille kohaselt oli

äriühingul mitmeid laenukohustusi panga ees, kus laenude tagatiseks oli seatud hüpoteek XXX

kinnistule, ei saa järeldada, et Osaühing Q oleks saanud laenu hageja ja kostja sõlmitud

laenulepingu alusel, sest aruandes märgitud laenude summad erinevad hageja ja kostja

allkirjastatud laenulepingu täienduses märgitud summast. Samuti ei saa majandusaasta

2-22-1753

aruandest järeldada, et selles oli viidatud nimelt samale hüpoteegile, mis tagas hageja ja kostja

kaastaotlejatena võetud laenu. Kuna poolte ja panga vaheline täiendav laenuleping sõlmiti alles

2006. aastal, siis ei saanud see olla kajastatud ettevõtte 2005. aasta majandusaasta aruandes.

25. Kostjalt võlgnevuse väljamõistmist ei saa välistada väide, et hageja täitis kohustuse poolte

ühisvara arvelt. Käesolevas menetluses ei vaielda ühisvara jagamise üle. Hageja ei ole kostjalt

nõudnud hüvitist mitte kogu laenu tasumise eest, vaid kostjale langeva osa eest. Kostjal lasus

nii kohustuse võtmise ajal kehtinud PKS § 20 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 33 lg 1 p 2 alusel

kohustus vastutada kolmanda isiku ees võetud kohustuse täitmise eest oma lahusvaraga ja

ühisvaraga. Sõltumata sellest, kas õiguslikus mõttes olid hageja kontol olevad rahalised

vahendid maksete tegemise ajal ühisvaraks või mitte, tuleneb kostjale VÕS § 69 lg-st 1

kohustus täita omavahelistes suhetes hageja kui solidaarvõlgnikuga kohustus võrdsetes osades.

Kostja ei ole kohustust täitnud hagejaga võrdses osas.

26. Maakohus leidis, et kuivõrd otsus on kostja kahjuks, siis tuleb menetluskulud jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuigi hageja loobus

osaliselt nõudest menetluse käigus 223 euro ulatuses, siis suurendas hageja nõuet viivise võrra,

mistõttu ei saa menetluskulude jaotuse osas osaliselt kohaldada TsMS § 168 lg-t 4. Maakohus

leidis, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on 3932 eurot, mis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

Apellatsioonkaebus

27. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 21.10.2022

otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jaotas ning määras kindlaks menetluskulud.

Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

28. Maakohus on ebaõigesti jätnud hagi rahuldamisel arvestamata asjaoluga, et tegemist on

endiste abikaasade ühisvaral põhineva vaidlusega.

29. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on jätnud kõrvale kostja vastuväited selle kohta, et

hageja ja kostja ühisvara hulka kuulunud kohustus tagastada laen täideti ühisvara arvelt abielu

kestel ning sellest tulenevalt ei saa hagejal kui endisel abikaasal olla kostja kui endise abikaasa

vastu nõuet.

30. Hageja ei ole väitnud ega ka teinud laenumakseid oma lahusvara arvelt pärast abielu

lõppemist.

Vastustaja seisukoht

31. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

2-22-1753

33. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevus 15 964,56 eurot ning viivis alates 02.02.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras põhinõudelt 11 445,51 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, jaotati

menetluskulud ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3932 eurot. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus võttis vastu hageja loobumise hageja nõudest

223 eurot ja lõpetas menetluse hageja hagis kostja vastu 223 euro nõudes. Selles osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

34. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus on rikkunud menetlusõigusenorme, kui

on jätnud hageja viivisenõude menetlusse võtmise määrusega otsustamata (TsMS § 372 lg 1).

Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks otsustanud määrusega hageja 06.08.2022

menetlusdokumendis esitatud viivisenõude menetlusse võtmise. Kuna maakohus on pidanud

võimalikuks uue nõude läbi vaatamist käesolevas tsiviilasjas ja menetlusosalised on aru saanud,

et maakohus menetles hageja esitatud viivisenõuet, siis ei ole maakohtu rikkumine oluline, mis

oleks põhjustanud menetlusosalistele ebaselgust selle üle, missugused hageja nõudeid

käesolevas tsiviilasjas menetletakse.

35. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda järgmistest olulistest maakohtu tuvastatud asjaoludest, mille üle pooltel ei ole vaidlust:

- hageja ja kostja sõlmisid 26.03.1986 abielu;

- poolte abielu ajal, 07.01.2002 ostsid hageja ja kostja 2/5 mõttelist osa kinnistust Tallinnas,

aadressil XXX;

- kinnistu ostmiseks laenu saamiseks sõlmisid hageja ja kostja pangaga laenulepingu nr 02-

009116- EL;

- 18.10.2004 sõlmisid hageja ja kostja abikaasade ühisvara jagamise lepingu, mille kohaselt

muutus ühisvarasse kuuluv 2/5 mõttelist osa kinnistust Tallinnas XXX kostja lahusvaraks;

- 27.01.2006 sõlmisid hageja ja kostja pangaga laenulepingu nr 02-009116-EL lisa nr 1

täiendava laenu saamiseks;

- laenu osamakseid ja intresse perioodil 18.10.2004 kuni 15.01.2021 kokku summas 32 375,13

eurot tasuti hageja arvelduskontolt;

- hageja ja kostja abielu lahutati 25.01.2022.

36. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled kui endised abikaasad jätkuvalt selle üle, kas

kostja peab hagejale hüvitama poole kuludest, mida hageja on poolte abielu ajal hageja

arvelduskontolt teinud laenumaksete katteks.

37. Praeguses asjas nõudis hageja, et kostja hüvitaks talle poole laenumaksetest, mis on tasutud

hageja arvelduskontolt. Hageja väidete kohaselt täitis tema üksinda poolte solidaarkohustuse

panga ees, mistõttu kostja peab hagejale hüvitama tasutust poole, s.o osa, mille hageja kostja

eest pangale tasus. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid laenulepingud poolte

abielu kestel, kus pooltel oli ühisvara režiim ning pooled olid pangaga laenulepingute

sõlmimisel kaaslaenusaajateks. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et hageja arvelduskontolt

tehti laenu tagasimaksed, millest poole hüvitamist hageja kostjalt nõuab, poolte abielu kestel.

38. Kolleegium ei nõustu maakohtu õiguslike seisukohtadega, mille kohaselt tuleb kostjal

hagejale hüvitada pool abielu kestel hageja arvelduskontolt pangale üle kantud laenulepingu

alusel tehtud maksetest. Maakohtu otsuse järgi on hagi rahuldamise aluseks VÕS § 69 lg 2,

mille kohaselt solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike

2-22-1753

vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Kolleegium ei

nõustu maakohtuga, et abielusuhete ajal ühe abikaasa poolt laenumaksete tagastamisest pangale

ühisvara arvelt saab abikaasal tekkida teise abikaasa vastu tagasinõue solidaarvõlgnike

omavahelisest suhtest tulenevalt.

39. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt

võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 38 kohaselt ühisvaral lasuvad

kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse sarnaselt muu varaga. Kohustuste

jagamisel kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatud. Kohustuste

jagamisel abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse perekonnaseaduses vara jagamise kohta

sätestatut. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja kui endiste abikaasade

laenulepingutest tulenev laenu tagastamise kohustus on täidetud poolte abielu kestel, siis on

õige hageja seisukoht, et käesolevas menetluses ei ole võimalik jagada kohustust, mis on

lõppenud.

40. Üldjuhul vastutab kumbki abikaasa enda võetud kohustuste eest ise ning teeb seda PKS § 33

lg 3 järgi oma lahusvaraga ning pooles väärtuses ühisvaraga. Selles tulenevalt ei saa abikaasa

nõuda ka PKS § 38 alusel selliste kohustuste täitmist kogu abikaasade ühisvara arvel ega

jagamist abikaasade vahel. Küll aga vastutavad mõlemad abikaasad PKS § 33 lg 1 p-de 1 ja 2

järgi abikaasade solidaarkohustuste eest kogu ühisvaraga ning ühisvara jagamise käigus saab

abikaasa PKS § 38 alusel nõuda selliste kohustuste täitmist või jagamist. Seaduse alusel tekib

PKS § 18 lg 1 järgi abikaasade solidaarkohustus mh tehingust, mille abikaasa teeb ühise

majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste

katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.

