2-22-145352/10 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. november 2023, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-22-145352

Tsiviilasi

OK

Incure

OÜ

hagi

M.

P. vastu

võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5657 eurot 72 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046;

asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn 10617)

Hageja lepinguline esindaja D. S. (e-post XXX)

Kostja: M. P. (isikukood XXX; tegelik elu- ja

viibimiskoht teadmata)

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OK Incure OÜ hagi M. P. vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Toimetada otsus menetlusosalistele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud OK Incure OÜ kanda. M. P. puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartumaa; e-post

tmktartu.menetlus@kohus.ee) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha.

Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui

tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Kaja esitamise eest tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 19 järgi tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt,

kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

OK Incure OÜ (hageja) esitas 7. märtsil 2023 (täiendatud 27. aprillil 2023) Tartu Maakohtule

hagi M. P. (kostja) vastu võla väljamõistmiseks.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4512 eurot 8 senti, intressi 279 eurot

50 senti, sissenõudmiskulu 50 eurot ja perioodil 12. oktoober 2022 kuni 6. märts 2023

sissenõutavaks muutunud viivise 816 eurot 14 senti. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja XXX (edaspidi laenuandja) 13. juulil 2017

laenuandja iseteeninduskeskkonnas lepingu laenulimiidi kasutamiseks, millega kostjal

võimaldati kasutada laenulimiiti kuni 2000 eurot. Pooled leppisid 3. märtsil 2021 kokku

laenulimiidi suurendamises 5000 euroni. Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja

tagastama laenu igakuiselt laenuandja poolt edastatud arvete alusel.

Kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed (s.o

juuli, augusti ja septembri 2022 osamaksed), mistõttu edastas laenuandja kostjale

26. septembril 2022 lepingu ülesütlemise teatise. Laenuandja teavitas kostjat, et leping lõpeb

automaatselt 15. päeval teate saatmisest. Krediidilepingu jätkamiseks tuli kostjal tasuda

vähemalt 723 eurot 62 senti 14 päeva jooksul alates kirja saatmisest. Kostja võlgnevust ei

likvideerinud, mistõttu loeti leping automaatselt üles öelduks 11. oktoobrist 2022. Laenuandja

loovutas nõude hagejale, millest hageja teavitas kostjat 2. novembril 2022.

Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kogu summas 7992 eurot ja

kostja tasus krediidisumma katteks 3479 eurot 92 senti. Pärast lepingu lõppemist ei teinud

kostja ühtegi tagasimakset võlgnevuse katteks. Seega on kostja põhivõlgnevus hageja ees 4512

eurot 8 senti (7992–3479,92).

Lepingus lepiti kokku intressimääras 45,22% aastas. Intressi arvestatakse igapäevaselt

kasutusse antud laenusaldolt. Kuivõrd kostja krediidisumma oli 4512 eurot 8 senti,

arvestatakse sellelt summalt iga päev intressi. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli

22. augustil 2022 summas 225 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intressi alates

23. augustist 2022 kuni lepingu ülesütlemiseni 11. oktoobril 2022 summas 279 eurot 50 senti.

Hageja nõuab ka viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates

12. oktoobrist 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 6. märtsil 2023 intressiga võrdses määras,

s.o 45,22% aastas. Kostja võlgneb hagejale viivist seega 816 eurot 14 senti.

Hageja nõuab ka sissenõudekulude hüvitamist summas 50 eurot võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1132 lg 2 p 3 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte 31. mail 2023 KÄPO-s. Kohus

andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt. Kohus

hoiatas kostjat, et kui kostja ei vasta kohtule tähtaja jooksul, võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited

omaks võtnud. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja

hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi

rahuldamata.

Hagiavaldusest nähtuvalt ning hageja kinnitusel on laenuandja ja kostja sõlminud

tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõistes.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17.

detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt

on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad

tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus

kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe

esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle

kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus

omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks

ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Tartu Ringkonnakohus asus

tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama

menetluses vastavat vastuväidet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on

krediidiandja

kohustatud

vastutustundliku

laenamise

põhimõtte

järgimiseks

enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja

hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke

majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10).

Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu

krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks

isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi

maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu

“laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda

maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et laenuandja tegi

päringu maksehäireregistrisse, millest nähtuvalt kostjal maksehäired puudusid. Samuti polnud

kostja kohta avaldatud ametlikke teadaandeid. Laenuandja analüüsis laenutaotluse andmeid,

mille kohaselt oli kostja keskmine netosissetulek 2200 eurot ja kostjal oli kohustusi 518 eurot

kuus. Võttes arvesse kostja sissetulekuid, kohustusi ning seda, et taotletud laenulimiit oli 2000

eurot ja igakuise tagasimakse suurus ca 56 eurot, veendus laenuandja, et kostja on

krediidivõimeline (dtl 146-147).

Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja

laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes.

Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab

käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis

on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus leidnud, et

laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu

taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et

krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud

andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).

Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe

kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Laenuandja oleks pidanud

kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud

või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Samuti ei ole õige hageja väide, mille

kohaselt oli laenulimiit vaid 2000 eurot. Hageja on ise hagis esile toonud, et kokkuleppeliselt

suurendati laenulimiiti 5000 euroni ning laenuandja on kostjale teinud väljamakseid

kogusummas 7992 eurot.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku,

teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate

rahaliste

kohustuste

võimaliku

suurenemise

mõju,

määrates

vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse

täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

Eeltoodut arvestades on esialgne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks

lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse

äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude

osas.

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2017 kuni

31. detsembrini 2022, s.o kogu laenulepingu kehtivuse ajal 0% aastas. Seega ei olnud

laenuandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja

intressinõude täies ulatuses rahuldamata.

Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

ulatuses väljastas esialgne võlausaldaja kostjale lepingu järgi krediiti ja kui suure summa on

kostja selle lepingu järgi tagasi maksnud.

Hageja esiletoodu kohaselt on laenuandja teinud kostjale väljamakseid kogusummas 7992 eurot

ning kostja tasus krediidisumma ehk põhivõlgnevuse katteks 3479 eurot 92 senti (dtl 129).

Hageja on hagiavaldusse lisanud tabeli kõigi kostja poolt tehtud tagasimaksete kohta (dtl 130-

134). Vastavalt viidatud tabelile on kostja teinud tagasimakseid kogusummas 10 853 eurot 45

senti, millest põhivõla katteks on arvestatud üksnes 3479 eurot 92 senti ning ülejäänud

tagasimaksed on arvestatud intressi ja muude kulude katteks. Kohus leiab, et kuivõrd kostja ei

võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks.

Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks tagastatud kogu põhivõlgnevus. Kostja on hagejale

põhivõlgnevust enamtasunud 2861 eurot 45 senti (7992–10 853,45).

Kuivõrd kostja on tagastanud kogu laenulepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse, ei ole kostja

kohustust rikkunud ning hageja ei saa nõuda viivist. Hageja viivisenõue jääb seega samuti

rahuldamata.

Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas

50 eurot. Ka see nõue jääb rahuldamata. VÕS § 1132 lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu

lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga

sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures

võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning

kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus

on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Kohtu hinnangul ei ole

põhjendatud hüvitada võlausaldajale sissenõudmiskulusid, kui sissenõudmiskulud on tehtud

olematu nõude sissenõudmiseks.

Tulenevalt eeltoodust jääb hagi täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses

osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik