3-23-2201/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

24. november 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2201

Haldusasi

X kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 15. augusti 2023.

a otsuse nr 5-8/3219-4, 29. augusti 2023. a otsuse nr 5-

8/3642 ja 27. septembri 2023. a otsuse nr 5-8/3219-16

tühistamiseks

ning

kohustamiseks

vaadata

tema

toimetulekutoetuse taotlused uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. oktoobri 2023. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja TK

Vastustaja – Tallinna linn, esindajad KT, MP ja MR

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14. oktoobri 2023. a

määruse haldusasjas nr 3-23-2201 resolutsiooni punkti 8 peale.

2. Rahuldada X määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. oktoobri 2023. a määruse haldusasjas nr 3-23-

2201 resolutsiooni punkt 8 ja teha uus määrus, millega rahuldada X esialgse

õiguskaitse taotlus osaliselt.

4. Kohustada Tallinna linna maksma Xle toimetulekutoetust 2023. a juuli eest 400

(nelisada) eurot, 2023. a augusti eest 400 (nelisada) eurot ning 2023. a septembri eest

400 (nelisada) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele (TKV) 18.07.2023 taotluse maksta

toimetulekutoetust 2023. a juuli eest. TKV jättis 15.08.2023 otsusega nr 5-8/3219-4 Xle 2023.

a juuli eesti toimetulekutoetuse sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8

alusel määramata. Taotleja on jätkuvalt töötu, plaanib asuda õppima ja tegeleb vabatahtliku

tegevusega, mis ei taga perele iseseisvat toimetulekut. Ta on seotud äriühingutega Y OÜ, C

3-23-2201

2(9)

OÜ, G OÜ ja B MTÜ. Kuni 25.05.2023 oli taotleja ka F OÜ ainuosanik ja juhatuse liige.

Taotleja ja tema pere elukoha aadressile on registreeritud mh W OÜ ja D OÜ. Kokku on taotleja

elukoha aadressil registreeritud 6 ettevõtet. Taotleja maksab üüri enda kui eraisiku ja G OÜ

vahel sõlmitud üürilepingu alusel 800 eurot kuus. TKV soovitas 13.06.2023 toimetulekutoetuse

määramise otsuses taotlejal leida soodsam elamispind ning andis selleks 3-kuulise tähtaja, sest

Tallinna linna kompenseeritavate eluasemekulude piirmääraks on 600 eurot. Taotlejale pakuti

lisaks üürinõustamise ja -toetamise teenust, millest ta keeldus. Kodukülastusel 13.04.2023 oli

korteris näha W OÜ äritegevus (kaubakastid, pakendeid, toidunõud jne). Taotleja on keeldunud

äriühingute kontoväljavõtete ja juhatuse liikme lepingute esitamisest, väites, et lepingud on

suulised ja kontoväljavõtteid ei tohi esitada. Taotleja ei saa enda väitel W OÜ-st mingeid

tasusid. Samas on W OÜ kodulehel ja sotsiaalmeedias kaupade tellimiseks taotleja

kontaktandmed, samuti teeb taotleja ettevõttele reklaami. Taotleja kontaktandmed on mh

iluteenuste ettevõtte U lehel, mida ta samuti sotsiaalmeedias reklaamib. Taotleja selgituste

kohaselt puudub tal seos nende ettevõtetega.

Taotleja on saanud toimetulekutoetust 01.01.2021–30.04.2021, 01.01.2022–31.05.2022 ning

alates 01.09.2022. Seega on perel pikaajalised toimetulekuraskused. TKV andis 19.04.2023

toimetulekutoetuse määramise otsusega taotlejale 3 kuud töökoha leidmiseks või äriühingute

osaluste realiseerimiseks, et tagada enda pere esmane toimetulek. Taotlejale selgitati, et juhise

täitmata jätmise korral võidakse toimetulekutoetuse maksmise SHS § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8

alusel lõpetada. TKV on korduvalt küsinud taotlejalt selgitusi pere igapäevase majandamise

kohta, sest esitatud pangakonto väljavõtetelt ei nähtu igapäevaeluga seotud kulutusi (toidu- ja

esmatarbekaubad, sideteenuste tasud jms). Taotleja selgituste kohaselt võttis ta 2023. a märtsis

tütre arvelduskontolt välja 1000 eurot, millega ta majandab (täpsemaid selgitusi ta ei andnud).

TKV-l on kahtlus, et taotleja ei ole esitanud kõiki perega seotud pangakontode väljavõtteid, sest

nt taotleja poja pangakonto väljavõttelt nähtub mh intressitulu laekumine. Seda ei ole taotleja

selgitanud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 3 ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduse

(SÜS) § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1 kohaselt peab isik hüvitise taotlemisel aitama menetlusele

igakülgselt kaasa, esitades kõik asjakohased andmed ja tõendid, mis võivad mõjutada hüvitise

määramist. Esitatud andmed ja tõendid ei võimalda teha kindlaks taotleja õigust saada toetust

ning on alust arvata, et taotleja varjab oma tulusid. Seega ei saa pere toimetulekut hinnata

terviklikult. Toimetulekutoetus jääb SHS § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8 alusel määramata, sest taotleja

on tööealine inimene, kes ei tööta ega õpi ning ei ole talle antud tähtaja jooksul asunud tööle

ega toimetuleku parandamiseks võõrandanud oma vara (osalusi). Toimetuleku parandamiseks

saab taotlejat suunata majandamis- ja/või võlanõustamisele. Lisaks on taotlejal võimalus saada

üürinõustamise ja -toetamise teenust.