Samuti tekib solidaarkohustus PKS § 29 lg 4 järgi ühisvara valitsemisest.

41. Asjaolust, et pooled kui endised abikaasad olid solidaarvõlgnikud laenulepingus, ei saa

iseenesest eeldada, et abikaasade ühine laenukohustus jaguneb nende omavahelises suhtes

solidaarkohustuseks, mille kohaselt peavad pooled selle abielu kestel täitma võrdsetes osades.

VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes

osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Riigikohus on

selgitanud, et solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus ja sellisel juhul võib mõni

solidaarvõlgnikest kohustuse täitmise eest ka üldse mitte vastutada. Seda kinnitab VÕS § 69

lg 1 teine pool, st solidaarvõlgnike omavaheline vastutus võib jaguneda ka teisiti, kui see

tuleneb seadusest, lepingust või kohustuse olemusest (RKTKo 08.12.2010, 3-2-1-128-10,

p 10).

42. Abikaasade omavahelisest varasuhtest tulenevalt oli poolte vahel varaühisus ning selle üle

pooled ei vaidle (PKS § 211). Nii enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kui ka kehtiva

PKS § 25 järgi on abielu või varaühisuse varasuhte ajal omandatud vara abikaasade ühisvara ja

seega abikaasade ühisomandis. Seega poolte kui endiste abikaasade varaliste suhete tõttu

kuulus kogu abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisomandisse. Pooled ei vaielnud, et

18.10.2004 leppisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud lepingus kokku, et abielu kestel

abikaasade ühisomandisse ostetud kinnistu jagatakse kostja lahusvarasse. Kuna ülejäänud vara

pooled abielu kestel ei ole jaganud, siis kuulus see eelduslikult abikaasade ühisomandisse.

Järelikult kuulus abikaasade ühisomandisse ka hageja kontol olev raha. Ühisomand on

asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata

osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 6 sätestab, et ühisomandile kohaldatakse

kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

PKS § 37 lg 2 sätestab, et kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamisele,

kasutamisele ja käsutamisele perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta sätestatut.

2-22-1753

43. PKS § 28 lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt,

kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid

ühiselt. PKS § 28 lg 3 esimese lause järgi lähtuvad ühisvara valitsevad abikaasad abielulise

kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest. Abielu ajal täidavad abikaasad varaühisuse

varasuhtes solidaarkohustusi üldjuhul ühisvara arvel. Seega vähemalt eelduslikult, hageja ei ole

väitnud ka vastupidist, täitsid pooled laenukohustuse ajavahemikul 18.10.2004 kuni 15.01.2021

ühisvara arvelt. Asjaolu, et hageja arveluskontolt on pank pidanud kinni laenumakseid

erinevates summades, ei ole võimalik järeldada muud, kui täidetud on laenulepingus kokku

lepitud lepingujärgset kohustust panga ees. Seega abikaasade varalistest suhetest tulenevalt, kus

hageja ja kostja leppisid ühiselt kokku, et hageja kontol olevat raha kasutatakse selleks, et täita

abikaasade ühine kohustus tagastada laen, ei saa rääkida kohustuse jagamisest võrdsetes osades,

sest ühine kohustus on täidetud ühise kokkuleppe alusel ühise raha arvelt.