2. X esitas TKV-le 14.08.2023 taotluse maksta toimetulekutoetust 2023. a augusti eest.

TKV jättis 29.08.2023 otsusega nr 5-8/3642 SHS § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8 alusel Xle 2023. a

augusti eesti toimetulekutoetuse määramata. Otsuses on suuresti korratud 15.08.2023 otsuse

põhjendusi. Taotleja on esitanud andmeid pere toimetuleku kohta valikuliselt. Äriregistri

andmete järgi on taotleja poeg seotud ka OÜ-ga R, mille tegevusalaks on enda kinnisvara osa

ja müük. Samuti kuuluvad taotleja pojale väärtpaberid, mille kohta ei ole taotleja selgitusi

andnud. Taotlejal on äriühingute juhatuse liikmena õigus saada oma ametiülesannete täitmise

eest tasu. Kuna taotleja maksab üüri äriühingule, mille juhatuse liikmeks ta ise on, ning kuna

taotleja elukohaks olev korter on mitme ettevõtte tegevuskohaks, jääb selgusetuks, kui suures

osas tuleb taotlejal eluasemekulusid kanda. Kuna TKV-l ei ole terviklikku ülevaadet taotleja ja

tema pere varadest ning kuna taotleja ei ole järginud TKV juhiseid toimetuleku parandamiseks,

siis jätab TKV taotlejale toimetulekutoetuse määramata.

3-23-2201

3(9)

3. X esitas TKV-le 13.09.2023 taotluse maksta toimetulekutoetust 2023. a septembri eest

TKV jättis 27.09.2023 otsusega nr 5-8-/3219-16 SHS § 134 lg 4 p-de 7 ja 8 alusel Xle 2023.

a septembri eesti toimetulekutoetuse määramata. Otsuses on suuresti korratud 15.08.2023 ja

29.08.2023 otsuste põhjendusi. Eesti Hariduse Infosüsteemist (EHIS) nähtuvalt on taotleja

alates 23.08.2023 KKK üliõpilane. Kuigi taotleja on välja toonud ka pojale elatise maksmise,

on taotleja poeg täisealine ja lapse sellist rahalist toetamist ei ole võimalik sissetulekust

elatisena maha arvata.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 04.10.2023 kaebuse TKV 15.08.2023 otsuse nr 5-

8/3219-4, 29.08.2023 otsuse nr 5-8/3642 ja 27.09.2023 otsuse nr 5-8/3219-16 tühistamiseks ja

õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata toimetulekutoetuse

taotlused uuesti läbi. Kaebaja peab tagama nii alaealise tütre kui ka ülikoolis õppiva täisealise

poja ülalpidamise. TKV on heitnud kaebajale korraga ette nii aktiivsust kui ka passiivsust.

Kaebaja on olnud töötuna arvel alates 24.03.2020 ja täitnud töörehabilitatsiooni tegevuskava

ning õpib alates 23.08.2023 ülikoolis eriala, mis võimaldab tulevikus tööle asuda. Kaebaja ei

saa teha erialast tööd (raamatupidamine ja ärijuhtimine), sest tema kohta on meedias alates

2016. a-st avaldatud valeväiteid, mille ümberlükkamiseks on esitatud hagi maakohtule. Kaebaja

on püüdnud tegeleda ettevõtlusega, kuid edutult. Tal on osalused mittetegutsevates ja arestitud

äriühingutes ning ta ei saa ettevõtlusest tulu. Kaebaja üürib juba 10 aastat kolmetoalist korterit,

mille üür on 800 eurot kuus ning kommunaalmaksed suvel 200–250 eurot ja talvel kuni 650

eurot. Isegi kui kaebaja koliks teise sarnasesse korterisse (nt Mustamäel), oleksid kulud samas

suurusjärgus, samuti tuleks maksta täiendavalt tagatisraha ja teha kulutusi kolimiseks. TKV

nõue praegusest korterist loobumiseks on põhjendamatu ja pahatahtlik.

Kaebajal ja tema perel ei ole vara, mida võõrandada. Arusaamatu on väide, et kaebaja poeg

saab mingit dividenditulu. Kaebaja omandis ei ole ka väärtpabereid. Väljaminekute puudumine

pangakontodel ei tähenda tulude varjamist. Sissetulekute puudumisel ei saagi väljaminekuid

teha ning enamuse vajaminevast saavad kaebaja ja tema lapsed lähedaste abil ja toel. Kaebaja

on püüdnud olla võimalikult kokkuhoidlik. Kaebajale ei saa heita ette osaluste võõrandamata

jätmist, sest mittetegutsevate ja kahjumlike äriühingute osade müümisest ei saaks mingit tulu.

TKV ei ole arvestanud kaebaja tütre vajadustega, kelle puue nõuab lisakulutusi. TKV tegevuse

tõttu on kaebaja sattunud raskesse olukorda. Kaebaja ei ole võimeline tasuma eluasemekulusid

ja tal on tekkinud üürivõlg, mis võib lõppeda üürilepingu ülesütlemisega. Kui kaebajal ei ole

võimalik tagada perele eluaset, tuleb seda teha Tallinna linnal. TKV oleks pidanud arvestama

ka augustis kaebajast eraldi elanud pojale 300 euro suuruse elatise maksmist. Tasemeõppes

õppival lapsel on perekonnaseaduse (PKS) alusel õigus saada elatist, mille saamiseks ei pea

laps tingimata pöörduma kohtusse. Elatise summa ei ole ülemäära suur, arvestades kulusid,

mida tuleb õppetöö algul paratamatult kanda.

Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses kohustada vastustajat maksma toimetulekutoetust

juuni eest 976,54 eurot, juuli eest 902,98 eurot ja augusti eest 1137,85 eurot. Kaebajal tuleb

tagada toit ja elukoht endale ning alaealisele diabeetikust tütrele. Kaebaja võib eluasemekulude

võlgnevuse tõttu kodust ilma jääda, mis oleks perele raske tagajärg, sest neil puudub raha uue

elukoha üürimiseks ja kolimiseks. Kaebaja on taotlenud Tallinna linnalt uue eluaseme üürimise

võimalust, kuid taotlusele ei ole vastatud. Kui kaebaja ei suuda tasuda elektriarveid, võidakse

elekter välja lülitada. Samas on kaebajal vaja hoida külmkapis ravimeid (insuliini).

5. Tallinna linn palus 10.10.2023 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebus ei ole mittetähtaegne. Kuigi kaebajal võivad olla tekkinud võlgnevused seetõttu, et talle

ei makstud 2023. a juuli kuni septembri eest toimetulekutoetust, on kaebaja väited võimaliku

üürilepingu ülesütlemise kohta ennatlikud ja eluaseme kaotuse oht paljasõnaline. Kaebaja on

3-23-2201

4(9)

esitanud korteri omaniku e-kirja ja arved võlgnevuste kohta, kuid puuduvad tõendid, et korteri

omanik oleks astunud samme kaebajalt üürivõla sissenõudmiseks ja üürilepingu ülesütlemiseks

ning kaebaja eluruumist väljatõstmiseks. Korteri omanikul on üürisuhe G OÜ-ga, mille

esindajaks on kaebaja, kes on omakorda sõlminud üürilepingu enda ja äriühingu vahel. Seega

saab korteri omanik nõuda kohustuste täitmist esmalt G OÜ-lt, mitte kaebajalt. Kaebaja

korterist väljatõstmine oleks võimalik üksnes kohtulahendi alusel ja kohtutäituri kaasabil.

Seega ei tingi eluasemekulude võlgnevus esialgse õiguskaitse vajadust. Kui kohus peaks

kaebuse rahuldama, saab kaebaja tasuda eluasemekulud tagantjärele. Kaebaja taotlus

munitsipaaleluruumi saamiseks on menetluses ning lõplik otsus tehakse pärast kaebaja

osalemist majandamis-, võla- ja üürinõustamisel. Pole arusaadav, miks ei tasu eluasemekulusid

(vähemalt osaliselt) kaebajaga samale aadressile registreeritud 6 äriühingut.

Praegu ei oleks esialgse õiguskaitse korras põhivaidluse ette ära otsustamine põhjendatud, sest

puudub ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus ja kaebuse perspektiiv on ebaselge. SHS § 134

lg 4 p-d 1, 7 ja 8 jätavad vastustajale kaalutlusõiguse. Vastustajale ei ole lisaks arusaadav, mille

alusel kaebaja pereliikmed üksteisele raha üle kannavad. Kaebaja maksis väidetavalt 2023. a

augustis pojale elatist (kooli stipendiumist ja taara tagastamisest saadud rahast), mille poeg on

omakorda kandnud üle kaebaja tütrele. Kuna kaebaja saab koolist stipendiumi ja lähedastelt abi

toiduainete näol, siis on tal olemas vahendid pere esmatarbevajaduste rahuldamiseks. Kaebaja

2023. a septembri taotlusele lisatud tütre pangakonto väljavõttest nähtub ka, et kaebaja tütar on

osutanud iluteenuseid ehk osalenud tööhõives. Seda ei saa küll toimetulekutoetuse määramisel

arvestada sissetulekuna, kuid tegemist on siiski pere tuluga. Samuti on kaebaja asunud uuesti

õppima (omades samas juba kõrgharidust), selle asemel, et minna tööle, mis aitaks parandada

pere majanduslikku olukorda. Väited kaebaja äriühingute majandusraskustest on kaheldavad,

sest teatmik.ee portaalist nähtuvad andmed G OÜ ja W OÜ 2023. a majandustegevuse (käibe)

kohta. Mingil põhjusel ei saa kaebaja nendelt äriühingutelt tasu. Kaebaja poeg on loonud

18.08.2023 pere jaoks majanduslikult raskel ajal uue äriühingu OÜ R, mille loomisega

kaasnevad samuti kulutused. Kaebaja pojal väärtpaberite olemasolu kinnitavad Maksu- ja

Tolliameti (MTA) andmed. Seega saaks pere toimetulekut parandada ka väärtpaberite müügi

arvelt. Jääb ka arusaamatuks, miks pöördus kaebaja kohtusse alles 2023. a oktoobris. Kaebaja

pidi toimetulekutoetuse laekumata jäämisel aru saama, et tema suhtes oli tehtud keelduv otsus.