44. VÕS § 69 lg 2 alusel saaks hageja kostja kui laenulepingust tuleneva kaaslaenusaaja

(solidaarvõlgniku) vastu nõude maksma panna siis, kui see tuleb hageja ja kostja omavahelises

suhtes sõlmitud kokkulepetest. Solidaarvõlgnik saab pärast võlausaldajale kohustuse täitmist

legaaltsessiooni tagajärjel nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt põhimõtteliselt sama, mida saanuks

nõuda neilt võlausaldaja, kuid seda üksnes osas, milles tema täidetu ületab tema enda osa (vt

RKTKo 21.06.2013, 3-21-54-13, p 13). See tähendab, et solidaarkohustus peab olema täidetud

suuremas ulatuses, kui on kohustuse täitnud solidaarvõlgniku enda osa suhtes

solidaarvõlgnikega (VÕS § 69 lg 2). Arvestades, et laenusaajad olid laenulepingu sõlmimisel

abikaasad ja nende vahel kehtis ühisvara režiim ning hageja tagastas laenu poolte ühisvarast,

siis ei ole tõendatud, et hageja oleks olnud poolte ühise kohustuse täitnud osas, milles see poleks

olnud poolte ühine kindlaks määramata osades kohustus, ja mida poleks olnud täidetud poolte

ühisvarast. Kuna hageja täitis poolte ühise kohustuse poolte ühisvarast, mille osad on kindlaks

määramata, siis ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud kohustuse täita suuremas osas, kui see

oli poolte sisesuhtes temale langev osa. Seega mõlemad abikaasad vastutasid laenuleping

täitmise eest panga ees kogu ühisvaraga täies ulatuses, s.o kogu ulatuses, milles hageja

arvelduskontolt tasuti laenu ja intressimakseid perioodil 18.10.2004 kuni 15.01.2021 kokku

summas 32 375,13 eurot.

45. PKS § 34 lg 1 näeb küll ette ühisvara kasutamise eest hüvitise, kuid seda juhul, kui ühisvara

valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides. Hüvitis arvatakse

ühisvara hulka. Käesoleval juhul on hageja väidete kohaselt hageja ühisvara kasutanud aga teise

abikaasa, s.o kostja lahusvara huvides. PKS § 34 lg 2 järgi saab üks abikaasa nõuda oma

lahusvarasse kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks

kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole tuginenud ka asjaoludele, et ta on teinud oma lahusvara

arvel kulutusi kostja lahusvara kasuks. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, milleks on laenu

tagasimakseid kui ühisvara kasutatud, siis ei ole vaidlust selle üle, et hageja pangakontot oli

õigustatud kasutama hageja ja pooled olidki laenulepingutes kokku leppinud, et laenu

tagasimaksed tehakse hageja kontolt, mistõttu pole võimalik järeldada, et hagejal poleks olnud

tahet kasutada ühisvara sellisel viisil nagu hageja seda ise tegi.

46. Kuigi käesolevas asjas ei ole hageja sooviks olnud ühisvara jagamine, siis kolleegium peab

vajalikuks märkida, et kohtupraktikas on peetakse ka laenumaksete tegemist ühisvara arvelt ühe

abikaasa lahusvara huvides perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, kui see on mõeldud

perekonna igapäevaelu korraldamise jooksvateks kuludeks (PKS § 16 lg 2). Kostjale kuuluv

kinnisasi oli perekonna ühine eluase, hageja ei ole välja toonud, et laenumaksed ületaksid

abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra: neid kulutusi, mida oleks tulnud perekonnal

eluasemele teha ka juhul, kui tegemist oleks olnud nt üürisuhte alusel kasutatava elukohaga.

2-22-1753

Ühise perekonnaelu põhimõttega ei oleks kooskõlas see, kui pool nõuab abielu lõppedes

perekonna eluasemele tehtud tavapäraste kulutuste hüvitamist.

47. Kuivõrd käesoleval juhul ei tekkinud hageja ja kostja kui endiste abikaasade ja

solidaarvõlgnike vahelisest sisesuhtest regressinõuet, siis tuleb hageja nõue 15 964,56 euro

väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Hageja põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole

põhjendatud ka hageja viivise nõue, ning see tuleb jätta rahuldamata.

48. Lähtudes eeltoodust ei pea kolleegium vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle

kohta, kas kostjal võiks olla hageja vastu tasaarvestatav nõue.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

49. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 3 alusel

hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kõik kulud

rahaliselt kindlaks maakohus.

50. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)