Lahenduste leidmiseks vastustajaga suhtlemise asemel hoidis kaebaja kõrvale otsuste

vastuvõtmisest. Pärast 2023. a juuli osas negatiivse otsuse tegemist saanuks kaebaja esitada

täiendavaid andmeid äriühingute kohta, kuid ta otsustas seda mitte teha.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 14.10.2023 määrusega kaebuse tuvastamisnõuete osas,

võttis kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõuete osas menetlusse ning jättis esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 8). Esialgse õiguskaitse vajadust saaks jaatada juhul, kui

esialgse õiguskaitseta halveneks kaebaja olukord kohtumenetluse ajal pöördumatult. Kaebajal

on igapäevaseks toimetulekuks olemas toit ja muud esmatarbevahendid (sh elektroonilised

suhtlusvahendid), kuid ta kardab kaotada õigust eluasemele. Esitatud 25.08.2016 üürileping on

sõlmitud korteri omaniku ja G OÜ vahel. Lepingu järgi tuleb üüri maksta 1000 eurot ning

lepingu kohaselt võivad korteris elada kaebaja, tema lapsed ja F. Kaebaja ja G OÜ on sõlminud

26.08.2016 üürilepingu, mille tingimused on samad mis 25.08.2016 lepingus. Seega võib

kaebajal olla üürivõlg G OÜ ees, kuid mitte korteri omaniku ees. Esitatud dokumentidest ei

nähtu, et kaebajat ja tema peret ähvardaks otsene oht üüripinnalt väljatõstmiseks. Selleks peaks

G OÜ esitama kaebaja vastu kohtusse hagi üüri ja kommunaalkulude võlgnevuse

sissenõudmiseks ning valduse vabastamiseks. Sellise hagi esitamist kohtute infosüsteemist ei

nähtu. Samuti ei nähtu, et korteri omanik oleks korteriga seoses esitanud hagi G OÜ vastu.

Järelikult ei ole kaebaja ja tema pere üüripinnast ilmajäämise oht hetkel tõenäoline. Miski ei

viita sellele, et toimetulekutoetusteta võiksid kaebajale saabuda pöördumatud tagajärjed, mida

3-23-2201

5(9)

ei saaks kaebuse rahuldamisel kõrvaldada. Asjaolude muutumise korral võib kohus otsustada

esialgse õiguskaitse kohaldamise uuesti.

7. X palub 25.10.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 8 ja

rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja korterist

ilmajäämise ohtu õigesti. Üürilepingu ülesütlemine toimub võlaõigusseaduse (VÕS) § 325 lg 1

alusel avalduse esitamisega teisele poolele, mitte maakohtule hagi esitamisega üürniku

väljatõstmiseks. VÕS § 316 lg-s 5 sätestatud eeldused üürilepingu ülesütlemiseks on täidetud,

sest kaebaja ei ole suutnud tähtaegselt üüri tasuda. G OÜ-l puudub tegevus ja äriühing ei saa

kaebaja eest üüri tasuda. Avaldus kaebaja ja tema tütre valduses oleva eluruumi üürilepingu

ülesütlemiseks võib saabuda iga hetk. Kui üürileping öeldakse üles, ei saa üürikulusid enam

toimetulekutoetuse taotlemisel arvestada (SHS § 133 lg 5). Isegi juhul, kui kaebaja tasuks

hagimenetluse ajal korteri omanikule kasutuseelise eest, ei saaks neid arvestada üürimaksetena.

Kuna varasemaid võlgnevusi ei arvestata jooksval kuul tasumisele kuuluvate eluasemekulude

hulka (SHS § 133 lg 7), ei parandaks kaebaja olukorda ka toimetulekutoetuse hilisem

maksmine. Halduskohus on sisuliselt leidnud, et esialgse õiguskaitse vajadus puudub, kuniks

kaebajast ei ole saanud nn puuküürnikku, keda tuleb kohtuotsusega korterist välja tõsta.

Lähtuda tuleb siiski eeldusest, et isikud täidavad enda kohustused ja üürilepingu lõppemisel

vabastavad elamispinna. Toimetulekutoetuse maksmine peakski vältima olukorda, kus isikust

saab nn puuküürnik. Kaebaja on taotlenud ka munitsipaaleluruumi, kuid vastustaja 20.10.2023

vastuse kohaselt ei ole tal kaebajale munitsipaaleluruumi anda.

Vastustaja põhjendas toimetulekutoetuse maksmata jätmist mh kaebaja laste sissetulekutega,

mida kaebaja ei ole väidetavalt avaldanud. SHS § 133 lg 2 p 9 alusel ei loeta sissetulekuks töist

sissetulekut, mille on saanud põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppiv

keskhariduseta laps kuni 19-aastaseks saamiseni või pärast 19-aastaseks saamist kuni jooksva

õppeaasta lõpuni või kooli nimekirjast väljaarvamiseni. Kaebaja laste sissetulekute arvestamist

piirab ka SHS § 133 lg 21, mille kohaselt tuleks toimetulekutoetust maksta edasi vähemalt poole

aasta jooksul. Esialgse õiguskaitseta satub ohtu kaebaja pere esmatarbevajaduste rahuldamine.

Kaebaja ei ole saanud toiduabi (toidukaart lõppes 30.09.2023) ning ka telefonioperaatorid on

esitanud teateid võlgnevuste kohta ja lubanud teenuse osutamise lõpetada. Internetiühenduse

olemasolu on vajalik nii kaebaja kui ka tema tütre õppetööks. Elektri väljalülitamisel oleksid

samuti rasked tagajärjed. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei lahendataks vaidlust sisuliselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna määruskaebuses ei ole

toodud välja uusi olulisi asjaolusid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks

vajalikuks nõuda vastustajalt selle kohta vastust, vaid arvestab tema varasemate vastuväidetega.

HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppemist, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas hiljem tehtava

kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla ilmselgelt

perspektiivitu. Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad siiski esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamise ajal olla veel ebaselged. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS

§ 249 lg‑te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi

3-23-2201

6(9)

kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-

1-19-17, p 15). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute

tagajärgede saabumine ei ole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11).

Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud mh olukorras, kus kaebaja saavutaks

sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel

juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei

tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või

kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

10. Juhul, kui kohustada esialgse õiguskaitse korras vastustajat maksma kaebajale taotletud

toimetulekutoetust, saavutaks kaebaja kohtusse pöördumise eesmärgi juba enne asja sisulist

läbivaatamist. Samas tuleb silmas pidada, et toimetulekutoetuse eesmärk ongi ajutise meetmena

leevendada abi vajava isiku või perekonna materiaalset puudust ning tagada neile minimaalsed

vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1). Samuti määratakse toimetulekutoetus

üksnes jooksvaks kuuks, taotlus tuleb lahendada ja toetus maksta välja kiiresti ning toetust ei

määrata tagasiulatuvalt (vt SHS § 134 lg-d 1, 2 ja 6). Toetuse maksmisega tagatakse isikule või

perekonnale minimaalne asendussissetulek, mis võimaldab jooksvalt katta kõige põhilisemad

vajadused. Kuna äärmise materiaalse puuduse korral esineb tõsine oht, et riivatud saavad ka

isikute muud põhiõigused, võibki esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine olla põhjendatud,

olenemata sellest, et see tähendaks asja vähemasti osaliselt ette ära otsustamist (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 21.04.2021 määrus nr 3-21-704, p 11).

11. Kaebajast võib aru saada, et toimetulekutoetuseta ei suuda ta tasude eluasemekulude eest.

Halduskohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, sest eluaseme kaotamise

oht ei ole tõenäoline ja kaetud on ka muud kaebaja igapäevased esmatarbevajadused. Korteri

omanik on 25.08.2016 lepinguga üürinud korteri G OÜ-le. Lepingu p 1.6 kohaselt asuvad

lepingu sõlmimisel koos üürnikuga eluruumi elama kaebaja, tema kaks last ja F, kes on

kohustatud täitma lepingu tingimusi. Lepingu p-dega 2.1 ja 2.2 kohustus G OÜ tasuma

igakuiselt üüri 1000 eurot ja kandma eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud. Lepingu p

4.3.3 kohaselt võib üürileandja lepingu kirjaliku avaldusega ja ühekuulise etteteatamisega üles

öelda, kui üürnik on viivituses kolmel järjestikusel maksetähtpäeval üüri, kõrvalkulude või

nende olulise osa maksmisega. Kaebaja ja G OÜ sõlmisid 26.08.2016 allüürilepingu (VÕS §

288), millega äriühing andis kaebaja kasutusse 25.08.2016 üürilepingu esemeks oleva korteri

samadel tingimustel, mis on sätestatud 25.08.2016 lepingus. Kuigi lepingu järgi on

üürisummaks 1000 eurot, on kaebaja kinnitanud (sh toimetulekutoetuse taotlustes), et

tegelikkuses tuleb tal tasuda üüri igakuiselt 800 eurot.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna kaebaja ja korteri omaniku vahel ei ole

sõlmitud üürilepingut, saab kaebajal olla võlgnevus üksnes G OÜ ees. Üüri tasumine on üürniku

ehk G OÜ kohustus (VÕS § 271). Puuduvad andmed, et G OÜ nõuaks kaebajalt võlgnevuse

tasumist või ähvardaks üürilepingu ülesütlemisega. Eeltoodule vaatamata kaotaks kaebaja

eluruumi kasutamise õiguse, kui korteri omanik ütleb üles G OÜ-ga sõlmitud üürilepingu.

Üürilepingu lõppedes võib üürileandja nõuda üürilepingu eseme allkasutajalt välja (VÕS § 288

lg 6 ja § 334 lg 5, nt Riigikohtu 03.06.2009 otsus nr 3-2-1-60-09, p 12; 21.05.2009 otsus nr 3-

2-1-51-09, p 13). Määruskaebusele on lisatud korteri omaniku 14.08.2023 e-kiri Xle, millega

edastatakse andmed 2023. a juuli kommunaalkulude kohta ning tuletatakse meelde, et tasumata

on 2023. a mai ja juuni kommunaalmaksed ning juuli ja augusti üür. 06.10.2023 kodukülastuse

aktis on märgitud üürivõla suuruseks ca 2500 eurot. Samas nähtub 15.10.2023 ja 10.11.2023

esitatud vastavalt 2023. a oktoobri ja novembri toimetulekutoetuse taotlustele lisatud arvetest,

et neile eelnevate kuude lõpu seisuga kaebajal elektrienergia ja muude kommunaalkulude

võlgnevust ei esinenud. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on G OÜ ainus juhatuse liige X

3-23-2201

7(9)

ja ainuosanik F. Majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu on äriühingule 06.10.2023

tehtud äriregistrist kustutamise hoiatus. Kuna G OÜ majandusliku seisu kohta täpsemad

puuduvad andmeid, ei ole kohtul võimalik kontrollida äriühingu võimekust tasuda mh kaebaja

pere kasutuses oleva eluruumi üüri ja kõrvalkulusid, et hinnata üürilepingu ülesütlemise ohtu.

Kaebaja väide, et äriühingul puudub majandustegevus, on jäänud paljasõnaliseks. Seega ei ole

veenvalt tõendatud, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral võib kaebaja jääda

peatselt ilma senisest kodust või eluruumi elektrivarustusest.

13. Eeltoodule vaatamata ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust välistada. Olenemata

sellest, et üürilepingu peatse ülesütlemise oht ei ole tõendatud, ei tähenda see siiski, et kaebajal

ei oleks eluasemekulude kandmise kohustust. Põhjendatud on eeldada, et eluasemekulud

tasutakse esimeses järjekorras, et vältida üürilepingu ülesütlemise ohtu. Sellises olukorras tuleb

hinnata, kas pärast eluasemekulude tasumist on tagatud ka kaebaja ja tema perekonnaliikmete

esmatarbevajaduste rahuldamine. Kaebaja on esitanud enda ja tütre pangakontode väljavõtted

2023. a septembri kohta, millest nähtuvalt puudusid nii sissetulekud kui ka väljaminekud ning

mõlema konto lõppjääk on 0 eurot. 06.10.2023 kodukülastuse aktis on märgitud, et sissetulekud

laekuvad kaebaja poja pangakontole. Kaebaja ei ole alates 2023. a septembrist enam esitanud

vastustajale poja pangakonto väljavõtet. Olukorras, kus kaebaja on ise selgitanud ja vastustaja

samuti tuvastanud, et kaebaja ja tema tütre sissetulekud laekuvad kaebaja poja pangakontole,

ei ole asjakohane vastuväide, et poja pangakonto väljavõtet ei olegi tarvis esitada, kuna ta ei

kuulu kaebajaga ühte leibkonda. Seega on vastustaja iseenesest õigesti viidanud, et kaebaja on

oma pere sissetulekuid varjanud. Täpsemalt tuleb seda hinnata asja sisulisel läbivaatamisel (sh

ülikoolis õppiva täisealise poja kuulumine kaebaja leibkonna koosseisu ja pojale kuuluvate

väärtpaberite võõrandamata jätmise etteheide) Vastustaja esitatud (sh haldusasjas nr 3-23-2405)

andmetel oli kaebaja ja tema tütre sissetulekuteks 2023. a septembris kokku 1225,11 eurot (sh

lapsetoetus 80 eurot, tütre töövõimetoetus 318,06 eurot, töötukassa makstav stipendium 327,05

eurot; laste isa ema poolt viitega tsiviilasjale nr 2-20-8069 makstav elatis 500 eurot).

14. Vastustaja keeldus kaebajale 2023. a juuli ja augusti eest toimetulekutoetuse maksmisest

SHS § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8 alusel ning 2023. a septembri eest SHS § 134 lg 4 p-de 7 ja 8

alusel. SHS § 134 lg 4 p-ga 1 seotud etteheide, et kaebaja ei tööta ega õpi, ei ole enam aktuaalne,

sest töötukassa nõustamistel seati kaebajale eesmärgiks asuda tasemeõppesse õenduse erialale

ning kaebaja asuski 23.08.2023 õppima KKKs. Kaebaja on usutavalt põhjendanud, miks on

otstarbekas senisele erialale ja kogemusele vastava töö otsimise asemel õppida uut eriala.

Sellele vaatamata ei saa vastustaja etteheiteid kaebaja tööle (sh mitte ainult erialasele tööle)

asumise valmisoleku puudumisele pidada põhjendamatuks. Vastustaja andis 11.04.2023

teatisega kaebajale kolmekuulise tähtaja (kuni 11.07.2023) mh tööle asumiseks ja vara

müümiseks, hoiatades toimetulekutoetuse maksmise SHS § 131 lg 4 p 8 alusel lõpetamise eest,

kuid kaebaja ei ole selgitanud, mida ta on oma perekonna toimetuleku parandamiseks ette

võtnud.

15. SHS § 134 lg 4 p 7 kohaldamisel on vastustaja peamiseks etteheiteks olnud see, et kaebaja

ei ole pere toimetuleku parandamiseks võõrandanud pereliikmetele kuuluvat vara, sh eelkõige

kaebaja osalusi äriühingutes. Äriregistri andmetel omab kaebaja 40% osalust C OÜ-s, mille

käsutamiseks on seatud keelumärge täiteasjas nr 022/2018/637, ning 50% osalust OÜ-s Y, mis

on likvideerimisel (osanikud otsustasid 21.06.2023 tegevuse lõpetada). Kaebajal ei oleks

õiguslikult võimalik võõranda äriühingu osa, mille käsutamine on keelatud. Seejuures on

kohtutäitur püüdnud kaebaja osalust C OÜ-s enampakkumistel korduvalt (04.05.2023,

22.05.2023, 26.10.2023) müüa, kuid edutult (alghind on olnud vastavalt 50 eurot, 38 eurot ja

32 eurot). Ka likvideerimisel oleva OÜ Y osaluse võõrandamisega perekonna majandusliku

olukorra parandamine ei oleks tõenäoline, sest äriregistrist nähtuvalt on OÜ Y esitanud

3-23-2201

8(9)

majandusaasta aruande viimati 2019. a kohta ja juba selle kohaselt majandustegevust ei

toimunud. Kuna äriühingute osaluste võõrandamisest märkimisväärse tulu saamine ei oleks

tõenäoline, siis ei saa äriühingute osaluste võõrandamata jätmist kaebajale ka ette heita. Poja

dividenditulu saamise aluseks olevate väärtpaberite ja nende turuväärtuse kohta pole kaebaja

mingeid andmeid esitanud. Arvestades dividenditulu summat, ei ole alust arvata, et selle vara

müük võiks pere toimetulekut oluliselt parandada. Täpsemat analüüsimist vajab seegi, kas

poega tuleb pidada kaebaja leibkonna liikmeks või mitte.

16. SHS § 134 lg 4 p 8 kohaldamisel peab kohalik omavalitsus põhjendama, millised on tema

hinnangul need võimalused, kuidas isik peaks püüdma oma perekonna materiaalset olukorda

parandada (vt Riigikogu XII koosseisu 490 SE seletuskiri, lk 11). SHS § 134 lg 4 p-ga 8 seotud

vastustaja etteheited näivad peamiselt keskenduvat sellele, et kaebaja ei ole teinud midagi

selleks, et saada tulu ettevõtlustegevusest (nt raamatud, tervisetooted, tordid, iluteenused) või

juriidiliste isikute juhtorgani liikme ülesannete täitmisest. Äriregistri andmete põhjal on kaebaja

juhatuse liikmeks kustutamishoiatusega G OÜ-s ja likvideerimisel olevas OÜ-s Y, samuti

MTÜ-s B, mis on asutatud 27.02.2023. Kaebaja ei ole alates 2023. a maist enam seotud F OÜ-

ga ning tal puuduvad äriregistrist nähtuvad seosed tema elukoha aadressile registreeritud M

OÜ-ga (varasem ärinimi W OÜ) ja D OÜ-ga.

17. Asja sisulisel läbivaatamisel vajab põhjalikumat analüüsimist, kas toimetulekutoetuse

taotlejale saab SHS § 134 lg 4 p 8 alusel ette heita, et ta ei saa tasu juriidilistelt isikutelt, milles

ta on juhatuse liikmeks. Tuleb arvestada, et juriidilise isiku (sh nii mittetulundusühingu kui ka

äriühingu) tegevus ei pruugi olla tingimata tulemuslik ning juriidilise isiku juhtimisega ei pea

alati kaasnema olulist igapäevast koormust, mille eest oleks põhjust oodata arvestatavat tasu ja

mis takistaks isikul nt palgatööle asumist. Juriidilisel isikul ei pruugi olla vahendeid juhatuse

liikmele tasu maksmiseks. Juhatuse liikme tasu maksmine ei ole seaduse järgi kohustuslik ning

tasu suurus sõltub juriidilise isiku majanduslikust olukorrast (nt Riigikohtu 21.04.2021 otsus nr

2-17-3478, p 13.3; 23.05.2018 otsus nr 2-16-9415, p 18; 24.05.2017 otsus nr 3-2-1-44-17, p 25;

02.04.2012 määrus nr 3-2-1-19-12, p 10). Eeltoodu ei tähenda, et toimetulekutoetuse taotlejale

ei saaks ette heita, et ta tegeleb väidetavalt üksnes vabatahtliku tegevusega või täidab juhatuse

liikme ülesandeid tasuta (st tasustamata tegevusega ei saa õigustada tasustatava töö otsimisest

keeldumist). Ringkonnakohtu hinnangul on siiski väga küsitav, kas kohalikul omavalitsusel on

õigus HMS § 38 lg 3, SÜS § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 2 alusel nõuda toimetulekutoetuse taotlejalt

SHS § 134 lg 4 p-s 8 sätestatud hinnangu andmiseks, et taotleja esitaks kõikide tema juhitavate

või tema osalusega juriidiliste isikute majandusolukorda kajastavad andmed (s.o esmajoones

pangakontode väljavõtted). Toimetulekutoetuse taotluse lahendamise seisukohalt omavad siiski

tähtsust taotleja enda ja tema perekonnaliikmete sissetulekud, mitte nendega seotud juriidiliste

isikute majandusnäitajad (st juhatuse liikme tasu mittesaamine, mitte juriidilise isiku võimekus

juhatuse liikme tasu maksta). Ka taotleja osalusega äriühingul majandustegevuse olemasolust

ei saa tuletada järeldust, et taotlejal oleks võimalik katta oma kulusid äriühingu vara arvelt.

18. SHS § 134 lg 4 p-ga 8 seondub ka etteheide, et kaebaja ei ole otsinud perele soodsamat

üüripinda. Tallinna Linnavolikogu 16.12.2021 määruse nr 32 „Toimetulekutoetuse määramisel

aluseks võetavate eluasemekulude piirmäärad“ § 1 p 1 kohaselt on üle 33 m2 üldpinnaga

eluruumi puhul kompenseeritava üüri piirmääraks 600 eurot, samas kui kaebaja maksab üüri

800 eurot. See etteheide on põhjendatud osaliselt. Kaebaja ei nõustunud pika aja vältel temale

vastustaja pakutud majandus-, võla- ning üürimise nõustamise ja toetamise teenuse vajadusega.

Kuigi kaebaja on esitanud 08.09.2023 taotluse munitsipaaleluruumi saamiseks ja on 06.10.2023

kodukülastusel aktsepteerinud nõustamisteenuseid, on ta otsitud põhjendustel seni keeldunud

juhtumiplaani allkirjastamisest ning see on takistanud nii nõustamisteenuste osutamist kui ka

3-23-2201

9(9)

munitsipaaleluruumi taotluse lõplikku lahendamist (vt Tallinna Linnavaraameti 20.10.2023

vastus nr 9-12/229-3).

19. Kokkuvõtlikult nõustub ringkonnakohus, et kaebaja ei ole esitanud täielikke andmeid ja

selgitusi enda ja oma perekonnaliikmete sissetulekute ja vara kohta ning ebaselgeks on jäänud

seegi, millised on olnud perekonna reaalsed kulutused (sh millises osas peaks eluasemekulusid

kandma korterisse registreeritud äriühingud). Kohtutoimikus seni olevate dokumentide põhjal

ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada ülekaalukalt suurteks. Samas vajab SHS § 134 lg 4 p-de

1, 7 ja 8 kohaldamise õiguspärasus põhjalikku hindamist asja sisulise läbivaatamise käigus ning

kõik vastustaja etteheited ei näi võrdselt põhjendatud või kaalukad. Viidatud sätete kohaldamise

osas puudub väljakujunenud kohtupraktika. Ringkonnakohus peab esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel eelkõige oluliseks, et kui kaebaja perekonna tegelik majanduslik puudus peaks

leidma kinnitust, siis võib toimetulekutoetuse maksmata jätmine tuua kaebajale ja tema perele

kaasa rasked tagajärjed. Vaatamata sellele, et vahendid toetuse maksmiseks on piiratud, ei nähtu

ringkonnakohtule sellist ülekaalukat avalikku huvi, mis välistaks kaebajale esialgse õiguskaitse

korras toimetulekutoetuse ka osalist maksmist. Kui kaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebajal

esialgse õiguskaitse korras saadu alusetu rikastumise sätete alusel tagastada (vt HKMS § 254

lg 2; vt ka Riigikohtu 17.06.2004 määrus nr 3-3-1-17-04). Vaidlusaluste rahasummade suurust

arvestades ei saa eeldada, et kaebaja ei oleks tulevikus (nt palgatööle asumise korral) võimeline

alusetult saadud raha tagasi maksma.

20. SHS § 131 lg 2 järgi on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal,

kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud

eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. SHS § 131 lg 3 alusel on

2023. a riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p-ga 2 kehtestatud üksi elava isiku või perekonna esimese

liikme toimetulekupiiriks 200 eurot kalendrikuus. Perekonna iga järgneva täisealise liikme

toimetulekupiir on 160 eurot (SHS § 131 lg 4) ning perekonna iga lapse toimetulekupiir on 240

eurot (SHS § 131 lg 5). SHS § 131 lg 7 p 2 kohaselt loetakse perekonnaliikmeteks samas

eluruumis elavad ühise majapidamisega esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased.

SHS § 133 lg 1 näeb ette, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on perekonna kõigi

liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul

tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir.

21. Kaebaja esitas 2023. a juuli, augusti ja septembri toimetulekutoetuse taotlused vastavalt

18.07.2023, 14.08.2023 ja 13.09.2023. Kaebaja on ka esialgse õiguskaitse korras taotlenud

toimetulekutoetuse maksmist kokku 3017,37 eurot (2023. a juuli eest 976,54 eurot; 2023. a

augusti eest 902,98 eurot; 2023. a septembri eest 1137,85 eurot). Kas ja millises ulatuses oleks

toimetulekutoetuse taotluste rahuldamine põhjendatud, tuleb välja selgitada vaidluse sisulisel

lahendamisel, sest praeguse seisuga on asjaolud ebaselged. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates

põhjendatud kaebaja perekonna esmaste vajaduste rahuldamise tagamiseks kohaldada esialgset

õiguskaitset osaliselt.

22. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse ja tühistab Tallinna

Halduskohtu 14.10.2023 määruse resolutsiooni p 8. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega

rahuldab X esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning kohustab Tallinna linna maksma

kaebajale toimetulekutoetust 2023. a juuli eest 400 eurot, 2023. a augusti eest 400 eurot ning

2023. a septembri eest 400 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)